← Eesti

3-07-1525/74

Obsah (9)§ 10§ 4§ 31§ 32§ 14§ 2§ 7§ 43§ 9

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise (eesistuja), Lilianne Aasma, Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. oktoober 2009. a, Tallinn Haldusasja n

) § 4 lg-le 7 ja § 9 lg-le 2 Kuusalu vallas Rehatse külas asuva metsaala (Kuusalu aleviku roheala) kohaliku kaitse alla võtmise menetlus. Metsaala kattub Kuusalu maardla V mäeeraldise piiridega. Metsaala kaitse alla võtmise menetluse algatamisest ning sellega seonduvalt maavara kaevandamise loa taotluse menetluse peatamisest teatas Harjumaa Keskkonnateenistus OÜ-le Kiiu Soon ja OÜ-le Ronette 21.02.2006 kirjadega. Kuusalu Vallavolikogu 11.02.2006 otsuse nr 8 punktiga 1 otsustati ühegi erandita mitte toetada Kuusalu valla territooriumil uute uuringute teostamist (välja arvatud üldgeoloogilised uuringud ja geoloogiliste kaardistamiste teostamine) ja kaevandamislubade väljaandmist kuni kasutuselolevate maardlate varude ammendamiseni või maavarade kasutusele võtmise arengukava kehtestamiseni. Kuusalu Vallavolikogu võttis 27.06.2007 vastu määruse nr 12 „Rehatse maastikukaitseala kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstava loodusobjektina kaitse alla võtmine ja Rehatse kaitseala eeskiri.“ Määruse § 6 lg 2 p 3 kohaselt on kaitsealal maavarade ja maa-ainese kaevandamine keelatud. Harjumaa Keskkonnateenistuse 06.08.2007 kirjadega „tagastati“ viitega Kuusalu Vallavolikogu 27.06.2007 määrusele nr 12 ja maapõueseaduse (MaaPS) § 34 „lg-le 2“ (Keskkonnaameti esindaja selgitusel on viide ekslik – õige on § 34 lg 1 p 2) OÜ-le Ronette ja OÜ-le Kiiu Soon nende taotlused Kuusalu maardla V mäeeraldisel maavara kaevandamise loa saamiseks. 3. OÜ Ronette kaebuses taotleti Kuusalu Vallavolikogu 27.06.2007 määruse nr 12 ja Harjumaa Keskkonnateenistuse 24.10.2007 maavara kaevandamise loa nr HARM-079 tühistamist. Väited: 2

(17)3-07-1525 1) Määrus nr 12 piirab ebaproportsionaalselt kaebaja õigust tegeleda ettevõtlusega, so maavara kaevandamisega. Määrus on vastuolus õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega ning looduskaitseseadusega; 2) Kuni kaebuse esitaja maavara kaevandamise loa taotluseni puudus vallal igasugune huvi antud ala kaitse alla võtmiseks, mida kinnitab ka Kuusalu Vallavolikogu 19.01.2001 otsusega nr 61 kehtestatud Kuusalu valla üldplaneering, mis on täiendavalt heaks kiidetud vallavolikogu 19.04.2006 otsusega nr 16, ja mis ei kuuluta vaidlusalust ala kaitse alla kuuluvaks. Vald eiras selle üldplaneeringuga loodud õiguskindlust. Ala kaitse alla võtmine on otseselt ajendatud kaebaja kaevandamisloa taotlusest. Vald ei lähtu avalikest huvidest, vaid eelistab juba tegutsevate liiva kaevandavate ettevõtjate huve. OÜ Kiiu Soon, kes sai oma kaevandusala laiendada sõltumata kaevandamise keelamisest, juhatuse liige ja osanik Enn Aaviksaar on samal ajal Kuusalu Vallavolikogu liige. Konkurentsiseaduse § 4 lg 1 p 3 keelab konkurentsi kahjustava eesmärgi või tagajärjega kooskõlastatud tegevuse, sh tootmise piiramise. Ala looduskaitse alla võtmise algatamisel peab olema mingi kandev idee. Jääb arusaamatuks, millist looduskaitseseadusest tulenevat eesmärki kaitsealaga taotletakse; 3) Määrusest nr 12 ei nähtu kaalutlusi, miks piiratakse kaevandamist, rikutud on kaebaja HMS § 40 lg-st 1 tulenevat õigust ärakuulamisele, sest talle ei tagatud vastuväidete ega arvamuse esitamise võimalust, kuigi on ilmne, et haldusakt puudutab kaebajat vahetult; 4) Määrus nr 12 on vastuolus

§ 10

lg-ga 7, sest selle kehtestamine oleks olnud võimalik ainult läbi üldplaneeringu muutmise. Määrusest ei selgu, millise

§ 4

lg-s 7 nimetatud loodusobjektina ala kaitse alla võeti ja millisel

§-s 7 nimetatud loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldusel; 5) Kaevandamisluba HARM-079 annab OÜ-le Kiiu Soon õiguse liiva kaevandamiseks samas maardlas, mille kohta kaebaja esitatud kaevandamisloa taotluse menetlus lõpetati. Tegemist on võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega. Ekslik on Harjumaa Keskkonnateenistuse ja kolmanda isiku seisukoht, nagu omaks tähtsust, millisele konkreetsele mäeeraldisele on kaevandamisloa taotlus esitatud. OÜ Kiiu Soon ja kaebaja soovivad liiva kaevandada samast maardlast. Maapõueseadus ei sisalda terminit „liivakarjäär“ või „plokk“. Kuna MaaPS § 2 p 11 kohaselt on mäeeraldis kaevandamisloaga maavara kaevandamiseks määratud maapõue osa, ei saa loa taotlemise menetluses veel olla mingit mäeeraldist, sest seaduse järgi tekib mäeeraldis alles loa andmisel. Sõltumata eeltoodust oli kaevandamisloa andmine OÜ-le Kiiu Soon sama maardla piires vastuolus Kuusalu Vallavolikogu 11.02.2006 otsusega nr

  2. Tallinna Halduskohtu 20.03.2008 otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja tühistati Kuusalu Vallavolikogu 27.06.2007 määrus nr
  3. Kaevandamisloa HARM-079 tühistamise nõudes jäeti kaebus rahuldamata. OÜ-lt Ronette mõisteti OÜ Kiiu Soon kasuks välja menetluskulud 11 900 krooni. Põhjendused: 1) Kuusalu Vallavolikogu 27.06.2007 määrus nr 12 on halduse üksikakt, mida saab halduskohtus vaidlustada, mitte määrus kui halduse üldakt, mida saaks vaidlustada HKMS § 3 lg 2 ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PJKS) § 2 p 1 kohaselt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses. Määrust nr 12 tuleb vaadelda üldkorraldusena HMS § 51 lg 2 mõistes. Kuigi akti on nimetatud määruseks, ei saa üld- ja üksikaktide eristamine toimuda akti formaalsetest tunnustest, vaid materiaalsest sisust lähtuvalt. HMS § 51 lg 2 kohaselt on üldkorraldus üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele suunatud haldusakt. Määruse nr 12 sisuks on konk3

(17)3-07-1525 reetselt piiritletud maa-ala piiranguvööndina (

§ 31) kaitse alla võtmine.

Kaitse alla võetud territoorium jaguneb konkreetselt piiritletud kinnisasjadeks ning kaitserežiimi sisuks olevaid kohustusi ja kitsendusi tuleb vaadelda eelkõige just omandikitsendustena. AÕS § 68 lg 1 kohaselt hõlmab omand omaniku õigust oma asja vallata, kasutada ja käsutada. Määruse nr 12 eesmärk on piirata avalik-õigusliku iseloomuga kitsenduste teel kaitsealasse jäävate kinnisasjade kasutamist. Seega on määrus suunatud asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. Kuigi määruses ei ole kehtestatava kaitserežiimiga hõlmatud kinnisasju individuaalselt üles loetletud, ei saa sellest järeldada, et määruse sisuks olev avalik-õiguslik regulatsioon puudutaks konkreetsete tunnuste alusel määratlemata asju. Olulisimaks kinnisasja identifitseerimist võimaldavaks tunnuseks on selle kinnisasja asukoht looduses, mistõttu on ilmne, et teatud maa-alal asuvate kinnisasjade kasutamise avalik-õiguslikule reguleerimisele suunatud akt on suunatud kõigi selle maa-alaga hõlmatud ning katastrikaartide ja kinnistusraamatu kaudu eksimatult ja üksikult identifitseeritavate kinnisasjade avalik-õigusliku seisundi muutmisele. Kindlalt piiritletud maa-ala kaitse alla võtmine puudutab konkreetseid kinnisasju ja nende kasutamist ning seega ei saa väita, et kitsendused oleksid liialt abstraktsed. Omandikitsendusena on vaadeldav ka

§ 32lõikes 2 sätestatud üldine kahjustamiskeeld.

Asjaolu, et kaitsealasse jäävad maatükid on riigi omandis, ei ole omandikitsenduste seisukohalt käesoleval juhul oluline. Sellist määrust tuleb halduskohtus vaidlustatava üksikaktina käsitleda ka vajaduse tõttu tagada isikutele tõhus õiguskaitse. Kinnisasja paiknemisega kaitsealal kaasnevad teatud avalikõiguslikud kohustused ja kitsendused kinnisomandi kasutamisel ning lisaks on maatüki paiknemine kaitsealal peamiseks eelduseks paljude piirangute kehtestamiseks edaspidi (näiteks keeldumine nõusolekust ehitusloa andmiseks

§ 14lg 1 p 8 ja sama paragrahvi lg 2 alusel).

Tõhus õiguskaitse tähendab muuhulgas seda, et isikul peab olema võimalus asuda oma õiguste kaitseks tegutsema võimalikult varakult; 2) Määrus nr 12 riivab kaebaja subjektiivseid õigusi. Iseenesest on õige Kuusalu Vallavolikogu väide, et kaebajal ei ole subjektiivset õigust kaevandada maavara Kuusalu vallas Rehatse külas. Ka ei ole vaidlust selles, et OÜ Ronette ei ole kõnealuse maa omanik ega rentnik, maatükk kuulub riigile. Vallavolikogu algatas metsaala kohaliku kaitse alla võtmise menetluse pärast seda, kui kaebaja oli esitanud sama maa suhtes maavara kaevandamise loa taotluse. Määrus nr 12 tegi kaevandamisloa saamise võimatuks. Kaevandamisloa saamise korral saaks kaebuse esitaja taotleda riigilt kui kinnisasja omanikult maatükil kaevandamise luba, mis üldjuhul ka antakse; 3) Ka üldkorraldusele laienevad HMS §-s 54 sätestatud õiguspärasuse eeldused ning HMS §-s 56 sätestatud põhjendamiskohustus; 4) Määruse nr 12 põhjendused on ilmselgelt puudulikud määruse andmise faktilise aluse osas. Määrusest ei selgu, millistele faktilistele asjaoludele tuginedes on see antud ja kuidas need faktilised asjaolud on tuvastatud, mistõttu ei ole võimalik kontrollida, kas seda on tehtud õigesti.

§ 2

lg 1 kohaselt kaitstakse loodust looduse säilitamise seisukohalt oluliste alade kasutamise piiramisega, kaitse alla võetud loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku isenditega ning kivististe ja mineraalide eksemplaridega sooritatavate toimingute reguleerimisega ning loodushariduse ja teadustöö soodustamisega. Vastavalt

§-le 43 on looduskaitse eesmärk kohaliku omavalitsuse tasandil piirkonna looduse eripära, kultuuri, asustust ja maakasutust esindavate väärtuslike maastike või nende üksikelementide kaitse ja kasutamise tingimuste määramine kohaliku omavalitsuse poolt. Määruse nr 12 § 2 lg 1 kohaselt on maastikukaitseala kaitse eesmärk „kaitsta metsa- ja sookooslusi, kaitsealuste linnuliikide elupaiku ning metsamaatükke.“

§ 7

järgi on loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldus selle ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus. Ala kaitse alal võtmine on kaalutlusotsus, mis seab põhjendamiskohustusele eriti kõrged nõuded. Ei 4

(17)3-07-1525 haldusaktist ega muudest haldusasja kirjalikest materjalidest nähtu, milliseid konkreetseid taime või loomaliike kaitstakse ja miks leitakse, et neid esineb just määruse §-ga 3 piiritletud maa-alal. Määruses ei ole viidet dokumendile, kus need põhjendused sisalduksid; 5) Määruses pole ka põhjendatud, miks määrati kaitseala piirid selliselt nagu määruse §-s
  1. Ei saa küll nõuda, et kaitseala piiride määramisel tõendataks mõne elupaiga kaitsevajadust just konkreetsete meetrite ulatuses, kuid kaitseala piire ei saa määrata meelevaldselt. Piiride kulgemist pole põhjendatud ka mingite looduslike tingimustega (nt kaitstava liigi leviku ala, pinnavormid, teed, sihid, mullastik, taimestik, veekogude piirid jne) või mingisuguste teaduslikul teadmisel põhinevate seisukohtadega. Küsimus piiri põhjendatusest tõusetub ka juhul, kui ilmneb, et sarnased kooslused, nagu on tuvastatud kaitse alla võetud territooriumi piires, kulgevad ka väljapoole seda piiri. Kaitseala kujutavalt kaardilt (II kd lk 165, 166) nähtub, et Rehatse kaitseala hõlmab tervikuna Kuusalu V liivakarjääri, ei hõlma aga sellega piirnevat Kuusalu III liivakarjääri. Samas kulgeb Kuusalu III liivakarjäärist teisel pool Võllaskatku kaitseala, kus on metsise püsielupaik. Kohtuistungil esitas vallavolikogu esindaja piiri kulgemise põhjendusena vallavolikogu keskkonnakomisjoni 27.11.2007 koosoleku protokolli (II kd lk 167-168) ja väitis, et koosolekul arutati kaitseala piiri küsimust. Volikogu esindaja kinnitusel lähtuti piiride määramisel metsasihtidest ja seal asuvast gaasitrassist, samuti ei hakatud kahte kaitseala kunstlikult kokku vedama. Esitatud protokollist ei nähtu ühtegi adekvaatset põhjendust piiri kulgemise kohta. Et kaitsealade kehtestamine on olemuselt omandikitsendus, peavad kaitseala piirid olema väga hoolikalt põhjendatud. Põhjendustest peaks nähtuma see, milliseid ekspertiise ja uuringuid on kogu alal tehtud, millised asjaolud on tuvastatud ja milliseid järeldusi nendest tehtud; 6) Kaevandamisluba nr HARM-079 annab OÜ-le Kiiu Soon õiguse liiva kaevandamiseks Kuusalu maardlas III mäeeraldisel. Haldusasjas ei ole vaidlust, et kaebaja ei ole kunagi esitanud taotlust maardla III mäeeraldisel kaevandamistööde tegemiseks. Kaebaja esitas taotluse kaevandamiseks V mäeeraldisel. Ekslik on kaebaja seisukoht, nagu ei omaks tähtsust, millisele mäeeraldisele on kaevandamisloa taotlus esitatud. MaaPS § 27 lõige 1 määrab, mida peab sisaldama kaevandamisloa taotlus. Kaevandamisloa taotlus koosneb nii seletuskirjast kui ka graafilisest lisast ning peab muuhulgas sisaldama andmeid ka mäeeraldise ja selle geoloogilise uurituse ning mäeeraldise teenindusmaa kohta. MaaPS § 27 lõike 3 kohaselt koosneb graafiline lisa taotletava mäeeraldise plaanist ja geoloogilistest läbilõigetest. Lisaks kehtestab täpsemad nõuded keskkonnaministri 06.05.2005 määrus nr 36 „Maavara kaevandamisloa taotluse vorm, kaevandamisloa taotlusele, seletuskirjale ja graafilisele lisale esitatavad täpsustatud nõuded, kaevandamisloa andmise, muutmise ja ümberregistreerimise menetlustoimingute tähtajad ja kaevandamisloa vorm“. Nii OÜ Kiiu Soon kui ka OÜ Ronette on esitanud keskkonnateenistusele eelpool nimetatud seadusele ning määrusele vastavad maavara kaevandamisloa taotlused. OÜ Ronette esitas maavara kaevandamise loa taotluse Kuusalu V mäeeraldisele. Antud maavara kaevandamise loa taotluste graafilistel lisadel on toodud mäeeraldise teenindusmaa ning mäeeraldise piiripunktide koordinaadid, millest nähtub, et OÜ Ronette poolt taotletud mäeeraldis ei kattu OÜ-le Kiiu Soon väljastatud maavara kaevandamise loas märgitud Kuusalu III mäeeraldisega. Kaevandamisluba nr HARM-079 ei riku kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi, kuna selle väljastamisega ei muutunud kaebuse esitaja olukord kuidagi halvemuse poole. Seetõttu ei hinda kohus kaebaja väiteid kaevandamisloa õigusvastasusest. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  2. Kuusalu Vallavolikogu apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebus vallavolikogu 27.06.2007 määruse nr 12 tühistamise nõudes rahuldamata. Põhjendused: 5
(17)3-07-1525 1) Kaitse-eeskiri ei ole HKMS § 7 lg 1 alusel halduskohtus vaidlustatav haldusakt, seega pidi kohus menetluse lõpetama halduskohtu pädevuse puudumise tõttu. Tegemist ei ole üksikjuhtumi reguleerimiseks antud haldusaktiga.

§ 10

lg-st 7, mille kohaselt võetakse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstav loodusobjekt kaitse alla volikogu määrusega, järeldub, et kaitse-eeskiri on üldakt. Kaitse-eeskiri on õigusakt, mis kehtestab piirangud kindla territooriumi, mitte isikute ringi suhtes, seades ühesugused piirangud kõigile, kes sellele territooriumile satuvad. Haldusaktiks, mille peale oli võimalik kohtule kaebust esitada, oli vallavolikogu 30.01.2006 otsus nr 1 kaitse alla võtmise menetluse algatamise kohta; 2) Kaitse-eeskiri ei saanud rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. Ühestki seadusest või tehingust ei tulene kaebajale õigust kaevandada maavara vaidlusalusel maa-alal. Kaebaja ei ole maaüksuse omanik ning tema kasuks ei ole kõnealusele maaüksusele seatud mistahes tehingulisi õigusi, talle ei kuulu sel territooriumil ka mingit muud vara. Loa taotlemine ei saa luua kaebajale õiguspärast ootust, et tema taotlus rahuldatakse. Taotlus oleks võinud rahuldamata jääda ka sõltumata kaitse-eeskirja olemasolust; 3) Kuna kaitse-eeskiri oli halduse üldakt, siis ei ole selle vastuvõtmise suhtes kehtestatud sedavõrd põhjalikku faktiliste asjaolude tuvastamise ja kaalutlemise nõuet, kui näeb seadus ette halduse üksikaktide suhtes. Sellele vaatamata ei saa halduskohtuga nõustuda selles, et määrus nr 12 ei vasta põhjendamiskohustuse nõuetele. Määruse §-st 2 nähtub Rehatse maastikukaitseala eesmärk, milleks on kaitsta metsa- ja sookooslusi, kaitsealuste linnuliikide elupaiku ning metsamaastikke. Kaitse-eeskirja kehtestamise eesmärk on kaitsta loodust ja teenida elanikkonna huvi ja õigust puhtamale ja loodussõbralikumale keskkonnale.

§ 4

lg 7 annab kohalikule omavalitsusele võimaluse kaitse alla võtta nii maastiku kui ka väärtusliku looduskoosluse.

§ 7

toob ka eeldused, millal saab loodusobjekti kaitse alla võtta – loodusobjekti ohustatus, tüüpilisus, haruldus, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus. Maa-ala oli ohustatud, kuna sinna oli teostatud ja kavandatud suuremahulisi metsaraieid, samuti liivamaardla avamine. Ekspertarvamuste järgi asuvad maa-alal haruldased looduskooslused. Ajaloolis-kultuuriline väärtus ning esteetilisus väljendub selles, et maa-ala on pikka aega kasutanud Kuusalu aleviku elanikud rekreatsioonialana, sh läbib maa-ala traditsioonilise Kuusalu lauritsapäeva jooksu marsruut.

§ 43

täiendab veelgi looduskaitse võimalusi kohaliku omavalitsuse tasandil, võimaldades kaitsta piirkonna looduse eripära, kultuuri, asustust ja maakasutust esindavaid väärtuslikke maastikke. Tegemist ei ole pelgalt looduskaitselise aspektiga. Kohus on jätnud tähelepanuta suure avaliku huvi maa-ala vastu. Toimunud on kohalike elanike protestiaktsioonid maa-alal toimuva metsaraie vastu. 2005. a novembris tekitas teravat vastuseisu liivakarjääride võimalik avamine, millest lähtuvalt algatas kohalik omavalitsus kaitse alla võtmise. Tegemist ei ole juhusliku otsustusega, vaid pika protsessi lõpptulemusega. Nõustuda ei saa sellega, et piir tõmmati meelevaldselt. Määruse eelnõu seletuskirjast nähtub, et looduskaitseala kohta on koostatud kaks eksperthinnangut ning ekspertiisi käigus analüüsiti kaitseala loomise põhjendust, kavandatavate piiride vajalikkust ja otstarbekust. Halduskohtu istungil selgitas volikogu esindaja, et piiride määramisel lähtuti metsasihtidest ja seal asuvast gaasitrassist ning selle kohta on tehtud vallavolikogu keskkonnakomisjoni protokolli märkused. Määruse §-st 2 nähtub, et kaitseala põhjapiir saab alguse gaasitrassi lõikumiselt Raudoja teega ja kulgeb 1,28 km paralleelselt gaasitrassiga, jäädes selle teljest 7 m lõuna poole. Eeltoodust nähtub, et piiride määratlemise üheks põhjuseks oli gaasitrassi asukoht. Piiride määramisel on aluseks võetud 6

(17)3-07-1525 selged looduslikud piirid, et tagada selgem loodusobjekti tähistamine vastavalt keskkonnaministri 03.06.2004 määrusele nr 65. See on täielikus kooskõlas maakorralduse nõuetega; 4) Kaebaja oli teadlik kaitse alla võtmise menetluse algatamisest, kuid ei ole kasutanud

§ 9

lg-tes 8 ja 9 sätestatud õigusi esitada loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse eelnõu avaliku väljapaneku kestel ettepanekuid ja vastuväiteid ning osaleda eelnõu avalikul arutelul.

  1. OÜ Ronette apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada kaevandamisloa HARM-079 tühistamise nõude osas. Põhjendused: 1) Kuna MaaPS § 2 p-st 11 tulenevalt mäeeraldis määratakse alles siis, kui väljastatakse kaevandamisluba, on ebatäpne kohtu järeldus, et kaebaja ei ole esitanud taotlust III mäeeraldisel kaevandamistööde tegemiseks. Seetõttu ei ole võimalik aru saada, miks on kohus jõudnud järeldusele, et juriidiliselt on kaebaja ja kolmanda isiku taotluse esemeks olevad alad erinevad. Enne kaevandamisloa andmist ei ole juriidiliselt mäeeraldist olemas. Pole oluline, kuidas olid kaebaja ja kolmanda isiku taotlused vormistatud, lähtuda tuleb maapõueseadusest. Keskkonnaministri 06.05.2005 määruse nr 36 „Maavara kaevandamisloa taotluse vorm, kaevandamisloa taotlusele, seletuskirjale ja graafilisele lisale esitatavad täpsustatud nõuded, kaevandamisloa andmise, muutmise ja ümberregistreerimise menetlustoimingute tähtajad ja kaevandamisloa vorm“ § 8 lg 3 kohaselt kantakse loa koostamisel mäeeraldise plaani ülemisse paremasse nurka loa andja nimetus ning loa registreerimisnumber ja loa andmise kuupäev. Selle nõude järgimata jätmisega lõi keskkonnateenistus ebaõige arusaama sellest, millal mäeeraldis tekib; 2) Kohus ei hinnanud kaebaja väiteid, et vastustaja on loonud konkurentsieelise kolmandale isikule. Harjumaa Keskkonnateenistus oleks pidanud kaaluma, kas Rebatse kaitseala peaks ulatuma ka alale, millele taotles luba kolmas isik. Kolmas isik saab oma kaevandust ka laiendada, nt III mäeeraldisest põhja suunas, kuna kaitseala tekitamisel on ilmselt tahtlikult jäetud välja nn reservvaru ala, millele tulevikus saab olla ainuõigus kolmandal isikul; 3) Kaevandamisloa tühistamine loob kaebuse esitajale võrdsed võimalused samas maardlas liiva kaevandamist taotleda. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-86-06 pidanud võimalikuks nn keskkonnaasjades vaidlustada haldusakti ka siis, kui sellel ei ole kohtusse pöördujaga ilmset otsest seost, kuid esineb siiski teatav puutumus; 4) Kohus on jätnud hindamata kaevandamisloa väljaandmise vastuolu Kuusalu Vallavolikogu 22.02.2006 otsuse nr 8 p-ga
  2. Samuti ei ole kohus hinnanud kaebaja väiteid võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest.
  3. Kuusalu Vallavolikogu vastuses OÜ Ronette apellatsioonkaebusele palutakse see jätta rahuldamata. 1) Nõustudes halduskohtu seisukohtadega, märgib vallavolikogu, et ebaõige on kaebuse esitaja väide, et mäeeraldis tekib alles kaevandamisloa andmisel. MaaPS § 27 lg-st 3 ja kaevandamisloa taotluse vormist nähtuvalt on juba kaevandamisloa taotluse esitamisel ja selle menetlemisel nõutud maardlas mäeeraldiste eristamist; 2) Kuna kaebaja taotletud mäeeraldis ei kattu HARM-079 esemeks oleva mäeeraldisega, jääb arusaamatuks väide konkurentsieelise andmisest OÜ-le Kiiu Soon; 7

(17)3-07-1525 3) Viidates Kuusalu Vallavolikogu 22.02.2006 otsuse nr 8 p-le 1, jätab kaebuse esitaja tähelepanuta sama otsuse p 2, mille kohaselt ei laiene otsuse p 1 Kuusalu liivamaardlas uuritud ja aktiivsena kinnitatud varule; 4) Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega saab olla tegemist juhul, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma mõistlike põhjusteta erinevalt. Kaebaja ja OÜ Kiiu Soon puhul ei olnud tegemist ühesuguste asjaoludega, sest OÜ-le Kiiu Soon väljastati kaevandamisluba teise asukohta kui see, mida puudutas kaebuse esitaja taotlus. 8. OÜ Ronette vastuses Kuusalu Vallavolikogu apellatsioonkaebusele palutakse see jätta rahuldamata. Kohus on õigesti tuvastanud, et määrus nr 12 on vaidlustatav halduskohtus. Määrus piirab ebaproportsionaalselt võimalust tegeleda ettevõtlusega, so maavara kaevandamisega. Samuti on määrus vastuolus õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtete ja looduskaitseseaduse nõuetega. Kaebuse esitaja kordab kaebuses toodud seisukohti. Kaebuse esitaja taotlusest pidi vallavolikogu olema teadlik läbi Harjumaa Keskkonnateenistuse, mistõttu oleks tulnud anda kaebuse esitajale võimalus avaldada oma seisukohti ja arvestada tema taotlusega kaitse-eeskirja kehtestamisel. Kuni nimetatud taotluseni puudus igasugune valla huvi antud ala kaitse alla võtmiseks, mida kinnitab ka valla üldplaneering. Vald eiras üldplaneeringuga loodud õiguskindlust. Vald ei lähtu avalikest huvidest, vaid eelistab juba tegutsevate liiva kaevandavate ettevõtjate huve. Jääb arusaamatuks, millist

§-s 43 toodud eesmärki taotletakse. Määruse kehtimajäämisel kaotab riik kaevandamisõiguse tasu riigile kuuluvas liivakarjääris kaevandamise eest. Määrus on HMS § 63 lg 2 p 5 kohaselt tühine osas, mis reguleerib riigile kuuluva maa kasutamist. Kaalutlusõiguse põhimõtteid rikuti, jättes arvestamata üldplaneeringuga seatud eesmärgid ja asudes kiirustades piirama riigimaal toimuvat kaevandamistegevust. Määrusest ei loe välja, mis kaalutlustel piiratakse kaevandamist. Määrus nr 12 on vastuolus

§ 10

lg-ga 7 ning puuduvad põhjendused maa-ala kaitse alla võtmise kohta

§ 4lg 7 ja § 7 kohaselt.

9. Keskkonnaameti vastuses OÜ Ronette apellatsioonkaebusele palutakse see jätta rahuldamata. 1) MaaPS § 27 lg-test 1 ja 3 ning keskkonnaministri 06.05.2005 määruse nr 36 § 2 p-dest 2 ja 4 ning § 3 lg 3 p-dest 1-7 tulenevalt on mäeeraldis maapõueseaduse ja selle alamaktide kohaselt piiritletav juba enne kaevandamisloa andmist. Loataotluste alusel saab seega väita, et Kuusalu III ja V mäeeraldis on erinevad alad. Kaevandamiseks soovitava ala piiritles ka kaebuse esitaja oma taotluses, mis on loa andmise menetluse aluseks. Taotlusel märgitud kaevandamisalast lähtutakse ka loa andmisest keeldumise aluste tuvastamisel (nt MaaPS § 34 lg 1 p 2). Kaevandamise eeldatava mõju hindamisel peab olema täpselt teada, kus kaevandada soovitakse. Väide määruse nr 36 § 8 lg 3 rikkumisest jääb arusaamatuks, sest maavara kaevandamise loale lisatud mäeeraldise plaanil on olemas vastav märge; 2) Väide konkurentsieelise loomisest sellega, et kaalutud ei ole küsimust, kas Rehatse kaitseala peab ulatuma ka alale, millele taotles luba Kiiu Soon OÜ, ja arvestatud sellega, et Kiiu Soon OÜ saab oma kaevandust III mäeeraldisest põhjasuunas ka laiendada, on põhjendamatu.

§ 9

lg 2 kohaselt algatab loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise menetluse kohalik omavalitsus. Keskkonnateenistusel puudus selles menetluses otsustus- ja järelevalvepädevus. Jääb arusaamatuks, millisel hetkel sai ja pidi keskkonnateenistus Rehatse kaitseala piiride laiendamist kaaluma; 8

(17)3-07-1525 3) Kaevandamisloa väljastamise menetluses läbi viidud keskkonnamõju hindamise aruandes tuvastati, et kaevandamise mõju ei ulatu märkimisväärselt kaevandamisalast kaugemale, kuna Kuusalu III mäeeraldisest väljatakse maavara hüdrokaevandamisega, mis tähendab, et veetaset ei alandata, ning seetõttu puudub kaevandamisel mõju ümbritsevate alade kaevudele ja aladele, sh Rehatse soole, mille toiteala on praktiliselt piiramatu. Ka Kuusalu vald tulevase kaitseala valitsejana ei näinud ohtu kaitsealale. Samuti tuleb märkida, et kuigi keskkonnaasjades ei ole kaebuse esitamiseks alati nõutav näidata subjektiivse avaliku õiguse rikkumist, on nõutav oluline ja reaalne puutumus antud asjaga. Sellist puutumust kaebuse esitajal polnud; 4) Kuusalu Vallavolikogu 11.02.2006 otsuse nr 8 p 2 kohaselt ei laiene otsus Kuusalu liivamaardlas uuritud ja aktiivsena kinnitatud varule. Seletuskirjast nähtub otsuse mõte – vältida uute aktiivsete varude kinnitamist valla territooriumil. Kuusalu Vallavalitsuse 13.06.2006 kirjaga nr 9-6/1999-1 teatati vastuseks Harjumaa Keskkonnateenistuse 07.06.2006 kirjale nr 30-9-1/1375-4 nõustumisest kaevandamisloa väljastamisega Kuusalu III mäeeraldisele. Vastuseks Kuusalu Vallavolikogu apellatsioonkaebusele märgib Keskkonnaamet, et tema määrust nr 12 ei vaidlusta ning ei võta seisukohta seda määrust puudutavate asjaolude suhtes.
  1. OÜ Kiiu Soon vastuses OÜ Ronette apellatsioonkaebusele palutakse see jätta rahuldamata. Vastuväited kattuvad Keskkonnaameti ja Kuusalu Vallavolikogu vastuväidetega OÜ Ronette apellatsioonkaebusele. OÜ Kiiu Soon teatas Kuusalu Vallavolikogu apellatsioonkaebuse kohta ringkonnakohtu istungil, et toetab seda apellatsioonkaebust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I a) Halduskohtu pädevus lahendada Kuusalu Vallavolikogu 27.06.2007 määruse nr 12 peale esitatud kaebust
  2. HKMS § 3 lg 2 kohaselt ei kuulu halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. PJKS § 2 p 1 kohaselt lahendatakse selle seaduse alusel taotlusi kontrollida õigustloovate aktide vastavust põhiseadusele, sh seega ka halduse üldaktide vastavust seadusele. Haldusmenetluse seadus eristab määrust, mis on HMS § 88 kohaselt õigusakt, mille haldusorgan annab piiritlemata arvu juhtude reguleerimiseks, ja üldkorraldust, mis on HMS § 51 lg 2 kohaselt suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. Erinevalt üldkorraldusest ei ole määruse puhul tegemist haldusaktiga HKMS § 4 lg 1 mõttes, vaid õigustloova aktiga PJKS § 2 lg 1 mõttes, mille õiguspärasuse kontroll ei kuulu halduskohtu pädevusse. Käesolevas asjas vaieldakse selle üle, kas Kuusalu Vallavolikogu 27.06.2007 määruse nr 12 näol on tegemist õigustloova aktiga PJKS mõttes või üldkorraldusega HMS § 51 lg 2 ja haldusaktiga HKMS § 4 lg 1 mõttes.
  3. Vaidlustatud akt on pealkirjastatud „määrusena“. Ka

§ 10

kohaselt toimub loodusobjekti kaitse alla võtmine määrusega, sh sätestab § 10 lg 7 otsesõnu, et kohalikul tasandil kaitstav loodusobjekt võetakse kaitse alla määrusega. 9

(17)3-07-1525 Samas on asjakohane halduskohtu viide Riigikohtu lahendites nr 3-3-1-31-03 ja 3-4-1-14-02 avaldatud seisukohale, et üld- ja üksikaktide eristamine ei saa toimuda akti formaalsetest tunnustest, vaid materiaalsest sisust lähtuvalt. Seega ei saa määravat tähtsust omistada vaidlusaluse akti pealkirjastamisele määrusena. Määrav ei ole ka asjaolu, et selle õigusakti kohta kasutab terminit „määrus“ seadusandja. Nimelt ei pruugi seadusandja terminit „määrus“ igakord kasutada õigustloova akti tähenduses PJKS § 2 p 1 mõttes ega lähtuda kaalutlusest näha teatud halduse õigusakti vaidlustamiseks halduskohtumenetluse asemel ette põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus.
  1. Riigikohtu halduskolleegiumi praktikas on maastikukaitseala kaitse-eeskirja reguleerivat määrust sisu poolest peetud halduse üksikaktiks – üldkorralduseks. 07.05.2003 määruses haldusasjas nr 3-3-1-31-03 põhjendas Riigikohus seda seisukohta järgmiselt – kaitse-eeskirja regulatsiooni objektiks olevad maatükid on kindlaks määratud nende asukoha kirjelduse, seega individuaalsete, mitte üldiste tunnuste abil ja reguleeritav tegevus on otseselt seotud konkreetse maaalaga (kinnistuga), mistõttu võib rääkida kinnisasja avalik-õigusliku seisundi muutmisest. Sellistele tunnustele vastab ka vaidlusaluse määrusega kehtestatud kaitse-eeskiri. Kaitse-eeskirja käsitlemist halduse üksikaktina pidas Riigikohus vajalikuks selleks, et tagada kinnistu omaniku või kaitseala kasutavate isikute võimalus vaidlustada kaitse-eeskirjast tulenevaid piiranguid vahetult kohtus.
  2. Looduskaitseseaduse eelnõu (Riigikogus menetletud numbri all 279 SE) seletuskirjast ega eelnõu aruteludest Riigikogus ei nähtu, et seadusandja pidas loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse ja kaitse-eeskirja vastuvõtmist määrusega vajalikuks sel eesmärgil, et välistada selliste halduse õigusaktide vaidlustamine halduskohtumenetluses. Eelnõu nr 279 SE esimesel lugemisel Riigikogus, kuhu juhtivkomisjoni otsusega esitati eelnõu sel viisil muudetud kujul, et §-s 10 oli täpsustatud loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse kui õigusakti liiki (määrus), iseloomustas juhtivkomisjoni esindaja eelnõus tehtud muudatusi normitehnilist laadi parandustena (vt Jürgen Ligi ettekanne eelnõu esimesel lugemisel Riigikogus 17.03.2004: „/---/ Aga kokku võttes otsustas komisjon, et eelnõu tuleb saata esimesele lugemisele muudetud kujul, põhiliselt normitehnilistel põhjustel. Näiteks on otsused konkreetselt ära nimetatud, viitavate normide sõnastus on ühtlustatud ja üksikud lauseosad on asendatud muudetavate sätete terviktekstidega. /---/“).
  3. Neil põhjendustel nõustub ringkonnakohus halduskohtuga selles, et Kuusalu Vallavolikogu 27.06.2007 määrus nr 12 on vaidlustatav halduskohtus. b) kaebeõigus Kuusalu Vallavolikogu 27.06.2007 määruse nr 12 suhtes
  4. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et kaebuse esitajal on nimetatud määruse vaidlustamiseks HKMS § 7 lg-st 1 tulenevalt kaebeõigus. Õige on küll vastustaja seisukoht, et ühestki seadusest või tehingust ei tulene kaebajale õigust vaidlusalusel maa-alal maavara kaevandada. Kuid maapõueseadus võimaldab maavara kaevandamisest huvitatud isikutel esitada taotlus maavara kavandamisloa saamiseks ning seadusest tuleneb pädevale haldusorganile kohustus see taotlus sisuliselt läbi vaadata, kui selles taotluses ei esine olulisi puudusi (vt MaaPS § 31). Sellega annab seadus kaevandamisloa taotluse esitajale õiguse nõuda, et tema taotlus lahendatakse õiguspäraselt. Seetõttu puudutab haldusakt, mis mõjutab kaevandamisloa taotluse lahendamise tulemust, kaevandamisloa taotluse esitanud isiku õigusi. Kuusalu Vallavolikogu 27.06.2007 määrus nr 12 tingis kaebuse esitaja esitatud kaevandamisloa taotluse rahuldamata jätmise. Ringkonnakohtu istungil seletas Keskkonnaameti esindaja, et Har10
(17)3-07-1525 jumaa Keskkonnateenistuse 06.08.2007 kirjas nr 30-9-1/39241 (I kd tl 107) on ebaõigesti märgitud, nagu oleks tegemist loataotluse tagastamisega. Viitega MaaPS § 34 lg 1 p-le 2 (mille asemel on kirjas Keskkonnaameti esindaja sõnul ebaõigesti märgitud MaaPS § 34 lg 2) peeti silmas loataotluse rahuldamata jätmist. MaaPS § 34 lg 1 p 2 sätestab, et kaevandamisloa andmisest keeldutakse, kui loa taotleja kavatseb kasutada avakaevandamist ja kaitstava loodusobjekti kaitseeeskiri keelab maavara kaevandamise või kaevandamine kahjustab loodusobjekti, mille kaitse alla võtmine on menetluses. c) Kuusalu Vallavolikogu 27.06.2007 määruse nr 12 õiguspärasus 17. Halduskohus pidas määrust õigusvastaseks leides, et põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu ei ole selged määruse andmise faktilised alused, sh ala kaitse alla võtmise vajadus ja kaitseala piiride määratlemise põhjused. Põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu ei ole kohtu arvates võimalik veenduda, et piirkonna kaitse alla võtmisel ning kaitseala piiritlemisel on volikogu tuvastanud tähtsust omavad asjaolud ning teinud neist õiged järeldused. Kaebuse esitaja leiab, et ei ole selge, millise

§ 4

lg-s 7 nimetatud loodusobjektina ala kaitse alla võeti ja millisel

§-s 7 nimetatud loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldusel. 18.

§ 4

lg 7 kohaselt võib kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavaks loodusobjektiks olla maastik, väärtuslik põllumaa, väärtuslik looduskooslus, maastiku üksikelement, park, haljasala või haljastuse üksikelement, mis ei ole kaitse alla võetud kaitstava looduse üksikobjektina ega paikne kaitsealal. Vaidlustatud määrusest nähtuvalt on kaitstavaks objektiks Kuusalu vallas Rehatse külas asuv metsamaastik, metsa- ja sookooslused ja kaitsealuste linnuliikide elupaigad (vt määruse § 2 lg 1). Kaitstav loodusobjekt vastab

§ 4lg-s 7 toodud määratlusele.

Loodusobjekti kaitse alla võtmise eesmärki on määruse eelnõu seletuskirjas (I kd tl 24) selgitatud järgmiselt. Kaitse alla võtmise eesmärgiks on Kuusalu aleviku vahetusse lähedusse jäävate metsa- ja sookoosluste, esteetiliste väärtuste ning metsamaastiku hoidmine. Kaitseala metsad on ühtlasi ka oluliseks puhkealaks tihedasti asustatud Kuusalu aleviku vahetus läheduses. Kaitseala kattub nii rohevõrgustiku tuumalaga kui erinevaid tuumalasid ühendava rohekoridoriga, tagades rohevõrgustiku edukat toimimist. Et hoida metsaelustikku ja puhkemaastikku, on vajalik piirata piirkonnas suurepindalalisi raieid, maavarade kaevandamist ning uute tiheasustusalade rajamist. Seletuskirja kohaselt on koostatud ka kaks eksperthinnangut, mille käigus analüüsiti kaitseala loomise põhjendatust ja kavandatavate piiride ja piirangute põhjendatust. Kuusalu Vallavolikogu 29.04.2009 määrusega nr 13 (III kd tl 162-169) täiendati 27.06.2007 määrust nr 12 lisaga „Rehatse maastikukaitseala kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstava loodusobjektina kaitse alla võtmise ja Rehatse kaitseala kaitse-eeskirja loomise põhjendused“. Neis põhjendustes selgitatakse kaitstavate looma- ja linnuliikide osas täpsemalt järgmist. Loodavast kaitsealast lääne pool on registreeritud Võllaskatku metsise püsielupaik, mis on riikliku kaitse alla võetud keskkonnaministri 13.01.2005 määrusega nr 1. Liigi laienemine Rehatse metsaalale on üsna ootuspärane, sest sealsed metsakooslused on metsise elutegevuseks sobivad. Lisaks on metsades suuremateks asukateks imetajad põdrad, metskitsed, metssead, jänesed, rebased ja kährikud, mitmes paigas on tuvastatud ka metsnugise liikumisradasid. Taimestikku ja maastikku iseloomustatakse selliselt. Ala omapärane reljeef loob võimaluse väga erinevatele kasvukohtadele. Metsadest hõlmavad suurema ala nõmmemetsad – samblik ja kanarbiku kasvukohatüübid. Rehatse lõunaosas esinevad väärtuslikest metsakooslustest siirdesoo- ja 11

(17)3-07-1525 madalsookooslused, lisaks ka rabastunud metsakooslused. Kaitseala peamiseks kaitseeesmärgiks on kaitsta ka Kuusalu aleviku naabruses paiknevat metsamaastikku. Vanad metsad ja koosluste mitmekesisus on oluliseks toeks piirkonnas korraldatavale loodushariduslikule tegevusele. Kaitseala kehtestamise eesmärgiks on tasakaalu säilitamine keskkonnakasutuse ja rekreatiivsete võimaluste vahel. Puhkemaastiku puhul lisab metsa vanus metsale järjest enam väärtust ja atraktiivsust. Alal on palju erineva suurusega teid ja radu, mida kasutatakse nii suvel kui talvel sportimiseks, värskes õhus viibimiseks ja loodusega tutvumiseks. Kõnealune maa on juba ca pool sajandit tagasi koos Kuusalu alevikku korruselamute ehitamisega (mis asuvad ca 200-300 m kaugusel kaitsealast) populaarseks saanud ja on oluline rekreatsiooniala. Ala kasutab aktiivselt lasteaed laste õpetamise eesmärgil. Suurt avalikku huvi metsade ja nende säilitamise suhtes näitavad ka valla elanike kogutud toetusallkirjad. Eeltoodust nähtub, et kaitseala moodustamise esmaseks eesmärgiks on maastiku kaitse puhkealana.

§ 4

lg-st 7 järeldub, et liigikaitselised ülesanded on eeskätt riigi tasandil korraldatava looduskaitse objektiks. Juba seepärast ei ole põhjendatud halduskohtu etteheide, et haldusaktist ega haldusasja kirjalikest materjalidest ei nähtu, milliseid konkreetseid taime- või loomaliike kaitstakse ja miks leitakse, et neid esineb just määrusega piiritletud maa-alal. 19.

§ 7

järgi on loodusobjekti selle seaduse alusel kaitse alla võtmise eeldus selle ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus. Määruse nr 12 seletuskirjast, valla esindaja põhjendustest halduskohtu istungil (III kd tl 27 pöördel istungi prot lk 4) ja määruse nr 12 29.04.2009 lisast nähtuvalt on kaitstaval maa-alal esteetiline väärtus aleviku elanike elukeskkonna miljöö seisukohalt. Vaieldamatult on tegemist ka ohustatud loodusobjektiga. Kuusalu Vallavolikogu keskkonnakomisjoni 09.01.2006 koosoleku protokollist (I kd tl 31) nähtuvalt põhjendati kaitseala moodustamise vajadust sellega, et kaitstav maa-ala on arvel liivavaruna, millest tuleneb reaalne oht, et seal hakatakse liiva kaevandama. Vastuses kaebusele selgitab vallavolikogu, et maastikukaitseala moodustamise vajaduse tingis juba OÜ Kiiu Soon kaevandamisloa taotlus Kuusalu V liivakarjääris kaevandamisõiguse saamiseks, mis esitati enne kaebuse esitaja taotlust. Pole kahtlust, et kaevandamisel rajatav liivakarjäär muudaks maastiku reljeefi ja taimestikku pöördumatult metsa langetamise ja pinnase koorimise läbi. Senine miljöö häviks. Seega on Rehatse maastikukaitseala puhul täidetud ka

§-st 7 tulenevad loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldused. 20.

§ 10

lg 7 sätestas määruse nr 12 andmise aegses redaktsioonis: „Kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstav loodusobjekt võetakse kaitse alla planeerimisseaduse (RT I 2002, 99, 579; 2004, 22, 148) kohase üldplaneeringu või detailplaneeringu kehtestamisega või volikogu määrusega. Kui objekt võetakse kaitse alla planeeringut koostamata, tuleb kaitse alla võtmisel koostada kaitstava maa-ala piirikirjeldus või maastiku üksikelemendi asukoha kaart ja kinnitada ala või maastiku üksikelemendi kaitse-eeskiri.“ Säte lubas volikogu määrusega võtta kaitse alla ka loodusobjekti, mille kaitse alla võtmine ei tulene üld- või detailplaneeringust. Seega ei ole õige kaebuse esitaja väide, et määruse nr 12 kehtestamine oleks olnud võimalik ainult läbi üldplaneeringu muutmise. 21. Eeltoodust nähtuvalt oli määruse nr 12 andmiseks looduskaitseseadusest tulenev õiguslik alus ning määruse andmiseks puudusid õiguslikud takistused. 12

(17)3-07-1525
  1. Määruse nr 12 eelnõu seletuskirjas ei ole tõesti põhjendatud loodava maastikukaitseala piiride kulgemist. Samas on seletuskirjas märgitud, et looduskaitseala kohta koostatud eksperthinnangutes on analüüsitud ka kaitseala kavandatavate piiride otstarbekust. Valla esindaja selgitas halduskohtu istungil (vt istungi protokoll lk 5 III kd tl 28), et piiride määramisel lähtuti metsasihtidest ja seal asuvast gaasitrassist. Puudub alus kahelda vallavolikogu apellatsioonkaebuses esitatud selgituses, et piiride määramisel on aluseks võetud selged looduslikud piirid, et tagada selgem loodusobjekti tähistamine vastavalt keskkonnaministri 03.06.2004 määrusele nr
  2. Ringkonnakohus osundab, et loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse põhjendamiskohustus on seotud loodusobjekti kaitse alla võtmise menetlusega.

§ 9

kohaselt toimub loodusobjekti kaitse alla võtmise menetlus avatud menetlusena, mis hõlmab teate avaldamise kaitse alla võtmise menetluse algatamise kohta, vastuväidete ja ettepanekute esitamise tähtaja andmise, vastuväidete ja ettepanekute esitamise avaliku arutelu ja menetluse algataja kohustuse ettepanekutele ja vastuväidetele vastata. Eeltoodud sätetest nähtuvalt nõuavad üksikasjalikumat põhjendamist küsimused, milles menetluse kestel on tõusetunud vaidlus. Käesoleva haldusasja materjalidest ei ilmne, et määruses nr 12 ettenähtud kaitseala piiridele oleks määruse andmise menetluses esitatud vastuväiteid. Seetõttu ei pea ringkonnakohus määruse nr 12 põhjendamispuuduseks seda, et määruse seletuskirjas ei ole eraldi põhjendatud loodava maastikukaitseala piiri kulgemist. Halduskohtu otsusest (p-d 45-47) nähtuvalt tekitas kohtus kahtluse kaitseala piiri põhjendatuses asjaolu, et kaitseala hõlmab küll tervikuna V liivakarjääri, kuid ei hõlma sellega piirnevat III liivakarjääri, kus võivad esineda sarnased kooslused kui on tuvastatud kaitse alla võetud territooriumi piires. Ringkonnakohus halduskohtu kahtlust ei jaga. Määruse nr 12 vastuvõtmise ajaks oli Kuusalu Vallavalitsus 13.06.2006 andnud nõusoleku OÜ-le Kiiu Soon kaevandamisloa väljastamiseks Kuusalu III liivakarjäärile (vt 13.06.2006 kiri nr 9-6/1999-1 I kd tl 105) ja Harjumaa Keskkonnateenistuse juhataja teinud 18.09.2006 otsuse nr 30-9-1/1375-9 (I kd tl 109-112) maavara kaevandamise loa väljastamiseks OÜ-le Kiiu Soon maavara kaevandamiseks selles liivakarjääris. Seetõttu on mõistetav, miks 27.06.2007 määrusega moodustatud maastikukaitseala ei hõlmanud Kuusalu III liivakajääri maa-ala. Nõustumine OÜ-le Kiiu Soon kaevandamisloa väljastamisega ei võtnud volikogult õigust piirata kaevandamist naabruses asuvatel aladel ega muutnud kaitseala moodustamist mõttetuks. 25.06.2006 otsuses kiita heaks seoses OÜ Kiiu Soon Kuusalu III liivakarjääri suhtes esitatud kaevandamisloa taotlusega läbi viidud keskkonnamõju hindamise aruanne (I kd tl 103-104) märgitakse, et karjääri ala asub ca 650 m kaugusel lähimatest elamutest ja 2 km kaugusel asulast ning lähimate elamute ja karjääri vahele jääb metsavöönd, mis takistab tolmu ja müra kandumist elamuteni. Määrusega nr 12 on võetud kaitse alla mh just metsaala, mis paikneb III liivakarjääri ala ja Kuusalu aleviku vahel. 29.04.2009 lisas 27.06.2007 määrusele nr 12 selgitatakse, et Piret Kiristaja läbiviidud ekspertiisi tulemusel, milles hinnati moodustatava kaitseala piire looduskomplekside ja rohevõrgustiku funktsionaalsuse seisukohalt, pakuti välja kaks erinevat piirivarianti, millest vald valis väiksema pindalaga alternatiivi, võttes lõpliku piiri kujundamisel kaitseala lääneosas arvesse asjaolu, et enne kaitseala moodustamise menetluse algatamist oli juba esitatud taotlus Kuusalu liivamaardla Kuusalu III mäeeraldise kasutusse võtmiseks ja alustatud selleks detailsemaid uuringuid. Nii kujunes kaitseala läänepiiriks III mäeeraldise idaküljel kulgev tee, misläbi saavutati olukord, kus suurem osa vanemast metsast on kaitseala koosseisus ning sellele alale jäävate liivamaardla teiste plokkide kasutuselevõtt on kaitsekorraga välistatud. Lisas tsiteeritakse ka ekspert Uudo Timmi arvamust moodustatud kaitseala piiride kohta, kus märgitakse, et piiride senise kulgemise juurde jäämine on otstarbekas, kaitseala on kavandatud nii, et sellele jääks võimalikult suurema osakaaluga vanemaid metsi, alevile lähemal on metsa rohkem hooldatud ja kujundatud puhkemetsaks ning puhkemetsana on just see osa kaitseala metsadest kõige väärtuslikum. 13

(17)3-07-1525 Eeltoodu kinnitab, et maastikukaitseala piiride määratlemisel on tuginetud eksperdi teadmistele ning langetatud otsus ei ole meelevaldne.
  1. Kaebuse esitaja väidab, et määruse nr 12 menetluses ei tagatud kaebuse esitajale HMS § 40 lg-st 1 tulenevat õigust ärakuulamisele ja vastuväidete ega arvamuse esitamise võimalust. Seetõttu piirati ebaproportsionaalselt ja vastuolus õiguskindluse ja õiguspärase ootusega kaebuse esitaja õigust tegelda ettevõtlusega, so maavara kaevandamisega. Seega soovib kaebuse esitaja väita, et menetlusnormide rikkumise tõttu ei teostatud kaalutlusõigust õiguspäraselt ning arvesse jäid võtmata maastikukaitseala vastu kõnelevad asjaolud.
  2. Kuusalu Vallavolikogu on apellatsioonkaebuses põhjendatult tähelepanu juhtinud sellele, et kaebuse esitaja ei ole võtnud osa kaitseala moodustamise menetlusest.

§ 9

lg 7 kohaselt pannakse loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse eelnõu koos menetluse senises käigus saadud või koostatud dokumentidega, mille avalikustamine ei ole seadusega keelatud, tutvumiseks välja loodusobjekti asukohajärgses Keskkonnaametis ja valla- või linnavalitsuses ning avalik väljapanek ei tohi kesta vähem kui kaks nädalat. Sama paragrahvi lg 8 kohaselt tuleb kaitse alla võtmise algatajal avaliku väljapaneku kestel kirjalikult esitatud ettepanekutele ja vastuväidetele vastata kahe nädala jooksul pärast väljapaneku lõppemist ning lg 9 kohaselt korraldatakse pärast ettepanekute ja vastuväidete menetlemist avalik arutelu. Sellise menetluse eesmärgiks on mh kaitse alla võtmise otsuse langetamisel puudutatud isikute huvide arvesse võtmine. Vastuses kaebusele märgib Kuusalu Vallavolikogu (I kd tl 60), et 28.03.2007-16.04.2007 toimus kaitse-eeskirja avalik väljapanek ning 18.04.2007 avalik arutelu, mille käigus OÜ Ronette ei esitanud Rehatse kaitseala loomisele vastuargumente. Nendes asjaoludes puudub vaidlus. Vaidlus puudub ka selles, et OÜ Ronette pidi olema metsaala kaitse alla võtmise menetlusest teadlik. Harjumaa Keskkonnateenistuse 21.02.2006 kirjaga (I kd tl 101) informeeriti OÜ-d Ronette sellest, et Kuusalu Vallavolikogu on algatanud Rehatse külas asuva metsaala kohaliku kaitse alla võtmise menetluse ja antud metsaala kattub Kuusalu V liivakarjääri piiridega. Kuna OÜ Ronette ei esitanud kaitse alla võtmise menetluses kaitseala moodustamisele vastuväiteid, ei pidanud vallavolikogu määruse nr 12 tegemisel OÜ Ronette huvi kaitstaval maa-alal maavara kaevandada kaaluma ega selle huviga arvestamata jätmist põhjendama. 25. Pealegi ei ole kaebuse esitaja toonud esile kaitse alla võtmise seisukohast tähtsust omavat ja tähelepanuta jäänud asjaolu, mille väljaselgitamine oleks võinud vallavolikogu otsust muuta. Vaidlus puudub selles, et vallavolikogu oli teadlik kaitsealal asuva maavara kaevandamise loa taotluste esitamisest mh kaebuse esitaja poolt. Põhiseaduse § 5 kohaselt on Eesti loodusvarad ja loodusressursid rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Ringkonnakohtu arvates seisneb selle sätte toime maavara kaevandamisloa andmise menetluses selles, et üksnes ettevõtja huvi teenida riigile kuuluva maavara kaevandamisest tulu ei saa üles kaaluda kaevandamise vastu kõnelevaid avalikke, sh keskkonnakaitselisi huve. Pole põhjust, miks tuleks kaebuse esitaja huve antud juhul eriliselt väärtustada. Kaebuse esitaja ei ole esile toonud, et ta oleks kaevandamisloa taotlemisega seoses kandnud olulisi kulusid. Põhjendamatu on kaebuse esitaja väide õiguskindluse ja õiguspärase ootuse rikkumisest. Põhjendatud ootus soodustuse saamise osas võib isikul tekkida sellekohasest haldusaktist pärast selle akti peale vaide või kaebuse esitamise tähtaja möödumist. Enne kaevandamisloa saamist ei saanud kaebuse esitajal tekkida põhjendatud ootust, et ta soovitud kohas maavara kaevandada saab. 14

(17)3-07-1525 Põhiseaduse §-st 5 tulenevalt peab Eesti loodusvarade ja -ressursside kasutamine teenima ennekõike Eesti riigi ja rahva majanduslikke ja sotsiaalseid huve. Puudub alus arvata, et kaitseala moodustamise vastu ja Kuusalu maardla III mäeeraldisel liiva kaevandamise poolt kõnelev majanduslik ja sotsiaalne avalik huvi oleks jäetud arvesse võtmata. Haldusasja materjalidest nähtuvalt on vald selgitanud välja maavarade kasutamisega seonduvad avalikud huvid. Kuusalu Vallavolikogu 22.02.2006 otsuse nr 8 eelnõu seletuskirjas hinnati vajadust avada vallas uusi liivamaardlaid ja muuta passiivseid varusid aktiivseks ning leiti, et see pole otstarbekas. Hinnang tugines kõikide valla maardlate liivavarude koguhulga ning kasutusintensiivsuse andmetele ning selles jõuti järeldusele, et vallas antud ajahetkel aktiivselt kasutuses olevate maardlate varusid jätkub hetke kasutusintensiivsuse korral ligikaudu 20 aastaks, võimaliku majanduslanguse puhul aga kauemakski. Uute maardlate avamise ja passiivsete varude aktiivseteks muutmise piiramise tulemusel loodeti maavarade kasutamist muuta säästlikumaks.
  1. Ringkonnakohtu arvates ei ole piisavat alust arvata, et määruse nr 12 vastuvõtmise tingis soov luua konkurentsieelist OÜ-le Kiiu Soon. Maastikukaitseala piiridest välja jääva III mäeeraldise suhtes ei olnud kaevandamisloa taotlust esitanud keegi peale OÜ Kiiu Soon. Maastikukaitseala moodustamise tulemusel jäid selle ala piiridesse jääva mäeeraldise suhtes rahuldamata nii kaebuse esitaja kui OÜ Kiiu Soon taotlused.
  2. Eeltoodu põhjal leiab ringkonnakohus, et ei ole ilmnenud menetlus- sh kaalutlusvigu, mis võisid määruse nr 12 vastuvõtmist mõjutada. II
  3. Järelduses, et OÜ-le Kiiu Soon väljastatud kaevandamisluba HARM-079 (L.MK.HA164166) maavara kaevandamiseks Kuusalu maardla III mäeeraldisel ei saanud rikkuda kaebuse esitaja õigusi, nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda neid.
  4. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et asjakohatu on apellandi väide, et MaaPS § 2 p-st 11 tulenevalt tekib mäeeraldis kaevandamisloa väljastamisel. See ei tähenda, nagu ei oleks kaevandamisloa taotluse objektiks olev maa-ala õiguslikult piiritletud juba taotluse menetluses. MaaPS § 27 lg 3 kohaselt koosneb kaevandamisloa taotluse nõutav graafiline lisa mh taotletava mäeeraldise plaanist. Kaevandamisloa taotluse territoriaalse ulatuse õiguslikku tähendust näitab ka MaaPS § 32 lg 2, mille kohaselt korraldatakse kaevandamisõiguse müügiks enampakkumine, kui 30 päeva jooksul kaevandamisloa andmise menetluse algatamise teate avaldamisest arvates esitatakse samale või osaliselt kattuvale maapõue osale teine kaevandamisloa saamise taotlus. Seetõttu ei saa 24.10.2007 OÜ-le Kiiu Soon väljastatud luba maavara kaevandamiseks Kuusalu maardla III mäeeraldisel kaebuse esitaja õigusi rikkuda vaatamata sellele, et enne selle loa väljastamist oli kaebuse esitaja 03.01.2006 esitanud maavara kaevandamise loa taotluse Kuusalu maardla V mäeeraldisel maavara kaevandamiseks. III
  5. Käesoleva kohtuotsuse põhjenduste I osas toodud asjaoludel rahuldab ringkonnakohus Kuusalu Vallavolikogu apellatsioonkaebuse ning põhjenduste II osas toodud asjaoludel jääb rahuldamata OÜ Ronette apellatsioonkaebus. 15
(17)3-07-1525
  1. OÜ Ronette esitas taotluse esindajatasus seisnevate apellatsioonimenetluse kulude väljamõistmiseks Kuusalu Vallavolikogult summas 30 000 krooni ja Keskkonnaametilt summas 12 000 krooni (kohtuistungil täpsustatud taotluse kohaselt). Kuna ringkonnakohus ei tee otsust OÜ Ronette kasuks, jääb menetluskulu väljamõistmise taotlus rahuldamata.
  2. Kuusalu Vallavolikogu esitas taotluse apellatsioonimenetluse kulude väljamõistmiseks OÜ-lt Ronette. Kulud 18 016 krooni (koos käibemaksuga) seisnevad taotluse kohaselt apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivus 80 krooni ja õigusabis 15 200 krooni. Otsus tehti Kuusalu Vallavolikogu kasuks, mistõttu on viimasel HKMS 92 lg 1 alusel õigus taotleda OÜ-lt Ronette menetluskulude väljamõistmist. HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 80 krooni vajalikkuses ja põhjendatuses ei saa olla kahtlusi. Riigikohtu halduskolleegiumi praktikas (vt 10.05.2001 määrus haldusasjas nr 3-3-1-11-01) on leitud, et haldusorgani poolt kantud õigusabikulude hindamisel peab kohus muuhulgas otsustama, kas haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsiooni, asja keerukust, kaebaja toiminguid ja muid asjaolusid arvestades tekkis haldusorganil üleüldse põhjendatud vajadus välise õigusabiteenuse tellimise järele. Samuti on Riigikohtu halduskolleegiumi praktikas leitud, et selleks, et õigustada halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmist, peab kohtuasi olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv (vt nt 10.05.2001 määrus haldusasjas nr 3-3-1-11-01, 05.10.2005 otsus haldusasjas nr 3-3-1-4805, 14.05.2007 otsus haldusasjas nr 3-3-1-16-07, 19.06.2007 otsus haldusasjas nr 3-3-1-24-07). Kui kohtuvaidluse olemust ja keerukust arvestades olnuks haldusorgani kasuks advokaadikulude väljamõistmine põhjendatud, tuleb hinnata ka seda, kas taotletavate õigusabikulude suurus ja kaebaja majanduslik seisund annaksid alust väljamõistetavate õigusabikulude täiendavaks piiramiseks või nende väljamõistmata jätmiseks (vt Riigikohtu 14.01.2009 otsus haldusasjas nr 3-31-62-08). Ringkonnakohtu arvates on nendest põhimõtetest lähtuvalt Kuusalu Vallavolikogu menetluskulude väljamõistmine kaebuse esitajalt osaliselt põhjendatud. Kuigi seadus omistab loodusobjektide kaitse alla võtmise pädevuse ka kohalikule omavalitsusele, ei ole sellealane tegevus kohaliku omavalitsuse tegevuses igapäevane. On põhjust arvata, et küsimus oli valla elanike jaoks olulise tähtsusega ja avalikkuse huvi all. Käesolevat vaidlust komplitseerivad ka keerukad kohtumenetluse alased küsimused – nt vallavolikogu vaidlustatud määruse kuuluvus halduskohtu pädevusse. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et vallavolikogu poolt lepingulise esindaja õigusabi kasutamine oli vähemalt osades vaidlusalustes küsimustes põhjendatud ja vajalik. Kaebuse esitaja näol on tegemist juriidilise isikuga, kes esitas kaebuse maavara kaevandamise õiguse kaitseks. Mõistlik on arvata, et sellise kaebuse esitaja kohtusse pöördumist ei piira ülemäära väljavaade kanda kaebuse põhjendamatuks osutumise korral vastaspoole menetluskulusid. Menetluskulude taotlusele ei ole kaebuse esitaja esitanud vastuväidet, et kulud on tema majanduslikku seisundit arvestades ülemäära suured. Eeltoodut arvestades peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista OÜ-lt Ronette Kuusalu Vallavolikogu kasuks välja esindaja õigusabi tasu summas 9 440 krooni (5 tunni õigusabi eest tunnihinnaga 1 600 krooni koos 19.05.2008 arve esitamise aja käibemaksumääraga 18 %).
  3. OÜ Kiiu Soon on esitanud taotluse apellatsioonimenetluse kulude väljamõistmiseks OÜ-lt Ronette summas 23 895 krooni koos käibemaksuga (18 %). Kulud koosnevad arvelt ja õigusabi teostamiseks kulunud tundide aruandest nähtuvalt esindajatasust 13, 5 tunni eest (tunnihind 1 500 krooni). Kulude kandmist tõendab kuludokumentide hulgas olev maksekorraldus. HKMS 16
(17)3-07-1525 § 92 lg 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kuna OÜ Ronette apellatsioonkaebus jäi rahuldamata, on kolmandal isikul õigus taotleda temalt menetluskulude väljamõistmist. OÜ Kiiu Soon HKMS § 93 lg 5 mõttes vajalikeks ja põhjendatud õigusabikuludeks esimese astme kohtu menetluses on halduskohus pidanud 11 900 krooni seitsme töötunni eest tunnihinnaga 1 700 krooni. Seitse töötundi on ringkonnakohtu arvates kolmanda isiku vajaliku ja põhjendatud õigusabiteenuse maht ka apellatsioonimenetluses. Võttes tunnihinnaks arvel näidatud 1500 krooni, millele arve esitamise aja käibemaksumäära 18 % lisamisel kujuneb tunnihinnaks 1 770 krooni), kujuneb kolmanda isiku vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks apellatsiooniastmes seega 12 390 krooni. 34. Keskkonnaamet menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud ei ole. Lauri Madise Lilianne Aasma Ruth Virkus 17
(17)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.