Obsah (9)

§ 4§ 5§ 25§ 31§ 28§ 38§ 1§ 36§ 29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 17. novembril 2009. a, Tallinnas Haldusasja number 3-08-1950 Haldusasi Tallin

s sätestatud tingimustel ja korras ning ORAS-e § 15 sätestab, et natsionaliseeritud maa ja sellega püsivalt seotud loodusobjektide tagastamisel või kompenseerimisel rakendatakse ORAS-t, kui

st ei tulene teisiti.

§ 4

kohaslet viiakse maareform kui omandireformi osa läbi ORAS-es ja

s sätestatud tingimustel ja korras ning maareformi suhtes rakendatakse ORAS-t, kui

st ei tulene teisiti.

§ 5

kohaselt, kohalik omavalitsusüksus ei ole isikuks, kellel oleks õigus nõuda maa tagastamist. Maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamise ajal, so 10.01.2003 kehtisid

§ 25lg 1 sõnastuses, mille kohaselt munitsipaalomandisse antakse 1940.

a 16. juuni seisuga kohaliku omavalitsusüksuse omandis olnud ja käesoleval ajal munitsipaliseerimist taotleva kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil asuv maa, välja arvatud maa, mis kuulub riigi omandisse jätmisele vastavalt

§-le 31. Seega, maa riigi omandisse jätmine

§ 31

alusel on prioriteetne maa munitsipaalomandisse andmise ees

§ 28lõike 1 punkti 7 alusel.

Ükski õigusakt ei sätesta tähtaega maa riigi omandisse jätmise taotluse esitamiseks ega ka maa riigi omandisse jätmiseks. See on ka loomulik, sest riigil võib väga erinevatel põhjustel ja ka väga ootamatult tekkida vajadus jätta teatav maatükk riigi omandisse. Riigi maareservi moodustamisega reserveerib (loob) riik teatud maa käsutamise ja kasutamise võimaluse tulevikuks, so hetkeks, mil tekib otsene vajadus käsutada või kasutada konkreetset maatükki ühel või teisel otstarbel. Riik ei saa olla ühepäeva-peremees, kellel puuduvad reservid, sh maareserv. Riigi maareservi moodustamine on tingitud eeskätt vajadusest täita seadustega (LKS, iga-aastane riigieelarve seadus (RES), planeerimisseadus (PlanS) jt) riigile pandud ülesanded ja rahvusvaheliste lepingutega võetud kohustusi. 5

1. Maa-amet pidas oluliseks sedastada, et juba enne aastat 2000 ja ka maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamise ajal (
2. aastal) pidi riik üha rohkem arvestama sellega, et Euroopa Liidu Natura 2000 võrgustiku moodustamisega seonduvalt toimus Eestis pidev loodusväärtuslike maatükkide väljaselgitamine ning nende maatükkide tulevase kaitse kavandamine, samuti sellega, et
3. mail 2004 jõustunud LKS karmistas oluliselt looduskaitselisi meetmeid kaitstavate loodusobjektide säilimise tagamiseks. Euroopa Liidu Natura 2000 on üleeuroopaline looduskaitsealade võrgustik, mille eesmärk on tagada haruldaste või ohustatud lindude, loomade ja taimede ning nende elupaikade ja kasvukohtade kaitse. Eestis leidub ligi 60s loodusdirektiivis loetletud elupaigatüüpi, 54 looma- ja taimeliiki ning sadakond linnudirektiivis loetletud linnuliiki, mille kaitseks loodavad loodus- ja linnuhoiualad moodustavadki kokku Eesti Natura 2000 võrgustiku, mille programmilist moodustamist koordineerib Keskkonnaministeerium (KeM). Väljaspool kaitsealasid asunud, kuid tulevikus Natura 2000 võrgustikku kuuluvatest aladest saavad hoiualad. Olemasolevate kaitsealade kaitserežiime on oluliselt karmistatud. Seega on suurenenud ja pidevalt suureneb nende kinnisasjade arv, kus majandustegevust on juba oluliselt piiratud ja piiratakse oluliselt ka tulevikus. Need asjaolud kohustasid riiki leidma eraomanikele vahetusmaaks riigi maareservi kuuluv maatükk või siis oluliste piirangutega maa riigi poolt omandama. Seega, juba üksnes LKS-iga sätestatud ülesannete realiseerimiseks on riigil reaalne vajadus ulatusliku riigi maareservi moodustamiseks, et tagada kinnisasja omanike seaduslik õigus vahetada kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldav või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuv kinnisasi, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, riigile kuuluva kinnisasja vastu või oluliste piirangutega kinnisasjade omandamine riigi poolt.
4. Umbes pooled eestimaalased ei ole omandi- ja maareformi õigustatud subjektideks, mis tähendab, et riik peab olema valmis rahuldama ka nende isikute taotlusi maa saamiseks ning neid taotlusi on võimalik rahuldada üksnes riigi maareservi jäetud maa müügi või kasutusse andmise teel RVS-is sätestatud alustel ja korras. Ka reformimata ehk jätkuvalt riigi omandis oleva maa osas, on esmalt vajalik välja selgitada riigi huvi selle maa riigi omandisse jätmise osas, ning alles seejärel, kui on selgunud, et riigil puudub huvi selle maa riigi omandisse jätmiseks, saaks seda maad seaduses sätestatud tingimustele vastavusel käsitleda munitsipaalomandisse andmisele kuuluva maana. Samas annab

§ 38

lõige 3 ka riigile endale Maa-ameti kaudu (

§-s 2 sätestatud eesmärgi saavutamiseks ning §-s 3 sätestatud ülesannete täitmiseks) õiguse korraldada erastatava, munitsipaalomandisse antava ning riigi omandisse jäetava maa väljaselgitamist.

§ 1

, sätestades, et MRS määrab kindlaks maasuhete ümberkorraldamise (maareformi) alused ning

§ 36

lõige 1, sätestades, et senine maakasutusõigus lõpeb maakasutuse ümbervormistamisega

s või RVS-is sätestatud alustel, määravadki ära need alused ja põhimõtted, mis eesmärgil ja kuidas maareformi

alusel läbi viia.

§ 29

ja

§ 31lõike 1 punkti 8 kohaselt jäetakse riigi omandisse riigi maareserv.

Maa riigi omandisse jätmine toimub Maa riigi omandisse jätmise korra (MROkord) sätestatu kohaselt. MROkorra punkti 4 kohaselt on maa riigi omandisse jätmise taotlejaks teiste hulgas ka ministeeriumid, sh KeM. Keskkonnaminister on KK-404/1999ga (VVS-i § 49 lõike 4 alusel, lähtudes RVS-i §-st 4 ja §-st 7 ning MROkorra punktist 6) volitanud Maa-ameti peadirektorit alla kirjutama KeM-i valitsemisalasse jäetavatele maa riigi omandisse jätmise taotlustele. 22. Ei maa riigi omandisse jätmise taotlus ega ka kohaliku omavalitsuse arvamus pole maa riigi omandisse jätmise menetluses eelhaldusaktideks HMS-i mõttes, sest nendega ei tehta õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid. Maa riigi omandisse 6 jätmise taotlusega teavitatakse kohalikku omavalitsust, kui menetlusosalist, vaid sellest, et riik kavatseb seni jätkuvalt tema omandis oleva reformimata maa riigile teadaolevate maatükki iseloomustavate andmete (suurus ja piirid) ning riigi arvates otstarbekohase (taotletava) sihtotstarbe põhjal

s sätestatud alustel ja MROkorras sätestatud korras ümber vormistada riigi omandisse. Kuivõrd maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne kõigi teiste maa omandamise vormide ees, siis on maa riigi omandisse jätmise taotluse esitamine kohalikule omavalitsusele sisuliselt käsitletav viimase informeerimisena, et riik kavatseb jätkuvalt tema omandis oleva konkreetse maatüki jätta (

§ 36lõike 1 tähenduses - maareformi käigus ümber vormistada) riigi omandisse.

Sätestab ju ka MROkorra punkt 8 üheselt, et koostatud maa riigi omandisse jätmise toimik esitatakse maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele üksnes tutvumiseks. Ka MROkorra punktid 9, 10 ja 11 sätestavad, et linnavalitsus annab vaid oma arvamuse maa riigi omandisse jätmise kohta, märkides riigi omandisse jäetava maa sihtotstarbe ning näidates eraldi ära maa riigi omandisse jätmise toimikus toodud suuruses ja piirides maa riigi omandisse jätmist takistavad asjaolud, milleks võivad olla, kuid sedagi üksnes teatavatel asjaoludel, vaid teiste isikute taotlused riigi omandisse jäetava maa omandamiseks tagastamise või ostueesõigusega erastamise korras. Kui linnavalitsus eelloetletud toiminguid ei teosta, siis võidakse maa jätta riigi omandisse taotleja poolt esitatud piirides ja suuruses ning taotleja esitatud sihtotstarbega ning kui linnavalitsuse arvamus maa riigi omandisse jätmise kohta ei ole esitatud tähtaegselt, siis ei takista see maa riigi omandisse jätmise otsustamist. MROkord ei sätesta kohaliku omavalitsuse arvamuse andmise vormi, seega võib see olla antud üksikaktina või esitatud kirjana ja linnavalitsus võib oma arvamuse ka üldse andmata jätta. Järelikult ei ole ka kohaliku omavalitsuse arvamus käsitletav eelhaldusaktina.

1. Maa-ametile ei ole laekunud taotlust Gaasi tn 1 maa munitsipaalomandisse andmise kohta ja Maa-amet pole vastavat taotlust menetlenud, samuti pole Maa-ametile teada, kas Tallinna Linnavalitsus (TLVA) on vastava taotluse esitanud Vabariigi Valitsusele ja kas nimetatud taotlus on läbi vaadatud ja rahuldatud. Ka kaebaja ei ole kaebusele lisanud dokumente, mis tõendaksid, kas vastav taotlus Vabariigi Valitsusele esitati ja kas Vabariigi Valitsus ka maa munitsipaalomandisse andmise taotluse rahuldas. Maa-amet asus seisukohale, et Tallinna Linnavolikogu (TLVO) 15.04.1993 otsus "Tallinna linnale kuni
2. juunini
3. a kuulunud maa munitsipaalomandisse taotlemine" oli ja on deklaratiivne ega ole asjakohane ning see ei vastanud selle vastuvõtmise ajal õigusaktides sätestatule. Selle otsuse kasutamine ca 10 aastat hiljem ei vastanud ka maa munitsipaalomandisse andmise korra (MMAkorra) punkti 12 mõttele, mille kohaselt maa munitsipaliseerimise taotlusele tuleb lisada kohaliku omavalitsuse volikogu vastav otsus, st põhjendatud otsus konkreetse maatüki munitsipaalomandisse saamiseks. Nii nagu paljudel teistelgi puhkudel, on TLVA ka oma
4. aprilli 2003 korralduses nr 950-k "Gaasi tn 1 maa riigi omandisse jätmisega mittenõustumine" tuginenud just TLVO
5. aprilli 1993 otsusele. Eeltoodule tuginedes asus Maa-amet seisukohale, et Tallinna Maa-amet (TMA) poolt
6. jaanuaril 2003 Harju maavanemale maa munitsipaalomandisse andmise otsustamiseks esitatud dokumentatsioon ei vastanud MMAkorras sätestatud nõuetele.
7. AÕS-i § 68 kohaselt on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada. Omaniku õigused võivad olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega. RVS-i § 28 lõige 1 sätestab, et riigivara võib tasu eest võõrandada (müüa) avalikul enampakkumisel või eelläbirääkimistega pakkumisel (valikpakkumisel), kui seadus ei sätesta teisiti ning RVS-i § 29 lõige 1 sätestab, et valitsusasutuste valitsemisel oleva kinnisvara 7 müügi otsustab riigivara valitseja. Riik kinnisvara omanikuna võib temale kuuluvat vara võõrandada üksnes kitsendustega, st RVS-is sätestatud alustel ning riigile kuuluva kinnisvara müügi otsustab riigivara valitseja. Maa-amet asus seisukohale, et kuivõrd KK-506/2008-ga on kinnitatud nimekiri riigile kuuluvast kinnisvarast, mida riigivara valitseja on otsustanud võõrandada, siis KK-506/2008 puhul on tegemist seadusest tuleneva halduse-siseseid suhteid reguleeriva haldusaktiga, mis paneb kohustusi üksnes volitatud asutusele Maa-ametile ning mis ei oma mingit mõju haldusväliste isikute subjektiivsetele õigustele. KK-506/2008 ei tekita, muuda ega lõpeta TLVA kui kaebaja suhtes ühtegi õigussuhet, mistõttu ei saa see rikkuda ka tema subjektiivseid õigusi ega piirata tema vabadusi, mida tal ei oleks, kui haldusakti poleks antud. TLVA on korduvalt märkinud, et Gaasi tn 1 maaüksus asub linnale kuulunud maal. Maaamet märgib, et see asjaolu ei oma käesoleval juhul olulist tähendust, sest linnale kuulunud maade munitsipaalomandisse andmine on seaduses täpselt reguleeritud. Osundame, et
8. juulist 1990 kuni
9. detsembrini 1993 kehtinud omandiseaduse (OS) § 35 lõige 1 sätestas, et maa on Eesti Vabariigi omanduses. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu (EV ÜN) 19.12.1990 otsuse "Omandiõiguse järjepidevuse taastamisest" punktiga 1 tunnistati Eesti NSV Riigivolikogu 23.07.1940 "Deklaratsiooni pankade ja suurtööstuse natsionaliseerimise kohta" ja "Deklaratsiooni maa kuulutamisest kogu rahva omanduseks" ning neile järgnenud teiste omandisuhteid muutnud normatiivaktide vastuvõtmise ja rakendamise ebaseaduslikkust. EV ÜN 20.12.1990 otsuse "Maareformist" punktiga 1 otsustati, lähtudes EV ÜN 19.12.1990 otsusest "Omandiõiguse järjepidevuse taastamisest" ja OS-i § 35 lõikest 1, lugeda kogu maa, sealhulgas sundvõõrandatud maa kuni selle tagastamise, kompenseerimise ja edasise kasutamise tingimuste ja korra seadusandliku kindlaksmääramiseni jätkuvalt Eesti Vabariigi omandiks. Punktis 2 sätestati, et maa omandivormid Eesti Vabariigis määratakse kindlaks OS-i ja EV ÜN poolt vastuvõetava maaseadusega. Maareformi käigus määratakse seadusandlikus korras kindlaks omanikele tagastatav maa ning Eesti Vabariigi omandusse jääv maa. Vastavalt punktile 5 võib maa olla ostu-müügi ja rendisuhete ning muude tehingute objektiks vastavalt Eesti Vabariigi seadustele. Punkti 7 kohaselt määrab nimetatud otsus kindlaks maareformi läbiviimise üldpõhimõtted ja on aluseks maareformi teostamiseks vajalikele õigusaktidele.
10. Maa-amet kaasas TLVA maa riigi omandisse jätmise haldusmenetlusse HMS-i § 11 lõike 1 punkti 4 alusel kui haldusorgani, kes pidi määruse kohaselt esitama menetlevale haldusorganile arvamuse õigusakti andmiseks ehk siis MROkorra punktide 8 ja 9 tähenduses, TLVA-le esitati maa riigi omandisse jätmise menetluses tutvumiseks maa riigi omandisse jätmise toimik, mille põhjal pidi TLVA ühe kuu jooksul toimiku saamisest arvates andma arvamuse maa riigi omandisse jätmise kohta, märkides riigi omandisse jäetava maa sihtotstarbe ning näidates eraldi ära maa riigi omandisse jätmise toimikus toodud suuruses ja piirides maa riigi omandisse jätmist takistavad asjaolud. Asjaolu, et TLVA andis 17.04.2003 korralduse nr 950-k "Gaasi tn 1 maa riigi omandisse jätmisega mittenõustumine", mille kohaselt otsustati (ref): mitte nõustuda Gaasi tn 1 maa riigi omandisse jätmisega riigi maareservi, põhjusel, et taotletav maaüksus asub endisel Tallinna linna kinnistul nr 344, mida TLVO on
11. aprilli 1993 otsusega taotlenud munitsipaalomandisse, ei oma asjas olulist tähtsust, sest MROkorra kohaselt ei ole maa munitsipaalomandisse andmise taotlus maa riigi omandisse jätmisel takistavaks asjaoluks.
12. Käskkirjad nr. 506 ja 572 ei riku TLVA subjektiivseid õigusi põhjusel, et maa riigi omandisse jätmise käskkiri nr. 456 ei riku TLVA subjektiivseid õigusi. Seetõttu puudub TLVA-l õigus taotleda käskkirjad 506 ja 572 osas haldusmenetluse uuendamist. HMS § 44 lg 1 p-de 1 ja 8 2 kohaselt uuendab haldusorgan menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud, asjas ilmnevad uued olulised tõendid, mis ei olnud isikule haldusmenetluse ajal teada. Menetlus tuleb uuendada, kui on olemas mõni HMS § 44 lõikes 1 sätestatud alus ja taotlus menetluse uuendamiseks on esitatud § 44 lõikes 3 nimetatud tähtaja jooksul. Eeltoodust tulenevalt ei olnud Keskkonnaministeeriumil menetluse uuendamise kohustust. Järelikult oli Keskkonnaministeeriumil õigus kaalutleda, kas võtta TLVA menetluse uuendamise taotlus menetlusse ja menetlus uuendada või mitte. HMS § 64 lg 2 kohaselt otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. Vastavalt HMS § 64 lõikele 3 tuleb kaalutlusõiguse teostamisel arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. Kuivõrd TLVA oli vaidlustanud käskkirjad halduskohtus (kuigi kohtuasi iseenesest ei ole taotluse menetlusse võtmist takistavaks asjaoluks), leidis Maa-amet, et kohtuasja menetlemise ajal ei ole samas asjas haldusmenetluse läbiviimine otstarbekas ega ka põhjendatud. Seega, Maa-amet vaatas taotluse läbi ning kaalutlusõigust kasutades jõudis järeldusele ja tegi otsuse haldusmenetlust mitte uuendada ega tühistada Gaasi tn. 1 maaüksuse riigi omandisse jätmist ja selle võimalikku võõrandamist käsitlevaid keskkonnaministri käskkirju enne, kui on olemas jõustunud kohtulahend haldusasjas nr. 3-08-
13. Eeltoodust tulenevalt on Maa-amet seisukohal, et TLV-l puudus õigus taotleda keskkonnaministri käskkirju puudutavate haldusmenetluste uuendamist ning kolme käskkirja tühistamist HMS § 68 lg 1 ja § 44 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel ning taotluse tagastamine põhjusel, et samas asjas toimus kohtumenetlus, oli põhjendatud. Kaebus on alusetu ja ei kuulu rahuldamisele. KOHTU PÕHJENDUSED
14. Tallinna Linnavalitsus on esitanud kohtule taotluse kohustada keskkonnaministrit vaatama läbi Tallinna Linnavalitsuse
15. juuni
16. a taotlus Gaasi tn. 1 maa riigi omandisse jätmise menetluse uuendamiseks ühe kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. Tallinna Ringkonnakohus on käesoleva haldusasja menetluses leidnud, et maa riigi omandisse jätmise käskkirja kehtetuks tunnistamise korral uuendatud menetluses saab linnavalitsus nõuda ka maa munitsipaalomandisse andmise menetluse uuendamist (Tallinna Ringkonnakohtu
17. juuli
18. a kohtumääruse p 16). Seega on Tallinna Linnavalitsusel käesolevas haldusasjas kaebeõigus. Kuivõrd Tallinna Linnavalitsuse varasem taotlus Gaasi tn. 1 maa munitsipaalomandisse andmiseks jäeti rahuldamata seoses maa riigi omandisse jätmisega, on maa riigi omandisse jätmise aluse äralangemise korral uuendatud haldusmenetluses võimalik uuesti läbi vaadata ka Tallinna Linnavalitsuse taotlus maa munitsipaalomandisse andmiseks.
19. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg 1 sätestab haldusorgani poolt menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse uuendamise alused, mis on järgnevad: taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti alusel olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud (p 1); asjas ilmnevad uued olulised tõendid, mis ei olnud isikule haldusmenetluse ajal teada (p 2); jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et haldusakt on antud või toiming on sooritatud pettuse või ähvardusega või muul viisil haldusorgani õigusvastase mõjutamise tulemusena või et haldusorgani nimel tegutsenud 9 isik on haldusmenetluse käigus pannud toime kuriteo (p 3); jõustunud kohtuotsusega on tühistatud kohtuotsus, millel haldusakt põhines (p 4). Tallinna Linnavalitsus on taotlenud menetluse uuendamist seoses keskkonnaministri 03.04.2003 käskkirjaga nr. 506, millest nähtuvalt otsustas riik kinnitada võõrandamisele kuuluva kinnisvara nimekirjas ka vaidlusaluse kinnistu, samuti keskkonnaministri
20. mai
21. a käskkirjaga nr. 572 „Riigivara tasu eest võõrandamine“, mille kohaselt otsustati võõrandada tasu eest avalikul enampakkumisel muuhulgas Gaasi tn. 1 kinnistu. Tallinna Linnavalitsus asus eeltoodud haldusaktide põhjal järeldusele, et juba vaidlusaluse kinnistu riigi omandisse jätmisel ei olnud riigil Gaasi tn 1 maaüksust tegelikult avalikes huvides riigivõimu teostamiseks vaja, mistõttu oleks tekkinud alus Tallinna Linnavalitsuse taotluse Gaasi tn. 1 maaüksuse munitsipaalomandisse andmiseks rahuldamiseks.
22. Kaebuse esitaja taotlusele menetluse uuendamiseks on vastanud 29.08.2008 kirjaga (toimiku lk. 9) Maa-amet, asudes järgmisele seisukohale: „Oma kirjas taotlete keskkonnaministri
23. juuni
24. a käskkirja nr. 456,
25. aprilli
26. a käskkirja nr. 506 ja
27. mai
28. a käskkirja nr. 572 puudutavate haldusmenetluste uuendamist ning menetluse käigus kõigi kolme käskkirja tühistamist. Kuivõrd Tallinna Linnavalitsus on pöördunud nimetatud nõude osas Tallinna Halduskohtusse, siis ei algata Maa-amet Keskkonnaministeeriumi volitatud asutusena haldusmenetluse uuendamist ega tühista nimetatud käskkirju enne, kui on olemas vastav jõustunud kohtulahend.“ Vaidlus puudub selle üle, et Maa-ameti poolt viidatud kohtulahend jõustus Riigikohtu 05.03.2009 kohtumäärusega, millega jäeti Tallinna Linnavalitsuse määruskaebus menetlusse võtmata (vt kohtuotsuse p 10). Seega on ära langenud Tallinna Linnavalitsuse taotluse läbivaatamist takistav asjaolu. Samas puudub vaidlus selle üle, et pärast Tallinna Linnavalitsuse taotlusele eeltoodud kirjaga vastamist ei ole keskkonnaminister teinud mingeid täiendavaid toiminguid taotluse lahendamiseks. Seega on tegemist haldusorgani tegevusetusega. Maa-ameti kirjast ei saa ka järeldada, et Tallinna Linnavalitsuse taotlus menetluse uuendamiseks oleks haldusmenetluse uuendamise aluse puudumise tõttu läbi vaatamata jäetud, kuna viidet aluse puudumisele ning taotluse läbi vaatamata jätmisele kirjas tehtud ei ole. Riigikohus on
29. detsembri
30. a otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-80-04 sedastanud, et kui haldusmenetluse uuendamiseks puudub alus, siis peab isiku pöördumist menetlema tavalise märgukirjana ning vastama kirjaga, milles selgitatakse, et menetluse uuendamiseks puudub alus ja taotlus jäetakse läbi vaatamata (p 11). Eeltoodust lähtudes tuleb Tallinna Linnavalitsuse kaebus rahuldada ning kohustada keskkonnaministrit vaatama läbi Tallinna Linnavalitsuse
31. juuni
32. a taotlust (kiri nr. LV-1/3510) Gaasi tn 1 maa riigi omandisse jätmise haldusmenetluse uuendamiseks ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
33. Ületamata kaebuses esitatud nõude piire soovib kohus Tallinna Linnavalitsuse taotluse lahendamise osas märkida siiski veel järgmist: haldusasjas nr. 3-3-1-36-04 asus Riigikohus seisukohale, et kui isik esitab haldusakti kehtetuks tunnistamise taotluse, milles väidab mõne HMS § 44 lg-s 1 sätestatud alusel olemasolu, ja haldusorgan on selle aluse olemasolu kindlaks teinud, siis peab haldusorgan menetluse uuendama. Uuendatud menetluses peab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustama üldjuhul oma diskretsiooniõiguse alusel (HMS § 64 lg 2) (otsuse p 11). Kui uuendatud menetluses otsustatakse, et haldusakt jääb siiski kehtima, siis tuleb lähtuda HMS § 43 lg 2 teisest lausest. See säte näeb ette, et kui haldusorgani initsiatiivil algatatud haldusmenetluses otsustatakse jätta haldusakt andmata, teavitatakse sellest adressaati ja 10 haldusmenetlus lõpeb. Seega tuleb ka siis, kui uuendatud menetlus ei lõppenud akti kehtetuks tunnistamisega, teavitada menetluse lõppemisest haldusakti adressaati ja akti kehtetuks tunnistamist taotlenud isikut (otsuse p 15). Eeltoodud otsuse p-s 21 märkis Riigikohus ühtlasi, et haldusakti kehtetuks tunnistamist haldusorgani poolt ei välista see, et varem on sama haldusakti vaidlustatud halduskohtus ning et see kaebus on jäänud rahuldamata. Kui hiljem ilmnevad asjaolud või motiivid, mis ei olnud kohtuliku kontrolli objektiks ja mis haldusorgani arvates tingivad haldusakti kehtetuks tunnistamise, siis ei ole kehtetuks tunnistamine uutel põhjustel keelatud. Lisaks võimaldab Haldusmenetluse seadus ka õiguspärase haldusakti, sh kohtumenetluses õiguspäraseks peetud haldusakti kehtetuks tunnistamist, kui esinevad Haldusmenetluse seaduses sätestatud õiguspärase haldusakti kehtetuks tunnistamiseks vajalikud eeldused.
34. Eeltoodud Riigikohtu lahendist saab seega ühtlasi järeldada, et üksteisest tuleb eristada haldusmenetluse uuendamist ning uuendatud haldusmenetluses haldusaktide kehtetuks tunnistamiseks esitatud taotluse lahendamist. Vastustaja on käesoleval juhul jätnud taotluse menetluse uuendamiseks sisuliselt läbi vaatamata ning haldusmenetluse seega uuendamata. Maa-ameti 29.08.2008 kirjas tehtud viide käimasolevale halduskohtumenetlusele ei kujuta endast seaduslikku takistust menetluse uuendamise otsustamata jätmiseks. Riigikohtu halduskolleegiumi
35. märtsi
36. a otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-6-04 p-s 18 leidis kolleegium, et haldusorgani poolt menetluse uuendamise alusena ei ole käsitatav halduspraktika või õigusakti tõlgendamise muutumine, vaid siiski eelkõige faktiline asjaolu, mis ei olnud haldusorganile haldusaktide andmisel teada. Seega käesoleval juhul oleks uus asjaolu see, kui riigile ei olnud Gaasi tn. 1 maaüksuse riigi maareservina riigi omandisse jätmisel teada, et ta seda maaüksust riigi maareservina ei vaja. Keskkonnaministril tuleb nimetatud uue asjaolu esinemist Tallinna Linnavalitsuse taotluse lahendamisel järgnevalt kontrollida. Eeltoodud kaalutlustel rahuldab kohus Tallinna Linnavalitsuse kaebuse. Kuna menetluskulude väljamõistmise taotlust kohtule esitatud ei ole, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Tiina Pappel kohtunik 11