← Eesti

2-09-32223/6

Obsah (8)§ 28§ 117§ 306§ 1§ 163§ 30§ 29§ 130

KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Merike Varusk Määruse tegemise aeg ja koht 16. november 2009, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-09-32223 Tsiviilasi AS B avaldus

§ 28

lg 2 kohaselt loetakse raskeks juhtimisveaks juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt oma kohustuse rikkumist tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Laenulepingu sõlmimist ning selle tagajärjel tekkinud maksmata laenusummat ei saa iseenesest käsitleda raske juhtimisveana, mis põhjustas võlgniku maksejõuetuse. Isegi kui laenulepingu sõlmimine võiks olla vaadeldav kui põhjendamatu kohustuse võtmine, kuna juhatuse liikmelt eeldatakse raamatupidamise- ja finantsarvudest arusaamist, üldise majandussituatsiooni tundmist ja sellest tulenevalt ettevõtte tegevuses vastavate otsuste tegemist, siis jääb ajutine haldur seisukohale, et võlgniku juhatuse liikmel puudus tahtlus oma kohustuse rikkumiseks ning seega puudub subjektiivne koosseis. Kui võlgniku omakapital langes alla seaduses sätestatud piiri, oleks aktsionär pidanud tulenevalt ÄS §-st 301 otsustama kas aktsiakapitali suurendamise tingimusel, et netovara suurus moodustaks seeläbi vähemalt ÄS §-s 222 nimetatud aktsiakapitali suuruse või otsustama AS lõpetamise, ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise või esitama viivitamatult pankrotiavalduse. ÄS § 306 lg 31 kohaselt kui AS on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus esitama viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, kohtule AS pankrotiavalduse. Võlgniku raamatupidamist on peetud korrektselt ning pole alust väita, et võlgniku juhatusel on puudunud võimalus jooksvalt raamatupidamisandmetega tutvumiseks. Võlgniku juhatusel on olnud mõistlik võimalus tutvuda AS B majandusnäitajatega, analüüsida tekkinud olukorda ning võimalikke edasisi tegutsemisviise, siiski ei võtnud ASi B juhatus ette vajalikke meetmeid tegutsemaks kooskõlas äriseadustikuga. AS B on võõrandanud hoopis 20.03.2009 OÜ T.R.E.C. kõik oma viimased kinnistud ning müügihinna osas on teostatud tasaarvestus. On ilmselge, et peale seda on AS B muutunud püsivalt maksejõuetuks. Võlgniku juhatus on esitanud kohtule pankrotiavalduse aga alles 03.07.2009. Ajutine haldur on seisukohal, et võlgnik on hilinenud pankrotiavalduse tähtaegse esitamisega. Ajutine haldur jääb seisukoha juurde, et võlgnik oleks pidanud esitama kohtule avalduse pankrotimenetluse algatamiseks peale seda, kui talle sai lõplikult teatavaks asjaolu, et AS Swedbank ei ole nõus enam laenulepingut pikendama. Pankrotiavalduse mittetähtaegne esitamine on üheks võimalikuks raskeks juhtimisvea tunnuseks. Kui võlgniku kohustused võlausaldajate ees on seoses müügitehingutega alates 20.03.2009 kuni 30.09.2009 vähenenud ca 62 miljonit, siis varad bilansiliselt on vähenenud seevastu 71,2 miljonit. Võlgniku majandustegevuse kahjum perioodil 20.03.2009 kuni 30.09.2009 moodustab kokku 9 098 596 krooni, seda kasumiaruannete kohaselt eelkõige tegevuskulude näol. Võlgniku juhatuse liige on sõlminud viimase aasta jooksul küll hulgaliselt müügilepinguid ning teinud tasaarvestusi äriühingutega, kellega on halduri hinnangul olnud võlgnikul ühine majanduslik huvi. Tegemist ei ole antud juhul küll lähikondsetega

§ 117

tähenduses, kuid halduri hinnangul võib pankroti välja kuulutamise korral olla võimalik tunnistada vähemalt osad nendest võlgniku lähikondseteks, mis omab vara tagasivõitmise korral määravat tähtsust. AS-il B on täna täitmata kohustusi võlausaldajate ees, kelle nõuded on olnud sissenõutavad juba 2007.aastal. Ajutise halduri hinnangul, kui juhatuse liige valib juriidilise isiku vara võõrandades oma tehingupartneriks teadlikult isikuid, kellega tal on ühine majanduslik huvi või tegemist on edaspidi n.n. „vajaliku äripartneriga“ ning saamata seejuures müügitehingust 8 2-09-32223 reaalset rahalisi vahendeid, mille arvelt rahuldada kõikide võlausaldajate nõudeid, vaid tasaarvestab järjepidevalt vastastikuseid nõudeid, siis sellises juhatuse liikme tegevuses võib tuvastada võlgniku poolt oma tahtlikku maksevõime olulist vähendamist või põhjendamatute soodustuste andmist, mis on KarS § 384 kohaselt pankrotialasteks süütegudeks. Antud tehingute asjaolud ning põhjendatus vajab pankroti väljakuulutamise korral täiendavalt selgitamist. Võlgniku maksejõuetuse peamisteks põhjusteks on halvenenud globaalne majandussituatsioon ning kinnisvaraturu langemine, ühtlasi juhatuse valed planeerimisotsused. Ajutine haldur on seisukohal, et võlgniku maksejõuetuks muutumist on muuhulgas mõjutanud ka võlgniku juhatuse juhtimisotsused, mis võivad olla käsitletavad raskete juhtimisvigadena. Ajutine haldur on tuvastanud, et 2008. aastal enne Swedbank AS-ile laenu tagastamise tähtaega ning osaliselt ka peale laenu tagastamise tähtaega on AS B tagastanud laenu OÜ CPU 299 795 krooni. Pankrotimenetluse algatamise seisuga omab võlgniku juhtorgani liige TT OÜ-s CPU osalust 100 % ning kuulub OÜ juhatusse. Lisaks on võlgnik vähesel määral tagastanud ettemaksu OÜ KT ja O. Pankrotimenetluse algatamise seisuga omab võlgniku juhtorgani liige TT OÜ-s KT ja O osalust 75 % ning on OÜ juhatuse liige. 12.01.2009 on AS B tagastanud laenu OÜ ÜV summas 158 400 krooni. Pankrotimenetluse algatamise seisuga omab võlgniku juhtorgani liige TT OÜ-s ÜV osalust 100 %, ning on OÜ juhatuse liige. Ajavahemikus 5.11.2008 kuni 11.11.2009 on AS B tagastanud laenu OÜ K summas 20 445 krooni. Pankrotimenetluse algatamise seisuga omab võlgniku juhtorgani liige TT OÜ-s K osalust 100 %, ning on OÜ juhatuse liige. 7.11.2008 on AS B tagastanud laenu OÜ XXX summas 18 300 krooni. Pankrotimenetluse algatamise seisuga omab võlgniku juhtorgani liige TT OÜ XXX osalust 100 %, ning on OÜ juhatuse liige. Ajutise halduri hinnangul on võimalik nimetatud tagastatud rahalised kohustused pankroti väljakulutamise korral tagasi nõuda, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Arvestamata ei saa jätta asjaoluga, et enamus nendest omab nõudeid ka võlgniku vastu ning nõude tunnustamise korral pankrotimenetluses on võimalik teha võlausaldajal tasaarvestus. 20.03.2009 sõlmitud müügilepinguga on AS B võõrandanud OÜ T.R.E.C kõik oma viimased kinnisasjad hinnaga 60 450 000 krooni, millest 40 677 966 krooni moodustas maksustatav käive. AS B kohustus deklareerima ja tasuma hiljemalt 20.aprilliks käibemaksu summas 7 322 034 krooni. Ostja ja müüja leppisid tehingus kokku, et pooled tasaarvestavad vastastikused nõuded. Ajutisele haldurile teadaolevalt on OÜ T.R.E.C. omandanud nõude ASlt Swedbank koos kõikide kõrvalnõuetega. AS Swedbank on loovutanud 03.03.2009 oma hüpoteegid OÜ T.R.E.C kasuks. Lisaks on haldurile teatavaks saanud, et nimetatud tehinguga võõrandatud kinnistutele on võetud eelnevalt hinnangud seoses kinnistute võimaliku turuväärtusega. Lähtudes eeltoodust ning Riigikohtu seisukohtadest (viimane nt. 3-2-1-63-09), asub ajutine haldur seisukohale, et kuna antud tehing on tehtud turuhinnas ning pankroti korral ei oleks saanud rahuldada 20.03.2009 tehingus võõrandatud kinnistu müügi arvelt nagunii muu kui I järgu hüpoteegipidaja nõudeid, ei ole antud müügitehing tagasivõidetav käesoleva kohtupraktika valguses. Riigikohus on selgitanud, et tagasivõitmise kohustuslikuks tingimuseks on teiste võlausaldajate kahjustamine. Ka siis, kui kostjat on teistele võlausaldajatele eelistatud, kuna temale tasuti võlg, kuid võlausaldajatele, kelle nõuded on varasemates järkudes või ka samas järgus, milles saaks olla kostja võlanõue, võlga ei tasutud, ei saa sellist ühe võlausaldaja eelistamist teistele pidada iseenesest teiste võlausaldajate kahjustamiseks. Ajutise halduri hinnangul on laenu tagastatud lähikondsele siiski maksejõuetus olukorras, kuid võlausaldajate huvide kahjustamise analüüs on vajalik 9 2-09-32223 täiendavalt viia läbi pankrotimenetluse kestel, kuna laenude tagastamised on toimunud veel majandustegevuse käigus ja kestel ning enne määrava tähtsusega vara võõrandamist. TsÜS § 36 kohaselt peavad juhatuse või seda asendava organi liikmed esitama pankrotiavalduse ning

§ 306

lg 31, mille kohaselt juhul kui AS on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus esitama viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, kohtule AS pankrotiavalduse. Pärast maksejõuetuse ilmnemist ei või juhatuse liikmed teha AS eest makseid, välja arvatud maksed, mille tegemine maksejõuetuse olukorras on kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmed on solidaarselt kohustatud hüvitama ASle pärast maksejõuetuse ilmnemist AS poolt tehtud maksed, mille tegemine selles olukorras ei olnud kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Kuna võlgnik on jätkanud ka peale viimast määrava tähtsusega müügitehingut maksete tegemist, siis kas kõik need maksed on olnud kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega, saab selgitada lõplikult välja alles peale pankroti välja kuulutamist. Lisaks sätestab maksuõiguses juhatuse liikmele eraldi kohustused. MKS § 8 lg 1 sätestab, et juriidilise isiku seaduslik esindaja on kohustatud tagama esindatava MKS-st maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Rahalised kohustused täidetakse esindatava (ehk siis äriühingu) vara arvel. MKS § 40 lg 1 kohaselt vastutab äriühingu seaduslik esindaja maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega, kui ta rikub tahtlikult või raskest hooletusest MKS §-s 8 nimetatud kohustusi. Riigikohus on oma 31.10.2005 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-41-05, p 12 seadnud nende sätete põhjal juhatuse liikmele äriühingu maksuvõla eest vastutuse tekkimise tingimusteks, et juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustusi, rikutud on kohustust tagada MKSst ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine ning sellise kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg. Raske hooletus tähendab vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmist. Tahtlusega on tegu aga siis, kui äriühingu juht soovib õigusvastase tagajärje saabumist õigussuhte tekkimisel, täitmisel või lõppemisel. Peale

  1. oktoobrit 2008 jätkas AS B tegutsemist majandus- ja kutsetegevuses sõlmides hulgaliselt müügilepinguid ning teostades tasaarveldusi. Ajutine haldur toob näite suurimast tehingust ASi B majandustegevuses perioodil
  2. oktoobrist kuni pankrotiavalduse esitamiseni: ASi B ning OÜ T.R.E.C. vahel 20.03.2009 sõlmitud kinnisvara müügileping, mille kohaselt müüs AS B OÜ T.R.E.C. kinnistud müügihinnaga 60 450 000 krooni. Pooled leppisid kokku, et ostja kohustub tasuma lepingu eseme müügihinna hiljemalt 23.03.
  3. Ühtlasi leppisid pooled kokku, et kogu müügihind tasutakse tasaarvestuse teel. Notariaalselt tõestatud müügilepingu punkti 3.
  4. kohaselt kohustus müüja esitama ostjale hiljemalt ühe pangapäeva jooksul arvates müügilepingu sõlmimisest seaduse nõuetele vastavad arved lepingu eseme koosseisu kuuluvate kinnistute kohta, mille hind sisaldab käibemaksu. Käibemaksuseaduse § 1 lg 1 kohaselt on käibemaksu objektiks käive, § 4 lg 1 p 1 sätestab, et käive on kauba võõrandamine ja teenuse osutamine ettevõtluse käigus. Arvestades, et AS B on maksukohustuslane vastavalt KMS § 3 lg 1 ning kinnistute müügitehing võlgniku majandus- ja kutsetegevuses on käsitletav käibena KMS § 4 mõttes, siis on AS B ning OÜ T.R.E.C. vahel tehtud kinnistute müügitehingu järel tekkinud võlgnikule müügihinnalt tasumisele kuuluva käibemaksu osas võlgnevus Maksu- ja Tolliametile. Tulenevalt eelpool toodust leiab ajutine pankrotihaldur, et kuivõrd võlgniku juhatus on oma kohustusi rikkunud jättes tähtaegselt esitamata pankrotiavalduse minnes seega vastuollu ÄS §-ga 306 ning pärast maksejõuetuse ilmnemist ei või juhatuse liikmed teha AS eest makseid, välja arvatud maksed, mille tegemine maksejõuetus olukorras on kooskõlas korraliku ettevõtja 10 2-09-32223 hoolsusega, siis on pankroti välja kuulutamise korral vajalik kontrollida võimalikku juhatuse vastutust, mis puudutab nii teostatud makseid, kui juhatuse vastutust seoses 20.03.2009 tehtud tehingu järel tekkinud maksuvõla ees. Ajutise halduri töö tulemusena on selgunud, et võlgnikul puudub võimalus käesoleval ajal oma majandustegevust jätkata ning võlgniku majandustegevus on lõppenud.

§ 1

lg 2 järgi on pankrot võlgniku maksejõuetus, mis ei ole ajutise iseloomuga ja millega kaasneb võlgniku suutmatus võlausaldajate nõudeid rahuldada. Ajutine haldur on seisukohal, et maksujõuetus on alalise iseloomuga ning võlgniku edasine tegevus ei ole võimalik. Pankrotiseaduse § 31 lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Ajutine haldur on arvamusel, et võlgnik on maksejõuetu ning pankrot on vaja välja kuulutada. Pankrotiseaduse § 29 lg. 2 alusel võib kohus lõpetada pankrotimenetluse, pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu, vaatamata võlgniku maksejõuetusele, ka siis, kui võlgniku vara koosneb peamiselt tagasivõitmise nõuetest ja nõuetest kolmandate isikute vastu. Ajutine haldur asub seisukohale, et kuna käesoleval hetkel ei kata pankrotivara pankrotimenetluse läbiviimisega seotud kulusid, s.h. ajutise pankrotimenetluse kulusid, on vaja lahendada ära edaspidine pankrotimenetluse finantseerimise küsimus.

§ 163

lg 5 kohaselt kui võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuseks on raske juhtimisviga, on haldur kohustatud esitama kahju hüvitamise nõude raskes juhtimisveas süüdi oleva isiku vastu. Halduril ei ole võimalik esitada hagi juhtimisveas süüdi oleva juhatuse liikme vastu, kuna selleks puuduvad pankrotimenetluses rahalised vahendid. Arvestades võlausaldajate hulka, võlgniku vara puudumist ning antud pankrotimenetluse eeldatavat mahtu, teeb ajutine haldur käesoleva aruandega ettepaneku Harju Maakohtule küsida võlausaldajatelt kohtu deposiiti rahalisi vahendeid kokku 75 000 kuni 100 000 krooni edasise pankrotimenetluse kulude katteks. Ajutine haldur on seisukohal, et kui võlgniku võlausaldajad, võlgnik või kolmas isik ei soovi pankrotimenetluse eeldatavate kulude katteks tasuda kohtu deposiiti kohtu poolt määratud summat AS B pankroti väljakuulutamiseks ja pankrotimenetluse jätkamiseks, siis kuulub AS B pankrotimenetlus lõpetamisele pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu tulenevalt Pankrotiseaduse § 29 lg. 2. III Kohtuistung 27.10.2009 toimunud kohtuistungil jäi võlgniku esindaja esitatud pankrotiavalduse juurde. Ajutine pankrotihaldur kandis ette oma aruande sisu. Ajutise pankrotihalduri hinnangul on võlgnik alaliselt maksejõuetu ja tal puuduvad vahendid pankrotimenetluse läbiviimiseks. IV Kohtu põhjendused Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: pankrotiseaduse (edaspidi

) § 29 lg 1 sätestab, et kohus lõpetab määrusega pankrotimenetluse, pankrotti välja kuulutamata, raugemise tõttu, vaatamata võlgniku maksejõuetusele, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ja puudub vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus.

§ 30

lg 1 sätestab, et kohus ei lõpeta

§ 29

lõike 1 alusel pankrotimenetlust, kui võlgnik, võlausaldaja või kolmas isik maksab pankrotimenetluse kulude katteks kohtu deposiiti kohtu määratud summa.

§ 130

lg 4 sätestab, et kui pankrotimenetlus lõpetatakse raugemise tõttu

§ 29

lõikes 1 nimetatud alusel, likvideerib ajutine haldur juriidilisest isikust võlgniku kahe kuu jooksul pankrotimenetluse lõpetamise määruse jõustumisest arvates. 11 2-09-32223 Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 39 p 41 kohaselt lõpetatakse juriidiline isik juriidilise isiku pankroti väljakuulutamisega või pankrotimenetluse raugemisega enne pankroti väljakuulutamist. Äriseadustiku (edaspidi ÄS) § 222 sätestab, et aktsiakapital peab olema vähemalt 400 000 krooni. ÄS § 301 sätestab, et kui ASl on netovara vähem kui pool aktsiakapitalist või vähem kui ÄS §-s 222 nimetatud aktsiakapitali suurus või muu seaduses sätestatud aktsiakapitali minimaalne suurus, peab üldkoosolek otsustama: aktsiakapitali vähendamise või suurendamise, tingimusel et netovara suurus moodustaks seeläbi vähemalt poole aktsiakapitalist ja vähemalt ÄS §-s 222 nimetatud aktsiakapitali suuruse või muu seaduses sätestatud aktsiakapitali minimaalse suuruse või muude abinõude tarvituselevõtmise, mille tulemusena AS netovara suurus moodustaks vähemalt poole aktsiakapitalist ja vähemalt ÄS §-s 222 nimetatud aktsiakapitali suuruse või muu seaduses sätestatud aktsiakapitali minimaalse suuruse; AS lõpetamise ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise või pankrotiavalduse esitamise. ÄS § 306 31 sätestab, et kui AS on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus esitama viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, kohtule AS pankrotiavalduse. Pärast maksejõuetuse ilmnemist ei või juhatuse liikmed teha AS eest makseid, välja arvatud maksed, mille tegemine maksejõuetuse olukorras on kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmed on solidaarselt kohustatud hüvitama AS pärast maksejõuetuse ilmnemist AS poolt tehtud maksed, mille tegemine selles olukorras ei olnud kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmete vastutusele kohaldatakse ÄS §-s 315 sätestatut. AS B (endise ärinimega AS TK) juhatuse liige TT esitas 07.07.2009 avalduse AS B pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt on äriühing maksejõuetu ja ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Ajutise pankrotihalduri hinnangul on võlgnik püsivalt maksejõuetu. AS B põhitegevusalaks on olnud kinnisvara vahendamine, haldamine ja arendamine. Võlgniku majandustegevus on lõppenud, töölepingud töötajatega on lõpetatud. Võlgnikul on vara kokku 12 318 krooni, kohustusi on võlgnikul vähemalt 52 miljonit krooni. Seega ületavad võlgniku kohustused võlgniku vara ligikaudu 52 miljoni krooni ulatuses. Võlgnik ja tema konsolideerimisgruppi kuuluvad äriühingud (OÜ SE ja OÜ K P ) on kolmel järjestikkusel majandusaastal tegutsenud kahjumlikult: konsolideeritud majandusaasta aruande kohaselt oli

  1. a majandusaasta tulemuseks kahjum 11 032 223 krooni,
  2. a majandusaasta tulemuseks oli kahjum 14 496 938 krooni (II kd, tl 6). Võlgniku
  3. a majandusaasta kuni 14.08.2009 tulemuseks oli kahjum 26 798 876 krooni (I kd, tl 156, 157). Võlgniku bilansis kajastatud omakapital ei vasta ÄS § 301 nõuetele. Seisuga 14.08.2009 on võlgniku omakapital -24 006 064 krooni (I kd, tl 156). Käesoleval ajal puudub ettevõttel võimalus senist majandustegevust jätkata. Võlgnikul puuduvad võimalused täiendavate vahendite kaasamiseks ja võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Võlgniku aktsionär on kinnitanud, et puuduvad võimalused äriühingu edaspidiseks finantseerimiseks. Puuduvad andmed selle kohta, et võlgniku olukord võik tulevikus paremaks muutuda. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlgniku majandustegevus on käesolevaks ajaks lõppenud, töölepingud töötajatega lõpetatud, võlgnikul puudub arvestatav vara, võlgniku kohustused ületavad võlgniku vara ca 52 miljonit krooni võrra ning võlgnikul puuduvad võimalused tegevuse jätkamiseks ja ettevõtte tervendamiseks, siis on võlgnik püsivalt maksejõuetu. Võlgniku konsolideeritud majandusaasta aruande kohaselt oli
  4. a majandusaasta tulemuseks kahjum 11 032 223 krooni ja osakapitali suuruseks oli 11 446 381 krooni;
  5. a 12 2-09-32223 majandusaasta tulemuseks oli kahjum 14 496 938 krooni ja omakapital oli - 3 050 558 krooni (II kd, tl 6). Võlgniku konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu OÜ SE pankrot on kohtuinfo süsteemi (KIS) andmetel välja kuulutatud 04.05.
  6. Seisuga 14.08.2009 oli võlgniku kahjum 26 798 876 krooni ja omakapital oli - 24 006 064 krooni. Kohtu hinnangul ei ole võlgnik kajastanud oma vara väärtust bilansis nõuetekohaselt. Vastavalt
  7. a konsolideeritud majandusaasta aruandele on võlgnik ja teised konsolideerimisgruppi kuuluvad äriühingud kajastanud bilansis oma osalust tütarettevõtetes, kinnisvarainvesteeringuid ja materiaalset põhivara (maa ja ehitised, masinad ja seadmed ning muu inventar) soetusmaksumuses (II kd, tl 14-16). Raamatupidamise Toimkonna Juhendi (edaspidi RTJ) 4 kohaselt võetakse varud algselt arvele nende soetusmaksumuses, mis koosneb ostukulutustest, tootmiskulutustest ja muudest kulutustest, mis on vajalikud varude viimiseks nende olemasolevasse asukohta ja seisundisse. Edaspidi kajastatakse varusid bilansis nende soetusmaksumuses või neto realiseerimismaksumuses, sõltuvalt sellest, kumb on madalam. RTJ 6 kohaselt valib ettevõtja, kas kajastab oma kinnisvarainvesteeringuid raamatupidamises soetusmaksumuses või õiglases väärtuses. RTJ 6 kohaselt on õiglane väärtus summa, mille eest on võimalik vahetada vara või arveldada kohustust teadlike, huvitatud ja sõltumatute osapoolte vahelises tehingus. Soetusmaksumus on vara omandamise või ehitamise ajal vara eest makstud raha või üleantud mitterahalise tasu õiglane väärtus. Valitud meetodit rakendatakse järjepidevalt ning kõikidele ettevõtte kinnisvarainvesteeringutele. Üleminek ühelt meetodilt teisele on lubatud ainult juhul, kui see annab objektiivsemat informatsiooni aruande kasutajatele. Võlgnik on kajastanud oma varusid (ostetud kinnisvara müügiks) soetusmaksumuses ning kinnisvarainvesteeringuid õiglases väärtuses. Õiglase väärtuse meetodi rakendamisel kajastatakse kõiki kinnisvarainvesteeringu objekte igal bilansipäeval nende õiglases väärtuses. Võlgniku juhatuse liige on esitanud kohtule kinnistute hindamisaktis
  8. aasta maist (II kd, tl 153-191). Nimetatud tõendid kajastavad kinnisvara hinda selle kõrgperioodil, mitte kinnisvarahindade langusfaasis
  9. aastal, kus võlgnik oleks pidanud lähtuvalt kinnisvarahindade langusest kajastama hindade langust oma varade bilansilises väärtuses. Samuti on võlgniku juhatuse liige esitanud kohtule Läti äriühingu MPM C SIA hinnangud Lätis ja Eestis asuvale kinnisvarale (II kd, tl 151, 152). Kohus leiab, et nimetatud tõendites puudub järeldus, kuidas hindaja on välja selgitanud kinnisvara väärtuse, samuti jääb kohtule arusaamatuks, milliseid teadmisi omab Läti äriühing Eestis asuva kinnisvara hindamiseks. ÄS § 306 lg 4 kohaselt korraldab AS raamatupidamist juhatus. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlgnik on kajastanud kinnisvarainvesteeringuid ja põhivara (maa ja ehitised) soetusmaksumuses, siis ei ole võlgniku juhatus arvestades kinnisvaraturul toimunud hinnamuutusi kajastanud äriühingu varusid ja kinnisvarainvesteeringuid nende õiglases väärtuses. Samuti nähtub konsolideeritud majandusaasta aruandest, et tütarettevõtet SEOÜ väärtust on kajastatud soetusmaksumusest. Viru Maakohtu 04.05.2009 määruse kohaselt, millega kohus kuulutas välja SEOÜ pankroti, oli SEOÜ omakapital seisuga 31.12.2007 – 2 901 601 krooni, mis on vastuolus ÄS § 136 nõuetega. Kuna SEOÜ oli juba
  10. a muutunud maksejõuetuks, siis oli alusetu kajastada osaluse väärtust tütarettevõttes soetusmaksumuses, vaid seda oleks pidanud kajastama õiglases väärtuses. Tütarettevõtte väärtuse kajastamise korral õiglases väärtuses oleks vähenenud vara väärtus ja sellest tulenevalt on eksitav ka bilansis kajastatud omakapitali väärtus. Eeltoodust tulenevalt jättis võlgniku juhatuse liige korraldamata nõuetekohaselt võlgniku raamatupidamise ja lõi sellega olukorra, kus võlgniku raamatupidamisandmed loovad äriühingu väärtusest ja maksevõimest väära ettekujutuse. Seega, arvestades asjaolu, et võlgniku vara ei ole kajastatud bilansis vastavalt õiglasele väärtusele, ei ole võlgniku juhatus kajastanud bilansis võlgniku varalist olukorda nõuetekohaselt ja võlgniku bilanss ei kajasta äriühingu tegelikku majanduslikkus seisu. Kuna võlgnik varad ei olnud kajastatud nõuetekohaselt nende õiglases väärtuses vaid tegelikkusest kõrgemas väärtuses, siis jättis võlgniku bilanss ekslikult mulje võlgniku 13 2-09-32223 tegelikkusele mittevastavatest majandustulemustest. Karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 3811 kohaselt on raamatupidamise korraldamise kohustuse rikkumine süütegu. Kohus leiab, et kuna võlgniku juhatuse liige on rikkunud raamatupidamise korraldamise kohustust, millest tulenevalt kohtul ja ajutisel pankrotihalduril on raskendatud ülevaate saamine võlgniku varalisest seisundist ja ebaõige varade hindamise tulemusel on võlgniku bilanss kajastanud võlgniku varasid tegelikkusest suuremas väärtuses ning kuna raamatupidamise korraldamise kohustuse rikkumine on KarS § 3811 kohaselt süütegu, siis on võlgniku juhatuse liige toime pannud raske juhtimisvea. Võlgniku konsolideeritud majandusaasta aruande kohaselt on bilansijärgne omakapital on seisuga 31.12.2008 olnud - 3 050 558 krooni (II kd, tl 6); seisuga 14.08.2009 oli võlgniku bilansijärgne omakapital - 24 006 064 krooni (I kd, tl 156). Äriregistri andmetel (I kd, tl 8) on võlgniku omakapitali suuruseks 1 067 000 krooni. ÄS § 301 sätestab, et kui AS on netovara vähem kui pool aktsiakapitalist või vähem kui ÄS §-s 222 nimetatud aktsiakapitali suurus või muu seaduses sätestatud aktsiakapitali minimaalne suurus, peab üldkoosolek otsustama: aktsiakapitali vähendamise või suurendamise, tingimusel et netovara suurus moodustaks seeläbi vähemalt poole aktsiakapitalist ja vähemalt ÄS §-s 222 nimetatud aktsiakapitali suuruse või muu seaduses sätestatud aktsiakapitali minimaalse suuruse või muude abinõude tarvituselevõtmise, mille tulemusena AS netovara suurus moodustaks vähemalt poole aktsiakapitalist ja vähemalt ÄS §-s 222 nimetatud aktsiakapitali suuruse või muu seaduses sätestatud aktsiakapitali minimaalse suuruse; AS lõpetamise ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise või pankrotiavalduse esitamise. Kuna võlgnik ei kajastanud bilansis vara õiglases väärtuses, siis vaatamata asjaolule, et võlgniku bilansijärgne omakapital oli 31.12.2008 seisuga 2 792 812 krooni (I kd, tl 156), muutus võlgnik maksejõuetuks varem, kui see nähtub võlgniku bilansist, kuna võlgnik on kajastanud oma vara soetusmaksumuses, selle asemel, et kajastada seda tegelikus väärtuses. Nimetatut on kohus eelnevalt käesolevas kohtulahendis käsitlenud. Võlgniku 14.08.2009 bilansi kohaselt on võlgniku omakapital – 24 006 064 krooni, mis on vastuolus ÄS § 310 nõuetega. Kohtul puuduvad andmed, et tuvastada võlgniku püsiva maksejõuetuse väljakujunemise aeg, kuid arvestades asjaolu, et võlgniku omakapital on
  11. a augustis negatiivne üle 24 miljoni krooni ning asjaolu, et võlgniku vara ei olnud kajastatud bilansis vara õiglases väärtuses, siis muutus võlgnik maksejõuetuks tõenäoliselt
  12. a jooksul. Nimetatut kinnitab asjaolu, et võlgniku bilansis seisuga 31.10.2008 (I kd, tl 162) moodustab olulise osa võlgniku käibevarast varud 60 792 591 krooni väärtuses ja põhivaradest kinnisvara 18 265 170 krooni väärtuses. Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et nimetatud vara ei olnud hinnatud õiglases väärtuses ja arvestades asjaolu, et varud ja kinnisvara moodustavad olulise osa võlgniku varast ehk ca 92 miljoni krooni suurusest aktivast moodustavad ca 89 miljonit varud ja kinnisvara , samuti arvestades asjaolu, et kinnisvara hinnad on
  13. a oluliselt langenud ning asjaolust, et võlgnik on pankrotiavalduses tunnistanud, et
  14. a oktoobri lõpus ei olnud võlgnik suuteline tagastama ca 50 miljoni krooni suurust laenu, siis on võlgnik tõenäoliselt muutunud maksejõuetuks juba 2008.a. Võlgnikul puuduvad kinnisvara hinnangud, et välja selgitada võlgnikule kuulunud vara tegelik väärtus
  15. a Samuti ei piisa võlgniku varast käesoleval ajal kinnisvara väärtuse väljaselgitamiseks
  16. a seisuga. Tulenevalt ÄS 306 31 peab juhatus AS püsiva maksejõuetu korral viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule OÜ pankrotiavalduse. Kuna võlgniku on muutunud maksejõuetuks tõenäoliselt 2008.a, siis ei järginud võlgniku juhatus ÄS § 306 31 nimetatud tähtaega pankrotiavalduse kohtusse esitamisel. Võlgniku pankrotiavaldus on kohtule esitatud alles 07.07.
  17. Kuna võlgniku juhatus ei korraldanud võlgniku raamatupidamist selliselt, et olukorras, kus müügiks ostetud 14 2-09-32223 vara väärtus järsult vähenes, oleks võimalik jälgida võlgniku raamatupidamisandmeid igakuiselt, et oleks võimalik tuvastada täpne aeg, millal võlgniku omakapital ei vasta ÄS § 301 nõuetele, siis ei olnud võlgniku juhatus teinud kõike endast olenevat, et tuvastada võlgniku maksejõuetuks muutumise aeg ja sellest tulenevalt ei esitatud võlgniku pankrotiavaldust kohtule ÄS 306 31 tuleneva tähtaja jooksul. Kuna võlgnik on muutunud püsivalt maksejõuetuks (s.t võlgniku omakapital vähenes alla ÄS § 301 sätestatud minimaalmäära) vähemalt 2008.a vältel, siis pidanuks võlgniku juhatus esitama võlgniku pankrotiavalduse 20 päeva jooksul alates püsiva maksejõuetuse väljakujunemisest, mis oleks olnud
  18. aastal. Nimetatud tähtajast võlgniku juhatus kinni ei ole pidanud ja pankrotiavaldus on esitatud kohtule alles 07.07.
  19. Pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata jätmine on karistusseadustiku (KarS) § 3851 kohaselt süütegu. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlgniku pankrotiavaldus ei ole esitatud kohtule 20 päeva jooksul pärast võlgniku maksejõuetuks muutumist ja pankrotiavalduse esitamisega viivitamise tõttu ületavad võlgniku kohustused võlgniku vara ca 52 miljoni krooni ning pankrotiavalduse õigeaegne esitamata jätmine on karistusseadustiku kohaselt süütegu, siis on võlgniku juhatuse liikmete pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumine raske juhtimisviga. Võlgnik on OÜ-ga T.R.E.C. 20.03.2009 sõlminud kinnisvara müügilepingu, millega võlgnik müüs OÜ T.R.E.C. kinnistud müügihinnaga 60 450 000 krooni. Pooled leppisid kokku, et ostja kohustub tasuma lepingu eseme müügihinna hiljemalt 23.03.
  20. Ühtlasi leppisid pooled kokku, et kogu müügihind tasutakse tasaarvestuse teel. Müügilepingu punkti 3.
  21. kohaselt sisaldas müügihind käibemaksu. Samuti on võlgnik 21.05.2009 võõrandanud kinnistud XXXOÜ P ning ka nimetatud kinnistute müügihind tasaarvestati. Käibemaksuseaduse (KMS) § 1 lg 1 kohaselt on käibemaksu objektiks käive, KMS § 4 lg 1 p 1 kohaselt on käive kauba võõrandamine ja teenuse osutamine ettevõtluse käigus. AS B on maksukohustuslane vastavalt KMS § 3 lg
  22. Kuna kinnistute müügitehing võlgniku majandusja kutsetegevuses on käsitletav käibena KMS § 4 mõttes, siis tekkis kinnistute müügitehingute järel võlgnikul müügihinnalt käibemaksu tasumise kohustus. 14.08.2009 seisuga on võlgnikul käibemaksu võlgnevus summas 12 866 620.05 krooni. Maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 8 lg 1 kohaselt on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama esindatava MKS-st maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Rahalised kohustused täidetakse äriühingu vara arvel. MKS § 40 lg 1 kohaselt vastutab äriühingu seaduslik esindaja maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega, kui ta rikub tahtlikult või raskest hooletusest MKS §-s 8 nimetatud kohustusi. Kohus leiab, et kinnistute võõrandamine ja müügihinna tasaarvestamine olukorras, kus AS B oli muutunud maksejõuetuks, on võlgniku juhtorgani liikmed kinnistute võõrandamisel ja tasaarvelduste teostamisel rikkunud raskest hooletusest oma kohustusi, kuna jätsid tagamata kohustuse tasuda käibemaksu, mille tulemusel on võlgniku käibemaksuvõlgnevus 14.08.2009 seisuga 12 866 620.05 krooni ning nimetatud kohustuse täitmiseks puudub võlgnikul vara. Eeltoodust tulenevalt on võlgniku juhatuse liige oma kohustuste rikkumisega toime pannud juhtimisvea, mis arvestades tekkinud käibemaksu võlgnevuse suurust, on käsitletav raske juhtimisveana. Esinevad võlgniku vara tagasivõitmise võimalused. Võlgnik on tagastanud
  23. aastal enne Swedbank AS-ile laenu tagastamise tähtaega ning osaliselt ka peale laenu tagastamise tähtaega OÜ CPU laenu 299 795 krooni. Pankrotimenetluse algatamise seisuga omas võlgniku juhtorgani liige TT OÜ-s CPU osalust 100 % ning kuulus OÜu juhatusse. Samuti on võlgnik vähesel määral tagastanud ettemaksu OÜ KT ja O. Pankrotimenetluse algatamise seisuga omas võlgniku juhtorgani liige TT OÜ-s KT ja O osalust 75 % ning oli OÜu juhatuse liige. 12.01.2009 on AS B tagastanud laenu OÜ ÜV summas 158 400 krooni. Ka nimetatud 15 2-09-32223 äriühingus omas võlgniku juhatuse liige TT pankrotimenetluse algatamise seisuga osalust 100 %, ning oli OÜ juhatuse liige. 05.11.2008-11.11.2009 on AS B tagastanud laenu OÜ K summas 20 445 krooni. Võlgniku juhatuse liige TT omas pankrotimenetluse algatamise seisuga OÜ-s K osalust 100 %, ning oli OÜ juhatuse liige. 07.11.2008 on AS B tagastanud laenu OÜ XXX summas 18 300 krooni. Ka nimetatud äriühingus omas võlgniku juhatuse liige TT pankrotimenetluse algatamise seisuga osalust 100 %, samuti oli ta OÜ juhatuse liige. Võlgniku pankroti väljakuulutamise korral oleks eelnimetatud võlgniku poolt tagastatud rahalised kohustused tagasi nõuda, v.a juhul, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Samas tuleb arvestada asjaoluga, et enamus eeltoodud äriühingutest omab nõudeid võlgniku vastu, mis nõude tunnustamise korral pankrotimenetluses on võimalik tasaarvestada. Eelnimetatud kohustuste täitmisega võlgniku juhatuse liikme poolt võlgniku juhatuse liikmega seotud äriühingutele on võlgniku juhatuse liige rikkunud lojaalsuskohustust. Juhtorgani liikme lojaalsuskohustus tuleneb TsÜS §-st 35 ja VÕS § 620 lg
  24. Äriühingu juhtorgani liikmel on lai esindusõigus äriühingu nimel tegutsemiseks, varaliste kohustuste võtmiseks ning õiguste teostamiseks, mis on äriühingu püsimise seisukohast väga oluline. Lojaalsuskohustus hõlmab juhatuse liikme kohustust vältida oma otsuste tagajärgede seotusest isikliku huviga ning äriühingu juhtimisel enda ja äriühingu huvide konflikti vältimist. Juhatus on ainuke ühingu asju ajav organ ja seepärast on talle jäetud ka lai tegutsemisruum põhikirjas sätestatud eesmärkide saavutamisel. Ta ei pea järgima mitte üksnes ühingu tulu saamise huve, vaid ka aktsionäride ja võlausaldajate huve ning silmas pidama töötajate ja üldsuse heaolu. Juhatuse liikmed ei tohi kasutada oma positsiooni isikliku kasu ja tulu või muu isikliku eelise saamise jaoks, sest olles AS usaldusisikud, kohustuvad nad eelistama AS tegevuses nende huve eneste omadele. Lojaalsuskohustused jagunevad üldisemalt neljaks: konkurentsikeeld; konfidentsiaalsuskohustus; huvide konflikti vältimise kohustus; laenukeeld. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et võlgniku juhatuse liige T. T ei ole jälginud huvide konflikti vältimise kohustust, sest ta on tagastanud temaga isiklikult seotud äriühingutele laenu olukorras, kus äriühing oli muutunud maksejõuetuks. Sellega on T. T eelistanud isiklikke huvisid äriühingu ja võlausaldajate huvidele. Samuti on võlgniku juhatuse liige lojaalsuskohustust läbi rikkunud huvide konflikti vältimise kohustuse, kuna on äriühingu nimel omandanud OÜ XXX ja OÜ XXX osakud. 16.02.2009 on võlgnik soetanud OÜ-lt ÜVOÜ XXX100 % osa nimiväärtusega 40 000 hinnaga 10 000 000 krooni tasumistähtajaga 16.02.
  25. 04.06.2009 Tartu Maakohtu määrusega on kuulutatud välja OÜ XXX pankrot. 16.02.2009 on võlgnik soetanud OÜ-lt ÜVOÜ XXX 100 % osa nimiväärtusega 40 000 hinnaga 13 000 000 krooni tasumistähtajaga 16.02.
  26. Võlgniku seaduslik esindaja on selgitanud et omandas nimetatud äriühingute osakud AS Swedbank survest tulenevalt, kuna pank kartis, et võlgniku juhatuse liikme osalusega seotud äriühingud lähevad pankrotti (II kd, tl 158 pöördel). Võlgniku juhatuse liige T. T on kohtuistungil tunnistanud, et ta oli füüsilise isikuna seotud nende äriühingutega. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et võlgniku juhatuse liige T. T ei ole täitnud huvide konflikti vältimise kohustust ja on omandanud 16.02.2009 olukorras, kus võlgniku püsiv maksejõuetus oli välja kujunenud juba vähemalt 2008.a, äriühingute osakud, millega võttis OÜ B kohustusi 23 000 000 krooni ulatuses. Kuna võlgniku ärigrupi konsolideeritud majandusaasta aruande kohaselt oli bilansijärgne omakapital seisuga 31.12.2008 - 3 050 558 krooni, siis pidi võlgniku juhatuse liige 16.02.2009 tehingute tegemisel olema teadlik võlgniku püsivast maksejõuetusest. Tulenevalt ÄS § 316 teostab AS nõukogu järelevalvet juhatuse tegevuse üle. Arvestades asjaolu, et kohus on tuvastanud, et võlgniku juhatuse liige on toime pannud olulisi 16 2-09-32223 juhtimisvigu, siis ilmneb nimetatust, et võlgniku nõukogu ei ole teostanud piisavalt järelevalvet võlgniku juhatuse tegevuse üle. Samuti on tulenevalt ÄS § 316 AS nõukogu ülesandeks aktisaseltsi tegevuse planeerimine. Võlgniku pankrotiavalduse kohaselt ei ole võlgnik suuteline olnud
  27. a lõpus tagastama AS Swedbank laenulepingulepingust tulenevat kohustust, mille suurus ületas 50 000 000 krooni. Võlgniku juhatuse liige on nimetatu põhjuseks toonud muutunud majandusliku olukorra. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et võlgniku nõukogu ei ole täitnud ÄS § 316 tulenevat kohustust planeerida äriühingu tegevust muutunud majanduslikus olukorras. Planeerimine on äriühingu eesmärkide püstitamine ja nende saavutamise kindlaksmääramine. Planeerimise lõpptulemuseks on plaan – kirjalik dokument, mis määrab kindlaks tegevuse käigu ettevõtte jaoks. Andmeid võlgniku tegevuse planeerimise kohta kohtule esitatud ei ole. Ja juhul, kui võlgniku nõukogu on planeerinud võlgniku tegevust, siis arvestades asjaolu, et võlgnik on muutunud püsivalt maksejõuetuks, ei ole võlgniku nõukogu planeerinud võlgniku tegevust nõuetekohaselt. Samuti ei ole võlgniku nõukogu täitnud hoolsuskohustust ega ole hinnanud riske, mis muutuvate kinnisvarahindade tõttu toob kaasa äriühingule täiendavate kohustuste võtmine. Arvestades asjaolu, et võlgnik on võtnud 21.02.2008 AS-st Swedbank laenu ca 50 000 000 krooni, mis tulenevalt ÄS § 317 lg 1 p 6 pidi toimuma võlgniku nõukogu nõusolekul ja arvestades asjaolu, et võlgniku püsiv maksejõuetus kujunes välja vähemalt 2008.a, siis näitab nimetatu, et olukorras, kus kinnisvaraturg oli üldteada asjana madalseisus ja võlgniku maksevõime oli kriitiline, võttis võlgnik täiendavaid kohustusi mahus, mida ta täita ei suutnud. Seega jättis võlgniku nõukogu hindamata riskid, mida nimetatud laenukohustuse võtmine kaasa tõi. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlgnik on muutunud vähemalt
  28. a maksevõimetuks ja nimetatud olukorras rikkus võlgniku nõukogu hoolsuskohustust ja jättis teostamata kontrolli juhatuse liikme tegevuse üle, samuti asjaolu, et võlgnik ei suuda käesoleval ajal täita oma kohustusi vähemalt 52 miljoni krooni ulatuses, samuti asjaolu, et võlgnikul puudub vara pankrotimenetluse kulude katteks, on võlgniku nõukogu pannud toime raske juhtimisvea. Võlgniku pankrotiavalduse kohaselt on võlgniku maksejõuetuse põhjuseks ülemaailmne finantskriis ja kohaliku kinnisvaraturu lagunemine. Ajutise pankrotihalduri hinnangul on võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjusteks juhatuse poolne väär rahavoogude prognoosimine, riskide hindamine ning põhjendamatu optimism tekkinud ajutistest raskustest iseeneslikult üle saada. Majanduslikult käsitletavaks juhtimisveaks on juhatuse planeerimisoskuse puudumine muutuvas keskkonnas tegutsedes ja majandustegevuse arvandmetest, s.h. bilansist, kasumiaruandest mitte arusaamine ja seetõttu järelduste ja otsuste mitte tegemine ettevõtte tegutsemise käigus. Kohus leiab, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks ei ole ülemaailmne finantskriis ja kohaliku kinnisvaraturu lagunemine. Nimetatud asjaolud võisid mõjutada võlgniku majandustulemusi ja tema vara väärtust, kuid võlgniku maksejõuetuse põhjuseks tuleb pidada võlgniku juhtorganite – juhatuse ja nõukogu – liikmete juhtimisvigu. Võlgniku tegevus oluliselt muutunud majandusolukorras oli võlgniku nõukogu poolt planeerimata, nii võlgniku juhatuse kui ka nõukogu liikmed on rikkunud hoolsuskohustust, kuna ei ole hinnanud riske, mida suuremahuliste kohustuste võtmine kinnisvaravaldkonnas tekkinud langusfaasis kaasa toob, samuti ei ole võlgniku nõukogu teostanud järelevalvekohustust juhatuse tegevuse üle, millest tulenevalt on võlgniku juhatuse liige rikkunud raamatupidamise korraldamise kohustust, maksude arvestamise ja tasumise kohustust, pankrotiavalduse õigeaegse esitamise kohustust ja lojaalsuskohustust. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et võlgniku maksejõuetuse on põhjustanud võlgniku juhtorganite liikmete rasked juhtimisvead. Tulenevalt KarS § 384 on maksejõuetuse põhjustamine süütegu. 17 2-09-32223 Võlgniku juhatuse liige on esitanud kohtule koopia võlgniku juhatuse liikme TTga sõlmitud töölepingust, mille kohaselt TTga on sõlmitud tööleping tegevdirektori ametikohale asumiseks (II kd, tl 193-198). Töölepingu punkti 2.
  29. kohaselt on T. T ülesandeks ettevõtte tegevuse korraldamine ja igapäevase majandustegevuse juhtimine, mis kattub äriühingu juhatuse liikme ÄS § 306 tulenevate kohustustega. Eeltoodust tulenevalt on tuleb ajutisel pankrotihalduril hinnata Töötukassale töötajate nõuete esitamisel, kas T. T töötasunõue on õigustatud. Võlgnikul puuduvad rahalised vahendid pankrotimenetluse kulude katteks. Puuduvad andmed vara tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimaluste kohta. Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) on avaldanud, et ei ole nõus AS B pankrotimenetluse kulude katteks kandma raha kohtu deposiiti (II kd, tl 201). Võlgnik, teised võlausaldajad ega kolmandad isikud ei ole avaldanud soovi võlgniku pankrotimenetluse kulude katteks maksta raha kohtu deposiiti. Kohus leiab, et kuna ASl B ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ja võlausaldajad või kolmandad isikud ei soovi või ei saa kanda pankrotimenetluse kulusid, siis tuleb AS B pankrotimenetlus lõpetada

§ 29lg 1 alusel raugemise tõttu, pankrotti välja kuulutamata.

Merike Varusk Kohtunik 18

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.