Obsah (8)

§ 186§ 76§ 207§ 8§ 13§ 6§ 88§ 396

Tsiviilasi nr 2-07-25602 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-07-25602 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 08.12.2009, Tallinn Kohtukoosseis Mare Merimaa, Urmas

§ 186p 1 kohaselt võlasuhe lõpeb kohase täitmisega.

Kohustus loetakse

§ 76

lg 3 järgi kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Hageja väitel kostja laenuks saadud rahasummasid tagastanud ei ole. Kostja väidab, et raha on tagastatud, mida kinnitab ka asjaolu, et hageja on selle kohta väljastanud omakäeliselt kirjutatud kinnitused (tl 34, 39-44). Kohus asus seisukohale, et kostja on oma laenulepingutest tulenevad kohustused täitnud, mida tõendavad hageja omakäeliselt allkirjastatud kinnitused raha saamise kohta.

§ 207

lg 2 kohaselt kohaldatakse võlasuhte lõppemise kohta sätestatut, kui võlasuhte pooled on kokku leppinud või võlausaldaja tunnistab, et võlasuhet ei ole. Hageja väitel on kostja poolt kohtule esitatud kinnitused seotud 17.11.2004 laenulepinguga, mitte hagiavalduses märgituga (tl 55). Kohtule on esitatud 17.11.2004 laenuleping (tl 75), millel on hageja kinnitus selle kohta, et seisuga 17.05.2005 oli tagastamata jäänud 17 000 USD. Laenulepingu p 7 kohaselt on laenulepingu lisaks ka A. K., hageja ja kostja vaheline kokkulepe, mille kohaselt tagas kostja 17.11.2004 laenulepingu allkirjastamisega A. K. kohustust hageja ees (tl 94-96). Kokkuleppel on hageja kinnitus selle kohta, et arveldus on toimunud täies mahus (tl 96). Kohtu hinnangul tõendab hageja omakäeline kinnitus, et 17.11.2004 lepingu täitmine toimus siiski hagiavalduses märgitud laenulepingutest eraldi. Hageja on vande all ütlusi andes kinnitanud, et on kokkuleppele omakäeliselt kirjutanud kinnituse kohustuse täiemahulise täitmise kohta (tl 103). Hageja leiab, et kuna lepingu originaal on veel hageja käes ning kostjale on tagastatud üksnes lepingu lisa, siis on kohustus täitmata (tl 108). Vaidlust ei ole selles, et pooltevaheline tava oli selline, et kohustuse täitmise korral sai lepingu originaali kohustatud isik (tl 107).

§ 8

lg 2 kohaselt leping on lepingupooltele täitmiseks 3 kohustuslik.

§ 13

lg 1 kohaselt lepingut võib muuta või lepingut lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. Käesoleval juhul on hageja kohtu hinnangul asunud ühepoolselt lepingut muutma. Lepingu p 7 kohaselt on lepingu osaks ka lepingu lisa (tl 94). Hageja ei saa ühepoolselt väita, et lepingu lisa ei ole lepingu lahutamatu osa, kuna pooled on omakäeliselt kinnitanud vastupidise kokkuleppe. Seega ei tõenda lepingu originaali hageja käes olemine, et kohustus tegelikkuses täitmata on, kui lepingu lisal on hageja ise kinnitanud, et on täiemahulise täitmise vastu võtnud. TsÜS § 138 lg 1 ja

§ 6

lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Käesoleval juhul ei ole hageja oma õiguse maksmapanemisel heas usus käitunud. Tunnistaja ütluste kohaselt tasus tema ise 17.11.2004 laenulepingust tuleneva kohustuse summas 33 000 USD ja 17 000 USD ning

1. aasta juunikuuks oli kohustus täidetud (tl 105-106). Kuna kohtumenetluses on tõendatud, et 17.11.2004 lepingu täitmine toimus eraldiseisvalt hagiavalduses märgitud laenulepingute täitmisest, asus kohus seisukohale, et kostja poolt esitatud kinnitused laenulepingute täitmise kohta, puudutavad siiski hagiavalduses märgitud laenulepinguid ning kostjal puudub täitmata kohustus hageja ees. Apellatsioonkaebus Apellant palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning uue otsusega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Kaebuse kohaselt maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, seejuures on tõendeid hinnanud valesti. Apellant on seisukohal, et kohus on õigesti tuvastanud, et poolte vahel sõlmiti neli laenulepingut ja nimetatud osas tal vastuväiteid ei ole. Kohus on aga vääral seisukohal, et vastustaja on kõigi nimetatud laenulepingute alusel apellandile raha tagastanud ja seega oma lepingulised kohustused täitnud. Selline kohtu järeldus põhineb vastustaja esitatud ja apellandi poolt allkirjastatud kinnitustel raha vastuvõtmise kohta. Apellant on korduvalt kohtule selgitanud, et tema poolt vastustajale antud allkirjad ei ole seotud käesoleva hagi aluseks olevate võlakohustustega. Kohus ei ole apellandi selgitusi arvestanud ja luges tõendatuks asjaolud, mida vastustaja esitas 03.03.2008 vastuses kohtule. Apellant kinnitas kohtuistungil, et allkirjad raha vastuvõtmise kohta on tõepoolest tema kirjutatud, kuid kõik allkirjad on vastustajale üle antud seoses laenu osalise tagastamisega poolte vahel 17.11.2004 sõlmitud laenulepingu, summas 50 000 USD, alusel. Nimetatud laenulepinguga tagas vastustaja apellandi ees oma poja sõbra A. K. võlga. A. K. tagastas apellandile võla osade kaupa
2. aasta alguseks. Eespool loetletud allkirjad raha saamise kohta on väljastatud A. K.le, kuid neile on märgitud raha üleandjaks vastustaja põhjusel, et 17.11.2004 laenuleping oli sõlmitud poolte vahel. Kohtuistungil andis tunnistaja A. K. tõele mittevastavaid ütlusi, kinnitades, et on võla apellandile täielikult tagastanud umbes
3. aasta juunikuu lõpuks. Tegelikult tagastas A. K. apellandile kogu võla 50 000 USD
4. aasta alguses. Võla tagastamise järel kirjutas hageja oma allkirjaga vastava märkuse 17.11.2004 laenulepingu koopiale. Laenulepingu algeksemplari lubas apellant A. K.le tagastada, kui viimane tagastab apellandile talle varem antud allkirjad (mida vastustaja käsitleb võla tagastamise dokumentidena käesolevas tsiviilasjas). A. K. nimetatud allkirju ei tagastanud ja nii jäi ka 17.11.2004 laenulepingu algeksemplar apellandi kätte. Et A. K.i ütlused on väärad, kinnitab ka 15.09.2005 tema poolt apellandile antud võlakiri 50 000 krooni saamiseks. Võlakirja tekstist nähtub, et A. K. vajas raha põhivõla maksmise korraldamiseks, seletades apellandile, et 50 000 krooniga saab ta teostada äritehingu, millega teenib kasumit, et maksta apellandile seni tasumata osa summast 50 000 USD. Kohus on nimetatud tõendi vastu võtnud, kuid pole sellega sisuliselt arvestanud. 4 Kohus ei ole asja menetlemisel järginud TsMS § 230 lg 1 sätestatut, mille kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Esitades kohtule eespool nimetatud ja apellandi poolt allkirjastatud kinnitused raha vastuvõtmise kohta, selgitas vastustaja, et pooled sõlmisid suulise kokkuleppe selle kohta, et apellandile võib tagastada raha vähem kui ta tegelikult laenuks andis ning lisaks pole vaja maksta ka lepingutes ettenähtud intresse ega viiviseid, kuigi enamik laenudest tagastati olulise viivitusega. Apellant on seisukohal, et sellist kokkulepet poolte vahel ei olnud sõlmitud. Vastavalt TsÜS § 77 lg-le 3 saab seaduses ettenähtud vormis tehtud tehingut muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud, käesoleval juhul seega üksnes kirjalikus vormis. Kohtuistungil väitis vastustaja, et ta on tasunud ka kõrvalkohustused. Selle väite tõendamiseks vastustaja mingeid dokumentaalseid tõendeid ei esitanud. Apellant on vastustaja ja tema pereliikmetega sõlminud 7-8 aasta jooksul kümneid laenulepinguid ning laenulepingute puhul ei olnud laenude katteks ette nähtud mingeid tagatisi. Apellandi huviks selliste lepingute puhul oli intressi või tasumisega viivitamise korral viiviste saamine. Apellandi arvates on absurdne väita, et ta oleks nõustunud raha tagastamisega vähemas summas kui laenas või loobunud intressidest ja viivistest. Seda kinnitavad ka kümned apellandi poolt kohtusse esitatud hagiavaldused, sealhulgas ka hagiavaldused kõigi vastustaja pereliikmete vastu. Lähtudes väärast seisukohast, et vastustaja on apellandile eelpool loetletud summad tagastanud, ei arvestanud kohus

§ 88lg 6 ja 8 sätestatud kohustuste täitmise järjekorrale kehtestatud nõuetega.

Vastus apellatsioonkaebusele Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, olles tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et otsus kuulub tühistamisele intressi ja viiviste nõudes menetlusõiguse normide rikkumise tõttu. Otsus hagi rahuldamata jätmises põhinõude osas on seaduslik ja põhjendatud. Vaidlus puudub selle üle, et poolte vahel oli laenulepingust tulenev õigussuhe

§ 396

lg 1 järgi, mille kohaselt hageja laenas kostjale 2004.a vaidlusaluse nelja laenulepingu järgi kokku 38 000 USD. Toimikus olevate dokumentaalsete tõendite kohaselt sisaldasid laenulepingud alljärgnevaid tingimusi:

1. 16.07.2004 laenulepingu järgi oli laenusummaks 5000 USD, laen anti 3 kuuks intressiga 4,5% kuus ning laenu tagastamise viivitamisel oli viiviseks 1% päevas.
2. 19.07.2004 laenulepingu järgi oli laenusummaks 9000 USD, laen anti 1 kuuks intressiga 4,5 % kuus ning laenu tagastamise viivitamisel oli viiviseks 1% päevas.
3. 04.08.2004 laenulepingu järgi oli laenusummaks 4 900 USD, laen anti 3 kuuks intressiga 5% kuus ning laenu tagastamise viivitamisel oli viiviseks 1% päevas.
4. 12.
5. 2004 laenulepingu järgi oli laenusummaks 20 000 USD, laen anti 6 kuuks intressiga 4 % kuus ning laenu tagastamise viivitamisel oli viiviseks 1% päevas. Maakohus tuvastas, et kostja täitis laenulepingutest tulenevat võla tagastamise kohustust, mida tõendavad hageja poolt kostjale antud kinnitused laenusummade kättesaamise kohta (t. lk. 34, 5 39-44). Otsuses märgitud tõendite kohaselt kinnitas hageja kostjalt võla kustutamise katteks raha saamist alljärgnevalt: 25.12.2004- 20 000 USD, 03.03.2005- 8 000 USD, 11.
6. 2006- 10 000 USD. Seega on hageja kinnitanud laenu tagastamist summas 38 000 USD, mis kattub vaidlusalustes laenulepingutes oleva laenu üldsummaga. Poolte vahel tekkis õiguslik vaidlus selle üle, kas eelnimetatud allkirjadega kinnitas hageja vaidlusaluste laenulepingute järgi raha saamist või oli tegemist 17.11.2004 laenulepingu nr 17/04 täitmisega.17.11.2004 laenulepinguga nr 17/04 laenas hageja kostjale 50 000 USD, laenu tagastamise tähtajaks oli 25.
8. Maakohus tuvastas, et 17.05.2005 kinnitas hageja oma allkirjaga laenulepingul nr 17/04, et laenujääk on 17 000 USD ning laenulepingu 17/04 lisa sisaldab hageja allkirja selle kohta, et arveldus on toimunud täies mahus. Maakohtus kuulati üle tunnistajana A. K., kelle võla kostja laenulepinguga nr 17/04 üle võttis. Tunnistaja kinnitas, et tema maksis 17.05.2005 seisuga 33 000 krooni ning juunis 2005 maksis veel 17 000 krooni ning tal ei ole võlgnevust hageja ees (t.lk.105-106). Tunnistaja A. K. ütlused vastavad dokumentaalsel tõendil oleva hageja enda kinnitusega, et laenulepingu nr 17/04 järgi oli võlg tasutud. Seega puudub alus kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Vastustaja on põhjendatult juhtinud apellandi tähelepanu sellele, et hageja andis vande all seletuse, milles ta ise kinnitas, et K. maksis talle 33 000 krooni (t. lk. 107). Hageja seletus on vastuolus ka teiste dokumentaalsete tõenditega. Hageja kinnitas 17.11.2004 laenulepingul nr 17/04, et seisuga 17.07.2005 oli laenujääk 17 000 krooni, seega tasumata oli 33 000 krooni. Selleks ajaks oli kostja tasunud hageja 25.12.2004 ja 03 03.2005 kinnituste kohaselt kokku 28 000 krooni. Kostja poolt esitatud hageja laenu tagastamise kinnituste järgi 38 000 USD tagastamise korral peaks 17.11.2004 laenulepingu nr 17/04 olema võlajäägiks 12 000 USD, kuid hageja on ise oma allkirjaga kinnitanud, et 17.11.2004 laenulepingu nr 17/04 järgi on arveldus täies mahus teostatud. Seega on hageja väited vastuolus toimikus olevate tõenditega ning kohus on asunud põhjendatult seisukohale, et hagi aluseks olevate laenulepingute osas on võla tagastamise kohustus kostja poolt täidetud. Apellatsioonkaebuses olev väide selles, et võla ja kõrvalnõuete täitmisel tulnuks kohtul käesolevas tsiviilasjas kohaldada

§ 88lg 6 ja 8, on ekslik.

Hageja enda kinnitustest ilmneb, et ta sai kostjalt 38 000 USD nimelt laenu kustutamiseks, seega ta ise määratles, millise kohustuse täitmist ta vastu võttis. Hageja selge tahe, millise kohustuse täitmist ta vastu võttis, ilmneb 11.04.2006 venekeelsest kinnitusest, milles on selgelt märgitud, et 10 000 USD on saadud nimelt põhivõla kustutamiseks (t. lk. 40). Eestikeelses tõlkes on ebatäpsus, milles on märgitud põhivõla kustutamise asemel „võla kustutamine“. Arvestades eeltoodut, puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks põhinõude rahuldamata jätmise osas. Apellant on vaidlustanud otsuse täies ulatuses ning on märkinud, et kõrvalkohustuste täitmise kohta ei ole kostja esitanud mingeid tõendeid ning kohus on jätnud intressi ja viivise nõude põhjendamatult rahuldamata. Kolleegium nõustub apellandiga, et viiviste ja intressi nõudes tuleb otsus tühistada menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu. 6 Kohus jättis hagi rahuldamata, kuid otsuse põhjendavas osas ei ole üldse seisukohta võetud kõrvalnõuete osas, millega on rikutud TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 nõudeid. Tegemist on olulise menetlusõiguse normi rikkumisega, mille tõttu tuleb otsus intressi ja viivise nõuete osas tühistada ning tsiviilasi tuleb saata nimetatud nõuete osas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegium on seisukohal, et apellatsioonimenetluses ei ole võimalik nimetatud puudust kõrvaldada. Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu sellele, et uuel tsiviilasja läbivaatamisel tuleb tuvastada, kas kostjal esineb intressivõlg või mitte. Esitatud laenu tagastamise kinnitustest ilmneb, et kostja oli viivituses laenu tagastamisega, seega tuleb võtta seisukoht, kas ja millises ulatuses on nõue põhjendatud. Toimiku materjalidest ilmneb, et hageja esitas viiviste arvestuse, mille osas ei ole mingit seisukohta võetud ning toimiku materjalidest ei ilmne, et viiviste ja intresside suuruse üle oleks üldse arutatud. Menetluskulude jaotus tuleb otsustada tsiviilasja uuel läbivaatamisel, seetõttu kuulub otsus tühistamisele ka menetluskulude jaotamise osas. Mare Merimaa Urmas Reinola Imbi Sidok 7