Obsah (9)

§ 193§ 110§ 8§ 9§ 108§ 111§ 117§ 118§ 119

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-07-3612 Otsuse tegemise aeg ja koht 09. november 2007. a, Jõhvi kell 15.00 Kohus Viru Maakohus Kohtunik Viktor Brügel Kohtuasi M K pärandvara (pankr

) § 193 lg 1 kohaselt tuleb asjas kohaldada kuni 01.01.2004.a. kehtinud pankrotiseaduse sätteid. Kuni 01.01.2004.a. kehtinud pankrotiseaduse § 44 lg 1 p 4 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks kinkelepingu, sõltumatult sellest, kas võlgnik kinkega teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ning kas kingisaaja oli võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik, kui kingisaajaks oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise 2 tõttu. Võlgniku lähikondseteks pankrotiseaduse § 49 lg 1 kohaselt on muuhulgas võlgniku alanejad sugulased, st ka kostja.

1. Kuni 01.01.2004.a. kehtinud pankrotiseaduse § 42 lg 2 kohaselt kui tehingu teisel poolel ei ole tehingu järgi saadu alles, võib haldur tagasivõitmise korras tehingu kehtetuks tunnistamisel nõuda vara eest hüvitust. Tagasivõitmiseks esitab haldur võlgniku seadusliku esindajana kohtusse hagi. Lähtudes asjaolust, et kostja võõrandas kinnistu H R ´le, st tehingu järgi saadu ei ole kostjal alles, esitas pankrotihaldur nõude kostja poolt saadu väärtuse hüvitamiseks. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kostja võõrandas kinnistu 14.09.2005.a. 17234,50 krooni eest H R ´ile, kusjuures ostuhind oli võrdne maa väljaostuvõlaga Eesti Vabariigi ees. Hageja leiab, et nimetatud summa ei vasta ilmselgelt kinnistu harilikule väärtusele. Toetudes AS Arco Vara Kinnisvarabüroo arvamusele võib kinnistu turuväärtuseks 25.09.2002.a. seisuga arvata 240 000 krooni, kusjuures nimetatud hinnang ei kajasta metsamaa väärtust (3 ha). II Kostja vastus
2. Kostja kirjalikus vastuses hagile hagi õigeks ei võtnud ja vaidles sellele vastu. M K ja kostja vahel 25.09.2002.a. sõlmitud kinnistu võõrandamisleping ei ole tasuta leping, kuna kostjale läks üle peale kinnistu omandamist kohustus tasuda Eesti Vabariigile hüpoteek summas 36 417 krooni. Kinkelepinguga võttis kostja üle kohustuse hakata tasuma M K eest 10.aprilliks ja 10.oktoobriks Eesti Vabariigile 1012 krooni. Eelnimetatud kohustuse on kostja täitnud ning seetõttu on kinnistu omandamine toimunud tasuliselt. Kuna kostja omandas kinnistu tasu eest, tuleb lähtuda tehingu kehtetuks tunnistamisel pankroti-seaduse § 43, kui tehingu kehtetuks tunnistamise üldistest alustest. Vaidlustatud tehingul ei ole kinke iseloomu, kuna pooled olid võrdsed, st kostja omandas kinnistu tasu eest. Sellest tulenevalt ei ole tehing pankrotiseaduse § 44 lg 1 p 4 alusel tagasivõidetav. M K oli tehingu ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks tehingu tõttu. Tehingu tegemise ajal oli ta füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeles põllumajandustootmisega. M K ´le kuulusid põllumajandustehnika, veo - ja sõiduautod, samuti piimatootmiseks kasutatud põllumajandushooned (noorkarjalaut, veiselaut), mis asuvad xxx külas xxx vallas. 28.07.2003.a. kohtutäitur K. M arestis nimetatud hooned ning vastavalt vallasvara arestimise aktile oli hoonete väärtus 35 000 krooni. xxx Vallavalitsuse 02.04.2004.a. õiendi järgi puudusid hoonete aluse maa suhtes õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise subjektid. M K’l oli õigus erastada MaaRS § 22¹ lg 2 alusel põllumajandushoonete juurde ca 50 ha maad, mistõttu kinnistu võõrandamisega kostjale jäid M K’le vallasvara hooned, mille väärtus oli 28.07.2003.a. seisuga 35 000 krooni koos maa erastamise õigusega ning seetõttu ta ei muutnud sellest tulenevalt maksejõuetuks. Pankrotihaldur oleks saanud pankrotinõude rahuldada M K ’le kuuluvate ehitiste arvel. Pankrotihaldur oleks pidanud alustama maaostueesõigusega erastamise menetlust M K kuulunud hoonete juurde ning selle võõrandamisest saadud rahalistest vahenditest oleks piisanud võlausaldaja nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse kulude katmiseks. Maksu-ja Tolliameti 17.11.2005.a. kirjast nähtub, et M K puudus maksuvõlg (tl 42-45). III Hageja arvamus kostja vastuse kohta
3. Hageja oma kirjalikus arvamuses kostja vastuväidetega ei nõustunud. Hageja kohaselt kohustus kostja 25.09.2002.a. kinkelepingu alusel tasuma järelmaksu Eesti Vabariigile, mitte 3 hagejale, seega on kinkeleping käsitatav kinnisasja kinkimisena võlaõigusseaduse (VÕS) § 259 lg 1 sätestatud tähenduses. Ka kinkelepingu pooled ning notar on lepingut nimetanud kinkelepinguks ja sellisena allkirjastanud. Kostja ei kohustunud hagejale kinnisasja võõrandamise eest mitte midagi vastu andma. Eesti Vabariigile järelmaksu tasumise kohustust ei saa käsitleda kinkelepingust tuleneva kohustusena, vaid kinnisasja erastamisest tuleneva kohustusena. Maksu - ja Tolliameti kiri ei tõenda, et hageja maksejõulisust kinkelepingu sõlmimise hetkel, vaid ainult seda, et hagejal ei olnud maksukohustusi Eesti Vabariigi ees. Põllumajandushoonete olemasolu hagejal hinnanguliselt 35000 krooni väärtuses, mille juurde kuulus ka maa erastamise õigus, ei välista hageja maksejõuetust, kuna kreeditori nõue hageja vastu ületas selgelt hagejale kuuluvate põllumajandushoonete hinnangulist väärtust. Erastamisõigust ei saa rahas hinnata. Pankrotimenetluses maa erastamiseks peab erastamiskulud tasuma pankrotivara arvelt, mida aga käesolevas asjas ei ole. Kohtutäitur oli vallasvara hindamise aktis hinnanud ehitused kallimaks, kui nende turuväärtus tegelikult oli. 8.09.2003.a. vallasvara kordusenampakkumise aktis on hoonete hinnaks märgitud ainult 19 500 krooni. Kohtutäituril ei õnnestunudki noorkarjalauta ja veiselauta maha müüa, mistõttu tegemist on ehitistega, mis olid juba kinkelepingu sõlmimise hetkel väärtusetud. Vastavalt maareformiseaduse § 22¹ lõikele 2 on maa erastamise õigus elamu omanikul, kes on ka Eesti Vabariigi kodanik. Põllumajandushoonete puhul ei ole tegemist ehitistega, mis oleks käsitatavad elamutena ning seega puudub hagejal ka viidatud sättest tulenev õigus maa ostueesõigusega hoonete juurde erastada. Menetluskulude väljamõistmist ei saa pankrotihaldur T E ´lt nõuda, kuna pankrotihaldur ei ole asjas hagimenetluse pooleks (tl 90-93). IV Kohtuistung
4. Kohtuistungil jäi hageja esindaja esitatud nõude juurde, kuid soovis esitada ka alternatiivse taotluse, mille kohaselt juhul kui kohus leiab, et vaidlustatud kinkeleping on sisuliselt ostumüügileping, siis tuvastada, et sellel on osaliselt kinke iseloom, kuna kinnistu võõrandati 4-5 korda odavamalt kui oli selle turuhind.
5. Kostja esindaja vaidles hagile vastu. Nõue lähtub ebaõigest lähtepunktist, kuna hagejaks ei ole mitte M K kui füüsiline isik pankrotis, vaid tema pärandvara pankrotis. M K pärandisse ei kuulu enam kinnistu, mille tagasivõitmiseks on hagi esitatud, see oli võõrandatud. Tagasivõitmise hagis on ebaõigesti aluseks võetud vana pankrotiseaduse §
6. Kuna võlgnikuks ei olnud füüsiline isik, vaid tema pankrotivara, siis vana pankrotiseaduse § 44 ei ole võimalik kohaldada, kuna kehtiva

§ 193lg 1 seda ei võimalda.

M K kui füüsilise isiku pankrot on lõppenud ning M K poolt enne surma tehtud tehinguid ei saa käesolevas pankrotimenetluses kehtetuks tunnistada. V Täiendav kirjalik menetlus

1. Kohtumäärusega 18.09.2007.a. kohus uuendas asja arutamise, et tulenevalt kostja vastuväidetest välja selgitada hageja seisukoht, millist pankrotiseadust tuleks hagi läbivaatamisel kohaldada. Kohus määras menetluse jätkamise asjas kirjalikus menetluses.
2. Hageja täiendava seisukoha kohaselt tuleneb kehtiva

§ 193

lg 1, et kui vaidlustatud kinkeleping sõlmiti enne 01.01.2004.a., tuleb kinkelepingu tühistamisel kohaldada kuni 01.01.2004.a. kehtinud pankrotiseaduses sätestatud kinkelepingu tagasivõitmise regulatsiooni. Analoogilisele seisukohale on asunud Riigikohus 23.09.2005.a. otsuses asjas 3-2-1-70-05 ja see tuleneb VÕSRS § 7 lg 2 (tl 137-139, 155-156). 4 12. Kostja seisukoha kohaselt peab kohus tehingu tagasivõitmisel lähtuma kehtiva

§ 110-114 sätetest (tl 142-143) VI Kohtuotsuse põhjendused 13.

Kohus, vaadanud läbi hagiavalduse, kostja vastuse ja poolte täiendavad kirjalikud seisukohad, kuulanud kohtuistungil ära poolte esindajate seletused ja uurinud tsiviilasja toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada.

1. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et hagi läbivaatamisel tuleks kohaldada kuni 01.01.2004.a. kehtinud pankrotiseaduse sätteid. Riigikohtu tsiviilasja 3-2-1-70-05
2. septembri 2005.a. kohtuotsuse punktis 23 on märgitud, et „k u n a pankrotimenetluses tagasivõidetav tehing on tehtud enne
3. jaanuari
4. a, siis alates
5. jaanuarist
6. a kehtiva

§ 193lg 1 kohaselt tuleb asjas kohaldada kuni 1.

jaanuarini 2004. a kehtinud pankrotiseaduse sätteid,“ mistõttu kohus leiab, et see järeldus käib Riigikohtu menetluses olnud konkreetse kohtuasja kohta, kus nii pankrotimenetlus kui tagasivõitmise hagi olid algatatud enne 01.01.2004.a., so eelmise pankrotiseaduse kehtimise ajal. Kohtu hinnangul reguleerib 01.01.2004.a. jõustunud

§ 193

lg 1 juhtumeid, kus pankrotimenetlus on alanud eelmise pankrotiseaduse kehtimise ajal, kuid selle käigus läbiviidav pankrotimenetluse toiming tehakse pärast uue pankrotiseaduse jõustumist (01.01.2004.a.). Sätte sõnastust tuleb kohtu hinnangul tõlgendada nii, et kui pankrotimenetluse toiming (näit. tagasivõitmise hagi esitamine) tehakse pärast 01.01.2004.a. pankrotiseaduse jõustumist, kohaldatakse selle suhtes uue pankrotiseaduse sätteid. Käesolevas asjas on pankrotimenetlus algatatud 14.11.2005.a. ja tagasivõitmise hagi on esitatud 29.01.2007.a. Seega tuleb tagasivõitmise hagi läbivaatamisel kohaldada alates 01.01.2004.a. jõustunud pankrotiseaduse sätteid. Kohtu hinnangul reguleerib VÕSRS § 7 lg 1 teine lause tehingu tühistamist ja lepingu lõpetamist võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse kohaselt ja pole käesolevas asjas rakendatav, kuna pankrotiseadus reguleerib tehingu kehtetuks tunnistamist erisätetega. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 6 kohaselt kohus ei ole otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega. Eeltoodust tulenevalt kohus kontrollib, kas hagis toodud asjaolud annavad alust hagi rahuldamiseks kehtiva pankrotiseaduse alusel. 15. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et kuna võlgnik Marika Kivil on surnud ja pankrotimenetlus tema suhtes on lõppenud, pole enam võimalik rakendada tema poolt tehtud tehingute suhtes tagasivõitmist.

§ 8

lg 1 kohaselt on pankrotivõlgnik füüsiline või juriidiline isik, kelle suhtes kohus on algatanud pankrotimenetluse.

§ 9

lg 2-3 kohaselt võib võlgniku surma korral pankrotiavalduse esitada ka tema vara suhtes, seega võlgniku pärandi suhtes, mis muutub samasuguseks pankotivaraks nagu füüsilisest isikust võlgniku vara. Pankrotimenetluse eesmärgiks on võlausaldaja nõuete rahuldamine maksejõuetu võlgniku vara arvel (

§§-d 1-2), järelikult võib see toimuda siis, kui võlgnik on surnud, ka võlgniku pärandi arvel.

§ 108

lg 2 kohaselt on pankrotivara vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mida nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluses. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu hinnangul erinevust, kas pankrotivara puhul on tegemist füüsilisest isikust võlgniku varaga või tema surma korral tema pärandvaraga, mõlemal juhul saab rakendada ka tagasivõitmist. Pärandvara suurenemist peale pärandaja surma ei välista ka pärimisseaduse § 148 lg

1. 5
2. PankS § 109 lg 1 kohaselt tagasivõitmisel tunnistab kohus pankrotiseaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankS § 110 lg 1 p 4 kohaselt kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mis oli tehtud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldaja huve ja tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma.

§ 110

lg 3 kohaselt võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve.

§ 111

lg 1 p 2 kohaselt kohus tunnistab kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu.

§ 117

lg 1 p 3 kohaselt füüsiliselt isikust võlgniku lähikondseks on võlgniku alanejad sugulased.

§ 118lg 1-2 kohaselt tagasivõitmine toimub hagi esitamisega kohtule.

Tagasivõitmise nõude esitab võlgniku nimel haldur. Tagasivõitmise nõude võib esitada kolme aasta jooksul pankroti väljakuulutamisest.

1. Kohus leiab, et hagiavalduses toodud asjaolude kohaselt on alust tunnistada M K ja kostja vahel 25.09.2002.a. sõlmitud xxx, xxx vallas Ida-Viru maakonnas oleva kinnistu, pindalaga 27,11 ha, kinkeleping (tl 10-14) kehtetuks.
2. Kinkeleping on sõlmitud viie aasta jooksul enne M K pärandvara suhtes pankrotimenetluse algatamist (14.11.2005.a.). Kostja kui kingisaaja oli tehingu tegemise ajal võlgniku M K täiskasvanud tütar (tl 15), kelle puhul on eeldatav, et ta teadis, et M K kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. 15.11.2001.a. esitas AS Eesti Maapank (pankrotis) M K vastu võla sissenõudmiseks hagi kohtusse. Pärast hagi esitamist, 25.09.2002.a., võõrandas M K temale kuuluva xxx kinnistu kinke-lepinguga kostjale. Viru Ringkonnakohtu 27.02.2003.a. otsusega mõisteti M K ´lt AS Eesti Maapank (pankrotis) kasuks välja 85200 krooni. 28.07.2003.a. arestis kohtutäitur M K vallasvara summas 35000 krooni (tl 48). Vallasvara kordusenampakkumise käigus 08.09.2003.a. alandati M K vallasvara alghinda 19500 kroonile, millest realiseeriti vara (teraviljaladu - heinaküün) 12000 krooni eest (tl 97). Autoregistrikeskuse andmetel oli M K nimele registreeritud kokku 19 sõidukit (tl 52-54), kuid sõidukite asukoht on nii pankrotihaldurile kui kostjale teadmata (tl 7, 94). Kohus leiab, et Maareformi seaduse §-st 22¹ tulenev teoreetiline võimalus hoonete juurde kuulunud maa ostueesõigusega erastamiseks ei tõenda pärast kinnistu kinkelepingut M K maksejõulisuse säilumist. Mingit otsustust maa ostueesõigusega erastamise kohta kohaliku omavalitsuse organ ei ole teinud (tl 50), mistõttu pole teada, kas üldse, millist maad, millises suuruses ja millise võimaliku turuväärtusega oleks M K saanud ostueesõigusega erastada. Asjaolu, et M K suhtes algatati 06.10.2003.a. pankrotimenetlus kinnitab järeldust, et kinkelepingu tagajärjel muutus M K maksejõuetuks, kuna likviidse vara ebapiisavuse tõttu ei olnud ta võimeline rahuldama võlausaldaja nõudeid. Maksuvõlgade puudumine M K’l (tl 47) ei tõenda tal võlgnevuste puudumist teiste võlausaldajate ees. Seega kohus leiab, et kostja ei tõendanud, et M K oli vaidlustatud kinkelepingu sõlmimise ajal maksujõuline ega muutunud kinkimise tõttu maksejõuetuks.
3. Kohus ei nõustu kostja vastuväitega, et vaidlustatud kinkelepingu alusel ei toimunud vara võõrandamine kostjale kinkena. VÕS § 259 lg 1 kohaselt toimub kinkelepingu alusel omandi või varalise üleminek kingisaajale tasuta või kingisaajat rikastades. Vaidlustatud kinkelepingu punktis 5.
4. hindasid lepingupooled lepingu eseme väärtuseks 50000 krooni, kuid kostja kui kingisaaja ei pidanud kinkijale seda summat tasuma. Samas võttis kingisaaja kinnisomandi vastuvõtmisel üle hüpoteegi Eesti Vabariigi kasuks summas 36417 krooni. Kostja pangakonto väljavõtetest nähtub, et ta tasus ajavahemikul 30.10.2002.a. kuni 11.08.2005.a. hüpoteegi 6 katteks 22654,30 krooni (tl 55-81) ja hüpoteek kustutati (tl 46). Isegi kui nõustuda, et hüpoteegi ülevõtmine tähendas M K varalise kohustuse ülevõtmist, rikastus kostja ainuüksi kinkelepingu sätetest tulenevalt vähemalt 27345,70 krooni võrra (50000-22654,30). Samas ei välista VÕS § 265 lg 1 ka kinkelepingus kingisaajale ettenähtud koormisi või kohustusi, mistõttu kohus leiab, et kinnisasja erastamisest tuleneva kohustuse täitmist Eesti Vabariigi ees ei saa käsitleda kingisaaja vastusooritusena kinkijale. Seega kohus leiab, et vaidlustatud 25.09.2002.a. tehingu puhul oli tegemist kinkelepinguga, mis on tagasivõidetav, st see tuleb tunnistada kehtetuks. 20.

§ 119

lg 1 kohaselt kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Lg 3 kohaselt tagasivõidetud tehingu alusel saadu hävimise või kahjustumise korral, samuti juhul, kui saadu väljaandmine on muul põhjusel võimatu, peab teine pool hüvitama saadu väärtuse või selle vähenemise, kui ta teadis või pidi teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Kostja on kinkelepingu alusel saadud kinnistu 27,11 ha 14.09.2005.a. võõrandanud (tl 16-22), seega on selle väljaandmine hagejale võimatu. Kohtu hinnangul kostja pole tõendanud, et ta ei teadnud või ei pidanud teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Kostja vastuväidetega, et vaidlustatud kinkelepingu puhul oli tegemist kinnistu tasulise võõrandamisega ja et M K ei muutunud kinkimise tagajärjel maksejõuetuks, kohus eelpooltoodud põhjendustel ei nõustu. Seega peab kostja hüvitama hagejale tagasivõidetud tehingu alusel saadu.

1. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 kohaselt eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seadusega või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Hageja poolt esitatud tõendi kohaselt (tl 24-26) oli kinkelepingu alusel üleantud kinnistu turuväärtus seisuga 25.09.2002..a. vähemalt 240000 krooni (ilma metsamaa 3 ha väärtuseta). Kostja pole hageja arvamust kinnistu turuväärtuse kohta otsesõnu vaidlustanud. Kohus ei loe kostja ja H R vahel 14.09.2005.a. sõlmitud kinnistu müügilepingus kokkulepitud hinda 17234,50 krooni usaldusväärseks tõendiks kinnistu turuväärtuse kohta, kuna lepingu punktis 4.2 on sätestatud (tl 19), et ostuhind loeti võrdseks maa väljaostuvõlaga. Samuti on juba vaidlustatud kinkelepingus määratud kinnistule kõrgem hind (50000 krooni). Seega peab kostja hüvitama hagejale 240 000 krooni.
2. Eeltoodud õiguslikel põhjendustel kohus rahuldab hagi täielikult. V Menetluskulud
3. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sellest tulenevalt peab hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtuvälised kulud, kandma kostja.
4. TsMS § 134 lg 3 kohaselt kui tuvastusnõue esitatakse koos sellega seotud varalise nõudega, loetakse hagihinnaks üksnes varalise nõude hind. TsMS § 139 lg 3 kohaselt riigilõivu suurus sõltub tsiviilasja hinnast, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Riigilõivuseaduse lisa kohaselt tuleb tsiviilasjalt hinnaga 240000 krooni tasuda riigilõivu 12 250 krooni. Hageja oli menetlusabi korras vabastatud hagiavalduse esitamisel riigilõivu tasumisest. TsMS § 190 lg 2 teise lause kohaselt kohtukulud, mille tasumisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Kuna kohus rahuldab hagi, mõistab kohus riigilõivu 12250 krooni välja kostjalt riigituludesse. 7 Viktor Brügel kohtunik 8