KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 13. november 2009. a.

) § 60 lg. 1 kohaselt on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last ja abi vajavat töövõimetut täisealiseks saanud last.

§ 61lg.

1 järgi, kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitanud vanema või eestkostja või isiku kasuks, kelle huvides on eestkosteasutus nõude esitanud.

§ 61lg.

2 alusel määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Tulenevalt

§ 61

lõikest 4 ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse

1. detsembri
2. a. määrusega nr. 254 on kuupalga alammääraks kehtestatud 4350 krooni. Seega ei või igakuine elatusraha ühele lapsele olla väiksem kui 2175 krooni.

§ 70lg.

1 kohaselt, kui isik ei täida ülalpidamiskohustust, mõistab kohus elatise välja alates elatisehagi esitamisest. Hageja esitatud arvestuste kohaselt kulub poja ülalpidamiseks igakuiselt 7564 krooni, millest hageja palub kostjalt välja mõista 3782 krooni, millele lisaks on hageja arvestanud 21% tulumaksu osa summas 794, 20 krooni. 11. juuni 2009. a. istungil vähendas hageja elatise suurust ja palus kostjalt välja mõista elatise 3000 krooni, lisades sellele tulumaksuosa. Arvestada tuleb sellega, et füüsiline isik, kes saab kohtuotsuse alusel

§ 61järgi elatist, maksab elatiselt tulumaksuseaduse § 12 lg.

1 p. 7 ja § 19 lg. 1 kohaselt tulumaksu. Kohus jätab tähelepanuta kostja vastuväites esitatud nõude hageja vastu, sest vastuhagi ei ole kostja esitanud. Pealegi saab elatusraha võlgnevus tekkida eelnevalt kohtuotsusega väljamõistetud elatusraha maksmata jätmisest, et kostja ei ole aga hageja vastu elatise nõuet esitanud, siis ei saa hagejal ka olla võlgnevust kostja ees. Hageja konto väljavõttega perioodist

1. jaanuarist
2. märtsini
3. a. on tõendatud ainult kommunaalkulud, ülejäänud kuludest ei ole arusaadav, kelle osas on kulutused tehtud. Samuti on konto väljavõttest näha, et hageja sissetulekuks on vanemahüvitis keskmiselt 10.000 krooni kuus, muid tõendeid oma sissetuleku kohta hageja esitanud ei ole.
4. veebruari
5. a. töötuna arvelevõtmise ja töötoetuste määramise otsuse kohaselt on kostjale määratud töötoetus, mida kostjal on õigus saada kuni
6. novembrini
7. a.
8. märtsil
9. a. on kostja saanud töötoetust 723, 80 krooni. Nähtuvalt kostja konto väljavõttest ajavahemiku kohta
10. septembrist
11. a. kuni
12. märtsini
13. a. on kostja hagejale kuni
14. maini
15. a. regulaarselt kandnud elatist poja ülalpidamiseks. Perioodil
16. maist
17. a. kuni
18. märtsini
19. a. elas poeg kostja juures. Seega ei ole kostja poja ülalpidamisest eemale hoidnud ning alusetud on hageja väited, et poja ülalpidamiskulud on täielikult hageja kanda. Äriregistri andmetel kummagi poole nimele äriühinguid registreeritud ei ole. Kinnistusregistri andmetel kuulub hagejale korteriomand asukohaga XXXXXXXXX XXX XXX, Tallinn, millele on seatud hüpoteek summas 600.000 krooni; kostjale kuulub korteriomand asukohaga XXXXXXXXXX XXX X-XXX, Tallinn, millele on seatud hüpoteek summas 1.740.000 krooni, samuti korteriomand asukohaga XXXXXXXXX XXX X-X, Tallinn, millele on seatud hüpoteegid summas 130.000 krooni ja 1.740.000 krooni.

§ 61lg.

2 kohaselt tuleb elatise välja mõistmisel arvestada vanema varalist seisundit ning lapse vajadusi. Mõlemad vanemad on ligilähedaselt samal arvamusel, et nende 13-aastase poja igakuised ülalpidamiskulud on orienteeruvalt seitse tuhat krooni. Hagejal on kohustusi oma eluaseme suhtes 600.000 krooni ulatuses ning kostjal temale kuuluva 4 kinnisvara suhtes 3, 6 miljoni krooni ulatuses. Sellest järeldub, et kui kostjal on võimalused teenindada oma kinnisvara kohustusi eelmärgitud ulatuses, siis on talle jõukohane maksta ka oma 13-aastase poja ülalpidamiseks elatist miinimummäärast veidi suuremas ulatuses, seega igakuiselt 3000 krooni, mis vastab poolte ühisele arvamusele nende lapse ülalpidamiskulutuste igakuisest suurusest. Elatisele lisandub 21% tulumaksu osa 630 krooni. Apellatsioonkaebus V. V. palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega mõista temalt välja elatusraha 2175 krooni. Maakohus ei uurinud küllaldaselt mõlema lapsevanema varalist seisundit. Kohtu hinnangul on hagejal kohustusi oma eluaseme suhtes 600.000 krooni ulatuses ning kostjal temale kuuluva kinnisvara suhtes 3, 6 miljoni krooni ulatuses. Kohtu järeldus, et kui kostjal on võimalik teenida oma kohustusi eelmärgitud ulatuses, siis on tal jõukohane ka maksta elatist igakuiselt 3000 krooni, ei ole õige. XXXXXXXXXX XXX X-XXX ja XXXXXXXXXX XXX X-X asuvate korterite hindamine on tehtud

1. a. jaanuaris, mil apellant koos elukaaslasega võttis Sampo pangast laenu 1.288.000 krooni korteri ostmiseks. Korter XXXXXXXXX XXX X-XXX on apellandi ja tema elukaaslase kaasomandis ja pangalaenu tasumise tähtaeg on 30 aastat. Seega on korter alles omandamisel ja igakuine makse on 6300 krooni. Apellant ei saa lubada, et ei tee makseid korteri eest, sest sel juhul kaotab ta nii omandatava korteri kui ka XXXXXXXXXX XXX X-X asuva korteri, mille ta on saanud kinkelepinguga isalt. Kinkena saadud korteril lasub hüpoteek, kingitud korterit valdavad ja kasutavad apellandi vend ja õde. Pärast lahutust jäi apellant sisuliselt elukohast ilma. Abielu kestel omandatud korteri jättis apellant abikaasale J. M.le. Alates veebruarist
2. a. apellandil alaline sissetulekuallikas puudub. Töötu abiraha maksmine lõpetati juulis
3. a., seega kohtuotsuse tegemise ajal apellandil üldse igasugune sissetulek puudus. Apellandil on ka piiratud võimalused tööd leida tema tervislikust seisundist põhjustatud piirangute tõttu. Alates
4. a. kuni
5. a., pärast põlveliigese traumat, oli apellant 80% ulatuses töövõimetu. Ka käesoleval ajal on probleemid jalaga, mistõttu apellant vajab pidevalt arstiabi.
6. märtsil 2009 võttis apellant O. P. võlgu 80.000 krooni pangalaenu kustutamiseks ning nimetatu maksis apellandi eest
7. a. juulis kuumakse 6300 krooni. Vastustaja sissetulekuks on vanemahüvitis keskmiselt 10.000 krooni kuus, muud andmed tema vara ja sissetulekute kohta puuduvad. Sisuliselt kohus teise lapsevanema varalist seisundit hinnanud ei ole. Otsuse tegemisel ei ole maakohus võtnud arvesse kõiki asjaolusid. Apellandil ei olnud kohtuistungil esindajat, seetõttu ta ei saanud täiel määral kasutada oma protsessiõigusi. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg. 1 punktiga 2 osaliselt tühistada, mõistes kostjalt hageja kasuks lapse ülalpidamiseks maakohtu poolt väljamõistetud elatise 3630 krooni asemel välja elatise 3000 krooni. Ülejäänud osas otsuse tühistamiseks ei anna kaebus alust. Maakohtu otsuses on vastuolu: kohus on otsuses põhjendanud, et kostja on võimeline maksma elatist 3000 krooni suuruses summas, välja on aga mõistnud temalt elatise summas 3630 krooni. Ebaõige on maakohtu arusaamine, nagu oleks kostjalt 3630 krooni väljamõistmise korral elatise suuruseks 3000 krooni sellest tulenevalt, et kostja poolt makstavast elatisest tuleb tulumaksuseaduse kohaselt tulumaksu tasuda elatise saajal. Elatis on

§ 61

lõigetes 1, 2 ja 4 sätestatust tulenevalt see rahasumma, mida kostja on kohustatud 5 igakuuliselt lapse ülalpidamiseks tasuma, olenemata sellest, kas ja kellel tuleb tasutavalt elatiselt maksta tulumaksu. Küll võib elatise suuruse üle otsustamiseks olla vajalik arvestada sellega, kes ja kuipalju peab kohustatud vanemalt väljamõistetud elatiselt tulumaksu tasuma, sest kohustatud vanema poolt makstavast elatisest on lapse vajaduste rahuldamiseks võimalik kulutada üksnes seda osa, mis jääb järele pärast tulumaksu tasumist. Otsuses märkis maakohus, et

1. juuni
2. a. kohtuistungil vähendas hageja elatise nõuet, paludest kostjalt poja ülalpidamiseks välja mõista elatise 3000 krooni, lisades elatise summale tulumaksu osa. Otsuses viidatud kohtuistungi protokolli kohaselt on hageja sellel istungil öelnud: „Olen nõus summaga 3000.- krooni kuus, mis sisaldab tulumaksu.“ (tl. 40). Veel on kohtuistungi protokolli kantud järgnev: „Hageja: jääb hagiavalduse juurde ja palub kostjalt välja mõista elatis igakuiselt summas 3000 krooni.“ (tl. 41). Mingeid selgitusi, millest nähtuks hageja taotlus lisada taotletavale 3000 kroonile tulumaks, protokollist ei nähtu. Asjaolusid, mis võiksid tekitada kahtlust protokolli õiguspärasuses või piisavas ulatuses, ei ole esitatud. Pealegi möönis hageja apellatsioonikohtu istungil, et vähendas maakohtu menetluses oma nõuet 3000 kroonini, kuigi kinnitas samas, et soovib nüüd kostjalt lapsele elatist maakohtu poolt väljamõistetud suuruses. Seega tuleb vastavalt TsMS § 652 lg. 1 punktile 1 võtta aluseks maakohtu istungi protokoll, mille kohaselt hageja vähendas oma elatise nõuet 3000 kroonini. Maakohus on alusetult pidanud hageja nõude suuruseks 3630 krooni. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Maakohus rikkus seda sätet, kui rahuldas hageja nõude suuremas ulatuses, kui see oli esitatud. Kolleegium leiab, et tegemist on TsMS § 656 lg. 2 lauses 2 sätestatud rikkumisega, mille ringkonnakohus võib sama lõike lause 1 alusel kõrvaldada ka olenemata apellatsioonkaebuse põhjendusest. Apellatsioonkaebuses on apellant vaidlustanud temalt väljamõistetud elatise suuruse ning kolleegium leiab, et taoline kaebus on kirjeldatud menetlusõiguse rikkumise kõrvaldamiseks piisav, eriti kui arvestada ka kohtuotsuses esitatud hageja nõude eespoolkirjeldatud vastuolulist käsitlust. Kostjalt tuleb hageja kasuks poolte ühise poja ülalpidamiseks välja mõista hageja poolt nõutud 3000 krooni. Rahuldada ei saa apellandi nõuet vähendada temalt väljamõistetava elatise suurust 2175 kroonini. Osundatud summa näol on tegemist elatise

§ 61

lõikes 4 sätestatud praegu kehtiva miinimumsuurusega, millest väiksema elatise väljamõistmine kohustatud isikult on võimalik üksnes seaduses sätestatud erandlikel asjaoludel. Asjaolust, et elatise miinimumsuurus on kindlaks määratud seaduses, ei saa aga järeldada, nagu ei võiks kohustatud isikult lapse ülalpidamiseks väljamõistetav elatis seda miinimumsuurust ületada.

§ 61lg.

2 kohaselt määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Seega tuleb elatise põhjendatud suuruse leidmiseks esmalt tuvastada lapse vajaduste ulatus ning seejärel otsustada, milline osa lapsele vajalikest kulutustest tuleb kanda kummalgi vanemal, arvestades nende varalisi võimalusi. Maakohus pidas poolte ühisele lapsele vajalikeks igakuisteks kulutusteks 7000 krooni ja apellatsioonkaebuses ei ole kostja seda maakohtu järeldust ka vaidlustanud. Asjaolu, et poolte ühise poja põhjendatud vajaduste rahuldamiseks kulub igakuuliselt ca 7000 krooni, kinnitas kostja oma hagiavaldusele esitatud vastuses (tl. 15 – 16). TsMS § 231 lg. 2 kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks, kusjuures omaksvõtt on muuhulgas faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses. Et kostja võttis hageja poolt pojale vajalike kulutuste kohta väidetu maakohtu poolt tuvastatud ulatuses omaks, siis ei pidanud hageja esitama selle kohta täiendavaid tõendeid ja maakohus neid hindama, põhjendamatu on aga apellatsioonkaebuses maakohtule tehtud etteheide, nagu ei oleks otsuse põhjendus lapsele tehtavate kulutuste osas piisav. Seega lähtus maakohus õigesti sellest, et poolte poja igakuiste vajaduste rahuldamiseks kulub 7000 krooni. Et vanematel on oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused (

§ 49

), siis tuleb ka elatise suuruse kindlaksmääramisel lähtuda eeldusest, et 6 lapsele vajalikud kulutused tuleb vanematel katta võrdsetes osades. Sellest tulenevalt peab vanem, kes leiab, et tema osa lapse ülalpidamiskulutustes peaks olema väiksem kui teisel vanemal, seda põhjendama ja tõendama. Vaidlusaluses asjas peaks seega kostja põhjendama ja tõendama, et tema varaline olukord on hageja varalisest olukorrast sedavõrd halvem, et tingib lapsele vajalike kulutuste jätmise suuremas osas hageja kanda. Et hageja taotles kostjalt elatise väljamõistmist 3000 krooni suuruses summas, siis moodustab kostja osa poja vajaduste rahuldamises juba sellest tulenevalt vähem kui poole, eriti kui arvestada asjaolu, et elatise saajal tuleb sellelt maksta ka tulumaksu ning seega ei saa hageja eelduslikult kasutada poja vajaduste rahuldamiseks kogu kostjalt saadavat elatusraha. Veel suuremas ulatuses poolte ühisele pojale vajalikest kulutustest kostja kanda jääva osa vähendamiseks ei ole alust. Nii on kostja esimese astme kohtu menetluses esitanud poolte kohustuse vahekorra kohta vastakaid seisukohti, lähtudes ühest küljest vanemate kohustuste võrdsusest (tl. 15) ja nõustudes samal ajal ise maksma elatist 2175 krooni, mis moodustab lapse kostja poolt tunnistatud 7000 krooni ületavatest põhjendatud vajadustest isegi vähem kui veerandi (kui eeldada, et 2175 kroonist läheb tulumaksuks 21% ehk ca 457 krooni, siis on sellest lapsele võimalik kulutada ca 1718 krooni, mis on ca 24, 5% lapse vajadusest). Seejuures põhjendas kostja oma võimetust kanda lapsele vajalikud kulutused võrdselt hagejaga üksnes asjaoluga, et ta on alates veebruarist

1. a. töötu ning saab töötu abiraha 900 krooni. Apellatsioonkaebuses esmakordselt nimetatud tervislike põhjustega ei saa arvestada kooskõlas TsMS § 652 lg. 1 punktiga 2, kuna selle uue asjaolu apellatsioonimenetluses esmakordset esiletoomist ei ole sama paragrahvi lg. 4 kohaselt põhjendatud ning selleks ei ole ka sama paragrahvi lõikes 3 märgitud alust. Kolleegium leiab, et töötusega iseenesest ei saa kostja kanda jääva ülalpidamiskohustuse osa veelgi suuremat vähendamist põhjendada, mingitele asjaoludele, mis teeksid kostjale võimatuks mingisugusegi töö leidmise, ei ole aga tuginetud. Kostja varalise seisundi hindamisel arvestas maakohus õigesti ka asjaoluga, et kostjale kuulub kaks korteriomandit, sest suure puuduse korral tuleb põhimõtteliselt kõne alla vähemalt üks neist rahaks teha. Kui kaaluda lapse huvi – saada vanemalt ülalpidamist – ja kostja huvi – säilitada mõlemad korteriomandid vaatamata rahalistele raskustele –, siis tuleb eelistada alaealise lapse huve, kes ei saa ise oma elu-oluliste vajaduste rahuldamiseks midagi ette võtta ning kelle põhivajaduste rahuldamine sõltub täiel määral vanematest, sealhulgas kostjast. Kui apellant pidas oma õigusteadmisi ebapiisavaks, oli tal võimalus võtta endale esindaja, kuid ei ole kohustust seda teha (TsMS § 217 lg. 1). Asjaolust, et apellant ei pidanud vajalikuks võtta end esindama õigusteadmistega isik, ei saa talle iseenesest tuleneda menetluses mingeid eeliseid ega mööndusi. Iko Nõmm Kohtulahend parandatud Tallinna Ringkonnakohtu 17.11.2009 määrusega Kaupo Paal Malle Seppik 7 RESOLUTSIOON:
2. Parandada Tallinna Ringkonnakohtu
3. novembri
4. a. otsuse resolutsioonis viga, lugedes selle punktis 1 õigeks Harju Maakohtu otsuse kuupäevaks
5. juuli
6. a.
7. Määruse peale võib edasi kaevata, esitades määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse kättetoimetamisest. vahetult esitajale