← Eesti

3-08-315/35

Obsah (5)§ 53§ 54§ 46§ 92§ 93

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 13. oktoober 2009, Tallinn Ha

§ 53lg 1).

Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle läbivaatamist Riigikohtu istungil, võib Riigikohus lahendada kassatsioonkaebuse kirjalikus menetluses (

§ 54lg 2, § 61 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 3-08-315

  1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (PMTK) koostas 16.08.2007 revisjoniakti nr 12-3/516 AS Raunopol käibemaksu ning tulumaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsuse kontrollimise kohta maksustamisperioodidel 01.04.2005–31.10.
  2. Revisjoniaktis andis maksuhaldur aktsiaseltsile aega kuni 21.08.2007 eriarvamuse esitamiseks. AS Raunopol esindaja esitas 17.09.2007 maksuhaldurile eriarvamuse. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus kohustas 18.01.2008 maksuotsusega nr 12-5/38 AS Raunopol tasuma käibemaksu 1 728 383 krooni. Revisjoni käigus tuvastati, et OÜ L., OÜ G. G., OÜ B. C. ja OÜ M. ei ole AS-le Raunopol kaupu müünud ega teenuseid osutanud, seega puudub AS-l Raunopol seaduslik alus OÜ L., OÜ G. G., OÜ B. C. ja OÜ M. nimel esitatud arvete alusel sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. Maksuhaldur on seisukohal, et AS Raunopol on maksustamisperioodidel
  3. a aprillist kuni oktoobrini (kaasa arvatud) eelnimetatud äriühingute nimel esitatud arvete alusel oma maksustamisele kuuluvalt käibelt arvestatud käibemaksust alusetult maha arvanud 1 728 384 krooni sisendkäibemaksu (sh OÜ B. C. nimel esitatud arvete alusel 576 507 krooni, OÜ M. nimel esitatud arvete alusel 67 661 krooni, OÜ G. G. nimel esitatud arvete alusel 730 321 krooni ja OÜ L. nimel esitatud arvete alusel 353 895 krooni). AS Raunopol rikkus 1 728 383 krooni sisendkäibemaksu mahaarvamisega käibemaksuseaduse (KMS) § 24, mille kohaselt maksukohustuslasena registreerimise päevast alates peab isik täitma maksukohustuslase kohustusi, sh lisama võõrandatava kauba või osutatava teenuse maksustatavale väärtusele käibemaksu, arvutama tasumisele kuuluva käibemaksusumma KMS §-s 29 sätestatud korras, tasuma käibemaksu §-s 38 sätestatud korras, säilitama dokumente ja pidama arvestust §-s 36 sätestatu kohaselt ning esitama § 37 nõuetele vastavaid arveid.
  4. AS Raunopol esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus PMTK 18.01.2008 maksuotsus tühistada ja mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 61 852.40 krooni. Maksuhaldur on vääralt hinnanud tõendeid, valesti tõlgendanud maksuseadusi ning ei ole maksuotsust tehes arvestanud aktuaalse kohtupraktikaga. Äriregistrist ei ilmne info äriühingu poolt volitatud isikute kohta, seega ei saa maksuhaldur väita, et A. R. ei olnud ühegi maksuotsuses nimetatud äriühinguga seotud. Kaebaja on kohtunud ka nimetatud äriühingute juhatuse liikmetega (v.a K. K., OÜ M. juhatuse liige). A. R. oli äriühingute volitatud esindaja, mitte juhatuse liige. Volikirjade esitamise täpsed asjaolud ei meenu, kuid kaebaja esitas OÜ B. C. volikirja A. R.le, mis on säilinud. Kahtlust, et arvetel märgitud isikud on kaupade tegelikud müüjad ja teenuse osutajad, ei tekkinud seetõttu, et tellitud kaubad jõudsid kohale jne. AS Raunopol juhatuse liige T. T. on kinnitanud, et lisaks A. R.le on ta kohtunud ka T. O. (OÜ B. C. juhatuse liige) ja S. U. (OÜ L. ja OÜ G. G. juhatuse liige). A. R. ja S. U. kohtumist kinnitab ka R. T.. R. on kohtunud ka V. M.. Faktiliselt oli A. R. äriühingutega seotud ja koordineeris nende äriühingute kaudu kaupade müüki ja teenuste osutamist. Ka kõigi nimetatud äriühingute juhatuse liikmed ei eita A. R. seotust. Kuna A. R. viis AS Raunopol juhatuse liikmed kokku ka nimetatud äriühingute juhatuse liikmetega, ei tekitanud ega saanudki tekitada kaebajas kahtlust, et sellises olukorras ei ole kaupade müüjaks ega teenuse osutajaks arvel märgitud äriühingud. Keegi teine ei ole siiani nõudnud tehtud tööde eest tasumist. A. R. seotusele äriühingutega viitab ka asjaolu, et deklaratsioonide esitamine lõppes vahetult enne A. R. surma. Kui isik müüb kaupu või teenuseid teise isiku ülesandel, loetakse teda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118 lg-te 2, 3 ja § 121 lg 2 kohaselt volitatuks sellest tulenevaid tehinguid tegema, samuti on volitusi kaupade ja teenuste müügiks võimalik anda mistahes vormis, sh suuliselt. Vt lisaks Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13.03.2002 otsus asjas nr 3-2-1-
  5. AS Raunopol kontrollis A. R. volitusi, kuigi kirjalikult on säilinud vaid üks volikiri. Asjaolu, et mitte kõik AS Raunopol juhatuse liikmed ei kohtunud S. U.i, T. O. ja K. K., ei tõenda mingil 2

(16)3-08-315 moel, et teenuseid ei osutanud ja kaupu ei müünud OÜ L., OÜ G. G., OÜ B. C. ja OÜ M.. AS Raunopol põhikirja kohaselt võivad kõik äriühingu juhatuse liikmed esindada äriühingut eraldi. Asjaolu, et äriühingud võtsid arvelduskontodele laekunud summad kohe pangakontolt sularahas välja ja nende raamatupidamises puuduvad kuludokumendid selle kohta, et oleks tehtud väljamakseid materjalide ja teenuste eest, tõendab, et järelikult tasusid äriühingud soetatud kaupade ja teenuste eest sularahas, jättes kuludokumendid raamatupidamises kajastamata. Kaebajal puudub igasugune võimalus kontrollida, mida tehakse tema poolt tasutud summaga pärast selle tasumist. KMS ei märgi ühe eeldusena, et sisendkäibemaksu võiks maha arvata üksnes juhul, kui arve esitaja on täitnud muudest õigusaktidest tulenevaid nõudeid, näiteks kohustust registreerida ennast majandustegevuse registris. Kaebaja möönab, et äriühingud ei pruukinud täita seadusest tulenevaid kohustusi, kuid see ei saa piirata AS Raunopol sisendkäibemaksu maha arvamist. Alltöövõtjast teatamine on formaalset laadi informeerimine. Üldiselt teatatakse alltöövõtjast ainult juhul, kui alltöövõtja teeb mingit tähtsamat või suuremat töölõiku, ehitab üksinda terve süsteemi, hoone osa. AS-l Raunopol oli seoses Jõhvi kontserdimaja objektiga veel kümneid alltöövõtjaid või tarnijaid, kelle kohta pole ehituspäevikus samuti märkmeid. Maksuotsuses nimetatud äriühingud teostasid üldjuhul töid kõrvuti AS Raunopol töötajatega, mistõttu nende märkimine ehituspäevikusse iseseisva alltöövõtjana polnud põhjendatud. Võimalik lepingu rikkumine kaebaja poolt ei saa aga tõendada, et teenuseid ei osutatud ja kaupu ei müüdud. Äriühingute juhatuse liikmete võimalik kriminaalne ja asotsiaalne taust ei saa samuti tõendada, et ettevõtlusega ei tegeletud. Kuna maksuhaldur on maksuotsuses kinnitanud, et AS Raunopol on OÜ L., OÜ G. G., OÜ B. C. ja OÜ M. arvetel näidatud kaupu ja teenuseid saanud, puudub selles osas vaidlus. Seega on täidetud peamine tingimus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks, s.o kauba või teenuse soetamine ettevõtluse tarbeks. Samuti ei ole vaidlust selles osas, et arvetel märgitud kaubad ja teenused saadi A. R. vahendusel. Vaidlust ei ole ka selles, et A. R. oli faktiliselt seotud äriühingutega OÜ L., OÜ G. G., OÜ B. C. ja OÜ M.. Seega on vaidlus üksnes selles, kas kaupu müüsid ja teenuseid osutasid OÜ L., OÜ G. G., OÜ B. C. ja OÜ M. ja kas AS-l Raunopol pidi tekkima kaupade ja teenuste ostmisel kahtlus, et arvele märgitud isikud ei ole tegelikult kaupade müüjaks ja teenuse osutajaks. Kaebajal ei saanud tekkida ega ole tekkinud kahtlust selles, et kaupu müüsid ja teenuseid osutasid arvetel märgitud äriühingud, sest lisaks A. R.le kohtuti ka nimetatud äriühingute juhatuse liikmetega. Maksuhaldur ei ole oma järeldustes arvestanud, et OÜ M. juhatuse liige K. K., eitades igasugust osaühingu majandustegevust, sh tehingute tegemist AS-ga Raunopol, on samas kinnitanud, et andis nõusoleku olla M. OÜ juhatuse liige ja on andnud sellega seoses allkirju. Maksuhaldur ei oleks tohtinud lähtuda üksnes K. K. ühepoolsetest selgitustest, vaid pidanuks arvestama ka AS Raunopol juhatuse liikmete ütlusi. Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et OÜ M. poolt igasuguste tehingute tegemise ja raha saamise eitamine aitab vältida OÜ M. kohustust deklareerida ja tasuda sellele vastavat käibemaksu. Kuna K. K. OÜ M. juhatuse liikmena vastutab ka isiklikult äriühingu majandustegevuse ja selle tagajärgede eest, on ilmne, et K. K. võis anda ütlusi, mis ei oleks teda süüstavad. Asjaolust, et arvetel näidatud tehinguid ei sooritanud vahetult K. K. ise, ei tähenda, et arvetel näidatud tehinguid tegelikult ei toimunud. OÜ B. C. juhatuse liikme T. O. ütlused ei ole antud käesoleva maksuasja raames. Kuna T. O.lt ei ole küsitud konkreetselt tehingute kohta AS-ga Raunopol, ei saa ütlustest teha järeldusi käesolevas asjas. OÜ L. ja OÜ G. G. juhatuse liige S. U. ei ole kinnitanud, et tehinguid ei toimunud. Maksuhaldur ei ole kontrolli käigus S. U.it küsitlenud ega saa hinnata, mida ta oleks 3
(16)3-08-315 vastanud. Kuni S. U. ei ole kinnitanud, et tehinguid AS Raunopol ja OÜ L. või OÜ G. G. vahel ei toimunud, ei saa kahelda tehingute reaalses toimumises. OÜ M. juhatuse liige K. K. on küll väitnud, et ei tea midagi kahel arvel näidatud tehingutest, kuid samas ei eita kategooriliselt allkirja andmist arvele ning kinnitas A. R. seotust OÜ-ga M.. Sularahata arveldamise puhul ei saa arvel märgitud sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramisel määravaks olla müüja esindaja isiku tuvastamise nõue (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 03.06.2004 otsus asjas nr 3-3-1-21-04). AS Raunopol kontrollis kõigi äriühingute puhul nende käibemaksukohustuslasena registreeritust ja nende kohta käivat infot äriregistrist. Ostjal ei saa olla kohustust kontrollida ka müüja esindaja volitusi ja seda, kas müüja käitub maksuõigussuhetes õiguspäraselt. Maksuhaldur viitab sisuliselt maksupettuse toimepanemisele, kuid ei esine Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 06.03.2002 otsuse asjas nr 34-1-1-02, p-s 16 nimetatud tingimusi. Maksuhaldur ei ole mingil moel tõendanud, et kaebaja oleks käitunud pahauskselt. Samuti ei ole maksuhaldur tõendanud, et kaebaja oleks omanud seoseid kaupu müünud ja teenust osutanud isikutega ning saanud nende tegevusest kuidagi kasu (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 05.05.2003 otsus haldusasjas nr 3-3-1-39-03).
  1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus see jätta rahuldamata ning vaidlustatud maksuotsus muutmata. Menetluskulud jätta kaebaja kanda. AS Raunopol raamatupidamisdokumentide hulgas on osaühingute L., G. G., B. C. ja M. nimel kaupade ja teenuste ostmise eest esitatud arved summas 11 330 510 krooni (käibemaksuga). Ajavahemikul
  2. a aprillist kuni oktoobrini (kaasa arvatud) on AS Raunopol deklareerinud sisendkäibemaksu nende arvete alusel kogusummas 1 728 384 krooni. AS Raunopol juhatuse liikme T. T. seletuse kohaselt kaupade ja teenuste ostmisel nimetatud äriühingutelt oli kontaktisikuks A. R.. Arved on esitatud betoneerimis- ja armeerimistööde eest, samuti betooni ja metalli ning armatuurraua tarnimise eest. Ehitusseadusest (EhS § 2 lg-d 6 ja 8) tulenevalt on betoneerimis- ja armeerimistööd ehitamine. EhS § 41 lg 1 kohaselt peab ehitusettevõtjal olema muu hulgas majandustegevuse registri registreering. OÜ L., OÜ G. G., OÜ B. C. ja OÜ M. ei ole kunagi olnud registreeritud majandustegevuse registris. EhS § 6 näeb ette võimaluse paigaldada ehitustoodet ehitisse juhul, kui selle nõuetele vastavus on ehitusseaduses või selle alusel kehtestatud korras tõendatud. T. T. seletuste kohaselt nimetatud äriühingutega lepinguid ei sõlmitud, oli vaid suusõnaline kokkulepe, mis hinnaga nad töid teostavad. Kaebaja ei pidanud vajalikuks kontrollida äriühingute registreeringut majandustegevuse registris ega ka tarnitud ehitusmaterjalide nõuetele vastavust. Äriühingute erinõudega tegevusalal tegutsemise õiguse ning nende poolt tarnitud ehitusmaterjalide nõuetele vastavuse kontrollimata jätmine ei olnud põhjendatud ja AS Raunopol kogenud ehitusettevõtjana pidi olema neist nõuetest teadlik. Nimetatud asjaolusid kontrollimata jättes võttis AS Raunopol endale põhjendamatu riski ehitusteenuse osutamisel ehitusseadusest tulenevate kohustuste võimaliku täitmata jätmise eest, millist käitumist ei saa pidada äris nõutava (tavapärase või väljaspool maksuõigust olevast õigusaktist tulenevate vastava tehingu liigi suhtes kohaldatavate nõuete täitmine) hoolsuse järgimiseks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 03.06.2004 otsus asjas nr 3-3-1-21-04, p 15; 02.06.2003 osaotsus asjas nr 3-3-1-40-03, p 9). Kõigi nimetatud äriühingutega tehtud tehingute tunnuseks oli suuline kokkulepe ning toote või teenuse vastavuse hindamine teostamise või üleandmise järgselt. Sellist käitumist ei saa kõnealuste tehingute puhul pidada tavapäraseks, sest ehitise (sh ehitusmaterjalide) puudused ilmnevad alles ehitise hilisema kasutuse ajal. Ka lepingute puudumine ja väide nende mittevajalikkusest sellelaadsetes tehingutes on ehitusteenuse soetamisel ebatavaline. 4
(16)3-08-315 AS Raunopol juhatuse liikme T. T. seletuste kohaselt teenuste ja kaupade ostmisel A. R. poolt väljapakutud äriühingutelt kaebaja küll kontrollis äriühingute andmeid nii käibemaksukohustuslaste registris kui ka äriregistri B-kaardil ning tuvastas, et A. R. ei ole ühegagi eelnimetatud äriühingutest seotud, kuid vaatamata sellele jätkas äriühingute nimel esitatud arvete alusel käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu mahaarvamist. Kaebaja kinnitus kontaktide olemasolust äriühingute juhatuse liikmetega ei ole veenev. Maksuhaldurile pärast kontrollakti koostamist esitatud OÜ B. C. juhatuse liikme T. O. poolt 21.03.2005 A. R.le väidetavalt määramata ajaks antud volituse koopiat ei saa pidada usaldusväärseks dokumendiks, sest kogu revisjoni kestel kaebaja maksuhalduri nõudmisele vaatamata ühtegi A. R.le antud volitust ei esitanud ja kinnitas, et neid ei säilitata. Kaebaja juhatuse liikmete ja töötajate seletustest ei selgu, kas A. R. volitusi on üldse kontrollitud. T. O. 21.11.2006 seletuste kohaselt andis ta
  1. a augustis A. R.le kuuks ajaks, s.o puhkuse ajaks, lihtkirjaliku volituse OÜ B. C. esindamiseks. Seega ei ole esitatud volikiri usaldusväärne. Kaebaja ei ole sisendkäibemaksu mahaarvamise eelduseks olevate äriühingute samasuse tuvastamisel olnud piisavalt hoolas. Juhul, kui selgub, et väidetav esindaja ei ole äriregistri B-kaardil näidatud esindusõiguslikuks isikuks, tuleb küsida ka volitusi, ainult siis on hoolsuskohustuse täitmise ahel täielikult täidetud. Volituse küsimise kohustus ei koorma ostjat ebamõistlikult. Betoneerimis- ja armeerimistöid ei saa pidada ehituses vähetähtsateks, seega ei saa pidada mõistlikuks ega tavapäraseks vastavat teenust pakkuva isiku tausta kontrollimata jätmist. Kannete puudumine töötajate kohta ehituspäevikutes, põhitellija teavitamata jätmine ehitusteenust osutavatest alltöövõtjatest, OÜ L., OÜ G. G., OÜ B. C. ja OÜ M. ehitusteenuse osutamise õiguse (majandustegevuse registris registreeringu) kontrollimata jätmine, ehitusteenuse ja -materjalide soetamine üksnes suusõnaliste kokkulepete alusel, võttes ehitustegevuse ebatavalisi ja põhjendamatuid riske ning asjaolu, et betoneerimis- ja armeerimistööde teostamine alltöövõtu korras toimus eranditult A. R. kaudu, kelle volitused üksteisest sõltumatute äriühingute esindamiseks ei saa olla pelgalt eelduslikud, viitab ilmselgelt äritegevuses põhjendamatute riskide võtmisele, mis omakorda võib viidata tehingute mittetoimumisele arvetel näidatud isikutega. Kaebaja võttis endale riski, et ehitusteenuse osutajatena võisid esineda kolmandad isikud. Need isikud ei pruukinud olla käibemaksukohustuslased, mistõttu kaebaja võttis endale teadlikult riski kaotada õigus kajastada nende äriühingute arvete alusel tasutud käibemaksu sisendkäibemaksu koosseisus. Vt lisaks Riigikohtu halduskolleegiumi 08.05.2003 otsus asjas nr 3-3-1-43-
  2. Osaühingutel L., G. G., B. C. ja M. puudub tegevuseks vajalik asukoht, nende arvelduskontode väljavõtetel ei kajastu tavapärasele majandustegevusele iseloomulike väljamaksete tegemist, ei ole tehtud väljamakseid materjalide ja teenuste (sh tööjõu) sisseostu eest. Teiste äriühingute (sh AS Raunopol) poolt ülekantud summad on kohe sularahas välja võetud, millest järeldub, et OÜ L., OÜ G. G., OÜ B. C. ja OÜ M. ei ole aktiivselt toimivad äriühingud ning seega ei saanud nad kaebajale mingisuguseid kaupu müüa ega teenuseid osutada. KMS § 29 lg 3 p 1 eeldab sisendkäibemaksu mahaarvamiseks maksukohustuslase poolt hoolsuskohustuse täitmist eeskätt isikusamasuse tuvastamisel. Kaebaja seda teinud ei ole ning kuna ta jättis kontrollimata A. R. juriidilise seotuse nimetatud äriühingutega, siis oli kaebaja teadlik, et teenuseid ei osutanud nimetatud äriühingud. Teenuseid ei osutanud OÜ-d L., G. G., B. C. ja M., vaid seda on teinud tundmatu isik (isikud), kelle kohta puudub informatsioon tema (nende) käibemaksukohustuslaseks registreerimise kohta. Lisaks kauba või teenuse soetamisele ettevõtluse tarbeks peab sisendkäibemaksu mahaarvamiseks kaup või teenus olema ka tegelikult soetatud nendest maksukohustuslasena registreeritud äriühingutest, kelle nimel arved on esitatud. Kui teenus või kaup on soetatud tundmatult kolmandalt isikult, siis ei saa eeldada, et tundmatu kolmas isik oleks käibemaksukohustuslane. Kuna OÜ L., OÜ G. G., OÜ B. C. ja OÜ M. ei ole AS-le Raunopol kaupu müünud ega teenuseid osutanud, siis puudub AS-l Raunopol 5
(16)3-08-315 õiguslik alus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks OÜ L., OÜ G. G., OÜ B. C. ja OÜ M. nimel esitatud arvete alusel.
  1. Tallinna Halduskohus jättis 11.07.2008 otsusega AS Raunopol kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. Tasumisele kuuluva käibemaksusumma määramise kontrollimisel on oluline, kas maksukohustuslase soetatud kaup soetati teiselt maksukohustuslaselt. Käibemaksu puhul on müüja isiku tuvastamine oluline seepärast, et ainult käibemaksukohustuslasest müüjal on õigus lisada arvel kauba hinnale käibemaks. Teiseks tasub ostja koos kauba hinnaga käibemaksu müüjale, mitte vahetult riigile. Müüja on käibemaksu riigile tasumisel vahendaja rollis. Seega ei tule ostjal tasuda kauba hinnale lisatud käibemaksu ükskõik millisele müüjale, vaid ainult käibemaksukohustuslasele. Ostja hoolsuskohustus müüja isiku tuvastamiseks seisneb seadusest tulenevas müüja isikusamasuse tuvastamise kohustuses ja tavapärases hoolsuskohustuses (vt Tallinna Ringkonnakohtu 28.03.2008 otsus nr 3-07-659). Kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, siis läheb tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 20.06.2007 otsus nr 3-3-1-34-07, p 12). Kaupade / teenuste reaalse soetamise, st isikusamasuse tuvastamise ja hoolsuskohustuse järgimise tõendamiskoormus lasus seega kaebajal, mitte vastustajal. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja maksu- ega kohtumenetluses piisavalt tõendanud, et tehingud nimetatud äriühingutega ka reaalselt toimusid. AS Raunopol juhatuse liige T. T. ei kontrollinud tehingute algul A. R. reaalset seotust äriühingutega G. G. ja B. C., mille juhatuse liikmed olid äriregistri andmetel hoopis teised isikud (I kd, tl 177-178). Kohus nõustus vastustaja seisukohaga, et OÜ B. C. juhatuse liikme T. O. poolt 21.03.2005 A. R.le väidetavalt määramata ajaks antud lihtvolitust, mille kaebaja esitas maksuhaldurile koos eriarvamusega, ei saa lugeda usaldusväärseks (volitaja ja volitatu isikuandmed puuduvad, volitatu allkiri puudub, volikirja koopialt ei nähtu äriühingu tempel), kaebaja ei ole ka põhjendanud, miks ei esitatud volikirja maksurevisjoni kestel. Kohus nõustus samuti vastustaja väitega, et T. T., V. M. ja R. T. suhtlesid vahetult ainult A. R.ga ja ükski kaebaja juhatuse liikmetest ei küsinud A. R.lt volitust maksuotsuses nimetatud äriühingute esindamiseks. A. R. on surnud ning temalt selgituste saamine ei ole võimalik. T. O. viibib alates
  2. aastast Itaalias kinnipidamisasutuses, kuid on kinnitanud maksuhaldurile, et on A. R.le andnud lihtkirjaliku tähtajalise (üheks kuuks) volituse augustis 2005, märtsis 2005 antud volitusest ei räägi T. O. midagi (I kd, tl 222). Kohus nõustus vastustajaga, et AS Raunopol ei ole täitnud hoolsuskohustust ega kontrollinud A. R. volitusi enne augustit 2005 ega ka pärast seda ning tõendamata on A. R. seotus maksuotsuses toodud firmadega. Kohus nõustus vastustaja seisukohtadega tervikuna, mistõttu ei pidanud nende ülekordamist vajalikuks. Kaevatav maksuotsus on motiveeritud, üheselt mõistetav ning sisuliselt kontrollitav, mistõttu selle tühistamiseks puudub alus. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  3. AS Raunopol palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 11.07.2008 otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada, samuti mõista vastustajalt välja kaebaja kantud menetluskulud. Asjas ei ole vaidlust, et AS Raunopol on oma ettevõtluse käigus ka tegelikkuses soetanud kaupu ja teenuseid, mis on kajastatud OÜ L., OÜ G. G., OÜ B. C. ja OÜ M. arvetel, ning nimetatud kaupu ja teenuseid on kasutatud AS Raunopol ettevõtluses maksustatava käibe tarbeks. Samuti 6
(16)3-08-315 ei ole vaidlust, et arvete eest on kõigil juhtudel tasutud pangaülekandega arvel märgitud äriühingute arvelduskontodele. Vaidlust ei ole, et apellant soetas kaupu heauskse tehingupoolena. Pole tuvastatud, et apellant oleks olnud teadlik võimalikust maksupettuse toimepanemisest müüjate poolt või maksupettuse toimepanemises ise osalenud. Tõendatud on, et OÜ L., OÜ G. G., OÜ B. C. ja OÜ M. deklareerisid kontrollitud perioodil käivet vähemalt selles ulatuses, milles apellandile kaupu müüdi ja teenuseid osutati, samuti maksti äriühingute juhatuse liikmetele tasu. Äriühingute seaduslikud esindajad ei ole välistanud vaidlusaluste tehingute apellandiga toimumise võimalikkust. Nn hoolsuskohustuse küsimus saab tekkida siis, kui tehingute toimumine käibemaksukohustuslasest äriühinguga on kahtluse all. Eelnevalt tuleks seda kahtlust aga põhjendada. Riigikohus on hoolsuskohustuse täitmist selgitanud oma otsustes haldusasjades nr 3-3-1-29-03, nr 3-3-1-43-03 ja nr 3-3-1-21-04. Halduskohus nende seisukohtadega arvestanud ei ole, kuigi varasema KMS § 18 lg 1 p-ga 1 sarnane säte sisaldub ka kehtivas käibemaksuseaduses. Vaidlust ei ole, et AS Raunopol kontrollis arveid esitanud äriühingute registreeritust käibemaksukohustuslaste registris. Vaidlus puudub ka arvete nõuetele vastavuse üle. AS-l Raunopol puudus viidatud Riigikohtu lahenditest tulenevalt kohustus täiendavalt kontrollida müüja esindaja (A. R.) volitusi äriühingute esindamisel. Samas ei ole ka maksuhalduril olnud kahtlust A. R. faktilises seotuses kõigi nelja äriühinguga. Kohtumiste kaudu, millel osales nii A. R. kui ka S. U. või T. O., tuvastas apellant, et kaupade ja teenuste müüjaks on kas OÜ L., OÜ G. G. või OÜ B. C. ja A. R.l on volitus nende äriühingute esindamiseks. Seega on AS Raunopol müüja isikusamasuse tuvastanud kõige kindlamal võimalikul viisil. Kuigi OÜ M. juhatuse liikmega pole kohtutud, ei tekkinud apellandil kahtlust, et A. R. on ka nimetatud äriühingu esindamiseks volitatud isik, sest senised kontaktid temaga olid usaldusväärsed. Lisaks on K. K. 28.02.2007 selgitustes kinnitanud A. R. seotust OÜ-ga M.. Halduskohtu põhjendused T. O. poolt A. R.le antud volikirja ebausaldusväärsuse kohta ei ole asjakohased. Kohus ei ole viidanud õigusaktides sätestatud nõuetele, millele volikiri ei vasta. Jääb arusaamatuks, miks peaks volikirjal olema volitatu allkiri või äriühingu tempel. Volikirja hiline esitamine tulenes sellest, et seda ei olnud suudetud varem leida, sest tegemist ei ole raamatupidamisdokumendiga. T. O. andis suulisi selgitusi teise maksuasja raames, protokollist ei selgu, millisele küsimusele T. O. vastas (kas küsiti konkreetse volikirja kohta või üldisemalt). Pealegi vastas ta mälu järgi ning võis eksida. Halduskohus on rikkunud kohtumenetluse norme, otsus ei ole põhjendatud. Viide nõustumisele maksuhalduri seisukohtadega ei asenda otsuse põhjendamist. Otsusest ei nähtu, millised asjaolud on tuvastatud, samuti et kohus oleks üldse hinnanud asjas esitatud tõendeid või analüüsinud kaebaja seisukohti. Tähelepanuta on jäetud, et OÜ L., OÜ G. G. ja OÜ B. C. ei eita tehingute toimumist AS-ga Raunopol. Maksuhalduri vastupidine seisukoht on oletuslik. OÜ M. juhatuse liikme K. K. ütlusi ei saa pidada usaldusväärseks, sest vastupidised seletused oleksid võinud olla teda ennast süüstavad. Samas on OÜ M. deklareerinud käivet vähemalt AS-le Raunopol esitatud arvete ulatuses, K. K. on saanud äriühingust juhatuse liikme tasu, AS Raunopol on tasunud arved ülekandega OÜ M. pangakontole ja seda raha ei ole apellandile tagastatud, samuti ei ole keegi teine nõudnud müüdud kaupade või osutatud teenuste eest tasu. Apellandi esindaja poolt halduskohtu istungil esitatud maksuarvestuse väljavõtted maksuhalduri andmebaasist tõendavad, et tegemist oli tegutsevate äriühingutega. Apellant möönab, et ei kontrollinud OÜ L., OÜ G. G., OÜ B. C. ja OÜ M. registreeringut majandustegevuse registris. See aga ei saa mõjutada tema õigust sisendkäibemaksu maha arvata. Ehitusseadus ei pannud apellandile täiendavaid kohustusi ostu-müügi vormistamiseks või kohustust kontrollida müüja esindaja isikusamasust. Ehitusseadus sätestab küll 7
(16)3-08-315 registreerimiskohustuse, kuid selle näol ei ole tegemist kohustusega ostu-müügi vormistamisel Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-21-04 tähenduses. Kuna nimetatud äriühingute töötajad töötasid kõrvuti AS Raunopol töötajate või teiste alltöövõtjatega ning apellandi järelevalve all, siis oli hilisemate pretensioonide tekkimine välistatud, samuti tasuti tehtud tööde eest pangaülekandega alles pärast nende valmimist või kauba kättesaamist, mistõttu ei võtnud apellant endale mingeid põhjendamatuid riske, kontrollides tööde ja kaupade kvaliteeti jooksvalt. Majandustegevuse registrist registreeringu kontrollimine ei oleks aidanud kaasa müüja esindaja isikusamasuse tuvastamisele. Ehitustööde päevikutega seonduv ei saa kuidagi mõjutada sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Ehitustööde päeviku pidamise kohustus on ehitajal endal oma töötajate kohta, mitte aga alltöövõtja töötajate kohta. Ehituse dokumentatsiooni kohaselt vastutab EhS § 29 lg 1 p-st 7 tulenevalt ehitise omanik. Kui omanik on pidanud päevikut sellisel kujul sobivaks, siis ei ole pärast dokumentatsiooni üleandmist enam võimalik teha selle kohta etteheiteid ehitajale. Ringkonnakohtule 22.06.2009 esitatud täiendavates seisukohtades märgib apellant, et ainuüksi asjaolu, et äriühingud võtsid saadud tulu sularahas välja ja nende raamatupidamisest ei nähtu majandustegevusele iseloomulikud kulutused, ei tõenda, et nimetatud äriühingud teenuseid osutada ei saanud. Pealegi on nimetatud äriühingud sisendkäibemaksu deklareerinud, mis viitab ettevõtluseks vajalike teenuste ja kaupade soetamisele. Apellandil puudub informatsioon, et maksuhaldur oleks OÜ L., OÜ G. G., OÜ B. C. ja OÜ M. raamatupidamist üldse kontrollinud. Seetõttu on maksuhalduri väide majandustegevuse puudumise tõttu paljasõnaline. Käesoleval juhul ei ole vaidlustatud maksuotsus nõuetekohaselt motiveeritud, sest maksuhaldur pole esitanud ühtegi tõendit, mis annaks alust kahelda tehingute tegelikus toimumises, mida käivet deklareerinud äriühingud ise ei eita ning mille eest on tasutud pangaülekandega pärast teenuse osutamist või kauba saamist. A. R. ei ole kunagi väitnud end olevat äriühingute seaduslik esindaja. A. R. volitusi on apellant sisuliselt kontrollinud selle kaudu, et kohtumistel on A. R.ga koos vähemalt korra osalenud ka OÜ L., OÜ G. G. ja OÜ B. C. juhatuse liikmed. AS Raunopol võis selle lugeda tahteavalduseks TsÜS § 118 lg 1 tähenduses ja tal ei pidanud tekkima kahtlusi ka TsÜS § 118 lg-t 2 arvestades. Kohus ega maksuhaldur ei ole sisuliselt põhjendanud, millised on A. R.le OÜ B. C. juhatuse liikme antud volikirja puudused, et seda ei saa lugeda usaldusväärseks. T. O. ei ole kinnitanud, et ta nimetatud volikirja A. R.le andnud ei ole, temalt pole seda küsitudki. Apellandile jääb arusaamatuks, mis põhjusel pidi AS-l Raunopol tekkima kahtlus A. R. esindusõiguse olemasolus, seda olukorras, kus T. T. ja R. T. kohtusid üheaegselt A. R. ja S. U. (OÜ L., OÜ G. G.) ning T. T. kohtus üheaegselt A. R. ja T. O.ga (OÜ B. C.). A. R. isik tekitas apellandis usaldust ka selle vastu, et tal on õigus esindada ka OÜ-d M.. Kohtudes enamiku äriühingute juhatuse liikmetega isiklikult, on AS Raunopol oma hoolsuskohustust täitnud. Kohtumiste toimumine on kinnitatud erinevate tõenditega (suulised seletused ja asjaolu, et juhatuse liikmed tunti maksuhalduri esitatud fotodelt ära), seda ei ole maksuhaldur üldse arvestanud. AS Raunopol ei ole tehingutes OÜ-dega L., G. G., B. C. ja M. võtnud tavapärasest allhanke korras teenuste sisseostmisel võetavatest suuremaid riske. Registreering majandustegevuse registris ei suurenda kuidagi AS Raunopol võimalust puuduste ilmnemisel esitada teenuse osutaja vastu tsiviilõiguslikke nõudeid. Armeerimis- ja betoneerimistööde teostamisel saavad puudused ilmneda töö teostamise ajal või üldse mitte, vastustaja viidatud hiljem ilmnevad puudused on tavapäraselt seotud kas arhitektuuriliste konstruktsioonivigadega või viimistlusega. Ehitusvaldkonnas hiljem ilmnevad puudused on tavapäraselt seotud just puuduliku järelevalvega. 8
(16)3-08-315 Euroopa Kohus on oma otsuses liidetud kohtuasjas C-354/03, C-355/03 ja C-484/03 (Optigen Ltd, Fulcrum Electronics Ltd, Bond House System Ltd vs Commissioners of Customs and Excise, p-d 51, 52 ja 54) märkinud, et ühise käibemaksusüsteemi olemusega oleks vastuolus sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse piiramine tulenevalt maksukohustuslasest erineva ettevõtja kavatsustest panna toime võimalik maksupettus, millest maksukohustuslane ei olnud ega saanud olla teadlik. Liidetud kohtuasjas C-439/04 ja C-440/04 (Axel Kittel vs Belgia riik ja Belgia riik vs Recolta Recycling SPRL, p 51) täpsustas Euroopa Kohus, et ettevõtjad, kes võtavad tarvitusele kõik meetmed, mida võib neilt mõistlikult nõuda tagamaks, et nende tehingud ei moodustaks osa ahelast, kuhu kuulub tehing, mis on seotud käibemaksupettusega, peavad saama olla kindlad nende tehingute õiguspärasuses, ilma et nad riskiks olla solidaarselt vastutavad maksu eest, mida peab tasuma teine maksukohustuslane. Maksuhaldur ei ole tuvastanud, et AS Raunopol oleks mahaarvamisõigust kasutanud pettuse või kuritarvituse eesmärgil või kavatsusel. Küll võis selline eesmärk või kavatsus olla OÜ-del L., G. G., B. C. ja M.. Lisaks ei ole õigustatud käibemaksu mahaarvamise piiramine selle tõttu, et apellant ei ole järginud maksuõigusest väljapoole jäävast õigusnormist tulenevat kohustust. Maksumaksjale saab maksustamisega seonduvaid kohustusi seada üksnes maksuseadustes. Maksuseadused (sh KMS) ei sätesta käibemaksu mahaarvamise eeltingimusena kohustust kontrollida teenust osutanud isiku registreeringut majandustegevuse registris või teenust osutanud isiku kohta ehituspäevikusse sissekannete tegemist. Kui seadusandja oleks soovinud sellise piirangu kehtestada, tulnuks see sätestada maksuseaduses. Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et isegi kui siseriikliku õiguse kohaselt tuleb vorminõudeid mitte järginud tehing lugeda taunitavaks või tühiseks, ei saa see automaatselt tuua kaasa sisendkäibemaksu mahaarvamise keeldu. Käibemaksu mahaarvamist võib keelata üksnes juhul, kui objektiivselt leiab tõendamist, et seda õigust kasutati pettuse või kuritarvituse kavatsusega (vt C-439/04 ja C-440/04, p-d 49, 50, 55). Apellandi pahausksus pole tõendatud (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 19.05.2009 otsus haldusasjas nr 3-3-1-32-09). 6. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jätta apellandi kanda. Halduskohus on õigesti lähtunud Tallinna Ringkonnakohtu 28.03.2008 otsuses nr 3-07-659 avaldatud seisukohtadest, mille järgi ostja hoolsuskohustus müüja isiku tuvastamiseks seisneb seadusest tulenevas müüja isikusamasuse tuvastamise kohustuses ja tavapärases hoolsuskohustuses. AS Raunopol väidetavate tehingupartnerite kohta on tuvastatud asjaolud, millest järeldub, et need äriühingud arvetel märgitud teenuseid osutada ja kaupu tarnida ei saanud, sest neil puudus reaalne majandustegevus. Halduskohus on õigesti pidanud oluliseks, kas reaalselt on tehingud vaidlustatud maksuotsuses nimetatud äriühingutega toimunud ning asunud põhjendatult seisukohale, et tehingute toimumine ei ole tõendatud. Kohus osutas õigesti MKS § 150 lg-le 1, mille kohaselt tuleb maksusumma vaidlustamisel maksukohustuslasel tõendada, et maksusumma määrati valesti. Samuti lasub kaupade ja teenuste reaalse soetamise ning isikusamasuse tuvastamise ja hoolsuskohustuse järgimise tõendamise kohustus kaebajal, mitte vastustajal. AS Raunopol ei kontrollinud kohe tehingute tegemise alguses A. R. reaalset seotust äriühingutega ega nõudnud volikirja pärast seda, kui selgus, et kõigi A. R. poolt väidetavalt esindatava nelja äriühingu seaduslikud esindajad on tegelikkuses teised isikud. Need asjaolud oleks pidanud tekitama kahtlust müüja isikusamasuses ning tavapärane ja mõistlik olnuks täiendavate tõendite nõudmine esindusõiguse tuvastamiseks. Apellandi kinnitused äriühingute 9
(16)3-08-315 juhatuse liikmetega kontaktide olemasolu ja seetõttu kahtluse puudumise kohta ei ole veenvad. OÜ B. C. nimel vormistatud ning alles kontrollimenetluse lõpus esitatud volikiri ei ole usaldusväärne dokument. Seejuures pole apellandi seadusliku esindaja sõnul A. R.lt volikirju üldse küsitud ning AS Raunopol raamatupidaja kinnitusel volikirju ei säilitata. T. O. on kinnitanud volikirja andmist üksnes
  1. a augustis üheks kuuks. Apellandil pidi tekkima kahtlus äriühinguid väidetavalt esindanud A. R. esindusõiguse olemasolus ning ta jättis selle kahtluse kõrvaldamata. Tõsiseltvõetav ei ole väide, et kuna tehingud teiste äriühingutega sujusid probleemitult, siis polnud kahtlust ka A. R. poolt OÜ M. esindamises, sest väljamakseid nimetatud äriühingule teostati juba 06.04.2005 ja samal kuul tehti väljamakseid kõigile neljale äriühingule. Seega ei olnud ka aega väidetava usalduse tekkimiseks. Riigikohus märkis otsuses nr 3-3-1-43-03, et ostja hoolsuskohustuse ulatuse hindamisel tuleb arvestada ka kauba või teenuse iseärasusi ning sedalaadi kaupade ja teenuste müügi puhul nõutavaid või tavapäraseid tingimusi. AS Raunopol äriühingutega L., G. G., B. C. ja M. kirjalikke lepinguid ei sõlminud, hinnapakkumisi ei tehtud ning kõik kokkulepped olid suusõnalised. Apellant ei ole pidanud vajalikuks kontrollida äriühingute registreeringut majandustegevuse registris ega nõudnud dokumente tarnitud ehitusmaterjalide nõuetele vastavuse kohta. Sellega võttis AS Raunopol endale põhjendamatu vastutuse allhanke korras soetatud võimaliku ebakohase ehitusmaterjali ja ehitustööde kvaliteedi eest ning jättis end ilma võimalusest vastutust delegeerida. Sellist käitumist ei saa pidada tavapärase hoolsuse järgimiseks. Ehitustööde puhul jälgitakse tavaliselt, et tehingupartnerit oleks võimalik tehingu objektis puuduste avastamisel leida (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus haldusasjas nr 23/238/2005). Kuna ehituses ilmnevad puudused hiljem, ei ole asjakohane väide, et tööde üle teostati vahetut kontrolli. Töötajate kohta kannete puudumine ehituspäevikutes, põhitellija ehitusteenust osutavatest alltöövõtjatest teavitamata jätmine, äriühingute majandustegevuse registreeringute kontrollimata ja materjalide vastavussertifikaatide nõudmata jätmine ning ehitustööde teostamine ja kaupade soetamine eranditult kontrollimata volitustega A. R. kaudu, viitab ilmselgelt äritegevuses põhjendamatute riskide võtmisele, mis omakorda viitab arvetel märgitud isikutega tehingute mittetoimumisele. Kuna tegelikud teenuste osutajad ja kaupade müüjad ei pruukinud olla käibemaksukohustuslased, võttis AS Raunopol endale teadlikult riski kaotada õigus kajastada nende äriühingute arvete alusel tasutud käibemaksu sisendkäibemaksu koosseisus, sest see poleks kooskõlas KMS § 29 lg 3 p-ga
  2. Kuna kõiki kaupu ja teenuseid vahendas A. R., mitte mõni äriühingute L., G. G., B. C. või M. juhatuse liikmetest, siis ei saa väita, et kaupu ja teenuseid saadi just arvetel näidatud käibemaksukohustuslastelt. Tundmatu kolmanda isiku käibemaksukohustuslaseks olekut ei saa eeldada. Halduskohus ei ole rikkunud kohtumenetluse norme. Otstarbekusest lähtuvalt on viited kohtuotsuses lubatud, eriti asja mahtu arvestades. Nõuetekohaselt motiveeritud maksuotsuse vaidlustamisel on tõendamiskoormus maksukohustuslasel. Kohus leidis õigesti, et apellant ei ole suutnud tõendada A. R. seotust äriühingutega L., G. G.. B. C. ja M.. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
  4. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et AS Raunopol on OÜ L., OÜ G. G., OÜ B. C. ja OÜ M. esitatud arvetel märgitud kaupu ja teenuseid tegelikkuses saanud. Samuti on tuvastatud, et OÜ L., OÜ G. G., OÜ B. C. ja OÜ M. olid registreeritud käibemaksukohustuslaste registris ning AS Raunopol seda asjaolu kontrollis. Ka on OÜ L., OÜ G. G., OÜ B. C. ja OÜ M. deklareerinud 10
(16)3-08-315 käivet vähemalt selles suuruses, milles on AS-le Raunopol esitatud arveid kaupade ja teenuste eest. Asjas on vaidlus aga selle üle, et tegelikud kaupade tarnijad ja teenuste osutajad polnud mitte OÜ L., OÜ G. G., OÜ B. C. ja OÜ M., vaid tuvastamata kolmas isik või kolmandad isikud, kelle kohta pole teada, kas nad olid käibemaksukohustuslased ning kas AS Raunopol pidi olema sellest asjaolust teadlik, mistõttu ei olnud tal ka õigust esitatud arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata. Eelnevaga seonduvalt vaidlevad menetlusosalised eelkõige selle üle, kas AS Raunopol on piisaval määral täitnud hoolsuskohustust tehingute teise poole tuvastamisel.
  1. KMS § 29 lg 1 esimese lause kohaselt on maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaksusumma maksustamisperioodil KMS § 3 lg-s 4 nimetatud tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on muu hulgas maha arvatud maksustatava käibe tarbeks, samuti ettevõtlusega seotud § 4 lg-s 2 nimetatud tehingute või toimingute tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. KMS § 29 lg 3 p 1 kohaselt on sisendkäibemaks maksukohustuslase poolt teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks. KMS § 31 lg 1 kohaselt arvatakse teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral sisendkäibemaks maha KMS §s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et AS Raunopol kasutas saadud kaupu ja teenuseid oma maksustatava käibe tarbeks ning OÜ L. nimel (I kd, tl 120–127), OÜ G. G. nimel (I kd, tl 108–119), OÜ B. C. nimel (I kd, tl 97–105) ja OÜ M. nimel (I kd, tl 106, 107) esitatud arved vastasid KMS § 37 nõuetele. Tasumisele kuuluva käibemaksusumma määramise õigsuse kontrollimisel on oluline tuvastada müüja isik ja asjaolu, kas kauba tarnija või teenuse osutaja oli samuti maksukohustuslane. Seda põhjusel, et ainult käibemaksukohustuslasest müüjal on õigus lisada arvel kauba või teenuse hinnale käibemaks. Ostja tasub koos kauba või teenuse hinnaga käibemaksu müüjale, mitte vahetult riigile. Müüja on käibemaksu riigile tasumisel vahendaja rollis. Ostjal ei tule tasuda kauba või teenuse hinnale lisatud käibemaksu ükskõik millisele müüjale, vaid ainult käibemaksukohustuslasele.
  2. Riigikohtu halduskolleegium võttis 19.05.2009 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-32-09 (p 10) kokku senise kohtupraktika ning märkis, et sisendkäibemaksu mahaarvamine võib olla alusetu, kui tehingu poolte vahel esineb pettusele viitav seos või kui ostja ei näita üles äris nõutavat või tavapärast hoolsust, arvestades kaupade või teenuse iseärasusi, eriti juhul, kui väljapoole maksuõigust jääv seadus paneb tehingu poolele täiendavaid kohustusi ostu-müügi vormistamiseks või müüja isikusamasuse kontrollimiseks. Juhul, kui vaidlus kauba või teenuse olemasolu üle puudub, kaup on reaalselt olemas ja teenust on osutatud, kuid seda ei saadud arvel märgitud registreeritud käibemaksukohustuslaselt, kuulub tõendamisele ka ostja pahausksus. Kui ostja on käitunud heauskselt, siis puudub alus piirata ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Sama otsuse punktis 12 lisas Riigikohus, et kui tuvastatakse müüjate reaalse majandustegevuse puudumine, on ostja pahausksust kinnitavaks asjaoluks juba see, kas ostja teadis või pidi teadma, et müüjatel tegelikult majandustegevus puudub. Seda teades pidi ostja olema teadlik ka asjaolust, et müüjad ei saa olla talle teenuse osutajateks. Olukorras, kus isik teadis või pidi teadma tehingu tegelikest asjaoludest, sh tehingu kohta esitatud dokumendi võimalikust fiktiivsusest, kuid kajastas seda dokumenti siiski maksukohustust vähendavana oma maksudeklaratsioonis, on tegemist ostja pahausksusega, sest toimumata tehingu kajastamine maksudeklaratsioonis saab oma iseloomult olla üldjuhul tahtlik tegu. 11
(16)3-08-315 Riigikohtu halduskolleegium asus 05.06.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-34-06 (p 12) seisukohale, et kui ostja põhjendatult eeldas, et arve esitanud äriühing on tegelik müüja, siis oli tal ka õigus sisendkäibemaksu maha arvata. See tähendab, et olukorras, kus ostja ei teadnud ega pidanudki teadma, et arve esitanud äriühing ei ole tegelik müüja, sest äris nõutava ja tavapärase hoolsusega käitumisel ei võinud selguda asjaolusid, mis viitavad sellele, et tegemist ei ole tegeliku müüjaga, ei ole ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse piiramine põhjendatud. Kui aga ostja ei käitunud äris nõutava ja tavapärase hoolsusega, mistõttu tema käibemaksukohustuse väljaselgitamiseks oluliste asjaolude (müüja isik) tuvastamine on võimatu või väga raske, ja käitudes hoolsalt, oleksid ilmnenud asjaolud, mis viitavad sellele, et arve esitanud äriühing ei ole tegelik müüja, siis on mahaarvatud sisendkäibemaksu tagasinõudmine maksuhalduri poolt õige. Riigikohtu halduskolleegiumi 03.06.2004 otsusest haldusasjas nr 3-3-1-21-04 (p 16) nähtub omakorda kõrgema kohtu seisukoht, et sularahata arveldamise teel müüja pangakontole tasumisel ei saa müüja esindaja isiku tuvastamata jätmisest teha järeldust, et seetõttu pole teada tegelik müüja.
  1. Käesolevas asjas ei ole maksuhaldur väitnud, et AS Raunopol oleks kavatsuslikult osalenud võimalikus maksupettuses, vaid asunud seisukohale, et AS Raunopol on ebapiisavalt täitnud oma hoolsuskohustust tehingute teise poole tuvastamisel, mistõttu ei olnud tal õigust sisendkäibemaksu maha arvata. Seega on antud juhul oluline tuvastada, kas AS Raunopol teadis või pidi teadma esitatud arvete võimalikust fiktiivsusest ehk sellest, et OÜ L., OÜ G. G., OÜ B. C. ja OÜ M. ei olnud tegelikult kaupade müüjad ja teenuste osutajad. Kui see asjaolu leiab tuvastamist, siis on Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-32-09 lähtudes tegemist ostja pahausksusega ning AS-l Raunopol puudus sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus, mistõttu vaidlustatud maksuotsus oleks seega õige ja põhjendatud. Kui aga nimetatud asjaolu tõendamist ei leia, tuleb vaidlustatud maksuotsus tühistada, sest ainuüksi asjaolu, et arvel näidatud isik ei ole tegelikult arvel näidatud teenuseid osutanud, ei välista veel tellija õigust arvel näidatud käibemaksusumma võrra oma maksustatavast käibest sisendkäibemaksu maha arvata. Sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ei mõjuta asjaolu, kas müüja on tehingult tasumisele kuuluva käibemaksu riigile üle kandnud või mitte. Ettevõtja, kes võtab tarvitusele kõik meetmed, mida võib temalt mõistlikult nõuda tagamaks, et ta ei aitaks oma tegevusega kaasa käibemaksupettusele, ei vastuta tehingu teise poole poolt tasumisele kuuluva käibemaksu eest ja piirata ei saa tellija õigust sisendkäibemaksu maha arvata. Vt ka nt Euroopa Kohtu 06.07.2006 otsus liidetud kohtuasjas nr C-439/04 ja C-440/04, p-d 49–
  3. Maksuhaldur on heitnud AS-le Raunopol ette, et ta ei kontrollinud OÜ L., OÜ G. G., OÜ B. C. ja OÜ M. registreeringut majandustegevuse registris. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et üksi nimetatud äriühingutest ei ole kunagi olnud registreeritud majandustegevuse registris ning AS Raunopol jättis registreeringu olemasolu kontrollimata. Tallinna Ringkonnakohus on jõustunud 05.12.2008 otsuses haldusasjas nr 3-07-1450 (p 12) möönnud, et EhS § 2 lg-tes 6, 7 või 8 loetletud tegevuste puhul võib hankija hoolsuskohustus tehingu teise poole isikusamasuse tuvastamisel ulatuda ka kohustuseni kontrollida ehitustööde teostaja registreeringut majandustegevuse registris. Ringkonnakohus on jätkuvalt sellel seisukohal. Samas tuleb käesoleva asja lahendamisel arvestada ka asjaoluga, et antud juhul ei olnud tegemist eriväljaõpet ja suurt kogemust nõudvate ehitustööde iseseisva teostamisega, vaid A. R. organiseeritud valdavalt kvalifitseerimata isikud töötasid AS Raunopol ehitusobjektidel kõrvuti AS Raunopol töötajatega ja viimaste järelevalve all (vt AS Raunopol töödejuhatajate ja projektijuhtide seletusi – I kd, tl 142; I kd, tl 148-149; I kd, tl 157-158; I kd, tl 166). Sellest 12
(16)3-08-315 tulenevalt ei saa registreeringu olemasolu kontrollimata jätmist pidada ostja hoolsuskohustuse rikkumiseks, sest vaatamata abitööjõu teenuse sisseostmisele teistest äriühingutest, teostas objektidel ehitustöid sisuliselt AS Raunopol ise. Majandustegevuse registri (http://mtr.mkm.ee) andmetel omab AS Raunopol alates
  1. aastast registreeringuid nii ehitamise, projekteerimise, ehitusjuhtimise, omanikujärelevalve, masinatööde kui ka ehitusprojektide ja ehitiste ekspertiiside tegemise valdkonnas.
  2. Maksuhaldur on ka selgitanud, et OÜ L., OÜ G. G., OÜ B. C. ja OÜ M. pangakontode väljavõtetest nähtuvalt puudus neil tavapärane majandustegevus ning pärast esitatud arvete eest tasumist (sh AS Raunopol poolt) võeti summa kohe sularahas välja. Ringkonnakohtu hinnangul ei piisa asja lahendamiseks siiski üksnes selle tuvastamisest, kas nimetatud äriühingutel tegelikult majandustegevus oli või mitte ning kas nad said kaupu tarnida ja teenuseid osutada, vaid eelkõige tuleb hinnata seda, kas AS-l Raunopol pidi põhjendatult tekkima kahtlus, et nimetatud äriühingud tehingute teiseks pooleks olla ei saa (st et arved esitanud äriühingutel majandustegevus puudub) ning nende asemel on tehingute teiseks pooleks tuvastamata kolmas isik või kolmandad isikud, kes ei pruugi olla käibemaksukohustuslased. Kui ostjal sellist põhjendatud kahtlust tekkida ei saanud või tekkima ei pidanud, siis ei saa piirata ka tema õigust arvetel näidatud ulatuses sisendkäibemaksu maha arvata. Ringkonnakohus leiab, et apellandil kahtluse tekkima pidamist ei saa muu hulgas eeldada ainuüksi asjaolust, et A. R. esindas erinevatel ehitusobjektidel üheaegselt nelja erinevat äriühingut, sest esitatud arvetest nähtub, et üldjuhul on tarnitud kaupadel ning osutatud teenustel olnud iga äriühingu puhul läbivalt teatav ühine nimetaja. OÜ B. C. on ajavahemikul 18.04.2005– 17.09.2005 AS-le Raunopol tarninud enamasti armatuurrauda ja teinud armeerimistöid (I kd, tl 97-105); OÜ M. on 06.04.2005 ja 10.10.2005 arvete kohaselt tarninud saematerjali ja killustikaluseid ning teinud armeerimis- ja koristustöid (I kd, tl 106, 107); OÜ G. G. on ajavahemikul 01.04.2005–10.06.2005 tarninud saematerjali ja teinud armeerimistöid (I kd, tl 108-113), ajavahemikul 27.06.2005–19.08.2005 aga eranditult vaid betoneerimistöid, osaliselt koos vajamineva betooni ja metalli tarnimisega (I kd, tl 114-119); OÜ L. on ajavahemikul 02.05.2005–21.09.2005 tarninud saematerjali, teinud koristustöid ning valmistanud killustikaluseid, 21.09.2005 ja 14.10.2005 arvete kohaselt ka betoneerimistöid koos vajamineva betooni ja armatuurraua tarnimisega (I kd, tl 120-127). Ringkonnakohtu hinnangul ei pidanud AS-l Raunopol sellest tulenevalt tekkima kahtlust, et kaupade müüjad või teenuste osutajad ei ole arved esitanud äriühingud.
  3. Maksuhaldur on heitnud AS-le Raunopol ette, et äriühingutega L., G. G., B. C. ja M. ei sõlmitud lepinguid, puudusid kirjalikud hinnapakkumised, peatöövõtjat ei teavitatud alltöövõtjatest ning nende töötajad jäeti märkimata ehituspäevikutesse. AS Raunopol on selgitanud, et kuna ta tasus saadud kaupade ja osutatud teenuste eest esitatud ja korrektsete arvete alusel alati alles pärast kauba või teenuse saamist pangaülekandega, siis polnud lepingute sõlmimine vajalik, hinnas lepiti kokku suuliselt (sh telefoni teel) ning kuna kõiki töid teostati kõrvuti AS Raunopol töötajatega ja viimaste järelevalve all, mitte aga iseseisvalt, siis polnud alltöövõtjast teavitamine ega lisatööjõu kohta ehituspäevikusse märke tegemine vajalik ega tavapärane. Ringkonnakohus märgib, et AS Raunopol õigus sisendkäibemaksu mahaarvamiseks ei sõltu sellest, kas ta on järginud ehitusobjekti peatöövõtjaga sõlmitud lepingut või jätnud täitmata muud nõuded (nt ehituspäeviku täitmine), mis poleks saanud anda mingit konkreetset teavet selle kohta, kas arved esitanud äriühingud on tõepoolest need isikud, kes tegelikult kaupu tarnisid ja teenuseid osutasid. 13
(16)3-08-315
  1. AS Raunopol juhatuse liikme T. T. seletuste (I kd, tl 178-179) kohaselt ei kontrollitud A. R. volitusi OÜ L., OÜ G. G., OÜ B. C. ja OÜ M. esindamiseks enne tehingute algust nimetatud äriühingutega, vaid seda tehti alles pärast seda, kui äriregistri andmetest selgus, et äriühingute juhatuse liikmed on teised isikud. Kuna aga ka äriühingute juhatuse liikmetega olid kontaktid olemas, ei tekkinud A. R. esindusõiguses kahtlust. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb vähemalt OÜ L., OÜ G. G. ja OÜ B. C. osas asuda seisukohale, et AS Raunopol võttis lisaks A. R.le ka juhatuse liikmetega kohtudes tarvitusele meetmed, mida temalt võib mõistlikult nõuda, et selgitada välja tehingu teise poole isikusamasus ning volikirja nõudmata või säilitamata jätmine ei saa olla piisavaks aluseks, et piirata tema õigust sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. Apellant on põhjendatult viidanud TsÜS § 118 lg-le 2, mille kohaselt juhul, kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. Vaidlust ei ole selle üle, et vaidlusaluste tehingute tegemiseks ei ole nähtud ette kindlat vormi, mistõttu ei pidanud ka volitus olema antud samas vormis (TsÜS § 118 lg 3). Lisaks tuleb arvestada, et tehingute eest tasuti alles pärast kauba saamist ja teenuse osutamist pangaülekandega arved esitanud äriühingute arvelduskontodele ning Riigikohtu lahendit nr 3-31-21-04 (p 16) silmas pidades ei oleks sellisel juhul maksustamise seisukohalt oluline ka see, kui müüja esindaja oleks jäetud üldse tuvastamata.
  2. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et AS Raunopol poolt 18.09.2007 koos eriarvamusega maksuhaldurile esitatud koopia OÜ B. C. juhatuse liikme T. O. volikirjast A. R.le (I kd, tl 219) ei ärata T. O. 21.11.2006 seletusi arvestades (I kd, tl 220-223) usaldust. Kuigi T. O. seletused on antud teises maksuasjas ja pole täpselt teada, millise sisuga küsimused maksuhaldur talle esitas, millise perioodi arvetest on jutt ning kas seletused võiksid laieneda ka
  3. a märtsikuule, nähtub seletustest ometi, et T. O. mäletas A. R.le
  4. a augustis ühe kuu pikkuse volituse andmist OÜ B. C. asjaajamise korraldamiseks. Kuna T. O. seostas volikirja koostamise enda puhkusega välismaal, mis toimus vahetult enne tema viibimist välisriigi kinnipidamiskohas, siis on usutav, et veidi üle aasta hiljem inimene mäletab sündmuste ajalist kulgu veel küllalt täpselt. Samas, kui T. O. olnuks juba 21.03.2005 andnud A. R.le AS Raunopol esitatud tähtajatu volikirja OÜ B. C. asjaajamise korraldamiseks, siis puudub igasugune mõistlik põhjus, miks oleks T. O. pidanud sama aasta augustis andma A. R.le veel kuuks ajaks täiendava samasisulise volikirja. TsÜS § 127 lg 3 kohaselt juhul, kui volituse kohta on antud volikiri, siis loetakse, et volitus kehtib seni, kuni volikirja ei ole esindatavale tagasi antud või kehtetuks kuulutatud. Õige on küll apellandi väide, et volikiri ei pea sisaldama volitatu allkirja ega äriühingu templit, samuti ei saa nt volitatu isikukoodi puudumisest järeldada, et volitust pole antud, kuid volikirja vormistusest jääb siiski mulje, et T. O. nimi ja allkiri on olnud algselt kantud tühjale lehele ning volikiri ei vasta visuaalselt (nt ärinime kujundus) lähedasel perioodil (alates 18.04.2005) OÜ B. C. nimel väljastatud arvetele (I kd, tl 97-105). Arvestades lisaks volikirja esitamise ajaolusid ning T. O. 21.11.2006 seletusi, on esitatud volikiri ringkonnakohtu hinnangul jäetud kõrvale põhjendatult. Samas ei muuda see asjaolu, et AS Raunopol juhatuse liige T. T. kohtus üheaegselt A. R. ja T. O.ga ning võis mõistlikult uskuda, et A. R.l on OÜ B. C. nimel tehingute tegemise õigus. Ka T. O. on kinnitanud, et tunneb A. R. alates
  5. a septembrist, kui sai OÜ B. C. juhatuse liikmeks, samuti osutab
  6. a augustis A. R.le äriühingu asjaajamise korraldamise üleandmine, et A. R. võis T. O. teadmisel sama äriühingut tehingute tegemisel esindada ka varasemal perioodil. 14
(16)3-08-315
  1. A. R.l OÜ M. esindamise õiguse olemasolus ei olnud AS-l Raunopol samuti põhjust kahelda tulenevalt sellest, et arved tasuti pangaülekandega nimetatud äriühingu arveldusarvele. Vastustaja märgib küll õigesti, et kuna OÜ M. nimel esitati üks arve juba koostöö alguses (06.04.2005 arve nr 50406 – I kd, tl 106) ning enne seda oli esitatud üksnes üks arve OÜ G. G. nimel (01.04.2005 arve nr 31 – I kd, tl 108), siis vähemalt sellel ajal ei saanud AS Raunopol õigustada volituste kontrollimata jätmist asjaoluga, et koostöö A. R.ga sujus tõrgeteta ning tema usaldusväärsuses polnud seetõttu põhjust kahelda. Vaidlust ei ole selles, et ükski AS Raunopol juhatuse liikmetest OÜ M. juhatuse liikme K. K. ei kohtunud. K. K. on oma seletustes (I kd, tl 130-131) märkinud, et ei tea AS-st Raunopol ega viimasega tehtud tehingutest mitte midagi. Samas on õige apellandi väide, et K. K. on oma seletustes möönnud, et A. R. võis tegelikkuses OÜ M. nimel tehinguid teha ja dokumentidel võis olla ka K. K. allkiri.
  2. Ringkonnakohus peab lisaks vajalikuks märkida, et apellandi käsitlus sellest, et maksustamisega seonduvaid kohustusi saab maksumaksjale seada üksnes maksuseaduses, ei ole antud juhul asjakohane, sest maksukohustuslase kohustus tuvastada tehingu teine pool ja asjaolu, kas ta on maksukohustuslane, tuleneb otseselt maksuseadusest (KMS § 29 lg 3 p 1). Selline kontrollimine eeldab vajalike ja mitte ebamõistlikult koormavate meetmete võtmist sellise olukorra saavutamiseks, kus hankijal ei saa olla ega pea enam olema mõistlikult kahtlust selles, et tehingu teiseks pooleks on arvetel näidatud maksukohustuslane. Sõltuvalt asjaoludest võib hoolsuskohustuse piisav täitmine eeldada ka eriseaduses sätestatud registreerimiskohustuse täidetuse või muu sarnase asjaolu (teise tehingupoole poolt vastava tehingu tegemise õiguse) olemasolu kontrollimist. See ei ole vastuolus maksustamise üldpõhimõtetega ega ka apellandi viidatud Euroopa Kohtu otsusega liidetud asjas C-439/04 ja C-440/04, sest hoolsuskohustuse vajalikul määral täitmata jätmine tähendabki hankija pahausksust (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-32-09, p 12).
  3. Eelneva põhjal tuleb AS Raunopol apellatsioonkaebus rahuldada ja Tallinna Halduskohtu 11.07.2008 otsus tõendite ebaõige hindamise tõttu tühistada. Ringkonnakohus teeb

§ 46

lg 1 p 2 alusel asjas ise uue otsuse, millega rahuldab AS Raunopol kaebuse ja tühistab vaidlustatud maksuotsuse. 20.

§ 92

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 93

lg 1 näeb ette, et menetluskulude väljamõistmiseks tuleb kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

§ 93

lg 4 kohaselt kui kõrgema astme kohus muudab alamalseisva kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust.

§ 93

lg 5 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. AS Raunopol on esitanud ringkonnakohtule taotluse mõista vastustajalt tema kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud kokku 60 082.40 krooni (sh riigilõiv 5000 krooni – maksekorraldus II kd, tl 98). Kohtule on esitatud menetluskulude nimekiri, IMG Advokaadibüroo OÜ 07.08.2008 ja 22.06.2009 arved ning nende tasumist tõendav pangaväljavõte (II kd, tl 135-141). Esimese astme kohtus taotles AS Raunopol menetluskulude väljamõistmist summas 61 852.40 krooni (sh riigilõiv 5000 krooni – maksekorraldus I kd, tl 14) ning esitas nii menetluskulude nimekirja, advokaadibüroo 29.02.2008 ja 04.06.2008 arved kui ka nende tasumist kinnitava pangakonto väljavõtte (II kd, tl 38-43). AS Raunopol menetluskulud esimese ja teise astme kohtus kokku on seega 121 934.80 krooni (sh riigilõiv 10 000 krooni). Arvetele lisatud selgituste kohaselt on esindajal asja ajamiseks kulunud kokku ligikaudu 53 töötundi (esimeses astmes 27 tundi, teises astmes 26 tundi). Maksu- ja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskus märkis Tallinna Halduskohtu istungil, et menetluskulud esimeses kohtuastmes on 15

(16)3-08-315 ülemäära suured, pidades põhjendatuks nende vähendamist poole võrra (vt kohtuistungi protokoll – II kd, tl 49). Vastustaja vaidleb apellandi menetluskulude väljamõistmise taotlusele vastu, leides, et kuna apellatsioonkaebus tugineb peamiselt juba varasemas menetluses esitatud argumentidel, ei ole apellatsioonkaebuse koostamisele kulutatud aeg usutav ega sisuliselt põhjendatud. Apellatsioonimenetluse õigusabikuludena ei saa välja mõista tasu 1 tunni ja 35 minuti eest, mis väidetavalt kulus kohtuistungil esindamisele ning protokolliga tutvumisele ja selles paranduste tegemisele, sest ringkonnakohus vaatab asja läbi kirjalikus menetluses. Ülemäärased on kulud ka täiendavate seisukohtade koostamisele seoses vastustaja vastusega. Apellandi menetluskulusid võib põhjendatuks lugeda neljandiku ulatuses, mistõttu tuleks väljamõistatavaid õigusabikulusid

§ 93lg 5 alusel vastavalt vähendada.

Kuna AS Raunopol kaebus rahuldatakse täielikult, tuleb kaebaja menetluskulud vastustajalt

§ 92lg 1 alusel välja mõista.

Ringkonnakohus on siiski seisukohal, et väljamõistetavat summat tuleb mõnevõrra vähendada. Vastustaja on õigesti viidanud, et apellatsioonimenetluse õigusabikuludena ei saa taotleda kulusid seoses esimese astme kohtus 11.06.2008 toimunud kohtuistungiga, mistõttu 07.08.2008 arve nr 200808002 tuleb vähemalt esindaja 1 tunni ja 35 minuti tööd kajastavas ulatuses jätta välja mõistmata. Samas ei ole käesolev kohtuasi ka üldiselt väga mahukas, samuti ei ole see olnud menetluslikult ega ka materiaalõiguslikult eriliselt keerukas ning kohtumenetlus on keskendunud eelkõige tõendite hindamisele, selgitamaks, kas AS Raunopol on täitnud oma hoolsuskohustust nõuetekohaselt või mitte. Samuti on vaidlusküsimused esimeses ja teises kohtuastmes olnud samad ning pole esitatud uusi tõendeid. Ringkonnakohtu hinnangul on sellest tulenevalt õigusabikulude väljamõistmine põhjendatud üksnes osaliselt. Menetluskulude väljamõistmise puhul ei saa lähtuda ainuüksi sellest, kui mahukad on menetlusosaliste esitatud dokumendid ning kui palju menetlusosalise esindajal nende koostamiseks reaalselt võis aega kuluda. Väljamõistetavate menetluskulude suurus peab olema põhjendatud sisuliselt. Arvestades käesolevas asjas vaidluse all olnud küsimuste iseloomu, peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista õigusabikulud esimese ja teise astme kohtus vastustajalt välja kokku 80 000 krooni ulatuses. Tasutud riigilõiv tuleb vastustajalt välja mõista täielikult. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 16

(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.