Obsah (4)

§ 44§ 50§ 38§ 41

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Tiit Kollom ja Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 03.12.2009, Tallinn

) § 44 lg 3 sätestab, et vanema kande ebaõigeks tunnistamise nõude aegumistähtajaks on üks aasta päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama kande ebaõigsusest. S. S. oli sellest teadlik alates juunist 2007, mil pooled tutvusid. Esimese astme kohtu otsus 5. 09.06.2009 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata. 6. Otsuse põhjenduste kohaselt võib kohus

§ 44

lg 1 kohaselt tunnistada lapse sünniaktis vanema kohta tehtud kande ebaõigeks, kui tuvastab, et laps ei põlvne sellest vanemast. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt kande ebaõigeks tunnistamise nõude aegumistähtaeg on üks aasta päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama kande ebaõigsusest. Poolte vahel vaidlus selles osas puudub, et hageja ei ole kostja lapse R. S.i isa. Vaidlus on selles, et mis ajast sai hageja teada, et ta ei ole lapse bioloogiline isa. 23.10.2008 avalduses S. S. väidab, et 2007.aastal kanti tema lapse isaks, kuid 15.07.2008 sai talle teatavaks, et ta ei ole R. S.i bioloogiliseks isaks. Sellest lähtuvalt hageja väidab, et avaldus on esitatud enne aegumistähtaja möödumist. 7. Tunnistajate A. K. ja J. M. ütlusega on tõendatud, et XX.XX.XXXX R. S.i sündimise ajal ja sellest järelduvalt lapse eostamise ajal pooled ei olnud tuttavad. Kuni maini 2005 elas kostja koos lapse isaga. Pooled tutvusid 2007.aastal. Hageja on ühepoolselt kinnitanud, et peab asja juures oluliseks suhet kostjaga 5 aastat tagasi, mida kostja 3 varjab. Hagejal oli kostjaga üheöö suhe 2004.aasta suvel või sügisel. 2007.aasta suvel sai hageja teada, kui hakkas kostjaga suhtlema tihedamalt, et kostjal on kaks last. 8.

§ 44

lg 5 kohaselt isik, kes on sünniakti lapse isana kantud tema enda või tema ja lapse ema ühise avalduse alusel, ei või kannet vaidlustada, kui ta avalduse esitamise ajal teadis, et ta ei ole lapse isa. Vanema kande vaidlustamise õigus sõltub isiku, kes on isana lapse sünniakti kantud, kande ebaõigsusest teada saamisest või teadma pidamisest ja selle õiguse kasutamine on seotud tähtajaga. Kui aga vanem avalduse esitamisel teadis, et ta ei ole lapse isa, siis

talle vanema kande vaidlustamist ei võimalda. Hageja enda selgitustest ning tunnistajate ütlustest lähtuvalt teadis hageja, et ta ei ole lapse bioloogiline isa. Seega ei anna seadus talle vanema kande vaidlustamise võimalust. Sellest tulenevalt ei kuulu hageja nõue rahuldamisele ja kohtul puudub vajadus võtta seisukoht aegumise osas. Apellatsioonkaebus

1. S. S. palub tühistada Harju Maakohtu otsuse ning uue otsusega hagi rahuldada või saata asi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks ja apellatsioonimenetluse kulud jätta vastustaja kanda.
2. Kaebuse põhjenduste kohaselt kohtusid pooled esmakordselt 2004 suvel või sügisel, mil olid seksuaalses vahekorras. Peale nimetatud esmakohtumist pooled oma kontaktandmeid ei vahetanud ega suhelnud. 2007 suvel kohtuti juhuse tõttu taas. Apellant sai teada, et vastustajal on kaks alaealist last, kellest noorim J. K. (hiljem J. S. ja R. S.) oli tollal vanuses, mis andis alust pidada võimalikuks seda, et apellant on lapse bioloogiliseks isaks. Vastustaja kinnitas hiljem seda fakti ka ühisavalduse esitamisel Tallinna Perekonnaseisuametisse. Isaks olekust teadasaamine sai ajendiks nii apellandi sissekandmiseks R. S.i sünnitunnistusele kui ka poolte abiellumiseks. Apellandil puudusid alused kahelda kostja sõnades. Pooled kandsid 13.11.2007 ühisavalduse alusel apellandi isana R. S.i sünnitunnistusele ja abiellusid 20.12.
4. Pärast abielu purunemist teatas vastustaja 2008 juulikuus, et R. S. ei ole apellandi poeg ja teatas lapse bioloogilise isa nime. Lapse bioloogiline isa kinnitas, et ta on R. S.i isa, kuna aga isaksolekuga kaasnevad teatud rahalised kohustused, siis ta ei soovi enda kandmist isana lapse sünnitunnistusele.
5. 12.08.2008 esitasid pooled Harju Maakohtule ühisavalduse vanema kande kustutamiseks, milles vastustaja omakäeliselt kinnitas, et R. S. ei ole apellandi poeg ja et Tallinna Perekonnaseisuametile avalduse esitamise hetkel apellant ei teadnud oma isaks mitteolekust. Avalduse esitamisel tasus vastustaja nõutud riigilõivu. Menetlusliku vea tõttu jäi aga poolte ühine avaldus lõppkokkuvõttes läbi vaatamata.
6. Maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata asjas olulist tähtsust omavate dokumentaalsete tõenditega ega ole põhjendanud tõenditega arvestamata jätmist, millega on rikkunud kohtuotsuse põhjendatuse nõuet.
7. Kohus on märkinud, et tunnistajate A. K. (kostja vend) ja J. M. (kostja pikaaegne sõbranna) ütlustega on tõendatud, et R. S. sündimise ajal ja sellest järelduvalt lapse eostamise ajal pooled tuttavad ei olnud. Selle järeldusega on vastuolus poolte ühisavaldus vanema kande kustutamiseks.
8. Põlvnemise kindlakstegemise avalduse vorm, mis esitatakse Tallinna Perekonnaseisuametile vanemakande muutmiseks näeb ette, et lapse ema (antud juhul vastustaja) täidab vajalikud andmed ning kinnitab oma allkirjaga koos lapse isaga, et lapse isaks on just ankeedil toodud isik. Vastustaja kinnitas oma allkirjaga, et lapse isaks on apellant, see kinnitus on aga vastuolus vastustaja menetluse kestel esitatud väidetega ja ka hilisema avaldusega, mis esitati vanemakande muutmiseks. 4
9. Kohus ei ole tuginenud tunnistaja M. K. tunnistustele ega ole põhjendanud, miks need tunnistused on jäetud tähelepanuta. Tunnistajad A. K. ja J. M. ei saanud tõendada seda, et pooled ei olnud tuttavad, kuna nad ei viibinud ega oleks saanud viibida poolte esmakohtumise juures. Nende ütlused põhinevad vastustajalt saadud informatsioonil ja vastustaja lähedaste isikutena on nende ütlused ebausaldusväärsed. Tegelikkuses kumbki tunnistaja ei põhistanud ega selgitanud seda, kust pärineb kindlus selle kohta, et pooled ei tundnud üksteist 2004.aastast. See, et tunnistajad ei teadnud poolte üheöösuhtest, ei tõenda seda, et üheöösuhet ei olnud.
10. Menetluse käigus on apellant esitanud kohtule tõendid, millest nähtub, et tema ning tema ja ta lähedaste vara suhtes oli tehtud rida ründeid, mille toimumise kohta algatas politsei mitu kriminaal- ja väärteo asja. Nimetatud ründed oli pandud toime tunnistaja A. K. poolt oma õe palvel, eesmärgiga pressida apellandilt välja raha. A. K. on peksnud ja pidanud apellanti ebaseaduslikult kinni ning on hävitanud suures ulatuses tema ja ta lähedaste vara. Tunnistajana ei saa olla A. K. ütlused kuigi usaldusväärsed.
11. Vastustaja taganemine lapse vanemakande muutmise avaldusest on tingitud vastustaja soovist nõuda apellandilt alimente. Lapse eest hoolitseb praegusel hetkel tema bioloogiline isa, apellandil puudub võimalus lapsega kohtuda ning kõiki asjaolusid arvesse võttes on apellandi lapsega mittekohtumine ka põhjendatud ja arusaadav. Vastustaja seisukoht
12. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
13. Kolleegium, kuulanud ära poolte selgitused kohtuistungil ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlus- ega materiaalõiguse normide olulist rikkumist.
14. Maakohus on vaidluse lahendamisel rakendanud

§ 44

lg-t 5, mille kohaselt ei või isik, kes on sünniakti lapse isana kantud tema enda või tema ja lapse ema ühise avalduse alusel, tema kohta tehtud vanemakannet vaidlustada, kui ta avalduse esitamise ajal teadis, et ta ei ole lapse isa.

1. Puudub vaidlus, et hageja kohta tehti vaidlusalune isakanne tema ja lapse ema ühise 13.11.2007 esitatud avalduse alusel. Nimetatud asjaolu on tõendatud ka lapse sünniaktiga nr 1602 05.05.2005 (t lk 20-21). Samuti puudub poolte vahel vaidlus asjaolu üle, et laps ei põlvne bioloogiliselt hagejast. Seega tuleb vaidluse lahendamisel esmalt tuvastada, kas hageja teadis või pidi teadma 13.11.2007 ühist avaldust esitades, et bioloogiliselt ei ole ta selle lapse isa.
2. Hageja väidab, et teadis avalduse esitamise ajal, et tegemist on tema bioloogilise lapsega, sest aastal 2004 oli tal kostjaga nn üheöösuhe, kas suvel või sügisel; uuesti kohtuti juunis 2007 ja siis sai ta kostjalt teada, et kostja noorem laps on tema oma. Sama kinnitas hageja vande all, lisades, et aastal 2008 viibis kostja rahustite tarvitamise tõttu haiglas (t lk 105). Kostja vande all antud ütluste (t lk 106) kohaselt ei tundnud ta hagejat enne 23.06.2007, kui tutvuti ööklubis A.; ta tuli tagasi XXXXXXXXX augustis 2004 ja oli siis juba rase; hageja tahtis lapsendada, kuigi teadis, kelle oma laps tegelikkuses on; allkirja andmist 12.08.2008 avaldusele ega riigilõivu maksmist ei mäleta, allkiri on tema kirjutatud, kuid eesti keelest ei saa ta aru ega oska selles keeles kirjutada; aastal 2008 oli ta tablettide mürgitusega haiglas. Lisaks kuulati kostja taotlusel menetluses üle tunnistajatena kostja sõbrannad M. K. (t lk 90) ja J. M. (t lk 102-103) ning kostja vend A. K. (t lk 104). Kõik tunnistajad selgitasid, et nägid hagejat (kas isiklikult või fotolt) esmakordselt aastal 2007 ja mingist varasemast 5 pooltevahelisest tutvusest ei tea. Hageja esitas dokumentaalsete tõenditena mõlema poole poolt allkirjastatud avalduse kohtule (t lk 59-61) ja riigilõivu maksmist tõendava maksekorralduse (t lk 62). Nimetatud avaldus kannab kuupäeva 12.08.2008, see oli esitatud avaldaja S. S. poolt Harju Maakohtu Kentmanni kohtumajale vanemakande kustutamiseks, sel oli puudutatud isikuna märgitud I. S. ja selles kinnitas puudutatud isik muu hulgas, et S. S. kandmisel R. S.i sünniakti isana S. S. ei teadnud, et ta ei ole R. S.i bioloogiline isa. Maksekorralduselt nähtub, et ülekande riigilõivu tasumiseks vanemakande kustutamise eest oli tasunud oma arveldusarvelt 12.08.2008 I. S.. Lisaks esitas hageja põlvnemise kindlakstegemise avalduse blanketi (t lk 112-113), mille hageja väite kohaselt pooled 13.11.2007 ühiselt täidetult perekonnaseisuasutusele esitasid. Kostja sellele hageja väitele vastu ei vaielnud. Muid tõendeid pooled oma väidete tõendamiseks ei esitanud.
3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosaliste esitatud väide on tõendatud või mitte. Alaealise lapse huvisid puudutavas vaidluses peab kohus eelkõige silmas pidama lapse seaduslikke huve.

§ 50

lg 2 kohaselt on vanem kohustatud oma lapse õigusi ja huve kaitsma, sama sätte lg 4 kohaselt ei või vanem vanema õigusi teostada vastuolus lapse huvidega. ÜRO lapse õiguste deklaratsiooni art 3 alap 1 kohaselt tuleb lastega seonduvas tegevuses seada esikohale lapse huvid. Lastekaitse seaduse (LaKS) § 3 kohaselt on lastekaitse põhimõtteks alati ja igal pool seada esikohale lapse huvid.

1. Kolleegium on seisukohal, et maakohus jõudis õigesti tõendite kogumi analüüsi tulemusena lõppjäreldusele, et 13.11.2007 avaldust esitades pidi hageja teadma, et tegelikkuses ei ole ta selle lapse isa. Tõendamist ei leidnud sellised faktilised asjaolud, milliste alusel oleks hagejal olnud mingigi mõistlik alus pidada ennast kostja XX.XX.XXXX sündinud lapse bioloogiliseks isaks. Poolte vande all antud seletused on selles osas vastuolulised (et millal ikkagi esmakordselt tutvuti, kas suvel-sügisel 2004 või 23.06.2007) ja seega nende alusel otsustust teha ei ole võimalik. Apellant on kaebuses meelevaldselt laiendanud kostja vande all antud seletust, kui loeb sellest välja, et kostja möönis, et pooled jätkasid 2007.aastal kohtumisi, mis algasid 2004.aasta kohtumisest. Vande all antud seletuses kostja eitas täielikult mingitki kohtumist aastal
2. Tunnistajate näol on tegemist isikutega, kes teavad hagejat aastast
3. Apellant on seisukohal, et tunnistaja M. K. ütlused selle kohta, et kostjal võisid olla suhted teiste meestega, kellest tunnistaja ei tea ning et tunnistaja ei tea, kas pooltel oleks võinud olla üheöösuhe enne, kui tutvuti A., ei anna veendumust, et sellist üheöösuhet ei saanud poolte vahel olla. Kolleegium nõustub sellise järeldusega, kuid samas ei tõenda tunnistaja sellised ütlused, et pooltel selline suhe aastal 2004 tõepoolest oli.
4. Õige on apellandi väide, et maakohtu otsus ei sisalda kohtu hinnangut 12.08.2008 avalduse ja sellele lisatud maksekorralduse ning põlvnemise kindlakstegemise avalduse kui dokumentaalsete tõendite kohta, kuid selle menetlusliku möönduse saab ringkonnakohus ise kõrvaldada. Maakohtu lõppjäreldus seejuures ebaõigeks ei muutu. 12.08.2008 avaldusel ja maksekorraldusel on tõepoolest kostja allkiri ja see sisaldab kinnitust, et 13.11.2007 avalduse esitamise ajal ei teadnud hageja, et ta ei ole lapse bioloogiline isa. Samas on kolleegium seisukohal, et tegemist ei ole piisavalt veenva tõendiga, milline annaks aluse teha otsustus sellises alaealise lapse huvisid ja kogu edaspidist elu puudutavas olulises küsimuses nagu on seda tema vanema kohta sünniakti tehtud kanne. Viidatud avalduse ja sellega koos esitatud maksedokumendi tõenduslikku väärtust alandavad kolleegiumi jaoks järgmised asjaolud: 1) see oli küll 6 esitatud kohtule, kuid menetlusse seda ei võetud, kuna apellandi selgituste kohaselt ei tasutud juurde kohtu poolt nõutud täiendavat riigilõivu, seega ei ole selle avalduse sisu ja vastavus allakirjutanute tahtele kohtu poolt kontrollitud; 2) mõlemad pooled kinnitasid vande all, et 2008.aastal oli kostja haiglas seoses rahustite/tablettide tarbimisega, seega ei saa jätta tähelepanuta kostja vande all antud seletust selle kohta, et ta ei mäleta avaldusele allkirja andmist, riigilõivu tasumist ega teadnud avalduse sisu; 3) kostja seletuse, et ta ei teadnud avalduse, millele alla kirjutas, sisu, teeb usutavamaks asjaolu, et kostja on kohtuistungitel (12.05.2009 maakohtus, 16.11.2009 ringkonnakohtus) kasutanud kohtu vannutatud tõlgi abi ja suhelnud kohtuga vene keeles; seega on usutav, et ta ei saa eesti keelest aru; 12.08.2008 avaldus oli vormistatud juriidilises eesti keeles.
5. 13.11.2007 avalduse ärakirja tsiviilasja materjalide hulgas ei ole. Samas ei ole kostja vaidlustanud, et täideti ja esitati nimelt selline avalduse vorm, mille hageja esitas kohtule 11.05.2009 (t lk 112-113). Seega kinnitasid mõlemad perekonnaseisuasutusele, et hageja on lapse isa. Küll aga ei tõenda sellised kinnitused, et hageja samal ajal tegelikkuses ei võinud ega saanud teada, et tegemist ei ole tema poolt eostatud lapsega. Käesolevas menetluses ei leidnud tõendamist ükski asjaolu, mis oleks andnud hagejale mõistliku eelduse pidada ennast bioloogiliselt kostja noorema lapse eostajaks.
6. Perekonnaseadus eristab lapse põlvnemise bioloogilist ja õiguslikku tähendust. Bioloogiliselt põlvneb laps isast, kes on tema eostanud (

§ 38

lg 3), kuid vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused tulenevad lapse põlvnemisest, mis on lisaks ka tõestatud seaduses sätestatud korras (sama sätte lg 1). Vastavalt

§ 41

lg-le 1 tehakse lapse põlvnemine isast, kes ei ole lapse emaga abielus, kindlaks lapse isa ja ema ühise kirjaliku avalduse alusel, mille nad isiklikult esitavad perekonnaseisuasutusele ning sama sätte lg 5 kohaselt teeb perekonnaseisuasutus sünniakti kande lapse isa kohta. Kande tegemisega on vastav isik kantud lapse sünniakti ja sellega tehtud kindlaks lapse põlvnemine õiguslikult (Riigikohtu lahendid nr 3-2-3-20-96 12.09.1996, nr 3-2-3-33-96 05.12.1996). Kuni on kehtiv vanemakanne lapse sünniaktis, seni ei oma lapse bioloogiline põlvnemine iseenesest õiguslikku tähendust. See omandab õigusliku tähenduse juhul, kui annab aluse isikule vaidlustada vanemakannet. Käesolevas vaidluses lapse bioloogiline põlvnemine õiguslikku tähendust ei omandanud, sest tulenevalt

§ 44lg-st 5 ei andnud alust vanemakande vaidlustamiseks.

Seega ei saa hagejal olla õiguslikku huvi tuvastada iseseisva tsiviilõigusliku nõudena lapse (bioloogilist) põlvnemist ja maakohus jättis hagi ka selles osas õigesti rahuldamata. Tulenevalt TsMS § 368 lg-le 1 võib hageja esitada tuvastushagi, kui tal on õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamise vastu õiguslik huvi.

1. Apellatsioonkaebuses sisalduvad väited algatatud väärteo- ja kriminaalasjade menetlustest ja nendega seonduvatest asjaoludest jätab kolleegium tähelepanuta, kuna need ei oma tähtsust käesoleva vaidluse lahendamisel.
2. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad kaebuse menetlemisega seotud kulud TsMS § 171 lg 1 kohaselt apellandi kanda. Ande Tänav Tiit Kollom Imbi Sidok 7