3-08-1941 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 06. jaanuar 2009. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-1941 Haldusasi S.T kae

) ja selle alusel.

§ 8

lg 7 järgi õigus keelata avaliku koosoleku läbiviimist kuulub siseministrile või kohalikule politseiprefektile, kes avaliku koosoleku keelamisel peavad järgima

§ 3ja 5.

Avaliku koosoleku läbiviimiseks keelatud kohad on ammendavalt loetletud

§ 5

.

§ 8lg 7, millele vastustaja toetub oma 28.03.2008.

a esildises, nõuab vastustajalt viidet

§-dele 3 või 5 juhul, kui ta keelab avaliku koosoleku läbiviimise. Esildisest on aga näha, et vastustaja ei leidnud ühtegi

§ 5

loetletud põhjust, mis annaks talle seaduslikku õigust avaliku koosoleku läbiviimist keelata. Vastustaja keelas kaebuse esitajale avaliku koosoleku läbiviimise, viidates

§ 1lg-le 2.

Nimetatud säte kirjeldab

ülesannet, mille täitmine PS § 47, § 59 ja § 65 p 1 järgi on Riigikogu pädevuses. Viidates

§ 1p-le 2 vastustaja julgelt omistas endale Riigikogu pädevuse.

Kuna vastustaja 28.03.2008. a esildises puudub viide

§ 5

punktidele ning esildises toodud keelamise motiivid samuti ei vasta

§ 5

loetletud põhjustele, oli ebaseaduslikult keelatud avaliku koosoleku läbiviimine 26.04.

1. a Tallinnas Hirvepargis. Analoogseid põhjendusi kaebuse esitaja toob esile ka 07.04.
2. a ja 10.04.
3. a esildistes. „Lisatingimuse” „viia soovi korral kõne all olev avalik koosolek läbi kas Vene Kultuurikeskuse (Mere pst 5) kõrval pargis või Sõjaväe kalmistul Pronkssõduri monumendi juures” kehtestamine oli ebaseaduslik. Esildise tekstist saab lugeda, et „määrab politsei oma esildisega teise koosoleku toimumise koha”. „Lisatingimus”, nagu esildisest nähtub, kehtestati haldusmenetluse seaduse (edaspidi – HMS) § 3 lg 2 ja § 53 lg 1 p 3 alusel. Vastavalt viimasele sättele haldusakti kõrvaltingimus on lisatingimus haldusakti põhiregulatsioonist tuleneva õiguse tekkimiseks. Vastavalt

§ 8

lg-le 7 esildise kui haldusakti põhiregulatsioon on avaliku koosoleku keelamine, mistõttu oma iseloomust vastustaja esildis ei tekita kaebuse esitajal mingeid õigusi. Seega „lisatingimuse” seadmine keelu juurde on iseenesest absurdne. PS § 47 tekstist tuleneb, et õigust rahumeelselt koguneda ja koosolekut pidada teostatakse ilma eelneva loata. Seega

§ 8

kirjeldatud avaliku koosoleku teade ei ole oma olemusest taotlus avaliku koosolekut läbi viia; kohalik omavalitsus üksnes registreerib nõuetekohaselt esitatud teate ja võtab selle teadmiseks. Siseminister või kohalik politseiprefekt on pädev seaduses sätestatud juhtudel avaliku koosoleku läbiviimist keelama ning temal puudub õigus määrata, kus kohas nimelt peab avaliku koosoleku läbi viima. Esildisega „lisatingimuse” määramine on vastuolus ka õigusselguse põhimõttega. Viimane omab erilist tähtsust. 28.03.

1. a esildise resolutsiooni p-st 2 saab teha järelduse, et, keelates avaliku koosoleku läbiviimise Hirvepargis, vastustaja „lisatingimusega” „lubas” ja isegi „määras” läbi viia avaliku koosoleku Vene Kultuurikeskuse kõrval pargis või Sõjaväe kalmistul Pronkssõduri monumendi juures. Kui kaebuse esitaja nõustuks sellise käsitlusega, 3 siis ta vaikimisi nõustuks enda kui mittetoimunud ürituse korraldaja, vastutusega kõigi eest, mis toimuks kella 13.00 kuni 17.00 vastustaja poolt toodud kohtades. Kaebuse esitaja esitas vastustajale asjakohase protesti sellise käsitluse vastu, ning vastustaja oma 07.04.
2. a ja 10.04.
3. a esildistes võttis kaebuse esitaja argumendid arvesse ning märkis eraldi, et „Ürituse läbiviimise soovi korral tuleb S.T-l esitada nõuetekohaselt uus avaliku koosoleku teatis”. Vaatamata sellele, 10.04.
4. a esildises vastustaja heidab kaebuse esitajale ette, et „S.T ei ole uute avaliku koosoleku teadete esitamisel lähtunud politsei poolt kehtestatud lisatingimustest”. Siit jäi poolsammu selleni, et politsei hakkaks kaebuse esitajat süüdistama oma „seaduslike korralduste eiramise eest”. Vastustaja käitus kaebuse esitaja suhtes ebaaustavalt. ATS lisa 1 p 17 järgi ametnik on inimestega suheldes viisakas ja abivalmis. Suhtlemine võib olla otsene ja kaudne (kirjavahetus). Ametniku viisakus üldjuhul tähendab formaalse viisakuse nõuete täitmist. Üks tõsisemaid formaalse viisakuse nõuetest on süütuse presumptsiooni põhimõtte järgimine korrespondendi suhtes. Eriti tähtis on see nõue siis, kui haldusmenetluses osaleb politseiametnik. Vastavalt PS § 22 lg-le 1 kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Esildised on täis vihjeid, mis näitavad kaebuse esitajat ja MTÜt Öine Vahtkond kurjategijatena. 28.03.
5. a esildises on kirjas, et „Nimetatud avaliku koosoleku eesmärk leiab oma iseloomu tõttu paratamatult ühiskonnas teravamat vastukaja ja pahameelt, seoses miitingut korraldava organisatsiooniga, millist on otseselt seostatud
6. a. aprillisündmuste põhjustamisega”. Kaebuse esitaja tuletab meelde, et miitingu nimetuseks oli „Demokraatlike väärtuste säilitamiseks kaasaegses Eestis”. Selline eesmärk vastustaja imelikul arusaamal peab tekitama ühiskonnas „vastukaja ja pahameelt”. MTÜ Öine Vahtkond „otsene seostamine
7. a aprillisündmuste põhjustamisega” ongi sisuliselt kuriteos süüdi olevana käsitlemine. Kaebuse esitaja rõhutab, et MTÜle Öine Vahtkond keegi ei ole mingit süüdistust esitanud. Antud asjaolu rõhutas korduvalt ka prokuratuur. Hetkel kohtu all olevad M.R ja D.L ei ole MTÜ Öine Vahtkond liikmed ja pole kunagi olnud: nemad kuuluvad samanimelisse liikumisse. Aga ka nende suhtes mingit kohtuotsust veel ei ole. Seega kaebuse esitaja peab vastustaja väiteid teda solvavateks. Kaebuse esitaja on seisukohal, et RVastS § 2 lg-s 1 loetletud õiguskaitsevahenditest saab tema kasutada üksnes kahju hüvitamist. Politseiprefekti esildisi on mõttetu kehtetuks tunnistada, kuna avaliku koosoleku tähtpäev, millal kaebuse esitaja soovis seda Hirvepargis läbi viia, on möödunud ning üritus juba viidi läbi teises kohas. Kaebuse esitaja ei saa nõuda ka jätkuva toimingu lõpetamist, kuna keeld viia läbi miitingut Hirvepargis 26.04.
8. a juba ei kehti seoses tähtaja möödumisega. Oleks küll kasulik nõuda politseiprefektilt ebaseadusliku haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest hoidumist, st edaspidisest sarnasest tegevusest (avaliku koosoleku läbiviimise ebaseaduslikust keelamisest) hoidumist, kuid antud nõue oleks liiga abstraktne. Seega ainsaks õiguskaitsevahendiks kaebuse esitajale jääb kahju hüvitamine. Kahju hüvitamise nõude esitamisel tuleb põhjendada ja tõendada klassikalise delikti koosseisu. Delikti koosseisuks on kahju, kahju tekitaja õigusvastane tegu ja süü ning põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju vahel. Kõige rohkem raskusi konkreetses kohtumenetluses pakub Eestis valitsenud doktriin, et mittevaraline kahju on ja peab olema tõendamise esemeks. Kuigi viimasel ajal see doktriin on muutunud, lõplikule arusaamale antud küsimuses jõutud veel ei ole. Ülalpool mainitud raskused on tekitatud üldise arusaamaga, et kahju tõendamine on kannatanu kohustus. Üldjuhul on see õige, kuid mittevaralise kahju juhul peamiselt mitte. VÕS § 128 lg 5 järgi „Mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi”. Kui füüsilist valu teatavatel juhtudel on võimalik objektiviseerida, siis hingelise valu objektiviseerimine on üldjuhul raskendatud või isegi 4 võimatu. Tavaliselt kohtud arvestasid hingelise valu tõendina arstitõendeid, ehk ekspertarvamusi. Kuid hingeline valu üldjuhul ei too endaga kaasa isiku närvisüsteemi objektiviseeritavaid häireid, mis äärmiselt raskendas „tavalise” hingelise valu tõendamise. Teatud revolutsiooni antud õiguse valdkonnas teostas prof A. Erdelevski, kelle teos „Компенсация морального вреда” on kindlasti opus magnum mittevaralise kahju hüvitamisega seotud asjade läbivaatamisel. A. Erdelevski lähtub mittevaralise kahju tekitamise presumptsioonist isiku mittevaraliste subjektiivsete õiguste õigusvastasel riivamisel või rikkumisel. Antud seisukohta jagab ka kaebuse esitaja. Antud lähenemist objektiivselt jagavad ka Eesti seadusandja, õiguskantsler ning mõned kohtud. Kõige suurem kohtupraktika moraalse kahju hüvitamisel on töövaidlusasjades. Töölepingu seaduse (edaspidi – TLS) § 117 lg-s 2 ette nähtud hüvitus on nimelt moraalse kahju hüvitus: antud asjaolu otseselt tuleneb individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (edaspidi – ITLS) § 30 lg-st
9. Seega on otseselt näha, et antud juhul on tegemist nimelt moraalse kahju hüvitamisega, kuna ITLS sätestab, et nimetatud hüvitus ei ole saamata jäänud tulu, ehk kaudse varalise kahju hüvitus. Antud järeldus tuleneb võlaõigusseaduse (edaspidi – VÕS) § 128 lg-st
10. Töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest TLS § 117 lg 2 näeb ette hüvituse töötaja kuni kuue keskmise palga ulatuses. Töövaidlusorgan määrab hüvitise siis, kui tööleping töötajaga oli lõpetatud ebaseaduslikult (õigusvastane tegu). Vaatamata sellele, et tegemist on mittevaralise kahju hüvitamisega, töövaidlusorgan TLS järgi ei nõua töötajalt mittevaralise kahju, ehk hingelise valu tõendamist, seega tegemist on lühendatud delikti koosseisuga. Teiseks lähtepunktiks on riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus (edaspidi – RVVKHS), mille § 5 lg 4 kohaselt “Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud hüvitise maksmisega loetakse isikule hüvitatuks alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud mittevaraline kahju. Otsese varalise kahju eest hüvitise kindlaksmääramisel kohaldatakse riigivastutuse seaduse sätteid”. Vastavalt RVVKHS § 2 lg-le 1 „Hüvitise taotlemise õigus tekib isikul kas õigeksmõistva kohtuotsuse, süüdimõistva kohtuotsuse tühistamise või muutmise otsuse või menetluse lõpetamise määruse jõustumise või ametiisiku poolt isiku vabastamise otsuse tegemise päevast”. Antud sättest on samuti näha, et seadusandja ei nõua hingelise valu tõendamist seoses alusetult vabaduse võtmisega, mis tähendab, et alusetult vabaduse võtmise juhul hingelist valu presumeeritakse. Seega kaebuse esitaja leiab, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisel tuleb lähtuda mittevaralise kahju tekitamise presumptsioonist isiku mittevaraliste subjektiivsete õiguste õigusvastasel rikkumisel. Moraalse kahju tekitamise presumptsioon isiku mittevaraliste õiguste rikkumisel võib tekitada mulje, et ka põhjuslikku seost õigusvastase teo ja moraalse kahju vahel tuleb samuti presumeerida. Päris nii see aga ei ole. Abiks siin võiks olla VÕS § 7 kirjeldatud mõistlikkuse põhimõte. Kannatanu, toetades F. Vasiljuki teosele „Психология переживания”, leiab, et hingelised kannatused kujutavad endast üldjuhul hingelist tööd võimatuse seisundi üleelamisel. Antud lähenemine on lähedane VÕS § 127 lg 1 toodud põhimõttele, et „Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud”. Nimetatud lähenemine aitab objektiviseerida subjektiivseid üleelamisi, kuna, mõistlikkuse põhimõttest lähtudes, mõistlik inimene võib oletada, kas tema või kannatanu subjektiivsete õiguste rikkumine põhistas võimatuse seisundist, ja kui põhistas, siis millist hingelist tööd on vaja teha, et seda üle elada, st elada edaspidi nii, nagu „kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud”. Võimatuse seisund, „tõlkides” F. Vasiljuki arusaamad õiguse keelele, tekib siis, kui isikul puudub legaalne alternatiiv oma subjektiivse õiguse realiseerimiseks. Sõltuvalt võimatuse vormist F. Vasiljuk jagab hingelist valu stressiks, frustratsiooniks, konfliktiks ja kriisiks ning 5 näitab nende kvaliteetseid erinevusi. Seega, tuues esile põhjusliku seose mittevaralise kahju ja vastustaja õigusvastase teo vahel, kaebuse esitajal tuleb tõendada, et tema subjektiivse õiguse teostamine ning eesmärgi saavutamine oli vastustaja õigusvastase tegevusega muutunud võimatuks, mis omakorda tekitas kaebuse esitajale mittevaralist kahju. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et „Füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral”. Antud definitsioon ei käsitle rahalise hüvituse nõude esitamise õigust PS § 47 ja Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art 21 sätestatud poliitilise põhiõiguse rikkumisel. Kaebuse esitaja leiab antud RVastS § 9 lg 1 sätestatud objektide kataloogi PS §-ga 25 vastuolus olevana. Viitega RVastS § 7 lg-le 4 märgib kaebaja, et võrreldes RVastS § 9 lg 1 sätestatud objektide kataloogi VÕS § 134 lg-s 2 sätestatud objektide kataloogiga, torkab silma, et RVastS § 9 lg 1 toodud kataloog on lõplik, erinevalt VÕS § 134 lg-s 2 toodud kataloogiga, millele viitab sõna „eelkõige” kasutamine – „Vabaduse võtmisest, samuti muude isikuõiguste rikkumisest, eelkõige isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab”. PS § 25 ei sisalda seadusereservatsiooni. Selle järgi „Igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele”. Väljendi „ükskõik kelle poolt” kasutamine põhiseaduse tekstis tähendab, et PS ei näe vahet kahju tekitaja isikus – on see, näiteks, eraisik või ametnik. Antud järeldust kinnitab ka PS § 13 lg 2 – „Seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest”. Seega RVastS § 9 lg-s 1 toodud objektide arvu piiramine on vastuolus PS §-ga
11. Juhul, kui halduskohus leiab, et käsitletava vaidluse läbivaatamisel avaliku koosoleku läbiviimine ei kuulu RVastS § 9 lg 1 kaitstud objektide hulka, kaebuse esitaja taotleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust Riigikohtus ülaltoodud põhjustel. Vastustaja süü vormiks on otsene tahtlus: oma tahtes kaebuse esitajale avaliku koosoleku läbiviimist keelata vastustaja läks isegi nii kaugele, et omistas endale Riigikogu pädevuse. Vastustaja soovis, et Tõnismäe ümbruses 26.04.
12. a avalikku koosolekut ei toimuks ning kindlalt astus samme selle ebaseaduslikuks keelamiseks, mis lõpuks saigi saavutatud. Ülalpool sai samuti näidatud, et moraalset kahju kaebuse esitajal käsitletavas vaidluses tuleb eeldada. Moraalse kahju ja selle põhjusliku seose vastustaja õigusvastase teoga kohta sai väidetud, et neid iseloomustab võimatuse seisundi tekkimine kaebuse esitajal. Kaebuse esitaja asub arvamusel, et VÕS § 134 lg-s 2 toodud „rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu”, mis „õigustab” mittevaralise kahju hüvitamist, ongi eelkõige kannatanul võimatuse seisundi tekkimine. Miitingu nimetusega „Demokraatlike väärtuste säilitamiseks kaasaegses Eestis” läbiviimise soovitud aeg ja koht ei olnud sugugi juhuslikud: kaebuse esitaja arvamusel 26.04.
13. a ehk nn „pronksiöödel”, demokraatia Eestis sai sügavalt kannatada. Nii sügavalt, et tekkis vajadus seda säilitada. Pronkssõduri ebaseaduslik teisaldamine ja politsei vägivald ei leidnud ühiskonnas mingit õigusliku hinnangut. Seega oli täiesti arusaadav, et nn Pronkssõduri kaitsjad kindlasti tulevad 26.04.
14. a Tõnismäele. Kuna Öine Vahtkond oli eesrinnas Pronkssõduri kaitsmisel, oli iseenesest mõistetav, et nimelt Öine Vahtkond peab korraldama avaliku koosolekut nimetatud ajal ja kohas. Eeskätt eesmärgiga tagada korda. Nimetatud käsitlusega on põhimõtteliselt nõus ka vastustaja, kui toob oma 28.03.
15. a esildises, et „Arvestada tuleb osavõtjate eeldatavat suurt arvu (kuni 1000 inimest)” ja et „konkreetsel juhul on vajalik rakendada täiendavaid meetmeid, et tagada üritusest osavõtjate ohutus, avalik kord ja ühiskondlik julgeolek”. Avaliku koosoleku läbiviimine aitaks vältida kontrollimata aktiivsusi, mistõttu oligi langetatud otsus avaliku koosoleku läbiviimisest 6 nimetatud ajal ja kohas. Seda, et kaebuse esitaja soovis kindlalt läbi viia avaliku koosoleku nimelt Tõnismäe ümbruses, tõendab see, et kaebuse esitaja pöördus TLV poole avaliku koosoleku teatega kolm korda, mis näitab tema sihikindlust. Tõsiasja, et avaliku koosoleku läbiviimise aeg ja koht omavad peale praktilise ka sümboolset tähendust ja väärtust, vaidluse pooled mõistavad üksmeelselt. Nii kirjeldab vastustaja oma 28.03.
16. a esildises soovitud avaliku koosoleku läbiviimise kohta järgmiselt: „Samas on korraldaja poolt ürituse läbiviimise kohaks valitud Hirvepark, milline on läbi aegade olnud Eesti rahvusliku taassünni sümboliks, mistõttu kui arvestada kõiki asjaolusid kogumis ning et ürituse toimumise ajaks on valitud just aastataguste aprillisündmuste ja pronkssõduri teisaldamise kuupäev, ei ole antud koht sobilik ja võib seetõttu põhjustada ühiskonnas massilisi avaliku korra rikkumisi”. Tõnismäel asuv sõjahaud, samuti kui Hirvepark, üle poolesaja aasta oli fašismi üle võidu sümboliks. Ühiskonnas oli selgelt väljakujunenud tava käia seal
17. mail ja
18. septembril. Teatud ajal Eesti ühiskond lõhestus ning lõpetas selle tava kui kogu ühiskonnale kohustusliku tava aktsepteerimise – iga ühiskonna kiht konsolideerus oma veendumuste ümber. Vastavalt PS § 41 lg-le 1 „Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma”. Vastustaja mõtisklused Hirvepargi tähendusest eesti rahvusele aga ei oma tähendust: politsei ei ole eesti rahvusliku liikumise eestvedaja ega ühiskondlik kaitsja. Politsei ülesanded on sätestatud politseiseadusega (edaspidi – PolS) ning käsitletaval juhul ka

§ 8lg-ga 7.

Ja vastupidi: kaebuse esitaja kuulub organisatsiooni, mis võttis endale ühiskondlikuks ülesandeks esimesel Pronkssõduri draama etapil kaitsta Pronkssõduri monumenti ja sõjahauda vandaalide eest, ja teisel etapil kaitsta seda ebaseadusliku teisaldamise eest. Seega kaebuse esitaja on otseselt seostanud end Pronkssõduri saatusega, antifašistliku liikumisega ja ülalmainitud ühiskondliku tavaga. Seega vastustaja poolt põhjustatud kaebuse esitaja võimatus läbi viia avaliku koosolekut temale sümboolset tähendust omavas kohas paratamatult tekitas temal võimatuse seisundi. Vastustaja poolt „pakutud” avaliku koosoleku läbiviimise koht, park Vene Kultuurikeskuse kõrval, kus 26.04.2008. a avalik koosolek läbi viidi, ei ole samaväärne alternatiiv Tõnismäe ümbrusele. Tõnismäele rahvast oli oodata n.ö. „spontaanselt” – Vene Kultuurikeskuse juurde rahvast tuli kutsuda. Postimees kirjutas, et miitingus võttis osa „ligi 100 inimest”. Kui võrrelda seda kaebuse esitaja ja politsei poolt prognoositud arvuga, siis on näha, et see on 10 korda vähem. Seega ei saa öelda, et kaebuse esitajale oli võrdväärne alternatiiv „pakutud”, mis jällegi tõendab kaebuse esitajal võimatuse seisundi tekkimist. Õigus rahumeelselt koguneda, ehk avaliku koosolekut pidada, tegelikult näeb ette kolme tüüpi subjekte: korraldajad, korrapidajad ja osalejad. Antud järeldus tuleneb

§-st

1. Suurim vastutus lasub korraldajal. Selle vastutuse „vastu” korraldaja saab õiguse määrata avaliku koosoleku päevakorda, aega ja kohta, lubada või keelata esineda kogunenud rahva ees teistel isikutel jne. Kui tegemist on ideede ja veendumuste vaba levitamisega, siis iseenesest mõistetav on, et avaliku koosoleku korraldaja huvides on koguda oma üritusele nii palju rahvast, kui paljudele ta on võimeline n.ö. korda tagama. Vastustaja õigusvastase tegevuse tagajärjel said kannatada kaebuse esitaja kui korraldaja (üritusele tuli kümme korda vähem rahvast, kui oodata võis) ja need osalejad, kes oleksid tahtnud miitingust osa võtta, kuid ei teadnud selle läbiviimise kohast, kuna n.ö. omapead tulid Tõnismäele. Viimaste arv on aga määratlemata. Viitega RVastS § 14 lg-le 1 leiab kaebuse esitaja, et ta kuulub eriliselt kannatanud isikute rühma. VÕS § 134 lg-s 2 toodud „rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu”, mis seadusandja arusaamal peaks olema mittevaralise kahju hüvitamise otsustamise lõplikuks kriteeriumiks, on kui kriteerium ilmselt ebaõnnestunud. Eeskätt seetõttu, et on sisuliselt vastuoluline: „rikkumise raskus” ilmselt käib õigusvastase teo kohta (õiguse rikkumise intensiivsus), „kehaline või hingeline valu” aga käivad õigusvastase teo tagajärje – 7 mittevaralise kahju - kohta. Seega jääb arusaamatuks, mis mittevaralise kahju väljamõistmiseks peab olema oluliselt rikutud – kas isiku mittevaralised õigused või isiku keha või psüühika. Juba mainitud F. Vasiljuki teoses hingelist valu on püütud objektiviseerida ja klassifitseerida. Klassifikatsioon, milles autor eristab stressi, frustratsiooni, konflikti ja kriisi, on toodud vastavas tabelis. Sellest on näha, et raskemad psüühika kahjustused on konflikt ja kriis ning teoreetiliselt, kui võtta ülaltoodud VÕS definitsiooni, võib lähtuda sellest, kas kahju tekitaja õigusvastane tegu tekitas kannatanul konflikti või kriisi, mis tänu Vasiljukile on teataval määral objektiviseeritavad. Probleemiks aga muutub see, et konflikt ega kriis ei ole n.ö. „ühe mehe tegu”. Teisisõnu, konfliktis ega kriisis ei ole võimalik eristada ühe kahju tekitaja õigusvastaseid tegusid ja süüd – see on võimalik ainult stressi ja frustratsiooni juhul. Käsitletava vaidluse juurde tagasi minnes, võib julgelt väita, et Pronkssõduri kogu lugu kindlasti põhjustas kaebuse esitajal objektiviseeritavat kriisi, kuid nimelt kriisis vastustaja otseselt süüdi ei ole, kuna tema ei võtnud vastu sõjahaudade kaitse seadust, ei kuulutanud seda välja ja ei andnud korraldust Pronkssõduri teisaldamisest. Kuna sügavamate psüühika kahjustuste (konflikt ja kriis) taga on reeglina määramata arv kahju tekitajaid, ei saa „hingelise valu määr” olla praktiliseks kriteeriumiks konkreetses kohtuvaidluses. Praktiliselt konkreetse kahju tekitaja süüd on võimalik eristada üksnes stressi ja frustratsiooni juhul. Vastupidi, „rikkumise” ehk õigusvastase teo raskuse analüüsiga asi on tuttavam ja kergem. Tegemist on tsiviilvastutust raskendavate ja kergendavate asjaoludega. Lisaks öeldule, käsitletavas vaidluses oluline on anda õiget hinnangut vastustaja esildise „lisatingimusele”. Vastustaja kindlasti hakkab väitma, et ei keelanud avaliku koosoleku läbiviimist, kuna pakkus välja teise avaliku koosoleku läbiviimise koha. Kaebuse esitaja arvamusel „lisatingimuse” seadmine on vastupidi vastustaja tsiviilvastutust raskendav asjaolu, kuna väljendus ebaseadusliku keelule ebaseadusliku „lisatingimuse” lisamises, mis süvendas õigusliku arusaamatust. „Hagihinna” kindlakstegemisel (kahju suurusele adekvaatse rahalise hinnangu leidmisel) on võimalik valida ühe kolmest lähenemisest: valemi järgi, seaduse analoogia järgi ja kohtupraktika järgi. Moraalse kahju hindamise metoodika on välja töötatud juba mainitud prof. A. Erdelevski teoses, kuid see ei ole veel Eestis levinud, juurdunud ja tunnustatud. Prof. A. Erdelevski poolt välja töötatud valem põhineb eeldatava moraalse kahju olemasolu põhimõttel; hüvitatava moraalse kahju hüvituse suurust Erdelevski võtab analoogiast kriminaalseadusega - kuivõrd ohtlikuks ja kahjulikuks ühiskond peab ühte või teist õigusvastast tegu, niivõrd üldjuhul tuleb seda ka kannatanule hüvitada. Kriminaalseadustega kaitstud väärtuste “hinnangud” on objektiviseeritud vastavate karistuste liikide ja määradega. A. Erdelevski poolt toodud valemit aga käsitletaval juhul ei ole võimalik rakendada, kuna tuleb arvestada Eesti karistusõiguse doktriini omapärasusi. RVastS näeb ette vastutajatena üksnes juriidilisi isikuid, vastavalt KarS §-le 44 aga füüsilistele ja juriidilistele isikutele nähakse ette tunduvalt erinevat rahalist karistust. Juriidilise isiku kohta sätestatud rahalise karistuse määr algab 50 000 kroonist ja lõpeb 250 000 000 krooniga. Arvestades RVastS toodud regressi võimalust, antud valemi kohaldamine ei ole sugugi mõistlik. Teine lähenemine seisneb toetamises analoogia põhimõttele, kusjuures käsitletavas asjas oluline on see, et analoogiat kohaldatakse Eesti õigusaktide alusel. Töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest TLS § 117 lg 2 näeb ette hüvitust töötaja kuni kuue keskmise palga ulatuses. Kaitstavaks õiguseks siin on õigus tööle; antud juhul on oluline see, et õigus tööle ei tulene seadusest, vaid lepingust, mille sõlmimiseks töötaja peab tihti kulutama palju energiat, tööd otsides. On arusaadav, et lepingust tulenevat õigust tööle seadusandja hindab kõrgem, kui seadusest tulenevat õigust, mida isik saab n.ö. “tasuta”. 8 Teiseks lähtepunktiks on RVVKHS ja selle § 5 lg
2. Antud säte on kooskõlas VÕS § 128 lgga 2, mille järgi „Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu”. Probleemiks võib siin osutuda see asjaolu, et seaduses sätestatud hüvitus on „kompleksne”: hüvitatakse samaaegselt mittevaralist kahju ja kaudset varalist kahju, eristamata vastavate kahjude „osakaalu” hüvituses. Võimalust eristada neid hüvitusi annab kahju hüvitamise suuruse kirjeldus vastavalt RVVKHS § 5 lg-tele 1 ja
3. Need kaks lähtepunkti annavad piisava aluse seaduse analoogiat rakendada. Esimesel juhul on tegemist ühekordse hüvitusega, teisel juhul on kestva kahju hüvitamisega. Mõlemad näited opereerivad sellise „trahviühikuga”, nagu palk. Esimesel juhul on arvesse võetud kannatanu isikuomadused (tegemist ei ole üldise minimaalse palgamääraga, vaid konkreetse isiku palgaga), teisel – mitte. Teise juhtumi kohta saab veel niipalju öelda, et „alusetult vabaduse võtmine” tegelikult seisneb mitmest objektist – vabaduse võtmisele kaasnevad mitmete erinevate vabaduste ja õiguste riivamised, näiteks, õigus eraelule, sõnavabadus, liikumise vabadus jne. Võttes aluseks ülalpool toodud põhimõtteid, kaebuse esitaja püüab määrata ja põhjendada hüvituse suurust. Kaebuse esitaja põhjendab hüvituse määra seaduse analoogia järgi, võttes aluseks kaks lähtepunkti: palju „maksab” töölepingu ebaseaduslik lõpetamine (keskmiselt) ja palju „maksab” vabaduse alusetu võtmine. Keskmine brutopalk Eestis
4. a detsembris Statistikaameti andmetel (värskemad andmed, mida kaebuse esitajal õnnestus leida) oli 13174.- krooni. Seega keskendatud maksimaalne hüvitus töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest oli 13174 x 6 = 79044.- krooni. Nüüd tuleb „võrrelda” oma vahel õigust tööle ja õigust avaliku koosolekut korraldada. Viimane kuulub poliitiliste põhiõiguste hulka. Õigus tööle ei ole isegi seaduslik õigus, kuid selle „omahind” on suhteliselt suur seetõttu, et töö leidmiseks isik tihtipeale kulutab palju energiat ja aega. Õigus avaliku koosolekut korraldada on aga samuti n.ö. „aktiivne” õigus, sest et avaliku koosoleku läbiviimiseks on vaja koosolekut registreerida, teavitada sellest avalikkust, määrata korrapidajat ja teostada muid toiminguid. Peale selle, õiguse avaliku koosolekut korraldada realiseerimine on vastutusrikas asi ning avaliku koosoleku vastu on tavaliselt ka kõrgendatud avalik huvi. Kõiki nimetatud asjaolusid arvesse võttes, kaebuse esitaja leiab, ei õigus avaliku koosolekut korraldada „maksab” kaks korda rohkem, kui õigus tööle. Seega maksimaalne hüvitus avaliku koosolekut korraldamise õiguse rikkumise eest võiks olla 79044 x 2 = 158088.- krooni. Ettekujutust sellest, mida võiks endast kujutada avaliku koosoleku läbiviimise õiguse „maksimaalne” rikkumine, annab KarS § 158, ja see on „seaduslikult korraldatud avaliku koosoleku takistamine või selle vägivaldne laialiajamine”. On näha, et tegemist on juba toimuva seaduslikult korraldatud avaliku koosoleku takistamisega. Kuna vastustaja takistas ainult võimalust avaliku koosolekut läbi viia, siis jagame tema vastutuse kolmeks. Vastustaja ebaseaduslikult takistas avaliku koosoleku läbiviimise võimalust kolm korda, mis näitab tema sihikindlust. See on kindlasti vastustaja vastutust raskendav asjaolu. Pakutav „raskendamise” koefitsient – 1,
5. Vaidluse eriliseks esemeks võib saada vastustaja poolt kehtestatud „lisatingimus”, millega ta ebaseaduslikult „lubas” avaliku koosoleku läbiviimist tema poolt valitud kohas. Kuna see kuidagi ei leevendanud kaebuse esitaja olukorda, vaid kindlustas temal tunnet, et avaliku koosolekut saab „vabalt” läbi viia ainult politsei poolt määratud „reservatsioonis”, siis „lisatingimus” on kindlasti vastustaja vastutust raskendav asjaolu. Pakutav koefitsient – 1,
6. Muid asjaolusid, mis võiksid mõjutada hüvituse suurust, kaebuse esitaja ei leia. Seega hüvituse suurus on 158088 / 3 x 1,3 x 1,2 = 82205,76.- krooni. 9 Ülalpool hüvituse suurus oli „arvutatud” metoodika alusel, mis on omapärane ühekordsele õigusrikkumisele. Nüüd kaebuse esitaja püüab „arvutada” seda kestva õigusrikkumise metoodika alusel. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 20.12.
7. a määruse nr 254 „Palga alammäära kehtestamine” palga alammäär
8. aastal on 27.- krooni (tunnipalk) ja 4350.- krooni (kuupalk). Arvestades RVVKHS § 5 lg-s 1 toodud hüvituse suurust, saab arvutada, et iga alusetu vabaduse võtmise kalendripäev „maksab” riigile
9. a 27 x 8 (täistööpäev) x 7 = 1512.krooni. Kui keskendatult võtta, et kuus on 364/12 = 30,33 päeva, moodustab see keskendatult 1512 x 30,33 = 45858,96.- krooni kuus. Kui sellest võtta nüüd maha keskmise palga, kui saamata jäänud tulu, siis saamegi „puhtalt” ühe kuu „vabaduse hinna”: 45858,96 – 13174 = 32624,96.- krooni. Seadusandja poolt hüvituse vabaduse alusetu võtmise eest määra kehtestamisel torkab silma, et see ei ole kuidagi diferentseeritud: ei ole võetud arvesse, kas isikult võetakse vabadust esmakordselt või mitte, kas isik on abielus või mitte, kuivõrd kahjustatakse isiku mainet, kuivõrd alusetu oli vabaduse võtmine jne. Riik, võttes isikult vabaduse, tunnistab, et võib seda teha ka alusetult, st kannab teatud riisikot õiguskorra huvides. Käsitletavas asjas on tegemist teatud aega kestva hingelise valu kannatusega. Valu intensiivsus oli ilmselt erinev: ajavahemikul alates 29.03.
10. a, millal kaebuse esitaja sai teada esimesest vastustaja esildisest, kuni 26.04.
11. a, st miitingu läbiviimise päevani, kaebuse esitaja elas üle temale tekitatud hingelist valu n.ö. „täisintensiivsusega”, ja kolm kuud peale seda – madalama intensiivsusega. Kaebuse esitaja viimase hetkeni ei olnud kindel, et politsei annab loa miitingut läbi viia – sellele viitab vastustaja varasem käitumine. Nii oma 30.04.
12. a esildisega vastustaja täiesti ootamatu keelas kõik avalikud koosolekud Tallinnas ja Harjumaal, sh 01.05.
13. a seaduslikult korraldatud avaliku koosoleku. Analoogset käitumist oli võimalik temalt oodata ka see kord. Peale miitingu läbiviimist kaebuse esitaja hakkas vastustaja poolt tekitatud hingelist valu üle elama. Mõistlikkuse põhimõttele viidates, kaebuse esitaja avaldab, et see protsess võttis temal kolm kuud. Kui nüüd võrrelda ülalpool „arvutatud” vabaduse „hinda” avaliku koosoleku läbiviimise õiguse „hinnaga”, siis tingimata vabadus „maksab” rohkem, kui õigus avaliku koosolekut läbi viia. Arvestada aga tuleb sellega, et hüvitust alusetu võetud vabaduse eest makstakse nimelt alusetu, aga mitte ebaseaduslikult võetud vabaduse eest. Arvestada tuleb ka sellega, et seaduses ette nähtud hüvitus on n.ö. miinimummäär, millest vähem juba olla ei saa. Antud asjaolusid silmas pidades, kaebuse esitaja leiab, et ebaseaduslik avaliku koosoleku läbiviimise õiguse rikkumine „maksab” samapalju, kui riigi poolt alusetu vabaduse võtmine. Seega kaebuse esitaja kannatas hingelist valu ühe kuu „täisintensiivsusega” ja kolm kuud – pooleliku intensiivsusega, kuna kolme kuu jooksul elas kõik oma hingelise valu, ehk võimatuse tunne, üle. Seega hüvituse suurus on 32624,96 + 32624,96 x 3 / 2 = 81562,4.krooni. Võrreldes esimese metoodika järgi saavutatud tulemusega, tuleb tõdeda, et need annavad peaaegu ühte ja sama tulemust. Seega kaebuse esitaja näitab väljanõutava hüvituse suuruseks 80000.- krooni. Eesti kuulub kontinentaalõiguse süsteemi, milles prioriteet kuulub Saksamaa õigusele. Täiendavad kriteeriumid, millega Saksamaal juhindutakse moraalse kahju tekitamise eest hüvituse suuruse kindlakstegemisel, on toodud D. Rajevi artiklis (http://www.garant.ru/jurist/p759.htm). Eesti kohtupraktika moraalse kahju tekitamise eest hüvituse suuruse kindlaksmääramisel on pigem negatiivne. Levinud on lähenemine, mille järgi hagisid moraalse kahju hüvitamisest kohtud tavaliselt nõutud ulatuses ei rahulda, kuna nõutavate summade põhjendamine tavaliselt puudub. Käesolevas kaebuses püüti hagihinda ja 10 iga hüvituse suurust mõjutavat asjaolu üksikasjalikult põhjendada. Tavaliselt kohtud ei opereeri koefitsientidega, vaid üksnes loetlevad asjaolusid, mis olid arvesse võetud hüvituse suuruse määramisel. Riigikohtu 29.11.2000.a. otsuses asjas nr 3-2-1-146-00 oli näidatud, et moraalse kahju hüvituse suuruse määramisel kohus võttis arvesse ka “ühiskonna heaolu tasemel”, mis väljendub keskmise palga suuruses. Käsitletavas asjas kaebuse esitaja pidas sellest kriteeriumist kinni, ehitades oma arvestusi nimelt keskmise palga alusel. Kaebuse esitaja pidas silmas ka muid põhimõtteid, mis tulenevad Riigikohtu praktikast, mis on kajastatud kaebuse lisas 5 /tl 21-24/. Vastustaja Põhja politseiprefekt kaebust ei tunnista ning palub jätta see rahuldamata. Käesolevas haldusasjas esitatud kaebuses on kaebaja vastustajat süüdistanud mitmetes rikkumistes. Vastuses keskendub vastustaja üksnes sellele osale, mille kohta on kaebuses esitatud nõue – „välja mõista vastustajalt 80 000 krooni hüvitust kaebuse esitajale õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju eest“. Vastustaja saab kaebusest aru nii, et mittevaraline kahju seisneb kaebajal selles, et ta tundis kolme kuu vältel hingelist valu, kuna ta ei saanud korraldada avalikku koosolekut enda poolt valitud paigas. Vastustaja on seisukohal, et kahju hüvitise nõudmiseks peab kaebaja tõendama esmalt seda, et tal on üleüldse kahju tekkinud. Kaebaja väited nagu peaks tema puhul kahju olemasolu eeldama, ei tulene ühestki kehtivast õigusaktist. Eesti kohtupraktikas (nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12.12.1996 otsus nr 3-2-1-111-96) hüvitatakse mittevaraline kahju, mis väljendub: 1) püsivas kehalise terviklikkuse kaotuses, väljanägemise muutuses või olulises psüühika ja närvitegevuse häires; 2) heaolu languses, mis on tingitud ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses; 3) põhjendamatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotuses. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja ei ole tõendanud, et tal selline kahju oleks tekkinud. Vastustaja peab vajalikuks lisaks märkida, et isegi, kui kaebaja suudaks tõendada kahju olemasolu, jääb täiesti arusaamatuks tema kahju suuruse arvutuskäik. Kaebaja on selles võtnud aluseks alusetult vabaduse kaotanud isikutele kahju hüvitamise põhimõtted ning asunud seisukohale, et kahju, mis talle tekkis sellega, et ta ei saanud avalikku koosolekut läbi viia enda poolt valitud paigas on võrdne kahjuga, mis tekib isikul, kellelt on alusetult võetud vabadus. Selline seisukoht on vastustaja hinnangul pehmelt öeldes kummaline. Vastustaja ei ole toime pannud õigusvastast tegu. Viitega RVastS § 7 lg-s 1 sätestatule märgib vastustaja, et seega tekib isikul õigus nõuda kahju hüvitamist, kui ta tõendab, et vastustaja on talle kahju tekitanud õigusvastase tegevusega. Kaebaja väitel tekitasid talle kahju kolm Põhja politseiprefekt Raivo Küüdi esildist (28.03.2008; 07.04.2008; 10.04.2008), millega kaebajal keelati viia läbi avalikud koosolekud vastavalt Hirvepargis, Falgi pargis ja Tuvi pargis. Vastustaja hinnangul ei ole R.K nimetatud esildisi välja andes sooritanud õigusvastast tegu. Õigus taolisi esildisi välja anda tuleneb

§ 8lg 7 p-st 2.

Kaebajal oli võimalik vaidlustada esildis HMS kohaselt või pöörduda kohtusse

alusel. Kumbagi võimalust kaebaja ei kasutanud. Vastustajale jääb arusaamatuks kaebaja väide, mille kohaselt ei pöördunud ta kohtusse, kuna selleks ei olevat olnud piisavalt aega. Kaebaja soovis kõigis avaliku koosoleku teatistes koosolekut korraldada 26.04.2008. Viimane teatis, millega kaebajale väidetavalt kahju tekitati, anti välja 10.04.2008.

§ 141

sätestab, et kaebused avaliku koosoleku teate registreerimata jätmise või avaliku koosoleku läbiviimise keelamise kohta vaatab halduskohus läbi kaebuse esitamise päeval või selle 11 esitamisele järgneval tööpäeval. Seega oli kaebajal kaks nädalat aega esildisi vaidlustada. Kuivõrd kaebaja seda ei teinud, siis nüüdseks on vaidlustamise tähtaeg möödunud ning eelnimetatud esildised järelikult õiguspärased. Arvestades seda, et kaebaja ei ole suutnud tõendada ei kahju olemasolu ega ka vastustaja õigusvastast tegu, puudub tal võimalus nõuda ka kahju hüvitamist. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Käesolevas asjas on S.T esitanud kahju hüvitamise kaebuse - kaebaja väiteil tekitati talle mittevaraline kahju Põhja politseiprefekti kolme õigusvastase esildisega (28.03.2008; 07.04.2008; 10.04.2008), millega kaebajal keelati viia läbi avalikud koosolekud 26.04.
2. a vastavalt Hirvepargis, Falgi pargis ja Tuvi pargis ning kehtestati lisatingimus viia soovi korral kõne all olev avalik koosolek läbi kas Vene Kultuurikeskuse kõrval pargis või Sõjaväe kalmistul Pronkssõduri monumendi juures. Kaebusest nähtuvalt oli kaebajale kui avaliku koosoleku korraldajale tähtsad nimelt koht ja osavõtjate arv, lähtudes asjaolust, et koosolekut taheti korraldada ajendatuna nn Pronkssõduri teisaldamisel kannatada saanud demokraatlike väärtuste säilitamiseks kaasaegses Eestis. Et avalikku koosolekut ei võimaldatud korraldada soovitud kohal, mis põhjustas ka loodetust väiksema osalejate arvu, siis tekitas see kaebajale väidetavalt hingelist valu, stressi ja üleelamisi, st moraalset (mittevaralist kahju).
3. Vaidlusalustes esildistes oli toodud vaidlustamisviide, tuginevalt HMS §-dele 71, 73 ja

§-st 11 selles seaduses ettenähtud 75 ning

§-le 141. Tulenevalt haldusmenetlusele kohaldatakse HMS sätteid, arvestades

erisusi. HMS § 71 lg 1 kohaselt isik, kes leiab, et haldusaktiga või haldusmenetluse käigus on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, võib esitada vaide. HMS § 73 lg 1 järgi, kui seadusega ei ole sätestatud teistsugust vaidealluvust, esitatakse vaie haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani kaudu haldusorganile, kes teostab haldusakti andnud või toimingu sooritanud haldusorgani üle teenistuslikku järelevalvet. Tulenevalt HMS §-st 75 vaie haldusaktile või toimingule tuleb esitada 30 päeva jooksul, kui seadus ei sätesta teisiti, arvates päevast, millal isik vaidlustatavast haldusaktist või toimingust teada sai või oleks pidanud teada saama. Vastavalt HKMS § 7 lg 1 kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi.

§ 141

kohaselt kaebused avaliku koosoleku teate registreerimata jätmise või avaliku koosoleku läbiviimise keelamise kohta vaatab halduskohus läbi kaebuse esitamise päeval või selle esitamisele järgneval tööpäeval. Kuivõrd HMS § 84 lg 1 järgi on vaide läbivaatamise tähtaeg reeglina 10 päeva, arvates vaide edastamisest vaiet läbivaatavale haldusorganile, ning seadus ei näe ette kohustuslikku kohtueelset menetlust, siis on eeltoodust selge, et isiku, kelle õigusi on avaliku koosoleku läbiviimise keelamisega rikutud, õiguste kaitse efektiivsem ja oluliselt kiirem viis oleks vastava esildise peale halduskohtule tühistamiskaebuse esitamine. Arvestades seda, et S.T soovis avalikku koosolekut läbi viia juba oma esmase teate kohaselt 26.04.

1. a Hirvepargis, esimene keeldumine tehti talle 28.03.2008 esildisega, kaebaja esitas uued koosolekuteated veel 04.
2. ja 07.04.2008, olnuks kaebajal võimalik esitada nende uute teadete asemel kohtule kaebus ja saada kohtulahend või –lahendid (nt ka esmase õiguskaitse kohta) veel enne soovitud ajal koosoleku toimumist. Kohtukaebusest esildise tühistamiseks oleks kaebajale abi olnud isegi veel pärast viimase esildise kättesaamist. Seega jäävad kohtule arusaamatuks kaebaja selgitused selle kohta, miks ta ei saanud õigeaegselt kohtusse pöörduda ning miks ainsaks õiguskaitsevahendiks oli kaebuse esitajale kahju hüvitamine. See ei ole õiguskaitsevahend RVastS §-de 3, 4 ja 6 mõttes. Et kaebaja pöördus kohtusse alles 30.09.
3. siis loomulikult ei olnud tal võimalik enam esitada tühistamis- ja kohustamisnõudeid seoses vaidlusaluste esildistega. 12 Puudub kahtlus, et kaebaja neid esildisi efektiivsemal moel ei vaidlustanud, kuid see ei anna alust väita, et kuivõrd nüüdseks on vaidlustamise tähtaeg möödunud, siis on eelnimetatud esildised järelikult õiguspärased. Teatavasti saab kahju hüvitamise taotluse esitada 3 aasta jooksul arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. RVastS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seega kahju hüvitamise eelduseks avalik-õiguslikus suhtes toimepandud õigusvastane tegu, millega on tekitatud isikule kahju, st peab olema õigusvastane tegu, tekkinud kahju ning põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju vahel. Kasvõi ühegi koosseisulise elemendi puudumisel kahju hüvitamist ei järgne. Järelikult kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamisel peab kohus esimese asjana tuvastama, kas esines õigusvastane toiming või haldusakt. Asjaolu, et kaebaja ei taotlenud õigeaegselt väidetavalt õigusvastase haldusakti tühistamist, ei välista selle haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemist kahju hüvitamise kaebuse menetlemisel (ka üldine tähtaeg kaebuse esitamiseks toimingu või haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks on 3 aastat), mistõttu vastustaja väide Põhja politseiprefekti esildiste õiguspärasusest motiivil, et neid ei vaidlustatud, on põhjendamatu. Küll on aga seetõttu tegemist on kehtivate haldusaktidega ja õigusvastasuse tuvastamine seda asjaolu ei muuda. Samuti võib RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil oma õiguste õigeaegselt kaitsmata jätmine välistada isikule kahju hüvitamise või vähendada hüvitise suurust.
4. Kohus alustab kaebuse põhjendatuse kontrolli Põhja politseiprefekti 28.03.
5. a esildisest nr PHJ 3-1.11.1/25711, käsitledes kõigepealt asjassepuutuvaid õigusnorme. Vastavalt PS §-le 47 kõigil on õigus ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada. Seda õigust võib seaduses sätestatud juhtudel ja korras piirata riigi julgeoleku, avaliku korra, kõlbluse, liiklusohutuse ja koosolekust osavõtjate ohutuse tagamiseks ning nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Õige on seega kaebaja väide, et õigus avalikku koosolekut läbi viia on üks isiku põhiõigustest.

(redaktsioon 01.08.2006-13.07.2008) § 1 kohaselt selle seaduse ülesanne viidatud PS 47 alusel on: 1) tagada inimeste õigus rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada kooskõlas inimeste põhiõiguste, vabaduste ja kohustustega ning demokraatliku õigusriigi põhimõtetega; 2) kehtestada avalike koosolekute korraldamisele ja läbiviimisele piirangud, mis on vajalikud riigi julgeoleku, avaliku korra, kõlbluse, liiklusohutuse ja koosolekust osavõtjate ohutuse tagamiseks ning nakkushaiguse leviku tõkestamiseks.

§ 2

järgi selles seaduses mõistetakse avaliku koosolekuna väljakul, pargis, teel, tänaval või muus avalikus kohas vabas õhus korraldatavat koosolekut, demonstratsiooni, miitingut, piketti, religioosset üritust, rongkäiku või muud meeleavaldust.

§ 7

sätestab kohustuse esitada vähemalt seitse päeva enne avaliku koosoleku läbiviimise päeva muu hulgas linnavalitsusele, mille haldusterritooriumil kavatsetakse avalik koosolek korraldada, sama seaduse §-s 8 nimetatud teade, kui avaliku koosoleku läbiviimine eeldab liikluse ümberkorraldamist, peab korraldaja esitama teate 10 päeva enne avaliku koosoleku läbiviimise päeva. Seega tuleb nõustuda kaebajaga, et PS §-st 47 tuleneb, et õigust rahumeelselt koguneda ja koosolekut pidada teostatakse ilma eelneva loata ning

§-s 8 nimetatud teade ei ole oma olemuselt taotlus avalikku koosolekut läbi viia.

§ 8

lg-st 5 tuleneb, et kui avaliku koosoleku teade on esitatud selles seaduses sätestatud nõuete kohaselt, siis võtab linnavalitsuse ametnik teate vastu ja annab korraldajale kohe teatise avaliku koosoleku teate registreerimisest.

§-s 3 on sätestatud, mis on „keelatud avalik koosolek“ ning selle paragrahvi kohaselt keelatud on korraldada avalikku koosolekut, mis: 1) on suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse 13 ja sõltumatuse vastu või kehtiva riigikorra vägivaldsele muutmisele; 2) õhutab vägivaldselt rikkuma Eesti Vabariigi territoriaalset terviklikkust; 3) õhutab rahvuslikku, rassilist, usulist või poliitilist vihkamist, vägivalda või diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel; 4) õhutab rikkuma avalikku korda või riivab kõlblust.

§ 5

järgi avalikku koosolekut on keelatud läbi viia: 1) piiripunktis ja riigipiirile lähemal kui 300 meetrit; 2) Kaitseväe struktuuriüksuse territooriumil ja sellele lähemal kui 50 meetrit; 3) sillal, rööbasteel ja kaevanduses; 4) kõrgepingeliini all; 5) nakkushaiguse levikualal; 6) looduslikult ohtlikus või muus isikutele ohtlikus kohas.

§ 8

lg 7 järgi siseminister või kohalik politseiprefekt võib, lähtudes selle seaduse paragrahvidest 3 ja 5, keelata oma esildisega avaliku koosoleku läbiviimise, teatades sellest korraldajale kolme päeva jooksul pärast teate registreerimist. Ülaltoodud sätetest lähtudes on kohus seisukohal, et politseiprefekt on õigustatud keelama avaliku koosoleku läbiviimise üksnes selleks keelatud kohas või seaduse järgi üldse keelatud koosoleku läbiviimise, kusjuures §-des 3 ja 5 on nimetatud asjaolud ammendavalt loetletud. 4. Põhja politseiprefekt oma 28.03.2008. a esildisega, tuginedes

§ 1

lg-le 2, keelas S.T korraldatava avaliku koosoleku läbiviimise Tallinnas Hirvepargis ja lähtuvalt HMS § 53 lg 1 p-st 3 kehtestas talle lisatingimuse viia soovi korral kõne all olev avalik koosolek läbi kas Vene Kultuurikeskuse (Mere pst 5) kõrval pargis või Sõjaväe kalmistul Pronkssõduri monumendi juures. Vastustaja leidis, et avaliku koosoleku läbiviimisega Tallinnas Hirvepargis kaasneb oht isikute turvalisusele ja avalikule korrale. Õige on kaebaja väide, et

§ 1

lg 2 ei anna alust politseiprefektile oma esildisega keelata avaliku koosoleku läbiviimist. Tegemist on seletava sättega, mis näitab, et

ülesanne on PS 47 täitmiseks ja selle alusel kehtestada avalike koosolekute korraldamisele ja läbiviimisele piirangud, mis on vajalikud riigi julgeoleku, avaliku korra, kõlbluse, liiklusohutuse ja koosolekust osavõtjate ohutuse tagamiseks ning nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Need piirangud ja nõuded, mis aitavad tagada eelmärgitud eesmärgid on seadusandja poolt sätestatud selle seaduse muudes paragrahvides: korraldaja kohustus teatada avalikust koosolekust ning sellele teatele ja korraldajale endale esitatavad nõuded, keeld korraldada teatud avalikke koosolekuid ja keeld korraldada koosolekuid konkreetsetes kohtades, politseile ning meditsiini- ja päästeteenistusele teatamine ja politseijärelevalve, nõuded koosoleku läbiviimisele jms. Nende piirangute kehtestamine oli ja on Riigikogu pädevuses. Politseiprefektile ettenähtud volitusnorm võimaldab tal keelata avaliku koosoleku läbiviimise üksnes tuginevalt

§-dele 3 ja 5. Niisugusele alusele ei ole vastustaja oma esildises viidanud ega selle olemasolu ka haldusakti faktilises põhjenduses esile toonud. S.T soovis korraldada avaliku koosoleku “Demokraatlike väärtuste säilitamiseks kaasaegses Eestis”. Niisuguse eesmärgiga koosolek ei saa iseenesest olla keelatud PS § 47 valguses. Vastustaja ei ole väitnud ega tõendanud, et tegelikult oli koosoleku eesmärk õhutada midagi, mis

§ 3järgi on keelatud.

Asjaolu, et koosolek väidetavalt leiab “ühiskonnas teravamat vastukaja ja pahameelt”, ei saa olla põhjuseks koosoleku keelamisele. Formaalselt oli avaliku koosoleku korraldaja ja vastava koosoleku teate esitaja S.T, mitte MTÜ Öine Vahtkond. Asjaolu, et ka politseiprefekt käsitas teate esitajana samuti S.T-d kui füüsilist isikut

§ 6

lg 1 järgi, mitte MTÜt Öine Vahtkond, kelle seaduslik esindaja oleks kaebaja, nähtub vaidlustatud esildistest – koosoleku läbiviimine keelati nimelt S.T-l. Järelikult on esildises toodud kaalutlused seoses MTÜga Öine Vahtkond (Nochnoi Dozor) ning viited talle kui korraldajale ja ühingu kohta meediaväljaannetes kajastatule asjakohatud. Kohus möönab, et asja materjalidest nähtuvalt seisis mainitud koosoleku korraldamise taga ilmselt tõepoolest MTÜ Öine Vahtkond, kelle liige kaebaja on, samuti pole kahtlust, et koosolek oli ajendatud 2007. a aprillisündmustest, nagu pole kahtlust ka selles, et soovitav korralduskoht Hirvepark (Pronkssõduri endise asupaiga ümbruses ei saanud kaebaja enam koosolekut korraldada) on 14 eestlastele suure emotsionaalse tähtsusega ja on kujunenud tõesti omamoodi Eesti rahvusliku taassünni sümboliks. Samas puudub

-st lähtudes igasugune alus liigitada teatud kohti vaid eestlastele või teistest rahvustest isikutele sobivateks koosoleku läbiviimise kohtadeks ning sellest lähtudes üht või teist koosolekut keelata. Asjaolu, et konkreetsel juhul oleks olnud vajalik rakendada tavalisest enam, täiendavaid meetmeid isikute ohutuse, avaliku korra ja ühiskondliku julgeoleku tagamiseks, ei ole aluseks koosoleku läbiviimisest keeldumiseks, kui puuduvad seaduses sätestatud keelamise alused. Avaliku koosoleku politseijärelevalve tagab politsei, kel on vastavalt PolS-le õigus ise kavandada selleks vajalikud meetmed ja vahendid ning võtta tarvitusele abinõud, sh on politseiametnikul õigus kõrvaldada koosolekult isikuid, kes rikuvad avalikku korda või kelle kohta on alust arvata, et nad võivad ette valmistada või toime panna kuriteo (vt

§ 14). Neil asjaoludel oli õigusvastane Põhja politseiprefekti 28.03.2008.

a esildisega pandud keeld S.T-l viia avalik koosolek läbi Tallinnas Hirvepargis. 5. Viidatud esildisega kehtestas Põhja politseiprefekt lähtuvalt HMS § 53 lg 1 p-st 3 S.Tile ka lisatingimuse viia soovi korral kõne all olev avalik koosolek läbi kas Vene Kultuurikeskuse (Mere pst 5) kõrval pargis või Sõjaväe kalmistul Pronkssõduri monumendi juures. Kohus on seisukohal, et teate esitamise ajal kehtinud

ega osundatud HMS § 53 lg 1 p 3 ei andnud vastustajale koosoleku keelamise korral määrata sisuliselt koosoleku läbiviimise alternatiivset kohta.

§ 8

lg 7 uus redaktsioon, kus selle lõike p 2 kohaselt politseiprefekt võib oma otsusega keelata avaliku koosoleku teates märgitud kohas või ajal ning teha ettepaneku korraldada avalik koosolek muus kohas või muul ajal, jõustus alles 13.07.2008 ja ei olnud kaevatud esildiste tegemise ajal seega kehtiv. HMS § 53 lg 1 p 3 järgi haldusakti kõrvaltingimus on lisatingimus haldusakti põhiregulatsioonist tuleneva õiguse tekkimiseks. Kuivõrd esildisega ei antud S.T-le mingit õigust, vaid hoopis keelati selle õiguse realiseerimine, siis ainuüksi seetõttu on viidatud sätte kohaldamine asjakohatu. Lisaks eelmärgitule, tulenevalt HMS § 53 lg-st 2 haldusaktile võib kehtestada kõrvaltingimuse üksnes teatud juhtudel: seaduses või määruses sätestatud juhul; kui kõrvaltingimuseta tuleks haldusakt jätta andmata või kui haldusakti andmine tuleb otsustada halduse kaalutlusõiguse alusel. Jääb arusaamatuks ja seega ka kontrollimatuks, mida Põhja politseiprefekt antud juhul silmas pidas, kuna HMS § 53 lg 2 vastavale punktile ei ole esildises viidatud. Kohus juba märkis, et sel ajal kehtinud

§ 8lg 7 redaktsioon lisatingimuse kehtestamist ei võimaldanud.

Kõrvaltingimus ei tähendanud ka sisuliselt midagi, kuna keeldu soovitud kohas koosolek korraldada see ei muutnud ja uues kohas koosoleku korraldamiseks tulnuks korraldajal esitada nagunii uus avaliku koosoleku teade – sellekohane märkus on tehtud siiski alles järgnevates esildistes. Esimesest esildisest jäi mulje, et vaatamata teates märgitud kohale võis Tydyyakov vastavalt esildisele viia soovi korral kõne all oleva avaliku koosoleku läbi ka politseiprefekti väljapakutud kohtades - Vene Kultuurikeskuse kõrval pargis või Sõjaväe kalmistul Pronkssõduri monumendi juures. Seda seadus aga loomulikult ei võimaldanud. Vastavalt HMS § 56 lg-le 2 haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kõrgeim kohus on rõhutanud, et sealjuures on oluline osundatud faktilise ja õigusliku aluse omavaheline loogiline sidumine. See on vajalik selleks, et haldusakt veenaks selle adressaati ja haldusakti õiguspärasuse kontrollimisel ka kohut, et just neil asjaoludel ja nende õigusnormide juures on ainuvõimalik haldusaktis märgitud tagajärg. Antud juhul kaevatud esildises puudub nõuetekohane õiguslik alus, mistõttu ei saa olla ka faktilise ja õigusliku aluse omavaheline side loogiline. Esildis on tervikuna õigusvastane. 6. Kohus on seisukohal, et eelmärgitu kehtib ka Põhja politseiprefekti 07.04.2008. a ja 10.04.2008. a esildiste kohta, millega keelati S.T-l viia avalik koosolek läbi Tallinnas 15 vastavalt Falgi pargis ja Tuvi pargis, kuna need esildised on samade puudustega. 10.04.2008. a esildise kohta märgib kohus täiendavalt järgmist. Kui eelmistes esildistes oli vastustaja märkinud, et kaebaja võib soovi korral kõne all oleva avaliku koosoleku läbi viia kas Vene Kultuurikeskuse kõrval pargis või Sõjaväe kalmistul Pronkssõduri monumendi juures, siis viimasest esildisest enam ei nähtu, et tegemist oleks pelgalt soovitusega alternatiivseteks kohtadeks. Nimelt on selles keeldumist põhjendades märgitud, et “S.T ei ole uute avaliku koosoleku teadete esitamisel lähtunud politsei poolt kehtestatud lisatingimusest”.

ei andnud politseiprefektile aga õigust määrata üksnes kaks kohta, kus kõnealune koosolek võib toimuda. Kohavalik seaduses ettenähtu piirides on korraldaja otsustada. Seega on õigusvastased ka Põhja politseiprefekti 07.04.

1. a ja 10.04.
2. a esildised ning järelikult on kohus tuvastanud kahju hüvitamise koosseisu esimese elemendi – õigusvastas(t)e haldusakti(de) olemasolu. Pole kahtlust, et nimetatud esildistega on avalik-õiguslikus suhtes riivatud S.Ti PS §-st 47 ja rikutud

-st tulenevaid õigusi.

1. Isiku, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, õigus nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist tuleneb RVastS § 7 lg-st 1, kuid see on seotud tingimusega - kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi lg 2 järgi mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Vastavalt RVastS § 12 lg-le 1 kahju kannatanud isikule on kahju hüvitama kohustatud avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati, lg 2 kohaselt avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahjuks loetakse igasugune selle avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsilise isiku poolt vahetult põhjustatud kahju, sõltumata sellest, kas ülesandeid täideti teenistussuhte, lepingu, üksikkorralduse või muul alusel. Käesolevas lõikes nimetatud füüsiline isik kannatanu ees ei vastuta, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega, kui mittevaralise kahju olemasolu on tuvastatud ja see kuulub rahaliselt hüvitamisele, ei kuulu see väljamõistmisele konkreetselt Põhja politseiprefektilt, vaid riigilt Põhja Politseiprefektuuri kaudu. RVastS § 13 lg 1 järgi hüvitise suuruse määramisel arvestatakse: 1) kahju tekkimise ettenägematust; 2) objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel; 3) õiguste rikkumise raskust; 4) eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel; 5) muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Tulenevalt RVastS § 7 lg-st 4, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks käesolevale seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 sätestab, et vabaduse võtmisest, samuti muude isikuõiguste rikkumisest, eelkõige isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise korral tuleb kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab.
2. Antud juhul S.T väidab, et eelmärgitud õigusvastased esildised tekitasid talle hingelist valu, kannatusi ja stressi. Niisuguste asjaolude tõendamine objektiivsete tõenditega (meditsiinitõendid) on võimalik vaid siis, kui rikkumine on olnud niivõrd intensiivne, et on põhjustanud isikule juba ilmselgeid tervisekahjustusi (näiteks hingelised kannatused ja stress on viinud psüühika- või südamehäireteni). Antud juhul sellised objektiivsed tõendid 16 puuduvad, samuti ei ole kaebaja väitnud, et esildised oleksid temale tekitanud eelmainitud tervisekahjustusi. Sealjuures isegi arsti poole pöördumise korral ei pruugi kohus lugeda rikkumist nii oluliseks, et selle korvamine on võimalik vaid rahas. Näiteks on Riigikohtu halduskolleegium (edaspidi - RKHK) 05.10.2006 otsuses nr 3-3-1-44-06 leidnud, et arstitõendid, mis näitavad, et N. K. on erinevatel aegadel viibinud ambulatoorsel ravil seoses "tugevalt väljendunud närvipingutusega" ja depressiooniga ning on arsti poole pöördunud seoses stressiga, ei tingi automaatselt mittevaralise kahju hüvitamist rahaliselt. Samas lahendis on viidatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
3. veebruari
4. a otsusele asjas nr 3-21-11-04, kus on leitud, et "igale au teotamise juhtumile ei pea reageerima rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega, sest kohtumenetlus ise ja kohtulahend võivad olla piisavad selleks, et kõrvaldada au teotamisega põhjustatud negatiivsed tagajärjed". RKHK jagas tsiviilkolleegiumi seda seisukohta, tõdedes, et halduskohtumenetluses ettenähtud õiguskaitsevahendid, eeskätt õigusvastasuse tuvastamise nõue võib rahuldamise korral olla piisav, heastamaks väiksema intensiivsusega au teotamisega tekitatud hingelisi üleelamisi. Kohus nõustub põhimõtteliselt, et kaebaja kavandatud avaliku koosoleku läbiviimise korduv alusetu ärakeelamine võis talle tekitada nördimust, hingelist valu, üleelamisi ja stressi ning uute teadete esitamise näol ka täiendavat asjaajamist ja rahalist kulu (viimati nimetatu ei ole käsitatav moraalse, vaid varalise kahjuna, mille hüvitamist antud juhul ei taotleta), st kohus möönab nii mittevaralise kahju kui ka põhjusliku seose olemasolu. Samas, isegi kui nõustuda kaebajaga, et koosoleku toimumise koht ja osavõtjate arv on oluline, ei saanud sama eesmärgiga koosoleku toimumine planeeritud ajal, kuid nn sunnitud kohas, põhjustada sellise intensiivsusega hingelisi üleelamisi, mida oleks võimalik kompenseerida vaid rahaliselt. Kohus põhjendab oma seisukohta täiendavalt järgmisega. Kaevatud esildistega riivati küll kaebaja PS §-st 47 tulenevat põhiõigust, kuid oluline on see, et PS § 47 ei sätesta õiguse puhul rahumeelselt koguneda ja koosolekut pidada ilma eelneva loata isiku absoluutset õigust kohavalikule. Et S.T sai avaliku koosoleku “Demokraatlike väärtuste säilitamiseks kaasaegses Eestis” oma sõnul „korralikult“ läbi viia kavandatud ajal 26.04.2008 Vene Kultuurikeskuse kõrval pargis, koosolekul osales ligi 100 inimest (tl 25; eeldatav osavõtjate minimaalarv oligi 100), siis ei saanud tema põhiõiguse riive olla eriti intensiivne. Kohus juhib tähelepanu, et ainult oma esimeses koosoleku teates kaebaja prognoosis maksimaalseks osavõtjate arvuks 1000, järgnevates teadetes oli seda juba korrigeeritud