3-08-1913 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 21. jaanuar 2009. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-1913 Haldusasi A.S-i k

) § 67 p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra (edaspidi – Kodukord) p 13.6 nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 10 ööpäevaks. Käskkirja kohaselt seisnes rikkumine selles, et 12.04.2008 koostatud seletuskirjas kasutas ta 12.04.

1. a kambris nr 132 hommikust loendust läbi viinud ametniku suhtes ebaviisakat väljendit /tl 71-72, 77/. A.S kandis talle määratud karistuse ära ajavahemikul 27.05.-06.06.2008 /tl 79/.
2. 06.06.2008 esitas A.S Justiitsministeeriumile vaide Käskkirja nr 440-d peale /tl 69-70/. 16.07.2008 vaideotsusega nr 11-7/6849 tunnistas Justiitsministeerium eelviidatud käskkirja kehtetuks /tl 8-9/.
3. 02.09.2008 esitas A.S Tallinna Vanglale avalduse seoses ebaseadusliku kartserisse paigutamisega tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks /tl 60-62/. 23.09.2008 jättis Tallinna Vangla rahuldamata A.S-i taotluse kahju hüvitamiseks summas 160 000 krooni /tl 10-11/.
4. 26.09.2008 esitas A.S Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna Vanglalt kaebajale tema ebaseadusliku kartserisse paigutamisega tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks 160 000 krooni suuruse hüvitise väljamõistmist /tl 1, 18-22/.
5. 22.10.2008 kohtumäärusega kohus võttis A.S-i kaebuse menetlusse /tl 29-30/, 12.11.2008 esitas vastustaja Tallinna Vangla kaebuse kohta oma kirjaliku seletuse /tl 5053,54-59/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja A.S leiab, et kahjunõue Tallinna Vangla vastu suuruses 160 000.- krooni tema ebaseadusliku vabaduste piiramise eest on põhjendatud ja täiesti kooskõlas põhiseadusega (edaspidi – PS), kuna kaebajat hoiti ebaseaduslikult kartseris, milles teda 16.07.2008 tunnistati õigeks Justiitsministeeriumi poolt. Kuna kaebajale tekitati ka kartseris hoidmisega tervislike kahjusid ja moraalseid kahjusid keeldub Tallinna Vangla meditsiiniosakonna juhataja E.K väljastamast talle paberid, et saaks tõestada, et kaebaja on nende poole pöördunud ja enne diagnoosi väljaselgitamist on paigutatud kartserisse. Samas püüab Tallinna Vangla meditsiiniosakonna juhataja varjata ja keeldub andma tõestavaid dokumente, et on rikutud Kodukorra punkte 9.5; 9.6 ja 9.
6. Kaebaja on andnud ja kirjutanud kolm avaldust perearstile, s.o 06.10.2008; 09.10.2008 ja 15.10.2008, paludes väljastada Tallinna Halduskohtu jaoks talle vaja olevaid dokumente, kus on selgelt näha Tallinna Vangla meditsiiniosakonna rikkumised kaebaja suhtes. Samas püüab Tallinna Vangla meditsiiniosakond varjata dokumente, mis viitavad (tõestavad), et pärast kartsa kandmist suunati Tallinna Vangla arsti poolt kaebaja psühhiaatri poole, mis otseselt tõestab samuti tervise ja moraalset tekitatud kahju pärast kartsa kandmist. Sellega saab väita, et Tallinna vangla meditsiiniosakonna juhataja rikub HKMS § 16 lg 2 ja seega saab otseselt tõestada kaebaja mittevaralist kahju võlaõigusseaduse (edaspidi – VÕS) § 128 lg 5, mida saab liita riigivastutuse seaduse (edaspidi - RVastS) § 9 lg
7. Kuna kartseris polnud kaebajal õigust kasutada raha ega saada poodi, tekitati samuti mittevaralist ja moraalset kahju. Samuti tekitati talle füüsilist valu, kuna kaebajal olid südamerütmi häired ja tugev hambavalu. Tallinna Vangla ei täitnud jälle Kodukorra punkte 9.5; 9.6 ja 9.
8. Samuti on kaebajal invaliidsus mitte ainult käel vaid ka jalal, millest arst oli teadlik, aga invaliidsus komisjoni gruppi määramisele ta seda kirja ei pannud, tuues selle kohta näite „et niikuinii sulle maksma ei hakata, kuna temal tuttav, kellel puudub üks jalg ja see invaliid peab käima iga aasta komisjonis tõestama oma invaliidsust s.o et ei ole kasvanud uus jalg otsa!“ Invakomisjoni otsuse 20% töövõimetu kaebas kaebaja uuesti 27.08.2008 kohtusse, kuna seal polnud haigest jalast märkmeid ja sellepärast kaebaja toobki kohtu poolt 2 küsitud seose kahju hüvitamise, kartseri ja invaliidsuse vahel. Kaebajal on raske seista terve päev jala peal, kuna kannatab seista 45 minutit, aga kartseris pole võimalik päeval pikali olla, kuna voodi kinnitatakse hommikul kell 6.00 kuni 22.00 seina külge. Muidugi on üks raudtaburet ja betoonpõrand, aga ise saate aru mis mugavusi võib ta pakkuda. Samuti kaebajat alandati moraalselt ja ka ametnikud oma käitumisega ei suhtunud temasse kui isiksusse, kellel on samuti õigused. VÕS § 128 lg 2 ütleb: mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Samuti PS § 25 alusel on kaebajal täielik õigus kahjunõudele, kuna Tallinna Vangla piiras ebaseaduslikult kaebaja vabadust. Vabandus ei saa korvata ega korvaks kaebajale tekitatud kahjusid, mida ta tunneb hinges, keset seda kuritarvitamist ja lastes tal tunda hingelist kui ka füüsilist piinu. Kaebaja on ikka EV kodanik, kellel on riigilt õigus saada kaitset. Kaebaja tõesti ei tea öelda Euroopa Liidu hinnatariife, aga arvab, et 160 000.- on minimaalne, millega saaks korvata talle tehtud mittevaralise ja moraalseid kahjusid. Vastustaja Tallinna Vangla peab esitatud kaebust põhjendamatuks, paludes jätta kaebus rahuldamata. Vahistatu A.S-ile määrati Käskkirjaga nr 440-d distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamine 10 ööpäevaks. Käskkirja nr 440-d kohaselt pani vahistatu toime distsipliinirikkumise, väljendades end ametniku suhtes ebaviisakalt. Ettekande nr 1042 alusel oli vahistatu suhtes algatatud distsiplinaarmenetlus, kuna vahistatu ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele rivistuda loenduse ajal vanglaametniku poolt näidatud kohas. Nimetatud distsiplinaarmenetluse käigus kirjutas vahistatu 12.04.2008 seletuskirja, milles kasutas väljendit „Mäludes suud nagu lehm heina“. Nimetatud väljendi kasutamist, iseloomustamaks vanglaametnikku, tuleb käsitleda ebaviisakana ning seetõttu algatati ettekande nr 1105 alusel ka nimetatud intsidendi kohta distsiplinaarmenetlus. Vastavalt

§ 100

lg-le 1 on distsipliinirikkumine vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine, mille eest võib vahistatule distsiplinaarkaristusena kohaldada noomitust, isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise õiguse keelamist kuni kaheks kuuks või kartserisse paigutamist kuni 30 ööpäevaks. Vastavalt

§ 100

lg-le 1 kohaldatakse vahistatu distsiplinaarmenetluse läbiviimisele ja distsiplinaarkaristuse määramisele

§ 64

.

§ 64

lg 1 kohaselt viib läbi ning selgitab distsiplinaarmenetluse asjaolud välja vangla direktor või tema poolt selleks volitatud vanglaametnik. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 informeeritakse kinnipeetavat distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse ning kinnipeetaval on õigus anda selgitusi, lõike 3 kohaselt distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse, millele kirjutab alla distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametnik. Vastavalt lõikele 4 määrab distsiplinaarkaristuse vangla direktor distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametniku ettepanekul. Distsiplinaarkaristuse määramine vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada. Lõike 5 kohaselt lisatakse materjalid määratud distsiplinaarkaristuse kohta kinnipeetava isiklikku toimikusse. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi - VSkE) § 97 lg 1 kohaselt koostatakse distsiplinaarmenetluse protokoll, kui kinnipeetavat süüdistatakse distsipliinirikkumises. Sama paragrahvi lg 2 sätestab protokolli kantavad andmed, sh peab protokollis sisalduma viide kinnipeetavalt võetud seletusele, distsipliinirikkumise aeg ja koht, distsipliinirikkumise kirjeldus ja viide õigusakti sättele, mida on rikutud, ettepanek distsiplinaarkaristuse kohta, viide tunnistajatelt võetud seletustele. VSkE § 98 kohaselt lisatakse protokollile tunnistajate seletused, distsipliinirikkumise avastanud ametniku ettekanne, kinnipeetava seletus ja kirjalikud märkused protokolli kohta, õiend kinnipeetava kehtivate distsiplinaarkaristuste kohta ja õiend kartserisse paigutamise kohta. Vastavalt VSkE 3 § 1 lg-le 2 kohaldatakse kinnipeetava kohta käivaid sätteid ka vahistatule, kui

või VSkE ei ole ette nähtud teisiti. Tallinna Vangla leiab, et Justiitsministeerium on vaideotsuse tegemisel ebaõigesti arvestatud asjaolu, millal distsipliinirikkumine vahistatu poolt toime on pandud. Ettekande nr 1042 /tl 83/ alusel oli vahistatu suhtes algatatud distsiplinaarmenetlus, kuna vahistatu ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele rivistuda loenduse ajal vanglaametniku poolt näidatud kohas. Nimetatud distsiplinaarmenetluse käigus kirjutas vahistatu 12.04.2008 seletuskirja, milles kasutas väljendit „Mäludes suud nagu lehm heina“ /tl 77/. Nimetatud seletuskirja edastas vanglaametnik, antud juhul järelvalveosakonna valvur I.T, koos koostatud ettekandega korrapidajale, kes dokumendid registreerib. Korrapidaja poolt edastatakse ettekanded vastavatesse osakondadesse lahendamiseks. I.T poolt koostatud ettekanne nr 1042 edastati vangistusosakonda. Lähtuvalt töökorraldusest toimus ettekannete jaotamine kontaktisikutele, mille käigus vangistusosakonna peaspetsialist T.V luges A.S-i seletuskirja ning koostas ettekande nr 1105 /tl 74/. Kasutades seletuskirjas väljendit „Mäludes suud nagu lehm heina “iseloomustamaks vanglaametnikku, käitus vahistatu ebaviisakalt ning seetõttu algatati ettekande nr 1105 alusel ka nimetatud intsidendi kohta distsiplinaarmenetlus /tl 73/.

§ 64

lg 4¹ lause 1 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Distsipliinirikkumisest teada saades koostatakse vastava rikkumise kohta ka ettekanne. Seega lähtuvalt 23.04.2008 koostatud ettekandest nr 1105 on rikkumisest teadasaamise päevaks 23.04.2008.a. Nimetatud asjaolu kinnitab ka vangistusosakonna peaspetsialist T.V, kes ettekande koostas. Seega, kui teadasaamise päevaks oli 23.04.2008 ning distsiplinaarkaristus määrati 22.05.2008, mida vahistatule tutvustati 23.05.2008 – on vastavalt

§ 64lg 4¹ lause 1 distsiplinaarkaristus määratud ühe kuu jooksul.

Seega leiab Tallinna Vangla, et Justiitsministeerium on ebaõigesti hinnanud distsiplinaarmenetluse dokumente ning et Käskkiri nr 440-d oli antud õiguspäraselt. Kaebuse esitaja leiab oma kaebuses, et Tallinna Vangla on teda hoidnud kartseris ebaseaduslikult, kuna Justiitsministeerium oma vaideotsusega tunnistas kehtetuks Tallinna Vangla direktori 22.05.2008 käskkirja nr 440-d. Ühtlasi leiab kaebaja, et kartseris viibimisega tekkisid tal tervisehäired ja seeläbi ka moraalne kahju. Kartseri karistuse kandmise ajal vangla kaupluse mittevõimaldamine tekitas samuti moraalset kahju. Eelpool nimetatud kahju nõude põhjuseid ja põhjendusi on kaebuse esitaja 02.09.2008. a esitanud ka kahju hüvitamise nõudes Tallinna Vanglale. Käskkiri nr 440-d tühistati Justiitsministeeriumi vaideotsusega põhjusel, et menetlemisel oli ületatud tähtaega. Seega ei välista vaideotsus asjaolu, et vahistatu pani vastava süüteo siiski toime. Kaebuse esitaja seab üheks kahju hüvitamise nõude põhjuseks kehtetuks tunnistatud käskkirja. Tallinna Vangla on seisukohal, et Käskkiri nr 440-d on kehtetuks tunnistatud formaalse õigusvastasuse, mitte aga materiaalse õigusvastasuse tõttu. Viitega riigivastutuse seaduse (edaspidi - RVastS) § 7 lg-le 1 leiab vastustaja, et kahju hüvitamise nõude puhul peab seega kindlaks tegema, kas kaebajal on mittevaraline kahju tekkinud, kas väidetav kahju on tekkinud haldusorgani õigusvastase tegevuse tulemusena ja kas tekkinud kahju ja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos. Kui ükski eelnimetatud kahjunõude rahuldamise eeldustest on täitmata, siis puudub seaduslik alus kahjunõude rahuldamiseks. 4 RVastS § 9 lg 1 sätestab, et mittevaralise kahju hüvitamist saab nõuda väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral, kusjuures selline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega. Inimväärikuse alandamine on muuhulgas seotud ka hingeliste kannatuste tekitamisega. Isikuõiguste rikkumisest ei tulene automaatselt, et tekkinud on mittevaraline kahju. Rahalise hüvitise väljamõistmine ei aseta kinnipeetavat olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, kus ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega ei täida vangistuse tingimustes rahaline hüvitis oma eesmärki. Ainuüksi isiku kartserisse paigutamiseks välja antud haldusakti kehtetuks tunnistamine ei tekita kartserisse paigutatud isikul nõudeõigust mittevaralise kahju hüvitamiseks. Tallinna Vangla leiab, et kaebaja väited mittevaralise kahju tekkimise kohta on põhjendamata. Lähtuda tuleb PS § 25 eesmärgist ja mittevaralise kahju hüvitamise üldistest põhimõtetest. PS § 25 eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks haldusakti kehtetuks tunnistamine. Riigikohtu halduskolleegiumi 30.11.2004 lahendis 3-3-1-64-02 on märgitud, et kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida mitte ainult seda, kas haldusakt on õiguspärane, vaid analüüsida tuleb ka kujunenud olukorra majanduslikku külge. Isikuõiguste rikkumisest ei tulene automaatselt, et tekkinud on mittevaraline kahju. Rahalise hüvitise väljamõistmine ei aseta kinnipeetavat olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, kus ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega ei täida vangistuse tingimustes rahaline hüvitis oma eesmärki. Kinnipeetav ei ole oma kaebuses põhjendanud, kuidas Tallinna Vangla käskkirja alusel kartseri kambrisse paigutamine tekitas kaebajale kahju süüliselt. Kinnipeetaval on tagatud inimlikud vajadused, sealhulgas uni, toitlustamine, liikumine, hügieen, kui ka päevavalgus. Ainuüksi isiku kartserisse paigutamiseks välja antud haldusakti kehtetuks tunnistamine ei tekita kartserisse paigutatud isikul nõudeõigust mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kartseri kambris viibimist ei saa iseenesest käsitleda isikule füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi tekitavana. Kartseri kambris viibimise ajal on inimlike esmavajaduste rahuldamine ikkagi tagatud. Toitlustamine jätkub samal režiimil ja korras, mis on tagatud mitte kartseri karistust kandvatele kinni peetavatele isikutele.

§ 47

lg 1 sätestab, et kinnipeetava toitlustamine korraldatakse vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Kinnipeetava toitlustamine peab olema korrapärane ja vastama toiduhügieeni nõuetele. Sotsiaalministri 31.12.

1. a määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutuses“ §-st 3 tuleneb, et vangla peab kindlustama, et igapäevaselt on kinnipeetavale tagatud keskmine ööpäevane energiavajadus ning toitlustamine toimub vähemalt 3 korda päevas. Seega on kaebuses toodud väide, et kaebajale tekitati kahju vangla kaupluse külastamise mitte võimaldamisega, põhjendamatu. Vestluses meditsiiniosakonna juhatajaga E.K-ga ei leidnud kinnitust kaebaja poolt esitatud väited terviseprobleemide kohta, mis takistanuks tal viibida kartseri karistust kandmas. Ka ei leidnud kinnitust kaebaja poolt esitatud väide, et kaebuse esitaja vajanuks lamavat režiimi. Antud asjaolu kinnitab ka meditsiiniosakonna juhataja E.K pool edastatud vastus nr 113/34750-2; 1-13/36952-
2. Vestluses meditsiiniosakonna juhataja ning spetsialist-perearst K.A-ga selgus, et ajaperioodil 27.05.2008-06.06.2008, kui isik viibis kartseris, oli vahistatule määratud meditsiinitöötaja poolt vaid jalaseene vastane kreem ning kroonilise nohu puhuks 5 aerosool. Seega ei esinenud isikul kartseri karistuse kandmist takistavat terviseseisundit. Kartseri karistuse kandmine iseenesest isiku tervislikku seisundit ei halvenda. Kaebuse esitaja märgib oma kaebuses ära asjaolud, et meditsiiniosakond rikub arsti vastuvõtuaegu, eirates Tallinna Vangla kodukorra punkte 9.5; 9.6; 9.8, ning leiab, et meditsiiniline õiend kartserisse panemise kohta ei vasta tõele, kuna ei kajasta kaebaja tegelikku tervislikku seisundit. Vahistatu viitab oma kaebuses ka asjaolule, et ei ole hambaarsti vastuvõtule saanud. Nimetatud põhjenduste kohaselt on kaebuse esitaja asunud seisukohale, et Tallinna Vangla on tekitanud talle moraalset kahju – mitte tagades meditsiinilist abi ning esitades mittetõeseid andmeid kaebaja tervisliku seisundi kohta. Tallinna Vangla märgib siinkohal, et kaebaja poolt välja toodud kahju nõude põhjendused, Tallinna Vangla toimingute näol, ei ole läbinud kohustuslikku vaidemenetlust. Nimetatud põhjendusi kahju nõude esitamiseks ei ole kaebuse esitaja käsitlenud ka Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudes. Tartu Halduskohtu 01.08.2008 kohtuotsuses nr 3-08-693 on kohus p-s 21 märkinud, et antud juhul on A.D esitanud Tallinna Vanglale kahju hüvitamise nõude 04.03.2008 (tlk.26-29), kuid selles ei ole sõnagi märgitud kambris üksinda hoidmise kohta ning et kahju nõue oleks sellega olnud seotud. Seega on antud asjaolu vaidemenetluses jäetud vaidlustamata, kaebaja on kasutanud võimalust ja laiendanud kahju tekitamise põhjendusi asjaoludele, mida vaidemenetluses kahju hüvitamise taotluses ei ole välja toodud. Kohus saab kahju hüvitamise taotluse puhul hinnata samu asjaolusid, mis on välja toodud vaidemenetluses. Kaebuse esitaja märgib, et Tallinna Vangla on ületanud omapoolse kahju hüvitamise vastusega Halduskohtu poolt antud 15 päevast tähtaega. Tallinna Vangla selgitab, et kaebuse esitaja kahju hüvitamise nõue registreeriti Tallinna Vanglas 02.09.2008 ning Tallinna Vangla edastas 23.09.2008 oma vastuse nr 1-13/28825-
3. Seega ei ole Tallinna Vangla ületanud vastamise tähtaega. Ka ei ole Tallinna Vangla kuidagi seotud Tallinna Halduskohtu poolt antud võimaliku vastamistähtajaga andmisega kaebuse esitajale. Vahistatu on asunud seisukohale, et asjaolu, et ta viibis psühhiaatri vastuvõtul, on tingitud kartserikambris viibimisest ning seega aluseks mittevaralise kahju nõudele. Kaebuse esitaja seisukoht on põhjendamatu ning alusetu. Kaebuse esitaja viibis psühhiaatria vastuvõtul, kuna isikul on diagnoositud kohanemishäire. Nimetatud häire on diagnoositud juba enne kartserikaristuse kandmist ning ei oma absoluutselt seost viibivast keskkonnast. Kohanemishäire on psüühikahäire. Samuti leiab kaebaja, et talle tekitati moraalset kahju asjaoluga, et talle tagati vaid 20%-ne töövõimetus ning väidetavalt on selles süüdi Tallinna Vangla. Tallinna Vangla selgitab, et otsuse töövõimetuse kohta on teinud Arstliku Ekspertiisi Komisjon. Seega pretensioonide korral peab kaebuse esitaja pöörduma Sotsiaalkindlustusameti poole. Tallinna Vangla leiab, et distsiplinaarkaristus määrati sisuliselt õiguspäraselt, kuna süütegu leidis aset. Küll on ebaõigesti tuvastatud Justiitsministeeriumi poolt käskkirja menetlusnõuete rikkumine, ületades haldusakti tähtaegsust. Tallinna Vangla hinnangul on kaebaja hinnanud põhjendamatult kõrgelt talle tekitatud kahju. Kaebaja kartseris viibimist tuleb hinnata kui Tallinna Vangla õiglast reageeringut kaebaja poolt toimepandud õigusrikkumisele ning seetõttu ei saanud kartseris viibimine põhjustada kaebajale hingelisi kannatusi ega halvendada tervist. Kaebaja süü on õigusrikkumise toimepanemises leidnud tõendamist ning seetõttu on karistuse määramise käskkirja kehtetuks tunnistamine piisav vahend kaebaja õiguste taastamiseks. Antud seisukohale on jõudnud ka Tallinna Halduskohus 08.09.2006.a kohtuotsuses nr 3-0618, märkides, et vastustaja süü seisneb menetlusnõuete rikkumises ja see toob kaasa käskkirja tühistamise. Järelikult on piisavaks vahendiks antud juhul käskkirja tühistamine ehk kaebaja rikutud õiguste taastamine osas, milles see on võimalik. 6 Lähtuvalt eeltoodust leiab Tallinna Vangla, et A.S-ile ei ole kartserikambris viibimisest tekkinud kahju, mida oleks põhjustanud Tallinna Vangla direktori hilisemalt kehtetuks tunnistatud Käskkiri nr 440-d ning seega langevad ära RVS §-s 9 sätestatud kahju hüvitamise alused. KOHTU PÕHJENDUSED
4. Käesoleva vaidluse lahendamiseks peab kohus kõigepealt vajalikuks piiritleda kaebuse ese ja alus. See on oluline välistamaks edasisest käsitlusest kõik asjassepuutumatud väited ja asjaolud. Kaebusest nähtuvalt on A.S-ile väidetavalt põhjustatud mittevaralist (moraalset) kahju sellega, et kaebuse esitaja kandis kartseris ära talle määratud 10päevase karistuse, kuid kaebajat karistati tema arvates Käskkirja nr 440-d alusel ebaseaduslikult, kuna Justiitsministeerium tunnistas 16.07.2008 oma vaideotsusega nr 11-7/6849 selle käskkirja kehtetuks.

§ 11

lg 8 kohaselt on vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kaebuse materjalidest nähtuvalt on kaebuse esitaja läbinud kohtueelse kohtuvälise menetluse: kaebuse esitaja pöördus 02.09.2008 Tallinna Vangla poole, taotledes 160 000 krooni hüvitamist seoses ebaseadusliku kartserisse paigutamisega tekitatud tervisehäirete ja moraalse kahju tekitamisega ning 23.09.2008 on Tallinna Vangla vastuskirjaga nr 1-13/28825-1 jätnud selle taotluse rahuldamata. Nendest dokumentidest nähtuvalt põhines ka kaebaja kohtuväline taotlus kahju hüvitamiseks tema väidetavalt ebaseaduslikul kartserisse paigutamisel, seetõttu nõuetekohase meditsiinilise abita jätmisel ja selle tagajärjel tervisehäirete tekitamisel. Samuti tekitasid kaebajal tervise- ja psüühikahäireid võimatus suitsetada (ta on nn suitsumees) ja saada lisatoitlustamist (kaupluse külastamise keeld). Eeltoodust tulenevalt on selge, et kõik kaebuse täpsustuses toodud väited, mis puudutavad Tallinna vangla meditsiiniosakonna väidetavaid rikkumisi kaebaja suhtes ning arstliku ekspertiisi otsust, sh tal puude mittetuvastamist /tl 5-7/, samuti vangla poolt kahju hüvitamise taotlusele vastamisel väidetavalt tähtaja ületamist on käesoleva vaidluse lahendamisel asjassepuutumatud ja jäävad seetõttu tähelepanuta.

1. RVastS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Järelikult kahju hüvitamise eelduseks on avalik-õiguslikus suhtes toimepandud õigusvastane tegu, millega on tekitatud isikule kahju, st peab olema õigusvastane tegu, tekkinud kahju ning põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju vahel. Kasvõi ühegi koosseisulise elemendi puudumisel kahju hüvitamist ei järgne.
2. Käesoleva kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamisel peab kohus seega esimese asjana tuvastama, kas esines õigusvastane toiming või haldusakt. Kohus leiab, et kuivõrd Justiitsministeerium tunnistas oma vaideotsusega Käskkirja nr 440-d, millele kaebaja tugineb, kehtetuks seoses tema distsipliinirikkumise aegumisega, siis tuleb asuda seisukohale, et formaalselt on õigusvastane haldusakt olemas ja A.S-i on järelikult selle alusel ebaseaduslikult karistatud. Samas on Tallinna Vangla seadnud omakorda kahtluse alla vaideotsuse õiguspärasuse, leides, et Justiitsministeerium on vaideotsuse tegemisel ebaõigesti arvestatud asjaolu, millal distsipliinirikkumine vahistatu poolt toime on pandud. Seega peab kohus kontrollima, kas vaideotsusega tunnistati Käskkiri nr 440-d kehtetuks õiguspäraselt. 7 Justiitsministeerium on oma otsuses leidnud, et A.S pani distsipliinirikkumise toime 12.04.2008, kasutades samal päeval kambris nr 132 hommikust loendust läbi viinud ametniku suhtes ebaviisakat väljendit. Seletuskirja A.S-ilt võttis vanglaametnik I.T, kes on seletuskirja võtmist kinnitanud oma allkirjaga. Ministeerium on leidnud, et seega sai vangla vanglaametniku suhtes kasutatud ebatsensuursetest väljenditest teada samal päeval, kui vaide esitaja pani toime talle süüks pandud rikkumise, so 12.04.
3. samast päevast hakkas kulgema distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg. Viitega

§ 64

lg-le 41 on vaide lahendaja asunud seisukohale, et kuna distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri tehti A.S-ile teatavaks 23.05.2008, siis on ületatud distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulist tähtaega /tl 9/.

§ 64

lg 41 kohaselt distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Tähtaja hulka ei arvata aega, kui kinnipeetav viibib arestimajas või haiglas. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 4 distsiplinaarkaristuse määrab vangla direktor distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametniku ettepanekul. Distsiplinaarkaristuse määramine vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri antakse kinnipeetavale allkirja vastu. Kuivõrd

, VSkE ega muu vanglate tegevust reguleeriv õigusakt ei sätesta, mida konkreetselt tähendab “rikkumise teadasaamise päevast arvates”, siis kuulub kohaldamisele üldine distsiplinaarmenetluse põhimõte, mis tuleneb töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse §-st

1. Distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg hakkab kulgema päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Et kinnipeetava või vahistatu jaoks on iga vanglaametnik nn ülem, kelle seaduslikele korraldustele ja käskudele ta peab alluma, siis on õige Justiitsministeeriumi seisukoht, et vangla oma ametniku I.T näol sai teada A.S süüteost selle toimepanemisega samal päeval – 12.04.
2. Süüteost oli I.T samal päeval teadlik kui vanglaametnik, kelle suhtes kaebaja ebatsensuurseid väljendeid kasutas, samuti võttis sama ametnik kaebajalt sel päeval selle asjaolu kohta seletuse (seletuses kaebaja kordas varem kasutatud ebatsensuurseid väljendeid). Kodukorra p 12.1.1 kohaselt ametnik kirjutab tema poolt avastatud rikkumise kohta ettekande Vangla direktori nimele. On mõistetav, et vanglaametnik teeb seda kohe esimesel võimalusel, mitte 28.04.2008, nagu antud juhul /tl 78/. Kohus märgib, et I.T tegelikult koostas ka 12.04.2008 toimunu kohta ettekande nr 1042, kuid selles millegipärast eelnimetatud rikkumist esile ei toonud /tl 83/. T.V poolt 23.04.2008 sama intsidendi kohta koostatud ettekanne ei oma eeltoodut arvestades enam tähendust. Distsiplinaarkaristus on määratud päevast, mil isik andis allkirja dokumendile, millega karistus on vormistatud. Seega ei saanud Tallinna vangla direktor kaebajale enam ei 22.05.2008 (käskkirja andmise päev) ega 23.05.2008 (käskkirja kaebajale allkirja vastu teatavaks tegemise päev, tl 72) distsiplinaarkaristust määrata, kuna selleks ettenähtud tähtaeg oli möödunud. Kohtule jääb arusaamatuks, miks vastava käskkirja koostamisega viivitati - distsiplinaarmenetlus oli läbi viidud juba 05.05.2008 ja vastavat protokolli kaebajale tutvustatud 08.05.2008 /tl 73/, mistõttu puudus kohtule teadaolevalt takistus kaebajale tähtaegselt karistuse määramiseks. 4.

§ 65lg 1 kohaselt üldjuhul pööratakse distsiplinaarkaristus täitmisele kohe.

Sama paragrahvi lg 6 järgi distsiplinaarkaristust ei täideta, kui seda ei ole pööratud täitmisele kaheksa kuu jooksul arvates distsiplinaarkaristuse määramisest. Seega on vanglale antud küllalt lai diskretsioon karistuse täideviimise aja valikul, samuti küllalt pikk ajavahemik, mil selle täideviimine on lubatav. Vastavalt

§ 11

lg-le 1 selles seaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse (edaspidi - HMS) sätteid, arvestades

erisusi. Tulenevalt HMS §-st 75 saanuks vahistatu esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, millal isik vaidlustatavast haldusaktist või toimingust teada sai või oleks pidanud teada saama, vaide 8 haldusaktile. Vahistatul olnuks õigus taotleda esialgset õiguskaitset, HMS § 81 järgi vaiet lahendav haldusorgan võib haldusakti täitmise peatada, kui see on vajalik avaliku huvi, haldusakti adressaadi või kolmanda isiku õiguste kaitseks. Eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et Tallinna Vangla karistuse praktiliselt kohe täitmisele pööramisel toimis formaalselt õiguspäraselt. Samas oleks mõistlik sarnaste olukordade vältimiseks, nagu käesolev – isik on kartserikaristuse ära kandnud, kuid hiljem selgub, et karistus oli talle määratud õigusvastaselt – pigem oodata, kas isik esitab vaide ja võimalusel oodata karistuse täideviimisega menetluse lõpuni. Asjaolu, et isiku süü leidis distsiplinaarmenetlusega tõendamist ja ka vaideotsusest ei nähtu, et vaide lahendaja oleks pidanud süüteo toiemepanemist mittetõendatuks, ei tähenda, et A.S-i kartseris viibimine ei olnud alusetu. Analoogselt on KrMS §-s 199 sätestatud kriminaalmenetlust välistava asjaoluna see, et kuriteo aegumistähtaeg on möödunud. Aegumistähtaja möödumisel ei ole isiku karistamine ei distsiplinaar- ega kriminaalkorras enam lubatav. 5.

§-s 651 on sätestatud distsiplinaarkaristuse täideviimine kartserisse paigutamise korral:

§-de 30, 31, 34–38 ja 43, 46 ning osaliselt § 48 kohaldamist. Seega oli kaebajal kartseris viibitud ajal täielikult keelatud tellida/lugeda üleriigilisi päevalehti ning ajakirju, jälgida raadio- ja televisioonisaateid ning omada vastavaid seadmeid, omandada haridust, saada õppimise eest tasu, töötamine ja selle eest töötasu saamine, samuti 9 isikliku riietuse kandmine ning osaliselt keelatud oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta vangla kontrollimisel toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud_ lubatud oli soetada vaid kartseris lubatud esemeid (VSkE 60). Kodukorra p-s 2 sätestatud eri kinnipeetavate/vahistatute päevakavadest nähtub lisaks, et kartserihoones viibiva kinni peetava isiku võimalused jalutuskäiguks on oluliselt piiratumad kui teistel isikutel, samuti puudub neil võimalus päevasel ajal voodis pikutada/magada või sellel istuda (p 2.5 järgi juba kell 06.0006.15 toimub muu hulgas voodivarustuse ära andmine, lavatsite üles tõstmine ja lukustamine ning alles 21.30 - 22.00 leiab aset voodivarustuse tagasi saamine ning lavatsite avamine ja alla laskmine). Järelikult on kartseris viibimine isikule küllaltki kurnav.

1. Järgnevalt kohus käsitleb mittevaralise kahju hüvitamise seaduslikke aluseid, põhimõtteid ja kohtupraktikat. RVastS § 9 lg-st 1 tulenevalt füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi lg 2 järgi mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 13 lg 1 järgi hüvitise suuruse määramisel arvestatakse: 1) kahju tekkimise ettenägematust; 2) objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel; 3) õiguste rikkumise raskust; 4) eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel; 5) muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Tulenevalt RVastS § 7 lg-st 4, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks käesolevale seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2 sätestab, et vabaduse võtmisest, samuti muude isikuõiguste rikkumisest, eelkõige isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise korral tuleb kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Eestis väljakujunenud kohtupraktika järgi mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Niisuguste asjaolude tõendamine objektiivsete tõenditega (meditsiinitõendid) on võimalik vaid siis, kui rikkumine on olnud niivõrd intensiivne, et on põhjustanud isikule juba ilmselgeid tervisekahjustusi (näiteks hingelised kannatused ja stress on viinud psüühika- või südametegevuse häireteni). Sealjuures isegi arsti poole pöördumise korral ei pruugi kohus lugeda rikkumist nii oluliseks, et selle korvamine on võimalik vaid rahas. Näiteks on RKHK 05.10.2006 otsuses nr 3-3-1-44-06 leidnud, et arstitõendid, mis näitavad, et N. K. on erinevatel aegadel viibinud ambulatoorsel ravil seoses "tugevalt väljendunud närvipingutusega" ja depressiooniga ning on arsti poole pöördunud seoses stressiga, ei tingi automaatselt mittevaralise kahju hüvitamist rahaliselt. Samas lahendis on viidatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
2. veebruari
3. a otsusele asjas nr 3-2-1-11-04, kus on leitud, et "igale au teotamise juhtumile ei pea reageerima rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega, sest kohtumenetlus ise ja kohtulahend võivad olla piisavad selleks, et kõrvaldada au teotamisega põhjustatud negatiivsed tagajärjed". RKHK jagas tsiviilkolleegiumi seda seisukohta, tõdedes, et halduskohtumenetluses ettenähtud õiguskaitsevahendid, eeskätt õigusvastasuse tuvastamise nõue võib rahuldamise korral olla piisav, heastamaks väiksema intensiivsusega au teotamisega tekitatud hingelisi üleelamisi. 10 RKHK 06.06.2002 otsuses haldusasjas 3-3-1-27-02 on märgitud, et PS § 25 eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamine kannatanu ees. PS § 18 kohaselt ei tohi kedagi väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Kuna inimväärikus on aga kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk, siis on PS-s ja sellest tulenevalt kohtupraktikas ka pööratud erilist tähelepanu inimväärikuse tagamisele. Nii on RKHK 22.03.2006 otsuses asjas nr 3-3-1-2-06 tõdenud, et inimväärika kohtlemise nõue laieneb ka kinnipeetavatele. Asjaolu, et isik kannab karistust kuriteo toimepanemise eest ja sellega seoses on tema suhtes seaduse alusel kohaldatud põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid, ei anna õigustust sekkuda isiku põhiõigustesse enam, kui see tuleneb otse seadusest. Kolleegium pidas selles lahendis kartserisse paigutamist intensiivselt põhiõigusi riivavaks ning kinnipeetava seisundit märgatavalt halvendavaks karistuseks. Kõrgeim kohus leidis, et kartseri kohaldamine sellekohase õigusliku aluseta on õigusvastane ning selle meetme erakordselt piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav. Sellisel juhul on tegemist rikkumisega, mille raskus õigustab mittevaralise kahju hüvitamist (ka kooskõlas VÕS § 134 lg-s 3 sätestatuga).
4. Kohtu arvates on viimati nimetatud lahend käesolevas asjas seda olulisem, et A.S-i näol ei ole tegemist kinnipeetava, vaid kõigest vahistatuga, kelle suhtes kehtib põhiseaduslik süütuse presumptsioon. Seega, kui Riigikohus pidas juba kohtulikult süüdimõistetud kinnipeetava alusetult kartseris viibimist tema inimväärikust kahjustavaks, siis seda enam on see inimväärikust kahjustav vahistatu suhtes. Lisaks tuleb rõhutada, et kartserisse paigutamine on võimalikest kõige rangem distsiplinaarmeede ning ka

§ 651

lg 4 annab vangla direktorile küllalki laia diskretsiooni: kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes võib vangla osaliselt või täielikult piirata käesoleva seaduse §-de 22, 30–32, 34–38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Käesoleval juhul on A.S-i suhtes valitud praktiliselt nn maksimumprogramm.. Riigikohtu halduskolleegium pidas viidatud lahendis vajalikuks rõhutada, et kehtiv õigus ja eelkõige

ei sätesta kartseri kui distsiplinaarsunnivahendi kohaldamise eesmärke ega määra piisavalt ka selle karistusliku meetme sisu. Samas asjas oli ringkonnakohus eelnevalt nentinud, et kartserisse paigutamise eesmärk on piirata füüsiliselt ja vaimselt kinnipeetava vabadust. Ka käesolevat asja menetlev kohus jagab seda seisukohta. Järelikult on A.S-i õigusi alusetult piiratud eriti tugevalt ja seega ka oluliselt inimväärikust kahjustavalt. Kaebuse kohaselt kartseris valitsenud tingimused põhjustasid vahistatul tervisliku seisundi halvenemise (südamerütmi häired ja tugev hambavalu). Ebaseadusliku karistuse kandmise ajal kaebaja tundis alandust, nii hingelist kui ka füüsilist piina (ebapiisavad võimalused värskes õhus viibimiseks/jalutamiseks, pikali viskamiseks/istumiseks, võimatus suitsetada jms). Kuigi suitsetamisest hoidumine oli üheltpoolt nähtavasti kaebaja tervise huvides, siis kohus möönab, et isikul, kel on vastav harjumus, on ilmselt väga raske ootamatult ja sunnitult ilma sigarettideta olla ja see omakorda võis põhjustada talle nii hingelist kui ka füüsilist piina. Kohtuistungil kaebaja lisaks tegi etteheiteid ka talle kartseris väljastatud riietusele: „Püksid olid liiga suured ja särgi käised olid kolmveerand käistega. Palusin, et otsige minu suurus ja läksime lattu, siis laos minu suurust ei olnud. Ebasobivad riided tekitasid arusaamatust ja ebamugavust. Tahtsin pükstele augu sisse teha aga siis öeldi, et pean riiete eest maksma ka, sest see on vangimaja vara“ /tl 90/. Tallinna Vangla võtab omaks, et kaebuse esitajal oli juba enne kartserikaristuse kandmist diagnoositud psüühikahäire – kohanemishäire, ja et kaebaja viibis ka pärast karistuse kandmist psühhiaatria vastuvõtul. Antud juhul ei ole välistatud, et nimetatud häire tõttu oli alusetu karistuse kandmine koos sellest tulenevate lisapiirangutega kaebajale eriliselt koormav ja tema psüühikat veelgi kahjustavam. Meditsiiniosakonna juhataja E.K 23.10.2008 vastusest nr 1-13/34750-2; 1- 11 13/36952-1 nähtub, et pärast kartserikaristuse ärakandmist on A.S käinud perearsti vastuvõtul 12.06.2008 ning nii siis kui ka järgnevatel vastuvõttudel on kõne all olnud kaebaja kohanemishäire, mille tõttu talle on määratud raviks nii südametilku kui ka suunatud psühhiaatri juurde, kes omakorda määras ravi. Samuti on kaebaja vajanud korduvalt hambaravi /tl 39/. Seega ei ole vastustaja esitanud kohtule ühtki tõendit, mis lükkaks ümber A.S-i väited selle kohta, et kartserikaristus põhjustas talle hingelisi ja füüsilisi kannatusi ning tervisliku seisundi halvenemise. Kohus kõike eeltoodut arvestades möönab kaebajal nii mittevaralise kahju olemasolu kui ka põhjuslikku seost temal tekkinud kahju ja õigusvastase (alusetu) kartserisse paigutamise vahel.

1. RKHK on 22.03.2006 otsuses asjas nr 3-3-1-2-06 ka märkinud: “Administratsioon võib distsiplinaarkaristust kohaldada seaduses sätestatud alustel ja korras. Käesoleval juhul ei ole vangla nimetatud kohustusi ja nõudeid piisavalt täitnud ning puuduvad asjaolud, sh Riigivastutuse seaduse §-s 13 sätestatud asjaolud, mis välistaksid vangla vastutuse tekitatud kahju osas või piiraksid seda. Isikule saabunud tagajärg - tema väärikuse kahjustamine - on vahetult tingitud haldusorgani tegevusest - kinnipeetava paigutamisest kartserisse ilma õigusliku aluseta…” Ülaltoodut arvestades on halduskohus seisukohal, et käesoleval juhul esinevad RVastS §-s 9 sätestatud alused mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõude rahuldamiseks – Tallinna vangla on süüliselt alandanud kaebaja inimväärikust ning põhjustanud talle psüühilisi ja füüsilisi kannatusi. Kohus peab ebapiisavaks kahju korvamismeetmeks asjaolu, et Käskkiri nr 440-d on tunnistatud õigusvastaseks ja kehtetuks. Ühtlasi arvestab kohus hüvitamise viisi määramisel kaebaja poolt kohtuistungil tõdetut: “Justiitsministeerium tühistas selle karistuse. 9 kuud on möödas sellest ajast ja vangla töötajad on kursis, et asi läheb kohtusse ja keegi ei ole käinud vabandamas. /…/ Nad isegi ei tunnista oma süüd.“ /tl 90/. Samas, võttes arvesse A.S-i kartseris viibitud aja pikkust, seda, et sisuliselt oli ta distsiplinaarsüüteo toime pannud, st teataval määral põhjustanud ise järgnevad sündmused, jm RVastS § 13 lg-s 1 märgitut, AVVKHS seaduse järgi väljamõistetavaid hüvitisi, samuti asjaolu, et kahju hüvitamine ei või viia isiku alusetult rikastumiseni, siis peab kohus kahjunõude summat 160 000 krooni ilmselgelt alusetuks, ülepaisutatuks ja järelikult ebaõiglaseks. Kohtu arvates on proportsionaalne ja õiglane rahaline hüvitis A.S-ile riigi poolt Tallinna Vangla isikus tekitatud mittevaralise kahju eest 1000.- krooni. Nimetatud summa tuleb riigil hüvitada kaebajale Tallinna Vangla kaudu.
2. HKMS § 92 lg-s 1 sätestatud üldreegli kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 2 järgi kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Antud juhul ei ole pooled vastavalt HKMS § 93 lg-le 1 (Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta) mingeid kuludokumente kohtule esitanud. HKMS § 95 lg 1 kohaselt, kui kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse.
3. oktoobri 2008 määrusega kohus vabastas A.S-i HKMS § 91 lg 1 alusel riigilõivu tasumisest tema maksejõuetuse tõttu. Riigilõivuseaduse § 56 lg 11 kohaselt halduskohtule kahju hüvitamiseks kaebuse esitamisel tuli tasuda riigilõivu 3% summast, mille väljamõistmist taotleti /…/ kuid mitte alla 80 krooni. Seega 160 000.- krooni suuruse kahjunõude korral tulnuks kaebajal tasuda riigilõivu 4800 krooni. Arvestades osundatud sätteid ja asjaolu, et kohus rahuldas A.S-i kaebuse osaliselt (160 000.krooni asemel 3000.- krooni ulatuses), siis rahuldatud kahjusummalt oleks riigilõiv minimaalsummas - 80.- krooni. See tasumisele kuulunud riigilõivu summa tuleb mõista Tallinna Vanglalt riigituludesse. 12 Hurma Kiviloo kohtunik 13