) § 30 lg 1 3 sätestab, et leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohutus või millega tunnistatakse kohutuse olemasolu, on võlatunnistus. Kostjal oli kohutus tasuda auto eest järelmaks 21 500 krooni ja selle kohta kootati võlaleping ehk võlatunnistus. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaande I-s osas (Kirjastus Juura, Tallinn 2006) on kommentaari autorid asunud
lg 1 osas seisukohale, et võlatunnistus on iseseisev abstraktne kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Võlatunnitusega tagatakse emajoones põhikohustuse täitmist ning see lihtsustab võla sissenõudmist.
lg 2 kohaselt peab kohustatud isiku poolt antud võlatunnitus olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hageja on kohtule esitanud oma nõude alusena võlalepingu (t lk 50), mis on koostatud 29.04.2006.a. Nimetatud lepingu koostamise aega kinnitas ka A. Vxxxx, kelle ütluste kohaselt sai pärast võlalepingu tegemist teoks ka Fordi ja A. Vxxxxxx kuulunud bussi Gasell vahetustehing (mõlemapoolne müügitehing). Ka Ford Scorpio müügileping, kus müüjaks oli A. Axxxx ja ostjaks A. Vxxxx, kannab sama kuupäeva 29.04.2006 (t lk 97). Kostja ei ole millegagi tõendanud oma väidet, et tagastas auto selle müüjale I. Nxxxxxx või hagejale, kuna sellel olid tehnilised vead. Tunnistaja A. Sxxxxxxxx ütluste kohaselt oli kostja talle väitnud, et andis auto tagasi, sest ei saanud seda oma nimele kanda. Auto oli vaja kostja nimele registreerida, et vahetada seda mikrobussi vastu, mis oli tal juba ka välja vaadatud. Fordi tagastamist konkreetselt tunnistaja ei näinud, teab vaid kostja vastavat väidet. Tunnistaja A. Vxxxx ütlused kinnitavad asjaolu, et ta ostis suulise lepingu alusel Ford Scorpio kostjalt 29.04.2006.a (nagu eelpool märgitud on lepingus müüjaks märgitud A. Axxxx). Tunnistaja ütluste kohaselt avaldas soovi Fordi müüa ja andis sõiduauto talle üle just kostja. Eeltoodu kohaselt on paljasõnalised ka kostja väited, et tal ei võimaldatud Fordi ARK-is oma nimele registreerida. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et auto registrijärgne omanik A. Axxxxoli koos autoga andnud müümisel I. Nxxxxxx kaasa kirjaliku ostumüügilepingu, millel olid tema andmed ja allkiri, leping läks koos auto ja auto tehnilise passi teise poolega üle I. Nxxxxxx kostjale, kes omakorda andis selle koos autoga üle A. Vxxxxxx, kes siis ka nimetatud lepingu lõpuni täitis ja kasutas seda sõiduki enda nimele vormistamiseks (t lk 97). Sõiduauto müügi puhuks ei näe seadus ette kohustuslikku lepingu vormi. Auto uue omaniku nimele registreerimiseks nõuab ARK aga kirjalikku dokumenti: Vabariigi Valitsuse 21.07.2005.a määruse nr 197 Riikliku liiklusregistri pidamise põhimääruse § 14 lg 3 p 2 kohaselt on andmete liiklusregistrisse kandmise alusdokumendiks muuhulgas ka sõiduki, väikelaeva, alla 12-meetrise kogupikkusega laeva või jeti omandamist või õigustatud kasutamist tõendav dokument. Kostja vastuväite kohaselt puudub hagejal nõudeõigus. Võlalepingus on võlausaldajaks märgitud hageja ja võlgnikuks kostja. Kohus tuvastas eelpool, et võlaleping koostati sõiduauto Ford Scorpio müügihinna võlgnevuse kohustuse fikseerimiseks. Samuti on tuvastatud, et müüjaks oli Ixxxx Nxxxxxxa ostjaks kostja. Ixxxx Nxxxxxütluste kohaselt soovis ta, et võlakohustuse sõlmiks tema poeg, hageja Mxxxx Nxxxx ja et ka raha tuleks kanda tema arvele. I. Nxxxx arvates sai poeg asjaajamisega paremini hakkama. Kohus leiab, et tunnistaja I. Nxxxxxloovutas oma nõude hagejale.
lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda tervikuna või osaliselt üle teisele isikule. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt astub nõude loovutamisel uus võlausaldaja senise võlausaldaja asemele. Kostja sai nõude loovutamisest teada kui vormistati võlalepingut. Seega on hagejal nõudeõigus kostja vastu, sest ta sai selle nõude loovutamise teel oma isalt Ixxxx Nxxxxxx. 4 Menetluse käigus on leidnud tuvastamist, et 29.04.2006.a võlalepingus on ebaõige asjaolu, et kostja on saanud hagejalt 21 500 krooni sularahas.
lg 1 kohasel lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Eelpool leidis tõendamist, et võlaleping sõlmiti müügihinna tasumise kohustuse kohta ja tegelikkuses laenusuhet poolte vahel ei olnud. Võlalepingu kohaselt tuli kohustus täita osadena, kusjuures viimase makse tähtajaks oli 30.10.2006.a. Kostja kohustust ei täitnud ja eelpool käsitletu alusel asub kohus seisukohale, et kostjal oli täitamata kohustus hageja ees summas 21 500 krooni, milline summa tuleb kostjalt välja mõista. Võlalepingus on pooled kokku leppinud viivise tasumisega viivitamisel: 0,5% maksmata summalt päevas kui mitte vähem kui 35 krooni päevas.
lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 esimese lause kohaselt on võlausaldajal õigus nõuda tasumisega viivitamisel viivist ning
lg 1 kolmanda lause kohaselt võib juhul, kui lepinguga on ette nähtud seadusjärgsest määrast kõrgem viivise määr, kohaldada lepingus kokku lepitud viivise määra. Pooled on viivisemäära võlatunnistuses kokku leppinud. Hageja arvestuse kohaselt on ta arvestanud viivist viimase makse tasumise tähtajast 30.10.2006.a ja leidnud, et kostja on hagi esitamise ajal viivituses 2 aastat. Kokku on hageja arvestanud viiviseks 25 200 krooni (720 päeva x 35.-), kuid vähendanud seda alla põhinõude summa. Kohus leiab, et hageja poolt esitatud viivise arvestus on õige ja hagejal on õigus viivise nõuet vähendada. Kostjalt tuleb välja mõista viivis summas 21 499 krooni. Kohtukulude jaotus TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti. Hageja on hagi esitamisel tasunud riigilõivu. Kohus määras tunnistaja A. Axxxxxxx välja maksmiseks riigivahenditest tunnistaja tasu 640 krooni. Nimetatud kulu on vastavalt TsMS § 143 p 1 asja läbivaatamise kulu. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Lähtudes TsMS § 162 lg 2 ja 3 jätab kohus hageja kohtukulud täies ulatuses kostja kanda. Samuti mõistab kohus kostjalt välja riigi poolt kantud asja läbivaatamiskulud summas 640 krooni. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Maimu Laumets Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.