← Eesti

3-09-238/16

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. märts 2009, Tallinn Haldusasja number 3-09-238 Haldusasi K.E kaebus ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni haldusakti andmiseks kohustamise nõudes Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil
  2. märtsil 2009 Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja: K. Esindaja: v.adv Jüri Leppik Vastustaja: ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon Esindaja: Kaarel Berg RESOLUTSIOON
  3. Rahuldada K.E kaebus osaliselt.
  4. Kohustada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni K.E õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse läbivaatamiseks ning Vabariigi Valitsuse 05.02.
  5. a määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ punktis 19 või punktis 20 nimetatud otsuse vastuvõtmiseks kolme kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates.
  6. Mõista ÕVVTK Tallinna linnakomisjonilt K.E kasuks välja menetluskulud 250 (kakssada viiskümmend) krooni.
  7. Saata kohtuotsuse ärakiri menetlusosaliste esindajatele. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4). Menetlusabi taotluse esitamine ei peata apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  8. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni
  9. oktoobri 1994 otsusega nr 4032 loeti Xxxxxxxx tn 10/Xxxxxxxxx tn 17 asuvad hooned ja maa omandireformi objektiks ning vara tagastamise õigustatud subjektiks tunnistati K.T (hilisema perekonnanimega E). Tallinna Linnavalitsuse
  10. jaanuari 1995 korraldusega nr 244-k ja
  11. mai 1995 korraldusega nr 1669-k otsustati tagastada K.T-le Xxxxxxxx 10 ja Xxxxxxxxx 17 asuvad elamud.
  12. Tallinna Ringkonnakohtu Tallinna Ringkonnakohtu
  13. mai 1999 otsusega haldusasjas nr II-3/148/99 tunnistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  14. oktoobri 1994 otsus nr 4032 ning Tallinna Linnavalitsuse
  15. jaanuari 1995 korraldus nr 244-k täielikult seadusevastaseks ja kohustati linnakomisjoni ja linnavalitsust asja uueks otsustamiseks. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  16. mai 1999 otsusega nr 10788 otsustati jätta K.E vara tagastamise taotlus rahuldamata ORAS § 7 lg 3 alusel ning Tallinna Linnavalitsuse
  17. juuni
  18. korraldusega nr 4531-k tunnistati kehtetuks eelnimetatud vara tagastamise kohta tehtud Tallinna Linnavalitsuse korraldused.
  19. Tallinna Halduskohtu
  20. juuni
  21. otsusega haldusasjas nr 3-07-639 rahuldati K.E kaebus ja tehti ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile ettekirjutus haldusmenetluse alustamiseks vara tagastamise või kompenseerimise avalduse läbivaatamiseks ja lahendamiseks.
  22. 12.septembril 2008.a. edastas kaebuse esitaja ÕVVTK Tallinna Linnakomisjonile teabenõude seoses haldusasjas 3-07-639 tehtud kohtuotsuse täitmisega, millele vastustaja vastas, et Tallinna Maa-amet on esitanud kaebuse esitaja avalduse läbivaatamise ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni
  23. oktoobri 2008 istungi päevakorda.
  24. novembril 2008 esitas kaebuse esitaja ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile nõude kohtuotsuse nr 3-07-639 täitmiseks, mispeale vastas Tallinna Maa-amet vastas kaebuse esitaja taotlusele 29.detsembri 2008.a. kirjaga nr. 6-8/9782, märkides, et vara tagastamise taotlust ei ole võimalik lahendada enne kui on saadud Saksamaa Liitvabariigi riigiarhiivist andmed, mille alusel saab kontrollida, kas avalduses märgitud vara ei ole juba varem tagastatud või kompenseeritud. KAEBUSE NÕUDED JA PÕHJENDUSED
  26. jaanuaril 2009 Tallinna Halduskohtule esitatud kaebusega taotleb K.E, et kohus kohustaks ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni võtma kahe kuu jooksul vastu otsuse, millega loetakse Tallinnas, Xxxxxxxx10 / Xxxxxxxxx 17 (endine Xxxxxxxx 22, endine kinnistu 1067) asuvad ehitised ja krunt suurusega 1 002,04 m2 omandireformi objektiks ning tunnistatakse nimetatud vara suhtes õigustatud subjektiks kaebuse esitaja.
  27. Kaebuse esitaja leiab, et Tallinna Maa-ameti
  28. detsembri 2008 kiri sisaldab haldusorgani keeldumist otsuse tegemisest, ent kirjas nimetatud põhjused ei anna alust eelnimetatud otsuste tegemisega viivitamiseks ning seega leiab kaebuse esitaja, et vastustaja viivitus on õigusvastane. Kaebuse esitaja selgitab, et
  29. aastal jäeti kaebuse esitaja taotlus Xxxxxxxx 10 / Xxxxxxxxx 17 asuvate ehitiste ja krundi tagastamiseks rahuldamata omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg 3 alusel, mis on Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-63-05 kohaselt alates
  30. oktoobrist 2006 kehtetu. Kaebuse esitaja järeldab sellest, viidates ka Riigikohtu otsustele nr. 3-3-2-1-07, et puuduvad igasugused õiguslikud takistused kaebuse esitaja avalduse läbi vaatamiseks ja uue õigusolustiku tingimustes uue haldusakti vastu võtmiseks.
  31. Kaebuse esitaja rõhutab, et ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon on kaebuse esitaja avaldust vara tagastamiseks juba varasemalt menetlenud ning 24.oktoobri 1994.a. otsuse nr. 4032 kehtetuks 2 tunnistamise tingis ainult Tallinna Ringkonnakohtu 10.mai 1999.a. otsus ja ORAS § 7 lg 3, mis tähendab, et selle normi kehtetuks tunnistamisega on samasisulise otsuse vastu võtmise takistus ära langenud. Kaebuse esitaja leiab, et
  32. aasta otsuse tegemise eel viidi menetlus läbi nõuetekohaselt ning seega on eelnevas menetluses nõuetekohaselt tuvastatud asjaolud, mis on vajalikud Vabariigi Valitsuse 05.veebruari 1993.a. määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ (VV määrus nr 1993/36) p 19 sätestatud otsuse vastu võtmiseks.
  33. Kaebuse esitaja leiab, et põhjendus, nagu oleks vaja Saksa Liitvabariigi riigiarhiivist uurida, kas M.E-le on makstud vara eest kompensatsiooni või on see juba tagastatud, ei ole asjakohane, kuivõrd nimetatud asjaolud selgitati välja ja kontrolliti kaebuse esitajale teadaolevalt juba kohtumenetluses, mis lõppes Tallinna Ringkonnakohtu 10.mai 1999.a. otsusega. Samuti leiab kaebuse esitaja, et küsimus sellest, kas vara on juba varem tagastatud või kompenseeritud, ei oma VV määruse 1993/36 punktis 19 sätestatud otsuse vastu võtmise seisukohalt vähimatki tähendust ning see asjaolu võib kõne alla tulla alles sama määruse punktis nimetatud otsuse (vara tagastamise otsus) tegemisel. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  34. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon ei nõustu kaebuses esitatud seisukohtadega, leides esiteks, et haldusasjas menetlus tuleks lõpetada, kuivõrd samas asjas on olemas jõustunud kohtulahend ning kaebuse sisulise läbivaatamise korral tuleks kaebus rahuldamata jätta.
  35. Vastustaja leiab, et käesoleva kaebuse esemeks olevas küsimuses on jõustunud kohtuotsus haldusasjas 3-07-639, kuna viimatiminetatud haldusasjas oli kaebuse esitaja eesmärk kohtu poole pöördumisel sama, mis käesoleval juhul. Vastustaja leiab, et kuigi taotluse sõnastus on mõnevõrra teistsugune, on see sisu poolest sama – kohustamiskaebus eesmärgiga kohustada haldusorganit haldusakti vastuvõtmiseks.
  36. Vastustaja leiab samuti, et Tallinna Maa-ameti kiri
  37. detsembri
  38. kiri nr 6-8/9782 ei ole käsitletav HkMS § 6 lg 2 p-s 2 nimetatud haldusorgani keeldumisena haldusakti andmisest, vaid sellega üksnes teavitati kaebuse esitajat menetlustoimingutest, ilma milleta ei ole võimalik asja otsustamist linnakomisjoni istungile esitada. Vastustaja leiab, et kuna vaidlusaluse vara endise omaniku M.E näol oli tegemist Eestist NSVL Valitsuse ja Saksamaa Valitsuse vahel 10.01.1941 sõlmitud kokkuleppe alusel lahkunud isikuga, siis tuleb vara tagastamise korra punktist 33 ning ORAS § 17 lõikest 5 tulenevalt eelkõige vara võimaliku kompenseerimisega seotud asjaolud välja selgitada. Vastustaja selgitab, et selleks edastati Rahandusministeeriumile nimekiri eelnimetatud lepingu alusel lahkunud isikutest ning Rahandusministeerium pöördus päringuga Saksamaa Liitvabariigi riigiarhiivi (Bunderarchiv) poole, ent senini Saksamaa Liitvabariigi riigiarhiivist Rahandusministeeriumile edastatud saadud dokumendid on puudulikult komplekteeritud ning Rahandusministeeriumi on palunud neid täiendada. Vastustaja rõhutab, et kaebuse esitajale ei ole mõista andnud, et taotletud haldusakti ei kavatseta vastu võtta, vaid selgitanud, et seda on võimalik teha pärast vara tagastamise menetluses olulist tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamist.
  39. Vastustaja ei pea asjakohaseks kaebuse esitaja väidet, et varasemas menetluses ei ole tuvastatud asjaolusid, mis tingiks
  40. oktoobri 1994 vastu võetud subjektiotsusest nr 4032 erineva otsuse tegemise. Vastustaja selgitab, et nimetatud subjektiotsus tunnistati kohtuotsusega õigusvastaseks ning seejuures tuvastati kohtumenetluse käigus, et linnakomisjon ei tuvastanud kõiki tähtsust omavaid asjaolusid vara tagastamise menetluse läbiviimisel ning kuna
  41. aastal kehtis ORAS § 7 lg 3, mis oli juba iseenesest aluseks negatiivse subjektiotsuse tegemiseks ning sisuliselt välistas täiendavate asjaolude kontrollimise vajadust, mis on aga praeguses õigusolustikus muutunud. Vastustaja hinnangul ei saa seetõttu toetuda varasemale menetlusele, kuna see oli läbi viidud puudulikult, kusjuures erinevas õiguslikus olukorras. 3
  42. Ka ei nõustu vastustaja kaebuse esitaja väitega, nagu oleks asjaolu võimaliku kompensatsiooni saamise kohta varasemas kohtumenetluses tuvastatud, kuivõrd Tallinna Ringkonnakohtu
  43. mail
  44. a kohtuotsusega vara võimaliku kompenseerimise küsimust ei puudutatud.
  45. Viimaks leiab vastustaja, et kohus ei saa teha vastustajale ettekirjutust kindla sisuga haldusakti vastuvõtmiseks, kuna selle otsuse tegemise pädevus on haldusorganil ning seetõttu saaks kohus kaebuse rahuldamise korral kohustada vastustajat küsimust lahendava haldusakti väljaandmiseks, kirjutamata ette aga haldusakti täpset sisu. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  46. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et K.E kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon on põhjendamatult viivitanud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse läbivaatamisega, mistõttu teeb kohus linnakomisjonile ettekirjutuse vaadata avaldus läbi ning teha selle kohta Vabariigi Valitsuse
  47. veebruari
  48. aasta määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ (VV määrus nr 1993/36) punktis 19 või 20 nimetatud otsus. Arvestades asjaolu, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisega seotult tuleb ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil läbi siiski märkimisväärne arv avaldusi, ent pidades samas silmas, et K.E avaldust on linnakomisjon menetlenud juba kaheksa kuud (haldusasjas 3-07-639 tehtud kohtuotsuse jõustumisest arvates), siis peab kohus mõistlikuks ajaks, mille jooksul tuleb avaldus läbi vaadata, kolme kuud.
  49. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kaebuse esitaja on pöördunud kohtu poole taotlusega, mille suhtes on jõustunud kohtulahend. Kaebusest nähtub üheselt ning kaebuse esitaja kinnitas seda ka kohtuistungil, et käesolev vaidlus puudutab vastustaja õigusvastast viivitust, mis on leidnud aset pärast haldusasjas 3-07-639 tehtud Tallinna Halduskohtu otsuse jõustumist ning kaebuse esitaja taotleb selle viivituse lõpetamist haldusakti andmisega. Vaatamata sellele, et ka haldusasjas 3-07-639 oli kaebuse esitaja esitanud vastustaja vastu kohustamisnõude, puudutas nimetatud vaidlus vastustaja tegevusetust kuni kaebuse esitamiseni nimetatud haldusasjas. Seega olid haldusasjas 3-07-639 esitatud kaebuse aluseks olevad asjaolud teised, kui käesolevas asjas, mistõttu ei saa väita, et tegemist oleks juba kohtu poolt lahendatud vaidlusega. Liiatigi pandi haldusasjas 3-07-639 tehtud kohtulahendiga vastustajale kohustus kaebuse esitajale vara tagastamise menetluse alustamiseks, ent selline kohtuotsus ei saa võtta kaebuse esitajalt õigust vaidlustada vastustaja hilisemat tegevusetust haldusmenetluses ning esitada sellisest tegevusetusest tulenevaid kohustamistaotlusi. Siinjuures märgib kohus, et kaebuse esitaja on ekslikult leidnud, et vastustaja ei ole haldusasjas 3-07-639 tehtud kohtuotsust täitnud. Nimetatud otsusega pandi vastustajale üksnes kohustus haldusmenetluse alustamiseks ehk teisisõnu õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse läbi vaatamisele asumiseks ning asja otsustamiseks vajalike menetlustoimingute tegemisega alustamiseks. Kohtu hinnangul tuleb sellises olukorras haldusmenetluse alustamisena vaadelda mistahes esimese, asja lõplikule lahendamisele suunatud menetlustoimingu tegemist. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et vastustaja on asunud K.E avaldust läbi vaatama, vaidlus on aga selles, kas vastustaja on asja otsustamiseks (eelkõige VV määruses nr 1993/36 nimetatud otsuste vastuvõtmiseks) vajalikke toiminguid teinud piisavalt kiiresti ning kas toimingud, millega vastustaja õigustab asja lahendamise viibimist on asja lahendamiseks sootuks vajalikud. Seetõttu leiab kohus, et käesoleva kaebuse alus ei kattu haldusasjas 3-07-639 lahendatud kaebuse alusega, mistõttu ei ole tegemist kaebusega, mille kohta oleks olemas jõustunud kohtulahend ning seega on vastustaja taotlus menetluse lõpetamiseks HkMS § 24 lg 1 p 4 alusel põhjendamatu. 4
  50. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja käsitlusega, et haldusorgan ei peaks hakkama käesoleval juhul uuesti kontrollima neid asjaolusid, mis on varasemas menetluses tuvastatud. Kohtu hinnangul tuleneb ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisest ning Riigikohtu otsuse nr 3-3-2-1-07 VIII jaotises esitatud seisukohtadest, et sarnastes asjades tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise menetlust alustada varem esitatud avalduste alusel uuesti algusest peale ning seega tuleb iga üksikjuhtumi puhul kõik vara tagastamise või kompenseerimise seisukohast olulised asjaolud uuesti tuvastada, hinnates uuesti varem kogutud tõendeid ning kogudes vajadusel ka uusi tõendeid. Asjaolust, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  51. oktoobri 1994 otsuse, millega tunnistati kaebuse esitaja vaidlusaluse vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks, tühistamise tingis hiljem Riigikohtu poolt kehtetuks tunnistatud ORAS § 7 lõike 3 regulatsioon, ei saa teha järeldust, et kõik muud
  52. oktoobri 1994 otsuse või sellest lähtunud
  53. jaanuari ja
  54. mai
  55. aasta vara tagastamise korralduste andmisel tuvastatud asjaolud oleksid ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile siduvad asja uuel läbivaatamisel. Sellest, et haldusasjas II-3/148/99 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu
  56. mai 1999 otsusega tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  57. oktoobri 1994 otsus just eelkõige seetõttu, et nimetatud otsus oli vastuolus ORAS § 7 lõikega 3, ei saa teha järeldust, nagu oleks nimetatud akt muus osas olnud igati õiguspärane. Eeltoodust tulenevalt tulebki ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil seoses ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisega vaadata K.E avaldus läbi ning kontrollida kõiki asja lahendamiseks olulisi asjaolusid. Samas ei tähenda see seda, et haldusorgan võiks, ilma et selleks oleks mõjuvat põhjust, asuda uuesti koguma või välja nõudma tõendeid, mis on varasemas menetluses juba kogutud või koguma tõendeid selliste asjaolude kohta, mis ei ole avalduse lahendamise seisukohast tähtsad.
  58. Järgnevalt tuleb lahendada küsimus, millises õigusvastaselt võõrandatud vara menetluse etapis tuleb kontrollida, kas avalduses märgitud vara on varem tagastatud või kompenseeritud. Kohus leiab, et ORAS, VV määruse nr 1993/36 ning Vabariigi Valitsuse
  59. augusti 1991 määruse nr 161 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra kohta“ (VV määrus nr 1991/161) sätete koosmõjust nähtuvalt tuleb see küsimus lahendada ÕVVTK kohaliku komisjoni jaoks materjale ettevalmistava organi poolt vara tagastamise ettevalmistava menetluse käigus ehk teisisõnu ette VV määruse nr 1993/36 punktis 19 nimetatud otsuse (nö. subjektiotsuse) vastuvõtmist. VV määruse nr 1991/161 punktis 33 sätestatakse, et materjalide ettevalmistamisel tuleb kontrollida, kas avalduses märgitud vara pole juba varem tagastatud või selle eest kompensatsiooni makstud Eesti NSV Ministrite Nõukogu
  60. veebruari 1989 määruse nr 81 või muul alusel. VV määruse nr 1993/36 punktist 14 tulenevalt valmistavad kohalikele komisjonidele sama määruse punktis 19 nimetatud otsuse tegemiseks vajalikud materjalid ette vastavalt kas maavanema või linnavalitsuse moodustatud struktuuri- ja allüksused. VV määruse nr 1991/161 punktis 34 sätestatakse, et kui pärast avalduse läbivaatamist ning esitatud ja kogutud tõendite kontrollimist loeb avalduse vastuvõtja taotluse põhjendatuks ja tõendid piisavaks, esitab ta vara kohta avatud toimiku kohalikule komisjonile. Seega nähtub eeltoodud sätetest, et VV määruse nr 1991/161 punktis 33 nimetatud asjaolude kontrollimine peab toimuma enne toimiku esitamist kohalikule komisjonile. Samuti on VV määruse nr 1993/36 punktis 11 sätestatud, et kui õigusvastaselt võõrandatud vara on tagastatud või kompenseeritud juba Eesti NSV Ministrite Nõukogu
  61. veebruari 1989 määruse nr 81 "Massirepressioonide läbi kannatanutele vara tagastamise ja kahju hüvitamise korra kohta" või muul alusel, siis selle vara osas omandireformi aluste seaduse alusel vara tagastamise menetlust ei alustata või juba alustatud menetlus lõpetatakse. Kuivõrd ka nimetatud punkt asub VV määruse nr 1993/36 ajajaotises „Vara tagastamist ettevalmistav menetlus“, siis viitab seegi asjaolule, et vara varasema kompenseerimise või tagastamise küsimus tuleb lahendada enne sama määruse punktis 19 nimetatud otsuse vastuvõtmist, kuivõrd punktis 19 nimetatud otsusega vara tagastamise ettevalmistav menetlus lõpeb. Seda seisukohta ei toetab kohtu hinnangul ka ORAS § 17 lõike 5 sõnastus, mille kohaselt ei ole omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul õigust nõuda 5 õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule. Nimetatud sätet ei maksa lugeda selliselt, nagu peetaks seal silmas ÕVVTK kohaliku komisjoni otsusega õigustatud subjektiks tunnistatud isikuid, mis juhul tuleks asuda seisukohale, et kõnealuse sätte kohaldamine saab kõne alla tulla alles pärast subjektiotsuse tegemist. Kohus leiab, et omandireformi õigustatud subjektiks oleva isikuna peetakse ORAS § 17 lõikes 5 silmas isikut, kes vastab objektiivselt ORAS § 7 lõikes 1 nimetatud tunnustele. Seega on ORAS § 17 lg 5 mõtteks, et seal nimetatud aluse esinemisel ei ole ORAS § 7 lõikes 1 nimetatud isikul siiski vara tagastamise või kompenseerimise õigust ning seega ei ole ka alust sellise isiku tunnistamiseks omandireformi õigustatud subjektiks. Mõistete õigustatud subjektiks olev isik ja omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isik erinevast kasutamisest annavad tunnistust ORAS § 12 lg 7 ja § 13 lg 7, kus kasutatakse just viimatinimetanud sõnastust ning mille puhul on ilmne, et nende sätete kohaldamine on võimalik pärast seda, kui konkreetne isik on kohaliku komisjoni otsusega omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud. Kokkuvõttes leiab kohus, et kuigi VV määruse nr 1993/36 punktis 19 sätestatud otsusega lahendatavate küsimuste seisukohast ei ole tõepoolest iseenesest vajalik tuvastada, kas vara on varem tagastatud või kompenseeritud, tuleb see küsimus siiski lahendada vara tagastamise ettevalmistava menetluse käigus, sest jaatava vastuse korral langeb punktis 19 nimetatud otsuse tegemise võimalus sootuks ära.
  62. Viimaks tuleb kontrollida aga seda, kas toimingud, mida vastustaja VV määruse nr 1991/161 punkti 33 alusel sooritanud on ning millega vastustaja õigustab vara tagastamise avalduse suhtes otsuse tegemise viivitamisega, on sisuliselt õiguspärased ning vajalikud. Kohus leiab, et see nõnda ei ole. Kohtu hinnangul ei tulene ORAS-ist ega ühestki muust omandireformi reguleerivast õigusaktist, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise välistaks asjaolu, et vara endisele omanikule on mõni välisriik maksnud mingisugust hüvitist. Kohus leiab, et ORAS § 17 lõike 5 ning VV määruse nr 1993/36 punkti 11 kohaselt on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine või kompenseerimine välistatud juhul kui isikule on vara tagastatud või kompenseeritud omandireformi käigus või enne seda omandireformi kohustatud subjektide poolt. VV määrus nr 1993-36 punktis 11 ning VV määruse nr 1991/161 punktis 33 viidatakse konkreetselt Eesti NSV Ministrite Nõukogu
  63. veebruari 1989 määrusele nr 81 ning nimetatakse „muid aluseid“. Vaatamata avarale sõnastusele ei saa neid sätteid tõlgendada selliselt, et isikul ei ole õigust vara tagastamist või kompenseerimist nõuda, kui ta on selle eest kunagi mistahes alusel mistahes hüvitist saanud. Välisriikide poolt nende õiguse alusel isikutele makstud hüvitised ei saa muuta omandireformi õigustatud subjektiks oleva isiku õigusi ja kohustusi. Seega isegi juhul kui kaebuse esitaja isale, vaidlusaluse õigusvastaselt võõrandatud vara endisele omanikule M.E-le maksti Saksa riigi poolt mingisuguseid toetusi, hüvitisi või kompensatsioone, siis ei ole see vara tagastamise või kompenseerimise takistuseks, kui leiab tuvastamist, et vara õigusvastaselt võõrandati ning et õigusvastaselt võõrandatud vara kuulus talle võõrandamise ajal omandiõiguse alusel. Välislepingute alusel ümberasunud isikute puhul, kes välislepingu kohaselt jätsid oma vara maha, olenemata sellest, kas nad selle eest kelleltki kompensatsiooni said või mitte, tõusetub küsimus sellest, mis ajani saab neid lugeda nimetatud vara omanikeks, ent juhul kui leiab tuvastamist vaidlusaluse vara õigusvastase võõrandamise fakt ning asjaolu, et ümberasunud isikud olid vara õigusvastaselt võõrandamise ajal endiselt selle vara omanikud, siis välisriigi poolt mistahes hüvitise maksmine ei välista vara tagastamist või kompenseerimist omandireformi käigus. Samamoodi leiab kohus, et vara tagastamise või kompenseerimise takistuseks ei oleks näiteks see, kui isik oleks välismaal saanud mahajäätud vara väärtuse ulatuses mingisuguseid hüvitisi mõnel eraõiguslikul alusel (sh. kindlustusleping). Niisiis on ORAS § 17 lg 5 eesmärgiks, et isikud ei saaks taotleda sellise vara tagastamist või kompenseerimist, mis on kas omandireformi käigus või Eestis (sh. okupatsiooniperioodil ENSV õigusaktide alusel) läbi viidud omandireformi eesmärkidest lähtuva muu sarnase menetluse käigus juba kompenseeritud või tagastatud. Mistahes 6 välisriikide poolt makstud hüvitised, toetused ja kompensatsioonid ei oma omandireformi seisukohast tähtsust, kui Eesti Vabariigi õigusaktid sõnaselgelt teisiti ette ei näe.
  64. Seetõttu leiab kohus, et vastustaja ei saa õigustada kaebuse esitaja avalduse läbivaatamisega viivitamist pöördumisega Saksa riigiarhiivide poole kaebuse esitaja isale makstud hüvitiste või kompensatsioonide kindlakstegemiseks. Isegi juhul kui leiab tõendamist, et Saksa riik on M.E-le mingisugust kompensatsiooni maksnud, ei saa olla tegemist vara kompenseerimisega ORAS § 17 lg 5 tähenduses. Seetõttu on vastustaja viivitus kaebuse esitaja avalduse läbivaatamisel õigusvastane ning vastustajal tuleb avaldus läbi vaadata ning võtta vastu otsus.
  65. Õige on vastustaja seisukoht, et kohus ei saa kohustada vastustajat võtma vastu kindla sisuga haldusakti, kuivõrd vara tagastamise ettevalmistava menetluse raames tehtavate otsuste tegemisel peab kohalik komisjon hindama iseseisvalt tõendeid ning tuvastama asjas tähtsust omavad asjaolud, mida ei saa komisjoni asemel teha kohus. Seetõttu ei saa kohus kohustada vastustajat võtma vastu otsust, millega tunnistatakse kaebuse esitaja Xxxxxxxx10/Xxxxxxxxx 17 vara osas omandireformi õigustatud subjektiks. Vastustajal tuleb aga kohtu poolt antud tähtaja jooksul avaldus läbi vaadata ning teha selle kohta VV määruse nr 36/1993 punktis 19 või 20 nimetatud otsus. MENETLUSKULUD
  66. HkMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuigi formaalselt rahuldas kohus kaebuse esitaja keelamistaotluse osaliselt, tuleb kaebuse esitaja eesmärki ning kaebuse aluseks olnud asjaolusid silmas pidades lugeda kohtuostus tehtuks kaebuse esitaja kasuks ning seetõttu ei ole põhjendatud menetluskulude proportsionaalne jagamine HkMS § 92 lg 2 alusel. HkMS § 93 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebuse esitaja on kaebuses taotlenud menetluskulude väljamõistmist, ent eraldi menetluskulude nimekirja esitanud ei ole, kuludokumentidest on ühes kaebusega esitatud vaid tõend riigilõivu tasumise kohta. Eeltoodust tulenevalt tuleb vastustajalt mõista välja kaebuse esitaja kasuks 250 krooni. Kristjan Siigur kohtunik Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht
  67. september 2009, Tallinn Haldusasja number 3-09-238 Haldusasi K.E kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni haldusakti andmiseks kohustamiseks 7 Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
  68. märtsi
  69. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – K.E, esindaja v.adv Jüri Leppik Vastustaja – ÕVVTK Tallinna linnakomisjon Menetluse alus ringkonnakohtus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine
  70. september 2009 RESOLUTSIOON
  74. Rahuldada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu
  75. märtsi
  76. a otsus haldusasjas nr 3-09-238 osas, milles halduskohus kohustas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vaatama K.E õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldus läbi ja võtma Vabariigi Valitsuse
  77. veebruari
  78. a määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ punktis 19 või punktis 20 nimetatud otsuse vastu kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Teha tühistatud osas uus otsus, millega kohustada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vaatama K.E õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldus läbi ja võtma Vabariigi Valitsuse
  79. veebruari
  80. a määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ punktis 19 või punktis 20 nimetatud otsuse vastu kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates, kui ei esine käesoleva otsuse põhjendava osa punktiga 25 kooskõlas olevaid mõjuvaid põhjuseid, mis avalduse lahendamist takistavad. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe 8 Virgo Saarmets

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.