Obsah (8)

§ 23§ 27§ 10§ 6§ 7§ 14§ 4§ 16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 27. novembril 2009. a, Tallinnas Haldusasja number 3-07-881 Haldusasi OÜ Bumi

alusel ettevõtjale üleliigse laovaru tasu kohta maksuteate ning nõuab selle tasumist, siis on käskkiri maksuteatele eelhaldusaktiks. Käskkirja õigusvastasus toob paratamatult kaasa ka üleliigse laovaru tasu ebaõige määramise. Pärast Riigikohtu halduskolleegiumi 05.10.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-33-06

regulatsiooni osas seisukohtade avaldamist on 25.01.2007

-i muudetud. Vaatamata

muudatustele ei olnud käskkirja muutmine (või selle uuesti samal kujul ja täiendavate motiividega vastuvõtmine) võimalik. 11. Vastustaja andis

§ 23

lg 2 ja lg 4 sisu edasi moonutatult ning vääralt, viidates nendele sätetele kui kaebuse esitaja suhtes üleliigse laovaru suuruse ja ülekandevaru uuesti määramist tingivatele.

§ 23

lg 2 kohaselt ei toimu üleliigse laovaru ja ülekandevaru suuruse määramine mitte igal juhul, vaid üksnes käitleja poolt täiendava deklaratsiooni esitamise korral. Kaebuse esitaja ei esitanud täiendavat deklaratsiooni, mistõttu ei saanud vastustaja võtta vastu ka uut käskkirja. Kaebuse esitaja tõlgendust kinnitab ka

§ 23

lg 3, mis kinnitab, et

§ 23

lg 2 kohaldamise eelduseks on täiendava deklaratsiooni esitamine käitleja poolt vastavalt

§ 27lõikele 3 hiljemalt 01.03.2007.

Põllumajandusministeerium ei saa hakata võtma ise täiendavat haldusakti, kui varasema haldusmenetluse õiguspärasuse üle käib vaidlus. Kuivõrd üleliigse laovaru suuruse määramine käskkirjaga oli toimunud enne 16.02.2007 jõustunud

-i muudatusi, siis tuli lähtuda ka sellel ajal kehtinud

-is sätestatud tähtaegadest, st

§ 10

lg 1 kohaselt pidi ülekandevaru ja üleliigse laovaru suurus olema määratud 31.10.

2. Käskkiri tuleb tühistada selle ebapiisava motiveerituse tõttu. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt peab õiguspärane haldusakt olema antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastama vorminõuetele. HMS § 56 lg 1 sätestab täiendava nõudena, et kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud; sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Käskkirjas on viidatud

§ 6

lg-le 2, mille kohaselt pidi kaebaja tõendama, et 01.05.2004 tema valduses oleva põllumajandustoote laovaru suurus on vastavuses tema tavapäraselt toodetava, müüdava, muul viisil tasu eest või tasuta üleantava või soetatava põllumajandustoote laovaru suurusega. Kaebuse esitaja esitas sellekohased selgitused Põllumajandusministeeriumile ning ka käskkirjas on neile viidatud. Sellest hoolimata asus vastustaja seisukohale, et kaebuse esitaja tegutsemise lühikese aja ning esitatud andmete alusel ei ole võimalik kindlaks teha laovaru suuruse vastavust tavapärasele laovaru suurusele. Samas on käskkirjas märgitud, et Põllumajandusministeerium ei pea kaebuse esitaja poolt esitatud põhjendusi laovaru tekkimiseks piisavaks, mistõttu kogu laovaru on loetud üleliigseks laovaruks. Käskkirjas ei ole märgitud, miks vastustaja ei arvesta kaebuse esitaja põllumajandustoodete deklaratsioonis esitatud selgitustega, et ta on kokku tarninud Leetu töötlemiseks umbes kuue kuu jooksul ligi kolm ja pool korda enam suhkrut kui kaebuse esitajal oli laos 30.04.2004. Kaebuse esitaja esitas vastustajale dokumendid suhkru müümise kohta Tallinna Halduskohtu haldusasja nr 3-04-219 menetluse raames, kuid 3 vastustaja ei arvestanud nimetatud dokumente üldse, asudes seisukohale, et kaebuse esitaja ei olegi suhkrut müünud. 13. Kaebuse esitaja ei nõustu vastustaja kitsendava käsitlusega, et tegevus väljaspool Eestit ei tule üleliigse laovaru määramisel arvesse võtta. Euroopa Komisjoni määrusest nr 60/2004 ega ka

-ist ei tulene, et põllumajandusminister peaks arvestama üksnes käitleja majandustegevusega Eesti Vabariigis. Kui nõustuda vastustaja seisukohaga, tooks see kaasa tagajärje, mis oleks vastuolus Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 12 sätestatud põhiõigusega, st võttes arvesse vaid isiku majandustegevust ühes EL liikmesriigis (näiteks Eestis) diskrimineeritakse isikuid, kelle majandustegevus leiab aset ka mõnes teises EL liikmesriigis (näiteks kui ettevõtjal oleks filiaal Leedus). Selline tõlgendus oleks vastuolus nii Euroopa Liidu õigusega kui ka sellest tulenevalt Põhiseadusega.

muudatused, eelkõige

§ 7

lg 2, ei ole kooskõlas Riigikohtu juhistega haldusasjas nr 3-3-1-33-06, kuna Riigikohtu seisukoht oli, et paindlikum regulatsioon kui käitlejale soodsam, on võimalik kehtestada ka tagasiulatuvalt.

muudatused, eelkõige

§ 7

lg 2 muudatuse näol ei ole tegemist paindlikuma regulatsiooniga, mis oleks käitlejatele soodsam. Seetõttu ei saanud nimetatud regulatsiooni tagasiulatuvalt kehtestada.

muudatuste tagasiulatuv kehtestamine on vastuolus Põhiseaduse § 10 tuleneva õigusriigile omase õiguspärase ootuse põhimõttega. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis 05.10.2000 lahendis nr 3-4-1-8-2000, et …selline olukord tekitab ettevõtjas kindlusetuse oma käitumisviisi määramisel, sest riigihangete teostamise korda ei ole võimalik täies mahus järgida ja on ebaselge, milline käitumisviis on õiguspärane. Järelikult on Konkurentsiseaduse § 18 lg 1 p 3 umbmäärane ega ole kooskõlas Põhiseaduse § 13 lg-st 2 tuleneva õigusselguse põhimõttega. Põhiseaduse viidatud sätte alusel peab seadus kaitsma igaühte riigivõimu omavoli eest. 14.

§ 7

lg 2 sõnastus, mille kohaselt, kui see on vajalik Euroopa Komisjoni määruse 1972/2003/EÜ või Euroopa Komisjoni määruse 60/2004/EÜ eesmärgi saavutamiseks, on käitleja põllumajandustoote kogu üleliigne laovaru sedavõrd ebaselge ja umbmäärane, et see ei kaitse isikuid riigivõimu omavoli eest. Sisuliselt piisaks nimetatud sätte alusel pelgalt haldusorgani väitest, et esineb vajadus saavutada Euroopa Komisjoni määruse 60/2004/EÜ eesmärk, et tuua kaasa isikule miljonitesse kroonidesse ulatuv maksukoormus. Isikutel ei ole võimalik ette nähta ning mõistatada, kas nende majandustegevus on kooskõlas Euroopa Komisjoni määruse 60/2004/EÜ eesmärgiga või mitte. Juhul kui kohus leiab, et

§ 7

lg 2 on käesoleva vaidluse seisukohalt asjassepuutuv norm, siis taotleb kaebuse esitaja selle tunnistamist Põhiseaduse §-ga 10 ja §-ga 13 vastuolus olevaks. Isegi juhul kui

§ 7

oleks kohaldatav, on kaebuse esitaja esitanud haldusasja nr 3-04-219 raames piisavalt dokumente, tõendeid ja põhjendusi, et tõendada, miks oli kaebuse esitaja laovaru näol tegemist tavapärase laovaruga. Põllumajandusminister ei ole käskkirja vastuvõtmisel analüüsinud ühtegi kaebuse esitaja poolt viidatud dokumenti ega põhjendanud, miks ta ei nõustu kaebuse esitaja seisukohtadega. Käesolevas haldusasjas ei ole takistatud tuginemine eraõigusliku isiku vastu määruste nr 1972/203 ja nr 60/2004 nende sätete osas, mis on

-iga üle võetud. Eelnimetatud määruste

-iga ülevõtmata sätete kohaldamine on põhjendatud alles pärast seda, kui määrused on nõuetekohaselt eesti keeles Euroopa Liidu Teatajas avaldatud. VASTUSTAJA SEISUKOHT 4 15.

-i muudeti Riigikohtu halduskolleegiumi 05.10.2006 otsusest asjas nr 3-3-1-33-06 tulenevalt. Riigikohtu hinnangul oli võimalik

Euroopa Liidu õigusega kooskõlla viia ja kehtestada käitlejale soodsamalt tagasiulatuvalt. Seoses

-i muutumisega tuli uuesti läbi vaadata käitlejate põllumajandustoote deklaratsioonid, et vajaduse korral kohaldada nende ülekandevaru määramisel soodsamaid sätteid. Selleks tuli läbi viia haldusmenetlus. Käitlejat teavitati muudatustest võimalikult aegsasti Põllumajandusministeeriumi kirjadega. Kuivõrd põllumajandustoodete ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise alused muutusid tagasiulatuvalt (ja seejuures käitlejale soodsamas suunas), siis ei ole täpne väita, et põllumajandusministril puudus pädevus 30.03.2007 vaidlustatud käskkirja anda. Selleks tuli põllumajandusministrile

uuest redaktsioonist (§ 10 lg 2 ja § 23 lg 2) otsene kohustus. Eelnevat on selgitatud ka Põllumajandusministeeriumi 25.01.2007 kirjas nr 12.1-2.1/154. Vastava tõlgenduse õigsust kinnitab ka Riigikogu rahanduskomisjoni seletuskiri

muutmise seaduse eelnõu 1030 SE II juurde. 2004. a kehtestatud ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise käskkirjad vaidlustanud isikute põllumajandustoote deklaratsioonide uuesti läbivaatamine ja võimaluse korral nende suhtes soodsamate sätete tagasiulatuv kehtestamine on põhjendatud ja õiguspärane.

§ 23

laiendamise osas on ka Riigikogu rahanduskomisjon olnud eelnõu seletuskirjas seisukohal, et ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramine tagasiulatuvalt on õiguspärane isikute suhtes, kes on ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise otsuse kohtus vaidlustanud. 16. OÜ Bumiller (pankrotis) on olnud teadlik vaidlustatud käskkirja andmise põhjustest ja asjaolust, et tema põllumajandustoote deklaratsioon vaadatakse uuesti läbi. Seda on selgitatud Põllumajandusministeeriumi kirjades, kus on OÜ-le Bumiller (pankrotis) selgitatud ka selle menetluse põhimõtteid ning mõju. Haldusorganil on igal ajal, ka juhul kui haldusmenetluse õiguspärasuse üle käib vaidlus kohtus, õigus haldusakti õiguspärasust omal algatusel kontrollida ja vajaduse korral muuta. Kuivõrd põllumajandusministri 01.07.2004 käskkirja nr 183 põllumajandusministri 30.03.2007 käskkirjaga nr 102 ei muudeta (vastav seisukoht on väljendatud käskkirja punktis 1), ei ole põhjendatud arvamus, et täiendavalt on põhistatud varasemat haldusakti. Seega on põllumajandusministri 30.03.2007 käskkiri nr 102 õiguspärane.

muutmise seadusega on

-ist kõrvaldatud Riigikohtu viidatud puudused.

16.02.2007 jõustunud redaktsiooni kohaselt on Riigikohtu poolt nimetatud puudus

-s kõrvaldatud § 10 lõike 2 asjakohase täpsustusega. Ülekandevaru veelgi paindlikumaks määramiseks täiendati seaduse § 23 lõigetega 2 kuni 4, mille kohaselt võetakse arvesse ka pärast 01.05.2004 jätkunud tootmis-, töötlemis- või müügimahu kasvu. Eespool nimetatud soodsamaid sätteid rakendati tagasiulatuvalt. Riigikohus ei ole oma otsuse resolutiivosas teinud otsust

§ 6lõike 2 kohta.

Käesoleva haldusasja asjaolud on oluliselt erinevad kui kõnealuses Riigikohtu halduskolleegiumi lahendis ning seetõttu ei saa kohaldada Riigikohtu halduskolleegiumi lahendis leitut. HKMS kohaselt on Riigikohtu otsus kohtule kohustuslik üksnes piiratud juhtudel. HKMS § 71 kohaselt on Riigikohtu üldkogu otsus seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel kohustuslik Riigikohtu kolleegiumidele ja erikogudele, kuni üldkogu ei ole teinud teistsugust otsust. HKMS § 74 kohaselt on Riigikohtu lahendi seisukohad seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel kohustuslikud asja uuesti läbivaatavale kohtule. Käesoleval juhul ei ole tegemist ühegagi HKMS-s sätestatud juhtudest, mil Riigikohtu otsus on kohtule kohustuslik. 17.

uus redaktsioon ei pannud OÜ Bumiller (pankrotis) halvemasse olukorda võrreldes varasema olukorraga. Seetõttu ei ole

§ 7lõige 2 vastuolus põhiseadusega.

OÜ-le Bumiller 5 määrati ülekandevaru ja üleliigne laovaru 01.07.2004 käskkirjaga nr 183. Käesolevas haldusasjas vaidlustatud käskkirjaga tehti kindlaks, et selle käskkirja muutmise asjaolusid ei esine. Käitleja olukord ei muutunud vaidlustatud käskkirja andmisega, vaid jäi samaks, kui oli enne käskkirja andmist. Seega on alusetu kaebuse esitaja väide, nagu oleks

uue redaktsiooni kehtestamine pannud ta võrreldes varasemaga halvemasse olukorda. OÜ Bumiller kogu suhkru laovaru 2004. aasta 1. mail määrati üleliigseks laovaruks

§ 10

lõikes 1 selleks põllumajandusministrile antud pädevusega, analüüsides tema majandustegevust

§ 6

lõikes 2 sätestatud metoodika kohaselt ja lahtudes

ja määruse 60/2004 eesmärgist.

§ 7

lõige 2 kehtestati, et kinnitada ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise rakenduspraktikat (anda põllumajandusministrile seaduse tasemel selgesõnaline pädevus kogu laovaru üleliigseks laovaruks määramiseks),

§ 7lõike 2 puhul ei nähtud ette selle tagasiulatuvat jõustamist ega rakendamist.

Vaidlusalune käskkiri on piisavalt motiveeritud. Esiteks on üldiselt teada riikide territoriaalsuspõhimõte: iga riik valitseb oma territooriumil, st Eesti Vabariigi seadused reguleerivad Eesti Vabariigi territooriumil toimuvaid tegevusi. Teiseks kehtib isikute, kaupade ja teenuste vaba liikumise põhimõte Euroopa Liidus (Euroopa Liidu liikmesriikide vahel). OÜ Bumiller tegevus Leedu Vabariigis toimus enne Eesti Vabariigi ja Leedu Vabariigi Euroopa Liiduga liitumist. Ettevõtja suhtes koostatava haldusakti põhjendamiskohustus ei peaks hõlmama üldiselt teadaolevate õiguspõhimõtete selgitamist. Selleks on võimalik ettevõtjal pöörduda õigusteenust osutava isiku poole. Vaidlustatud käskkiri anti üksnes

§ 10

lõikes 2 sätestatud müügimahu kasvu osas tuvastatud asjaolust lähtuvalt (müügimahu kasvu

1. aasta
2. maile eelnenud ajal ei esinenud) ja selle asjaolu kohta (kuna müügimahu kasvu
3. aasta
4. maile eelnenud ajal ei esinenud ei ole alust ega vajadust põllumajandusministri 01.07.2004 käskkirja nr 183 muutmiseks).
5. Käskkirjast nähtub üheselt, et OÜ-l Bumiller muud tegevust peale
6. a aprillis Eestisse 9 337 070 kilogrammi suhkru sissevedamist enne 30.04.2004 ei toimunud ning seetõttu ei esine käitleja puhul

§ 10lg 2 sätestatud ülekandevaru suurendamise asjaolu.

Seega on käskkiri nii õiguslike kui ka faktiliste alustega põhjendatud. Seisukohad, millest vastustaja ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramisel 01.07.2004 käskkirjas nr 183 lähtus, on üksikasjalikult toodud haldusasjas nr 3-04-219 esitatud materjalides. Kokkuvõtvalt on põhimõte järgmine: ülekandevaru määramisel tuleb alati lähtuda konkreetse käitleja tegevusest (arvestada tema majandustegevuse eripära) ning üleminekumeetmete rakendamise (ehk üleliigsete laovarude kindlakstegemise) eesmärgist, sest nii käitleja ülekandevaru määrates (selle määramise õigsust hinnates) kui ka õigusakti tõlgendades peab liikmesriik (koos oma ametkondlike väljendusega kõigis kolmes võimus) järgima Euroopa Komisjoni määruse 60/2004 eesmärki ja selles sätestatut. Määruse 60/2004 eesmärk on võrdsete konkurentsitingimuste tagamiseks ühenduse ettevõtjatele Euroopa Liidu ühisturul pärast Euroopa Liidu laienemist, et vältida üleliigsete laovarude uutesse liikmesriikidesse kogumisest tingitud konkurentsi moonutamist, suhkrusektori turgude häirete riski ja spekulatiivset tulu. Spekulatsioonina käsitletakse põllumajandustoodete kogumist uude liikmesriiki (enne liitumist) ja nende müümist või kasutamist oma majandustegevuses ühisturul pärast liitumist. Saadud konkurentsieelise neutraliseerimiseks tuleb maksta tavapärasest suurema põllumajandustoote laovaru eest, st üleliigse laovaru eest tasu.

oli ettenähtud korras avaldatud ning käesolevas haldusasjas ei tugineta kaebaja kui eraõigusliku isiku vastu määruste 1972/2003 ja 60/2004 sellistele sätetele, mida ei ole

-iga üle võetud. Vastustaja hinnangul eeldab eraõiguslike isikute vastu tuginemine õigusaktis sätteid, millega pannakse isikutele kohustusi või kehtestatakse nende tegevuse suhtes piiranguid. Üleliigsete laovarude kindlakstegemiseks pandi

-iga isikule kohustus esitada põllumajandustoote deklaratsioon ja 6 üleliigse laovaru tuvastamise korral, kohustus maksta selle eest tasu. Seega tulenesid kaebuse esitaja kohustused

-ist mitte määrustest 1972/2003 või 60/2004. Ka Euroopa Kohus leiab otsuses asjas C-560/07 (Balbiino), p 31, et Eestis paneb eraõiguslikele isikutele kohustusi

, kuna Eesti Vabariik on sellega kehtestanud põllumajandustoodete üleliigse laovaru tasu ja määranud kindlaks selle arvutamise viisi. 19. Määruste 1972/2003 ja 60/2004 sätted on

-iga üle võetud. Euroopa Liidu õiguse ülevõtmise üheks õiguspäraseks abinõuks on ka selle määruse sättele otseviite tegemine. Määruste 1972/2003 ja 60/2004 sätted, millele

-s viidatakse, on

-s ettenähtud meetmete rakendamiseks vajaliku abistava ja selgitava iseloomuga (põllumajandustoote mõiste, põllumajandustoodete KN koodid, suhkru turult kõrvaldamise viis, üleliigse laovaru tasu määr).

-s tehtud viited määruste 1972/2003 ja 60/2004 sätetele aitavad isikul paremini mõista ja täita

-ga talle pandud kohustusi. Nende eesmärgiks on aidata kaasa seaduse paremini ja üheselt mõistetavusele, kuna teatavasti määruse, kui otsekohalduva õigusakti, sätete ümberkirjutamist siseriiklikku õigusakti tuleb vältida. Kaebuse esitaja põllumajandustoote ülekandevaru ja üleliigse laovaru kindlaksmääramiseks

kohaselt esitatud põllumajandustoote deklaratsiooni alusel viidi läbi nõuetekohane haldusmenetlus. Haldusmenetluse seaduse § 36 lõike 1 kohaselt on haldusorgan kohustatud taotleja soovi korral selgitama talle kõiki haldusmenetlusega seonduvaid asjaolusid, mh täpsustatakse, milliste toodete puhul on vajalik põllumajandustoote deklaratsiooni esitamine, selgitades seda suuliselt või kirjalikult ning antakse talle asjakohased Euroopa Liidu eestikeelsed õigusaktid. Seega oli haldusorgani tegevusega tagatud isikule

-ga pandud kohustuste täitmiseks kogu vajalik teave. Eesti seadustes kasutatakse viitamist mitmesugustele dokumentidele, mille avaldamisnõuded ei ole Eesti seadustega samaväärsed. Näiteks tehnilise normi ja standardi seaduse kohaselt võib viidata standardile. Selline viide võib olla ka kohustuslik. Standard on isikule kättesaadav standardiorganisatsiooni kaudu tasu eest. Samuti viidatakse seadustes ka arengukavale või strateegiale, mis on avaldatud üksnes asjaomase asutuse veebilehel. Õigusakti sättes dokumendile, mille avaldamine ei ole samaväärne õigusaktiga, viitamist kasutatakse ka Euroopa Liidu õigusaktides. Näiteks nn uue lähenemisviisi direktiivides on loobutud toote suhtes esitatavate nõuete üksikasjalikust sätestamisest ja selle asemel kasutatakse viitamist asjakohasele standardile, mis nagu eespool juba märgitud, on isikule kättesaadav üksnes standardiorganisatsiooni kaudu ja tasu eest. 20. Kohtuotsusest Skoma-Lux tuleneva põhimõtte rakendamine võib kõne alla tulla üksnes juhul, kui Euroopa Kohtu antavate Euroopa Liidu õiguse tõlgenduste abil jõutakse järeldusele, et Eesti õigus on Euroopa Liidu õigusega jätkuvalt vastuolus ja tuleb jätta kohaldamata. Riigikohus märkis 07.05.2008 määruses (p 41) kohtuasjas 3-3-1-87-07 (OÜ Altromax Grupp), et täpsustamist vajaks Euroopa Kohtu 11.12.2007 otsus kohtuasjas C-161/06 (Skoma-Lux), kuna see võib osutuda relevantseks ka Eesti kohtute menetluses olevate nn üleliigse laovaru tasu asjade lahendamisel. Samas viitab Riigikohus määrusele (07.05.2008 asi nr 3-3-1-86-07, AS Maag Piimatööstus, p 50) ja leiab, et Skoma-Lux lahendi rakendamine võib kõne alla tulla üksnes juhul, kui Euroopa Kohtu antavate Euroopa Liidu õiguse tõlgenduste abil jõutakse järeldusele, et Eesti õigus on Euroopa Liidu õigusega jätkuvalt vastuolus ja tuleb jätta kohaldamata. Riigikohus leiab, et sellisel juhul võib reeglina vahetult kohaldatavale Euroopa Liidu määrusele, nt Euroopa Komisjoni määrusele 60/2004 ja selle alusel antud vaidlustatud haldusaktile laieneda Euroopa Kohtu 11.12.2007 otsuses kohtuasjas C-161/06 viidatud Euroopa Liidu Teatajas liikmesriigi keeles õigeaegselt avaldamata Euroopa Liidu määruste üksikisikule kohaldatavuse keeld.

-s ettenähtud meetmete kooskõla 7 määrustega 1972/2003 ja 60/2004 on Euroopa Kohtu lahendiga asjas C-570/07 (Balbiino) kindlaks tehtud. Euroopa Kohus täpsustab 29.10.2009 eelotsusega asjas C-140/08, et siseriikliku kohtu ülesanne on kontrollida, kas ja millises ulatuses oli asjakohase põllumajandustoote KN kood enne määruse 1789/2003 Euroopa Liidu Teatajas eesti keeles avaldamist siseriiklikku õigusesse üle võetud. Euroopa Kohus rõhutab, et üle võtmine peab olema toimunud nii, et isikutel oli võimalik tutvuda selle koodi sisu ja struktuuriga. Ka käesolevas asjas võib tõusetuda KN koodide Euroopa Liidu Teatajas eesti keeles avaldamise küsimus, kuna põllumajandustoodete KN koode ei olnud sätestatud

-s ega ministri määruses. KN koodide üle võtmine on Eestis toimunud nii nagu Euroopa Kohus rõhutab: isikutel oli võimalik tutvuda selle koodi sisu ja struktuuriga, kuna Eestis kehtis Euroopa Liidus kehtiva kaupade nomenklatuuriga kooskõlas olev nomenklatuur alates

1. aasta
2. aprillist. Vabariigi Valitsuse 16.03.1993 määruse nr 72 “Ühtse kaupade nomenklatuuri kasutuselevõtmise kohta” punkti 4 kohaselt pandi Tolliametile ja Statistikaametile kohustus võtta
3. aprillist
4. a. kasutusele Eesti kaupade nomenklatuur, mis tugineb Harmoniseeritud süsteemi konventsioonile ning Euroopa Majandusühenduse
5. juuli
6. a määrusega nr. 2658/87 kinnitatud “Euroopa Majandusühenduse kombineeritud tariifide ja statistika nomenklatuurile”. Eesti kaupade nomenklatuur oli kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrusega ja see kehtis kuni
7. aasta
8. maini. 21.

§ 14

lg-tes 2 ja 3 on kehtestatud üleliigse laovaru tasu määrana vastavalt määrustes 1972/2003 (artikkel 4 lg 3) ja 60/2004 (artikkel 6 lg 3 p 3) sätestatud määrad. Antud määruste kohaselt on tasu määraks 1. mail 2004 kohaldatava erga omnes imporditollimaksu määr. Imporditollimaksu määrad olid 01.05.2004 seisuga üle võetud ka Eesti õigusesse ning saanud siseriikliku õiguse lahutamatuks osaks. Nimelt sätestati alates 01.05.2004 jõustunud tolliseaduse § 1 lg-s 3, et ühenduse õigusaktidest tulenevad impordi- ja eksporditollimaksud sisalduvad EÜ Nõukogu määruses 2658/87/EMÜ tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta. Ühenduse tollitariifistik (sh ka maksumäärad) sisaldub täies ulatuses Eesti tollitariifistikus, mida hallatakse elektroonselt (kättesaadav MTA veebilehel aadressil https://vaarikas.emta.ee/emts/index.jsp) ning millele on antud õiguslik tähendus (TS §-d 23, 24, Vabariigi Valitsuse 26.04.2004 määrus nr 133 “Eesti tollitariifistiku haldamise kord”). Seega olid nii KN koodid, millega määrati kindlaks üleliigse laovaru tasuga maksustatavad tooted, kui ka vastavad maksumäärad nõuetekohaselt Eesti õigusesse üle võetud. OÜ Bumiller (pankrotis) oli täiesti teadlik üleliigsete laovarude määramisest ja selle aluseks olevatest õigusaktidest. Seda tõendavad selgelt ja üheselt käesoleva haldusasja ja ka sellele eelnenud Tallinna Halduskohtu menetluses olnud haldusasja 3-04-219 materjalid, millest nähtub, et kaebaja esitas nõuetekohase põllumajandustoote deklaratsiooni enda valduses olnud suhkru kohta ning vaidlustas tema kohta koostatud haldusaktid põhjusel, et need ja nende andmise aluseks olnud

ei olnud kooskõlas komisjoni määrusega 60/

1. Euroopa Kohtu 29.10.2009 eelotsuses asjas C-140/08 (Rakvere Lihakombinaat, resolutiivosa p 3) on veelkord rõhutatud kohtuasjas C-560/07 (Balbiino) leitut: Euroopa Liidu õigusega ei ole vastuolus ettevõtja üleliigse laovaru maksustamine ka siis, kui ettevõtja tõendab, et ta selle laovaru turustamisest pärast
2. maid
3. a kasu ei saanud (põllumajandustoote hind ei muutunud).
4. Vastustaja on Tallinna Halduskohtu menetluses olnud haldusasja 3-04-219 materjalide hulka esitanud oma seletustes küllaldaselt andmeid selle kohta, et suhkru hind pärast Euroopa Liiduga liitumist tõusis oluliselt. Käitleja tegevus (odavama hinnaga põllumajandustoote suure laovaru soetamine vahetult enne liitumist) vastab üheselt ja ilmselgelt konkurentsi kahjustavale tegevusele Euroopa Komisjoni määruse 60/2004 tähenduses (arvestades sellise tegevuse tingimusi, juriidilist 8 ja majanduslikku olukorda). Vastustaja on haldusasjas 3-04-219 selgitanud, et OÜ Bumiller (pankrotis) kasutas kaubavahetuse ümbersuunamist. Tema üleliigne suhkru laovaru on tekkinud suhkru vahendamisel Valgevenest Leetu. Enne Leedu Vabariigi liitumist Euroopa Liiduga
5. mail
6. a Eesti Panga ametliku kursi järgi 1 LTL = 4,53158 EEK. Erinevalt Eesti Vabariigist oli Leedu Vabariik enne liitumist Euroopa Liiduga kehtestanud suhkru importimisele tollimaksu. Leedu tollitariif suhkrule oli enne liitumist minimaalselt 7,6 EEK/kg ja üldiselt 87%. See tähendas, et suhkru jaehind Leedus oli enne liitumist Euroopa Liiduga 14,3 - 14,5 EEK/kg. Eestis oli suhkru jaehind samal ajal 6,00-7,00 kr/kg. Eesti Statistikaameti andmete kohaselt oli
7. aastal Eestisse imporditud suhkru keskmine hind oli 3,36 kr/kg ning ajavahemikul
8. a jaanuarist kuni aprillini 3,23 kr/kg. Pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga tõusis suhkru impordihind ajavahemikul
9. a maist kuni oktoobrini ja oli 10,70 kr/kg ehk oli üle 3 korra kõrgem eelneva perioodi keskmisest. Pärast Eesti Euroopa Liiduga liitumist ajavahemikus maist detsembrini oli suhkru jaehind Eestis 16,12-16,79 kr/kg (Eesti Konjunktuuri Instituut, “Hinnainfo” 1-12 2003, 2004). Enne liitumist oli võimalik soetada suures koguses varusid, mille ühikuhind oli oluliselt madalam Euroopa Liidu siseturu hinnast, st maailmaturu hinnaga. Varude turustamine pärast Euroopa Liiduga liitumist toimub aga juba Euroopa Liidu turuhinnaga, s.o maailmaturuhind + Euroopa Liidu tollimaks (näiteks: pärast
10. aasta
11. maid oli Eestis suhkru hind kaupluses ~20 EEK/kg. Samas oli tegemist veel enne liitumist soetatud suhkruga, mis eelmisel päeval maksis poes ~6 EEK/kg. Kasum kilolt 20-6=14 EEK/kg). Järelikult ei olnud suhkru Leetu toimetamine enne liitumist kasulik. Küll aga pärast liitumist. Vastasel korral olnuks ilmselt majanduslikult otstarbekam transpordikulude vähendamiseks viia Leedus töötlemiseks kavandatud suhkur kohe töötlemiskohta ehk Leedu Vabariiki, mitte Eestisse.
12. aprillil
13. aastal deklareeris OÜ Bumiller (pankrotis) Eestis vabasse ringlusse 120 vagunit (7 614,47 tonni) Valgevene päritoluga suhkrut ning juba
14. mail
15. a saatis sellest 100 vagunit ning
16. mail
17. a 20 vagunit suhkrut Leetu. Selline tegevus tõendab üheselt, et OÜ Bumiller (pankrotis) oli teadlik kaubavahetuse ümbersuunamisest ja sellega kaasnevast tulust ning tõi kõnealuse suhkru Eestisse spekulatsiooni eesmärgil. Kohus peaks käesoleva haldusasja lahendamisel lähtuma nendest samadest Euroopa Kohtu eelotsuses asjas C-140/08 (Rakvere Lihakombinaat) väljendatud põhimõtetest, mis rõhutavad, et asi tuleb lahendada sisuliselt, mitte õigusaktide avaldamise asjaolust lähtuvalt. KOHTU PÕHJENDUSED
18. Laovaru tasu puudutavates kohtuasjades on kohus küsinud Euroopa Kohtult eelotsust kohtuasjas C-560/07: Balbiino ning kohtuasjas C-140/08: Rakvere Lihakombinaat. Mõlemas kohtuasjas pidas Euroopa Kohus enne eelotsusetaotluses esitatud üleliigse laovaru tasu seaduse tõlgendamist puudutavatele küsimustele vastamist vajalikuks käsitleda sissejuhatava küsimusena ettevõtjate väiteid, mille kohaselt ei saa nende vastu tugineda Euroopa Komisjoni määrustele 60/2004 ja 1972/2003, mis reguleerivad üleminekumeetmeid vastavalt suhkru ja teiste põllumajandustoodete sektoris põhjusel, et Eesti Euroopa Liiduga ühinemise kuupäevaks ei olnud need Euroopa Liidu Teatajas eesti keeles avaldatud. Euroopa Kohus pidas mõlemas kohtuasjas vajalikuks teavitada kohut sissejuhatava küsimusena määruste otsekohaldamise piirangutest füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes sõltuvalt määruste Euroopa Liidu Teatajas avaldamise ajast ja keelest. Kohtuasjas C-560-07: Balbiino leidis Euroopa Kohus järgmist: „
19. Kuigi eelotsusetaotluses seda küsimust ei esitata, tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu teavitamiseks meenutada, et ühenduse institutsiooni aktile, nagu määrused nr 1972/2003 ja 9 nr 60/2004, ei saa liikmesriigis füüsiliste ja juriidiliste isikute vastu tugineda enne, kui viimastel on olnud võimalik sellega tutvuda nõuetekohase avaldamise kaudu Euroopa Liidu Teatajas (
20. jaanuari
21. aasta otsus kohtuasjas 98/78: Racke, EKL 1979, lk 69, punkt 15, ja eespool viidatud kohtuotsus Skoma-Lux, punkt 37).
22. Euroopa Kohus on niisiis leidnud, et käesoleva otsuse punktis 3 mainitud ühinemisakti artikkel 58 välistab selle, et kohustusi, mis sisalduvad ühenduse õigusnormides, mida ei ole avaldatud Euroopa Liidu Teatajas uue liikmesriigi keeles, võiks kohaldada eraõiguslike isikute suhtes vastavas liikmesriigis, ja seda ka juhul, kui need isikud oleksid saanud tutvuda nende õigusnormidega muul viisil. Siiski ei mõjuta asjaolu, et ühenduse määrusele ei saa tugineda eraõiguslike isikute vastu liikmesriigis, mille keeles seda ei ole avaldatud, kuidagi seda, et acquis communautaire’i osana on selle määruse sätted alates ühinemisest asjaomastele liikmesriikidele siduvad (eespool viidatud kohtuotsus Skoma-Lux, punktid 51 ja 59).
23. Algredaktsioonis

-i vastuvõtmisega 7. aprillil 2004 täitis Eesti Vabariik määrustest nr 1972/2003 ja nr 60/2004 tulenevad kohustused, kehtestades põllumajandustoodete üleliigse laovaru tasu ja määrates kindlaks selle arvutamise viisi. Niisiis paneb

Eestis kohustusi eraõiguslikele isikutele hoolimata sellest, et eraõiguslike isikute vastu ei saa määrustele tugineda enne, kui isikutel on olnud võimalik tutvuda nende määrustega nõuetekohase avaldamise kaudu Euroopa Liidu Teatajas selle liikmesriigi keeles. 32. Seetõttu ei takista eespool viidatud kohtuotsusest Skoma-Lux tulenev põhimõte tugineda eraõiguslike isikute vastu määruste nr 1972/2003 ja nr 60/2004 sellistele sätetele, mis on

-iga üle võetud. Mainitud põhimõttel võib siiski olla residuaalne kohaldamisala juhul, kui enne nende määruste eesti keeles avaldamist tugineksid Eesti ametivõimud eraõiguslike isikute vastu määruste sellistele sätetele, mida ei ole

-iga üle võetud. Nagu rõhutas kohtujurist oma ettepaneku punktis 40, on siseriikliku kohtu ülesanne vajaduse korral tõlgendada

-i, et kontrollida selliste asjaolude esinemist.“

1. Euroopa Kohtu eeltoodud otsusest saab järeldada, et Euroopa Komisjoni määruse nr. 60/2004 sätete otsekohaldamine kaebuse esitaja suhtes on võimalik ja lubatav, kuid selleks peavad määruse sätted olema nõuetekohaselt eesti keeles avaldatud. Seega tuleb kohtul käesolevas vaidluses kõigepealt kontrollida, kas Põllumajandusministeerium on vaidlustatud haldusakti andmisel tuginenud kaebuse esitaja vastu Euroopa Komisjoni määruse nr. 60/2004 sellistele sätetele, mis ei olnud Eesti Euroopa Liiduga ühinemise ajaks
2. mail
3. a eesti keeles avaldatud. Käesolevas haldusasjas vaidlustatud käskkirja p-ga 1 on põllumajandusminister jätnud muutmata põllumajandusministri
4. juuli
5. a käskkirja nr. 183 „OÜ Bumiller suhkru ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramine“ põhjusel, et OÜ Bumiller (pankrotis) põllumajandustoote deklaratsioonist ja haldusasja nr. 3-04-219 materjalidest ei nähtu

§ 10

lõikes 2 sätestatud ülekandevaru suurendamise asjaolu ning käitleja ei esitanud põllumajandustoote deklaratsiooni suhkru käitlemise kohta ajavahemikul 2004. aasta 1. maist kuni 2006. aasta 1. maini.

§ 10

lg 2 (jõustus 16.02.2007) sätestas, et käitleja deklaratsioonis esitatud või sellele lisatud põhjendatud taotluse korral, milles sisalduvad asjaolud on dokumentaalselt tõendatud, võetakse ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse määramisel arvesse käitleja tootmis-, töötlemis- või müügimahu kasvu, põllumajandustoote lõppvalmimistähtaega, asjaolu, et laovaru on tekkinud enne

1. aasta kolmandat kvartalit, ekspordi- või müügimahu vähenemist käitlejast mitteolenevatel asjaoludel või muid käitlejast mitteolenevaid asjaolusid. Käitleja tootmis-, töötlemis- või müügimahu kasvu võib arvesse võtta juhul, kui see on toimunud eelneva aasta jooksul ja see kajastub käitleja viimase poole 10 aasta majandustulemustes. Sellisel juhul võib käitleja ülekandevaru suurust suurendada võrdeliselt tootmis-, töötlemis- või müügimahu protsentuaalse kasvuga.
2. Vaidlus puudub selle üle, et Tallinna Ringkonnakohtu
3. juuli
4. aasta kohtuotsusega haldusasjas nr. 3-04-219 rahuldati Põllumajandusministeeriumi apellatsioonkaebus, tühistati Tallinna Halduskohtu 05.01.2007 otsus ja tehti uus otsus, millega jäeti OÜ Bumiller (pankrotis) kaebus põllumajandusministri 01.07.2004 käskkirja nr. 183 tühistamiseks rahuldamata. Kuna OÜ Bumiller (pankrotis) Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebust ei esitanud, jõustus otsus
5. augustil
6. a. Seega on põllumajandusministri
7. juuli
8. aasta käskkiri nr. 183 OÜ-le Bumiller suhkru ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramise kohta kehtiv ning käskkirja seaduslikkuse üle ei ole võimalik käesoleva haldusasja menetluses enam vaielda.

§ 4

sätestab: „Üleliigse laovaru tasu (edaspidi laovaru tasu) on käitlejale pandud ühekordne avalik-õiguslik rahaline kohustus, mis kuulub täitmisele käesolevas seaduses ettenähtud alustel, korras ja tähtaegadel. Käitleja peab laovaru tasu maksma

1. aasta
2. mai seisuga tema valduses oleva: 1) põllumajandustoote, välja arvatud suhkur, üleliigse laovaru eest; 2) suhkru üleliigse laovaru eest, mida ta ei ole seaduses ettenähtud tähtajal turult kõrvaldanud.“ Riigikohtu halduskolleegium leidis
3. oktoobri
4. a otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-33-06 järgmist: „Kuivõrd üleliigse laovaru tasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus (

§ 4

), mis laekub riigieelarvesse avalike ülesannete täitmiseks (

§ 16

) ja millel puudub vastutasu maksumaksja jaoks, on see vaadeldav riikliku maksuna vastavalt Maksukorralduse seaduse §-s 2 toodud maksu mõistele“ (otsuse p 16). Põhiseaduse § 113 kohaselt sätestab riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed seadus. PS § 113 kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused, sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse (Riigikohtu üldkogu

1. detsembri
2. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-10-00, punkt 20). PS §-st 113 tulenev nõue, et avalik-õiguslik rahaline kohustus peab olema sätestatud seadusega tähendab seda, et avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses; nende elementide hulka võivad kuuluda kohustuse tekkimise alus ja kohustatud subjekt, kohustuse suurus või selle kindlakstegemise tingimused, tasumise või sissenõudmise kord ja muud kohustuse olemuslikud tunnused (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
3. oktoobri
4. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-14-09). Teistes analoogilistes haldusasjades leidis Tallinna Halduskohus, et põllumajandustoote mõiste, põllumajandustoodete KN koodid ning üleliigse laovaru tasu määr kujutavad endast üleliigse laovaru tasu kui avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemente, millega tutvumata ei ole isikul võimalik end riigi rahaliste nõuete eest kaitsta ning oma tegevust vastavalt planeerida. Kohus asus ühtlasi seisukohale, et kuivõrd Komisjoni määrus (EÜ) nr. 60/2004, millega sätestati suhkrusektori üleminekumeetmed Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemise tõttu avaldati Euroopa Liidu Teataja eriväljaande
5. peatüki
6. köites alles
7. a
8. juulil ning

teeb põllumajandustoote KN koodide ning üleliigse laovaru tasu määra osas viited Komisjoni määrusele nr. 60/2004, ei olnud üleliigse laovaru tasu määramiseks kohustuslikud elemendid nõuetekohaselt avaldatud ning vastustajal puudus seetõttu õigus eeltoodud määrusele tugineda. Käesolevas haldusasjas eeltooduga analoogilist küsimust ei tõusetu, kuna käesolevas haldusasjas vaidlustatud haldusaktiga kaebuse esitaja üleliigset laovaru ei suurendata ning kaebuse esitajale üleliigse laovaru tasu ei määrata, seega ei saa rääkida ka kaebuse esitaja vastu

-iga ülevõtmata Komisjoni määruste kohaldamisest.

§ 10

lõikes 2 sätestatud ülekandevaru suurendamist põhistavate asjaolude kindlakstegemine, mis võib kaasa tuua kaebuse esitaja suhtes soodustava haldusakti andmise, ei ole seetõttu Euroopa Kohtu praktikaga, Eesti Vabariigi põhiseadusega ega Euroopa Liidu õigusega vastuolus. 11 26. Kohus möönab, et kaebuse esitaja õigusi võib antud olukorras siiski rikkuda OÜ Bumiller suhkru ülekandevaru suurendamata jätmine. Selles osas tuleb aga käskkiri jätta muutmata.

§ 23

lg 3 kohaselt tuleb käitlejal, kes soovib, et tema ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramisel võetakse arvesse pärast

1. aasta
2. maid toimunud tootmis-, töötlemis- või müügimahu ja laovaru kasvu, esitada selle kohta põllumajandustoote deklaratsioon, mis sisaldab andmeid ajavahemikul
3. aasta
4. maist kuni
5. aasta
6. maini tema valduses olnud põllumajandustoote tootmise, müümise, muul viisil tasu eest või tasuta üleandmise või soetamise ning laovaru kohta. Vastav deklaratsioon tuli esitada
7. aasta
8. märtsiks. Kohus märgib, et selleks ajaks oli ka Komisjoni määrus nr. 60/2004 eesti keeles ametlikult avaldatud. Vaidlus puudub selle üle, et OÜ Bumiller (pankrotis) ei esitanud

§ 23lõike 3 alusel vastustajale vastavat deklaratsiooni.

16.02.2007 jõustunud

§ 10

lg 2 sätestab: „Käitleja deklaratsioonis esitatud või sellele lisatud põhjendatud taotluse korral, milles sisalduvad asjaolud on dokumentaalselt tõendatud, võetakse ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse määramisel arvesse käitleja tootmis-, töötlemis- või müügimahu kasvu, põllumajandustoote lõppvalmimistähtaega, asjaolu, et laovaru on tekkinud enne

1. aasta kolmandat kvartalit, ekspordi- või müügimahu vähenemist käitlejast mitteolenevatel asjaoludel või muid käitlejast mitteolenevaid asjaolusid. Käitleja tootmis-, töötlemis- või müügimahu kasvu võib arvesse võtta juhul, kui see on toimunud eelneva aasta jooksul ja see kajastub käitleja viimase poole aasta majandustulemustes. Sellisel juhul võib käitleja ülekandevaru suurust suurendada võrdeliselt tootmis-, töötlemis- või müügimahu protsentuaalse kasvuga.“ OÜ Bumiller põllumajandustoote deklaratsioonist (haldusasja nr. 3-04-219 toimiku kd I, lk. 103) nähtub, et OÜ Bumiller ostis 9 337 070 kilogrammi suhkrut
2. aasta aprillis ning kuni
3. maini 2004 ta muid tehinguid suhkruga ei teinud. Samuti ei toimunud suhkru müüki ajavahemikus 01.05.2003 kuni 20.04.
4. Seega tuleb järeldada, et puuduvad OÜ Bumiller (pankrotis) ülekandevaru suurendamise alused ning vastustaja on vaidlustatud käskkirjaga õigesti jätnud OÜ Bumiller (pankrotis) ülekandevaru suurendamata ja sel alusel ka põllumajandusministri
5. juuli
6. aasta käskkirja nr. 183 „OÜ Bumiller suhkru ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramine“ muutmata.
7. Kaebuse esitaja väited, nagu oleks vaidlustatud käskkiri õigusvastane seetõttu, et see on koostatud ilma, et kaebuse esitaja oleks vastustajale täiendavat deklaratsiooni esitanud, on asjakohatud. Kaebuse esitaja õigusi ei saa rikkuda vastustaja poolt esialgse haldusakti ülevaatamine selleks, et kindlaks teha, kas esinevad kaebuse esitaja üleliigse laovaru suuruse vähendamist võimaldavad asjaolud. Kaebuse esitaja väited

§ 7

lg 2 põhiseadusevastasuse osas ei ole samuti käesolevas vaidluses asjassepuutuvad, kuna vaidlustatud käskkirjaga kaebuse esitajale üleliigset laovaru ei määratud. Samas märgib kohus, et Euroopa Kohtu

1. juuni
2. a eelotsuse (kohtuasi C-560-07) resolutiivosa p-s 2 leidis kohus, et
3. mail 2004 ettevõtja valduses olnud kogu laovaru lugemine üleliigseks laovaruks ei ole määrusega nr. 1972/2003 vastuolus, kui üksteist toetavate tõendite alusel on kindlaks tehtud, et ettevõtja tegevust arvestades ei ole need varud tavapärased, vaid on kogutud spekulatsiooni eesmärgil. Eeltoodust saab järeldada, et ka kaebuse esitaja kogu suhkruvaru lugemine üleliigseks laovaruks ei ole eeltoodud tingimustel Euroopa Liidu õigusega vastuolus.

§ 6lg 2 sätestab: „Kui käitleja ei ole enne 2004.

aastat sellel tegevusalal tegutsenud või on tegutsenud vähem kui neli aastat, peab ta tõendama, et

1. aasta
2. mail tema valduses oleva põllumajandustoote laovaru suurus on vastavuses tema tavapäraselt toodetava, müüdava, muul viisil tasu eest või tasuta üleantava või soetatava põllumajandustoote laovaru suurusega.“ Haldusasjas nr. 3-04-219 on Tallinna Ringkonnakohus kaebuse esitaja suhtes piisava põhjalikkusega analüüsinud seda, miks ei olnud kaebuse esitaja laovaru näol tegemist tavapärase, 12 vaid spekulatsiooni eesmärgil soetatud laovaruga ning miks ei esinenud ülekandevaru suurendamist võimaldavaid asjaolusid. Kohus nõustub täielikult Tallinna Ringkonnakohtu põhjendustega. Asjaolu, et kaebuse esitaja tarnis suures koguses Ukraina päritoluga suhkrut Eesti Vabariiki vahetult enne Eesti Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemist, kavatsusega tarnida see töötlemiseks edasi Leetu vahetult pärast Eesti Vabariigi Euroopa Liiduga ühinemist, mil suhkru hind oli kõrgem, viitab ilmselgelt suhkruvarude soetamisele spekulatiivsel eesmärgil. Kohus nõustub vastustajaga, et spekulatsioonina saab käsitleda põllumajandustoodete kogumist uude liikmesriiki (enne liitumist) ja nende müümist või kasutamist oma majandustegevuses ühisturul pärast liitumist. Eeltoodust tuleneb ka vastus küsimusele, miks ei saa ülekandevaru määramisel arvestada kaebuse esitaja majandustegevust väljaspool Eestit. Tallinna Ringkonnakohus on kaebuse esitaja vastupidist väidet samuti eelpool viidatud otsuses piisava põhjalikkusega analüüsinud, mistõttu kohus ei pea vajalikuks seda üle korrata. Ühestki õigusaktist ei tulene, et ülekandevaru ja üleliigse laovaru määramisel tuleks arvestada ettevõtja majandustegevust väljaspool asjaomast riiki. Lisaks peab kohus vajalikuks märkida, et kuna

§ 6lõiget 2 pärast põllumajandusministri 01.07.2004 käskkirja nr.

183 andmist ei muudetud, ei pidanud põllumajandusminister käesolevas haldusasjas vaidlustatud haldusakti andmisel eeltoodud sättest tulenevaid asjaolusid ka enam uuesti vaagima. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et põllumajandusministri käskkiri tuleb tühistada ebapiisava motiveerituse tõttu. Põllumajandusminister on vaidlustatud käskkirjas piisava põhjalikkusega selgitanud, miks ei ole alust kaebuse esitaja ülekandevaru suurendamiseks, tuues välja nii faktilised asjaolud kui ka õiguslikud alused. Eeltoodud kaalutlustel jääb kaebus rahuldamata. Tiina Pappel kohtunik 13