Obsah (6)

§ 361§ 367§ 195§ 101§ 158§ 113

2-08-18625 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL ÄRAKIRI Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 17. november 2009.a, Tallinn Tsiviilasja

) § 367 lg 1 on olemuslikult dispositiivne säte. Seetõttu on hageja poolt kostjale kulude hüvitamise nõuete esitamise korral pooltele siduvad poolte vahel liisingulepingute üldtingimustes sisalduvad kokkulepped. Kuna üldtingimuste punkti 5.7 järgi ei ole hageja kohustatud oma kulul rendiobjekti remontima ja sellele teisi kulutusi tegema, on selliste kulutuste tegemine rendiobjektile hageja vaba tahe. Seetõttu ei ole kostja viidatud sätte alusel vastutav kokkuleppimata kulude tekkimise eest. MENETLUSE KÄIK

2. mail 2009.a on hageja esitanud oma kirjaliku seisukoha kostja vastuse osas. Seisukohale on lisatud ka täiendavaid dokumentaalseid tõendid hageja poolt kantud kulude kohta.
4. oktoobri 2009.a määrusega otsustas kohus lahendada asja poolte nõusolekul kirjalikus menetluses seda kohtuistungil arutamata vastavalt TsMS § 403 lg-le
5. Kohus kohustas menetlusosalisi esitama kõik asja lahendamise seisukohast tähtsust omavad dokumendid ja avaldused kohtule 20 päeva jooksul arvates nimetatud kohtumääruse kättetoimetamisest. Samuti teatas kohus
6. aprilli 2009.a määruses, et kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 20 päeva pärast dokumentide ja avalduste esitamise tähtpäeva möödumist.
7. oktoobri 2009.a kohtumääruse saab lugeda pooltele kättetoimetatuks
8. oktoobril 2009.a. Pooled täiendavaid dokumente ega avaldusi kohtule esitanud ei ole. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
9. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
10. Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Pooltel puudub vaidlus järgmiste õiguslikult oluliste asjaolude üle. Hageja ja kostja vahel on sõlmitud hagis nimetatud liisingulepingud, vastavalt
11. veebruaril 2004.a ja
12. juulil 2005.a. Mõlemad lepingud on hageja poolt ennetähtaegselt lõpetatud (üles öeldud)
13. juulil 2006.a kostjale saadetud teatisega (vt toimik, lk 13) lepingute üldtingimuste punktide 10.1.1 ja 10.1.11 alusel. Liisingulepingute objektiks olnud sõidukid on kostja poolt hagejale tähtaegselt tagastatud. Kostja ei ole vaidlustanud ka hageja väiteid, et liisingulepingu I alusel on tasumata rendimakse summas 187,70 krooni ja liisingulepingust II tulenevalt rendimakseid summas 21 018,91 krooni.
14. Pooltel on õiguslik vaidlus eeskätt selle üle, milliseid hageja poolt väidetavalt tehtud kulutusi on kostja kohustatud hüvitama.
15. Poolte vahel sõlmitud vaidlusaluste lepingute näol on tegemist liisingulepingutega

§ 361

tähenduses, milles sisalduva määratluse järgi kohustub liisinguandja liisingulepinguga omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Liisingulepinguga I kohustus hageja omandama sõiduki Mercedes-Benz S430 F I OÜ-lt ning andma selle kostja kasutusse tähtajaga kuni

1. veebruar 2008.a (vt toimik, lk 7). 5 Üldtingimuste (vt toimik, lk 8-11) punkti 6.1 kohaselt oli kostja kohustuseks tasuda hagejale kooskõlas lepingu tingimustega lepingu sõlmimise tasu ja teisi makseid ning tasusid vastavalt lepingule ja hinnakirjale. Üldtingimuste punktist 3.1 tuleneb, et kui kostja oleks kohaselt täitnud kõik lepingutingimused ning tasunud hagejale kõik maksed, oleks omand rendiobjektile üle läinud kostjale ning viimasel olnuks õigus nõuda omandi ülemineku vastavat vormistamist. Samuti kohustus hageja liisingulepinguga II omandama sõiduki Jeep Grand Cherokee Limited 3,0V OÜ-lt SÜ ning andma selle kostja kasutusse tähtajaga kuni
2. juuli 2010.a (vt toimik, lk 19). Liisingulepingu II üldtingimuste (vt toimik, lk 20-23) punkti 6.1 kohaselt oli kostja kohustuseks tasuda hagejale rendimakseid ja käibemaksu lepingu lisaks olevas maksegraafikus toodud suuruses vastavateks maksmispäevadeks ning teisi summasid vastavalt lepingule ja hageja poolt kehtestatud hinnakirjale. Vastavalt

§ 367

lg-le 4 peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Ka liisingulepingu I üldtingimuste punkti 12.2 järgi peab rentnik (s.t kostja) hüvitama lepingu lõpetamisest tulenevad kahjud, sealhulgas saamata jäänud tulu. Samuti tuleb kostjal kui liisinguvõtjal hüvitada lepingu ennetähtaegse lõpetamisega seotud kulud vastavalt liisingulepingu II üldtingimuste punktidele 10.2 ja 10.

2. Iseenesest õige on kostja seisukoht, et hagejal tuleb lähtudes TsMS § 230 lg 1 esimesest lausest hagetavate kulude kandmist tõendada. Hageja on aga nimetatud asjaolusid
3. mail 2009.a esitatud täiendavate tõenditega kohtu hinnangul siiski piisavalt tõendanud (vt toimik, lk 75-84). Arvestades TsMS § 438 lg-s 1 sätestatut, peab kohus vajalikuks samas analüüsida, milliste kulude hüvitamist

§ 367lg 4 mõttes on hageja õigustatud kostjalt nõudma.

14. Poolte vahel sõlmitud liisingulepingud ega ka seaduse dispositiivsed normid ei täpsusta, millised võimalikud kulud eelnimetatud lisakuludena hüvitada tuleb. Arvestades

§ 367

lg 4 sõnastust ja ka ülalkäsitletud lepingupunkte, peavad lisakulud olema kaasnenud lepingu ülesütlemisega. Lähtudes Riigikohtu tsiviilkolleegiumi poolt 8. novembril 2006.a tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06 tehtud otsuse punktides 9-11 sisalduvast käsitlusest, peavad taolised kulud olema mõistlikult põhjendatud. Riigikohtu kõnealuse lahendi kohaselt võivad lisakuludena põhimõtteliselt hüvitamisele kuuluda näiteks müügikulud, kulud sõiduauto puhastusteenusele, samuti võib lisakuluks olla sõiduauto tagastustasu. Lahendi punktis 9 on muu hulgas märgitud, et liisinguandja tegevus on reeglina suunatud üksnes krediidi pealt kasumi teenimisele. Seetõttu on liisinguandja tegevus reeglina suunatud ka nende sõiduautode võõrandamisele, mille liisinguvõtja on tagastanud liisingulepingu ülesütlemise tõttu. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud. Ka juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid ise, oleksid sellega seotud kulud lisakulud

§ 367lg 4 tähenduses.

Need kulud võiksid sellistel juhtudel aga olenevalt asjaoludest olla ka suuremad kui n-ö sisseostetava müügiteenuse korral (nt täiendavate töötajate palkamisega seotud kulud, autode hoidmiskohaga seotud kulud vms).

1. Eeltoodut arvestades tuleb kohtu hinnangul lugeda kindlasti õiguslikult põhjendatuks nõudeid seonduvalt hageja kantud lisakuludega müügiteenusele vastavalt 6250 krooni (sh käibemaks 18%) ja 13 375,01 krooni (sh käibemaks 18%). Vastavate kulude kandmine hageja poolt on tõendatud Autolink OÜ poolt hagejale esitatud arvetega (vt toimik, lk 83 ja lk 84). Sõidukite võõrandamine ei ole vaadeldav hageja põhilise äritegevusena. Isegi kui see nii oleks, kaasneksid võõrandamisega täiendavad kulud. Kostja ei ole väitnud, et kulud müügiteenusele oleksid ebamõistlikult suured või et vastavat teenust oleks hageja saanud osta odavamalt.
2. Samadel põhjustel kuuluvad kostja poolt hüvitamisele ka kulud liisingulepingu I esemeks oleva sõiduki sisepesule ja poleerimisele summas 1600 krooni kui sõiduki taasvõõrandamisega seonduvad kulud. Vastava kulu kandmine hageja poolt on tõendatud Autolink OÜ arvega (vt 6 toimik, lk 78). Samuti tuleb pidada mõistlikeks kuludeks hageja kulutusi liisingulepingu II esemeks oleva sõiduki keemilisele sisepesule ja poleerimisele kogusummas 1600 krooni, millised on tõendatud Autolink OÜ arvega (vt toimik, lk 79-80). Sama ei saa kohtu arvates aga väita liisingulepingu II oleva sõiduki remondikulude kohta, mis ka kajastuvad viimatiosundatud arvel. Kohtu hinnangul puuduvad tõendid selle kohta, et need kulud oleksid seotud liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamisega. Puuduvad andmed selle kohta, et sõiduk oleks kostja poolt pärast lepingu lõpetamist tagastatud remonti vajavas seisukorras. Lisaks on kõnesolev sõiduk eeldatavalt kostja poolt tagastatud 2006.a juuli lõpus, vaidlusalused remonttööd teostatud aga alles 2006.a septembris.
3. Hageja nõue liisingulepingust I tulenevate kindlustusmaksete hüvitamiseks summas 23 687,15 krooni kuulub rahuldamisele osaliselt. Tegemist on kindlustusmaksetega sõiduki kui vara kindlustamise eest. Hageja poolt esitatud tõendite valguses on ebaõige kostja väide, et sõiduk kindlustati järgnevaks 12 kuuks päeval, kui hageja ütles liisingulepingu I kostjaga üles (s.o 20.07.2006.a). Hageja poolt
4. mail 2009.a täiendavalt esitatud kindlustuspoliisist nähtuvalt oli sõiduk kindlustatud
5. märtsil 2006.a perioodiks 09.03.2006-08.03.
6. Sama tõendi kohaselt oli kindlustusmakse suuruseks 40 107 krooni (vt toimik, lk 75-77). Samas nõustub kohus kostja seisukohaga, et pärast liisingulepingu ülesütlemist ja sõiduki tagastamist puudus kostjal liisingulepingust tulenevalt kohustus tasuda (tagastatud) sõiduki kindlustuse eest. Liisingulepingu I üldtingimuste punktis 2.1 sisalduva määratluse kohaselt on kapitalirendi periood ajavahemik, mille jooksul rentnik valdab ja kasutab rendiobjekti.

§ 195

lg 2 järgi vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Ülalmärgitud kindlustusperioodi kestel kasutas ja valdas kostja sõidukit (enne selle tagastamist) eeldatavalt 4 kuud ja 10 päeva (s.o 09.03.2009-19.07.2006), kuna nähtuvalt asja materjalide juures olevast üleandmise-vastuvõtmise aktist tagastas kostja sõiduki (Autolink OÜ-le)

1. juulil 2006.a. Jagades ülalmainitud kindlustusmakse 40 107 krooni 12-kuulise perioodi peale, moodustaks sõiduki ühe kuu kindlustusmakse 3342,25 krooni. 4,33 kalendrikuu eest (10 päeva moodustab ca 1/3 kalendrikuust) tuleks vastavalt tasuda 14 471,94 krooni. Selles ulatuses saab kindlustusmaksete hüvitamise nõuet lugeda ka õiguslikult põhjendatuks.
2. Edasiselt käsitleb kohus hageja poolt liisingulepingu I esemeks oleva sõiduki võõrandamisega kaasnenud müügikahjumi summas 161 336,94 krooni hüvitamise kohustust. Õiguslikult on ka siin tegemist hageja väidetava kulutusega

§ 367lg 1 mõttes.

Kohtu hinnangul tuleb nimetatud nõude osas hagi rahuldada. Kulu tekkimine on hageja ja kostja vahel sõlmitud liisingulepingu I lisaks oleva maksegraafiku ning hageja ja Autolink OÜ vahel sõlmitud müügilepinguga piisavalt tõendatud (vt toimik, lk 12 ja lk 82). Sõiduki liisingulepingu järgseks jääkmaksumuseks oli liisingulepingu ülesütlemise hetkel 267 269, 14 krooni (käibemaksuta), sõiduk on õnnestunud hagejal

1. jaanuaril 2008.a edasi võõrandada 105 932,20 krooni eest (käibemaksu (18%) arvestamata). Lahutades viimatinimetatud summa sõiduki jääkmaksumusest (267 269,14 kr), on tulemuseks 161 336,94 krooni.
2. Seonduvalt hageja väidetega peab kohus vajalikuks märkida, et õiguslikult oluline on siiski sõiduki väärtus (selle tagastamise ajal), mitte selle edasivõõrandamisel saadud ostuhind. Nii tuleneb

§ 367

lg-st 3, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Käesoleval juhul jäi liisingulepingu I lõppemisel sõiduki omandiõigus hagejale, mistõttu säilitas ta nii sõiduauto kui omandas ka tasutud rendimaksed (koos intressiga). Seega jäi hagejale kogu sõiduki väärtus

§ 367

lg 3 tähenduses, mistõttu tasumata rendimakseid tuleb kõrvutada sõiduki väärtusega tagastamise ajal. Juhindudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 65, loetakse eseme väärtuseks eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Põhimõtteliselt oleks võimalik liisingulepingus 7 pooltel kokku leppida, et kulude hüvitamise nõude suurus sõltub vara võõrandamisest saadud summast. Samas peaks leping sellisel juhul ette nägema vara võõrandamise konkreetsed tingimused. Käesoleval juhul tõendeid rendiobjektiks olnud sõiduki väärtuse kohta selle liisinguandjale tagastamise hetkel kohtule esitatud ei ole. Seda arvestades, võib sõiduki (vara) võõrandamise hinda 105 932,20 krooni (koos käibemaksuga 120 000) lugeda eelduslikult harilikuks väärtuseks. Kostja on väitnud, et kõnealuse sõiduki harilik väärtus oli suurem hageja poolt nimetatust. Samas ei ole kostja nimetatud väidete kinnituseks tõendeid esitanud. Kohus lisab, et kuivõrd vaidlusalune liisinguleping on sõlmitud enne 1. maid 2004.a (mil jõustus kehtiv käibemaksuseadus), on põhjendatud lähtuda liisingueseme tagastamise aegse väärtuse arvestamisel väärusest, mida on käibemaksu võrra vähendatud. Seda põhjendab eeskätt asjaolu, et tasumata liisingumaksetelt enam käibemaksu ei maksta (vt nt: Riigikohtu 9. detsembri 2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08, p 23-24). 20. Rahuldamisele kuuluvad ka hageja nõuded tasumata liisingumaksete väljamõistmiseks kostjalt. Nagu juba kohtu poolt osundatud, vabastab lepingu ülesütlemine

§ 195lg 2 järgi mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest.

Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Vaidlustamata asjaolude kohaselt olid kostjal liisingulepingute ülesütlemise hetkeks tasumata rendimakseid (liisingumakseid) liisingulepingu I järgi 187,70 krooni ja liisingulepingu II järgi 21 018,91 krooni.

§ 101lg 1 p 1 alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt nimetatud kohustuste täitmist.

21. Hagis esitatud leppetrahvinõuded (kummastki lepingust tulenevalt 5000 kr) on õiguslikult põhjendatud ning poolte esitatud asjaolud ei anna alust nõuete rahuldamata jätmiseks.

§ 158

lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Liisingulepingu I üldtingimuste punktidest 5.11 ja 12.1 nende koostoimes tuleneb, et hagejal on õigus nõuda kostjalt leppetrahvi kuni 20% lepingu rikkumise ajal kehtivast väljaostuhinnast, kui rentnik (liisinguvõtja) ei täida enda lepingust tulenevate maksete tasumise kohustust. Sisuliselt sama järeldub liisingulepingu II üldtingimuste punktidest 5.10 ja 10.

1. Puudub vaidlus selles, et kostja on liisingulepingu I üldtingimuste punkti 12.1 ja liisingulepingu II üldtingimuste punkti 10.1 tähenduses enda lepingulisi kohustusi rikkunud. Seega on hagejal tekkinud leppetrahvide nõudmise õigus. Leppetrahvide suurus ei ületa lepingute üldtingimustes fikseeritud piirimäärasid (20% väljaostuhinnast).
2. Lähtudes ülaltoodust, rahuldab kohus liisingulepingust I tuleneva tasumata rendimakse nõude summas 187,70 krooni ning lisaks lepingu ülesütlemisega kaasnenud kulude hüvitamise nõude kogusummas 183 658,88, sh kulud liisingulepingu I esemeks oleva sõiduki sisepesule ja poleerimisele summas 1600 krooni, kulud müügiteenusele summas 6250 krooni, vara realiseerimisest tingitud kahjum summas 161 336,94 krooni ning kulud kindlustusmaksetele 14471,94 krooni ulatuses. Liisingulepingust II tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tasumata rendimaksed summas 21 018,91 krooni ning lepingu ülesütlemisega seonduvad kulud kogusummas 14 975,01 krooni, sh kulud liisingulepingu esemeks oleva sõiduki hooldusele summas 1600 krooni ning sõiduki müügiteenusele summas 13 375,01 krooni. Samuti rahuldab kohus ülalnimetatud leppetrahvinõuded.
3. Hageja on palunud kostjalt ka viivise väljamõistmist liisingulepingute üldtingimuste punkti 6.7 järgi, mille kohaselt tuleb liisinguvõtjal tasuda ükskõik millise makse või muu lepingujärgse summa tasumisega hilinemisel viivist 0,3% tähtaegselt tasumata summalt iga tasumisega viivitatud päeva kohta. Hageja arvestuste kohaselt on liisingulepingu I järgne viivisenõue
4. mai 2008.a seisuga 88 412,09 krooni ja liisingulepingu II järgne viivisenõue 8 sama kuupäeva seisuga 75 906,90 krooni. Kostja ei ole iseseisvaid vastuväiteid viivisenõudele esitanud ning tuginenud selles osas üksnes hageja põhinõuete tõendamatusele.
5. Kohtu hinnangul kuuluvad viivisenõuded rahuldamisele osaliselt.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kohus lähtub hagis välja toodud kostja poolt vaidlustamata arvestusest. Kohtu hinnangul on osaliselt põhjendamatu viivise nõudmine hageja poolt liisingulepingu I alusel esitatud arve nr A06167622 (vt toimik, lk 14) tasumisega viivitamise eest,

1. mai 2008.a seisuga moodustas viivisenõue hageja arvestuse kohaselt 45 208,27 krooni. Nagu kohus on eelpool leidnud, on hageja nõue kindlustusmaksete hüvitamiseks (summas 23 687,15 krooni) õiguslikult osaliselt põhjendamatu (vt täpsemalt otsuse p 17). Kohus on pidanud nimetatud nõude põhjendatud suuruseks 14 471,94 krooni. Vastavalt kuulub vähendamisele ka viivisenõue –
2. mai 2008.a seisuga oleks viivis arves nr A06167622 kajastatud nõude osas 27 742,71 krooni. Viivisenõue kõikide liisingulepingust I tulenevate rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise eest kokku moodustab
3. mai 2008.a seisuga vastavalt 70 746,54 krooni. Samuti on osaliselt põhjendamatu viivise nõudmine hageja poolt liisingulepingu II alusel esitatud arve nr A06241537 (vt toimik, lk 25) tasumisega viivitamise eest,
4. mai 2008.a seisuga moodustas viivisenõue hageja arvestuse kohaselt 12 805,56 krooni. Nagu kohus on eelpool leidnud, on hageja nõue nimetatud liisingulepingu eseme remondiga seonduvate kulude hüvitamiseks (summas 7 635,99 kr) osaliselt põhjendamatu (vt täpsemalt otsuse p 16). Kohus on pidanud nimetatud nõude põhjendatud suuruseks 1600 krooni. Vastavalt kuulub vähendamisele ka viivisenõue –
5. mai 2008.a seisuga oleks viivis arves nr A06241537 kajastatud nõuete osas 2683,20 krooni. Viivisenõue kõikide liisingulepingust II tulenevate rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise eest kokku moodustab
6. mai 2008.a seisuga vastavalt 65 784,55 krooni.
7. Kohtu hinnangul kuulub rahuldamisele ka hageja poolt TsMS § 367 alusel esitatud nõue viivise väljamõistmiseks kostjalt protsendimääraga 0,3% päevas põhinõudelt iga tasumisega viivitatud päeva kohta alates
8. maist 2008.a kuni kohase täitmiseni. TsMS §-s 367 sätestatu võimaldab esitada viivisenõude koos põhinõudega hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni.
9. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Vastavalt TsMS § 163 lg-le 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on hagis esitanud nõudeid (sh viivisenõuded) kogusummas 409 410,69 krooni. Kohus rahuldab käesoleva otsusega nõuded 366 371,59 krooni ulatuses, mis on ligikaudu 90%. Lähtudes ülaltoodust ning juhindudes TsMS § 163 lg-s 1 sätestatust, peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulud 10% ulatuses hageja ja 90% ulatuses kostja kanda. Kohus selgitab, et menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. 9 Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3). Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik ÄRAKIRI ÕIGE KOHTUNIK 10