KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Hannes Olev Otsuse tegemise aeg ja koht 20.november
(1998)§ 242 lg 3 alusel pärast otsuse jõustumist ei või pooled ja teised asjast osa võtnud protsessiosalised ega nende õigusjärglased esitada kohtusse sama nõuet samal alusel. Hinnates esitatud asjaolusid ning riigikohtu otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-27-01 ja Tallinna Ringkonnakohtu otsust tsiviilasjas nr II-2/646/2001, kohus leiab, et hagejal on nõudeõigus antud nõude osas. Mõlemas kohtuotsuses kohtud on asunud seisukohale, et hagejal (tema eellastel on nõudeõigus kostja vastu, mille maksmapanemiseks on vajalik tõendada põhivõlgniku st OÜ PS maksevõimetus. Selles osas oli hageja eelmainitud eelmises menetluses aga mitteveenev ning kohtud jätsid sel põhjusel, et põhivõlgniku maksevõimetus ei ole tõendatud, hagi rahuldamata. Antud asjas hagi esitamise seisuga oli õiguslik olukord muutunud, kuna OÜ PS pankrot oli raugenud ning ta oli kustutatud äriregistrist. Seega on hagi alused muutunud. Alusetud on kostja vastuväited selles osas, et hagejal ei ole nõudeõigust kostja vastu, kuna ei tema ega tema õiguseellased ei ole sellist nõudeõigust omandanud. Kostja viitas sellele, et hageja õiguseellased on omandanud nõude vaid põhivõlgniku st ME/OÜ PS vastu, mitte kostja vastu. Kas kostja vastutab hageja ees esitatud nõude alusel. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja nõue põhineb ME PS poolt sõlmitud lepingu alusel ning oli tekkinud enne ME PS ümberkujundamist OÜ-ks PS. Seega laieneb kohtu arvates antud nõudele selle tekkimise ajal kehtinud regulatsioon. Vastavalt Munitsipaalettevõtte põhimääruse (edaspidi ME põhimäärus) punktile 7 vastutas ME maksevõimetuse korral tema kohustuste eest täiendavalt ettevõtte kõrgemalseisev organ, milleks vastavalt sama põhimääruse punktile 3 oli selleks kohaliku omavalitsuse täitevorgan elik kostja. Samale seisukohale on asunud nii Riigikohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus eelnevas viidatud otsustes. Kuna tulenevalt eelmainitud p 7, on kostja vastutus täiendav, mis saabub vaid põhivõlgniku st munitsipaalettevõtte maksevõimetusega. Vaidlustamata asjaoluks on see, et ME PS õigusjärglane OÜ PS on kuulutaud pankrotis olevaks ning hagi esitamise ajaks juba ka äriregistrist kustutatud. Seega on kohtu arvates tuvastatud põhivõlgniku maksejõuetus ning sel alusel on tekkinud kostja täiendava garandi kohustus vaidlusaluses õigussuhtes. Kostja vastuväited selles osas, et ME Põhimäärus oli antud põhiseaduslikke tagatisi rikkudes, kuna Põhiseaduse § 154 kohaselt saab vaid seaduse või lepinguga panna kohalikule omavalitsusele kohustusi, ning tuleks jätta kohaldamata kui põhiseadusevastane, on alusetud. Ajal, mil valitsus kinnitas ME põhimääruse, loeti seaduseks ka seaduse alusel kehtestatu alamal seisvaid akte. Antud juhul on Munitsipaalettevõtte põhimääruse andmise delegatsiooninormiks Ettevõtteseadus. Seega oli kostjale vaidlusalune kohustus pandud seadusega ME põhimääruse kinnitamise ajal kehtinud õiguskäsitluse kohaselt. Nõude suurus
- aprilli 1999.a otsusega tsiviilasjas nr 2/1-1542/98 mõistis Harju Maakohus ME-lt PS(reg nr xxx) AS-i D kasuks välja 1.706.812.- krooni ja 80 senti, lisaks riigilõivu summas 51.904.- krooni. Kohtuotsus jõustus
- aprillil 1999.a. Kuna kohus eelnevas leidis, et hagejal on nõue tulenevalt Harju Maakohtu 01.04.1999.a. otsuse alusel ning kostja on vastutav selle nõude eest, siis kuulub kostjalt välja mõistmisele 1´711´976,80 kr. Vastavalt otsusele oli ME PS põhivõlaks 1 224 415,55 kr ning viivised otsuse tegemise seisuga 482 397,25 kr. vastavalt 17.10.1997.a. sõlmitud lepingu p 6.1, leppisid pooled kokku viivises 0,2% päevas viivitatud summalt. 07.02.2006.a. esitas hageja nõude suurendamise avalduse taotledes täiendavalt viiviste väljamõistmiseks 742 018,30 kr, kokku viiviseid põhinõudega samas suuruses elik 1 224 415,55 kr. Hageja arvestuste kohaselt oli kostja viivitanud kohtuotsuse täitmisega alates jõustumisest kuni pankroti väljakuulutamiseni ühtekokku 1153 päeva. Tulenevalt lepingulise viivise 0,2% määrast on viivis põhinõudelt 2448,00 kr/päevas (1 224 415,55 x 0,2%) ning viise kogu summa selle aja eest vastavalt 2 822 544,00 kr. Kostja vaidles vastu viivistele muuhulgas leides, et viivised peatusid seoses põhivõlgniku pankroti väljakuulutamisega. Antud nõue on ainetu, kuna hageja taotleb vaid osade viiviste väljamõistmist, mis on kogunenud kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni. Ekslik on ka kostja vastuväide, et 01.04.1999.a. kohtuotsusega väljamõistetu näol on tegemist tervikuga, mille jagamine ja sellelt viiviste arvestamine ei ole põhjendatud. Kohtuotsusega on tuvastatud kostja (ME PS) poolt kohustuse rikkumine, mis seisnes kokkulepitud tasu mittemaksmises. Sellise kohustuse rikkumise lõpetab kohane täitmine, mis seisneb võlgnetava summa maksmises, mitte aga selle kohta kohtuotsuse tegemine, nagu tuleneks kostja vastuväidetest. Seega kuni kohase tasu maksmiseni kostja poolt hagejale sisuliselt jätkub kostja poolt oma kohustuse mittetäitmine ja hagejal on õigus selle eest nii TsK § 190 ja § 191, kui ka VÕS 101 lg 1 p 6 alusel nõuda viivist. Seega on põhjendatud hageja nõue täiendava viivise 742 018,30 kr saamiseks. Seega kuulub hagi rahuldamisele kogu ulatuses. KOHTUKULUD TsMS