KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht
- november 2009, Tallinn Haldusasja number 3-09-2011 Haldusasi D.M-i kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti
- septembri 2009 otsuse nr 15.3-22/345-2009-KT tühistamise nõudes. Asja läbivaatamise viis Kirjalikus menetluses Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja: D.M Esindaja: Aleksander Sergejev Vastustaja: Kodakondsus- ja Migratsiooniamet Esindaja: Margot Pellmas RESOLUTSIOON
- Jätta D.M-i kaebus rahuldamata.
- Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- D.M on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kellele anti Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (edaspidi KMA)
- aprilli 1999 otsusega alaline elamisluba Eestis, mis muutus seoses välismaalaste seaduse muudatuste jõustumisega
- juunil 2006 automaatselt pikaajalise elaniku elamisloaks. Münsteri Liidumaa Kohtu
- detsembri 2003 otsusega mõisteti D.M süüdi kuriteo toimepanemises ning karistati teda 5-aastase vangistusega. 1
- aprilli 2009 otsusega tunnistas KMA D.M-i elamisloa kehtetuks alates
- maist
- Kõnealuse otsuse tühistas KMA oma
- juuni 2009 vaideotsusega nr 15.3-18/10-2009-V, ennistades samas D.M-i pikaajalise elaniku elamisloa. Vaideotsuse põhjenduste kohaselt tingis
- aprilli 2009 otsuse kehtetuks tunnistamise see, et otsus ei olnud piisavalt kaalutletud ja põhjendatud ning pole hinnatud D.M-i Eestis elamise kestust, tema vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi kaebajale ja tema perekonnaliikmetele ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Samas märgiti vaideotsuses, et vaide rahuldamine ei võta haldusorganilt õigust teha asjas uut igakülgselt kaalutletud ning faktiliselt ja õiguslikult põhjendatud otsust pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise kohta.
- KMA
- septembri 2009 otsusega nr 15.3-22/345-2009-KT tunnistati D.M-i pikaajalise elaniku elamisluba nr EL39L993156 kehtetuks alates
- septembrist
- KAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
- septembril 2009 esitas D.M Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb KMA
- septembri 2009 otsuse nr 15.3-22/345-2009-KT tühistamist, leides, et otsus ei ole piisavalt kaalutletud ja põhjendatud ning riivab tõsiselt kaebuse esitaja era- ja perekonnaelu.
- Esmalt juhib kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et käesolevas asjas vaidlustatud otsus ei sisalda ühtegi uut põhjendust võrreldes KMA
- aprilli 2009 otsusega, mille peale esitatud vaide KMA ometi rahuldas ning selle akti kehtetuks tunnistas. Kaebuse esitaja leiab, et vaide rahuldamisega andis KMA mõista, et vajadus kaebuse esitaja elamisloa kehtetuks tunnistamiseks on ära langenud, kusjuures ei selgu, et mingi uus vajadus selle järele tekkinud oleks.
- Kaebuse esitaja märgib, et Eestis elab tema ema T.K, kes on Eesti Vabariigi kodanik ning kelle juures kaebuse esitaja elab ja keda aitab, kuivõrd ema on 40 % ulatuses töövõimetu ja rohkem sugulasi tal ei ole.
- Samuti toob kaebuse esitaja välja, et tal on pidev töökoht Eestis ja töökaaslased iseloomustavad teda hästi. Kaebuse esitajal ei ole sugulasi ega elukohta Venemaal ning juhul, kui ta sinna saadetakse, ei ole tal seal võimalust korralikuks elamiseks ja töötamiseks.
- Kaebuse esitaja leiab samuti, et KMA võttis korralduse andmisel arvesse vaid tema poolt toime pandud kuriteo liiki ja raskusastet, kuid ei arvestanud, et ta vabastati vanglast ennetähtaegselt ning saadeti Vene Föderatsiooni, kus Eesti Vabariik väljastas talle uued dokumendid. Sellest järeldab kaebuse esitaja, et Eesti Vabariik andis talle loa Eesti territooriumile naasmiseks ega pidanud teda Eesti julgeolekut ohustavaks isikuks.
- Ka märgib kaebuse esitaja, et ta on raskelt haige ja vajab ravi Eestis, kuna Venemaal puudub tal ravikindlustus ja rahalised vahendid tasuliseks raviks.
- novembril 2009 esitatud täiendavates seisukohtades toob kaebuse esitaja välja, et perekonna määratlemisel tuleb lähtuda perekonnaseaduse sätetest, mille hulgas on ka § 64, mille kohaselt on täisealisel lapsel kohustus ülal pidada oma vanemat. Samuti selgitab kaebuse esitaja, et ema töövõimekaotuse määr 40% on ilmne tõend ema abivajaduse kohta ning kaebuse esitajal ei ole võimalik määratleda, millist abi emal konkreetselt vaja läheb. Ka 2 rõhutab kaebuse esitaja, et ta ei ole Eesti ühiskonnale ohtlik ega ole kuritegu toime pannud Eesti territooriumil. VASTUSTAJA SEISUKOHT
- Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist, leides, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. KMA hinnangul kujutab D.M endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.
- Vastustaja märgib, et kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtivus ennistati seoses asjaoluga, et KMA ei olnud varasemas otsuses kaalunud kõiki kaebuse esitajaga seotud asjaolusid ning eeltoodu ei tähenda, et puudub õigus algatada uuesti pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlus, kui esinevad vastavad alused.
- Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja on näidanud ennast isikuna, kes on ohuks riigi elanikele ning riigi kohustus on kodanike õigusi kaitsta ning tagada avalik julgeolek, mis aga ei ole võimalik riivamata nende isikute vabadust, kes avalikku julgeolekut kahjustavad või ähvardavad. Viitega Tallinna Halduskohtu otsusele haldusasjas 3-07-1289, leiab vastustaja, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel tuleb kaaluda välismaalase poolt toime pandud õigusrikkuse raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte ning seetõttu leiab vastustaja, et VMS § 149 lg 3 alusel on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on võimalik ka ühekordse raske õigusrikkumise korral.
- Mis puudutab Eestisse saabumist võimaldava dokumenti andmist pärast seda, kui isik oli pärast vanglast vabanemist saadetud Vene Föderatsiooni, siis selgitab vastustaja, et kuna sel ajal oli kaebuse esitajal kehtiv Eesti pikaajalise elaniku elamisluba, siis oli tema tagasipöördumine Eestisse õiguspärane. Vastustaja väitel on otsuse tegemisel arvestatud, et kaebuse esitaja näol on tegemist pikaajalise sisserändajaga Euroopa Nõukogu ministrite komitee
- septembri 2000 soovituse Rec
(2000)15 mõistes, ent nimetatud soovituse kohaselt on sellise isiku elamisloa kehtetuks tunnistamine lubatud, kui isik on süüdi mõistetud raske kuriteo toimepanemise eest ja ohustab riigi julgeolekut.
- Vastustaja leiab, et kuivõrd kaebaja on abielus T.K-ga, kes elab Saksamaa Liitvabariigis ega oma Eestis elamisluba, puudub D.M-il Eestis välismaalaste seaduses (VMS) käsitletud ja põhiseadusega kaitstav perekonnaelu ning kaebuse esitaja ema ei ole VMS-i tähenduses kaebaja perekonnaliige. Samuti märgib vastustaja, et kaebuse esitaja ema töövõime kaotus ja abivajadus ei ole aluseks pikaajalise elamisloa omandamiseks ning töövõime kaotuse määr 40% ei ole selline, millisel juhul oleks kaebuse esitaja kohalolek Eestis hädavajalik.
- Viimaks märgib KMA, et ei pea põhjendatuks kaebaja viidet tema raskele haigusele ja ravile Eestis, kuivõrd talle väljastatud arstitõendist nähtub, et kaebajal on raske korduv depressioon ning Vene Föderatsiooni kodanikuna on kaebajal õigus saada talle vajalikku arstiabi ka Venemaal. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 3
- Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et D.M-i kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Kohtu hinnangul on Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsus D.M-i pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks põhjendatud ja õige.
- Esiteks ei nõustu kohus kaebuse esitaja seisukohaga, et KMA
- aprilli 2009 otsuse peale esitatud vaide rahuldamisega andis KMA mõista, et pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamiseks puudub vajadus. Vaideotsuse (tl. 9) põhjendustest nähtub üheselt, et vaide rahuldati seetõttu, et KMA
- aprilli 2009 otsus leiti olevat ebapiisavalt põhjendatud. Vaideotsuses ei ole mingil moel leitud, et D.M ei oleks Eesti julgeolekule ohtlik või et KMA
- aprilli 2004 otsuses oleks mingisugused asjaolud valesti tuvastatud. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vaide rahuldamine ja KMA
- aprilli 2009 otsuse kehtetuks tunnistamine ei takista mistahes moel samasisulise uue otsuse vastuvõtmist, kui selleks esineb seaduses sätestatud alus ning haldusorgan, olles kõik olulised asjaolud välja selgitanud ning kaalunud vastandlikke huve, leiab põhjendatult, et uue samasisulise otsuse tegemine on proportsionaalne.
- Õige ei ole kaebuse esitaja seisukoht, et tema pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine on välistatud, kuna Eesti ametivõimud andsid talle dokumendid pärast seda, kui ta oli karistuse kandmise järel vabanenud. Eestisse sisenemist võimaldava dokumendi andmisega ei ole Eesti ametivõimud mistahes moel andnud hinnangut küsimusele, kas isik ohustab Eesti avalikku korda ja julgeolekut või mitte. Vastustaja on õigesti märkinud, et kuivõrd tol ajal oli kaebuse esitaja elamisluba kehtiv, siis puudus igasugune õiguslik alus dokumendi väljastamisest keeldumiseks ning isiku Eestisse mittelubamiseks. See ei välista aga hiljem VMS § 149 kohaldamist.
- VMS § 149 lg 1 p 3 tunnistatakse pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks kui välismaalane kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Sama paragrahvi
- lõike kohaselt tuleb eelnimetatud alusel pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel arvestada välismaalase poolt toimepandud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema pereliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga. Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on niisiis KMA kaalutlusotsus. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega ning HMS § 56 lõikes 3 sätestatakse, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendavas osas tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.
- Kohus leiab, et kaebuse esitaja kujutab endast tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule. Mõistet avalik kord tuleb mõista kui igaühe õiguste ja vabaduste kaitseks õiguskorras kehtestatud reeglitest lähtuvat inimeste elukorraldust. Seda elukorraldust kahjustab vähemal või rohkemal määral iseenesest igasugune õigusvastane käitumine. Seejuures on seadusandja mõningaid õigusvastaseid tegusid pidanud sedavõrd ohtlikeks, et nende vältimiseks kasutatakse karistusähvardusi ja karistamist. Karistatavatest tegudest kõige tõsisemateks ja seega avalikku korda kõige enam ohustavateks tuleb seejuures kahtlemata pidada karistusseadustiku eriosa normides nimetatud kuritegusid. Kuritegude toime panemine kahjustab väga tõsiselt avalikku korda ning kuritegelikult käituv inimene kujutab endast suurt 4 ohtu avalikule korrale ja kogu ühiskonna julgeolekule. Käesoleva haldusasja materjalidest nähtub, et D.M on käesolevaks ajaks enam kui kuus aastat tagasi Saksa Liitvabariigis süüdi mõistetud surmaga lõppenud kehavigastuse tekitamises, kusjuures kohtuotsusest nähtub (tõlge tl. 53 jj) oli ohvriks kaebuse esitaja tol ajal viiekuune laps. Kuivõrd Saksamaa Liitvabariigi kohtuotsuses on tuvastatud, et kaebuse esitaja ohvrit tappa ei tahtnud ning leitud, et vajalikku hoolikust ilmutades oleks süüdistatav pidanud ette nägema, et laps võib väärkohtlemise ja sellega põhjustatud vigastuse tagajärjel surra, vastab tema poolt toimepandud kuritegu kõige enam KarS § 117 lõikes 1 nimetatud teole (surma põhjustamine ettevaatamatusest). Siiski on tegemist raske isikuvastase kuriteoga, mis annab alust pidada kaebuse esitajat ohtlikuks avalikule korrale ja julgeolekule. Seejuures nähtub Saksa kohtuotsusest, et kaebuse esitajat on Saksamaal ka varem kahel korral kriminaalkorras karistatud, seejuures ühel korral kehavigastuse tekitamise eest. Kohtu hinnangul ei vähenda kaebuse esitaja ohtlikkust asjaolu, et ta ei ole kuritegusid toime pannud Eesti territooriumil, kuna iseäranis isikuvastase kuriteo toimepanija ohtlikkus kaaskodanike julgeolekule ei sõltu sellest, millises riigis isik vägivallategusid varem toime pannud on, vaid tegemist on puhtalt isikust lähtuva potentsiaalse ohuga, mille realiseerumist on põhjust kahelda mistahes kohas.
- Kohus leiab, et KMA on vaidlusaluse otsuse tegemisel õigesti tuvastanud ka kaebuse esitaja Eestis elamise kestuse ja tema vanusega seotud asjaolusid. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebuse esitaja Eestis elanud alates
- aastast, pikaajalise elaniku elamisluba anti talle
- aprillil 1999 ning
- aasta aprillikuus siirdus kaebuse esitaja elama Saksa Liitvabariiki, kus ta arusaadavalt
- aastal vabanes vanglast ning saadeti välja Vene Föderatsiooni, kust isik Eesti pikaajalise elaniku elamisloa alusel uuesti Eestisse saabus. Kohus möönab, et kaebuse esitaja on võrdlemisi pikaajaliselt Eestis elanud, samas on vastustaja õigesti välja toonud, et kuivõrd kaebuse esitaja lahkus
- aastal, olles toona 24-aastane, Saksamaale, ei saa väita, et ta oleks Eesti alalist (pikaajalise elaniku) elamisluba kõrgelt väärtustanud või et tal oleksid Eestiga sedavõrd tihedad sidemed, mis kaaluksid igal juhul üles temast ühiskonnale lähtuda võiva ohu. Samas tuleb tähele panna, et Saksa Liitvabariigi Münsteri Liidumaa kohtu otsuses on tuvastatud, et
- aastal oleks kaebuse esitaja Saksamaa asemel parema meelega siirdunud elama hoopis Venemaale. See annab alust kahelda kaebuse esitaja väites, et tal puuduvad Vene Föderatsiooniga igasugused isiklikud ja emotsionaalsed sidemed, liiatigi on kaebuse esitaja Vene Föderatsiooni kodanik ning Venemaal sündinud ja mõnda aega ka seal elanud. Kaebuse esitaja on käesoleval ajal 32-aastane mees, kellel eelviidatud Saksa Liitvabariigi kohtuotsusest nähtuvalt kutseharidus keevitamise erialal. Eeltoodut arvestades ei saa väita, et kaebuse esitaja hakkamasaamine oma elu korraldamisega Vene Föderatsioonis oleks võimatu.
- Asjaolu, et Eestis elab kaebuse esitaja ema, kellel on tuvastatud 40%-line töövõime kaotus, ei kaalu kohtu hinnangul üles kaebuse esitajast lähtuvat ohtu Eesti avalikule korrale ja julgeolekule. 40%-lise töövõime kaotusega isik ei vaja üldjuhul kõrvalist abi eluga toimetulekuks ning ei ole teada, et kaebuse esitaja ema vajaks sellist abi näiteks vanusest tingituna, olles praegu umbes 55-aastane. Mis puudutab kaebuse esitaja viidet perekonnaseaduse §-s 64 sätestatud täisealise lapse kohustusele pidada ülal oma abi vajavat töövõimetut vanemat, siis isegi kui eeldada, et kaebuse esitaja ema on abi vajav ja töövõimetu (kuigi ilmselt see nõnda pole, kuna ta on tööealine ning töövõimetuse protsendiks on tal määratud 40), siis tuleb tähele panna, et perekonnaseadusest tulenevalt on tegemist eelkõige täiskasvanud lapse varalise kohustusega vanema ees ning sellise kohustuse täitmine ei eelda kaebuse esitaja isiklikku viibimist Eestis. Muid perekondlikke sidemeid kaebuse esitajal Eestis ei näi olevat. Seega leiab kohus, et kaebuse esitaja perekonnaelu kaitse vajadus ei kaalu üles 5 vajadust mitte võimaldada tal ta avalikule korrale ja julgeolekule ohtliku isikuna Eestis pikaajalise elaniku elamisloa alusel viibida. Samuti ei välista pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine kaebuse esitajale tähtajalise elamisloa andmist. Kaebuse esitaja on kaebuse täienduses ekslikult märkinud, et KMA on keeldunud talle uue elamisloa andmisest, kuna tehtud on üksnes otsus keelduda erandina loa andmisest elamisloa taotlemiseks siseriigis. See tähendab, et lahkudes Eestist oma kodakondsusriiki, võib kaebuse esitaja seal pöörduda Eesti välisesinduse poole ja taotleda tähtajalise elamisloa väljastamist.
- Kaebuse esitaja tervislikku seisundit puudutavad asjaolud ei ole käesoleval juhul sellised, mis välistaksid pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise. Kohtule esitatud arestitõendi kohaselt on kaebuse esitajal diagnoositud raske korduv depressioon ning märgitud, et isik vajab pidevalt psühhiaatri konsultatsioone. Kohtul ei ole siiski kahtlust selles, et kaebuse esitajal on võimalik vajalikku arstiabi saada ka oma kodakondsusriigis ning et Vene Föderatsiooni tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandesüsteem tagab piisava hoolitsuse oma kodanike tervise eest. Samas leiab kohus, et kaebuse esitajat iseloomustavate andmete (vanus, haridus) alusel ei ole põhjust eeldada, et kaebuse esitajal ei ole võimalik Venemaal tööd leida ja endale vajalik ravikindlustus tagada.
- Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et välismaalasel ei ole absoluutset õigust pikaajalise elaniku elamisloa omandamiseks. Võttes arvesse kaebaja poolt sooritatud kuriteo raskust ja riigi kohustust kaitsta inimese elu ja tervist, on tahtlike kuritegude toimepanemise eest kriminaalkorras karistatud välismaalase suhtes seadusandja õigustatud rakendama täiendavaid piiranguid. Kuigi kaebajal võivad piirangute tõttu tekkida ebamugavused, ei tähenda see kohtu hinnangul, et vastustaja otsus oleks õigusvastane. Eeltoodud põhjustel leiab kohus samuti, et kaebuse esitaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne – avaliku korra ja julgeoleku tagamiseks on see meede vajalik, see ilmselgelt sobivaim meede vältimaks kaebuse esitajast lähtuda võivate ohtude realiseerumist ja samaväärset toimed muude, kaebuse esitaja õigusi vähem piiravate meetmetega saavutada ei oleks võimalik ning viimaks ei saa väita, et kaebuse esitaja õigused kaaluksid üles avaliku huvi elamisloa kehtetuks tunnistamise vastu. Seega on KMA otsuse tegemisel õigesti arvestanud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel arvestanud isiku poolt toime pandud kuriteo liiki, raskusastet, ühiskonnaohtlikkust ja muid vajalikke kriteeriume.
- HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on tehtud otsus kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud, tuleb poolte menetluskulud jätta nende endi kada. Kristjan Siigur kohtunik 6