← Eesti

3-09-1599/28

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 17. november 2009, Tallinn Haldusasja number 3-09-1599 Haldusasi Harju maavanema protes

§ 192

lõikes 3 ning MRSms2005 sätestatud tähtaegu ei ole kohalikul omavalitsusel võimalik haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 34 lg 1 alusel ennistada ning neist sätetest tuleneb kaalutlusõiguseta kohustus tähtaegade möödalaskmise korral maa tagastamise menetlus lõpetada ning kompenseerimise menetlust mitte alustada. 3 VASTUSTAJA SEISUKOHT

  1. Keila Vallavalitsus ei pea protesti põhjendatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Esmalt leiab vastustaja, et pärimisõiguse piiramine on äärmiselt oluline sekkumine isiku põhiõigustesse ning see saab õigustatud olla vaid juhul kui isik teadlikult ei tee talle teatavaks tehtud tähtaja jooksul vajalikke toiminguid. Vastustaja hinnangul on MRSms2005 § 26 vastuolus põhiseadusest tuleneva õigusselguse põhimõttega, arvestades et tähtaeg sätestati maareformi seaduse muutmise seaduse rakendussätetes.
  2. Teiseks leiab vastustaja, MRS §-s 2 sätestatud maareformi eesmärgist tulenevalt annavad MRS § 192 ning MRSms2005 § 26 kohalikule omavalitsusele üksnes võimaluse maa tagastamise menetlus lõpetada ning menetluse lõpetamine ei saa olla eesmärk omaette.
  3. O.A osas märgib vastustaja, et kuna Rootsi Kuningriigis ei väljastata pärimisõiguse tunnistusi, siis ei olnud O.A pärijal võimalik sellist tunnistust ka kohalikule omavalitsusele esitada ning alles lähtudes MRSms2005 §-st 26 pöördus pärija esindaja Eesti notari poole, kes väljastas pärimisõiguse tunnistuse
  4. augustil 2006, mis omakorda on Keila Vallavalitsuses registreeritud
  5. augustil
  7. R.M.A osas leiab vastustaja,

§ 192lõikest 1 ning Ts

ÜS § 157 lõikest 3 tulenevalt tulnuks pärimisele kohaldada pärandaja viimase elukohamaa, see tähendab Rootsi Kuningriigi seadust ning kohustust pöörduda Eesti notari poole R.M.Aule pärijatel ei olnud. Kohustus vastav pärimisõiguse tunnistus esitada tulenes alles

  1. novembril 2005 jõustunud MRSms2005 §-st 26, misjärel pöörduski pärijate esindaja Eesti notari poole, kes väljastas
  2. augustil 2006 pärimisõiguse tunnistuse, mis on omakorda Keila Vallavalitsuses registreeritud
  3. augustil
  5. E.A osas nõustub vastustaja sellega, et tema pärijad on MRS § 192 lõikes 3 sätestatud tähtaja mööda lasknud, ent kohalikul omavalitsusel oli õigus tähtaeg ennistada. Vastustaja hinnangul on kohalikul omavalitsusel eelnimetatud sätte kohaldamisel avar kaalutlusruum. Vastustaja selgitab, et E.A pärijateks olid Saksamaal elav eakas vend ning Ameerika Ühendriikides asuv juriidiline isik, kellel ilmselgelt ei olnud võimalik igal ajal Eestisse pärimisõiguse tunnistust nõudma tulla ning samas esitas Ol.A siiski esimesel võimalusel notrile pärandi vastuvõtmise avalduse. Samuti selgitab vastustaja, et E.A testamendi leidmine Ameerika Ühendriikidest ning seega ka kogu pärimisasja lahendamine võttis aega pärijatest mittesõltuvatel põhjustel.
  6. Vastustaja leiab, et kuivõrd isik saab pärijaks pärandi vastuvõtmisest, mitte aga pärimisõiguse tunnistuse väljastamisest, siis peavad olukorras, kus tagastamismenetluse on asunud isik, kes peab end õigustatud subjekti pärijaks, peavad tema suhtes menetluse lõpetamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) eeldatav pärija peab olema jätnud tegemata omapoolsed toimingud; 2) toimingute tegemata jätmine peab olema takistanud vara tagastamise menetlust; 3) toimingud peavad olema tegemata jääänud mõjuva põhjuseta. Vastustaja viitab Riigikohtu lahenditele 3-2-1-12-03 ja 3-2-1-121-05, kus leiti, et isikul tekib subjektiivne õigus maa tagastamist nõuda alates pärimise hetkest, mitte pärimisõiguse tunnistuse väljastamise hetkest ning seega ei omanud pärimisõiguse tunnistuste mittetähtaegne esitamine sugugi nii suurt tähtsust, et tagastamismenetlus igal juhul lõpetada oleks tulnud. 4
  7. Vastustaja on seisukohal,

§ 192

lg 3 ja MRSms2005 § 26 sätestatud tähtaegu on võimalik HMS § 34 lg 1 alusel ennistada. Seejuures viitab vastustaja Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas 3-08-513 (p. 18) ja Tallinna Halduskohtu otsusele haldusasjas nr 3-08-615. Vastustaja leiab,

ms2005 § 26 sätestatud tähtaeg ei ole õigust lõpetava, vaid distsiplineeriva iseloomuga, viidates siinkohal Tallinna Halduskohtu otsustele haldusasjades nr 3-08-555, 3-08-1575 ja Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-08-

  1. Ka viitab vastustaja halduskohtu otsusele haldusasjas nr 3-08-2187, kus leiti, et maa tagastamise menetluse lõpetamine MRS § 192 lg 3 alusel on välistatud kui vastava otsuse tegemise ajaks on nõudeõiguse pärija pärimistunnistuse esitanud ning sel juhul oleks menetluse lõpetamine võimalik vaid juhul kui selleks esineks kas ülekaalukas avalik huvi või õigustatud subjekti õigusi üles kaaluvad kolmandate isikute õigused. KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHT
  2. Kohtuistungit toetas kolmandate isikute esindaja vastustaja positsiooni ning leidis maavanema protesti põhjendamatu olevat. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  3. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et Harju maavanema protest on põhjendatud ja tuleb rahuldada ning protestitd osas tuleb Keila Vallavalitsuse korraldused tühistada. E.A, R.M.A ja O.A maa tagastamise nõudeõigus ei ole nende pärijatele üle läinud, kuna pärima õigustatud isikud ei pöördunud õigeaegselt nõudeõiguse kui erilise pärandvara vastuvõtmiseks notari poole ega esitanud seepeale notarilt saadud pärimisõiguse tunnistust tähtaegselt kohalikult omavalitsusele. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et eelnimetatud tähtajad on materiaalõigusliku iseloomuga ning kohalik omavalitsus ei saa kaalutlusõiguse alusel otsustada nende ennistamist.
  4. Käesolevas asjas ei ole vaidlust kohtuotsuse jaos „Asjaolud ja protestitavad haldusaktid“ välja toodud asjaolude üle. Protestis on vastustaja küll väitnud, et maatoimikust ei selgu, millal on vastavad pärimisõiguse tunnistused Keila Vallavalitsusele esitatud, ent samas ei ole protesti esitaja esitanud ühtegi vastuväidet vastustaja väitele, et O.A ja R.M.A pärandvara osas saabusid need notarilt vallavalitsusele
  5. augustil 2008 ning E.A osas
  6. juulil
  7. Menetlusosaliste vahel on vaidlus aga MRS § 192 lg 3 ja sellega seotud üleminekusätete (eelkõige MRSms §-i 12 ja MRSms2005 § 26) tõlgendamise ja kohaldatavuse üle.
  9. juunil 1996 jõustus MRS § 192 lg 1, milles sätestati, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõigus on päritav ning pärimisele kohaldatakse Eesti tsiviilseaduse sätteid.
  10. märtsil 1997 jõustus MRS § 5 lg 1 p 4, milles sätestati, et maa tagastamist või kompenseerimist on õigus nõuda ka isikul, kes on nõudeõiguse pärinud MRS § 192 alusel.
  11. juulil 2000 jõustus MRS § 192 lg 3 järgmises redaktsioonis: „Pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates“. See säte viidi MRS-i sisse teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega (edaspidi 2MRsÕms), mille § 26 sisaldas kuni
  12. jaanuarini 2003 kehtinud redaktsioonis lõiget 2, kus sätestati, et kui pärand on avanenud enne 2MRsÕms jõustumist (st. enne
  13. juulit 2000), tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada avaldus pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks pärandi avanemise koha notarile ühe aasta jooksul 2MRsÕms jõustumisest arvates. Viimatinimetatud norm tunnistati kehtetuks
  14. jaanuaril 2003 jõustunud maareformi seaduse muutmise seadusega (edaspidi MRSms), mille §-s 5 12 sätestati omakorda, et maa tagastamise nõudeõigust pärima õigustatud isikul on juhul, kui pärand avanes enne MRSms jõustumist (st. enne 01.01.2003), õigus esitada avaldus pärandi avanemise koha notarile ühe aasta jooksul MRSms jõustumisest arvates.
  15. novembril 2005 jõustus maareformi seaduse muutmise seadus (edaspidi MRSms2005), millega muudeti MRS § 192 lg 3 sõnastus järgmiseks: „Nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik peab üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata“. Seejuures sätestati MRSms2005 §-s 26, et kui pärand on avanenud enne MRSms2005 jõustumist (ehk siis enne
  16. novembril 2005) ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul MRSms2005 jõustumisest arvates ning kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata.
  17. Eelnevast nähtuvalt on MRS-is sisalduvat maa tagastamise nõudeõiguse pärimise ning pärimisõigust tõendava pärimistunnistuse kohalikule omavalitsusele esitamisega seotud regulatsiooni mitmel korral muudetud. Oluline on siinkohal see, et kuni
  18. novembrini 2005 reguleeris MRS § 192 lg 3 maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks notari poole pöördumise tähtaega, seaduse hilisemas redaktsioonis kõneldakse aga notarilt saadud pärimistunnistuse kohalikule omavalitsusele esitamise tähtajast. Kohus leiab,

§ 192

lg 3 ning selle rakendussätted, millest käesoleval juhul on oluline eelkõige MRSms § 12, reguleerivad maa tagastamise nõudeõiguse kui pärandajale kuuluva erilise varaliigi pärimist ning tegemist on erinormidega vara pärimist reguleerivate üldnormide suhtes. 25. Kohtu hinnangul on nii protesti esitaja kui vastustaja asunud ekslikult seisukohale, nagu kuuluksid nende omandireformi õigustatud subjektide puhul, kelle pärandi avanemise koht on välisriigis, maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse pärimisele välisriigi õigust. MRS § 192 lõikes 1 kasutatud mõiste Eesti tsiviilseaduse sätted all peetakse silmas vara pärimist reguleerivaid Eesti õigusnorme ning nõudeõiguse pärimisele mistahes muu riigi õiguse kohaldamine, olgugi et see võib olla ette nähtud rahvusvahelise eraõiguse kollisiooninormidega, on välistatud. Sarnasele seisukohale on haldusasjas nr 3-06-1587 tehtud otsuses asunud ka Tallinna Ringkonnakohus, leides,

§ 192

lg 3 oli erinorm ka rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 24 suhtes, mille kohaselt kohaldatakse pärimisele pärandaja viimase elukohariigi seadust. Käesoleval juhul ei ole nõudeõiguse pärimise seisukohast eeltoodu tõttu seega oluline, kas või milliseid pärimistoiminguid välisriigi seaduse alusel tehtud on. Eeltoodust tulenevalt on väär ka vastustaja seisukoht, et kuivõrd O.A ja R.M.A pärand avanes välismaal, siis ei olnud neil võimalik pärimisõiguse tunnistust esitada, kuna Rootsi notarid selliseid tunnistusi ei väljasta. Kuna nõudeõiguse pärimine toimus Eesti õiguse kohaselt, tulnuks ka nende isikute, kelle pärandi avanemise koht on välisriigis järelt nõudeõigust pärima õigustatud isikutel pöörduda nõudeõiguse pärimiseks avaldusega Eesti notari poole.

  1. O.A pärandi avanemise ajal (samuti
  2. juunil 1996, mil jõustus nõudeõiguse pärimist võimaldav MRS § 192 lg 1) oli pärimisõigust reguleerivaks Eesti seaduseks ENSV Tsiviilkoodeks, mille §-i 551 kohaselt pidi pärija pärandi omandamiseks selle vastu võtma, kusjuures seda sai teha kas pärandvara faktiliselt valitsema või valdama asudes või notarile kirjaliku avalduse esitamisega. R.M.A ja E.A pärandite avanemise ajal reguleeris pärimist
  3. 6 jaanuaril 1997 jõustunud pärimisseaduse (PäS), mille §-s 4 sätestati, et pärimiseks peab pärandaja pärandi vastu võtma. PäS § 117 lg 1 ning § 118 kohaselt tuli pärandi vastuvõtmiseks esitada notarile avaldus kas notari poolt selleks määratud tähtaja jooksul või kui notar sellist tähtaega andnud ei olnud, siis mitte hiljem kui 10 aasta möödumisel pärandi avanemisest. PäS § 117 lg 3 kohaselt loeti pärandaja pärandi vastu võtnuks ka juhul kui pärimisavaldust notarile tähtaegselt ei esitanud, küll aga oli asunud selle tähtaja jooksul pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama.
  4. MRS §-s 192 ning MRSms §-s 12 sätestatud maa nõudeõiguse pärimise eriregulatsiooni sisuks oli ajaliselt ja vormiliselt piiratud võimalus maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks. Nimetatud sätetest tulenevalt oli maa tagastamise nõudeõiguse pärimine võimalik üksnes notarile vastava avalduse (pärimisavalduse) esitamise teel ning selle avalduse esitamiseks nähti seaduses ette teistsugused tähtajad võrreldes PäS §-s 118 sätestatud tähtaegadega. Kohus järeldab,

§ 192

ning MRSms § 12 kohaselt ei olnud võimalik maa tagastamise nõudeõiguse pärimine näiteks ka muu pärandvara (osa) valdama, kasutama või käsutama hakkamisega.

  1. Kuivõrd O.A suri ja tema pärand avanes
  2. veebruaril 1994, siis oleksid tema pärijad pidanud MRS § 192 lg 3 jõustumist (st. pärast
  3. juulit 2000) pöörduma maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks notari poole hiljemalt
  4. juulil 2001 ehk ühe aasta jooksul 2MRsÕms jõustumisest (2MRsÕms § 26 lg 2). Seadusandja pikendas hiljem seda tähtaega selliselt, et pärimisavaldusega notari poole pöördumiseks oli sellistel isikutel aega kuni
  5. jaanuarini 2004 (MRSms § 12), kuna tegemist oli olukorraga, kus pärand avanes enne
  6. jaanuari
  7. On ilmne, et enne
  8. jaanuari 2004 ei ole O.A-lt nõudeõigust pärima õigustatud isikud nõudeõiguse pärimiseks avaldusega notari poole pöördunud.
  9. R.M.A suri ja tema pärand avanes
  10. oktoobril 2000, mis tähendab, et alates
  11. juulist 2000 kehtinud MRS § 192 lg 3 kohaselt oleks nõudeõiguse pärimiseks tulnud notari poole pöörduda aasta jooksul pärandi avanemisest ehk hiljemalt
  12. oktoobril 2001, ent MRSms §-s 12 pikendati seda tähtaega kuni
  13. jaanuarini 2004, kuna samuti oli tegemist olukorraga, kus pärand oli avanenud enne
  14. jaanuari
  15. Ei nähtu, et R.M.A-lt nõudeõigust pärima õigustatud isikud oleksid enne
  16. jaanuari 2004 nõudeõiguse pärimiseks notari poole pöördunud.
  18. detsembril 2008 haldusasjas nr 3-06-1587 ning
  19. veebruaril 2009 haldusasjas nr 3-07-1211 tehtud otsustes asus Tallinna Ringkonnakohus seisukohale, et pärast MRS § 192 lõikes 3 sätestatud tähtaja möödumist ei olnud pärandit maa tagastamise nõudeõiguse osas enam vastu võtta ega sellest loobuda. Käesoleval juhul puuduvad tõendid, et O.A ja R.M.A järelt pärima õigustatud isikud oleksid enne
  20. jaanuari 2004 maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks (vastavas osas pärandi vastuvõtmiseks) notari poole pöördunud. Eelviidatud lahendites leidis ringkonnakohus samuti, et pärast eelnimetatud normis sätestatud tähtaja möödumist notarile esitatud pärimisavalduse alusel väljastatud pärimisõiguse tunnistus on maa tagastamise nõudeõiguse osas tühine ning seepeale ei ole maareformi kohustatud subjektil kaalutlusõigust küsimuses, kas maa tagastamise menetlust jätkata või mitte. Ringkonnakohtu eelviidatud otsused on jõustunud, üks neist edasi kaebamata, teine aga pärast Riigikohtupoolset kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist ning halduskohtu hinnangul on neis avaldatud seisukohad asjakohased ka käesoleva vaidluse lahendamisel. Käesoleval juhul tulenes pärima õigustatud isikutele seadusest kohustus esitada maa tagastamise nõudeõiguse 7 vastuvõtmiseks notarile avaldus ühe aasta jooksul MRSms jõustumisest arvates ning jättes sellel tähtajal avalduse esitamata kaotas kolmas isik võimaluse maa tagastamise nõudeõigust pärida.
  21. E.A pärand avanes
  22. juulil
  23. Sel ajal kehtinud MRS § 192 lõikes 3 nähti samuti ette, et nõudeõiguse pärimiseks tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates ning seega tulnuks notarile vastav avaldus esitada hiljemalt
  24. juulil
  25. Selle tähtaja jooksul vastavat avaldust notarile ei esitatud. Alates
  26. novembrist 2005 kehtib MRS § 192 lg 3 uues redaktsioonis, kus ei nähta enam ette tähtaega notari poole pöördumiseks, vaid sätestatakse tähtaeg pärimisõiguse tunnistuse kohalikule omavalitsusele esitamiseks. Selle normiga seonduvaks üleminekusätteks on MRSms2005 § 26, kus sätestatakse, et kui pärand on avanenud enne
  27. novembrit 2005 (nagu see oli ka E.A puhul) ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul MRSms2005 jõustumisest arvates (ehk hiljemalt
  28. augustil 2006). Vaidlust ei ole ka selles, et eelnimetatud normis sätestatud tähtaja jooksul ei ole E.A järelt nõudeõigust pärima õigustatud isikud kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistust esitanud. Samas möönab kohus, et isegi kui nad oleksid seda teinud, ei muudaks see olukorda, kuna nõudeõiguse pärimiseks notarile avalduse esitamise tähtaeg (ühe aasta pärandi avanemisest) oleks siiski mööda lastud ning nõudeõiguse pärimine seega võimatuks muutunud.
  29. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et O.A järelt nõudeõigust pärima õigustatud isikutele pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks seaduses sätestatud tähtaega on kohalikul omavalitsusel võimalik ennistada. Haldusasjas 3-08-615 tehtud otsuses viitas Tallinna Ringkonnakohus oma varasemale praktikale ning kordas seisukohta,

§ 192

lõike 3 kehtivas redaktsioonis ja MRSms2005 §-s 26 sätestatud tähtajad ei ole ennistatavad ning maareformi kohustatud subjektil ei ole nende tähtaegade rikkumise korral maa tagastamise menetluse jätkamise osas kaalutlusõigust. Ringkonnakohus märkis samuti, et järeldusega, et tegemist ei ole menetlustähtajaga, mida on vastavalt HMS §-le 34 võimalik ennistada, vaid materiaalõigusliku tähtajaga, mille ületamise osas on seadusandja ette näinud imperatiivse tagajärje – päritud maa tagastamise nõudeõiguse kaotamise – on haldusasjas 3-3-1-60-09 tehtud otsuses nõustunud ka Riigikohus. 33. Mis puutub vastustaja seisukohta,

ms2005 §-s 26 sätestatud tähtaeg on distsiplineeriva ning motiveeriva toimega, sest normi eesmärgiks on tagada maareformi tõrgeteta kulgemine, mitte välistada nõudeõiguse pärijate õigust maa tagastamisele või kompenseerimisele, viitab kohus samuti Tallinna Ringkonnakohtu poolt haldusasjades nr 3-08385 ja 3-08-615 tehtud otsustes võetud järgmisele seisukohale: „Õige on küll halduskohtu seisukoht, et [MRSms2005] § 26 eesmärk on maareformi kiirendamine, mitte õigustatud subjekti pärija ilmajätmine maa tagastamise nõudeõigusest. Kuid ehkki normi tõlgendamisel tuleb muuhulgas juhinduda normi eesmärgist, ei ole norm oma eesmärgiga samastatav, mistõttu ei saa normi sisu taandada normi eesmärgile. Õigustatud subjekti kohalikule omavalitsusele määratud tähtajaks pärimisõiguse tunnistuse mitteesitanud õigusjärglase ilmajätmine õigusest maa tagastamisele või kompenseerimisele, mis on [MRSms2005] § 26 teise lause kohaldamise tagajärjeks, on seadusandja ettenähtud vahend normi eesmärgi saavutamiseks. [MRSms2005] § 26 teine lause näeb pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja rikkumise tagajärjena selgelt ja ühemõtteliselt ette tagastamise menetluse lõpetamise ja kompenseerimise menetluse mittealustamise ning seda sätet ei saa ignoreerida. Ringkonnakohus märgib, et säte ei omaks halduskohtu ja kaebuse esitajate viidatud distsiplineerivat toimet, kui pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja rikkumisele ei järgneks õiguslikke tagajärgi“. Haldusasjas nr 3-08-385 tehtud otsuses leidis ringkonnakohus ka, et 8 MRSms2005 § 26 teise lause sisustamisel ei oma tähtsust, kas kohalik omavalitsus on selles sättes toodud õiguslikust tagajärjest maa tagastamise õigustatud subjekti õigusjärglast teavitanud või mitte ning kas teavitamata jätmisega on kohalik omavalitsus rikkunud mingisuguseid menetlusnorme. Sellistest asjaoludest pole viidatud sättes toodud õigusliku tagajärje saabumine sõltuvusse seatud. 34. Vastustaja on oma seisukoha toetuseks viidanud Tallinna Ringkonnakohtu 20. veebruari 2009 otsusele haldusasjas nr 3-08-513, kus ringkonnakohus leidis,

§ 192lõikes 3 ning MRS ms §-s 26 sätestatud tähtaegu on võimalik ennistada.

Halduskohus leiab, et haldusorganil on põhimõtteliselt võimalik ennistada neid tähtaegu, mis on kas õigusaktidega või haldusorgani enda poolt isikule kehtestatud mingisuguste selliste haldusorganile suunatud toimingute tegemiseks, nii on põhimõtteliselt võimalik asuda seisukohale, et ennistada oleks võimalik kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks seaduses sätestatud tähtaega, küll aga ei pea kohus võimalikuks, et haldusorgan saaks ennistada seaduses sätestatud tähtaja, mille jooksul peab isik pärandi vastuvõtmiseks pöörduma notari poole. Lisaks tuleb tähele panna, et haldusasja nr 3-08-513 esemeks olnud vaidluse asjaolud erinevad käesoleva vaidluse asjaoludest märkimisväärselt, kasvõi selle poolest, et haldusasjas nr 3-08-513 tehtud otsusest nähtuvalt oli isik tegelikult maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks seaduses ettenähtud tähtaja jooksul notarile avalduse esitanud, ent talle väljastatud pärimisõiguse tunnistus oli (siiski ilmselt isiku enda tegevusetusest või notarile antud ebapiisavast teabest tingituna) puudulik ega kajastanud pärandvarana maa tagastamise nõudeõigust. Samas kajastus sellel tunnistusel pärandvarana õigusvastaselt võõrandatud maal asunud hooned ning sellegi osas leidis ringkonnakohus, et oleks tulnud eeldada, et isik päris ka nende hoonete juures oleva maa tagastamise nõudeõiguse, mis on hoonete pärimisega loomuldasa seotud. Samuti oli nimetatud asjas isik esitanud puuduliku pärimisõiguse tunnistuse seaduses sätestatud tähtaja jooksul kohalikule omavalitsusele ning liiatigi tuvastas kohus, et kohalik omavalitsus oleks juba märksa varem saanud pärimisregistri kaudu teavet õigustatud subjekti võimalike pärijate kohta ja oleks pidanud omalt poolt astuma samme selleks, et pärijad välja selgitada. Haldusasja 3-08-513 lahendamisel on ringkonnakohus rõhutanud just konkreetse juhtumi erilisi asjaolusid. Kohtu hinnangul käesoleva asja puhul selliseid erilisi asjaolusid ei esine.

  1. Kohus ei nõustu viimaks ka vastustaja seisukohaga, et nõudeõiguse pärimiseks seaduses tähtaegade kehtestamine selliselt, et vastavad normid sisalduvad maareformi seaduse muutmise seaduse rakendussätetes, on vastuolus põhiseadusest tuleneva õigusselguse põhimõttega. Vastavaid tähtaegu kehtestavad normid on nõuetekohaselt seadusena vastu võetud ning avaldatud ning kõigile kättesaadavad.
  2. Asjaolu, et käesoleval juhul ei toetaks protestitud haldusaktide tühistamine otseselt MRS § 192 lõike 3 kehtestamisel seadusandja eesmärgiks olnud maareformi kiirendamist, ei anna kohtu hinnangul siiski alust protesti rahuldamata jätmiseks või õigusvastase haldusakti kehtimajätmiseks. Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-3-1-51-01 tehtud otsuses on võetud seisukoht, milles kohaselt ainuüksi isiku lootus, et haldusakti alusel antakse talle tulevikus soodustus (asi, raha, õigus vms), ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel olla kaalukam kui halduse õiguspärasuse põhimõte, kui haldusakt on õigusvastane sisuliselt (materiaalses mõttes) või oluliste vormi- ja menetlusvigade tõttu. Lisaks ei nõustu kohus seisukohaga, et avalik huvi vaidlusaluse maa mittetagastamise suhtes sootuks puudub. Ei saa tähelepanuta jätta, et maa eraomandisse andmiseks on erinevaid võimalusi nii maareformi raames kui väljaspool seda, maa tagastamise korral antakse riigi omandis olev maa eraomanikule tasuta, samas on muid võimalusi selle erakätesse andmiseks tasu eest (nt. maa 9 erastamine, riigi maareservina riigi omandisse jäetava maa müük enampakkumisel jms). Kuigi maa tagastamine on ette nähtud nö. esimese võimalusena (peale maa ostueesõigusega erastamise, mis käesoleval juhul kõne alla ei tule), ei saa siiski asuda seisukohale, et omandireformi objektiks tunnistatud maa tuleks igal juhul tagastada, lähtudes üksnes omandireformi eesmärgist ning jättes kõrvale seaduses sätestatud materiaalõiguslikud ja menetluslikud piirangud.
  3. Vastustaja on leidnud, et juhul kui tagastamismenetlusse on astunud end õigustatud subjekti pärijaks pidav isik, on eeldab tema suhtes menetluse lõpetamine seda, et isik on mõjuva põhjuseta jätnud kohaliku omavalitsuse poolt antud tähtaja jooksul vajalikud toimingud tegemata ning just nende toimingute tegematajätmine takistab menetluse lõpuleviimist. See arutlus pole iseenesest väär, ent käesolevas asjas asjakohatu, kuna käesoleval juhul soovisid pärima õigustatud isikud tagastamise menetlusse astuda pärast seda, kui seaduses sätestatud tähtaeg notarile pärimisavalduse esitamiseks oli ammu möödunud. Sellises olukorras ei oleks kohalik omavalitsus saanud ega pidanudki andma mingisugust täiendavat tähtaega pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks.
  4. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 85 annab maavanemale väga ulatusliku järelevalvepädevuse kohaliku omavalitsuse organite haldusaktide õiguspärasuse üle, sama paragrahvi
  5. lõikest tuleneb ka maavanema õigus pöörduda protestiga halduskohtu poole. Samamoodi, nagu haldusorgan peab haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 67 tulenevalt arvestama isikut soodustava õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamisel isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, tuleb kohtul seda usaldust arvestada ka maavanema protesti lahendamisel. Sarnast seisukohta on
  6. oktoobril
  7. aasta haldusasjas 3-3-1-41-02 tehtud otsuses väljendanud ka Riigikohus, leides et kuigi HMS §-d 64-70 ei reguleeri otseselt haldusakti tühistamist halduskohtu poolt, on nendes sätetes õiguspärase ootuse ja usalduse kaitseks kehtestatud põhimõtted halduskohtumenetluse erisusi arvestades rakendatavad ka haldusakti tühistamisel kohtu poolt, kui kaebus esitati haldusakti andmisest oluliselt hiljem.
  8. HMS § 66 lg 1 kohaselt võib õigusvastase haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada, arvestades sama seaduse §-s 67 sätestatut. HMS § 67 lg 2 keelab isikut soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamise, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Siinkohal viitab kohus ka Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-3-1-51-01 tehtud otsuses võetud seisukohale, et õiguspärase ootuse põhimõttele saab isik tugineda sisuliselt õigusvastase või olulise menetlus- ja vormiveaga antud haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamisel siis, kui haldusaktist tulenenud põhjendatud lootuse mõjul on isik käitunud teisiti, kui ta oleks tõenäoliselt käitunud ilma haldusakti andmiseta. Haldusaktist juhindumine peab koostoimes haldusakti hilisema kehtetuks tunnistamisega olema osutunud isikule kahjulikuks. Ühelgi juhul ei saa isik tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele kui ta pidi olema teadlik kehtetuks tunnistatava haldusakti õigusvastasusest või kui isik tegelikult haldusakti kehtima jäämisega ei arvestanud. Käesolevas asjas ei ole tõendatud, et kolmandad isikud oleksid tegelikult protestitud Keila Vallavalitsuse korralduste kehtimajäämist usaldades oma elukorraldust märkimisväärselt muutunud või sellele usaldusele tuginedes mingisuguseid märkimisväärseid kulutusi või toiminguid teinud. Tuleb tähele panna, et isik, kellele maa omandireformi käigus tagastada otsustatakse, saab maa omandiõiguse vastava kande tegemisest kinnistusraamatusse. Käesoleval juhul ei ole kolmandad isikud tagastatud maa omanikuna kinnistusraamatusse kantud ning seega ei ole ta tagastatud maa omanikuks saanud. Ei ole ka 10 muid tõendeid selle kohta, et kolmandad isikud oleks korralduse kehtimajäämist põhjendatult usaldades mingisuguseid kulutusi teinud. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et kolmandatel isikutel ei ole tekkinud õiguspärast ootust õigusvastase haldusakti kehtimajäämise suhtes.
  9. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HkMS § 93 lõike 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Ükski menetlusosaline ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ning seetõttu jäävad igaühe menetluskulud tema enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.