) lisa on Avaliku teenistuse eetikakoodeks, milles on sätestatud ametniku käitumisreeglid. Ametnikele on kehtestatud kõrgendatud käitumisnormid, millest kinnipidamine on kohustuslik ametiülesannete täitmisel. Eetikakoodeksi §§ 5 ja 6 kohaselt avaliku võimu teostamine toimub alati seaduse alusel ning avaliku võimu teostamisega käib alati kaasas vastutus. Ametnik on väärikas, vastutustundlik ja kohusetundlik (§ 18). Avaliku võimu teostajat iseloomustab ausus ning austus avalikkuse ja kaastöötaja vastu (§ 16). Ametnik hoidub ka näiliku olukorra loomisest, mis võib seada kahtluse alla tema erapooletuse ja asjade käsitlemise objektiivsuse (§ 13). Ametnik peab tema kätte usaldatud varaga ümber käima säästlikult, otstarbekalt ja heaperemehelikult (§ 14). 11.04.2008 kella 21 paiku teostasid vanemkonstaabel R.Z. ja Uljana Ponomarjova patrulli Õismäe tee 105 asuva Järveotsa keskuse juures. Patrulli ajal sõideti politseivärvides patrullautoga (alarmsõiduk Nissan Primera) jalakäijate teel Õismäe 107-A, vilkurid või helisignaal ei olnud sisse lülitatud. Samal päeval, 11.04.2008, kella 21.27 ajal R.Z., juhtides politseiautot ja tunduvalt ületades lubatud sõidukiirust (50 km/h asemel ca 120 km/h) Paldiski mnt 108 juures, suurel kiirusel sattus külglibisemisse ning sõitis vastu äärekivi, mille tagajärjel sõiduk paiskus küljele, kaotades juhitavuse, millega kaebaja põhjustas teenistusülesannete täitmisel liiklusõnnetuse, milles sai kannatada Uljana Ponomarjova, kellel oli sõidu ajal turvavöö kinnitamata. Sõidukis viibis veel kinnipeetav V. M., kelle turvavöö oli kinnitatud ning kes vigastada ei saanud. Vastustaja väitel liiklusõnnetuse tagajärjel R.Z. põhjustas varalise kahju AS-le Balti Autoliising (sõiduki omanik), varalise kahju ohu süülise loomise Põhja Politseiprefektuurile (sõiduki rentnik) ning tervisekahjustusi sõidukis viibinud Põhja politseiosakonna nooremkonstaabel U. Ponomarjovale. Liiklusõnnetuse põhjustamine 5 pani ohtu kolme sõidukis viibinud isiku elu ja tervise. 2005. aastal liisitud politseisõiduk kanti liiklusõnnetuse tagajärjel maha. Ametnik oma teenistusülesannete täitmisel peab muuhulgas olema vastutustundlik. Käesoleval juhul pidi R.Z. adekvaatselt hindama liiklussituatsiooni ning valima kohase liikluskiiruse, arvestades kaassõitjate ja -liiklejate ohutusega ning tagades alarmsõidul kohustuslikku liiklusohutust. Väärteo- ja distsiplinaarmenetluse käigus ei tuvastatud erandlikke asjaolusid, mis tingisid lubatud kiiruse ületamise ning liikumise tunduvalt suurema kiirusega kui seda on lubatud antud teelõigul. Kohtus ei suutnud kaebuse esitaja veenvalt selgitada sõidukiiruse ületamist ning asjaolu, miks nooremkonstaabel U. Ponomarjoval ei olnud turvavöö kinnitatud. Kaebaja väitis, et U. Ponomarjoval oli algul turvavöö kinnitatud, kuid hiljem, istudes kinnipeetava kõrval, kes äkki muutus agressiivseks, tegi oma turvavöö lahti, et see ei segaks äkitselt rahutuks muutunud kinnipeetavaga tegelemist. Samas kaebuse esitaja väitel kinnipeetav oli sõidukis nõuetekohaselt fikseeritud ja turvavöö kinnitatud. Seega on vähetõenäoline, et kinnipeetav oleks ohustanud kaassõitjaid, kuid kui olukord oleks kontrolli alt väljunud, siis oleks võinud kutsuda politseisõiduki, millel on eraldi kinnipeetavate ruum ning kinnipeetav teise autosse ümber paigutada. Selles osas kohus nõustub vastustajaga. Politseiametnik oma tööülesandeid täites ei tohi ohustada teiste isikute turvalisust ning peab õigesti hindama hetkesituatsiooni ja sellele vastavalt ka käituma, järgides seadust. Kaebuse esitajat süüdistatakse ka selles, et liiklusõnnetuse menetlemise kui ka distsiplinaarjuurdluse läbiviimise käigus andis ta ebaõigeid ütlusi menetlejatele asja tehiolude kohta, väites, et mingi naisterahvas jooksis ootamatult ülekäigurajale, tekitades avariiohtliku olukorra ning temale otsasõidu vältimiseks sõitis kaebaja teelt välja, samuti ei vastanud tõele väide U. Ponomarjova turvavöö kinnitamise kohta, kuna liiklusõnnetuse toimumise ajal turvavöö ei olnud kinnitatud. Eetikakoodeksi kohaselt avaliku võimu teostajat iseloomustab ausus ning ametnik hoidub ka näiliku olukorra loomisest, mis võib seada kahtluse alla tema erapooletuse ja asjade käsitlemise objektiivsuse. Politseiametnik peab olema aus, erapooletu ja objektiivne ka siis, kui asi puudutab teda. Eelnimetatud menetluste käigus vastustaja väitel ei leidnud tõendamist väide jalakäija ootamatult ülekägurajale ilmumisest. Halduskohus ei saa hakata ümber lükkama ja iseseisvalt hindama väärteomenetluses kindlaks tehtud asjaolusid või ise tuvastama ja erinevalt tõlgendama väärteoga seotud asjaolusid, sellekohane pädevus halduskohtul puudub. Halduskohus võib vaid arvestada faktipõhiste asjaoludega, mis on kindlaks tehtud distsiplinaar- ja väärteomenetluses. Vastavalt TDS §-le 10 töötaja võtmine haldus-, kriminaal- või materiaalsele vastutusele ei takista sama teo eest distsiplinaarkaristuse määramist. Seega kaebuse esitaja suhtes väärteomenetluse läbiviimine ja tema halduskorras karistamine ei takistanud tema suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimist ja distsiplinaarkorras karistamist. Distsiplinaarmenetluse tulemusel isiku distsiplinaarkorras karistamise otsustamine ja karistuse valik on tööandja diskretsioon, millesse sekkumiseks kohtul puudub pädevus. Kohus võib vaid kontrollida teostatud diskretsiooni piiride ületamist ning proportsionaalsuse põhimõtte järgimist. TDS § 8 lg 1 kohaselt distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega.
§-s 84 on loetletud distsiplinaarsüüteod, milleks on: 1) teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas teenistuses joobnuna viibimine; 2) ametiasutusele süüline varalise kahju tekitamine või niisuguse kahju tekkimise ohu süüline loomine; 3) vääritu tegu, s.o. süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, 6 ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust.
§-s 85 on toodud distsiplinaarkaristused, mille lõike 1 kohaselt ametnikele määratavateks distsiplinaarkaristusteks on: 1) noomitus; 2) rahatrahv mitte üle ametniku 10-kordse päevapalga; 3) palga maksmise peatamisega teenistusest kõrvaldamine mitte kauemaks kui 10 järjestikuseks graafikujärgseks tööpäevaks; 4) üleviimine madalamale palgaastmele kuni kolme astme võrra mitte kauemaks kui üheks aastaks; 5) teenistusest vabastamine käesoleva seaduse § 118 alusel. R.Z.it karistati distsiplinaarkorras teenistusest vabastamisega teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise, ametiasutusele varalise kahju põhjustamise ja vääritu teo toimepanemise eest. Distsiplinaarkaristuse määramise ajal oli R.Z.il kehtiv distsiplinaarkaristus (Põhja Politseiprefektuuri 26.05.2008 käskkiri nr 1024-p, distsiplinaarjuurdlus nr 08-050). Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et karistuse määramisel on arvesse võetud kustunud karistust.
sätestab teenistusest vabastamise distsiplinaarsüüteo eest, mille lõike 1 kohaselt ametniku võib teenistusest vabastada käesoleva seaduse §-s 84 sätestatud distsiplinaarsüüteo eest. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt teenistuskohustuste rikkumise (§ 84 p. 1) eest võib vabastada ametniku, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus. Seega vastustaja on järginud
Kaebajale on inkrimineeritud ka ametiasutusele süülise varalise kahju tekitamine, mida seaduses käsitletakse usalduse kaotamisena. Samuti süüdistatakse kaebajat vääritu teo toimepanemises.
näeb ette, et teenistuskohustuste jämeda rikkumise, usalduse kaotamise (§ 84 p. 2) või vääritu teo (§ 84 p. 3) eest võib ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust. Vastavalt TDS §-le 7 lg 1 tööandjal on õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta. Seletuse andmisest keeldumine, samuti seletuses valeandmete esitamine ei ole distsiplinaarkaristuse määramise iseseisvaks aluseks. Vastustaja kinnitas kohtule, et kaebaja poolt valeandmete esitamise eest ei ole temale iseseisvat karistust määratud. TDS § 7 lg 3 kohaselt distsiplinaarkaristuse võib määrata seletust nõudmata, kui süütegu on tõendatud muude tõenditega. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel on vastustaja käsutuses olnud väärteomenetluse materjalid, sh väärteoasjades kogutud tõendid, mille hulgas on ka R.Z.i seletused süütegude kohta. Kaebaja leiab, et temale määratud karistus on liiga raske. Kohus möönab, et teenistusest vabastamise näol on tegemist seaduses ettenähtud kõige raskema karistusega, kuid selle valikul teostab tööandja temale seadusega antud kaalutlusõigust, mida vastustaja käesoleval juhul ka tegi. Teostatud kaalutlused karistuse valikul leiavad kajastamist vaidlustatud käskkirjas. Kohus käesolevas asjas ei ole tuvastanud vastustaja poolt teostatud diskretsiooni piiride ületamist. Vastustaja kaebuse esitajale distsiplinaarkaristuse kohaldamise otsustamisel leidis, et kaebaja süü on üheselt tuvastamist leidnud. Vastustaja on kaalunud kõiki distsiplinaarsüüteo asjaolusid ning andnud neile hinnangu nii faktilisest kui õiguslikust aspektist, nagu nähtub käesolevas haldusasjas esitatud tõenditest. Kaebuse esitaja juhi, Põhja politseiosakonna vanemkomissar Valter Pärn´a poolt antud iseloomustuse kohaselt on R.Z.il olnud tõsiseid probleeme nii tööülesannete täitmisel kui ka läbisaamisel kolleegidega. 7 Väärteomenetluses tuvastati, et R.Z. rikkus LE nõudeid, mis on politseiametnikule lubamatu käitumine olenemata sellest, kas rikkumine toimus töö- või töövälisel ajal, kuna avaliku võimu teostaja seaduskuuleka isikuna peab alati olema teistele eeskujuks oma laitmatu käitumise ja seaduste järgimisega. Kohtu hinnangul vaidlustatud käskkiri ei ole õigusvastane ning puudub alus selle tühistamiseks ning kaebaja nõuete rahuldamiseks. Vastavalt HKMS §-le 92 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude hüvitamise nõuet. Menetluskulud jäävad kaebaja enda kanda. Elle Kask Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.