Obsah (7)

§ 113§ 76§ 101§ 20§ 94§ 100§ 9

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Gaida Kivinurm, Mare Merimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 28.09.2009, Tallinn Tsiviilasja number

) § 113 lg-le 4, mille kohaselt ei pea võlgnik tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu, samuti aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest. Poolte vahel puudub leping viiviste osas, mistõttu isegi juhul, kui kostjal lasuks kohustus viiviste tasumiseks, peaks kostja viiviseid tasuma vastavalt

§ 113lg-le 1.

Eeltoodu alusel palub kostja jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

1. Kohtuistungil jäi kostja lepinguline esindaja esitatud seisukohtade juurde ja lisas, et kostja sai vaidlusaluse arve kätte alles kohtu poolt saadetud hagiavaldusega. Aastast 2 2006 kuni hagi esitamiseni ei ole kostja poole pöördutud pretensiooniga, et arve on tasumata. Hageja poolt nõutav viivise määr on ka ebamõistlikult suur. Maakohtu otsus
2. Kohus rahuldas hagi osaliselt.
3. Otsuse põhjenduste kohaselt puudub poolte vahel vaidlus selles, et kostja ostis hagejalt 26.08.2006 kaupa (killustikku) ja viivitas suulisest ostu-müügilepingust tuleneva ostetud kauba eest tasumise kohustuse täitmisega, tasudes arve nr 260030 (tlk 7) suuruses 20 515,77 krooni 14.11.
4. Nimetatud arvel oli viivise määrana märgitud 0,5% päevas.

§ 76

lg-te 1-3 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele lähtudes hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetest ning kohustus loetakse täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.

1. Kohus leidis, et kostja vastuväited viivise tasumise kohustuse tekkele ei ole põhjendatud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-5-08 14.03.2008 asunud seisukohale, et arve mittesaamine ei ole õigustuseks jätta kasutatud teenuste eest tasumata. Seega ka antud asjas oli kostja kauba ostjana kohustatud selle eest tasuma isegi siis, kui ta tõepoolest arvet ei oleks saanud. Küll aga leidis tunnistaja M. B. ütlustega tõendamist, et kostja pidi saama vaidlusaluse arve mõistliku aja jooksul peale kauba saamist posti teel ja sai korduvalt arve koopiad juhatuse liikme J. E. kaudu. Tunnistaja ütluste kohaselt töötas ta
2. aastal Maardu kivikarjääri direktorina ja omas volitusi müüa hageja nimel karjääri territooriumil asuvast hagejale kuuluvast killustikulaost killustikku kõigile soovijatele; teiste hulgas müüs ta korduvalt killustikku kostjale; ka tegeles ta arvetega ja saatis need alati posti teel, tasumata arvete korral andis J. E.le isiklikult kätte arve koopia koos saatelehega; ka vaidlusaluse kauba puhul andis J. E.le arve koopia ja saatelehe vähemalt kolmel korral isiklikult kätte; J. E.l ei olnud pretensioone ei kauba ega arve kohta; J. E. oli tol ajal tema ülemus firmas R. ja tal ei sobinud küsida, et miks arvet ei maksta. Tegemist on kohtu jaoks usutava ja veenva tõendiga ning kohtul puudub alus tunnistaja ütluste tegelikkusele vastavuses kahelda. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool oma väiteid ja vastuväiteid (nende aluseks olevaid asjaolusid) tõendama, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Käesoleval juhul sellised kokkulepped puuduvad. Eeltoodust tulenevalt on seega tõendatud, et hageja võlausaldajana esitas kostjale arve juba enne kohtumenetlust ja ümber lükatud kostja väide, et ta sai arve kätte esmakordselt alles koos hagimaterjalidega. Seega ka kostja poolt kohustuse täitmata jätmise õigustatus

§ 113lg 4 mõttes tõendamist ei leidnud.

12.

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt on võlausaldajal võlgniku poolt rahalise kohustuse rikkumise (täitmisega viivitamise) korral muuhulgas õigus nõuda viivist. Asjas on leidnud tõendamist, et kostja sai kauba kätte, et arve, millel oli hageja poolt pakutud viivisemäär, oli kostjale esitatud ning et kostja tasus arve. Tõendatud ei ole, et kostja oleks pakutud viivisemäärale vastu vaielnud. Seega saab nõustuda hageja seisukohaga, et kostja on tegudega nõustunud müüja poolt pakutud lepingutingimustega

§ 20

lg 1 mõttes ja tal on seega tekkinud kohustus tasuda viivist müüja poolt nõutud määras. 13. Küll aga on kostja esitanud vastuväite seonduvalt viivise ülemäärase suurusega.

§ 113

lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt sama seaduse §-s 162 sätestatule. Nimetatud sätte lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda maksmiseks kohustatud 3 poole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. 14. Kohus arvestas tasumisele kuuluva viivise suuruse määramisel eelkõige hilinemisega täidetud kohustuse (põhivõla) suurust ja leiab, et seda ülatavas ulatuses viivise nõudmine on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetega, milledest vastavalt

§-le 6 ja §-le 7 peavad võlgnik ja võlausaldaja lähtuma käitumisel teineteise suhtes. Kohus on seisukohal, et võlgniku jaoks on ilmselt ebamõistlikult koormav maksta ja võlausaldaja jaoks ebaõiglaselt rikastav saada viivist enam kui kahekordses põhivõla suuruses. Ka ei ole hageja tõendanud kahju tekkimist ulatuses, milline annaks aluse nõuda hagetavas ulatuses viivist. Seega on mõistlik ja õigustatud vähendada tasumisele kuuluvat viivist hilinemisega tasutud põhivõla suuruseni, see on 20 515,78 kroonini.

1. Kuna kohus rahuldas hagi 45% ulatuses, siis jättis kohus hageja menetluskulud 45% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud vastavalt 55% ulatuses hageja kanda. Apellatsioonkaebus
2. Kostja ei nõustunud maakohtu otsusega, palus otsuse tühistada ning jätta uue otsusega hagi rahuldamata.
3. Kostja ei ole nõus sellega, et tal on kohustus maksta viivist määraga 0,5% päevas. Kostja ei ole võtnud endale sellist lepingulist kohustust. Leping viiviste ja/või viivise määra osas puudub.
4. Kostja tugineb viivise maksmise osas

§ 113

lg 1 alusele, mille kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

§ 94

alusel loetakse viivise määraks sätestatud intressimäära, millele lisandub 7% aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusejärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Võttes arvesse, et lepinguga ei ole ette nähtud viivise kõrgemat määra, siis ei ole hagejal õiguslikku alust nõuda viivist suuruses 0,5% päevas.

-le tuginedes oleks vastavas vaidluses põhjendatud seadusest tulenev viivis 2 594,82 krooni. Vastus apellatsioonkaebusele

1. Hageja ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega, palus jätta kaebuse rahuldamata ning apellatsioonimenetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu põhjendused
2. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kolleegium jagab kostja seisukohta, et pooltevaheline kokkulepe viiviste kohta on jäänud tõendamata ja seetõttu on kohus rajanud otsuse ebaõigele eeldusele. Kohus on asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis toob kaasa TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel otsuse tühistamise. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha uue otsuse. 21.

§ 76lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

Lepingulise kohustuse täitmata jätmise või mittekohase täitmise korral (

§ 100

) on

§ 101

lg 1 p 6 järgi üheks õiguskaitsevahendiks võlausaldaja õigus nõuda kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist

§ 113

lg 1 alusel, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamisese korral võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub 7% aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusejärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Eeltoodust 4 tulenevalt saab hageja nõuda kostjalt seaduses sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist üksnes juhul, kui pooltevaheline sellesisuline viivise kokkulepe on tuvastamist leidnud. 22. Kolleegium ei jaga maakohtu seisukohta, et kostja poolt kauba kättesaamise ning talle arve esitamise ja tasumise põhjal saab lugeda kostja

§ 20

lg 1 mõttes nõustunuks arvel märgitud viivise määraga.

§ 9

kohaselt loetakse leping sõlmituks vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutatud kokkuleppe. Kokkuleppe selgus tähendab seda, et poolte tahteavaldused peavad olema vastassuunalised ja üheselt mõistetavad. Kokkulepe peab sisaldama lepingu tingimusi niisuguses ulatuses, mis võimaldab järeldada tahet olla õiguslikult seotud. Vastavalt

§ 20

lg-le 1 on nõusolekut lepingu sõlmimiseks võimalik väljendada ka teoga, milleks muuhulgas võib olla, nagu ka käesoleval juhul, arves näidatud hinna tasumine. Nõustumisest maksta saadud kauba eest müüja poolt küsitud hinda, ei saa aga teha kohest järeldust, et ostja on arve tasumisega andnud ühtlasi ka nõusoleku sõlmida kokkulepe arvel märgitud viivise tasumise kohustuse osas. Hinna tasumisest saab teha järelduse müügilepingu olemuslike tingimuste (müügiese ja hind) osas kokkuleppe saavutamise kohta, kuid viivise kokkuleppe sõlmimist see üksi ei kinnita. Viivise kokkuleppega nõustumist saaks lugeda teoga aktsepteerituks näiteks siis kui arve saaja arvel näidatud viivise ära maksaks. Kuna kostja arvel märgitud viiviseid ei tunnista ning hageja pooltevahelise viivise kokkuleppe kohta tõendeid esitanud ei ole, puudub eeltoodu põhjal alus kostjalt lepingulise viivise tasumist nõuda.

1. Alternatiivse nõudena on hageja palunud mõista kostjalt välja seadusejärgse viivise summas 2 594,82 krooni (tlk 74, viivise arvestus tlk 76). Kostja on nõustunud tasuma viivist seaduses märgitud ulatuses ja on hagi summas 2 594,82 krooni apellatsioonkaebuses õigeks võtnud (tlk 121). TsMS § 440 lg 1 kohaselt tuleb hagi vastavas osas rahuldada ja TsMS § 444 lg-st 4 juhindudes kolleegium otsuse põhjendusi selles osas ei esita.
2. Kuna hagi kuulub rahuldamisele maakohtu otsusega võrreldes väiksemas ulatuses, tuleb TsMS § 173 lg 3 kohaselt kohtuotsust muuta ka menetluskulude jaotuse osas. TsMS § 163 lg 1 ja § 173 lg 1 alusel tuleb võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega jätta menetluskuludest 6% kostja kanda ja 94% hageja kanda. Iko Nõmm Gaida Kivinurm Mare Merimaa 5