Obsah (11)

§ 137§ 139§ 3401§ 64§ 133§ 147§ 4§ 150§ 6§ 696§ 638

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Kohtunikud Iko Nõmm, Imbi Sidok ja Malle Seppik Määruse tegemise aeg ja koht 15. september 2009. a., Tallinn Tsiviilasja numb

) § 124 lg. 1 lause 1 kohaselt määratakse raha maksmisele suunatud hagi puhul hagihind nõutava rahasummaga.

§ 137lg.

1 kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Et vaidlusaluses asjas on tegemist raha nõudega ning kostja vaidlustas otsuse kogu ulatuses, pidades ebaõigeks temalt 339.670 krooni väljamõistmist, on vaidlusaluse tsiviilasja hinnaks apellatsioonimenetluses 339.670 krooni.

§ 139lg.

2 p. 3 (riigilõivu tuleb tasuda muuhulgas apellatsioonkaebuselt) ja lg. 3 (riigilõivu suurus sõltub tsiviilasja hinnast, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti) ning nii maakohtu otsuse tegemise kui apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtiva riigilõivuseaduse (RlvS) lisa 1 kohaselt tuli niisuguselt kaebuselt tasuda riigilõivu 35.000 krooni. Apellant oli kaebuse esitamisel tasunud lõivu 16.750 krooni. 3. augusti 2009. a. määrusega jättis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

§ 3401lg.

1 alusel käiguta ja kohustas apellanti tasuma 30 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest apellatsioonkaebuselt täiendavalt riigilõivu 18.250 krooni ning esitama sama tähtaja jooksul kohtule tõendi riigilõivu tasumise kohta. Kohus hoiatas apellanti, et kohtu nõudmise tähtaegselt täitmata jätmisel jäetakse apellatsioonkaebus menetlusse võtmata. Apellandi esindaja kinnitas, et kohtumäärus on apellandile

1. augustil
2. a. kätte toimetatud. Seega oli apellandil aega täiendava riigilõivu tasumiseks ja selle kohta tõendi esitamiseks kuni
3. septembril
4. a. kella 24.00-ni. Selle kohtu määratud tähtaja jooksul apellant täiendavat riigilõivu ei tasunud ega esitanud kohtule ka mingeid taotlusi.
5. septembril
6. a., seega pärast kohtu määratud tähtaja lõppu, esitas apellant meilitsi allkirjastamata taotluse, milles palus mitte kohustada teda tasuma täiendavat riigilõivu ja võtta apellatsioonkaebus menetlusse. Apellant põhjendas oma taotlust asjaoluga, et apellatsioonkaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule ning et hagi esitamisel tasus hageja riigilõivu samas summas, kui apellant apellatsioonkaebuse esitamisel. Apellant märkis taotluses, et sõltuvalt tema taotluse rahuldamisest või rahuldamata jätmisest esitab apellant alternatiivse taotluse, millega palub anda endale täiendava tähtaja riigilõivu tasumiseks kuni
7. septembrini
8. a. Mingeid põhjendusi selle kohta, mis takistas teda täiendavat riigilõivu kohtu määratud tähtaja jooksul tasumast või ka taotlust kohtu määratud tähtaja pikendamiseks enne tähtaja lõppu esitamast, taotlus ei sisaldanud.
9. septembri
10. a. kirjas apellandile juhtis ringkonnakohus apellandi tähelepanu asjaolule, et
11. septembri taotlust tähtaja pikendamiseks ei ole korrektselt vormistatud, sest see on edastatud meilitsi digitaalallkirjata; et see on esitatud pärast selleks ettenähtud tähtaja lõppu; et mingeid asjaolusid, mis tähtaja pikendamist õigustaksid, ei ole esitatud, samuti nagu asjaolusidki, millega võiks põhjendada tähtaja pikendamise taotluse esitamist pärast selle 3 kohtau määratud tähtaja lõppu; aga samuti, et taotlus menetleda kaebust väiksema lõivuga ei ole ka sisuliselt põhjendatud, sest seaduse kohaselt on suurendatud riigilõivumäära, mis vaidlusaluses asjas tasumisele kuulub, pealegi ei saa taolist kohtu nõudmist vaidlustada. Kohus märkis, et taotlust tähtaja pikendamiseks ei saa tulenevalt

§ 64lõikest 1 rahuldada.

Ühtlasi tegi apellatsioonikohus apellandile ettepaneku kolme päeva jooksul teatada, kas ta soovib, et apellatsioonikohus arutaks tema kaebust ulatuses, mis on vastavuses tasutud riigilõivuga summas 16.750 krooni. Puhuks, kui apellant seda soovib, tegi ringkonnakohus apellandile ettepaneku sama tähtaja jooksul täpsustada, millises osas kaebuse läbivaatamist ta taotleb.

1. septembril
2. a. kinnitas apellant kohtu
3. septembri kirja kättesaamist.
4. septembril
5. a. esitatud kirjalikus avalduses leidis apellant jätkuvalt, et ta ei pea apellatsioonkaebuselt maksma riigilõivu suuremas ulatuses kui ta on juba tasunud, sest riigilõiv on tasutud samas summas nagu hagiavalduse esitamisel. Apellandi arvates tuleks lähtuda

§ 133lõikes 1 sätestatust.

Apellant leidis endiselt, et apellatsioonkaebus tuleks menetlusse võtta täies ulatuses, kui aga kohus otsustab võtta apellatsioonkaebuse menetlusse osaliselt, siis tuleks seda teha vastavalt praegu kehtivatele riigilõivumääradele 175.000 krooni ulatuses. Apellant märkis ka, et on jätkuvalt seisukohal, et kui riigilõivu suuruse õigsuses on vaidlus, peab kohus selle lahendama ja andma tähtaja riigilõivu täiendavaks tasumiseks. Sellest lähtudes tegigi apellant taotluse ringkonnakohtule, mitte ei vaidlustanud ringkonnakohtu määrust, mis ei ole vaidlustatav. Sellele avaldusele lisas apellant ka 7. septembri 2009. a. allkirjastatud taotluse. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda § 637 lg. 1 p. 3 alusel. Osundatud sätte kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuselt ei ole tasutud riigilõiv. Apellant on apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasunud osaliselt ja kooskõlas

§ 147

lõikega 41 tuleb niisugusel juhul kohaldada vastavalt ka sama paragrahvi lõikeid 3 ja 4. Et apellatsioonkaebuse nõuet ei ole suurendatud ning kaebust ei ole laiendatud kohtuotsuse osadele, mille peale esialgselt ei kaevatud, siis ei käi

§ 147lg.

4 vaidlusaluse asja kohta.

§ 147lg.

3 kohaselt, kui menetlusse võetud nõudelt on riigilõivu tasutud seaduses sätestatust vähem, nõuab kohus riigilõivu tasumist seaduses sätestatud suuruses; kui hageja jätab riigilõivu kohtu määratud tähtpäevaks maksmata, jätab kohus hagi selle nõude osas läbi vaatamata. Ringkonnakohus nõudis apellandilt täiendava riigilõivu tasumist, apellant riigilõivu täiendavalt ei tasunud. Samas on vaidluse all rahaline nõue, mis on esitatud ühe summana, kuid mis koosneb erinevatest hageja poolt nõutavatest rahasummadest (OÜ-le Arhitektuuribüroo Pluss tasutud 207.222, 20 krooni, OÜ-le Leiterell tasutud 324.340 krooni, G4S Lõuna-Eesti AS-ile tasutud 113.089, 49 krooni ja Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse AS-ile tasutud 34.689, 69 krooni). Apellandi poolt tasutud riigilõivuga summas 16.750 krooni saaks kohus menetluse võtta apellatsioonkaebuse hinnaga mitte üle 150.000 krooni, sest 150.000 krooni ületavalt nõudelt tuleks riigilõivu tasuda seaduse kohaselt 17.500 krooni; seejuures tekiks apellandil õigus saada tagasi riigilõiv summas 1750 krooni, sest 150.000 krooni suuruselt nõudelt tuleb seaduse kohaselt tasuda lõivu 15.000 krooni. Apellant ei tasunud aga riigilõivu teatud konkreetselt hagisummas sisalduvalt rahanõudelt ega teatanud ringkonnakohtule vaatamata talle tehtud ettepanekule, milliste haginõude osaks olevate rahasummade osas ta esitatud apellatsioonkaebuse läbivaatamist taotleb. Et apellatsioonkaebuse esitamises seisneva menetlusõiguse käsutusõigus on apellandil, mitte kohtul (

§ 4lg.

2; § 5 lg. 1; § 206 lg. 1 lause 2; § 630 lg. 1), siis ei saa kohus apellandi eest otsustada, millise nõudeosa eest saaks lugeda riigilõivu tasutuks ja millises osas oleks võimalik apellatsioonkaebus menetlusse võtta. Pealegi on apellant

1. septembri
2. a. avalduses taotlenud apellatsioonkaebuse läbivaatamist täies ulatuses, millest samuti võib järeldada, et kaebuse läbivaatamist üksnes teatud nõudesse kuuluvate rahasummade osas apellant ei soovi. Apellandi teistsugust soovi ei järeldu ka avalduses esitatud mööndusest selle kohta, millise summa osas tuleks lugeda lõiv tasutuks, 4 kui kohus peaks siiski otsustama kaebuse osaliselt menetlusse võtta. Seega ei ole apellatsioonkaebuse teatud osas menetlusse võtmine võimalik ja kaebus tuleb jätta täielikult menetlusse võtmata. Vastava taotluse esitamise korral on apellandil õigus taotleda menetlusse võtmata jäetud kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist (

§ 150lg.

1 p. 2). Vastuseks apellandi

1. septembri ja
2. septembri
3. a. taotlustele leiab ringkonnakohus veel, et viide

§ 133

lõikele 1 ei ole asjakohane, sest osundatud säte, mille kohaselt hagihind arvutatakse põhinõude järgi, ei kuulu kohaldamisele. Tegemist on kaasomanike vahelise vaidlusega kaasomandile tehtud kulutuste hüvitamiseks ja kõrvalnõudeid, mida hagihinna puhul arvestada, ei ole esitatud. Nõustuda ei saa ka apellandi seisukohaga, nagu tuleneks tema õigus maksta riigilõivu vähem seaduses sätestatud määrast asjaolust, et hageja tasus hagi esitamisel lõivu samas määras.

§ 137lg.

1 kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Vaidlusaluses asjas ei olegi tsiviilasja hind kohtuastmeti muutunud, vaid on nii esimese kui teise astme kohtu menetluses 339.670, 69 krooni ehk võrdne hagiavalduses esitatud ning apellatsioonkaebuses vaidlustatud rahanõude suurusega. Pärast hagi esitamist esimese astme kohtule on aga seadusandja sellelt tsiviilasja hinnalt tasuda tulevat riigilõivu suurendanud.

§ 6

kohaselt tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Et apellatsioonkaebuselt arvestatakse riigilõivu samade põhimõtete järgi kui esimese astme kohtu menetlusse esitatud nõudelt, ei tähenda, nagu ei peaks riigilõivu maksma vastavalt kehtivale lõivumäärale. Kolleegium ei nõustu ka apellandi seisukohaga, mis puudutab vaidlust riigilõivu suuruse õigsuse üle. Määrus, millega apellatsioonkaebus käiguta jäetakse ja apellanti kohustatakse puuduolevat riigilõivu tasuma, ei ole vaidlustatav (

§ 696lg.

1 lause 1). Küll on kõrgemas kohtuastmes vaidlustatav määrus, millega riigilõivu tasumata jätmise põhjendusel jäetakse apellatsioonkaebus menetlusse võtmata (

§ 638lg.

9). Taolise määruse peale esitatud kaebuse lahendamisel kontrollitakse muuhulgas ka ringkonnakohtu poolt täiendava riigilõivu nõudmise seaduslikkust. Kui tunnustataks apellandi õigust jätta kohtu poolt pandud kohustus riigilõivu täiendavaks tähtaegseks tasumiseks täitmata põhjendusel, et apellant on algatanud apellatsioonikohtuga vaidluse riigilõivu suuruse õigsuse üle, siis ei saavutataks eesmärki, mida on taotletud sellega, et seaduse kohaselt ei ole võimaldatud kaevata apellatsioonkaebuse käiguta jätmise määruse peale. Nii oleks taolisel juhul edasine põhiasja menetlus takistatud samuti, kui see oleks takistatud kaebuse käiguta jätmise määruse peale edasikaebamise võimaldamise korral. Pealegi ei näe

menetlusosalisele ette võimalust väljaspool kohtumääruste peale seaduses sätestatud korras edasikaebamist algatada kohtuga vaidlust apellatsioonkaebuselt nõutava riigilõivu suuruse üle. Apellant võib küll esitada kohtule taotlusi, sealhulgas väljendada oma seisukohta talle pandud kohustuste osas, kuid taolised taotlused ei saa takistada asja edasist menetlust. Kui apellant kohtu nõudmist tähtpäevaks ei täida ja kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast, on apellandil õigus selle määruse peale määruskaebusega edasi kaevata, kuid sel juhul võtab apellant endale riski, et kui kõrgema astme kohus tema arusaamaga riigilõivu suurusest ei nõustu, siis jääbki tema kaebus menetlusse võtmata. Apellandi soovimatust kohtu riigilõivu puudutavat nõudmist täita ning tema poolt taolise nõudmise vaidlustamist korras, mida menetlusseadustik ette ei näe, ei saa pidada ka mõjuvaks põhjuseks, mis vastavalt

§ 64lõikele 1 võimaldaks apellandile riigilõivu tasumiseks antud tähtaega pikendada.

Kui apellant oleks oma seisukoha riigilõivu suuruse osas esitanud ringkonnakohtule aegsasti enne talle riigilõivu tasumiseks antud tähtaja lõppu, siis oleks ta ka ringkonnakohtult saanud vastuse oma taotlusele enne selle tähtaja lõppu. Iko Nõmm Imbi Sidok Malle Seppik