Obsah (13)

§ 644§ 645§ 76§ 74§ 642§ 127§ 230§ 635§ 641§ 103§ 646§ 650§ 155

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Mare Merimaa ja Iko Nõmm Otsuse tegemise aeg ja koht 12. oktoober 2009.

) § 644 lg. 3 sätestab, et kui tellija ei teata töövõtjale töö lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus– või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul töö lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või tellija töö lepingutingimuste mittevastavusele tugineda. Hageja on kaotanud õiguse tugineda vastuvõetud töö lepingutingimustele mittevastavusele. Hageja on märkinud hagiavalduses, et esimesed märgid põranda vajumisest avastas ta

1. a. aprillis, mil hoones olid põrandad välisseinte ääres vajunud 3 - 4 mm. Hageja pöördus pärast puuduste avastamist kostja poole mittenõuetekohaselt teostatud töö parandamiseks. Antud asjaolu kohtus tõendamist leidnud ei ole. Töövõtulepingu p.
2. 3 kohaselt oli tellijal õigus esitada töövõtjale põhjendatud protest juba vastuvõetud töö või toimingu kohta hiljemalt 15 ööpäeva jooksul, alates vigade või etteantud andmetest mittekinnipidamise avastamisest tellija poolt. Seega on pooled kokku leppinud kindla tähtaja töös esinevatest puudustest teavitamiseks. Kui hageja avastas mittevastavuse (põrandate vajumise) juba
3. a. aprillis, siis oleks ta pidanud ka kostjat sellest 15 ööpäeva jooksul informeerima. 6 Pooltevahelise töövõtulepingu p.
4. 1 kohaselt algab töövõtjapoolne garantii tööle kohe peale kõigi lepinguga ettenähtud ja seotud tööde vastuvõtmist tellija poolt. Garantii kehtivus on kaks aastat. Lepingu p.
5. 2 kohaselt toimub kaks kuud enne garantiiaja lõppu teostatud tööde garantiijärgne ülevaatus tellija ja töövõtja ühise komisjoni poolt. Hageja on jätnud lepingujärgse teatamiskohustuse täitmata ning on seetõttu tulenevalt

§ 644

lõikest 3 kaotanud õiguse tugineda töö väidetavale lepingutingimustele mittevastavusele. Tõendamist on leidnud, et hageja on töövõtulepingust tulenevad tööd vastu võtnud. Tööde valmimisele, üleandmisele ja akteerimisele viitab üheselt asjaolu, et hageja on nõuetekohaselt tasunud kostja tasuarved. Nimelt tuli töövõtulepingu p.

1. 3 ja p.
2. 4 põhjal tööde eest tasuda peale akti aktsepteerimist. Kuna hageja tööde eest tasus ja tõendamist ei ole leidnud asjaolu, et hagejal oleks olnud kostjale tehtud tööde osas mistahes pretensioone, siis on alust eeldada, et hageja võttis kostja poolt teostatud tööd vastu. See asjaolu on tõendatud ka tunnistaja A. T.u kui omanikujärelevalvet teostanud isiku ütlustega, et tehtud tööde akt vundamendi valmimise ja liivpadja täitmise kohta koostati, tema allkirjastas selle ja akti alusel maksti töövõtjale tasu. Seda tehti etapi kaupa. Seega koostati tööde üleandmise kohta aktid, mille alusel kostja andis tööd üle ja hageja võttis need vastu
3. a. kevadel. Samuti on hageja asunud kasutama vaidlusalust elamut alates
4. novembrist
5. a., mistõttu võib tööde tegelikku ja reaalset üleandmist - vastuvõtmist järeldada ka osapoolte käitumisest. Hageja on kinnitanud, et aprillini
6. a. ei omanud ta kostja poolt teostatud tööde kvaliteedi osas mingeid pretensioone. Seega võttis hageja
7. a. kevadel kostja poolt teostatud tööd vastu ja nende nõuetekohasuse suhtes mistahes pretensioone ei omanud. Töövõtulepingu p.
8. 3 ja p.
9. 4 kohaselt tuli tööde eest tasuda vastavalt aktsepteeritud tööde aktidele, s. t. töövõtja poolt esitatud arve alusel 7 päeva jooksul peale akti aktsepteerimist tellija poolt. Vaidlust ei ole selles, et hageja on tööde eest täies ulatuses tasunud. Töövõtulepingu punktis
10. 3 sätestatud informeerimiskohustus kehtis oma olemuselt nii garantiiaja kestel avastatud puudustest informeerimise kui ka peale garantiiaja möödumist ilmnenud puuduste osas. Ka tunnistaja A. T.u ütlused selle kohta, et tema helistas
11. a. kostjale ja vestles põrandaga tekkinud puuduste teemal, ei lükka ümber fakti, et hageja poolt ei ole kostjat puudustest tähtaegselt teavitatud. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks garantiiaja vältel ja nõutavaid tähtaegu järgides kostjale mistahes pretensioone seoses puudustega kostja töös esitanud.
12. aastaks, mil kostja tema teavitamise puudustest omaks võttis, oli garantiiaeg möödunud.

§ 645lg.

1 p. 1 kohaselt võib hageja töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda sõltumata sellest, et ta töö lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui lepingutingimustele mittevastavus on tekkinud kostja tahtluse või raske hooletuse tõttu. Asjakohane ei ole hageja viide töövõtulepingu punktis 6. 6 sätestatud töövõtja kõrgendatud vastutusele, kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et väidetud puudused kostja töös tulenevad kostja tahtlikust tegevusest või raskest hooletusest.

§ 645lg.

3 kohaselt ei või kostja tugineda kokkuleppele, millega välistatakse või piiratakse hageja õigusi seoses töö lepingutingimustele mittevastavusega, kui töövõtja teadis või pidi teadma, et töö lepingutingimustele ei vasta. Kostja ei pidanud teadma hageja poolt tellitud projekti puudustest ja ehitusgeoloogiliste uuringute puudumisest. Kostja pidi ehitajana lähtuma projektis ettenähtud materjalidest ega saanud ette näha, et nõuetekohaselt ja hoolikalt tihendatud liiva tihedus võib ekspluatatsiooni käigus väheneda. Ehitaja ei saa kanda projekteerija vastutust projektis ettenähtud materjali võimaliku ebasobivuse osas ega ka hageja poolt tellimata tööde tagajärjel tekkinud kahjuliku tagajärje eest. Kostja kui ehitaja kohustuste ja pädevuse hulka ei kuulunud ehitusgeoloogiliste uuringute läbiviimine. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis kinnitaksid informeerimiskohustuse täitmata jätmise vabandatavust. Kostja ei teadnud ega pidanudki tööde väidetavast mittevastavusest teadma. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas kostja teostas lepingulised tööd kvaliteetselt.

§ 76lg.

4 sätestab, et kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis 7 eeldatakse, et täitmine on täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Hageja kohustus on tõendada, et kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Tuginedes

§ 74

lõikele 4, eeldatakse töö vastuvõtmise korral, et vastuvõetud töö oli lepingu kohane ja täielik, ning vastupidist peab tõendama tellija. Kooskõlas

§ 642

lõikega 1 vastutab töövõtja töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis on olemas töö juhusliku hävimise ja kahjustamise riisiko tellijale ülemineku ajal, isegi kui mittevastavus ilmneb alles pärast seda. Sama paragrahvi lg. 3 kohaselt vastutab töövõtja ka töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tekib pärast töö juhusliku hävimise ja kahjustamise riisiko üleminekut tellijale, kui mittevastavus tekkis töövõtja kohustuste rikkumisest tulenevalt. Hageja ei ole tõendanud, et liivpadja hõrenemine ja põranda vajumine olid tingitud kostjapoolsest ebapiisavast liivkatte tihendamisest. Ehituskonstruktsioonide Tugevdamise OÜ poolt koostatud ekspertarvamuse ning tunnistajate A. T.u ja T. V. ütlustega on tõendatud, et vundamendialuse liivpadja hõrenemise põhjustas pinnases vee liikumine sadevee ärajuhtimiseks vajaliku vihmaveesüsteemi ja drenaaži puudumise tõttu. Vihmaveesüsteemi ja drenaaži puudumine võimaldas sadeveel sattuda otse vundamendi alla ja tekitada liiva väljakande. Tunnistaja A. T.u ütlustega ja hageja sisulise omaksvõtuga on tõendatud, et vaidlusalusel hoonel puudus vihmavee ärajuhtimise süsteem, mille tõttu räästavesi langes vahetult vundamendi äärde. Ehituskonstruktsioonide Tugevdamine OÜ poolt esitatud ekspertarvamuses sisalduva järelduse kohaselt mõjutas drenaaži puudumine otseselt liivpadja tihedust. Tunnistaja T. V. ütlused kinnitavad, et vaidlusalusele ehitisele oli vajalik rajada drenaaž, kuna liivpadja tihendamisel mistahes tiheduseni oleks liiv ikkagi drenaaži puudumise tõttu hõrenenud. Tunnistaja A. T.u ütlused kinnitavad sarnaselt T. V. ütlustega vihmaveesüsteemi ja drenaaži rajamata jätmise otsest mõju liivpadja olekule. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et liiva äravoolu mõjutas ka maapinna negatiivne kalle; tunnistajad peavad võimalikuks, et liiva äravool võis toimuda trassi süvendi kaudu. Ehituskonstruktsioonide Tugevdamine OÜ ekspertarvamuse kohaselt toimub äravool süvendist (nagu järvest) trassi süvendi kaudu (nagu jõgi järvest). Selle tõttu on ka voolukiirus väljavoolu kohas suurim ja võib täiteliiva põranda alt välja uhtuda. A. T.u ütluste kohaselt võib liiva väljavedu mõjutada ka kommunikatsioonide tarbeks rajatud kanal. OÜ Rei Geotehnika ekspertarvamus ja tunnistaja P. K. ütlused on puudulikud ja vastuolulised ega saa ümber lükata Ehituskonstruktsioonide Tugevdamise OÜ poolt teostatud ekspertiisi tulemusi. OÜ Rei Geotehnika ekspertarvamuses asub P. K. seisukohale, et räästavee transportiv roll võiks olla arvestatav, kuid selleks peaks olema maapinnal oluline negatiivne kalle maja suhtes ja arvestatav tee (käik, ruum). Olukorraga tutvumisel selgus, et maapinnal ei ole maja suhtes negatiivset kallet. Arvamusest nähtuvalt võis P. K. arvates ka sadevesi maapinna negatiivse kalde ja arvestatava tee olemasolul liivpadja olekut mõjutada. P. K. möönis ütlusi andes negatiivse maapinna kalde olemasolu ja vastava asjaoluga arvamuse koostamisel arvestamata jätmist, kuid märkis kirjalikus arvamuses vastuoluliselt, et negatiivsel maapinna kaldel ei ole siiski tähtsust, et konkreetsel juhul on paepinnas kaldes ja tema seda arvamuse esitamisel ei arvestanud. Tunnistaja ütlustest nähtub, et drenaaži puudumine võis mõjutada liivpadja olekut, samas võib tema ütlustest aga järeldada, et ta isegi ei uurinud, kas majal on drenaaž või mitte. Seega on tunnistaja jätnud arvestamata ja lähemalt uurimata asjaolu, mida ta ka ise oluliseks pidas ning mis võis mõjutada liivpadja tihedust. Samuti on vastuolulised P. K. poolt antud ütlused vee liikumist takistavate vundamendisektsioonide kohta, mille kohaselt joonise (tl. 160) alusel eluruum koosneb reast ruumidest, millel on kandvad seinad. Iga selline ruum on omaette sektsioon, liivpadi on eraldatud. Samas P. K. näidata eraldatud sektsioone plaanil siiski ei suutnud. Tunnistajale uuringute läbiviimiseks ehitusprojekti ei esitatud. P. K. ütluste kohaselt liiva tihendamine talvetingimustes ei ole võimalik. Samas sätestab RYL 2000 p. 15. 4, millele OÜ Rei Geotehnika arvamuses on tuginetud, et kui talvel esineb külmumisoht, tihendatakse täide 8 otsekohe kihi laotamise järel. Tunnistaja kinnitas, et tal ei ole ehitusinseneri kvalifikatsiooni ja vundamendi hindamine ei kuulu tema pädevusse ning OÜ-l Rei Geotehnika ei ole pädevust hoone ehitusekspertiiside läbiviimiseks. Eeltoodu alusel ei saa P. K. ütluste ja OÜ Rei Geotehnika arvamusega arvestada. Õige on kostja väide, et pooled ei ole kokku leppinud hageja viidatud RYL 2000 kvaliteedinõuetes. Samas pidi kostja järgima head ehitustava, millena võib käsitleda nimetatut, kuivõrd poolte poolt kokkulepitud RYL 2002 liivpadja tihendamise nõudeid ei sätesta. Omanikujärelvalvet teostanud A. T.u ütluste kohaselt puudusi kostja tööde teostamisel ja üleandmisel ei olnud, mistahes vastuväiteid liivpadja tihendamise kvaliteedi osas ta ei esitanud. Seega kontrollis ehitusjärelvalve teostaja liivpatja ja oli veendunud selle tiheduses. Asjaolust, et kaetud tööde akte ei ole esitatud, ei saa teha järeldust, et tööd on teostatud ebakvaliteetselt. See asjaolu peab kohtus veenvat tõendamist leidma. Kostja ei kanna vastutust vihmaveesüsteemi ja drenaaži rajamata jätmise eest, kuivõrd töövõtulepingu kohaselt piirdusid töövõtja lepingujärgsed kohustused üksnes hageja poolt antud projekti alusel vundamendi rajamise ning selle täite ja tihendustöödega. Seega ei saa kostja kanda vastutust hagejal võimalikult tekkinud kahjude eest, kuna kostja ei pidanud taolist kahju ette nägema.

§ 127lg.

3 sätestab, et lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Samuti on kogutud tõendeid arvestades tõendamist leidnud, et puudub

§ 127lg.

4 põhjal kahju hüvitamise kohustuse eelduseks olev põhjuslik seos hagejale väidetavalt tekitatud kahju ja kostjapoolse tegevuse vahel. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega tema hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Puudub vaidlus, et töövõtuleping elamu ehituseks on sõlmitud

1. detsembril
2. a. ning et hageja kolis elamusse
3. novembril
4. a. Seega lõppes lepingu punktis
5. 1 sätestatud 2-aastane garantii
6. oktoobril
7. a. Töövõtulepingu p.
8. 3 kohaselt oli hagejal õigus esitada töövõtjale põhjendatud protest juba vastuvõetud töö või toimingu kohta hiljemalt 15 ööpäeva jooksul, alates vigade või etteantud andmetest mittekinnipidamise avastamisest tellija poolt, millest tulenevalt leidis maakohus ekslikult, et kui hageja avastas mittevastavuse (s. t. põrandate vajumise) juba
9. a. aprillis, siis oleks pidanud ta ka kostjat sellest 15 ööpäeva jooksul informeerima ning et nimetatud informeerimiskohustus kehtis oma olemuselt nii garantiiaja kestel avastatud puudustest informeerimise kui ka peale garantiiaja möödumist ilmnenud puuduste osas. Kohus jättis tähelepanuta, et töövõtu olemusest tulenevalt, eriti aga pooltevahelise lepingu p.
10. 3 tõttu, tuleb eristada tellija õigusi tööde vastuvõtul tellija õigustest juba vastuvõetud töö asjus nõuete esitamisest; viimaste hulgas on omakorda eristatavad tellija õigused garantiiaja kestel ning õigused peale garantiiaja lõppu. Kohus jättis tähelepanuta, et nimetatud lepingupunkt käsitleb tööde vastuvõttu, kuid mitte garantiiaega (lepingu p. 10). Lepingu punktis
11. 3 anti hagejale (tellijale) õigus esitada vaidlustus tööde vastuvõtu kohta, kui seda tehakse 15 päeva jooksul vea avastamisest. Seega, kui tellija seda õigust ei kasuta, jääb tal võimalus esitada pretensioone ja nõudeid garantiiajal avastatud puudustest teavitamise üldkorras, kuid seda ei saa seda tõlgendada selliselt, et oma õiguste maksmapanekuks oleks tellijal kohustus teatada puudusest 15 päeva jooksul avastamisest, isegi kui teavitamine toimub garantiiaja kestel. Maakohtu seisukoht on vastuolus garantiiaja olemusega ning poolte kokkulepitud tahtega. Lepingu p. 10 kohaselt toimub teostatud tööde garantiijärgne ülevaatus kaks kuud enne garantiiperioodi lõppu tellija ja töövõtja ühise komisjoni poolt. Selle sätte mõte on selgitada ülevaatuse käigus välja kõik garantiiajal ilmnenud tellija pretensioonid ja puudused. Kui vaadelda seda sätet maakohtu antud tõlgenduse valguses, saaks teha järelduse, et poolte kokkuleppe kohaselt saab tellija 9 garantiikomisjonile esitada ainult puudused, mis ta on avastanud 15 päeva enne komisjoni toimumist. Selline tõlgendus on ilmselt ebamõistlik. Tunnistaja T. ütlustega on tõendatud, et kuigi probleeme märgati
12. a. mais (siis oli mõningate põrandaliistude ja põrandakatte vahel suhteliselt väikesed praod), selgus tunnistajale kui ehituse ala asjatundjale puuduste tegelik olemus, s. t. põrandate vajumine, alles
13. a. mais. Ei ole mõistlik eeldada, et hageja, kes ei ole ehituse asjatundja, oleks pidanud puuduste olemusest aru saama varem kui vastava ala spetsialist. Kohene mitteteatamine on seetõttu mõistlikult vabandatav ja sellest tulenevalt säilib hagejal ikkagi nõudeõigus

§ 644lg.

3 teise lause alusel. Kui asuda seisukohale, et lepingu kohaselt laienes 15-päevane etteteatamistähtaeg ka garantiiajal avastatud puudustest teatamisele, on selline kokkulepe

§ 230lg. 4 ja § 650 lg. 1 alusel ning tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) §-st 87 tühine, kuna seab ebamõistliku piirangu asjatundmatule tellijale nõuete esitamiseks oma kutse- või tegevusalal tegutseva töövõtja vastu. Tunnistaja T. ütlustega on tõendatud, et hageja teavitas kostjat põranda vajumisest koheselt, kui puuduse olemus talle teatavaks sai – 2005. a. mais – seega igal juhul garantiiaja jooksul. Vastupidised tõendid puuduvad. Tunnistaja ütlus kinnitab ka hageja seisukohta, et puudusest teatati garantiiaja jooksul ning pooled arutasid vea kõrvaldamise võimalusi. Ebamõistlik on eeldada, et kostja puudusest teavitamisel oli üksnes informatiivne eesmärk ilma sellest tuleneva nõude esitamiseta. Kuna hageja teatas kostjale puudustest õigeaegselt, ei ole asjakohane kohtu järeldus, et

§ 645lg.

1 p. 1 alusel ei ole hageja tõendanud, et väidetud puudused kostja töös tulenevad kostja tahtlikust tegevusest või raskest hooletusest.

§ 635lg.

1 kohaselt kohustus kostja töövõtulepinguga valmistama asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse. Kostja pidi tegema töö tegelikku olukorda arvestades kõige kohasemal viisil ning vaatamata projekti võimalikele vigadele või puudulikkusele. Arvestades, et kostja oli kogenud ehitaja ning tegutses oma kutse- ja tegevusalal, oli selline lepingu nõue igati mõistlik ja tavapärane. Maakohus seevastu leidis, et kostja ei pidanud teadma apellandi poolt tellitud projekti puudustest ja ehitusgeoloogiliste uuringute puudumisest ning et ehitaja ei saa kanda projekteerija vastutust projektis ettenähtud materjali võimaliku ebasobivuse osas ega ka hageja poolt tellimata tööde tagajärjel tekkinud kahjuliku tagajärje eest. Sellised seisukohad on ekslikud ja otseselt vastuolus lepingu punktiga

1. 3, mille kohaselt oli kostjal kohustus kontrollida projekti ja ehitada vaatamata selle puudustele, samuti lepingu punktiga
3. Lisaks oli kostja lepingu p.
4. 5 (
5. 6) andnud kinnituse, et on tutvunud objektil olemasoleva olukorraga ja projektdokumentatsiooniga ning tal ei ole pretensioone esitatud materjalide kohta. Järelikult pidi kostja olema teadlik ehitusgeoloogiliste uuringute puudumisest, kuid ei pidanud seda lepingu kohase täitmise takistuseks. Ehitusettevõtjana pidi kostja teadma, et nimetatud uuringute puudumine võib halvendada tema töö kvaliteeti ning lepingu p.
6. 7 alusel oli tal kohustus sellest hagejat teavitada, mida kostja aga ei teinud.

§ 641lg.

2 kohaselt ei vasta töö lepingutingimustele, kui tööl ei ole kokkulepitud omadusi või kokkuleppe puudumisel töö omaduste kohta ei sobi töö teatud otstarbeks, milleks tellija seda vajab ja mida töövõtja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui tellija võis mõistlikult tugineda töövõtja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki tööd tavaliselt kasutatakse. Ehitusseaduse (EhS) § 3 lõiked 2 ja 8 sätestavad ehitisele esitatavad nõuded, mille kohaselt ei või ehitisele mõjuvad koormused ja muud mõjud põhjustada ehitise ega selle osade kahjustusi konstruktsioonide suure deformeerumise tõttu, ning ehitis peab sellised omadused säilitama kogu ehitise kasutusaja jooksul. Vaidlusalune elamu on mõeldud pikaajaliseks kasutuseks ning peab olema ehitatud viisil, mis tagab tema osade kindluse ja püsivuse aastate jooksul. Seega oli kostjal lepingu järgi kohustus teha vundament ja põrandaalune liivatäide, mis säilitab oma omadused pika aja jooksul ning on vastupidav kõigile mõjutustele, mis selliseid asju tavapäraselt võivad mõjutada. 10

§ 641lg.

1 ja lg. 2 p. 2 kohaselt pidi kostja tehtud töö vastama sellele esitatavatele tavalistele tingimustele. Aastaringseks elamiseks ettenähtud elamu põrandate alus peab olema ehitatud selliselt, et põrand säiliks vajumata mitmete aastate jooksul. Lepingul ega seadusel ei põhine maakohtu järeldus, et kostja pidi ehitajana lähtuma projektis ettenähtud materjalidest ja ei saanud ette näha, et nõuetekohaselt ja hoolikalt tihendatud liiva tihedus võib ekspluatatsiooni käigus väheneda, sest lepingu p.

1. 3 esitas kostjale vastupidise nõude. Kui kostja ei näinud ette, et projektijärgne materjal võib ekspluatatsiooni käigus hõreneda ega arvestanud drenaaži puudumist, maapinna iseärasusi ning pinnases vee liikumise võimalikke mõjusid tema töö kvaliteedile, siis on ta rikkunud lepingu p.
3. Kostjal oli kohustus ehitada selliseid materjale, ehitusvõtteid ja konstruktsioone kasutades, et põrandad ei hakkaks vajuma. Samuti oli kostjal kohustus koheselt teavitada tööde kvaliteeti mõjutavatest asjaoludest lepingu p.
4. 7 alusel. Kostjale pidid olema teada tavalised asjaolud, mis võisid seada ohtu tema töö säilimise (uuringute puudumine, drenaaži puudumine vmt. asjaolud). Vaidlus puudub selles, et hoone põrandad on vajunud. Kuna põrandaid kandva liivapadja ehitas kostja, tuleb eeldada, et kostja ka vastutab selle puuduse eest, välja arvatud, kui esinevad asjaolud, mis välistavad kostja kui töövõtja vastutuse. Poolte seisukohtade ja uuritud tõendite põhjal sai põrandate vajumisel olla kaks põhjust: kostja ei tihendanud põrandaalust liivpatja vajaliku hoolsusega või ehitas põrandad ja selle aluse viisil, mis ei takistanud põrandaaluse liivpadja ärauhtumist, vajumist ega hõrenemist. Mõlemal juhtumil tõendab see kostjapoolset lepingurikkumist. Tunnistaja T. V. selgitab kirjalikus ekspertarvamuses, et kõik paekivi sisse rajatud süvendid täituvad suurte vihmade ja põhjavee kõrgperioodil veega. Süvend täitub veega kõigist neljast küljest. Äravool süvendist (nagu järvest) toimub trassi süvendi kaudu (nagu jõgi järvest). Selle tõttu on ka voolukiirus väljavoolu kohas suurim ja võib täiteliiva põranda alt välja uhtuda. Kui ümber hoone oleks rajatud drenaaž, siis täitepinnase üleujutamist ei toimuks ning põrandaalune täide ei muudaks oma tihedust. Liiva ärauhtumist ei oleks toimunud, kui oleksid tehtud eelnevad ehitusgeoloogilised uuringud, ära määratud pinnasevee tase ja vajadusel pandud drenaaž. Samamoodi on asjaolusid kirjeldanud ka kostja. Seega kirjeldasid kostja ja eriteadmistega tunnistaja sarnaselt ja detailselt vee liikumise põhjuseid ja mõjusid ehitise konstruktsioonidele, mis nende arvates põhjustas põrandaaluse liivapadja hõrenemise. Sellega on tõendatud, et selline vee liikumine pinnases on üldteada (ja peab olema teada kostjale kui ehitustegevusega tegelevale ettevõtjale) nagu ka sellise vee liikumise kahjulikud mõjud ehitise osade püsivusele. Kostja ei ole väitnud ning ka ükski asjas uuritud tõend ei viita sellele, nagu oleks kirjeldatud viisil vee liikumine pinnases ja selle võimalikud kahjulikud mõjud töö kvaliteedile, kostjale juba projektdokumentatsioonist teada olnud pinnase kalded jm. olulised näitajad olnud erandlikud või erakordsed asjaolud, mille esinemist oma kutsetegevuses tegutsev kostja ei oleks saanud mõistlikult ette näha, sellega arvestada ega seda vältida. Kostja ja tunnistaja põhjalikud selgitused tõendavad, et vee liikumise olemus on ehituses üldteada ning vee mõjutuse ohuga arvestamine on Eesti tingimustes tavaline, igapäevane ja kuulub hoolsa ehitaja kohustuste hulka. Kostjal kui ehitusettevõtjal oli kohustus teatada hagejale kõigist puudustest ja muudest asjaoludest, s. h. kostja poolt korduvalt viidatud drenaaži puudumine, mis võivad mõjutada tema tehtud töö kvaliteeti. Sõnaselgelt oli see kostja kohustus sätestatud lepingu punktis
6. Lisaks

§ 103

sätestatud üldisele vabandavale asjaolule vabaneb kostja vastutusest töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tulenes tellija juhistest, tellija poolt muretsetud materjali puudustest või kolmanda isiku eeltöödest, kui töövõtja juhiseid, materjali või eeltöid piisavalt kontrollis (

§ 641lg.

3). Ühtegi sellist vastutusest vabastavat asjaolu väidetud ega tõendatud ei ole. Tellija juhisena võib teoorias olla vaadeldav hageja esitatud ehitusprojekt, kuid poolte kokkuleppe järgi kohustus kostja ehitama vaatamata projekti puudustele, s. t. kostjal oli kohustus selgitada nõuetekohase ehitamise võimalused ja viisid, 11 ära tunda projekti võimalikud vead ning ehitada tegelikku olukorda (tingimusi) arvestades ning asjakohaseid materjale, töövõtteid ja –menetlusi kasutades. Kostja ei ole hagejat projekti puudustest ega tema töö kvaliteeti mõjutavatest asjaoludest teavitanud.

§ 641lg.

3 järgi saab töövõtja end vabandada üksnes eeltööde puudustega, mitte aga sellega, et tema tehtud töödele järgnev on puudulik. Samuti ei saa kostja end vabandada sellega, et seab tema tehtud töö kvaliteedi sõltuvusse tingimustest või toimingutest, mille saabumist ta ise ei mõjuta ning mille suhtes ta hagejat ei hoiata (drenaaži puudumine). Töövõtja hoolsuskohustuse hulka kuulub tellija teavitamine kõikidest asjaoludest, mis võivad mõjutada tema tehtud töö kvaliteeti ja selle säilimist. Lepingu lisa 2 p. 1 ja

1. 8 järgi kuulus kostja tehtavate tööde hulka vundamendi ja sealhulgas hoone ümber pinnase tagasitäite tegemine. Kuna drenaaž paigaldatakse vundamendi taldmiku tasapinnale ja enne tagasitäidet, siis oli kostjal hiljemalt tagasitäite tegemisel selge, et drenaaži ehitamist projekt ette ei näe. Kui drenaaži puudumine võis mõjutada kostja töö püsivust ja kvaliteeti, oli tal kohustus hagejat sellest teavitada. Lepingu p.
2. 4 kohaselt oli kostja töövõtt täisvastutusega töövõtt, milles vastava poole jaoks sisalduvad kõik ehitustegevusega kaasnevad riskid. Töövõtja kohustuseks oli valmistada puudusteta ja tavapärastes tingimustes tavapärastele mõjutustele vastupidav ja oma omadusi säilitav vundament ja teha põrandaalune liivatäide.

§ 645lg.

1 p. 1 kohaselt võib hageja töö lepingutingimustele mittevastavusele tugineda sõltumata sellest, et ta töö lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui lepingutingimustele mittevastavus on tekkinud kostja tahtluse või raske hooletuse tõttu. Kui kostja ei märganud hageja projekti väidetavaid puudusi või kasutas ekslikke materjale või töövõtteid, mille tõttu põrandaalune liivpadi ei saavutanud või ei säilitanud aja jooksul nõutavat tihedust, on kostja tegutsenud vähemalt raske hooletusega.

§ 645lg.

3 kohaselt ei või kostja tugineda kokkuleppele, millega välistatakse või piiratakse hageja õigusi seoses töö lepingutingimustele mittevastavusega, kui töövõtja teadis või pidi teadma, et töö lepingutingimustele ei vasta. Väidetavaid projekti puudusi pidi kostja vajaliku hoolsuse ilmutamise korral igal juhul märkama.

§ 646lg.

5 kohaselt, kui tellija nõuab õigustatult puuduste parandamist ja töövõtja ei tee seda mõistliku aja jooksul, võib tellija töö ise parandada või lasta seda teha ja nõuda töövõtjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist. Kuigi kostjale oli õigeaegselt teatatud tema töös ilmsiks tulnud puudustest, ei asunud ta puudusi kõrvaldama. Hageja pöördus põrandate vajumise probleemi lahendamiseks vastava ala asjatundja P. K. poole, kes leidis, et liivpadja mittekohase tiheduse tõttu jätkub põranda vajumine ka edaspidi ja selle peatamiseks tuleks liivpatja tugevdada. Kostja väited, nagu oleks see meetod olnud sobimatu, on paljasõnalised ja tõendamata, pealegi ei ole kostja pakkunud muud meetodit põranda vajumise ärahoidmiseks. Kostja on esitanud vastuväite hageja kulutuste osas, väites, et pole tõendatud, et kõik kulutused kanti just põrandate vajumise tõttu. OÜ H.i hinnapakkumise p. 2 kohaselt oli parketi paigalduse hinnaks 120 krooni ühe ruutmeetri kohta, mis sisaldab ainult tööraha, kuid ei sisalda materjali hinda. OÜ Ruutmeeter arve-saateleht 273335 tõendab, et üksnes parketi ühe ruutmeetri hind (arvestamata muid tarvikuid) oli 800 krooni. Muid konkreetseid vastuväiteid kulutuste osas kostja esitanud ei ole. Hageja kahju seoses kostja poolt töövõtulepingu rikkumisega koosnes hageja kulutustest kokku summas 331.147, 31 krooni, mis moodustabki hagihinna. Apellant on tõendanud kulutusi esitatud arvete ja maksekorraldustega. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht 12 Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 657 lg. 1 p. 3 ja § 656 lg. 1 p. 5 alusel olenemata apellatsioonkaebuse põhjendustest, kuna maakohtu otsus on olulises ulatuses jäetud põhjendamata ja ringkonnakohtus ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Tsiviilasi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Vaidluse all ei ole järgmised asja lahendamiseks olulised asjaolud: pooled sõlmisid

1. detsembril
2. a. töövõtulepingu elamu vundamendi rajamiseks ja selle kohaselt pidi kostja muuhulgas tihendama põrandaaluse liivatäite ning tegema pinnase tagasitäite hoone ümber; kostja tegi need lepingujärgsed tööd, hageja võttis need kostja tehtud tööd
3. a. kevadel pretensioone esitamata vastu ja tasus nende eest kokkulepitud tasu; hageja asus elamusse elama
4. novembril
5. a.;
6. a. kevadel märkas hageja välisseinte äärest põranda vajumist 3 – 4 mm võrra;
7. a. suveks olid põrandad vajunud välisseinte ääres 2 – 3 cm ja liivpadi oli hõrenenud. Hagis taotles hageja puudustega tööde – ebapiisava tihedusega liivpadja – parandamiseks kulutatu hüvitamist. Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjendusel, et hageja on kaotanud õiguse töö puudustele tugineda, kuna ei teatanud puudusest lepingus kokkulepitud tähtaja jooksul. Samuti leidis maakohus, et hageja ei ole tõendanud, et liivpadja hõrenemine ja põranda vajumine olid põhjustatud kostjapoolsest liivkatte ebapiisavast tihendamisest. Kolleegium leiab, et maakohus jättis kvalifitseerimata pooltevahelise õigussuhte, mille alusel hageja kahju hüvitamist nõuab, seda tegemata ei ole aga võimalik vaidlust lahendada, sest sellest oleneb, milline on nende faktiliste asjaolude koosseis, mille tuvastamine on eelduseks hagi rahuldamisele. Pooled ei vaielnud selle üle, et nad sõlmisid töövõtulepingu ning et seda sõlmides lepiti kokku ka garantiis (lepingu punkt 10 – kd. I, tl. 14), mille kohta leping sisaldab kolme alapunkti. Lepingu punkti
8. 1 kohaselt algab töövõtjapoolne garantii tööle kohe peale kõigi lepinguga ettenähtud ja seotud tööde vastuvõtmist tellija poolt, garantii kehtivuse ajaks on kaks aastat ja selle kohaldumisel juhinduvad pooled

§-st

1. Lepingu punkti
2. 2 kohaselt toimub kaks kuud enne garantiiperioodi lõppu teostatud tööde garantiijärgne ülevaatus tellija ja töövõtja ühise komisjoni poolt; komisjoni otsuse kohaselt tuleb garantiitööd teha ühe kuu jooksul alates komisjoni otsusest, vastasel juhul on tellijal õigus kasutada garantiitööde teostamiseks kolmandaid isikuid ja/või firmasid töövõtja kulul. Lepingu punkti
3. 3 kohaselt on töövõtja kohustatud oma kulul parandama kõik defektid, tegemata jätmised ja muud puudused, mis ilmnevad garantiiaja jooksul, nii kiiresti kui võimalik, kuid hiljemalt viie tööpäeva jooksul, arvates sellekohase kirjaliku teate saamisest tellijalt; kui materjalide tarnetähtajad ei võimalda eelnimetatud tähtaegadest kinnipidamist, lepitakse poolte vahel kokku uus tähtaeg; eelnimetatud tähtaegadest mittekinnipidamine annab tellijale õiguse nõuda töövõtjalt leppetrahvi 0, 1% lepingu maksumusest, kusjuures viivise tasumine ei vabasta töövõtjat puuduste kõrvaldamise kohustusest; lisaks leppetrahvile on töövõtja kohustatud hüvitama kahju ulatuses, mida ei kata leppetrahv. Pooltevahelises lepingus garantii kohta kokkulepitu vastab töövõtugarantii tunnustele

§ 650lg.

1 järgi, millele lepingus endas on ka viidatud.

§ 650lg.

1 kohaselt kohaldatakse töövõtugarantiile vastavalt sama seaduse §-des 230 ja 231 sätestatut.

§ 230

lõiget 1 vastavalt kohaldades on töövõtugarantiiks töövõtja lubadus tehtud asi või töö garantiis ettenähtud tingimustel tasuta või tasu eest välja vahetada, parandada või tagada muul viisil asja või töö vastavus garantiis ettenähtud tingimustele, millega antakse tellijale seaduses sätestatust soodsam seisund. Garantiile kohalduvad ka

§-s 155 sätestatud üldpõhimõtted.

§ 155lg.

2 kohaselt ei sõltu garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele. Sama paragrahvi lg. 3 kohaselt võib garantii andja võlausaldaja vastu esitada üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid. Seega omandab garantii järgi õigustatud isik töövõtulepingust tulenevate nõuete kõrvale iseseisvad garantiist 13 tulenevad nõuded, mida võib garantii järgi kohustatud isiku vastu maksma panna iseseisvalt ning sõltumatult lepingulistest nõuetest. Nii tuleneb osundatud sätetest, et garantiiga luuakse töövõtulepingust tulenevast õigussuhtest sõltumatu abstraktne õigussuhe. Töövõtugarantii puhul on tegemist lisatagatisega, millest tulenevate lisaõiguste maksmapanek on õigustatud isiku jaoks kergem kui lepinguliste õiguskaitsevahendite kasutamine. Garantiid andes võttis kostja endale kohustuse garantii objektiks olev töö parandada, kui sellel ilmneb garantiitähtajal puudus. Garantiist tulenevalt on puuduste põhjuste osas tõendamiskoormus ümber pööratud: tellijal on kohustus tõendada puuduse ilmnemist garantiitähtajal, töövõtjal on aga võimalus tõendada, et puudus on tekkinud mingi hilisema välise mõjutuse tulemusena, mitte töö algse lepingutingimustele mittevastavuse tõttu. Maakohus on otsuses viidanud pooltevahelise lepingu punktidele

1. 1 ja
2. 2, kuid otsusest ei ole mõistetav, kas kohus pidas hageja nõuet esitatuks garantiisuhte või töövõtusuhte alusel, ometi olenevad sellest tuvastamisele kuuluvad asjaolud nagu ka tõendamiskoormuse pooltevaheline jaotus. Otsuses sisalduvast viitest garantii kohta käivatele lepingupunktidele võib järeldada, et kohus pidas neid vaidluse lahendamisel asjakohasteks, samas ei sisalda otsus mingit käsitlust selle kohta, kas garantiist tulenevalt on nõue põhjendatud või mitte. Arvestades, et otsuse lõigus, kus maakohus on viidanud kostja garantiikohustusele, sisaldub ka järeldus lepingujärgse teatamiskohustuse täitmata jätmise kohta, võib üksnes eeldada, et kohus pidas töövõtulepingu punktis
3. 3 kokkulepitud 15-päevast puudusest teatamise tähtaega käivaks ka garantiitähtajal avastatud puuduste kohta, kuigi sellekohast põhjendust otsus ei sisalda. Otsusest nähtub, et kohus ei ole eristanud pooltevahelist töövõtugarantiist tulenevat suhet nendevahelisest töövõtusuhtest. Mingeid faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid teha järeldusi kostjal garantiikohustuse olemasolu või puudumise ning hagejal sellest tulenevalt nõude olemasolu või puudumise kohta, ei ole maakohus tuvastanud. Hageja nõude õiguslikku alust ei ole võimalik ühemõtteliselt mõista ka hagiavaldusest, hageja esitatud menetlusdokumentidest ning hageja poole selgitustest, sest tuginedes küll kostja töövõtulepingu rikkumisele ja viitamata selgelt nõude alusena kostja garantiikohustusele ning esitamata alternatiivseid nõudealuseid, on hageja siiski viidanud vaidlusaluse puuduse avastamisele garantiiajal (kd. I, tl. 211, 220). Asjaolul, kas töö puudus avastati garantiiajal, ei oleks tähendust, kui hageja ei sooviks tugineda garantiikohustuse rikkumisele kostja poolt. Seega on ka hageja esitanud oma nõude aluseks olevaid asjaolusid vastuoluliselt, nii et ainuüksi hageja esitatu põhjal ei ole võimalik tema nõude õiguslikku sisu mõista. Vastuseks hageja esiletoodule on kostja muuhulgas tuginenud garantiitähtaja möödumisele (kd. I, tl. 105, 229), pidades seega samuti garantiid vaidluses oluliseks. Niisugustel asjaoludel oleks maakohus pidanud eelmenetluses ennekõike välja selgitama, millise kohustuse rikkumisele kostja poolt hageja oma nõude alusena tugineb. Jätnud selle tegemata, jättis maakohus olulises osas täitmata TsMS § 392 lg. 1 punktides 1 – 4 sätestatud eelmenetluse ülesanded. Riigikohtu poolt tsiviilasjas 3-2-1-80-08 avaldatud seisukoha kohaselt ei õigusta kohut, et pooled ei esitanud asjaolusid selliselt, et need oleksid võimaldanud hageja nõude korrektselt lahendada. Kohus oleks pidanud hageja nõude kvalifitseerimisel ise selgeks tegema, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama, ja seda pooltele selgitama. Oluliste asjaolude eristamine ebaolulistest on üks kohtu ülesanne asja lahendamisel (TsMS § 348 lg. 1, § 351). Asja uuel läbivaatamisel tuleb esmalt välja selgitada, millisest õigussuhtest tulenevalt on hageja oma nõude esitanud, ja asi sellest tulenevalt lahendada. Maakohus jättis hagi rahuldamata viitega

§ 644lõikele 3 ja pooltevahelise lepingu punktile 13.

3 põhjendusel, et hageja ei teatanud kostjale avastatud puudusest kostja töös lepingus ettenähtud 15 ööpäeva jooksul. Eeldusel, et kahju hüvitamist nõutakse töövõtulepingu rikkumisele tuginedes, võib tellija

§ 644lg.

3 kohaselt kaotada õiguse tugineda töö lepingutingimustele mittevastavusele, kui ta ei teata töövõtjale sellest 14 mittevastavusest õigeaegselt. Et tegemist ei ole tabijatöövõtuga, on pooled vabad kokku leppima tähtaega, mille jooksul tuleb puudusest töövõtjale teatada ning mida saab seega pidada õigeaegseks teatamiseks

§ 644lg.

3 mõttes.

§ 644lg.

1 kohaselt peab aga tellija teatama töö lepingutingimustele mittevastavusest töövõtjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta töö lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et kohus oleks hinnanud seda, kas hageja poolt

1. a. kevadel avastatud põranda mõnemillimeetrise vajumise näol oli tegemist puudusega, millest hageja pidi mõistma, et tegu on veaga kostja töös: vaidlust ei ole selles, et kostja tegi vundamendi, mitte põrandad, mis vajusid. Hageja on tuginenud väitele, et põranda mõnemillimeetrist vajumist
2. a. kevadel ei osanud ta seostada puudusega kostja töös ning puuduse tegelik olemus ilmnes alles
3. a. mais. Kohus ei ole sellele väitele mingit tähelepanu pööranud ega selgitanud, miks pidi hageja põranda vajumisest järeldama, et puudus on just kostja poolt vundamendi ehitamisel tehtud töös. Ka ei ole kohus tuvastanud, millal hageja kostjale puudusest teatas ning millal ja milliseid nõudeid ta sellega seoses kostjale esitas. Seega jättis maakohus tuvastamata asjaolud, mille tuvastamist eeldab hagi rahuldamata jätmine põhjendusel, et hageja on kaotanud õiguse tugineda puudusele kostja töös. Et maakohtul tuleb asi uuesti läbi vaadata, alustades nõude aluse selgitamisest, siis ei käsitle kolleegium maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut ja sellest tehtud järeldusi osas, mis puudutab töövõtulepingu kostjapoolse rikkumise tõendatust. Menetluskulud poolte vahel tuleb jaotada vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele. Mare Merimaa Iko Nõmm Malle Seppik