, kui kohus peab võimalikuks hagiavalduse rahuldamise, kuna kostja on raske puudega ning tema sisstulekuks on töövõimetuspension 2300 krooni kuus. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 30 000 krooni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda.
lg-d 1-3 sätestavad, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. Puudub vaidlus, et 05.05.2004 sõlmiti K. K.i ja kostja vahel 2 käendusleping, mille kohaselt kostja võttis kohustuseks tagasi maksta laenusumma 30 000 krooni kui laenusaaja seda ei tee. Seega on täidetud nõude üldine eeldus, et eksisteerib kehtiv käendusleping. Käenduslepingu p-de 2 ja 4 kohaselt on kostja nõustunud laenulepingust tulenevaid kohustusi täitma, kui laenusaaja seda ei tee. Tuginedes käenduslepingule ning
L. kui laenusaaja koos solidaarvõlgnikena. Hagejal on valik, kelle vastu ta kohustuste mittetäitmisel hagi esitab. Kostja seisukoht, et enne käendaja vastu nõude esitamist peab olema tuvastatud mitte ainult kohustuse täitmata jätmine A. L. poolt, vaid ka asjaolu, et viimase vallasvarast ei jätku võlanõude täitmiseks, ei ole aluseks hagi rahuldamata jätmiseks. Hageja selgituste kohaselt ei ole tal teavet, et laenusaajal oleks vara.
Juhindudes
lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.
lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Kostja ei ole kohustuse täitmise kohta esitanud kohtule tõendeid. Hageja ei saa tõendada negatiivset asjaolu, s.t ei saa esitada tõendeid selle kohta, mida ei ole tehtud. Käendatava kohustis lõpeb kohustuse lõppemise korral, mille eelduseks käesoleval juhul on kohustuse täitmine. Kuna on tõendamata, et kohustus on täidetud, siis on hagejal käendusega tagatud nõue. Tagastamata laenu vähendamiseks puudub alus. Kostjal on õigus esitada hagi laenusaaja vastu, kelle laenu ta käendas. Apellatsioonkaebus Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme, mis viis tervikuna ebaõige lahendi tegemisele. Kostja esitas 22.10.2007 maakohtule taotluse kuulata tunnistajana üle laenulepingu sõlminud A. L.. Tunnistaja ütlustega soovis kostja tõendada poolte tegelikku tahet käenduslepingu sõlmimisel ning samuti seda, kas hageja on kunagi nõudega A. L. poole pöördunud ja kas viimasel jätkub vallasvara nõude rahuldamiseks. Samuti taotles kostja hagejalt dokumentide väljanõudmist, mis tõendavad nõude esitamist A. L. vastu ning nõude täitmata jätmist viimase poolt vallasvara puudumise tõttu. Kostja kordas oma taotlusi 22.04.2008, 08.01.2009 ning 23.02.2009 esitatud kirjalikes seisukohtades ja ka kohtuistungil. Kohtuistungil jättis kohus tunnistaja ülekuulamise taotluse rahuldamata, põhjendades oma seisukohta pelgalt sellega, et tunnistaja ütlustega ei saa lepingulises vaidluses oma vastuväiteid tõendada. Tõendite väljanõudmise taotluse osas jättis kohus seisukoha võtmata. 23.02.2009 esitatud taotluses palus kostja kohtul muuhulgas kaaluda võimalust kuulata kostja üle vande all, kuid seegi taotlus jäi kohtu poolt tähelepanuta. Kostja esitas suulised vastuväited kohtu tegevuse kohta kohtuistungil, kuid ka need jäid kohtu poolt tähelepanuta. Maakohus ei ole teinud põhjendatud määrust mitte ühegi kostja esitatud taotluse rahuldamata jätmise kohta. Samas on kohtuotsuses tuginetud põhjendusele, et kostja ei ole oma väiteid tõendanud. Kohtuotsusest ei nähtu, milliseid õigusakte kohus kohaldas käenduslepingu tõlgendamisel või millistest asjaoludest või tõenditest kohus seejuures lähtus. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta ei nõustunud kostja väitega, mis puudutas käenduslepingu sätete omavahelist vastuolu. Kuna käenduslepingu p-de 2 ja 4 sõnastus on omavahel vastuolus, oleks kohus lepingu tõlgendamisel pidanud lähtuma poolte ühisest tahtest. Pooled ei soovinud kokku leppida solidaarvõlgnevuse tekkes, kuna vastupidisel juhul ei oleks lepingusse lisatud solidaarvõlgnevust välistavat punkti 2. Samuti ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks käenduslepingu sõlminud isikute tahet näha ette solidaarne kohustus. Hageja ise ei olnud käenduslepingu pooleks. 3
lg-test 1 ja 2 tuleneb, et käenduslepinguga võidakse ette näha solidaarvastutus või siis ka ainult täiendav vastutus. Antud juhul nägid käenduslepingu sätted ette vastuolulise regulatsiooni: ühes punktis solidaarvastutuse ning teises käendaja täiendava vastutuse. Viidatud sätetest ei tulene, kuidas tõlgendada lepingut juhul, kui selle sätted on vastuolulised. Kohus jättis lepingu tõlgendamisel ebaõigesti kohaldamata
Käendaja ei ole automaatselt samastatav võlgnikuga, vaid käendaja vastutuse ulatus sõltub tema poolt sõlmitud lepingust. Seega oli lepingu tõlgendamine kohtu poolt antud vaidluse lahendamisel määrava tähtsusega. Kostja esitas 31.08.2007 vastuses alternatiivselt taotluse vähendada väljamõistetavat summat
Kohtuotsusest ei nähtu, mis põhjusel kohus kostja taotlusega ei nõustunud ning millist õigusakti kohaldas. Hageja pöördus kohtusse muuhulgas alusel, et ta on omandanud käenduslepingust tuleneva nõude kostja vastu. Antud hagi alust ei ole hageja tõendanud, kuna kogutud tõenditest ei nähtu nõude omandamist kostja vastu. Nõude loovutamise lepingu esitas hageja osaliselt, ilma selle lisata nr 1, kuigi nõude loovutamise lepingu p 7 kohaselt pidi nõude ülemineku alused olema sätestatud nimelt lisas
lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käesolev hagi tugines käenduslepingule, mis sisaldas sellist eraldi kokkulepet ning kostja vaidles sel põhjusel hagile vastu. Seetõttu tuli hagejal tõendada, et vaatamata p-s 2 sisalduvale on tegemist solidaarvastutusega ning sõltumata vara olemasolust võlgnikul on tal õigus valida, kas ta esitab 5 nõude võlgniku või käendaja vastu. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja ei tõendanud oma nõude aluseks olevaid asjaolusid. Maakohus seda ka ei nõudnud ning kostja taotlusele, koguda lepingu tõlgendamise kohta esitatud vastuväidete tõendamiseks tõendeid, vastas eitavalt. Seetõttu jäid asjas tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata. Eeltoodust nähtuvalt on maakohus jätnud tuvastamata asjas tähtsust omavad asjaolud. Poolte kaebeõiguse tagamiseks ei saa teise astme kohus tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid, mida esimese astme kohus tuvastanud ega hinnanud pole. Apellatsioonimenetluses ei ole võimalik tuvastada esmakordselt faktilisi asjaolusid, sest vastasel juhul oleks poolte kaebeõigus ebaproportsionaalselt piiratud. Kassatsioonimenetluse eripära arvestades ei ole selles menetluses võimalik kaevata tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise peale, mistõttu kaotaksid pooled võimaluse selles osas otsust vaidlustada. Seetõttu tuleb tsiviilasi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Menetluskulud jaotatakse poolte vahel asja uuel läbivaatamisel ja lahendamisel. Ü. Jänes R. Allikvere I. Sidok 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.