Obsah (5)
§ 6§ 3§ 7§ 11§ 2KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Silvia Truman, Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht 29.10.2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-1694 Haldus
) § 6 lõikes
- Pärast saasteloa taotluse saamist kontrollis keskkonnateenistus heitekoguste projekti ning teavitas kaebajat selles esinenud puudustest. Elanikelt on korduvalt laekunud avaldusi, mille kohaselt on elanike elutingimused muutunud talumatuks ümbruskonnas leviva vänge haisu tõttu. Viimane kaebus laekus vastustaja infotelefonile 20.10.
- Vastustaja ametnik võttis 23.04.2008 õhuproovi, mille tulemusi analüüsiti ja tulemuste kohta koostati akt. Lõhnale ei ole kehtestatud ühes tunnis keskmist piirväärtust ning seetõttu ei saa tõendada selle ületamist. Vastustaja hinnangul ei ole keskkonnamõju hindamise algatamise otsus käsitletav haldusaktina HMS § 51 lõike 1 ja HKMS § 4 lõike 1 tähenduses, sest sellega ei tekitata, muudeta ega lõpetata haldusvälise isiku õigusi ega kohustusi. Kaebaja on vaidlustanud menetlustoimingu, mida ei saa käsitleda toiminguna HMS ja HKMS mõttes.
- Kolmas isik Häädemeeste vald on seisukohal, et Keskkonnaameti tegevus OÜ Alosa taotluse lahendamisel ja keskkonnmõjude hindamise algatamisel on olnud õiguspärane.
- Tallinna Halduskohtu 17.04.2009 otsusega kaebus rahuldati ning vaidlustatud korraldus tühistati. Samuti mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 14 025 krooni. Vastustaja on viidates Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-86-06 asunud seisukohale, et keskkonnamõju hindamise algatamine ei ole käsitletav haldusakti või toiminguna, mille peale oleks võimalik esitada kaebust. Kuna vaidlusalune korraldus paneb kaebajale kohustuse läbi viia keskkonnamõju hindamine ja kanda hindamisega seotud kulud, on menetlustoiming seotud kaebaja subjektiivsete õigustega sõltumata menetluse lõpptulemusest. Seetõttu on käesoleval juhul menetlustoimingu iseseisva vaidlustamise eeldused täidetud. Vastustaja korralduses on tuvastatud, et kaebaja kasutab kalajahu tootmisel kalatööstusest pärinevaid loomseid jäätmeid. Kalamajanduse valdkonda kuuluvad tegevused on nimetatud Põllumajandusministeeriumi ja Keskkonnaministeeriumi kodulehekülgedel. Kalajahu tootmist nimetatud lehekülgedel kalamajandusena nimetatud ei ole, mistõttu puudub käesoleval juhul alus analüüsida kaebaja tegevuse mõju keskkonnale
§ 6lg 2 punkti 1 alusel kui kalamajanduse valdkonna tegevust.
Tegevusvaldkondade täpsustatud loetelu, mille korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust, on kehtestatud määrusega nr 224, mille § 1 lg 2 alusel on otsustaja kohustatud kaaluma tegevusloa muutmisel tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust, kui tegevusloa muutmise tulemusena kogu tegevus vastab käesolevas määruses sätestatud kriteeriumidele. Asjas kogutud tõendite ja kaevatava otsuse kohaselt ei toimu kaebaja tegevuses muutusi ega tegevusloa muutmist, mistõttu ei tulene käesoleval juhul vastustajale kohustust kaaluda kaebaja tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust
§ 6lg 2 ja lg 4 alusel. 3
(8)3-08-1694 Kaevatava korralduse kohaselt tuleb käesoleval juhul keskkonnamõju hinnata
§ 3lg 1 alusel.
Kohtule esitatud materjalide kohaselt ei taotle kaebaja käesoleval juhul tegevusluba või selle muutmist. Tegemist on tegutseva ettevõttega ning taotlus esitati välisõhu saasteloa saamiseks välisõhu kaitse seaduse alusel. Antud asjaolu on tuvastatud ka kaevatavas otsuses. Lähtudes eeltoodust puudus alus kohustuslikus korras keskkonnamõju hindamiseks
§ 3p 1 alusel.
Määruse nr 224 § 7 p 3 kohaselt kuulub kalajahu või -õli tootmine toiduainetetööstuse valdkonda. Keskkonnamõju hindamise algatamist tuleb kaaluda, kui kalajahu toodetaks üle 75 tonni ööpäevas. Asjas esitatud tõendite kohaselt jääb kaebaja poolt toodetav kalajahu maht allapoole määruse nr 224 § 7 p 3 toodud piirmäära, mistõttu puudus alus ka nimetatud sätte alusel kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamist. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja rakendanud välisõhu kaitse seaduse § 88 lg 1 mõttes parimat võimalikku tehnikat kalajahu tootmiseks, mistõttu on vastustajale laekunud mitmeid pöördumisi seoses tehase töötamise ajal tekkiva ebameeldiva lõhnaga. Vastustaja hinnangul tingib ettevõtte asukoht vajaduse rakendada lisameetmeid lõhnaaine koguse vähendamiseks. Kaebaja on saasteloa taotlusele lisanud lubatud heitkoguste projekti, mille kohaselt ettevõttes on täidetud üldtaseme parima võimaliku tehnika meetmed. Vastustaja otsuses ei ole lõhnaprobleemi tekke seosele toorme kvaliteediga antud mingit hinnangut, antud asjaolu ei ole vaidlustatud ega ümber lükatud. Kaevatavas otsuses ei ole mingil moel hinnatud välisõhu kaitse seaduse § 88 lg 1 alusel, kas ja kuivõrd on tehniliselt võimalik ning majanduslikult mõistlik teha olemasolevale tehnikale täiendavaid kulutusi lisanõuete täitmiseks. Samuti ei ole kaalutud ega arvestatud, kas antud lisanõuete ja/või tulevikku suunatud nõuete puhul võib tekkida kaebajale kahju. Õige on vastustaja väide selle kohta, et keskkonnaseisundi hindamisel tuleb rakendada ettevaatusprintsiipi ja arvestada ümberkaudsete elanike arvamusi. Vastustaja on otsuse tegemisel tuginenud nende elanike pöördumistele, kes viitavad ettevõtlusest tulenevale tugevale ebameeldivale lõhnale. Samas on kaebaja esitanud vastustajale kohapeal viibinud kohalike elanike seletused selle kohta, et nemad ei täheldanud ebameeldivat lõhna, millele vastustaja hinnangut ei andnud. Ettevaatusprintsiibi kohaldamisel tuleb hinnata ka keskkonnaloa taotleja õigusi, käesoleval juhul ettevõtja õigusi ettevõtlusele. Ettevaatusprintsiibi kohaldamiseks keskkonnamõju hindamise kohustustuslikus korras algamiseks peavad esinema teatud kindlad faktilised asjaolud, mille esinemist kohus käesoleval juhul ei tuvastanud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 6. Keskkonnaameti apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu 17.04.2009 otsus tühistada. Kohtu hinnang, et keskkonnamõju hindamise algatamine kui menetlustoiming on antud asjas iseseisvalt vaidlustatav, ei ole õiguspärane. Keskkonnamõju hindamise algatamise otsus on üksik menetlustoiming lõpliku välisõhu saasteloa andmise menetluses, millega ei tekitata, muudeta ega lõpetata haldusvälise isiku õigusi ega kohustusi. Keskkonnamõju hindamise algatamine tagab, et kõiki asjaolusid, mis on vajalikud haldusakti andmisel, võetaks arvesse. Keskkonnamõju hindamise algatamise otsuse tegemisel peab haldusorgan hindama
§-s 5 toodud asjaolusid koostoimes
§-ga 6. Määruse nr 224 § 9 punkti 15 alusel on keskkonnamõju hindamise algatamise otsustamisel aluseks selline tegevus, mis võib kaasa tuua ebameeldiva või ärritava lõhnaaine eraldumise välisõhku. 4
(8)3-08-1694 Kaebaja välisõhu saasteloa taotlust ei oleks saanud lahendada vähem koormavate abinõudega, kuna enne loa taotluse esitamist toimus kaebaja poolt loastamata tegevus ning sellise tegevuse mõjud antud piirkonna keskkonnale on teadmata. Kohus on meelevaldselt sisustanud
§ 3
punktis 1 nimetatud tegevusloa mõistet ning leidnud, et välisõhu saasteluba ei ole tegevusloaks
mõistes. Vastavalt
§ 7
p-le 3 on tegevusloaks
mõistes ka välisõhu saasteluba, mida kaebaja taotles. Kohtu seisukoht, et kaebaja ei taotle käesoleval juhul tegevusluba või selle muutmist, on väär. On tõendatud, et kaebaja on tegutsenud ilma vastavat luba omamata. On tõsi, et määruse nr 224 § 1 lõigete 1 ja 2 sõnastus tekitab mõnevõrra segadust. Kuivõrd määrus nr 224 on kehtestatud
alusel, tuleb määruse nr 224 reguleerimisala hinnata koostoimes
muude sätetega. Kuna
§ 3
ja § 11 määravad, et uue tegevusloa taotlemine on keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkuse kaalumise ning eeldatavalt olulise keskkonnamõju kaasnemise korral keskkonnamõju hindamise objektiks, tuleb määrust nr 224 kohaldada ja sellest lähtuvalt keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust kaaluda nii uute tegevuslubade taotlemise kui ka nende muutmise korral. Sellist järeldust toetab ka määruse nr 224 seletuskiri. Kaebaja tegevus ei kuulu
§ 6lg 1 tegevuste hulka, mistõttu keskkonnamõju hindamine ei ole kohustuslik.
Samas kaebaja tegevus on hõlmatud
§ 6
lg 2 nimetatud tegevustega ning koostoimes
§-ga 5 oli loa andja kohustatud kaaluma kaebaja välisõhu saasteloa keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust, mis on oma olemuselt kaalutlusotsus ning tugineb
§ 6lg-tele 2-4.
Vastustaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et kalajahu tootmise puhul saab keskkonnamõju hindamise aluseks olla üksnes määruse nr 224 § 7 p
- Nimetatud määruse § 15 käsitleb universaalseid tegevusvaldkondi, mille reguleerimisala on väga lai ja mida tuleb vajadusel rakendada määruse nr 224 teistes sätetes nimetatud tegevuste suhtes. Samuti näitab määruse nr 224 § 15 lg 10, et määruses esitatud tegevuste nimekiri ei ole ammendav. Kohalike elanike korduvad kirjalikud ja suulised kaebused on piisav alus, et tõendada ebameeldiva lõhna olemasolu, sest ebameeldiva lõhna tuvastamisel ei ole oluline mitte ainult mõõdetav saastelevi, vaid ka inimese tajumispiir erinevate halvastilõhnavate ainete suhtes.
- OÜ Alosa palub jätta Keskkonnaameti apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja väide, et keskkonnamõju algatamise korraldus on menetlustoiming, mis ei ole iseenesest vaidlustatav, on vale. Kui lähtuda ainuüksi ettevaatusprintsiibist ja anda vastustajale õigus piiranguteta otsustada, mis juhtudel keskkonnamõju hindamine tuleb algatada ja läbi viia, ei oleks seadusandluses ettevõtteid erinevate valdkondade alusel defineerinud. Seetõttu on ebaõige ka vastustaja väide, et vaatamata sellele, et kalajahu tootmine kuulub toiduainetetööstuse valdkonda, tuleb algatada keskkonnamõju hindamine põhjusel, et määrus nr 224 sätestab selle läbiviimise vajaduse ka muudes tegevusvaldkondades, mis võivad kaasa tuua olulise keskkonnamõju. Vastustaja väide, et antud juhul ei ole tegemist tegutseva ettevõttega, vaid kavandatava ettevõttega, on ebaõige. Kala suitsutamisega on vaidlusaluses piirkonnas tegeletud aastakümneid ning selle tootmine ei ole oluliselt muutunud. Seoses välisõhu kaitse seaduse jõustumisega tekkis kaebajal vajadus täiendava loa saamiseks. 5
(8)3-08-1694 Vastustaja ei ole motiveerinud, miks ei oleks saasteloa taotlust saanud lahendada vähem koormavate abinõudega. Saasteloa taotlemisel esitati vastustajale projekt, milles on ette nähtud parim võimalik tehnoloogia, mis vähendab saaste mõju keskkonnale. Kaebaja tegevuse peale esitatud kaebustest on näha, et kaebasid ühed ja samad isikud, kellega kaebajal on pingelised suhted. Seetõttu võib eeldada, et nendelt saabunud informatsioon ei ole usaldusväärne. Samas on vastustaja kinnistu kõrval kehtestatud detailplaneeringu, mille kohaselt soovitakse selle lähedusse ehitada elamuid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus märgib esmalt, et vaidlustatud keskkonnamõju hindamise algatamise näol on tegemist menetlustoiminguga, mida saab üldjuhul iseseisvalt vaidlustada. Keskkonnamõju hindamise kulud peab kandma kaebaja. Juhul, kui keskkonnamõju hindamise algatamine on toimunud õigusvastaselt, on õigusvastane ka kulude kandmise kohustuse panemine kaebajale. Samuti kaasneb keskkonnamõju hindamise algatamisega oluline viivitus välisõhu saasteloa taotluse menetluses, sest
§ 11
lg 11 alusel vastav menetlus peatub (vt ka Riigikohtu 30.09.2008 otsus haldusasjas 3-3-1-52-08). 9. Vaidlustatud korraldus on antud
§ 2, § 3, § 6 lg 2 ja lg 3, § 11 lg 2 ja lg 2 ning määruse nr 224 § 15 p 9 alusel.
Ringkonnakohus leiab, et keskkonnamõju hindamise vajalikkuse seisukohast ei ole kesksel kohal määratlemine, kas kalajahu tootmine kuulub toiduainetööstuse või kalamajanduse valdkonda.
§ 6ei välista ühtegi tegevusala.
Vaidlust ei ole selles, et kaebaja tegevus ei kuulu
§ 6
lg-s 1 loetletud tegevuste hulka, millele automaatselt omistatakse oluline keskkonnamõju.
§ 6
lg 2 loetleb tegevused, mille puhul peab pädev haldusorgan andma eelotsustuse võimaliku olulise keskkonnamõju kohta, kusjuures tegemist on mitteammendava loeteluga (loetelu täpsustamiseks ongi kehtestatud määrus nr 224).
§ 6
lg 3 p 3 võimaldab olulise keskkonnamõju küsimuses eelhinnangu andmisel arvestada ka lõhnast tulenevate tagajärgedega. Halduskohus on leidnud, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane ka seetõttu, et kaebaja ei ole taotlenud tegevusluba või selle muutmist. Nimelt sätestab
§ 3
p 1, et keskkonnamõju hinnatakse, kui taotletakse tegevusluba või selle muutmist ning tegevusloa taotlemise või muutmise põhjuseks olev kavandatav tegevus toob eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et halduskohus on tegevusloa mõistet liiga kitsalt tõlgendanud. Oluline ei ole, et vastavates ruumides on kalade suitsutamisega varasemalt tegeletud. Antud juhul on keskkonnamõju hindamine algatatud seoses kaebaja poolt välisõhu saasteloa taotluse esitamisega.
§ 7p 2 kohaselt on tegevusloaks selle seaduse tähenduses ka välisõhu saasteluba.
Vaidlust ei ole selles, et välisõhu saasteluba ei ole OÜ-le Alosa varasemalt väljastatud. Seega on tegemist tegevusloa taotlusega
§ 3p 1 tähenduses.
Vaidlust ei ole ka selles, et Pärnumaa keskkonnateenistus on pädev OÜ Alosa poolt esitatud välisõhu saasteloa taotlust menetlema.
§ 11
lg 2 kohaselt vaatab otsustaja tegevusloa taotluse läbi ning teeb otsuse kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta õigusaktis sätestatud tegevusloa taotluse menetlemise aja jooksul. Juba sellest normist tuleneb vastustajale pädevus otsustada keskkonnamõju hindamise 6
(8)3-08-1694 vajalikkuse üle. Vastustajal kui keskkonnamõjud välja selgitada. tegevusloa väljastajal on kohustus eeldatavad Määruse nr 224 ülesehitus ning paragrahvide omavahelised seosed ei ole eeltoodut arvestades määrava tähendusega. Määrus ei saa piirata
-st tulenevat kohustust hinnata tegevuslubade väljastamisel tegevusega kaasnevat eeldatavat keskkonnamõju. Määrusel on üksnes täpsustav iseloom. Samas leiab ringkonnakohus, et vastustaja viide määruse nr 224 § 15 p-le 9 ei ole vale. Nimetatud sätte kohaselt tuleb keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust kaaluda muude tegevuste korral, mis võivad kaasa tuua ebameeldiva või ärritava lõhnaaine eraldumise välisõhku. Asjaolu, et määruse nr 224 § 7 p-s 3 on eraldi ära nimetatud, et keskkonnamõju hindamise algatamise kaalumine on vajalik juhul, kui toimub kalajahu tootmine välistoodangu mahuga üle 75 tonni ööpäevas, ei tähenda, et väiksema koguse puhul on keskkonnamõju hindamise algatamise kaalumine lubamatu. Igal juhul kehtib sama määruse § 15 p 9, mis näeb ka väiksema koguse puhul ette keskkonnamõju hindamise algatamise üle otsustamise võimaluse, kui sellise tegevusega kaasneb ebameeldiv ja ärritav lõhn. 10. Kuna ringkonnakohus leidis eelnevalt, et vastustajal oli õigus kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust, tuleb alljärgnevalt kontrollida, kas vaidlustatud korraldus on ka sisuliselt õiguspärane. Vastavalt
§ 11
lg-le 4 peab keskkonnamõju hindamise algatamise otsus sisaldama eelhinnangut kõigi
§ 6lg-s 3 nimetatud kriteeriumide osas.
Ringkonnakohtu hinnangul on korraldus selles osas nõuetekohane.
- Kaebaja on ette heitnud, et vastustaja ei ole tõendanud normi ületavat ebameeldiva või ärritava lõhna heitkogust. Seejuures viitab kaebaja välisõhu kaitse seaduse § 79 lg 1 p-le
- Välisõhu kaitse seaduse nimetatud paragrahv nimetab ära saasteloa andmisest keeldumise alused. Ringkonnakohus leiab, et keskkonnamõju hindamine ei ole suunatud saasteloa andmisest keeldumisele. Keskkonnamõju hindamise eesmärk on välja selgitada, kas ja millises ulatuses eraldub õhku ebameeldivat või ärritavat lõhnaainet ning pakkuda seejuures välja meetmed, kuidas heitkoguseid vähendada ja määrata keskkonnanõuded ja seiremeetmed. Näiteks välisõhu kaitse seaduse § 34 lg 6 näeb ette vajadusel lõhnaaine vähendamise tegevuskava koostamise. Kõigi nende asjaoludega saab arvestada juba keskkonna mõju hindamise läbiviimisel. Põhjendamatu on väita, et juba keskkonnamõju hindamise algatamise üle otsustamisel peavad vastustajal olemas olema konkreetsed tõendid selle kohta, et tegevusega kaasneb oluline keskkonnamõju. Kaebaja õigusi silmas pidades ei saa algatamine toimuda meelevaldselt, kuid ringkonnakohtu hinnangul piisab põhjendatud kahtluse olemasolust. Vastustaja on asjakohaselt muuhulgas viidanud keskkonnaõiguses kehtivale ettevaatusprintsiibile. Arvestades korralduse põhjendustega, pole alust pidada keskkonnamõju hindamise algatamist meelevaldseks. Pärast välisõhu saasteloa taotluse esitamise kohta teate avaldamist Ametlikes Teadaannetes esitati vastustajale 112 allkirjaga pöördumine, mille kohaselt muudab tehasest leviv hais kohalike elanike elamistingimused talumatuks. Lisaks selgus, et korduvalt on helistatud Keskkonnainspektsiooni vihjetelefonile. Kui ka kõik pöördumisele alla kirjutanud isikud ei ole Jaagupi küla elanikud, ei muuda see pöördumist ebausaldusväärseks dokumendiks. Käesoleval ajal ei ole välja selgitatud, kui kaugele tehasest lähtuv hais levib ning kui paljusid inimesi see mõjutab. Allakirjutanute arvu silmas pidades ei ole usutav, et kaebajal on nende kõigiga pingelised suhted ning seetõttu on pöördumine tehtud mingitel varjatud motiividel. Pole ka alust jätta arvestamata juhtivinspektor L. Miili poolt 23.04.2008 võetud õhuproovi või keskkonnateenistuse töötajate poolt kontrollkäiguga ebameeldiva lõhna tuvastamist. Keskkonnamõju hindamise algatamise otsustamise kaalumisel pole ette nähtud konkreetseid menetlusnõudeid, mil viisil tuleb tõendeid koguda. 7
(8)3-08-1694 Korraldust ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et selles ei ole viidatud Jaagupi küla 20 elaniku pöördumisele, mille kohaselt ei ole OÜ Alosa nende elutingimusi halvendanud. Eeltoodu ei lükka ümber OÜ Alosa tegevuse suhtes esitatud kaebusi. Keskkonnamõju hindamise raames tulebki välja selgitada ebameeldiva lõhna täpne leviala ning ei saa välistada, et lõhna intensiivsus on piirkonniti erinev. Keskkonnamõju hindamise algatamise põhjendamatust ei tõenda ka see, et
- a mai- ja juunikuus elanikud enam kaebusi ei esitanud.
- Kaebaja viitab veel sellele, et vastustaja ei ole tõendanud kaebaja poolt kalajahu tootmiseks parima võimaliku tehnika (PVT) rakendamist. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud asjaolu peab tõendama kaebaja. Antud juhul on kaebaja välisõhu saasteloa taotlusele lisanud projekti, mille koostaja on märkinud, et „Üldiselt võib tõdeda, et üldtaseme PVT meetmed leiavad täitmist. Seda tõestab ka otsemõõtmisel tuvastatud heitõhu saasteainete madal tase“. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et arvestades laekunud kaebusi, ei pruugi antud juhul üldtaseme PVT meetmete kasutamine olla piisav. Vastustaja tegi kaebajale menetluse käigus ettepanekuid, kuidas lõhnaprobleemi parandada, kuid kaebaja leidis, et see ei ole majanduslikult otstarbekas. Halduskohus ei ole PVT meetmete piisavuse küsimuses pädev sisulist hinnangut andma, sest see eeldab eriteadmisi. PVT meetmed tuleb välja selgitada keskkonnamõju hindamise käigus.
§ 2
lg 1 kohaselt on just keskkonnamõju hindamise eesmärgiks teha kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise tulemuste alusel ettepanek kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi valikuks, millega on võimalik vältida või minimeerida keskkonnaseisundi kahjustumist ning edendada säästvat arengut; anda tegevusloa andjale teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva keskkonnamõju kohta ning negatiivse keskkonnamõju vältimise või minimeerimise võimaluste kohta; võimaldada keskkonnamõju hindamise tulemusi arvestada tegevusloa andmise menetluses.
- Keskkonnamõju hindamine on kahtlemata kaebaja jaoks seotud oluliste kulutustega. Kaebaja peab kandma nii keskkonnamõju hindamise kulud kui ka tasuma kõrgendatud saastetasu perioodi eest, mil talle ei ole välisõhu saasteluba väljastatud. Eeltoodu ei ole aga kaebuse rahuldamise aluseks. Kui on välja selgitatud, et esinevad piisavad alused keskkonnamõju hindamise läbiviimiseks, ei ole võimalik selle läbiviimisest loobuda üksnes ettevõtjale kaasnevate kulude argumendiga. Siinkohal ei ole asjassepuutuv ka kaebaja väide, et vastustaja oleks pidanud omaalgatuslikult pärast Keskkonnainspektsiooni vihjetelefonile kaebuste laekumist alustama järelevalvemenetlust OÜ Alosa üle ning selles menetluses ise välja selgitama kõik välisõhu saastamisega seotud asjaolud. Käesolevas asjas on vaidluse esemeks välisõhu saasteloa menetluse raames algatatud keskkonnamõju hindamine.
- Pärnumaa Keskkonnateenistuse apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ning halduskohtu otsus tühistada ja jätta uue otsusega OÜ Alosa kaebus rahuldamata. Vastustaja on tasunud riigilõivu 250 krooni, kuid palunud apellatsioonkaebuses jätta menetluskulud iga poole enda kanda. Kaire Pikamäe Silvia Truman Viive Ligi 8
(8)