Obsah (8)

§ 414§ 422§ 634§ 352§ 200§ 656§ 162§ 164

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Tiit Kollom, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 12.11.2009, Tallinn Ts

) § 352 lg-le 6 lahendab kohus kohtuistungi või muu menetlustoimingu edasilükkamise taotluse viivitamata ja võimaluse korral enne 4 kohtuistungit või muu menetlustoimingu tegemist ning teavitab sellest viivitamata menetlusosalisi. Apellant soovis isiklikult kohtuistungil osaleda. Kohus asus seisukohale, et töölähetus ei ole mõjuv põhjus kohtuistungi edasilükkamiseks, kuid ei ole seda põhjendanud. Arvestades tänast majanduslikku olukorda, ei ole tööandjal võimalik lepingupartneritega läbirääkimiste pidamisel arvestada töötaja soovide ja võimalustega, vaid töötaja kas täidab tööülesandeid või lõpetatakse tööleping, sest tööandja ei ole kohustatud võimaldama töötajale puhkust ajal, kui selleks võimalused puuduvad. 14. Vastavalt

§ 414

lg 2 p-le 2 kohus ei või asja poole osavõtuta sisuliselt lahendada, kui pool on teatanud kohtule mõjuvast põhjusest kohtuistungile ilmumata jätmiseks ja on seda põhistanud ega ole soovinud asja läbivaatamist ilma temata.

§ 422lg 1 mõjuvate põhjuste loetelu ei ole ammendav.

Nimetatud sätte mõtte kohaselt saab kohtuistungile ilmumata jätmise põhjust lugeda mõjuvaks, kui see on objektiivse iseloomuga. Selliseks sündmuseks saab olla sündmus, mille tekkimist ja kulgemist isik ise ei saa vahetult mõjutada. Antud juhul ei olnud apellandil võimalik töölähetusse minekust keelduda ega selle aega muuta. Vastustaja seisukoht

1. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
2. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsuse põhjendust tuleb muuta menetluskulude jaotuse osas ja otsuse resolutsiooni tuleb täpsustada, kuid lõppjäreldustes on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust selle tühistamiseks ega asja uueks arutamiseks maakohtule saatmiseks.
3. Apellant on seisukohal, et maakohus rikkus tema õigusliku ärakuulamise õigust, kui jättis rahuldamata taotluse lükata kohtuistung edasi ja arutas asja tema kohalolekuta. Kolleegium apellandi seisukohaga ei nõustu. Tsiviilkohtumenetluse üheks üldpõhimõtteks on tõepoolest menetlusosalise õigus õiguslikule ärakuulamisele. Nimetatud põhimõte tuleneb Põhiseaduses sätestatud õigusriikluse põhimõttest ning igaühe õigusest pöörduda kohtu poole oma õiguste kaitseks. Samas ei tähenda see põhimõte, et kohus peab tingimata pooled vahetult ära kuulama. Selle põhimõtte kohaselt piisab, kui kohus annab pooltele võimaluse avaldada oma seisukohad menetluses tähtsust omavate asjaolude (hagiesemega seonduvad faktilised asjaolud ja õiguslikud seisukohad) ja vastaspoole arvamuste ning vastuväidete suhtes kirjalikult.
4. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostjale oli antud võimalus nii hagieseme kui hageja poolt hagiavalduses esile toodud faktiliste väidete ja õiguslike seisukohtade suhtes oma kirjaliku arvamuse esitamiseks. Vastavalt

§-le 394 oli kostjale antud võimalus vastata hagile kirjalikult ja selgitatud, et kirjalikus vastuses peab muu hulgas märkima kõik taotlused ja väited ning tõendid iga faktilise väite tõendamiseks. Kostja esitas vastuse, milles kinnitas, et ei ole osalenud lapse kasvatamisel ja soovib DNA-ekspertiisi määramist, et saada kindlust, kas laps põlvneb temast. Kostja ei esitanud seisukohti lapse vajaduste, teise vanema ega enda varalise olukorra kohta, märkides vaid, et juhul kui ilmneb, et ta ei ole tegelikkuses lapse isa, ei ole ta nõus osalema elatise maksmises. Kostja õigus on otsustada, kas ja kui, siis milliseid vastuväiteid hagile esitada. Kostja kirjalikust vastusest nähtub, et tal ei olnud kavatsust esitada selliseid vastuväiteid, millele viitas ringkonnakohtu istungil tema esindaja --- et tegelikkuses on tal veel kaks last ülal pidada ja ta ei ole võimeline maksma üle 1500 krooni kuus. Esindaja poolt esitatud asjaolud ei olnud välja toodud isegi mitte apellatsioonkaebuses, mille alusel 5 oleks kolleegium saanud teha pooltele ettepaneku täiendavate tõendite esitamiseks ja nende alusel apellandi väiteid kaaluda. Kohtuistungil esindaja poolt suuliselt öeldut ei saa käsitleda kaebuse täiendamisena, sest vastavalt

§ 634lg-le 1 võib apellant kaebust täiendada vaid kuni apellatsioonitähtaja lõpuni.

Ringkonnakohus määras menetletava vaidluse lahendamiseks kohtuistungi põhjusel, et kõrvaldada apellandi poolt väidetud võimalik menetlusõiguse normi rikkumine ja menetlusosaline ka suuliselt ära kuulata. Apellant seda võimalust ei kasutanud. 19. Kolleegium möönab, et

§ 352

lg-st 6 tulenevalt oli maakohus kohustatud kohtuistungi edasilükkamise taotluse lahendama viivitamatult ja võimaluse korral enne kohtuistungit ning teavitama sellest menetlusosalisi. Kostja taotlus jõudis kohtusse 14.04.2009 (t lk 53), so teisipäeval, ja kohtuistung oli määratud toimuma 22.04.2009, so järgmise nädala kolmapäeval. Vastavalt taotlusele pidi kostja Eestist ära sõitma 20.04.2009, so esmaspäeval. Seega jäi maakohtule taotluse lahendamiseks ja kostjale teatamiseks vaid kolm tööpäeva, mis arvestades maakohtute üldiselt teadaolevat töökoormust, ei pruukinud olla piisav tsiviilasja materjalidesse süüvimiseks ja seisukoha kujundamiseks. Seega ei saa nõustuda apellandiga, nagu oleks maakohtul olnud konkreetsel juhul võimalus võtta taotluse osas seisukoht enne kohtuistungit ja sellest ka taotlejat teavitada. Ka ei nähtu toimikumaterjalidest, et kostja ise oleks peale taotluse esitamist ja enne Eestist ärasõitu tundnud heausklikult huvi, millisele seisukohale on kohus tema taotluse osas asunud.

§ 200

lg 1 kohaselt on menetlusosalised kohustatud oma menetlusõigusi kasutama heauskselt. Määruses hagiavalduse menetlusse võtmise kohta, mille kostja sai kätte 16.01.2009 (t lk 37-38, 40), oli kohus menetlusosalistele teatanud teadete jätmiseks ja üldinfo saamiseks nii istungisekretäri kui kohtumaja kantselei telefoninumbrid ja elektronaadressid. 20. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et maakohus rikkus

§ 352

lg-t 6, ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et tegemist oleks olnud sellise olulise menetlusõiguse normi rikkumisega, mis tõi kaasa ebaõige otsuse. Taotlus oli kohtu poolt lahendatud istungil, kus kohus leidis, et taotluses esile toodud põhjus ei olnud mõjuv

-i § 422 mõttes. Õige on apellandi väide, et mõjuvate põhjuste loetelu viidatud sättes ei ole ammendav ning et mõjuvaks saab lugeda objektiivset sündmust, mille tekkimist ja kulgemist isik vahetult mõjutada ei saa. Taotluse kohaselt ei saanud kostja ilmuda istungile, kuna pidi viibima samal ajal töölähetuses Austrias ja Saksamaal ning et kokkulepitud töölähetust ei olnud võimalik muuta, kuna selle toimumise aja olid määranud tööandja koostööpartnerid. Apellatsioonkaebuses on lisatud, et arvestades tänast majanduslikku olukorda, ei ole tööandjal võimalik lepingupartneritega läbirääkimiste pidamisel arvestada töötaja soovide ja võimalustega, vaid töötaja täidab tööülesandeid või lõpetatakse tööleping, sest tööandja ei ole kohustatud töötajale võimaldama puhkust ajal, kui tal selleks võimalused puuduvad. Taotlusele oli lisatud AS R. juhatuse liikme A. T. allkirjaga teatis, millega äriühing tõendas, et äriühingu töötaja oli suunatud välislähetusse. 21. Kolleegium on peale kohtuistungil hageja ja kostja esindaja ära kuulamist ning tutvumist äriregistri teabesüsteemi andmetega seisukohal, et maakohtu otsustus mitte lugeda kostja põhjust mõjuvaks oli õige ja õiglane. Äriregistri teabesüsteemi kohaselt on AS-l R., reg/kood XXXXXXXX, kolm juhatuse liiget, kellede hulka kuulub lisaks A. T. veel apellant ise ja T. K., kes hageja kohtuistungil antud selgituse kohaselt on apellandi isa. Samuti nähtub äriregistrist, et igal juhatuse liikmel on õigus ainuisikuliselt esindada juriidilist isikut. Seega sisuliselt saatis kostja ennast ise töölähetusse kohtuistungi toimumise ajaks ja kohut eksitusse viiv on apellatsioonkaebuses sisalduv väide töölepingu võimaliku lõpetamise kohta tööandja poolt, kui apellant töötajana ei oleks täitnud tööülesandeid. Juhatuse liikme ja äriühingu vahelisi suhteid reguleerib 6 käsundusleping, millele ei laiene töölepinguid reguleeriv seadusandlus. Kohtuistungi toimumise ajast oli kostja teadlik alates 12.02.2009 ehk enam kui kaks kuud enne selle toimumist ja puudub igasugune mõistlik selgitus, miks ei saanud koostööpartneritega kohtuma minna teised juhatuse liikmed või üks neist.

§ 200

lg 2 kohaselt ei luba kohus menetlusosalisel õigusi kuritarvitada, menetlust venitada ega kohut eksitusse viia. 22.

§ 656

lg 4 kohaselt kui menetlusõiguse normi rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale edasi ei kaevatud, siis otsustab ringkonnakohus, kas otsuse see osa tühistada. Seetõttu tuleb, olenemata asjaolust, et hageja kohtuotsust ei vaidlustanud, kontrollida maakohtu otsuse seaduslikkust muu hulgas elatise suuruse kindlaksmääramisel seonduvalt hageja tulumaksu tasumise kohustusega. Nimelt tuleb PKS § 61 lg 2 kohaselt määrata elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, s t igakuise kindla rahasummana. Ka leidis maakohus õigesti, et elatist saav vanem on kohustatud tulumaksuseaduse (TuMS) § 12 lg 1 p 7 ja § 19 lg 1 alusel maksma elatiselt tulumaksu, mida tuleb väljamõistetava elatise suuruse määramisel arvestada. Küll aga sõnastas maakohus kohtuotsuse resolutsiooni ebaselgelt, kui mõistis lisaks elatisele suuruses 2175 krooni kostjalt välja tulumaksu 21% suuruses 456.75 krooni. Tulumaksu osa peab sisaldama igakuiselt väljamõistetavas elatusrahas ja seega tuleb kostjalt välja mõista igakuiselt elatusraha suuruses 2631.75 krooni. 23. Maakohus kohaldas menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel ebaõigesti

§ 162lg-t 1.

Menetluskulude jaotust hagilises perekonnaasjas, sh ülalpidamisasjas reguleerib erinormina

§ 164

.

§ 164lg 1 järgi kannab kumbki pool sellistes asjades oma menetluskulud ise.

Samas lubab sama sätte lg 2 jagada kohtul kulud erinevalt sama lg-s 1 sätestatust muu hulgas siis, kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane. Arvestades asjaolu, et hageja seaduslik esindaja oli sunnitud pöörduma kohtusse lapse huvide kaitseks, kuna kostja ei täida vabatahtlikult seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust, on ringkonnakohtu hinnangul õiglane jätta

§ 164lg 2 alusel hageja esimese astme kohtus kantud menetluskulud kostja kanda.

Kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kummagi poole enda kanda. Ande Tänav Tiit Kollom Imbi Sidok