3-09-731/19

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Ülle Polluks Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november 2009, Jõhvi 3-09-731 Haldusasja number Haldusasi M.L kaebus Ida Politseiprefektuuri poolt tekitatud kahju hüvitamiseks. Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Kaebaja M.L Menetlusosalised Vastustaja Ida Politseiprefektuur RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord Rahuldada M.L kaebus osaliselt, arestimajas viibimise ajal päevas ühe tunni vabas õhus viibimise mittevõimaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks ja mõista Eesti Vabariigilt M. L kasuks välja 2500 krooni mittevaralise kahju hüvitamiseks. Jätta ülejäänud osas M.L kaebus rahuldamata. Mõista Ida Politseiprefektuurilt M.L kasuks osaliselt välja kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 500 krooni. Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, 10.11.2009.a. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED M.L esitas 07.04.2009.a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Ida Politseiprefektuuri tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebuse kohaselt viibis kaebaja 2006 aastal 5 kuud Rakvere ja Kohtla-Järve arestimajades, kus ei saanud jalutada ja värskes õhus viibida ning kinnipidamistingimused olid ebainimlikud ja alandavad. Tallinna Halduskohus saatis 07.04.2009.a määrusega kaebuse kohtualluvuse järgi menetlemiseks Tartu Halduskohtule. M.L esitas 23.02.2009.a riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 ja § 17 lg 1 alusel Politseiametile mittevaralise kahju hüvitamise taotluse. Politseiameti liiklusjärelevalve ja korrakaitse osakonna politseidirektori 11.03.2009.a otsusega nr PA 16-1.11.1/1321 jäeti taotlus rahuldamata. 3-09-731 Kaebuse kohaselt ei võimaldatud M.L’ul Rakvere arestimajas viibimise ajal (18.01.200606.03.2006) ning Kohtla-Järve arestimajas viibimise ajal (06.03.2006-05.06.2006) jalutada värskes õhus vähemalt 1 tund päevas. Elamis- ja pesemistingimused olid ebainimlikud ning antisanitaarsed, tualetti ei saanud kasutada privaatselt, kambris puudusid riidenagid, kapp, laud ning aken, mis oleks taganud piisava valguse. Laua puudumise tõttu pidi sööma põrandal kükitades, mis oli alandav ja tekitas kannatusi. Kohtla-Järvel polnud isegi kraanikaussi. Rakvere arestimaja kambris nr 2 ja ka Kohtla- Järve arestimajas oli palju rahvast ning seetõttu pidi M.L magama põrandal teiste jalgade otsas, magamistarbed nagu padi, tekk ja madrats olid rokased, lina ei antud. Ka oli temperatuur väga madal. Halvad kinnipidamistingimused ning viiekuuline kinnises ruumis viibimine kahjustasid kaebaja tervist. Selline kohtlemine oli kaebajale alandav ning vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga
2. 23.07.2009.a esitas kaebaja kaebuse täienduse, milles palub välja mõista Ida Politseiprefektuurilt õiglane hüvitis kohtu äranägemisel. Ida Politseiprefektuuri vastuses palutakse jätta kaebus rahuldamata. Väär on kaebaja väide, et M.L viibis Rakvere arestimaja kambris nr
3. Kaebaja viibis Rakvere arestimaja kambrites nr 5 (neljakohaline) ja nr 7 (kahekohaline), millised ei olnud ülerahvastatud. M.L´u Rakvere arestimajas ja Kohtla-Järve arestimajas viibimise ajal kehtinud siseministri 01.12.2000.a määrusega nr 71 kehtestatud „Arestimaja sisekorraeeskiri“ ei sisaldanud mingeid nõudeid kambrite olukorra või sisustuse kohta. Tõele ei vasta väide, et arestimaja elamis- ja pesemistingimused olid ebainimlikud ja antisanitaarsed. Kambri puhtuse eest hoolitsemine on seal viibivate isikute endi kohustus. Kord nädalas võimaldati käia duši all ja vahetati voodipesu. Arestimaja sisekorraeeskiri ei sätestanud kraanikausi kohustuslikkust kambrites. Kambrites on klaasplokkidest aken, mis tagab piisava valgustuse ja kunstlik valgustus. Kambris olev WC-nurk on piiratud riidega, mis tagab privaatsuse. M.L’u koheldi võrdselt teiste kinnipeetavatega. Rakvere ja Kohtla- Järve arestimajades ei ole jalutushoovi, mistõttu pole võimalik tagada kinnipeetavate õigust viibida 1 tund päevas värskes õhus. Samas on vähetõenäoline, et M.L’ule jalutuskäikude mittevõimaldamine on kaasa toonud hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju, sest kaebaja ei ole tõendanud, et jalutusvõimaluse puudumine oli loodud Ida Politseiprefektuuri süülise ja õigusvastase tegevuse tulemusel just tema tarbeks ning teenis tema väärikuse alandamise või tervise halvendamise eemärki. Alusetu on väide, et arestimaja tingimused mõjusid tervist kahjustavalt. Meditsiiniliste vastuvõttude registreerimisraamatu kannetest nähtub, et M.L on korduvalt viibinud meditsiinitöötaja vastuvõttudel ja saanud ka vastavaid ravimeid ning ta on edasitoimetatud ka eriarsti vastuvõtule. Ida Politseiprefektuur ei ole süüliselt alandanud kaebaja väärikust ega kahjustanud tema tervist. Rakvere ja Kohtla- Järve arestimajas viibimine tekitas kaebajale küll ebamugavusi, kuid ei toonud kaasa RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud tagajärge. KOHTU PÕHJENDUSED Halduskohus leiab, et M.L’u kaebus tuleb rahuldada osaliselt, jalutuskäigu mittevõimaldamise tõttu tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata . M.L leiab, et tema arestimajas pidamise tingimused olid õigusvastased järgmistel põhjustel. Elamis- ja pesemistingimused olid antisanitaarsed, kuna puudus võimalus kasutada tualetti privaatselt, kambris puudusid aken, riidenagid, kapp ja laud. Kinnipidamistingused kahjustasid tervist. Ei võimaldatud päevas ühetunnist jalutuskäiku värskes õhus. 2 3-09-731 Lahknevad on poolte seisukohad tualeti muust kambrist eraldatuse osas. M.L’u kaebuse kohaselt ei olnud tualett kambrist mingisuguste piiretega eraldatud, kuid Ida Politseiprefektuuri väitel oli kambris olev WC-nurk kambrist riidega (riidest sirmiga) eraldatud. M.L viibis Rakvere ja Kohtla- Järve arestimajades perioodil 18.01.2006 - 05.06.2006 ning kohus ei pea usutavaks, et üheski kambris ei olnud WC vastustaja poolt kirjeldatud viisil kambrist eraldatud. Kaebaja väidete usutavust piirete puudumise osas vähendab ka see, et ta ei ole arestimajas viibimise ajal kordagi sel põhjusel arestimajale kaebusi esitanud. Seetõttu peab kohus usutavamaks vastustaja seisukohta, et kirjeldatud riidest piirded olid WC-l olemas ja seetõttu oli minimaalne privaatsus WC kasutamisel tagatud. Seega ei saa enamuse arestimajas viibitud aja osas rääkida privaatsuse probleemist WC kasutamisel. WC-ga seotud antisanitaarsuse kohta ei ole kaebaja mingeid väiteid ega tõendeid esitanud. Väidet akna puudumise kohta ei pea kohus usutavaks, kuna vastustaja on kinnitanud, et kambrites on olemas aknad, mis tagavad piisava valgustuse. Samuti on kambris kunstlik valgustus. Samuti väidab kaebaja, et kambris puudusid riidenagid, kapid, riiulid, laud ja tool. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kambrid olid kahekohalised või neljakohalised ning varustatud nari, tualettpoti, põrandakütte ja ventilatsiooniga. Ida Politseiprefektuuri selgituste kohaselt ei olnud vaidlusalusel perioodil arestimajade kambritele kehtestatud üldse mingeid nõudeid nende olukorrale ja samuti ei olnud ka sisustusnõudeid. RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et kahju ei hüvitata, kui isik jättis kasutamata võimaluse vältida kahju tekkimist muu õiguskaitsevahendiga. Seetõttu jääb M.L’u kaebus selles osas rahuldamata. Laua puudumise osas märgib kohus, et ehkki see Eesti kehtivast õigusest vaidlusalusel ajal otsesõnu ei tulenenud, on laua olemasolu kambris, kus isikut hoitakse ööpäevaringselt ning kus isik peab ka sööma, üldjuhul vajalik. Kohus möönab, et laua või selle funktsiooni samaväärselt kandva mööbli puudumine sellises olukorras võib tähendada isiku väärikust alandavat kohtlemist ja olla seetõttu õigusvastane. Samas ei pea kohus seda käesolevas asjas selliseks õigusvastaseks käitumiseks, mis tingiks kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmise. Laua puudumisel oli kaebajal võimalik süüa näiteks voodil istudes, mistõttu ei olnud kaebaja poolt väidetavalt valitud tegevus – söömine põrandal kükitades – vältimatult vajalik. Laua puudumisega kaasnev võimalik ebamugavus ei ole kohtu hinnangul seetõttu käesoleval juhul niisuguse raskusega õiguste rikkumisena, et oleks vajalik rahalise hüvitise väljamõistmine (RVastS § 13 lg 1 p 3). Kaebaja tervise kahjustumine arestimaja kambris hoidmise tagajärjel ei ole millegagi tõendatud. Vaidlusalusel perioodil kehtinud siseministri 01.12.2000.a määrusega nr 71 kinnitatud „Arestimaja sisekorraeeskirja“ § 15 lg 1 p 4 kohaselt oli arestialusel õigus soovi korral vähemalt üks tund päevas valve all vabas õhus viibida. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et M.L’ule selle õiguse kasutamist ei võimaldatud. Seega on Ida Politseiprefektuuri käitumine õigusvastane. Ida Politseiprefektuur on välja toonud, et Ida Politseiprefektuuri Rakvere ja Kohtla-Järve arestimajades ei ole jalutushoovi, mistõttu pole võimalik tagada arestialustele ühetunnist vabas õhus viibimist päevas. Halduskohus leiab, et see asjaolu ei välista Ida Politseiprefektuuri käitumise õigusvastasust. Riigil on kohustus tagada võimalused kehtiva õiguse täitmiseks. Käesoleval juhul oli riigil kohustus tagada, et Rakvere ja Kohtla-Järve arestimajades oleks võimalik „Arestimaja sisekorraeeskirja“ § 15 lg 1 p-s 4 sätestatud ühetunnise vabas õhus viibimise õiguse realiseerimine. Kohus märgib, et jalutuskäiguks vajalike võimaluste puudumine ei ole ühekordne, ootamatult ja avaliku võimu tahtest sõltumatult esinev vääramatu jõud, mis 3 3-09-731 takistab haldusorganil oma ülesannete täitmist. Probleemi olemasolu (arestialuste jalutamise õigus, kuid jalutushoovi puudumine) oli riigile teada juba oluliselt varem ning tulnuks ette võtta vajalikke samme probleemi lahendamiseks. Seetõttu ei pea kohus käesolevas asjas jalutushoovi puudumist selliseks asjaoluks, mis välistaks Ida Politseiprefektuuri käitumises õigusvastasuse. Arestialusele „Arestimaja sisekorraeeskirja“ § 15 lg 1 p-s 4 sätestatud vabas õhus viibimise õiguse mittevõimaldamine tähendab isiku kinnipidamist inimväärikust mitteaustavates tingimustes. See ületab kitsendused ja piirangud, mis kinnipidamisega vältimatult kaasnevad. Isiku pikaajaline ilmajätmine talle õigustloova aktiga tagatud kinnipidamistingimustest on inimväärikust alandav ja kannatusi tekitav, mistõttu kuulub halduskohtu hinnangul sellega tekitatud mittevaraline kahju RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitamisele. Ida Politseiprefektuuri süüd rahalise hüvitise väljamõistmise eeldusena ei välista see, et jalutamiseks vajalikud võimalused Rakvere arestimajas ja ka Kohtla-Järve arestimajas puudusid. Kehtivast õigusest tulenes vastustaja kohustus jalutuskäikude võimaldamiseks ning politseiprefektuur pidi olemas sellest teadlik. Jalutusvõimaluste puudumine on aga käsitatav RVastS § 13 lg 1 p-s 2 sätestatud objektiivse takistusena kahju ärahoidmisel, mida võetakse hüvitise suuruse määramisel arvesse ja mis on aluseks väljamõistetava hüvitise vähendamisele. M.L taotles kahju hüvitamist kohtu äranägemisel. Halduskohus leiab, et võttes arvesse M.L’u poolt arestimajas viibitud aega, õiguste rikkumise raskust, kaebuses taotletud hüvitise suurust ning kaebuse rahuldamise ulatust ning eeskätt objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, on põhjendatud mõista Eesti Vabariigilt M.L’u kasuks välja 2500 krooni hüvitist mittevaralise kahju eest, mis tekitati M.L’ule vabas õhus viibimise õiguse võimaldamata jätmisega nii Rakvere kui ka Kohtla-Järve arestimajades. M.L’u kaebus rahuldatakse seega osaliselt. Kaebuses taotles M.L kaebuse rahuldamise korral riigilõivu väljamõistmist vastustajalt. Tema kaebus rahuldatakse 2500 krooni ulatuses. 05.08.2009.a tasus M.L riigilõivu kaebuse esitamisel 1000 krooni. HKMS § 92 lg-st 2 tulenevalt tuleb menetluskuludena Ida Politseiprefektuurilt mõista M.L kasuks välja kaebaja poolt kaebuse esitamisel tasutud 1000 kroonisest riigilõivust 500 krooni. Ülle Polluks Kohtunik 4