← Eesti

3-08-1908/18

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Oliver Kask, liikmed Lilianne Aasma ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. november 2009, Tallinn Haldusa

§ 192

lõikes 3 sätestatud põhimõte, et juhul, kui üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta ei esita, maa tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata, ei ole proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas, kuna nimetatud säte võimaldab ühelt poolt kohalikel omavalitsustel keelduda maa tagastamise menetluse alustamisest või jätkamisest pelgalt formaalsetel kaalutlustel ning asjaolude esinemisel, mis võivad esineda väljaspool nõudeõiguse pärijate mõjusfääri (nt notar ei väljasta pärimisõiguse tunnistust õigeaegselt) ning teiselt poolt on kohalikud omavalitsused ilma jäetud kaalutlusõiguse teostamise võimalusest pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Ühelt poolt on mõistetav kehtestada vara tagastamise ja kompenseerimise menetlusele kindlad tähtajad, kuid samas ei tohi seadusandaja poolt kehtestatavad tähtajad ebamõistlikult piirata isikute õigusi ja vabadusi ning peavad olema proportsionaalsed soovitava eesmärgiga. MaaRS § 192 lg 3 sätestatud üheksa kuu pikkune tähtaeg ei ole pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks proportsionaalne, kuna selle normi täitmine ei allu normi täitma kohustatud isiku tahtele.

  1. Tallinna Halduskohtu 20.01.2009 otsusega tühistati Tallinna Linnavalitsuse 27.08.2008 korraldus nr 1378-k ning kohustati Tallinna Linnavalitsust jätkama Tallinnas Nõmme linnaosas XXXXXXX XXX XX endisel kinnistul nr 1484 asunud 381 m2 suuruse krundi tagastamise menetlust. Põhjendused: a) käesolev vaidlus taandub MaaRS § 192 lõike 3 tõlgendamisele ja kohaldatavusele. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 29.03.1999 otsusega nr 10613 vaidlusaluse maatüki suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud L. L.ilt maa tagastamise nõudeõiguse pärinud I. R. suri XX.XX.XXXX ning see päev on ka tema pärandi avanemise ajaks. Samuti ei ole vaidlust selles, et kaebuse esitaja, kes oli I. R. pärijaks, esitas pärimisõiguse tunnistuse Tallinna Maa-ametile alles 02.10.
  2. Seega on kaebuse esitaja MaaRS § 192 lõikes 3 sätestatud tähtaja mööda lasknud ning seejuures ei nähtu, et kaebuse esitajal oleks tähtaja möödalaskmiseks olnud mõjuvaid põhjusi ehk et oleks esinenud mingisuguseid objektiivseid takistusi, mille tõttu ei saanud kaebuse esitaja tähtajast kinni pidada või mille tõttu ei oleks temalt tähtajast kinnipidamist saanud eeldada. Kuivõrd kaebusest ja selle lisadest nähtuvalt on notar vajaliku pärimisõiguse tunnistuse kaebuse esitajale väljastanud vähem kui kaks kuud pärast pärandi vastuvõtmise aval2

(7)3-08-1908 duse esitamist, oleks kaebuse esitajal olnud MaaRS § 192 lõikes 3 sätestatud üheksakuulise tähtaja jooksul võimalik pärimisõiguse tunnistus saada ning see Tallinna Linnavalitsusele esitada. Kaebuse esitaja väide, et teatud juhtudel, näiteks juhul, kui notar ei väljasta pärimisõiguse tunnistust õigeaegselt, võib tähtaja järgimine olla nõudeõiguse pärija tahtest sõltumatult võimatu, ei ole siinjuures asjakohane, sest käesoleval juhul ei saa väita, et notar oleks tunnistuse väljastamisega ebatavaliselt kaua viivitanud või et oleks esinenud muid sarnaseid asjaolusid;
  1. b)vaatamata MaaRS § 192 lõikes 3 sätestatud tähtaja rikkumisele, ei olnud maa tagastamise menetluse lõpetamine õigustatud. Vastustaja on tõlgendanud ja kohaldanud MaaRS § 192 lõiget 3 vääralt, arvestamata selle sätte eesmärki ning maareformi üldist loogikat. MaaRS § 192 lõike 3 eesmärk ei ole piirata maa tagastamise nõudeõiguse pärimise võimalusi ning seetõttu ei saa nimetatud sätet ka normi hüpoteesis esitatud tingimuste täitmise korral kohaldada maa tagastamise menetluse lõpetamise vääramatu alusena. Vaatamata nimetatud sätte imperatiivsena näivale sõnastusele tuleb seda tõlgendada sätte eesmärgi valguses ning sellisena annab see kohalikule omavalitsusele normi kohaldamisel märkimisväärse kaalutlusõiguse. Kõnealuse sätte eesmärk on vältida maareformi venimist just maa tagastamise nõudeõiguse pärijate poolsete viivituste tõttu. Teisisõnu peab MaaRS § 192 lg 3 tagama selle, et maa tagastamise küsimuse üle otsustamine ei jääks viibima seetõttu, et maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks õigustatud isikud viivitavad pärandi vastuvõtmisega. Normi eesmärk ei ole anda kohalikule omavalitsusele võimalust mistahes põhjustel aastaid veninud maa tagastamise menetluse lõpetamiseks;
  2. c)MaaRS § 2 kohaselt on maareformi eesmärgiks riiklikul maaomandil rajanevate suhete ümberkujundamine peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks ning eelduste loomine maa efektiivseks kasutamiseks. Maareform on oma olemuselt üleminekuprotsess, mis ei saa kesta määramatult kaua ning juba ainuüksi eesmärk luua eeldused maa efektiivseks kasutamiseks õigustab maareformi võimalikult kiiret läbiviimist;
  3. d)maareformi eeltoodud eesmärki silmas pidades seisneb MaaRS § 192 lõike 3 mõte selles, et juhul, kui maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks õigustatud isik üheksakuulise tähtaja jooksul maa tagastamise menetlusse ei astu, siis on pädevatel organitel võimalus maa tagastamise menetlus lõpetada ning astuda samme konkreetse maatüki osas maareformi eesmärgi saavutamiseks muul viisil, näiteks maa erastamise või maa riigi omandisse jätmise ning seejärel enampakkumise korras tsiviilkäibesse andmise teel. Maa tagastamise menetluse lõpetamine ning maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks õigustatud isiku ilmajätmine tagastatavast maast ei saa olla eesmärk omaette ning ainuüksi maa tagastamise menetluse lõpetamine maareformi ei kiirenda ega maareformi eesmärki ei täida. Seega on MaaRS § 192 lg 3 teise lause kohaldamine õigustatud vaid juhul, kui see tõepoolest maareformi kiirendamisele kaasa aitab. See omakorda tähendab, et maa tagastamise menetluse lõpetamise eelnimetatud sätte alusel peab kohalik omavalitsus otsustama mõistliku aja jooksul sättes nimetatud tähtaja saabumisest arvates. Sarnasele seisukohale on maa kompenseerimist puudutavas küsimuses jõudnud haldusasjas 3-3-147-04 tehtud kohtuotsuses ka Riigikohus. Vastasel korral ei täida maa tagastamise menetluse lõpetamine oma eesmärki ning maareformi läbiviimine konkreetse maatüki osas viibib endiselt, üksnes selle erinevusega, et edasiseks viibimiseks on mingisugused muud põhjused;
  4. e)kuivõrd tegelikuks eesmärgiks on sundida maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks õigustatud isikuid võimalikult kiiresti kohalikku omavalitsust pärandi vastuvõtmisest teavitama ning pärandaja asemel maa tagastamise menetlusse astuma, siis tuleb selline eesmärk pärimisõiguse tunnistuse esitamisega igal juhul saavutatuks lugeda. Küsimus, kas nõutav pärimisõiguse tunnistus esitatakse seaduses sätestatud tähtaja jooksul või hiljem, on teisejärguline. See tähendab seda, et üldjuhul on maa tagastamise menetluse lõpetamine MaaRS § 192 lg 3 alusel välistatud, kui vastava otsuse tegemise ajaks on nõudeõiguse pärija pärimistunnistuse esitanud. Nimelt saaks sel juhul maareformi ees- 3
(7)3-08-1908 märgi saavutamiseks jätkata maa tagastamise menetlust ning vajadus pöörduda muude maareformi eesmärkide saavutamise viiside poole langeb ära. Puhtpraktiliselt võib maa eraomandisse andmine mistahes muul moel peale maa tagastamise (s.t. tasu eest) olla avaliku võimu seisukohast kasulik, ent selline kasu ei kaalu üles maa tagastamise nõudeõiguse omaja õigusi;
  1. f)viivitades MaaRS § 192 lg 3 alusel maa tagastamise menetluse lõpetamisega ebamõistlikult kaua, kaotab kohalik omavalitsus sisuliselt õiguse eelnimetatud sätte alusel menetluse lõpetamiseks. Käesoleval juhul saabus MaaRS § 192 lõikes 3 sätestatud tähtaeg kaebuse esitaja jaoks 16.09.2006. Kaebuse esitaja esitas kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse enam kui aasta hiljem, 02.10.2007. Vastustaja omakorda on vaidlusaluse otsuse tegemisega viivitanud veel enam kui 10 kuud, lõpetades maa tagastamise menetluse pärimisõiguse tunnistuse esitamata jätmise tõttu alles 27.08.2008. Seega ei ole kohalik omavalitsus ligi kahe aasta jooksul MaaRS § 192 lõikes 3 sätestatud tähtaja möödumisest hakanud astuma mistahes samme vaidlusaluse maatüki suhtes omandireformi eesmärgi saavutamiseks. Kohtu hinnangul võiks mõistlikuks ajaks, mille jooksul saaks kohalik omavalitsus MaaRS § 192 lg 3 alusel maa tagastamise menetluse lõpetada, olla kuus kuud eelnimetatud sättes toodud tähtpäeva saabumisest. Seda seisukohta toetab näiteks Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 vastu võetud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 49, kus sätestatu kohaselt tulnuks objektiivsete takistuste puudumise korral lahendada maa tagastamise küsimuse kuue kuuga. Maa tagastamise menetluse lõpetamine ei olnud eesmärgipärane ning oli seega õigusvastane;
  2. g)kaebuse esitaja on kohtult taotlenud MaaRS § 192 lõike 3 põhiseadusevastaseks tunnistamist ning kohaldamata jätmist. Kõnealuse normi kohaldamine kaebuse esitaja suhtes on välistatud sellest normist endast ning tema eesmärgist tulenevalt ning normi eesmärgist lähtuva tõlgendamise korral tuleb kaebus rahuldada ka kehtivas õiguslikus raamistikus. Seega ei ole MaaRS § 192 lg 3 näol tegemist asjassepuutuva normiga põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse mõistes, sest kaebuse rahuldamine või mitterahuldamine ei sõltu antud juhul kõnealuse normi kehtimisest või kehtetusest. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4. Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Põhjendused:
  3. a)pärimisõiguse tunnistust ei esitatud tähtaja rikkumisega mitte põhjusel, et vastavat dokumenti ei olnud kaebuse esitajale väljastatud, vaid tulenevalt kaebuse esitaja enda viivitusest notari poole pöördumisel. Pärimisõiguse tunnistus väljastati kaebuse esitajale 28.08.2007, seega kõigest umbes poolteist kuud pärast notari poole pöördumist. Seega on kaebuse esitaja lasknud MaaRS § 19² lg-s 3 sätestatud tähtaja mööda iseenda tegevusetuse tulemusel. Sealjuures ei ole kaebuse esitaja põhjendanud, et oleks esinenud objektiivseid asjaolusid, mis takistasid pärimistoimingute tegemist ja dokumentide tähtaegset esitamist kohalikule omavalitsusele;
  4. b)ei saa nõustuda halduskohtu arvamusega, et hoolimata kaebuse esitaja MaaRS § 19² lõikest 3 tuleneva tähtaja möödalaskmisest ilma mõjuva põhjuseta, kusjuures üheksakuuline tähtaeg oli asjaoludest nähtuvalt enam kui piisav aeg pärimisõiguse tunnistuse vormistamiseks ja esitamiseks kohalikule omavalitsusele, ei kuulu viidatud sättest tulenev tagajärg kaebuse esitaja suhtes kohaldamisele. Vaidlustatud kohtuotsuses puudub asjakohane kaalutlus ning motivatsioon, mis põhjendaks MaaRS § 19² lõike 3 tõlgendamist viisil, nagu halduskohus seda on teinud. Nõustuda halduskohtu tõlgendusega MaaRS § 19² lõike 3 osas saaks juhul, kui sätted sisaldaks normi adressaadi jaoks üksnes ettekirjutust kohustatud tegevuseks ning seadusandja ei oleks ette näinud faktilist teokoosseisu ja õiguslikku tagajärge, s.t. pärimisõiguse tähtaegselt esitamata jätmise tagajärge. Teisisõnu, halduskohtu tõlgendus oleks asjakohane üksnes juhul, kui kõnealusest 4
(7)3-08-1908 sättest puuduks selles sisalduv viimane lause, mis näeb ette maa tagastamise menetluse lõpetamise; c) apellant ei nõustu kohtuotsuse punktis 10 toodud tõlgendusega,

§ 19

² lg 3 annab kohalikule omavalitsusele normi tõlgendamisel märkimisväärse kaalutlusõiguse. Tegemist on haldusorgani jaoks kohustava õigusnormiga, mis välistab märkimisväärse kaalutlusõiguse teostamise võimaluse. Seetõttu on haldusorganil kohustus maa tagastamise menetlus lõpetada, kui normis sisalduv faktiline koosseis on täidetud. Juhul, kui seadusandja tahteks oleks anda haldusorganile volitus teostada otsustusdiskretsiooni maa tagastamise menetluse lõpetamise osas, sisalduks see ka vaidlusalustes sätetes;

  1. d)Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 12 lg 7 ja § 13 lg 7 annavad haldusorganile küll võimaluse kaaluda võimalikke mõjuvaid põhjuseid tagastamis- ja kompenseerimismenetluse lõpetamise üle otsustamisel, kuid maa tagastamise menetlus on omandireformi eriliik, mida reguleerib eriseadusena maareformi seadus ning selle alusel antud Vabariigi Valitsuse määrused. Samuti reguleerib maa tagastamise menetluse lõpetamist erisättena MaaRS 19² lg 3, mis erinevalt eelviidatud ORAS-e sätetest kaalutlusõigust ette ei näe. Isegi ORAS § 12 lõike 7 kohaldamise puhul puudub alus menetlust mitte lõpetada, kuna käesolevas asjas puudusid kaebuse esitajal igasugused mõjuvad põhjused, mis takistasid tal notariaalsete toimingute õigeaegset tegemist;
  2. e)apellandi tõlgendust MaaRS § 19² lg 3 osas toetab ka Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2008 otsus haldusasjas nr 3-06-1587. Kohtuotsuse punktis 15 on leitud, et omandireformi kohustatud subjektil ei ole kaalutlusõigust, kas maa tagastamise menetlust jätkata või mitte. Kõnealuses kohtuasjas oli küll kohaldamisel MaaRS § 19² lg 3 varasem redaktsioon (kehtis 16.07.2000 kuni 26.11.2005), mis kohustas õigustatud subjekti pärijaid pöörduma ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates notari poole pärandi vastuvõtmiseks, kuid need ringkonnakohtu seisukohad kuuluvad kohaldamisele ka kehtiva MaaRS § 19² lg 3 redaktsiooni suhtes osas, mis puudutavad kohaliku omavalitsuse kaalutlusõiguse puudumist maareformi lõpetamisel;
  3. f)MaaRS § 19² lg 3 sätte kehtestamise vajalikkust ning eesmärki on selgitatud maareformi seaduse muutmise seaduse eelnõu nr 681 SE seletuskirjas järgnevas sõnastuses: „Eelnõu §-s 8 on sõnastatud ettepanek määrata üheselt kindlaks maaga seotud nõudeõiguste pärimise tähtajad ning tähtaegade eiramise õiguslikud järelmid. Tänaseks enam kui 13 aastat kestnud maareformi jooksul peaks kõigil olema olnud piisavalt aega ja võimalusi asjakohaste menetlustoimingute teostamiseks. Kui aga õigustatud isikud ei avalda tähtaegselt soovi oma õigusi realiseerida, tuleks nad lugeda nõudeõigusest loobunuteks. Selline, võib-olla suhteliselt jõuline, lähenemine aitaks oluliselt kaasa maareformi kiirendamisele.” Seega on vaidlusaluse sätte eesmärgiks määrata kindlaks maaga seotud nõudeõiguste pärimise tähtajad ning tähtaegade eiramise õiguslikud järelmid, mille kehtestamine peab kaasa aitama maareformi lõpuleviimisele. Maareformi eesmärke tuleb lahti mõtestada selliselt, et maasuhete ümberkujundamine ei tohi kesta piiramatu aja ning menetluse läbiviijal on õigus kohaldada seadusandja kehtestatud tähtaegu, et kiirendada menetluse läbiviimist efektiivselt ning mõistliku aja jooksul;
  4. g)maasuhete ümberkujundamine peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks on protsess, mis on iseloomulik turumajandusele üleminevale riigikorrale. Igasugune üleminekuperiood saab hõlmata üksnes piiratud ajaperioodi ning tuleb eeldada, et teatud ajahetkeks, soovitatavalt võimalikult kiiresti, saab see ajaperiood läbi. Seetõttu on maareformi eesmärkide täitmiseks asjakohane rakendada seadusandja kehtestatud abinõusid, mis aitavad kaasa maareformi täitmisele mõistliku ning võimalikult lühikese aja jooksul. Nagu viidatud seletuskirjast MaaRS § 19² lõike 3 kehtestamise vajalikkuse kohta nähtub, on maareformi eesmärgi saavutamiseks kehtestatud menetluse lõpetamise mehhanism juhtudeks, kus menetlusosaline ei tee tähtaegselt seadusega nõutavaid toiminguid. 5

(7)3-08-1908 5. Urmas Rei vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja toetab halduskohtu seisukohta ja leiab,

§ 192

lg 3 tuleb vaadelda koostoimes MRSMS §-ga 26 ning nimetatud normide koostoimest tulenevalt on normi eesmärgiks anda kohalikule omavalitsusele (maareformi kohustatud subjektile) võimalus tulenevalt kaalutlusõigusest otsustada, kas § 192 lg 3 toodud sanktsiooni kohaldamine on vajalik ja kas sellega täidetakse normi eesmärki, s.t. kiirendatakse maareformi lõpuleviimist, kiirendatakse maa eraomandisse andmist ning seeläbi muudetakse maakasutust efektiivsemaks. MRSMS § 26 sätestatud üheksakuuline tähtaeg ei ole õigust lõpetav, vaid distsiplineeriva ning motiveeriva toimega. Nimetatud sätte eesmärgiks on tagada maareformi tõrgeteta kulgemine, mitte aga välistada maa tagastamise nõudeõiguse pärijate õigust pärandajale tagastamisele või kompenseerimisele kuuluva maa tagastamisele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

  1. Asjas käib vaidlus selle üle, kas MaaRS § 192 lg 3 võimaldas jätta selles näidatud tähtajaks maa tagastamise nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse linnavalitsusele esitamata jätmise korral maa tagastamise menetlust lõpetamata olukorras, kus pärimisõiguse tunnistus oli menetluse lõpetamise ajaks linnavalitsusele esitatud, ent pärimisõiguse tunnistuse saamiseks pöördus kaebaja notari poole alles pärast pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks kehtestatud tähtaja möödumist. Halduskohus leidis, et kaebajal ei olnud objektiivseid põhjuseid notari poole pöördumisega ja seega ka linnavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse esitamisega viivitamiseks, ent asus sarnaselt kaebajaga seisukohale, et linnavalitsusel on võimalik sättest tulenevalt jätta maa tagastamise menetlus lõpetamata, kui pärimisõiguse tunnistuse esitamise ajaks pole tagastamismenetlust veel lõpetatud. Apellant leiab, et tal sellist kaalutlusõigust ei ole.
  2. Kolleegium peab vajalikuks osundada lisaks apellandi poolt viidatud ringkonnakohtu varasemale praktikale ka Riigikohtu halduskolleegiumi 28.10.2009 otsuse nr 3-3-1-60-09 ple 18, milles leiti,

§ 192

lg 3 ja MRSMS § 26 sõnastusest tulenevalt ei anna need kohalikule omavalitsusele võimalust kaaluda, kas lõpetada menetlus või mitte. Kolleegiumi jaoks on veenev normi grammatilisest tõlgendamisest tulenev järeldus, et tegemist ei ole menetlustähtajaga, mida on vastavalt HMS §-le 34 võimalik ennistada, vaid materiaalõigusliku tähtajaga, mille ületamise osas on seadusandja ette näinud imperatiivse tagajärje – päritud maa tagastamise nõudeõiguse kaotamise. Kolleegium ei välistanud, et objektiivsete takistuste korral pärimisõiguse tunnistuse õigeaegseks esitamiseks (nt kohtuvaidlus pärijate väljaselgitamiseks) võib säte olla vastuolus põhiseadusega.

  1. Need seisukohad on määravad ka käesoleva asja lahendamisel ja kinnitavad apellandi väidete õigsust. Olukorras, kus apellandil puudus maa tagastamise menetluse lõpetamisel kaalutlusõigus, tuli tuvastatud asjaolude korral maa tagastamise menetlus lõpetada sõltumata sellest, kas maa tagastamise menetluse oleks saanud lõpetada varem või kas kaebaja oli esitanud maa tagastamise menetluse lõpetamise ajaks asjakohase pärimisõiguse tunnistuse.
  2. Halduskohus tuvastas õigesti, et objektiivseid takistusi pärimisõiguse tunnistuse varasemaks väljastamiseks pole käesolevas kohtuasjas võimalik tuvastada. Seetõttu ei ole siinkohal alust lugeda kohaldamisele kuuluvat normi ka põhiseadusevastaseks.
  3. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada, halduskohtu otsus tühistada ja kaebus jätta rahuldamata. Kaebaja menetluskulud jäävad HKMS § 92 lõike 1 alusel tema enda kanda. Apellant taotles kaebajalt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude – riigilõiv 6

(7)3-08-1908 summas 250 kr, mille tasumine on tõendatud – väljamõistmist kaebajalt. Selle taotluse ringkonnakohus rahuldab HKMS § 92 lg 1 alusel. Lilianne Aasma Ruth Virkus Oliver Kask 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.