← Eesti

3-05-76/65

Obsah (5)§ 53§ 54§ 34§ 92§ 93

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Kaire Pikamäe ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. september 2009 Tallinn Haldusasja number 3-05-

§ 53lg 1).

Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle läbivaatamist Riigikohtu istungil, võib Riigikohus lahendada kassatsioonkaebuse kirjalikus menetluses (

§ 54lg 2, § 61 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 10.01.1997 otsusega nr 10460 loeti Rae vallas (end Xxx xxxx) asuv maaüksus Xxxxxx xx pindalaga 30,74 ha omandireformi objektiks ja vara suhtes tunnistati õigustatud subjektiks J. L. (suri XX.XX.XXXX). 3-05-76 Rae Vallavalitsuse 06.11.1997 korraldusega nr 1228 erastati T. P. ja R. P. ostueesõigusega Rae külas asuv XXXXXXXX maaüksus suurusega 6,7855 ha. Tallinna notar Piret Press väljastas 21.10.1998 J. L.e poegadele T. L. ja T. L. pärimisõiguse tunnistuse, mille kohaselt läks neile pärandvarana üle maa tagastamise nõudeõigus maaüksusele Xxxxxx xx. 23.02.1999 esitasid T. L. ja T. L. Harju Maakohtule kaebuse Rae Vallavalitsuse 06.11.1997 korralduse nr 1228 seadusevastaseks tunnistamiseks. 11.03.1999 kanti XXXXXXXX maaüksus kinnistusraamatu registriossa nr XXXXX. Rae Vallavalitsuse 08.04.1999 korraldusega nr 519 tühistati 06.11.1997 korraldus nr
  2. Harju Maakohtu 04.10.1999 määrusega lõpetati menetlus haldusasjas nr 3/1-48/99 põhjusel, et Rae Vallavalitsus on vaidlustatud korralduse tühistanud. T. L. loovutas 04.10.1999 notariaalse lepinguga Xxxxxx xx maa tagastamise nõudeõiguse pooles mõttelises osas T. L., kes loovutas 06.12.1999 notariaalse lepinguga maaüksuse Xxxxxx xx maa tagastamise nõudeõiguse 3,5 miljoni krooni eest Raimu Talile. Rae Vallavalitsuse 29.06.2000 korralduse nr 751 p-ga 1.1 tagastati R. Talile endisest Xxxxxx xx maaüksusest nelja katastriüksusena 22,33 ha maad XXXXXXX ja XXX külas; p-s 1.2 märgiti, et korraldusega tagastamata jääv maa 8,41 ha tagastatakse või kompenseeritakse õigustatud subjektile kehtestatud korras edasise maareformi käigus. Rae Vallavalitsuse 28.09.2000 korraldusega nr 1082 muudeti korraldust nr 751, asendati XXXXXX X maaüksuse suurus 16 685 m2 suurusega 16 247 m2 ja tagastamata jääva maa suurus 8,41 ha suurusega 8,46 ha. Rae Vallavalitsuse 01.07.2003 korraldusega nr 734 jagati 06.11.1997 korraldusega nr 1228 omandatud kinnistu T. P. ja R. P. avalduse alusel kolmeks kinnistuks. Kaebajal puuduvad pretensioonid tagastamata jääva 3,13 ha maa osas, millest 6 462 m2 määrati XXXXXX talu hoone juurde teenindusmaaks, 1,82 ha maad jäi Tallinn-Tartu maantee alla ja 0,66 ha maad liideti XXXXXX maaüksusega. 24.11.2004 esitas kaebaja Rae vallale kaebuse õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks summas 18 760 000 krooni. Rae Vallavalitsus leidis 29.12.2004 vastuses nr 5-3/3882, et kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks puudub nii faktiline kui ka õiguslik alus.
  3. 28.01.2005 esitas Raimu Tali Tallinna Halduskohtule kaebuse Rae Vallavalitsuselt õigusvastaselt tekitatud varalise kahju hüvitamiseks summas 8 385 000 krooni. 23.04.2008 suurendas kaebaja nõuet ja taotles 17 259 200 krooni hüvitise väljamõistmist. Põhjendused: 1) Rae Vallavalitsus ei võtnud tagastamata 8,46 ha maa osas vastu mingit otsust kolme ja poole aasta jooksul. Kaebaja 26.01.2004 järelepärimisele vastati 01.03.2004, et maareformi seaduse (MaaRS) § 6 p 4 lg 1 ja 4 alusel tagastamisele mittekuuluv maa kompenseeritakse seadusega ettenähtud korras. Ebaselge vastuse tõttu pöördus kaebaja 30.04.2004 vallavalitsusse, kus maa tagastamise toimikuga tutvudes selgus, et vallavalitsuse 06.11.1997 korraldusega nr 1228 on erastatud tagastamisele kuulunud maast 6,7885 ha omandireformi aluste seadust (ORAS) ja MaaRS eirates ostueesõigusega T. P. ja R. P.. Kuna T. P. ja R. P. kuuluvad hooned asuvad endise Xxxxxx xx naaberkinnistu XXXXXX talu maadel, ei olnud neil õigust paluda kõrval asuva ja tagastamisele kuuluva maatüki Xxxxxx xx maa erastamist ning Rae vallal ei olnud õigust 2

(12)3-05-76 erastada neile maad Xxxxxx xx maa arvelt. Selliseid kavatsusi ei kajastanud ka erastamise eeltoimingud; 2) T. ja T. L. esitasid 23.02.1999 Harju Maakohtule kaebuse Rae Vallavalitsuse 06.11.1997 korralduse nr 1228 seadusevastaseks tunnistamiseks. Kohtumenetluse ajal tühistas vallavalitsus 08.04.1999 korraldusega nr 519 oma 06.11.1997 korralduse nr 1228 ja teatas sellest kohtule. Kaebajad, uskudes, et vald võtab tarvitusele kõik vajalikud abinõud nende seadusega tagatud õiguse (saada maa tagasi) realiseerimiseks, nõustusid menetluse lõpetamisega. Harju Maakohtu 04.10.1999 määrusega lõpetati asjas nr 3/1-48/99 menetlus. Peale kohtulahendit loovutati 06.12.1999 maa tagastamise nõudeõigus kaebajale; 3) Rae Vallavalitsus pettis kohut ja vastaspoolt ning jättis täitmata kohustuse teatada kirjalikus seletuses, et vaidlusalune maa oli juba erastatud T. P. ja R. P.. Samuti jättis vallavalitsus täitmata KOKS § 3 p 2 ja 3 ja ORAS § 12 ja § 18 lg 1 tuleneva kohustuse algatada menetlus õigusliku aluseta erastatud maatüki riigi omandisse tagasi nõudmiseks peale ebaseadusliku korralduse nr 1228 tühistamist. Ebaseadusliku olukorra kõrvaldamine ja rikutud õiguste taastamine oli teostatav, sest ebaseaduslikult erastatud maatükil oli veel nn esmakinnistus (11.03.1999) esmakande alusel kinnistatud maad ei olnud omanikud veel võõrandanud; 4) Rae Vallavalitsuse 01.07.2003 korraldusega nr 734 rahuldati T.P. ja R. P. avaldused omandatud kinnistu jagamiseks kolmeks kinnistuks. Õigusliku aluseta omandatud kinnistu jagamise võimaldamine 01.07.2003 korraldusega oli õigusvastane tegevus, mis muutis pöördumatult võimatuks maa tagastamise kaebajale. Uutel kinnistutel on uued omanikud; 5) 08.04.1999 toimus erastamiskorralduse tühistamine tagasiulatuvalt. Selle tagajärjel ei olnud T. P. ja R. P. erastatud nende 31.03.1997 avalduse alusel maad, nende avaldused maa ostueesõigusega erastamiseks olid endiselt lahendamata ja nende omand ilma õigusliku aluseta. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-26-03 p-s 13 leiti, et kui maa tagastamise korraldus on kehtetuks tunnistatud, siis on see kehtetu tagasiulatuvalt, ka kande õiguslik alus on tagasiulatuvalt ära langenud ja kinnistusraamatu kanne ebaõige. Tühistatud 06.11.1997 korraldus nr 1228 ei riku enam iseseisvalt kaebaja õigust saada maa omanikuks. Nõudeõiguse ülemineku ajal ei eksisteerinud maa ostueesõigusega erastamise korraldust R. P. ja T.P. kasuks ning tagastamisele kuuluva maa omandi liikumine nende omandisse oli ilma õigusliku aluseta; 6) Rae Vallavalitsusel oli kohustus kõrvaldada takistused kaebajale maa tagastamiseks. Selleks ajaks oli kehtestatud ka õiguslik režiim – asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 11 lg 5, mille abil sai kohustust täita. Vallavalitsus ei täitnud kohustust ega lahendanud edasi ka maa tagastamise küsimust vastavalt 29.06.2000 korralduses nr 751 antud lubadusele. Vastupidi, 01.07.2003 korraldusega nr 734 lõi vallavalitsus reaalselt aluse maa tagastamise võimatusele. Nimetatud korraldus andis õigusliku aluse kinnistu registriosa nr XXXXX sulgemiseks (registriosa suleti 03.11.2003), mis omakorda muutis võimatuks maa tagastamise kaebajale. Sellest ajast muutus pöördumatult olukord tagastamismenetluses; 7) Kuna õigusliku aluseta omandatud maad ei ole enam võimalik tagasi nõuda heausksest omandist ja kaebajal pole enam võimalik saada maa omanikuks, on talle tekitatud varalist kahju, mis võrdub 5,36 ha tagastamata maa turuväärtusega; 8) T. L. ja T. L. vaidlustasid kahju tekitamist soodustanud haldusakti ning Rae Vallavalitsus tühistas 06.11.1997 korralduse nr 1228. Nimetatud haldusakti tühistamise abil ei olnud võimalik kahju tekkimist ära hoida, sest vallavalitsus jätkas ühelt poolt tagastamismenetlust, teiselt poolt hoidus informatsiooni jagamisest oma tegevuse osas. Kaebaja sai vallavalitsuse 01.07.2003 korralduse nr 734 olemasolust teada peale selle täitmist ja uute kinnistusraamatu registriosade avamist, kui õigusliku olukorra tagasipööramine oli juba võimatu. Seega ei oleks kaebaja saanud kahju tekitamist vältida ega kõrvaldada riigivastutuse seaduse (RVastS) §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kuna vastustaja ei ole kaebajale pakkunud mingit kahjulike tagajärgede kõrvaldamise võimalust, taotleb kaebaja RVastS § 8 lg 1 alusel, et talle tekitatud varaline kahju hüvitatakse rahas. 3
(12)3-05-76
  1. Rae Vallavalitsuse vastuses paluti jätta R. Tali kaebus rahuldamata. Põhjendused: 1) Rae Vallavalitsusel puudus kohustus teavitada Harju Maakohut erastamismenetluse edasisest käigust, kuna see ei olnud kohtumenetluse esemeks.
  2. a kehtinud õigusaktidest ei tulenenud vallavalitsusele kohustust algatada menetlus õigusliku aluseta omandatud maatüki riigi omandisse tagasi nõudmiseks. Samuti polnud sätestatud sellekohast menetlust; 2) Rae Vallavalitsuse 01.07.2003 korraldus nr 734 ei mõjuta kaebaja Xxxxxx xx maaüksuse tagastamise nõudeõigust. Kinnistu omanikud järgisid kinnistu jagamiseks sätestatud nõudeid ja vallavalitsus ei saanud kinnistu jagamisest keelduda, see oleks olnud õigusvastane; 3) Kaebaja ei vaidlustanud vallavalitsuse 29.06.2000 korraldust nr 751 ega esitanud valla vastu haldusakti andmiseks kohustamise nõuet ja palus alles 26.01.2004 avalduses valla seisukohta temale endiselt tagastamata maa tagastamise küsimuses. 01.03.2004 vastati, et tagastamisele mittekuuluv maa kompenseeritakse seadusega ettenähtud korras; 4) Tagastamise õigustatud subjektiks tunnistamine ei anna isikule seadusega kaitstud õiguspärast ootust maa tagastamisele. Seega ei saa kahjuna käsitleda tagastamata jäänud maa turuväärtust, kuna ka juhul, kui ei oleks esinenud vallavalitsuse väidetavalt õigusvastast tegevust, ei saa olla kindel, et maa oleks kaebajale tagastatud; 5) Maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingu sõlmimise ajal oli nõudeõiguse loovutaja teadlik Rae Vallavalitsuse 06.11.1997 korraldusest nr 1228 ja sellega seotud kohtuvaidlusest ning temal lasus kaebajale maa tagastamisega seotud asjaolude selgitamise kohustus. Vallavalitsus väljastas 16.10 ja 20.10.1998 notarile esitamiseks kaks õiendit, millest nähtus, et Xxxxxx xx maaüksuse tagastamine on võimalik vaid osaliselt. Nõudeõiguse loovutamise leping sisaldab T. L. kinnitust selle kohta, et talle ei ole teada mingeid asjaolusid, mis teeksid võimatuks maa tagastamise. Tegemist oli väära kinnitusega. Vastustaja väidetavalt õigusvastase tegevuse ja kaebajale kahju tekkimise vahel puudub põhjuslik seos.
  3. Tallinna Halduskohtu 19.11.2008 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja menetluskulud poolte kanda järgmistel põhjustel: 1) RVastS § 7 lg 1 alusel on isikul õigus nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui on tuvastatud varalise kahju tekkimine, haldusakt või toiming oli õigusvastane ning haldusakti või toimingu ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos; 2) Kuna Rae Vallavalitsuse 06.11.1997 korraldus nr 1228 oli alates 08.04.1999 tühistatud, kuulus korraldus nr 1228 haldusõiguse üldpõhimõtetest lähtuvalt tagasitäitmisele, sest tühistatud haldusakti tagajärgedel puudub õiguslik alus. Vallavalitsus möönis korralduse nr 1228 tühistamisega erastamise alusetust ja kaebaja õiguseellastel oli põhjendatud alus eeldada, et vallavalitsus kõrvaldab selle tagajärjed enda initsiatiivil. Seega ei olnud 06.12.1999 - 01.07.2003 kahju kaebaja jaoks veel pöördumatu. Selleks ajaks oli kehtestatud ka õiguslik režiim, mille abil saanuks vallavalitsus kahju kõrvaldada. 29.03.2001 jõustunud AÕSRS § 11 lg 5 sätestas, et kui maa erastamise aluseks olnud otsus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks, on isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine puudutab. Nõude rahuldamisel kantakse kinnistusraamatusse omanikuna riik. Seda õigust tuli rakendada eelkõige Rae Vallavalitsusel, et täita oma kohustust ja kõrvaldada kahju; 3) Rae Vallavalitsuse 01.07.2003 korraldusega nr 734 jagati T.P. ja R. P. omandis olev XXXXXXXX kinnistu kolmeks uueks katastriüksuseks. See korraldus andis õigusliku aluse registriosa nr XXXXX sulgemiseks. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 72 sätestab kinnistusregistriosa sulgemise alused ja p 5 näeb ette võimaluse seda teha muudel seaduses sätestatud alustel. KRS § 53 lg 3 kohaselt võib kinnistamiseks pädev isik kinnistusregistri ülevaatlikkuse huvides otsustada avada kõigi kinnistu jagamisel tekkinud kinnistute kohta uued registriosad. Sel juhul endine registriosa suletakse. Korralduse nr 734 alusel toimus kinnistu registriosa nr XXXXX jagamine kolmeks maaüksuseks ning kinnistute osas moodustati uued kinnistusregistriosad nr XXXXX, XXXXX ja XXXXX. Kinnistu registriosa nr XXXXX suleti 03.11.
  4. 4
(12)3-05-76 Kuna AÕSRS § 11 lg 5 võimaldas üksnes pärast maa esmakinnistamist läbi viia tagasitäitmismenetlust kehtetu haldusakti tõttu ja nõuda kinnistusraamatus ebaõige kande parandamiseks nõusolekut, siis vaidlusaluse Xxxxxx xx maaüksuse osas jõuti esmakinnistatud registriosa sulgeda ja seda ei ole võimalik enam uuesti avada. Alates 2005. a on R. P. ja T.P. omandis olnud maa A. P. omandis ja selle tagastamine kaebajale on muutunud võimatuks. Seega on tõendatud, et vastustaja tegevus oli õigusvastane ning et kaebajale tekkinud kahju ja vastustaja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos; 4) Riigikohtu 17.06.2002 otsuses nr 3-1-2-32-02 leiti, et kahjunõue võib olla välistatud või vastutus võib olla piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti (või toimingu) vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud, kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi. RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et kannatanu peab võimaluse korral püüdma ära hoida kahju tekkimist, vaidlustades õigeaegselt kahju põhjustava avaliku võimu kandja tegevuse. Ka enne RVastS jõustumist kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 462 lg 1 nägi ette võimaluse arvestada kannatanu süü astet kahju tekkimisel; 5) Vastustaja vastutuse välistab kaebaja enda käitumine, mis väljendub selles, et kaebaja ei ole kasutanud mis tahes viise oma õiguste kaitsmiseks või taastamiseks; 6) Tallinna Ringkonnakohtu 22.07.2007 määruses märgiti, et omandireformi objektiks oleva maaga seotud asjaoludest, sh T. ja R. P. maa ostueesõigusega erastamise 06.11.1997 korraldusest nr 1228 ja maa kinnistamisest 11.03.1999 Pallingute nimele, oleks pidanud kaebajat teavitama mitte Rae vald, vaid maa tagastamise nõudeõiguse loovutaja T. L.. Ka oleks pidanud kaebaja olema ise hoolas ning välja selgitama ja tutvuma, mille ta on 06.12.1999 sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepinguga 3,5 miljoni krooni eest omandanud. Kaebaja omandas Xxxxxx xx maa tagastamise nõudeõiguse ajal, mil enamus sellest maast oli juba 11.03.1999 kinnistatud T. ja R. P. nimele. Arvestades kaebaja igapäevast tegevusvaldkonda, mis on suunatud tehingute tegemisele kinnisvaraga ja kinnisvara arendusele (äriregistri andmetel on kaebaja paljude kinnisvara arendusega tegelevate äriühingute juhatuse liige või osanik), ei ole usutav ja veenev kaebaja väide, et ta enne nõudeõiguse loovutamise lepingu sõlmimist ja 3,5 miljoni krooni tasumist ei tutvunud kinnistusraamatu kannetega ja ei teinud endale selgeks, kui suur osa T. ja R. P. erastatud maast oli juba kinnistatud ja mis võib sellega kaasneda. Tollases kohtupraktikas tunnustati maa- ja linnakohtute pädevust otsustada omandireformi õigustatud subjekti hagi alusel tehingute kehtivuse üle, mille pooleks nimetatud isik ei ole, kuid mille tõttu on takistatud talle omandireformi käigus vara tagastamine. Seega oli kaebajal peale nõudeõiguse omandamist võimalus esitada Harju Maakohtule T. ja R. P. ostu-müügilepingu tühisuse tunnustamise hagi. Kaebaja võinuks AÕSRS § 11 lg 5 alusel nõuda kinnistusraamatu kande parandamist ning selle nõude tagamiseks ja asjaõiguste heauskse omandamise vältimiseks kinnistusraamatusse vastuväite sissekandmist. Kaebaja ühtki nimetatud võimalust ei kasutanud. Kaebaja väide, et kui ta ka oleks tutvunud kinnistusraamatu kandega, poleks ta seostanud XXXXXXXX kinnistut Xxxxxx xx maaga, ei ole tõsiselt võetav. Seega pidi maa nõudeõiguse loovutaja tutvustama kaebajale vallavalitsuse 06.11.1997 korraldust nr 1128 ja selgitama sellega seotud kohtuvaidlust või siis pidi kaebaja ise üles näitama vajalikku hoolsust kõigi dokumentidega tutvumiseks ja välja selgitama, millised maad kuuluvad XXXXXXXX kinnistu juurde. Kaebajal oli juba enne nõudeõiguse loovutamise lepingu sõlmimist võimalik täpselt välja selgitada, millistest maadest koosneb P. erastatud XXXXXXXX kinnistu; 7) Kaebaja ei vaidlustanud Rae Vallavalitsuse 29.06.2000 korraldust ega esitanud vallavalitsusele nõuet haldusakti andmiseks, millega otsustataks 8,46 ha maa tagastamine või kompenseerimine. Sellist nõuet ei esitatud ka kohtule. Kuna R. ja T. P. erastatud maa osas oli esmakinnistamine toimunud ja alates 01.01.2002 anti halduskohtule õigus rakendada esialgse õiguskaitse korras TsMS-s hagi tagamiseks ettenähtud abinõusid, sh teha vara käsutamise keelumärkeid vararegistris, oleks kaebajal vastustaja haldusakti andmiseks kohustamise kaebusega ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisega olnud samuti võimalik ära hoida kahju tekkimist; 5
(12)3-05-76 8) Kaebaja pöördus alles 26.01.2004 valla poole avaldusega, märkides, et kuna nõudeõiguse täielik rahuldamine on maa tagastamise korraldaja käitumise tõttu muutunud ilmselt võimatuks (tagastatavatel maadel on loodud uus kinnistu), soovib ta teada maa tagastamise korraldaja seisukohti nimetatud küsimuse seaduslikuks lahendamiseks. Seega oli kaebaja enne avalduse esitamist teadlik nii Xxxxxx xx maa erastamisest P. kui ka kinnistu hilisemast jagamisest ehk 01.07.2003 korraldusest nr
  1. Seetõttu ei ole tõene kaebaja väide, et ta alles 30.04.2004 tutvus vallavalitsuses Xxxxxx xx maa tagastamise toimikuga. Kuna kinnistusraamatu registriosa suleti alles 03.11.2003, oleks kaebajal vajaliku hoolsuse ülesnäitamisel olnud võimalus vaidlustada halduskohtus ka 01.07.2003 korraldus nr 734 koos esialgse õiguskaitse taotluse esitamisega. Kaebaja ei vaidlustanud ka Rae Vallavalitsuse 01.03.2004 vastust oma 26.01.2004 avaldusele, milles teatati maa kompenseerimisest; 9) Kahju ei olnud kaebaja jaoks 06.12.1999 - 01.07.2003 veel pöördumatu ja kahju vältimine oleks olnud võimalik tehingute ja kannete õigeaegse vaidlustamise läbi üldkohtus kui ka haldusorgani tegevuse (tegevusetuse) vaidlustamise kaudu halduskohtus. Arvestades kaebaja käitumist, kes alates 06.12.1999 midagi ette võtmata ootas kuni kahju suureneb ja alles 26.01.2004 pöördus esimest korda avaldusega vastustaja poole ja alles 28.01.2005 halduskohtusse, on käesoleval juhul alus kahjunõude rahuldamata jätmiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  2. Raimu Tali apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus, rahuldada uue otsusega kaebus ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. 1) Kaebaja nõustub kohtuga selles, et vastustaja tegevus oli õigusvastane, kaebajale on tekkinud kahju ning kaebajale tekkinud kahju ja vastustaja õigusvastase tegevuse vahel on põhjuslik seos. Kaebaja ei nõustu kohtu põhjendustega vastustaja vastutust välistavate asjaolude osas ja leiab, et kohus kohaldas ebaõigesti RVastS § 7 lg-t
  3. Kohus ei viidanud ühelegi äriühingule ega põhjendanud, milliste andmete alusel ta järeldas, et ajal, mil kaebajale heidetakse ette hoolimatust (1999-2003), oli ta seotud aktiivselt kinnisvaraga tegeleva ettevõtlusega. Kaebaja on seotud kinnisvara soetamise ja arendusega
  4. aastast, seni tegutses ta ehitusvaldkonnas. Mingit teadlikkust kinnisvarade soetamisest ja sellega seonduvast õigusalasest temaatikast tal enne seda ei olnud. Maa tagastamise nõudeõiguse omandas ta eelkõige seetõttu, et üks XXXXXX endise kinnistu lahustükkidest asus tema elukoha kõrval ja elukoha privaatsuse säilitamiseks tuli tal omandada maa tagastamise nõudeõigus tervikuna. 2) Nõudeõiguse omandamisel tutvus kaebaja maa tagastamise toimikuga ja kontrollis kinnistusraamatust, ega ei ole endise XXXXXX kinnistu osas toimunud maade tagastamist. Kuna toimik ei sisaldanud P. maa erastamise korraldust, ei saanud kaebaja teada saada osade maade ebaseaduslikust erastamisest ja kinnistamisest. Vallavalitsus ei andnud ka mingit infot Pallingute kasuks avatud kinnistu kohta. 3) Maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingu p-st 1.4 nähtuvalt andis Rae Vallavalitsus 03.12.1999 välja õiendi nr 259, mille kohaselt kuulub XXXXXX maaüksus, kinnistu nr XXXX Raimu Talile ja end Xxxxxx xx maaüksuse õigustatud subjekt on T. L. ning neil maaüksustel on ühine piir. Õiend anti tõendamaks, et R. Talil kui naaberkinnistu omanikul on õigus olla maa tagastamise nõudeõiguse omandajaks vastavalt MaaRS § 191 lg 1 p-le
  5. Tõendi väljastamine kinnitab, et vallavalitsus oli teadlik kaebaja poolt maa tagastamise nõudeõiguse omandamisest peale vallavalitsuse poolt 06.11.1997 korralduse nr 1228 tühistamist. 4) Kohus jättis arvestamata kaebaja väited ja asjas kogutud tõendid vastustaja poolt info varjamise kohta. Vastustaja varjas teadlikult nii
  6. a veebruaris 06.11.1997 korralduse nr 1228 tühistamiseks T. L.e ja T. L.e algatatud kohtumenetluse käigus kui ka kaebaja ja T. L.e vahel 06.12.1999 sõlmitud maa tagastamise nõudeõiguse loovutamiseks informatsiooni andmisel asjaolu, et tegelikult on Xxxxxx xx maadest tühistatud korralduse alusel moodustatud XXXXXXXX kinnistu, mis on kantud kinnistusregistrisse. 6
(12)3-05-76 Olles saavutanud ebaseadusliku korralduse tühistamise vallavalitsuse poolt, teadis kaebaja, et sellega on tema rikutud õigused taastatud ja tal tuleb oodata maa tagastamist.
  1. aastal ei olnud riigivastutuse seadust ega kohtupraktikat, mille lugemisel võinuks hakata mõtlema tulevikus saabuvate võimalike tagajärgede peale. 5) Veel
  2. aastal lõi vastustaja illusiooni, et maad kuuluvad tagastamisele. Tulenevalt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korrast oli vastustaja kohustus informeerida kaebajat lõpetamata toimingutest ja määrata talle tähtaeg nende tegemiseks. Kaebajale mingit korras ettenähtud teadet ei saadetud. Kaebaja sai aga postiga Rae Vallavalitsuse 01.07.2003 korralduse nr 732 õigustatud subjektideks tunnistatud isikutele maa tagastamise menetluse lõpetamise tähtaja pikendamise kohta kuni 01.01.
  3. Rae Vallavalitsuse 30.12.2003 korralduse nr 1554 p-ga 1.
  4. pikendati järjekordselt seoses maa mõõtmisega Xxxxxx xx maaüksuse osas maa tagastamise menetluses vajalike toimingute lõpuleviimiseks antud tähtaega 30.06.
  5. Peale maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingu sõlmimist viis Rae Vallavalitsus läbi tagastamismenetlust
  6. a vastuvõetud korraldusega, milles märgitu kohaselt ülejäänud osas pidi maa tagastamist läbi viidama edaspidi. See, et kaebaja ei ole esitanud kirjalikke kaebusi maa tagastamise menetluses selle venimise kohta ei tähenda ega tõenda, et ta oleks oodanud kahju suurenemist ja ei oleks võinud oodata valla enda poolt tehtavaid toiminguid. 6) Kaebaja ei pidanud eeldama, et kohalik omavalitsus käitub maa tagastamise taotluse lahendamisel õigusvastaselt, ja käima pidevalt sellekohast informatsiooni hankimas. Sellise informatsiooni kogumise kohustust ei tulene ka seadusest. Kuna kohalikul omavalitsusel polnud seadusest tulenevat kohustust teavitada R. Tali kui maa tagastamise õigustatud subjekti juba tsiviilkäibesse lastud kinnistu jagamiseks vastu võetud korraldusest, puudus R. Talil võimalus maade tagastamise menetluses teada saada nimetatud korralduse vastuvõtmisest, samuti aimata sellise korralduse vastuvõtmise võimalikkust. 7) Arusaamatuks jäi, kuidas vastustaja 01.03.2004 vastuse vaidlustamine oleks ära hoidnud kaebajale kahju tekkimise. 8) Kuna õiguserikkumiste jada vallandanud 06.11.1997 korraldus nr 1228 oli vaidlustatud kohtus ja
  7. a tühistatud, siis edasised õiguserikkumised – tegevusetus haldusakti tagasitäitmisel ja 01.07.2003 korralduse nr 734 vastuvõtmine, ei olnud kaebaja jaoks ettenähtavad ja äratuntavad. Kuivõrd kaebaja ei osanud ette näha sellist asjade käiku ja selliseid tagajärgi, ei saanud ta ka aru saada vajadusest neid vaidlustada.
  8. Rae Vallavalitsus palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtukulud kaebaja kanda. 1) On kaheldav, et T. L. ei informeerinud kaebajat maa erastamisest ja kinnistamisest P., kohtuvaidlusest Harju Maakohtus ja menetluse lõpetamisest seetõttu, et vallavalitsus tühistas erastamiskorralduse. Kõik need sündmused toimusid enne nõudeõiguse loovutamise lepingu sõlmimist. Seega ei pidanud T. L. peale nõudeõiguse loovutamist astuma mingeid samme oma õiguste kaitseks, seda pidi ta tegema enne nõudeõiguse lepingu sõlmimist. Kaebajale oli alates 29.06.2000 teada, et osa maast pindalaga 8,41 ha kompenseeritakse vastavalt kehtestatud korrale (Rae Vallavalitsuse 29.06.2000 korraldus nr 751 p 1.2). 2) Antud juhul ei pidanud vastustaja kaebajat informeerima toimingute tähtaja pikendamisest maa tagastamisega korra p 56 alusel, kuna vastavalt 29.06.2000 korraldusele nr 751 tagastati talle osa maid ja tagastamata osa kompenseeritakse vastavalt kehtivale korrale. Seega maa osas, mis kuulus kompenseerimisele, s.h ka maa osas, mille üle vaidlus käib, ei saanud R. Tali mingeid toiminguid teha ja mingi tähtaja andmine ei ole põhjendatud. 3) Kaebuse rahuldamise korral ei saa kahju hüvitamise aluseks olla maa turuväärtus, vaid rahaline väärtus, mille kaebaja kulutas tagastamata jäänud maa omandamiseks. Maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingu kohaselt omandas kaebaja maatüki pindalaga 30,74 ha hinnaga 3 500 000 krooni. Talle on tagastatud 22,2847 ha maad ja tagastamata jäi 5,36 ha maad. Seega jäi kaebajale tagastamata ca ¼ maad, mis moodustab nõudeõiguse loovutamise lepingu alusel tasutud kogu maa hinnast 875 000 krooni. Nimetatud summa võib olla kahju suuruseks. 7
(12)3-05-76
  1. Ringkonnakohtu istungil 09.09.2009 vähendas kaebaja seoses maa turuväärtuse langemisega kahjuhüvitise nõuet 10 677 741 kroonini (200 kr/m2 kohta ehk 10720 000 krooni, millest arvata maha saada olev kompensatsioon 42 259 krooni (66 7000 : 8,46 x 5,36)). Pooled pidasid võimalikuks kompromissi sõlmimist ja kohus andis neile selleks aega kuni 23.09.
  2. 23.09.2009 kohtuistungil täpsustas kaebaja nõuet. Tuginedes Pindi Kinnisvara 21.09.2009 ekspertarvamusele nr 090921-11014-469 Rae külas Suur-XXXXXXXX kinnistu müügihinna kohta (140 kr/m2) ning arvestades Maa-ameti kodulehel avaldatud andmeid Rae külas tehtud ostumüügi tehingute hinna kohta (160,76 kr/m2) ja kõigi tehingute maatulundusmaa hinna kohta (178,44 kr/m2), palus kaebaja mõista vastustajalt välja õigusvastaselt tekitatud varalise kahju hüvitamiseks 7 461 741 krooni (140 kr/m2 kohta ehk 7 504 000 krooni 5,36 ha eest, millest arvata maha saada olev kompensatsioon 42 259 krooni). Vastustaja esindaja ei nõustunud kaebaja kompromissi ettepanekus esitatud kahjuhüvitise suurusega (10 720 000 kr - kompensatsioon 42 259 kr) ja tuginedes Maa-ameti tehingute andmebaasi väljatrüki andmetele, mille kohaselt Rae vallas
  3. aastal maatulundusmaadega tehtud 16 tehingu keskmine hind on 39,37 kr/m2, leidis, et maatüki turuväärtus on 2 110 232 krooni. Vastustaja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kohtukulud kaebaja enda kanda. Vastustaja märkis, et kaebaja teadmised ja kogemused kinnisasjadega pole olulised, sest ta võis kasutada õigusabiteenust. Korralduse nr 751 p-s 2.1 sisalduv sõna „tagastamine“ on eksitav, aga piisav koostoimes piiriprotokollidega ja katastriüksuse plaaniga selleks, et kaebaja saaks aru, et maad korralduses märgitud ulatuses ei tagastata, ja astuks samme tegeliku olukorra väljaselgitamiseks. Kaebajal oli piisavalt informatsiooni, aega ja võimalusi pöörduda rikutud õiguste kaitseks vastustaja või kohtu poole. Kaebuse rahuldamise korral palub vastustaja lähtuda kahju suuruse kindlakstegemisel tema kirjalikus vastuses toodud kahju suurusest 875 000 krooni või maa keskmisest hinnast 39,37 kr/m
  4. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  5. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud halduskohtu otsuse järgmisi järeldusi: 1) vastustaja tegevus (pärast T. P. ja R. P. maa ostueesõigusega erastamise 06.11.1997 korralduse nr 1228 tühistamist selle tagasi täitmata jätmisel ning 01.07.2003 korraldusega nr 734 T. P. ja R. P. omandis oleva XXXXXXXX kinnistu kolmeks uueks katastriüksuseks jagamisel) oli õigusvastane; 2) kaebajale on 5,36 ha õigusvastaselt võõrandatud endise Xxxxxx xx maa tagastamise võimatuse tõttu tekkinud varaline kahju; 3) vastustaja õigusvastase tegevuse ja kaebajale kahju tekkimise vahel esineb põhjuslik seos. Kaebaja vaidlustab apellatsioonimenetluses kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise tinginud halduskohtu järelduse, mille kohaselt kaebaja enda käitumine välistab vastustaja vastutuse, sest kaebaja ei kasutanud kõiki kohaseid õiguskaitsevahendeid kahju kõrvaldamiseks ajavahemikul 06.12.1999 kuni 01.07.2003.

§ 34

lg 2 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Seega tuleb ringkonnakohtul kontrollida, kas halduskohus välistas õigesti vastustaja vastutuse kaebaja poolt kohaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu ajavahemikul 06.12.1999 kuni 01.07.2003 (I). Juhul kui ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu järeldusega, tuleb võtta seisukoht kaebajale hüvitamisele kuuluva kahju suuruse suhtes (II) ja lõpuks lahendada menetluskulude küsimus (III). 8

(12)3-05-76 I
  1. RVastS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (s.o kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik seda kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Halduskohus leidis, et kaebajal oli ajavahemikul 06.12.1999 - 01.07.2003 võimalik kahju vältida nii tehingute ja kannete õigeaegse vaidlustamisega üldkohtus kui ka haldusorgani tegevuse (tegevusetuse) vaidlustamisega halduskohtus. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu hinnanguga kaebaja tegevusele kahju ärahoidmise kohustuse täitmisel.
  2. Kaebaja omandas õigusvastaselt võõrandatud endise maaüksuse Xxxxxx xx maa tagastamise nõudeõiguse 06.12.
  3. Selleks ajaks oli vastustaja 08.04.1999 korraldusega nr 519 tühistanud 06.11.1997 korralduse nr 1228 T. P. ja R. P. maa ostueesõigusega erastamise kohta. Halduskohus leidis õigesti, et eelkõige vastustajal lasus kohustus tühistatud korraldus nr 1228 tagasi täita (algatada menetlus õigusliku aluseta omandatud maatüki riigi omandisse tagasi nõudmiseks) ja kõrvaldada kahju AÕSRS § 11 lg 5 abil. Seetõttu ei ole põhjendatud halduskohtu etteheide kaebajale T.P. ja R. P. ostu-müügilepingu tühisuse tunnustamiseks hagi esitamata jätmise kohta, kinnistusraamatu kande paranduse nõudmata jätmise kohta ja vastuväite kinnistusraamatusse sissekandmise nõude esitamata jätmise kohta. Asjaolust, et kaebaja ei esitanud vastustajale enne 26.01.2004 avaldusi ega kirjalikke kaebusi maa tagastamise menetluse venimise kohta ei saa järeldada, et ta oleks oodanud kahju suurenemist. Kaebajal ei olnud alust arvata, et kohalik omavalitsus jätab oma kohustuse täitmata ja käitub maa tagastamise taotluse lahendamisel õigusvastaselt. Ka vastustaja 29.06.2000 korralduses nr 751 kaebajale maa osalise tagastamise kohta ei võetud lõplikku seisukoha tagastamata jäänud maa suhtes, vaid märgiti, et see tagastatakse või kompenseeritakse edaspidi maareformi käigus. Tagastamata jäänud maa võimalikule tagastamisele viitavad ühemõtteliselt ka kaebajale saadetud vastustaja 01.07.2003 korraldus nr 732 õigustatud subjektideks tunnistatud isikutele maa tagastamise menetluse lõpetamise tähtaja pikendamise kohta kuni 01.01.2004 ja 30.12.2003 korralduse nr 1554 p 1.4, millega pikendati seoses maa mõõtmisega Xxxxxx xx maaüksuse osas maa tagastamise menetluses vajalike toimingute lõpuleviimiseks antud tähtaega 30.06.
  4. Ringkonnakohus ei näe põhjust, miks kaebaja oleks pidanud vaidlustama vastustaja 29.06.2000 korralduse nr
  5. Nimetatud korraldus ei riku kaebaja õigusi. Siinjuures on asjakohane kaebaja viide Riigikohtu halduskolleegiumi lahendi nr 3-3-1-33-04 ple 16, milles rõhutati, et kohaliku omavalitsuse ja riigiasutuse haldustegevus pidi ka enne Haldusmenetluse seaduse jõustumist vastama hea halduse põhimõtetele. Nimetatud põhimõtted eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et kohaliku omavalitsuse poolt õigustatud subjektidele antud teave õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise menetluse kohta oli ebatäielik või puudus hoopiski. Oluline eksimine hea halduse põhimõtete vastu on üheks asjaoluks, mida tuleb arvestada, kui hinnatakse, kas isik on täitnud kahju tekkimise ärahoidmise nõuet piisavalt.
  6. Kuigi kaebaja on mitmete äriühingute juhatuse liige (I kd tl 99), on temalt kui õiguslike eriteadmisteta isikult ülemäärane eeldada, et ta oleks pidanud ette nägema kohaliku omavalitsuse poolt tühistatud haldusakti tagasi täitmata jätmise ja sellega saabuda võiva tagajärje. Seetõttu ei saa halduskohtule kohustamiskaebuse esitamata jätmist lugeda kahju hüvitamist välistavaks asjaoluks. Samuti ei saanud kaebaja ette näha, et kohalik omavalitsus otsustab jagada 9
(12)3-05-76 õigusliku aluseta jäänud XXXXXXXX kinnistu kolmeks katastriüksuseks. Haldusasja materjalid ei lükka ümber kaebaja väidet, mille kohaselt tal ei olnud võimalik vältida kahju tekkimist vastustaja 01.07.2003 korralduse nr 734 vaidlustamisega, kuna ta ei saanud nimetatud korraldusest teada enne selle täitmist ja registriosa nr XXXXX sulgemist.
  1. Neil põhjendustel leiab ringkonnakohus, et halduskohtu järeldused vastustaja vastutust välistavate asjaolude arvestamisel on ebaõiged ja halduskohus on eksinud RVastS § 7 lg 1 kohaldamisel. Ringkonnakohtu hinnangul puudusid kaebajal reaalsed võimalused kahju tekkimise vältimiseks ja tekkinud kahju kõrvaldamiseks ning seetõttu ei saanud kaebaja väidetav tegevusetus välistada ka vastustaja vastutust. II
  2. Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha kaebajale hüvitamisele kuuluva kahju suuruse suhtes. Nagu eespool märgitud, ei ole apellatsioonimenetluses poolte vahel enam vaidlust selle üle, et kaebajale on tekkinud varaline kahju 5,36 ha õigusvastaselt võõrandatud endise Xxxxxx xx maa tagastamise võimatuse tõttu.
  3. Tulenevalt RVastS §-st 7 ja § 8 lg-st 1 (ka võlaõigusseaduse § 127 lg-st 1) on kahju hüvitamise eesmärgiks kahju saanud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle poleks õigusvastaselt kahju tekitatud. Seoses kinnisvara hindade muutumisega on Riigikohtu halduskolleegium 18.06.2002 lahendi nr 3-3-1-33-02 p-s 13 asunud seisukohale, et õiglane on kahju hüvitamisel arvestada vara väärtust kohtuotsuse tegemise aja seisuga, võimaldamaks isikul soetada pärast hüvitise kättesaamist võimalikult samaväärne vara, millest ta õigusvastase tegevuse tõttu ilma jäi. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-le 65 loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Riigikohtu halduskolleegium on 05.03.2007 lahendi nr 3-3-1-102-06 p-s 23 pidanud omandireformi õigustatud subjektile maa tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamisel õigeks lähtuda maa turuväärtusest, lahutades sellest maha maa eest määratud kompensatsiooni. Arvestades eeltoodut, ei nõustu ringkonnakohus vastustaja seisukohaga, mille kohaselt tuleks kahju suuruse kindlakstegemisel lähtuda summast, mille kaebaja tasus maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingu alusel tagastamata jäänud maatüki nõudeõiguse omandamise eest.
  4. Kaebaja tugineb 7 461 741 krooni varalise kahju hüvitamise nõude esitamisel Pindi Kinnisvara 21.09.2009 ekspertarvamusele nr 090921-11014-469, mille kohaselt on Rae külas asuva XXXX-XXXXXXXX kinnistu suurusega 5,59 ha müügihinnaks 8 000 000 krooni, lähtudes kallimate ja perspektiivsemate maatulundusmaade madalamast hinnatasemest ca 140 kr/m
  5. Arvestades tagastamata jäänud maatüki suurust 5,36 ha, on selle turuväärtus eksperthinnangust lähtuvalt 7 504 000 krooni, millest on kaebaja põhjendatult maha arvestanud tagastamata jäänud maa eest saada oleva kompensatsiooni 42 259 krooni. Kaebaja esitatud ekspertarvamuses on antud maaüksuse turuväärtus parima perspektiivse kasutuse eeldusel, milleks on loetud äri/tootmismaa. Ekspertarvamuses on arvestatud kinnistu asukohta, krunti iseloomustavaid andmeid (sh tehnovõrkude puudumist, et detailplaneering on kehtestamata), antud turuülevaade 2007-2009 äri ja tootmismaa kruntide tehingute kohta ning arenduskruntide hindade kohta, samuti toodud valik viimase kuue kuu tehingutest äri/tootmismaadega ja hoonestamata maatulundusmaa kruntidega XXX külas ja naaberkülades. Ringkonnakohtu hinnangul on ekspertarvamus igakülgselt põhjendatud ja maatüki müügihind 10
(12)3-05-76 on võrreldav sama kinnistu kohta Ober-Haus Hindamisteenuste OÜ poolt 28.01.2005 koostatud ekspertarvamuse hindadega (vähim mõistlik hind 100 kr/m2, optimaalne hind 140 -160 kr/m2). Pindi Kinnisvara ekspertarvamuses toodud maa turuväärtus 140 kr/m2 on võrreldav ka Maaameti kodulehel avaldatud Rae külas maatulundusmaaga tehtud ostu-müügi tehingute hindadega (160,76 kr/m2) ja samas külas kõigi maatulundusmaa tehingute hindadega (178,44 kr/m2). Ringkonnakohus ei pea võimalikuks lähtuda vaidlusaluse maatüki turuväärtuse kindlaksmääramisel vastustaja poolt ringkonnakohtule esitatud Maa-ameti tehingute andmebaasi väljatrükis toodud maatulundusmaaga tehtud tehingute hindadest, sest väljatrükist ei nähtu, milliseid tehinguid väljatrükk kajastab. Samuti hõlmab väljatrükis kajastatu kogu Rae vallas
  1. aasta üheksa kuu vältel tehtud tehinguid. Arvestades Rae valla suurust, on alust arvata, et valla erinevates piirkondades erinevad maa hinnad oluliselt ja seetõttu ei kajasta need objektiivselt kaebajale tagastamata jäänud maatüki turuväärtust ning nendest lähtumine oleks kaebaja suhtes ilmselgelt ebaõiglane.
  2. Tulenevalt eeltoodust leiab ringkonnakohus, et kaebaja nõue varalise kahju hüvitamiseks summas 7 461 741 krooni on põhjendatud ja kahju tuleb vastustajalt välja mõista. Ringkonnakohus rahuldab R. Tali kaebuse ja apellatsioonkaebuse ning tühistab kaevatava halduskohtu otsuse. III
  3. Lõpuks lahendab ringkonnakohus menetluskulude küsimuse.

§ 92

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 93

lg 4 näeb ette, et kui kõrgema astme kohus muudab alamalseisva kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Vastavalt

§ 93lg-le 5 mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kaebaja on tasunud halduskohtus riigilõivu 23.05.2005 summas 26 000 krooni (I kd tl 94), 04.07.2005 summas 30 000 krooni (I kd tl 122) ja 23.04.2008 summas 214 000 krooni (II kd tl 68), kokku 270 000 krooni. Kaebaja on halduskohtus esitanud kohtukulude nimekirja ja kuludokumendid ning taotlenud 92 040 krooni õigusabikulude väljamõistmist (II kd tl 118 – 128). Kaebaja esitas ringkonnakohtus kohtukulude nimekirja ja kuludokumendid ning taotles 35 600 krooni õigusabikulude ja 258 888 krooni riigilõivu väljamõistmist. Kaebaja palus vastustajalt mõista välja ka Pindi Kinnisvara AS-le ekspertarvamuse koostamise eest tasutud 7 200 krooni. Arvestades kaebaja kasuks väljamõistetava hüvitise suurust (7 461 741 krooni), tuleb vastustajal hüvitada kaebajale halduskohtus tasutud riigilõivust 169 750 krooni, sealhulgas esialgselt menetlusse võetud nõudelt 56 000 krooni ja 23.04.2008 toimunud nõude suurendamiselt ulatuses, milles kaebus rahuldati, 113 750 krooni. Apellatsioonimenetluses tasutud riigilõivust tuleb vastustajalt välja mõista 133 750 krooni. Kokku tuleb vastustajalt välja mõista 303 500 krooni. Ringkonnakohus leiab, et vastustajalt ei kuulu kaebaja kasuks väljamõistmisele halduskohtule esitatud kohtukulude nimekirjas kajastatud juriidilise teeninduse tasu 16.08.2008 nõude esitamise eest Rae Vallavalitsusele Xxxxxx xx tagastamismenetluse lõpuleviimiseks, mille eest on vastavalt 17.09.2008 arvele nr 527 tasutud 26.09.2008 summa 9 440 krooni. Arvestades asja keerukust ja kohtumenetluseks kulunud aega on ringkonnakohtu hinnangul vajalik ja põhjendatud õigusabikulu esimese astme kohtus 50 000 krooni ja apellatsioonimenet11

(12)3-05-76 luse 30 000 krooni, mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Samuti tuleb vastustajal kaebajale hüvitada eksperdikulud summas 7 200 krooni. Seega tuleb vastustajalt mõista kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 390 700 krooni. Kaire Pikamäe Ruth Virkus Lilianne Aasma 12
(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.