Obsah (5)

§ 28§ 19§ 92§ 93§ 84

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 07. märtsil 2008, Tallinn Haldusasja number 3-07-2388 Haldusasi Kohtutäitur Urmas Tärn

§ 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. 17.05.2004 tegi Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (edaspidi: PMTK) E. B.le korralduse nr 15-2.1/5522 maksuvõla tasumiseks. Korralduses on märgitud, et seisuga 13.05.2004 on täitmata maksukohustusi kokku 105 491 krooni ning eelnevalt on kohtutäitur Urmas Tärnole antud sissenõudmiseks Tallinna Füüsiliste Isikute Maksuameti 06.01.2003 korraldus nr 6.2-01/108.18 summas 37 377 krooni. 17.05.2004 korralduse nr 15-2.1/5522 resolutiivosa on aga sõnastatud järgmiselt: „kohustan maksukohustuslast tasuma maksuvõla kogusummas 14450 krooni AS-i Eesti Ühispank või AS-i Hansapank, arvestades maksuvõla liigile alltoodud Maksu- ja Tolliameti pangakontosid ja viitenumbreid“. 1
2. 29.06.2004 esitas PMTK Tallinna ja Harjumaa kohtutäitur Urmas Tärnole avalduse täitemenetluse algatamiseks E. B. suhtes. Avalduse kohaselt on täitedokumendiks PMTK 17.05.2004 korraldus nr 15-2.1/
3. Nõude suurust kajastatakse avalduses aga järgmiselt: füüsilise isiku tulumaks 13 045 krooni, sellelt arvestatud intress 7221 krooni ning FIE sotsiaalmaks 35 968 krooni ning sellelt arvestatud intress 11 880 krooni.
4. 30.07.2004 algatas kohtutäitur PMTK 17.05.2004 korralduse nr 15-2.1/5522 ning PMTK poolt 29.07.2007 esitatud avalduse alusel E. B. suhtes täitemenetluse 68 114 krooni sissenõudmiseks. VAIDLUSTATUD HALDUSAKT
5. 23.10.2007 käskkirjaga nr 390-k luges justiitsminister eeltoodud asjaoludel tuvastatuks kohtutäitur Urmas Tärno poolt kuni 31.12.2005 kehtinud täitemenetluse seadustiku (edaspidi varemkehtinud TMS) § 23 lõikes 1 sätestatud ametikohustuse süülise mittenõuetekohase täitmise ning määras selle eest distsiplinaarkaristusena 50 000 krooni suuruse rahatrahvi. Vaidlustatud käskkirjas asus justiitsminister seisukohale, et algatades täitemenetluse 68 114 krooni suuruse võla sissenõudmiseks, alustas kohtutäitur nõude täitmist suuremas ulatuses, kui täitedokumendist nähtus, olles asunud otsustama täitedokumendi sisu üle. Justiitsminister sedastas vaidlustatud käskkirjas, et kui haldusakti põhjendus ja resolutsioon on omavahel vastuolus, ei saa kohtutäitur asuda haldusakti andnud haldusorgani rolli ja otsustada kohustuse sisu üle. Karistuse määramisel on vaidlustatud käskkirja kohaselt arvestatud seda, et kohtutäiturit ei ole varem distsiplinaarkorras karistatud, kohtutäitur on distsiplinaarmenetluse algatamise aluseks olevate asjaolude väljaselgitamisele osutanud igakülgset kaasabi ning ametikohustuse mittenõuetekohase täitmise põhjuseks oli mingil määral ka sissenõudja tahte (avaldus) ja täitedokumendi vastuolu. Samas on peetud silmas seda, et kuna Urmas Tärno nõuete täitmise protsent on Harju tööpiirkonnas üks parimaid, siis ei ole kahtlust arvata, et 50 000 kroonine rahatrahv on kohtutäituri sissetulekutega võrreldes ebaproportsionaalne. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6. Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses palub kohtutäitur Urmas Tärno justiitsministri
7. oktoobri 2007 käskkirja nr 390-k tühistada.
8. Esiteks ei ole kaebaja arvates põhjendatud justiitsministri seisukoht, et kaebaja on eksinud formaliseerituse printsiibi vastu. Kaebuse esitaja leiab, et varem kehtinud TMS-s ei olnud sätestatud, et kohtutäitur peab täitedokumendi sisu selgitamiseks lugema üksnes täitedokumendi resolutiivosa ning jätma ülejäänud täitedokumendi tähelepanuta; antud juhul juhindus kohtutäitur täitedokumendist tervikuna ning vähemalt formaaljuriidiliselt oli selline tõlgendus kooskõlas seaduse sättega. Seejuures märgib kaebuse esitaja, et PMTK korralduse resolutiivosas on esitatud andmed, kuhu maksuvõlad tuleb tasuda, selliselt, et on vajalik eristada maksuvõlga võla liikide kaupa. Taoline resolutsioon suunab täitedokumendiga tutvujat täitedokumendi sisulise osa juurde, et täpsustada tasutavad maksuvõlad liikide kaupa. Viitega Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-119-02 esitatud seisukohale märgib kaebuse esitaja, et tal oli kohustus täitemenetlus algatada, sest talle esitati varemkehtinud TMS § 23 lõikes 1 ettenähtud dokumendid. Kaebuse esitaja märgib, et kohe täitemenetluse alustamisel selgitas PMTK täitemenetluse alustamise avalduses, milline on maksuvõla sissenõutav jääk täitedokumendi alusel ja selgitas, kuidas maksuvõla jääk on seotud eelneva, juba täitmisel oleva samasisulise täitedokumendiga ning ka edaspidise menetluse käigus palus täitur MTA-lt selgitust võlgniku maksuvõla jäägi kohta ning MTA vastava üksikasjaliku selgituse ka andis (näiteks 06.02.2007). Kaebuse esitaja rõhutab seejuures, et kuni 2007 septembrini oli PMTK isegi veendunud, et sissenõutavaks summaks 17.05.2004 korralduse alusel on just 68 114 krooni, aga mitte 14 450 krooni. 2 Seega on kaebaja tema enda hinnangul juhindunud täitemenetluse alustamisel ja läbiviimisel täitedokumendist, arvestades ühtlasi sissenõudjaks oleva organi selgitusi.
9. Kaebuse esitaja selgitab, et kuna täitedokument oli iseenesest arusaadav, siis täitur ei olnud otseselt kohustatud MTA poole selgituste saamiseks pöörduma. Faktiliselt ta vastavad selgitused siiski sai ja seega ei ole täitur rikkunud tegelikult ka varemkehtinud TMS-i §-i
11. Kaebaja rõhutab, et ta ei ole kontrollinud täitedokumendi ega esitatud maksevõlgnevuste õiguspärasust. Kaebuse esitaja leiab, et ta ei ole viinud läbi materiaalõiguslikku analüüsi, kuna täitedokumendi resolutiivosa ja sisu vahel valitsenud vastuolu ületamiseks ei analüüsinud kaebaja ühtegi materiaalõiguslikku normi ega võlgnevuse sisulisi asjaolusid ega võtnud arvesse ühtegi muud täitemenetlusega seotud faktilist asjaolu. Täitemenetluse summa määramisel juhindus kaebuse esitaja enda väitel täitedokumendist ja selles toodud sissenõudja poolt esitatud arvandmetest. Kaebuse esitaja leiab, et lihtsate matemaatiliste arvutuste tegemine võiks olla vaadeldav kui lubatud tolerants formaliseerituse printsiibi ellurakendamise raames ning kui lubatud meetod lahendaks olukorda, kui täitedokumendis sisaldub vastuolu või ilmselge tehniline viga. Seejuures viitab kaebuse esitaja sellele, et sissenõutava nõude summa on vaja kohtutäituril välja arvutada ka näiteks viivisnõuete ja intressi sissenõudmisel või teatud juhtudel võla pööramisel solidaarvõlgniku vastu, samuti juhtudel, kus kohtuotsusega on välja mõistetud mitmeid erinevaid vastastikuseid summasid. Kaebuse esitaja märgib veel, et Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-3-03 pannud kohtutäiturile palju suurema kohustuse saada aru täitedokumendi sisust kui pelgalt resolutsiooni lugemine. Sellest tulenevalt leiab kaebuse esitaja, et ta pidi arvutama matemaatiliselt nõude suuruse ja see vastas täitedokumendis ja avalduses toodud suurusele. Teisisõnu pidi kohtutäitur hindama avaldust ja täitedokumenti koosmõjus.
12. Teiseks leiab kaebuse esitaja, et isegi kui eksimus formaliseerituse printsiibi vastu on aset leidnud, ei ole sellise eksimuse näol tegemist distsiplinaarsüüteoga kohtutäituri seaduse (edaspidi KTS) § 32 mõistes. Selles osas viitab kaebuse esitaja esmalt Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-1-70-04, milles leiti, et notari eksimine materiaalõiguse tõlgendamisel saab olla distsiplinaarkorras karistatav tegu üksnes siis, kui on tuvastatud notari tahtlik või raske eksimine õigusnormi kohaldamisel. Kaebuse esitaja on seisukohal, et lugedes sissenõudja poolt esitatud täitedokumendi ja sissenõudja avalduse hoolikalt läbi, ületas kaebaja täitedokumendis sisalduva vastuolu mõistlikul ja menetlusökonoomilisel kaalutlusel, tuginedes sissenõudja enda poolt tehtud ja samas täitedokumendis sisalduvatele arvutustele. Seega esines täituri tegevuses kohusetundliku töö tulemusel tehtud mõistlik kaalutlus, mistõttu ei ole distsiplinaarkaristuse määramine lubatav, isegi kui kohtutäituri seisukoht osutub kohtumenetluses ebaõigeks. Viitega Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-1-35-0 ei nõustu kaebuse esitaja justiitsministri arvamusega, et varemkehtinud TMS § 23 lõike 1 näol on tegemist selgelt sätestatud ja üheselt mõistetava õigusnormiga. Kaebuse esitaja rõhutab, et formaliseerituse printsiipi, mille rikkumist kaebuse esitajale ette heidetakse, justiitsministri poolt kirjeldatud kujul seaduses ei sisaldu. Tegemist on õigusteoreetilise doktriiniga, mille konkreetne kohaldamise viis sõltub üksikjuhtumist ja õigusnormi rakendaja isiklikust hinnangust. Kaebuse esitaja on arvamusel, et varemkehtinud TMS § 23 lõikest ei tulene selgelt ja üheseltmõistetavalt, et kohtutäitur täitedokumendist juhindumisel peaks tähelepanuta jätma dokumendi kõik ülejäänud osad peale resolutsiooni ning ei või dokumendis sisalduvaid vastuolusid ületada. Kaebuse esitaja märgib, et varemkehtinud TMS § 23 lg 1 ega muud sätted ei anna selget ja ühest vastust juhtudele, kus täidedokumendi erinevad osad on arvandmete osas üksteisega vastuolus, kuid samas on täitedokumendi põhjendustest selgelt ja ilma materiaalõigusliku analüüsita näha, millist summat sissenõudja on õigustatud sisse nõudma. 3 Kaebuse esitaja väitel tuleb arvestada sedagi, et antud juhul olid täitedokumendi väljaandnud organ ja sissenõudja kokkulangevad ning PMTK esitas sissenõudja avalduse, mis on seaduse kohaselt samuti aluseks täitemenetluse algatamisel.
13. Samuti leiab kaebuse esitaja, et ta lahendas täitedokumendis sisalduva vastuolu kohusetundlikult ja professionaalselt vastavalt oma isiklikule arusaamisele. Veel märgib kaebuse esitaja, et võlgnikul olnuks võimalus vaidlustada täitemenetluse algatamine tsiviilkohtumenetluses, ent seda kaebuse esitaja ei teinud. Sel põhjusel on tänaseni lahtine küsimus, kas kohtutäituri tegevus täitemenetluse alustamisel oli seadusevastane või mitte. Kaebuse esitaja on seisukohal, et käskkirjaga on rikutud kohtutäituri professionaalse sõltumatuse põhimõtet. Sisuliselt karistati kaebuse esitajat selle eest, et ta asus seaduse tõlgendamisel erinevale seisukohale justiitsministrist formaliseerituse printsiibi olemuse ja rakendamise küsimuses. Kaebuse esitaja leiab, et justiitsministril ei ole pädevust sekkuda kohtutäituri tegevusse, sundides distsiplinaarkaristuse ähvardusel täiturit omaks võtma justiitsministri või Justiitsministeeriumi ametnike seisukohti täitemenetluse seadustiku tõlgendamisel.
14. Kolmandaks leiab kaebuse esitaja, et tuvastatud ei ole kohtutäituri süü. Käskkirjas sisalduv paljasõnaline väide tahtluse kohta on seesmiselt vastuoluline, kuna väidetavalt seisnes tahtlus kohtutäituri teadlikkuses sellest, et täitedokumenti täideti selle resolutsioonis näidatust suuremas summas. Kaebuse esitaja leiab, et selline teadlikkus ei ole asjakohane küsimus tahtluse tuvastamisel – tahtlus distsiplinaarasjas pidanuks olema suunatud rikkumise toimepanemisele, mitte täitedokumendi ja seaduse tõlgendamisele. Kaebuse esitaja leiab, et on loogiline ja loomulik, et õigusnormi tõlgendamine täitedokumendi täitmise ulatuse kindlaksmääramisel on teadlik tegevus, ent see ei saa endast kujutada samaaegselt tahtlust panna toime õigusrikkumine.
15. Neljandaks leiab kaebuse esitaja, et isegi kui kohtu arvates on distsiplinaarsüüteo toimepanemine leidnud tuvastamist, on käskkirjas selle eest määratud distsiplinaarkaristus kaebaja arvates ebaproportsionaalne distsiplinaarsüüteoga ja selle määramisel on tehtud tõsiseid kaalutlusvigu. Kaebaja arvates on selge, et võimalik distsiplinaarsüütegu ei ole seotud tahtluse ega raske hooletusega, vaid tulenes eksimusest seadusesätte tõlgendamisel, samuti ei peegelda varemkehtinud TMS § 23 lg 1 vastu eksimine kaebaja erialaste teadmiste mittevastavust kohtutäiturile seatud kvalifikatsiooninõuetele, kuna tegemist oli spetsiifilise eksimusega üldnormi tõlgendamisel. Kuna kaebaja arvates ei anna käesolev distsiplinaarsüütegu alust arvamuseks, et kaebaja võiks tulevikus tahtlikult või hooletusest rikkumisi toime panna. Samuti ei demonstreeri väidetav rikkumine kaebaja mittevastavust kohtutäituri kvalifikatsiooninõuetele. Kaebuse esitaja hinnangul oleks distsiplinaarkaristuse määramise eesmärk käesoleval juhul täidetud KTS §-st 32 tuleneva noomituse näol. Kaebuse esitaja leiab, et asetades toime pandud distsiplinaarsüüteo võimalike rikkumiste skaalale, tuleks kaebajale määratud rahatrahvi summas 50 000 krooni käsitleda distsiplinaarkaristusena, mida määratakse keskmisest raskemate distsiplinaarsüütegude eest, ent kaebaja toime pandud distsiplinaarsüüteo (kui selline üldse aset leidis) raskusaste on aga keskmisest oluliselt väiksem, kuna mainitud hindamisskaalale peavad mahtuma lisaks ka süüteod, mis seotud hooletuse ja tahtlusega, samuti omakasu ajendil toime pandud süüteod.
16. Kaalutlusviga seisneb kaebuse esitaja hinnangul selleski, et käskkirja kohaselt on karistuse määramisel arvestatud seda, et kohtutäitur on jäänud oma seisukohale formaliseerituse printsiibi küsimuses ehk sisuliselt on karistust raskendavaks asjaoluks loetud seda, et täitur ennast distsiplinaarmenetluses kaitses ja selgitas oma tegevuse sisulisi kaalutlusi. 4
17. Lisaks leiab kaebuse esitaja, et rahatrahvi suuruse määramisel lähtutud ebaseaduslikust diskrimineerivast kaalutlusest varanduslikul ja/või professionaalse edukuse alusel. VASTUSTAJA SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
18. Justiitsminister vaidleb kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja selgitab, et täitedokumendiks olnud PMTK korralduses pandi võlgnikule kohustus tasuda maksuvõlg summas 14 450 krooni, ent kohtutäitur algatas täitemenetluse summas 68 114 krooni. Vastustaja leiab, et konkreetne maksuvõlgnevus sisaldus korralduse resolutsioonis ning resolutsioonile järgnev osa pangakontode ja viitenumbrite kohta ei ole käsitletav haldusakti resolutsioonina. Sissenõudja avaldus omab täitemenetluse algatamisel vastustaja hinnangul tähtsust niivõrd, kuivõrd selle näol on tegemist sissenõudja ühepoolse tahteavaldusega täitedokumendi sundtäitmisele andmiseks, ent täitemenetluse algatamise avaldusega ei saa muuta täitedokumenti. Viitega Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-2-1119-02 märgib vastustaja, et sissenõudja avalduse ja täitedokumendi vastuolu korral tuleb lähtuda täitedokumendist.
19. Järgnevalt märgib vastustaja, et kohtutäituri suhtes distsiplinaarmenetluse algatamine ja distsiplinaarkaristuse määramine ei sõltu asjaolust, kas võlgnik on kohtutäituri tegevust vaidlustanud või mitte ega ka võlgnikule tekitatud kahju suurusest.
20. Vastustaja leiab, et kohtutäiturit on karistanud seaduses sisalduva ja üheselt mõistetava õigusnormi rikkumise, mitte formaliseerituse printsiibi rikkumise eest. Seejuures märgib vastustaja, et haldusakti resolutsioon on haldusakti osa, millega haldusorgan paneb isikule teatud kohustuse või annab õiguse. Seega on kaebuse esitaja, muutes haldusakti kohustavat osa (resolutsiooni), hakanud otsustama materiaalõiguslikke küsimusi. Vastustaja leiab, et sisuliselt muutus kohtutäituri tegevuse tulemusena võlgnikult sissenõutav maksuvõlg suuremaks kui haldusaktist tulenes. Vastustaja märgib, et isegi juhul, kui haldusakti motiivid on vastuolus haldusakti resolutsiooniga, ei saa kohtutäitur olla see isik, kes hakkab haldusaktis sisalduvat vastuolu lahendama ning oma suvast lähtudes otsustab sissenõutava summa suuruse üle.
21. Viitega haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 60 lõikele 2 leiab vastustaja, et seadusest tulenevalt on kohtutäituril kohustus juhinduda haldusakti resolutsioonist, mitte asuda haldusakti väljaandja asemele ja otsustada kohustuse sisu muutmise üle. Haldusakti põhjendus on vastustaja hinnangul suunatud eelkõige haldusakti adressaadile ning selle eesmärk on pikemalt põhjendada haldusakti resolutiivosas toodud seisukohta, et haldusakt adressaat saaks otsustada haldusorgani tehtud otsuse seaduslikkuse ja selle üle, kas haldusaktiga on tema õigusi rikutud. Kui kohtutäituril on alust arvata, et kohustav haldusakt on ebaõige ja sisult vastuoluline, on kohtutäituril võimalik juhtida haldusorgani/sissenõudja tähelepanu sellisele ebatäpsusele, ent käesoleval juhul ei nähtu, et kohtutäitur oleks seda teinud.
22. Vastustaja leiab, et varemkehtinud TMS § 23 lõikes 1 sätestatud ametikohustus on selgelt sätestatud ja üheselt mõistetav ega vaja tõlgendamist. Kindlasti ei saa seda tõlgenda selliselt, et kui kohtutäiturile tundub, et haldusorgan on haldusaktis teinud mingi vea, siis on kohtutäituril õigus hakata sellist viga parandama. Vastustaja leiab, et kohtutäituril ei olnud õigust matemaatiliste arvutuste teel muuta täitedokumendist tulenevat Võlgniku kohustuste sisu ning sellised vastuolud tulnuks lahendada muul viisil 5
23. Süü osas leiab vastustaja, et kohtutäitur on tunnistanud, et viib täitemenetlust võlgniku suhtes läbi 68 114 krooni nõudes, hoolimata asjaolust, et haldusorgan on kohustanud võlgnikku tasuma maksuvõlg suurusega 14 450 krooni ning distsiplinaarmenetluse kestel on kohtutäitur toonud õigustusi, miks tal on õigus nõuda võlgnikult suuremat summat, kui täitedokumendi resolutsioonis toodud. Kohtutäituri antud selgituste alusel sai järelevalveorgani poolt kohtutäituri tegevuses süü tuvastamisel olla ainuvõimalik järeldus, et kohtutäitur tegutseb tahtlusega, kui täidab nõuet suuremas summas, kui tuleneb täitedokumendist - kohtutäitur oli teadlik, et nõuab võlgnikult suuremat summat, kui tuleneb täitedokumendist, ta oli veendunud sissenõutava summa õigsuses ning soovis, et võlgnik täidaks nõude kohtutäituri poolt nõutavas suuruses.
24. Mis puutub määratud karistuse proportsionaalsusesse, siis leiab vastustaja, et üksnes noomituse määramine ei oleks karistus täitnud oma eesmärki, kuna distsiplinaarkorras karistatav rikkumine on olulise kaaluga. Arvestada tuleb asjaolu, et õigusnorm, mida kohtutäitur rikkus, on üks olulisemaid täitemenetluse läbiviimise seisukohalt ning selle täpne järgimine on kohtutäituri oluline ametikohustus. Samuti selgitab vastustaja, et karistuse määramisel on arvestatud sellega, et kohtutäitur on jäänud põhimõttelisele seisukohale, et tal on õigus otsustada täitedokumendi sisu üle. Seejuures märgib vastustaja, et alternatiivse võimaliku karistusena kaaluti ka ametist tagandamist, ent distsiplinaarsüütegu ja karistust kergendavaid asjaolusid, oleks kohtutäituri ametist tagandamine ilmselgelt ebaproportsionaalne karistus. Samuti rõhutab vastustaja, et karistus on määratud õigusnormi rikkumise eest, mitte seetõttu, et kaebaja on majanduslikult edukas. Samas leiab vastustaja, et distsiplinaarkaristuse liigi ning karistusena määratava rahatrahvi suuruse otsustamisel tuleb eelkõige arvesse võtta kohtutäituri sissetulekut, et määratud karistust oleks kohtutäituril võimalik ka reaalselt täita. KOHTU PÕHJENDUSED
25. Kohus, tutvunud poolte väidetega ja asjas kogutud tõenditega ning hinnanud neid kogumis ja nende vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendatud, ja tuleb rahuldada. Kohtu hinnangul on kohtutäitur toiminud E. B. suhtes vaidlusaluse täitemenetluse algatamisel täitedokumendist tuleneva nõude suuruse tuvastamisel kohusetundlikult ning mõistlikele kaalutlustele tuginedes ega ole eksinud selgelt sätestatud ja üheselt mõistetava õigusnormi kohaldamisel. Seetõttu ei olnud justiitsministril alust kohtutäitur Urmas Tärnole distsiplinaarkaristuse määramiseks. Samas leiab kohus, et olenemata kohtutäituri tegevuse kvalifitseerimisest distsiplinaarsüüteona, tuleb ilmselt ebaproportsionaalseks pidada vaidlustatud käskkirjaga määratud karistust. Menetluskulud tuleb vastustajalt kaebuse esitaja kasuks mõista välja osaliselt.
26. Käesolevas haldusasjas ei ole poolte vahel vaidlust faktilistes asjaoludes, mida on kajastatud kohtuotsuses esimeses osas. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kohtutäitur rikkus täiteasja menetlemisel toimingute tegemise ajal kehtinud TMS norme; kas tegemist oli rikkumisega, mille eest on võimalik kohtutäiturit distsiplinaarkorras karistada; kas distsiplinaarkaristuse määramisel on tuvastatud kohtutäituri süü ning viimaks selles, kas määratud karistus on proportsionaalne.
27. Kohtu hinnangul ei ole kohtutäiturile distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse hindamisel põhjendatud ega isegi mitte võimalik hinnata esimest kahte vaidlusküsimust teineteisest sõltumatult. Seda seepärast, et kohtutäiturile määratud distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse hindamise seisukohast ei oma tähtsust eraldivõetuna mitte see, kas kohtutäitur on täitemenetluse toimetamisel käitunud absoluutselt õiguspäraselt, vaid kontrollida tuleb seda, kas kohtutäituri käitumises on esinenud selliseid täitemenetlust reguleerivate eeskirjade rikkumisi, mida on alust käsitada kohtutäituri ametikohustuste täitmata jätmise või 6 mittenõuetekohase täitmisena KTS § 32 p 1 mõistes. Rõhutada tuleb seda, et mitte iga täitemenetluse toimetamisel tehtud eksimus või õigusvastane täitetoiming ei anna alust kohtutäituri karistamiseks distsiplinaarkorras ning justiitsministri distsiplinaarvõim kohtutäituri üle ei ole absoluutne. Vaba elukutse pidaja, nagu notari ja kohtutäituri, ametikohustuste täitmatajätmist või mittenõuetekohast täitmine distsiplinaarsüüteokoosseisudena on seaduses sätestatust täpsemalt määratletud kohtupraktikas. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et ametitoimingute teostamisel tehtud eksimuste eest on vaba elukutse pidaja distsiplinaarkorras karistamine välistatud, kui vastav eksimus sai võimalikuks vaatamata sellele, et vaba elukutse pidaja tugines ametitoimingut tehes kohusetundliku töö tulemusel mõistlikele kaalutlustele. Teisisõnu on distsiplinaarkaristuse määramine üldjuhul võimalik vaid siis, kui vaba elukutse pidaja (näiteks kohtutäitur) on eksinud selgelt sõnastatud ja üheselt mõistetava õigusnormi vastu (eelkõige lahendid haldusasjades nr 3-3-1-35-00 ja 3-3-1-70-04). Eelnevast tuleneb samuti, et distsiplinaarkaristuse määramiseks ei ole alust, kui eksimus ametitoimingu tegemisel seisneb selles, et kohtutäitur on vastavat ametikohustust sätestavat õigusnormi tõlgendanud ning see tõlgendus on hiljem, näiteks kohtumenetluse käigus, osutunud vääraks, ent vastavat ametikohustust sätestav norm võimaldab tõlgendamist ning kohtutäitur on tõlgendamisel lähtunud kohusetundliku töö tulemusel mõistlikest kaalutlustest. Mis puutub sellesse, kas norm tõlgendamist võimaldab, siis tuleb asuda seisukohale, et juhul kui normi on mõistuspäraselt argumenteerides võimalik tõlgendada vähemalt kahel eri moel, ilma et kumbki tõlgendus oleks ilmselt meelevaldne, ei ole tegemist selgelt sõnastatud ja üheselt mõistetava õigusnormiga. Seega juhul, kui kohtutäitur on oma ametitegevuses lähtunud mõnest sellisest võimalikust normi tõlgendusest, siis ei ole alust tema karistamiseks distsiplinaarkaristusega.
28. Eeltoodud põhjustel tuleb meeles pidada seda, et käesoleva haldusasja raames erineb halduskohtu pädevus täitemenetluse toimingute õiguspärasuse hindamisel maakohtu pädevusest kohtutäituri ametitoimingu õiguspärasuse kontrollimisel vastavalt kehtiva TMS §le
29. Seega on täiesti võimalik, et maakohus saaks käesoleval distsiplinaarkaristuse määramise aluseks olevatel faktilistel asjaoludel tuvastada kohtutäituri ametitoimingu õigusvastasuse, ent samadel asjaoludel ei saaks justiitsminister rakendada kohtutäituri suhtes distsiplinaarvõimu. Kuivõrd vaidlustatud käskkirjas on leitud, et kohtutäitur on rikkunud varemkehtinud TMS § 23 lõikes 1 sätestatud ametikohustust, siis tulebki käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast anda hinnang sellele, kas nimetatud normi näol on tegemist selgelt sõnastatud ja üheselt mõistetava normiga ning kui see nõnda ei ole, siis kas kohtutäitur on tõlgendanud seda normi kohusetundliku töö tulemusel mõistlikele kaalutlustele tuginedes.
30. Varemkehtinud TMS § 23 lõige 1 sätestas, et täitemenetlus algatatakse sissenõudja avalduse ning sellele lisatud täitedokumendi alusel. Sama paragrahvi teises lõikes oli sätestatud sissenõudja avaldusele esitatavad nõuded ning seal kajastamist vajavad andmed. Vaidlust ei ole poolte vahel iseenesest selles, et täitemenetluse algatamine ei ole lubatud täitedokumendis näidatud nõudesummast suuremas ulatuses. Küll on pooled aga eri meelt küsimuses, kas käesoleval juhul, kus täitedokumendiks oleva haldusakti eraldi tekstiosana välja toodud resolutiivosas väljendatud nõude (tasumisele kuuluva maksuvõla) koondsumma ei ühti samas täitedokumendis välja toodud erinevate maksuvõla liikide summadega, peab kohtutäitur täitemenetluse toimetamisel tingimata lähtuma resolutiivosas väljendatud summast või oli varemkehtinud TMS § 23 lõiget 1 võimalik mõista ka selliselt, et kohtutäitur peab täitmisele pööratava nõude suuruse tuvastama täitedokumendiks olevast haldusaktist kui tervikust lähtudes. 7
31. Varemkehtinud TMS § 23 lg 1 ei sätestanud, kuidas peaks kohtutäitur toimima täitedokumendi vastuolulisuse korral. TMS § 31 reguleeris küll seda, kuidas toimida täitedokumendi ebaselguse korral, ent ei viidatud säte ega ka ükski teine selgelt sõnastatud norm ei reguleerinud seda, mida mõista täitedokumendi ebaselgusena. Käesoleval juhul seisnes PMTK 17.05.2004 korralduse nr 15-2.1/5522 vastuolulisus selles, et korralduse resolutiivosas pandi maksukohustuslasele kohustus tasuda 14 450 krooni suurune maksuvõlg. Seejuures viidati selles resolutiivosas samas korralduses eespool esitatud tabelile, milles kajastati maksuvõlgade suurusi võla liikide kaupa. Seega ei saa vaadata resolutsioonina vaid korralduses olevat sõrendatud teksti. Korralduses on tekst „k o h u s t a n maksukohustuslast tasuma maksuvõla kogusummas 14450 krooni AS-i Eesti Ühispank või AS-i Hansapank, arvestades maksuvõla liigile alltoodud pangakontosid ja viitenumbreid“. Edasi järgneb tabel, kus näidatakse, milliste rekvisiitidega ja millisele kontole kanda füüsilise isiku tulumaks ja FIE sotsiaalmaks. Seejuures ei ole märgitud, kuidas 14 450 krooni suurune võlg erinevate maksuliikude vahel jaguneb. Seetõttu on paratamatu, et kohtutäitur pidi konkreetsete maksuliikide summade suuruse teadasaamiseks pöörduma korralduse esimesel leheküljel toodud tabeli poole. Põhjendavas osas on esitatud kaebuse esitaja täitmata maksukohustused seisuga 13.05.2004 tabeli kujul. Lisaks on näidatud, et eelnevalt on tabelis väljatoodud võlgadest antud täitmisele 37 377 krooni. Kohus leiab, et kohtutäitur tõlgendas antud olukorras täitedokumenti loogiliselt, saades sissenõutava summa korralduse esimesel lehel märgitud tabelist ja lahutades sellest summa, mis oli eelnevalt teise korralduse alusel täitmisele antud. Arvestades asjaolu, et resolutsioonis märgitud 14 450 krooni ei haaku kuidagi korralduse põhjendavas soas toodud maksuvõlgnevuste tabeliga, ei saa kuidagi meelevaldseks pidada kohtutäituri järeldust, et resolutsioonis märgitud summa 14 450 näol on tegemist haldusakti ilmse ebatäpsusega HMS § 59 mõistes. Kohtutäitur ületas ebatäpsuse, tehes ise vastava arvutustehte. Vastu ei saa vaielda asjaolule, et kohtutäitur lähtus seejuures menetlusökonoomsetes kaalutlustest. Kohus peab veelkord vajalikuks rõhutada, et varemkehtinud TMS § 23 lõikest 1 ei tulenenud, et kohtutäitur peab lähtuma täitedokumendi täitmisel vaid selle resolutsioonist ning seda silmas pidades ei saa käesoleval juhul pidada kohtutäituri tegevust meelevaldseks.
32. Mis puudutab vastustaja viidatud Riigikohtu lahendeid, mis selgitasid formaliseerituse põhimõtte olemust, siis leiab kohus, et ka nendes lahendites anti sisuline hinnang konkreetsetele kohtutäituri ametitoimingutele. Tegemist on Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahenditega, kus vaadati läbi kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebusi. Arvestades distsiplinaarvõimu kitsamaid piire leiab kohus, et nimetatud lahendistes tehtud järeldustega ei saa varemkehtinud TMS § 23 lõiget 1 sisustada. Ka leiab kohus, et faktiliste asjaolude erinevust arvestades oleks ka sisulises osas otsese analoogia toomine viidatud lahenditega väär ja Riigikohtu esitatud seisukohti moonutav. Seega leiab kohus, et käesolevas asjas ei saa viidatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahenditele (eelkõige lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-11902) tuginedes väita, et kohtutäitur asus andma hinnangut täitedokumendi sisulisele õiguspärasusele..
33. Vastustaja on viidanud HMS § 60 lõikele 2, milles sätestatakse, et haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa ning haldusakti muudel osadel, sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel, on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel. Eeltoodust järeldab vastustaja, et kohtutäitur ei oleks tohtinud sisustada haldusakti resolutsiooni haldusakti põhjenduste abil. Kohus leiab, viidates otsuse eelmisele punktile, et kohtutäitur ei olegi antud juhul andnud haldusakti põhjendavale osale iseseisvat tähendust. Kaebuse esitaja lähtus haldusakti põhjenduste sellest osast, millele resolutsioon otseselt viitas. 8 Seega oli nimetatud osa korralduse põhjendustest (maksuvõlgade tabel) tegelikult vaadeldav ka resolutsiooni osana, kuivõrd ilma vastava osata ja vaid resolutsiooni (tekstiosa, mis algab „k o h u s t a n …“) vaadates ei oleks vaadeldavat korraldust olnud sootuks võimalik täita. Seega ei ole HMS § 60 lõige 2 käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt asjakohane norm.
34. Mis puutub vastustaja etteheidetesse selles osas, et kaebuse esitaja ei ole kasutanud varemkehtinud TMS §-s 31 sätestatud võimalust küsida lahendi andnud organilt lahendi selgitamist, märgib kohus järgmist. Esiteks selgitas kohtutäitur, et tema hinnangul ei olnud tegemist ebaselge lahendiga, mille osas tulnuks küsida lahendi andnud organilt selgitust. Kohus leiab, et tulenevalt kohtutäituri autonoomiast, mida kohus analüüsis otsuse punktis 24, on ka sellise hinnangu andmisel tegemist kohtutäituri kui sõltumatu ameti pidaja sisulise otsusega ametitoimingute täitmisel, millesse justiitsminister ei saa distsiplinaarvõimu korras sekkuda. Erandina saaks selline sekkumina tulla kõne alla vaid juhul, kui kohtutäituri järeldus on ilmselgelt meelevaldne, st ei põhine loogilisel arutluskõigul ja seda ei ole võimalik adekvaatselt põhjendada. Käesoleval juhul ei saa kohtutäituri järeldust, et lahend oli selge, kuna selles olev vastuolu oli ületatav lihtsate matemaatiliste tehete abil, meelevaldseks pidada.
35. Lisaks sellele nähtub asja materjalidest, et ehkki kohtutäitur ei ole konkreetselt varemkehtinud TMS §-le 31 viidates korralduse reolutsiooni osas kirjalikku järelpärimist maksuhaldurile esitanud, on akti väljaandnud organ siiski korduvalt korralduse sisu kohtutäiturile selgitanud. Käesoleval juhul langesid akti väljaandnud organ ja sissenõudja kokku, tegemist oli ühe ja sama organiga. Seetõttu on kohtutäitur põhjendatult käsitanud täitedokumendi kohta esitatud selgitusena ka PMTK 29.07.2004 avaldust täitemenetluse algatamiseks (tlk 26-27). Teiseks on kohtutäituri büroo töötaja kontrollinud nõude jääki ja saanud sellele 06.02.2007 PMTK sissenõudmise osakonna vanemspetsialistilt e-posti teel vastuse. Kolmandaks on kohtutäiturile esitatud vaidlusaluse korralduse parandamise projekt (tlk 31-32), mis ei ole allkirjastatud ega kunagi kehtinud, ent mille autentsuses ei ole põhjust kahelda ja mis ometi selle esitamise hetkel kinnitas kohtutäiturile tema enda arvutuskäigu õiguspärasust. Kõikides eelmistes kolmes kirjalikus pöördumises on maksuhaldur kinnitanud, et sissenõutav summa ei ole mitte 14 450 krooni, nagu on kirjas resolutsioonis, vaid 68 114 krooni, mis on tuletatav korralduse esimesel lehel oleva maksuvõlgnevuste tabeli abil. Seega on kohtutäitur sisuliselt saanud lahendi väljaandnud organilt korduvalt temalt täitedokumendi alusel oodatava soorituse osas selgitusi. Vahemärkusena tuleb märkida, et selgituste kirjalikku vormi kohustuslikkust varemkehtinud TMS §-st 31 ei tulenenud. Alles 06.09.2007 jõudis kohtutäituri büroosse MTA 05.09.2007 kiri nr 13-4/32604 (tlk 33-34), milles MTA teatab, et võlg, mida nad nõuavad alates 05.09.2007, on 14 450 krooni st nõuet vähendati esialgse korralduse resolutsioonis oleva summani. Seepeale viis ka kohtutäitur täiteasjas vastavad korrektuurid sisse.
36. Kohus nõustub kaebuse esitajaga ka selles, et võlgniku enda käitumine ei andnud kaebuse esitajale põhjust arvata, et tema käsitlus sissenõutavast summast on ebaõige. Kohtutäitur saatis E. B.le täitekutse 30.07.2004 milles ühtlasi teatas alustatud täitetoimingust, teatas sissenõutavad summad ning tutvustas kaebuse esitamise korda. E. B. pöördus vaidlusaluses täiteasjas kohtutäituri poole esmakordselt 09.08.
37. E. B. pöördus järgneval kolmel aastal korduvalt kaebuste ja järelpärimistega kohtutäituri poole, vaidlustamata kordagi sissenõutavat summat. Alles 28.08.2007 esitas ta kaebuse kohtutäiturile, milles vaidlustas muuhulgas sissenõude suuruse. 9
38. Kokkuvõttes on kaebuse esitaja adekvaatselt ära põhjendanud, millistel kaalutlustel ta võttis nõude summana aluseks 68 114 krooni, varemkehtinud TMS-i § 23 lõige 1 ei ole selgelt sõnastatud ja üheselt mõistetav norm. Kaebuse esitaja ei ole asunud täitedokumendiks olevat haldusakti iseseisvalt sisustama ning on seega kohusetundliku töö tulemusena mõistlikule kaalutlusele tuginedes leidnud, et tema toimimisviis oli õige. Seejuures ei pea kohus distsiplinaarvõimu ulatuse piiratust arvestades võimalikuks lõplikult hinnata, kas kohtutäituri tegevus oli materiaalselt õiguspärane. Küll leiab kohus, et sellise tegevuse eest distsiplinaarkaristuse määramiseks puudus alus.
39. Ehkki vaidlustatud käskkiri tuleks tühistada ainuüksi otsuse eelmises punktis kokkuvõetud põhjustel, peab kohus vajalikuks anda lühike hinnang ka neile käskkirjas kajastamist leidnud kaalutlustele, mis puudutavad karistuse liigi ja määra üle otsustamist. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri kui halduse üksikakt on HMS § 54 kohaselt õiguspärane vaid siis, kui see on proportsionaalne ja kaalutlusvigadeta. HMS § 3 lg 2 kohaselt peab haldusakt või -toiming olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. HMS § 4 lg 1 kohaselt on kaalutlusõigus haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel ning sama paragrahvi
40. lõike kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

§ 19

lg 6 kohaselt kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuse puhul ka seda, kas on järgitud kaalutlusõiguse piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid.

1. KTS § 33 kohaselt on kohtutäiturile määratavad distsiplinaarkaristused noomitus, rahatrahv või ametist tagandamine. KTS § 38 kohaselt võib distsiplinaarkaristusena määrata kohtutäiturile rahatrahvi kuni 100 000 krooni. Karistuse määramise näol on seega tegemist distsiplinaarvõimu teostaja kaalutlusotsusega. Seejuures ei ole KTS-s sätestatud, millistest kaalutlustest karistuse liigi ja määra valimisel lähtuda tuleks, ent igasuguse karistusliku iseloomuga mõjutamise puhul peavad nendeks kaalutlusteks kohtu hinnangul olema süüteo raskus ja selle toimepanemise asjaolud ja süüteo toimepanija varasem käitumine. Seejuures tuleb arvestada kõiki süüteo ja selle tuvastamise menetlusega seotud karistust kergendada ja raskendada võivaid asjaolusid. Kahtlemata on karistuse määramisel tähtis roll ka karistuse eesmärgil, milleks eelkõige on veenda süüteo toime panijat süüteokoosseisu täitnud käitumise lubamatuses ning vältida sarnaste süütegude toimepanemist edaspidi.
2. KTS §-des 37 kuni 39 on kohtutäituri suhtes kohaldatavate võimalike karistuste skaala väga lai. Kahtlust ega ka vaidlust poolt vahel ei ole selles, et 50 000-kroonise rahatrahvi näol on tegemist keskmisest raskema distsiplinaarkaristusega. Lisaks asjaolule, et 50 000 krooni suurune trahv moodustab poole maksimaalsest võimalikust rahalisest karistusest, mis kohtutäiturile distsiplinaarsüüteo eest määrata võimalik on, tuleb arvestada tingimata ka seda, et 50 000 krooni näol on igal juhul tegemist märkimisväärse summaga, mis veelgi suurendab selle karistuse raskust.
3. Õige on iseenesest justiitsministri käsitlus, et täitedokumendi tegelikkusest suuremas summas täitmine on tõsine rikkumine, ent käesoleval juhul on karistuse määramisel olulisi kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ilmselgelt vääralt hinnatud. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud käskkirjas väidetu, nagu oleks kohtutäiturile süüks arvatud tegu sedavõrd raske, et kaaluda tuli suure rahatrahvi ja ametist vabastamise vahel. Ametist vabastamine saab kõne alla tulla siiski vaid sellise süüteo puhul, mille toimepanemine välistab isiku jätkamise kohtutäituri ametis ehk siis peab selline tegu olema sarnase iseloomuga, mis välistab kohtutäituri edasise usaldamise avaliku võimu volituste täitmiseks. 10 Käesoleval juhul, isegi kui asuda seisukohale, et kohtutäitur toimis vääralt ning täitis distsiplinaarsüüteo koosseisu, ei saaks mingil juhul rääkida kohtutäituri usaldusväärsust sedavõrd kahjustavast käitumisest, mis peaks tingima tema ametist vabastamise. Juba ainuüksi seetõttu on karistuse määramisel tehtud oluline kaalutlusviga.
4. Õigesti on vastustaja kergendavate asjaoludena käsitlenud seda, et kohtutäituril varasemad distsiplinaarkaristused puudusid, et ta osutas distsiplinaarmenetluse läbiviimisele igakülgset kaasabi, et kohtutäituri vea põhjustas vähemalt osaliselt sissenõudja tegevus ja seda, et täitedokument ise oli vastuoluline. Küll aga ei saa nõustuda sellega, et raskendava asjaoluna tulnuks arvestada seda, et kohtutäitur jäi ka distsiplinaarmenetluses oma tõlgenduse juurde ja õigustas oma valikuid. Põhimõtteliselt võib karistust raskendavaks asjaoluks teatud juhtudel olla küll süüteo toime pannud isiku suhtumine oma teosse, ent kuidagi ei saa karistust raskendavaks pidada seda, et isik on esitanud mõistlikke põhjendusi distsiplinaarvõimu teostaja hinnangul süüteokoosseisu täitnud käitumise kohta. Vastupidi, isegi juhul kui asuda seisukohale, et kohtutäitur oli distsiplinaarsüüteo toime pannud, oleks tema poolt oma käitumisele mõistlike põhjenduste esitamist pidanud käsitlema pigem kergendava kui raskendava asjaoluna.
5. Mis puutub aga sellesse, et karistuse määra üle otsustamisel on muuhulgas lähtutud ka sellest, et kohtutäitur Urmas Tärno on üks piirkonna edukamaid täitureid, siis sellisest kaalutlusest lähtumine ei ole kohtu hinnangul lubatav. Kohus ei välista, et põhimõtteliselt on võimalik arvestada distsiplinaarkaristuse määramisel isiku varanduslikku seisu, ent seda sõnaselgelt lubava seadusesätte puudumisel saab isiku varanduslik seisund (või käesoleval juhul kohtutäituri büroo toimetulek) olla karistuse määramisel arvestatav vaid isikule määratava karistuse suurust vähendava asjaoluna. Teisisõnu oleks võimalik rahatrahvi summat vähendada, kui on alust arvata, et süüteo raskusele ja muudele asjaoludele vastav karistus oleks süüteo toime panija majanduslikku seisundit arvestades liialt koormav, ent see ei õigusta heal majanduslikul järjel oleva isiku suhtes süüteo raskusest ja muudest asjaoludest tulenevalt karistuse raskendamist.
6. Viimaks tuleb märkida, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et ehkki KTS võimaldab kuni 100 000 kroonise rahatrahvi määramist, on kohtutäiturite distsiplinaarpraktikas seni välditud rahatrahvi maksimummäära kasutamist ja seega on praktikas olnud üle 50 000 kroonise rahatrahvi alternatiivina kaalutud juba ametist vabastamist. Eeltoodust tulenevalt on kaebuse esitajale käesoleval juhul kahtlemata määratud keskmisest oluliselt rangem distsiplinaarkaristus, mis ilmselgelt ei vastaks ka süüteo tuvastamise korral selle raskusele. Menetluskulud 41.

§ 92

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 93

lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebuse rahuldamisega teeb kohus otsuse vastustaja kahjuks. Kaebuse esitaja esindaja on 20.02.2008 esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, milles kajastatakse menetluskulusid summas 60 693 krooni, millest riigilõiv summas 1502 krooni ja õigusabikulud summas 59 191,30 krooni. Ühtlasi kinnitatakse, et kulud on laekunud advokaadibüroo Raidla ja Partners arvele.

1. Mis puudutab riigilõivu summas 1500 krooni (+ ülekandetasu 2 krooni), siis on kohus juhtinud kaebuse esitaja tähelepanu 27.11.2007 kaebuse menetlusse võtmise määruses asjaolule, et kaebuse esitaja on maksnud riigilõivu 1500 krooni ekslikult, lähtudes nähtavasti riigilõivuseaduse (edaspidi RLS) § 56 lõikest
2. Kohus leidis, et kaebuselt tuli tasuda riigilõivu RLS § 56 lõikes 10 sätestatud määras ehk 80 krooni. See tähendab, et kaebuse esitaja on tasunud liigselt riigilõivu 1420 krooni. 11 Kõnealuses summas kuulub riigilõiv kaebuse esitajale

§ 84lg 4 p 1 alusel tagastamisele.

Riigilõivu tagastamiseks tuleb kaebuse esitajal esitada kohtule vastav taotlus ning näidata selles ära rahandusministri 29.12.2006 määruses nr 68 „Riigilõivu sularahas vastuvõtmise, tasumise kontrollimise ja tagastamise kord“ §-s 11 loetletud andmed. Vastustajalt tuleb aga kaebuse esitaja kasuks mõista välja riigilõiv õiges summas: 80 krooni ja sellele lisanduv ülekandetasu 2 krooni. 43.

§ 93

lõike 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Arvete spetsifikatsioonidelt nähtuvalt hõlmab osutatud õigusabi kokku teenuse osutamist 1,7 + 22,7 = 24,4 tunni ulatuses. Tunnitasuks on arvestatud 1990 krooni + käibemaks 18%. Vastustaja esindaja on kohtuistungil leidnud, et kantud kulud on põhjendatud. Kohus leiab, et asja õiguslikku keerukust arvestades ei ole menetluskulud siiski täiel määral põhjendatud. Kulude kasuks räägib iseenesest asjaolu, et kaebuse esitaja esitatud esialgse õiguskaitse taotlus oli edukas: kohus rahuldas selle. Seega olid kulud selles osas põhjendatud. Kaebuse esitaja ei ole esitanud menetluslikke taotlusi, mille kohus oleks rahuldamata jätnud. Ka on kohus valdavalt nõustunud kaebuse esitaja õiguslike argumentidega. Küll leiab kohus, et kulude täiel määral põhjendatuse vastu räägib asjaolu, et vaidlust faktilistes asjaoludes ei olnud ja ka õiguslikult oli vaidlus keskmisest haldusasjast lihtsam. Kohus võtab siinjuures arvesse asjaolu, et kaebuse esitaja ise töötab ametis, mille eelduseks on akadeemiline juriidiline kõrgharidus ja kus ta peab igapäevaselt olema suuteline tulema toime õiguslikult keerukates olukordades. Kohus ei leia, et kaebuse esitaja pöördumine vandeadvokaadi poole oleks olnud põhjendamatu, kuid on igati põhjust eeldada, et küll istungile ise tulemata, osutas kohtutäitur kaebuse kirjalike seisukohtade koostamisele ise igati väärtuslikku kaasabi. Nii ei pea kohus kaebuse ettevalmistamisele arvete kohaselt kulunud 24,4 tundi tervikuna vajalikuks ja põhjendatuks

§ 93lõike 5 tähenduses.

Kohus leiab, et õigusabi oleks olnud vajalik ja põhjendatud mitte rohkem kui 16 tunni (kahe tööpäeva) ulatuses. Sellisel juhul oleks olnud kohane õigusabikulu summa ilma käibemaksuta 16 x 1990 x 31 840. Käibemaksu lisandudes oleks vajalik ja põhjendatud õigusabisumma 37 571,20 krooni. Seega tuleb vastustajalt ka kaebuse esitaja kasuks välja mõista 37 571,20 + 80 + 2 = 37 653,20 krooni. Kadriann Ikkonen kohtunik 12