← Eesti

3-02-35/41

Obsah (5)§ 6§ 23§ 221§ 22§ 7

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Viive Ligi ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. oktoober 2009 Tallinn Haldusasja number 3-02-35 M

) § 7 lg 1 teise osa nõudeid. M. Künnapile erastatud maa on edasi müüdud ja kinnistatud, mistõttu ei võimalik olukorda ennistada. Maa erastamine sai võimalikuks õigusvastase akti 3

(11)3-02-35 väljaandmise tõttu. Kaebajate maa tagasi saamise õigust on rikutud pöördumatult ja nad soovivad kahju hüvitamist. Selles väljendub kaebajate põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks. Korraldus on õigusvastane oma faktilise ja õigusliku motivatsiooni loogilise sidumatuse tõttu. Rikutud on ka Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 49 nõudeid. A. Tofer lahkus
  1. a Saksamaale. Arvestades ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamist alates 12.10.2006 ja Riigikohtu üldkogu 10.03.2008 lahendis nr 3-3-2-1-07 toodud seisukohti, palusid kaebajad 17.03.2008 Tallinna Maa-ametil jätkata menetlust, kuna lahendamata on vaid maa tagastamise või kompenseerimise küsimus. Tallinna Maa-amet leidis 18.04.2008 kirjas nr 6-8/390, et ilma täiendavate seadusandja rakendusaktideta selline võimalus puudub ja menetlust ei alustata enne kohtumenetluse lõppemist.
  2. Tallinna Linnavalitsus vaidles kaebustele vastu ja palus jätta need rahuldamata. Tallinna Linna RSN TK 12.09.1986 otsusega nr 380 eraldati maa-ala asukohaga Xxxxxxxx xxx xx pindalaga 1695 m
  3. Krundiplaani kinnitas peageodeet 23.02.
  4. Samal ajal koostati maa looduses eraldamise akt. Nähtuvalt KS Dünamo EV Nõukogu Spordirajatiste Keskuse poolt tellitud tööst nr 1-86094 „Arhitektuuriajaloolised eritingimused ja arhitektuuriajalooliselt väärtuslike detailide inventariseerimine“ ja Xxxxxxxx xxx xx asuva pansionaadi "Dünamo" rekonstrueerimisprojektist (töö nr 92408) on elamu Xxxxxxxx xxx xx valminud
  5. a. Tallinna Linna TK Arhitektuuri ja Planeerimise Peavalitsuse 24.08.1987 kirjaga nr 172 Xxxxxxxx xxx xx elamu hotelliks rekonstrueerimise kohta täiendati arhitektuur-planeerimise ülesannet AP-121-86, mille kehtivust pikendati kuni 31.12.
  6. Tallinna Arhitektuuri ja Linnaplaneerimise Amet nõustus 15.10.1991 kirjaga nr 95 pikendama elamu taastamiseksrekonstruktsiooniks väljastatud arhitektuur-planeerimise ülesannete AP-121-86 ja AP-12186/87 kehtivust kuni 31.12.
  7. Dünamo pansionaadi tööprojekt koostati eskiislahenduse alusel, mis kinnitati Tallinna Arhitektuuri ja Linnaplaneerimise Ameti 05.02.1993 otsusega nr 14, registreerimisnumbriga
  8. Tallinna Ehitusregistri 19.02.2003 õiendi nr 548 kohaselt Xxxxxxxx xxx xx ehitise rekonstrueerimiseks-renoveerimiseks 08.07.1993 väljastatud ehitusluba nr 18327 kehtib.

§-de 7, 20, 21 ja 22 alusel on ehitise omanikul õigus erastada ostueesõigusega krunt, millele oli seaduslikus korras välja antud ehitusluba.

§ 6

lg 3 (kuni 31.12.2002 red) kohaselt on hoone või rajatis sama seaduse tähenduses maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) § 38 tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-14-02). Seega saab õiguspärane ehitusluba olla ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamise aluseks.

§ 6

lg-s 3 on sätestatud ehitise määratlus

tähenduses. PES § 38 kohaselt on ehitis hoone või rajatis. Hoone on maapinnaga püsivalt ühendatud, katuse, välispiirete ja siseruumiga ehitis. Määruses nr 144 käsitletakse ehitisena maapinnaga püsivalt ühendatud hoonet ja rajatist PES § 38 lg-te 2 ja 3 tähenduses, samuti lõpetamata ehitist ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. Maareformi reguleerivad õigusaktid ei nõua, et kohalik omavalitsus peaks kontrollima, kas ehitise püstitamist on alustatud. Maareformi mõistes on ehitis võrdsustatud ehitusloaga. Tallinna Ehitusregistri andmetel Xxxxxxxx xxx xx ehitise rekonstrueerimiseks-renoveerimiseks väljastatud ehitusluba kehtib. Ka Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-28-99 leiti, et kuna ehitusluba antakse tähtajaliselt, s.o ehitamise perioodiks, siis tulenevalt PES §-dest 53 ja 58 lõpeb ehitusloa kehtivus üldjuhul ehitise valmimisega ja kohaliku omavalitsuse poolt ehitisele kasutusloa andmisega. Tulenevalt

§ 23

lg-st 2 ning arvestades Riigikohtu lahendite nr 3-3-1-36-99 ja 3-3-1-4599 seisukohti, saab maa tagastamise küsimuse otsustada alles pärast maa ostueesõigusega erastamise küsimuse otsustamist. Maa-ameti väljastatud restitutsiooniteatistes kinnistu numbrite 4

(11)3-02-35 349 ja 349H ekslik märkimine ei anna alust korralduse õigusvastaseks tunnistamiseks. Kuna maal asuv ehitis oli pansionaat, määrati maa sihtotstarbeks ärimaa. Kaevatava korraldusega ei lahendatud kaebajate vara tagastamise küsimust. Vastustaja sai 25.02.2003 järelpärimisele Venemaa Siseministeeriumilt 08.04.2003 vastuse, millest nähtuvalt oli A. Tofer Saksamaale ümberasunute nimekirjas ning lahkus Eestist riikidevaheliste lepingute alusel 10.01.
  1. Kirjale lisatud nimekirjast nähtuvalt on deklaratsiooninumbrite all 2358 ja 2359 nii Tofer August kui ka Tofer Antonina. Seega ei ole selge, kas kaebajatele kuulukski vaidlusalune vara tagastamisele. Siiani puudub selgus ja õiguslik regulatsioon, mida kohalik omavalitsus peaks järgima.
  2. Tallinna Halduskohtu 30.12.2008 otsuse p-ga 1 rahuldati kaebused täielikult, p-ga 2 tunnistati Tallinna Linnavalitsuse 10.10.2001 korraldus nr 4254-k õigusvastaseks, p-ga 3 tehti Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutus viia kaebajate 23.12.1991 maa tagastamise avalduse lahendamise menetlus mõistliku aja jooksul lõpule, p-ga 4 jäeti menetluskulud poolte kanda. Põhimõtteliselt on õige, et maa ostueesõigusega erastamise küsimus otsustatakse enne maa tagastamise küsimuse lahendamist. Vastavalt

§-le 13, kui maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kompenseeritakse see maa hindamise seadusega sätestatud korras. Seega, kui kaevatud korraldus on õiguspärane, ei ole kaebajate õigusi sellega rikutud, sest neil on õigus kompensatsioonile. Kui õigusvastaselt võõrandatud maa on õigusvastaselt lubatud M. Künnapile erastada ning selle maa edasimüümise ja käesolevaks ajaks täisehitamise tõttu ei ole võimalik enam maa tagastamine kaebajatele, võib neil olla tekkinud varaline kahju, kuna maa turuväärtus on reeglina suurem kui selle eest määratav kompensatsioon. Seega ei saa välistada kaebajatel põhjendatud huvi olemasolu kaevatava korralduse õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Xxxxxxxx xxx xx, pindalaga 1695 m2 kohta 23.02.1987 kinnitatud ehituskrundi plaanist nähtub, et nimetatud maa-ala eraldati Tallinna Linna RSN TK 12.09.1986 otsusega nr 380. Spordiühing Dünamo, kelle õigusjärglane on ES Põhjakotkas, kavandas pansionaadi ehitamist kinnistule ning 08.07.1993 anti välja ehitusluba nr 18327 ja koostati rekonstrueerimisprojekt. ES Põhjakotkas taotles 15.12.1997 Xxxxxxxx xxx xx kavandatava pansionaadi juurde maa ostueesõigusega erastamist. Ehitise omanikul on õigus erastada ostueesõigusega krunt, kui erastamiseks taotletaval maal asub

§ 6

lg 3 tingimustele vastav ehitis, pooleliolev ehitis või seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. Tulenevalt eeltoodust ja Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-14-02 märgitust saab õiguspärane ehitusluba olla ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamise aluseks. Vastustaja viidatud Riigikohtu otsus nr 3-3-1-28-99 tehti PES kehtivuse ajal, PES jõustus alles 22.07.1995. Tallinna Linnavolikogu 01.07.1993 määrusega kehtestatud Tallinna ajutise ehitusmääruse p 113 kohaselt kehtis ehitusluba kaks aastat selle andmise päevast. Puuduvad andmed, et ehitusluba oleks pikendatud või antud välja uus. Seega on õige kaebajate väide, et 08.07.1993 väljastatud ehitusluba nr 18327 ei ole kehtiv. On ebaselge, mille põhjal on Tallinna Ehitusregister 01.03.2000 õiendis nr 3890 ja 19.02.2003 õiendis nr 548 viidanud Xxxxxxxx xxx xx ehitise rekonstrueerimiseks-renoveerimiseks väljastatud ehitusloale kui kehtivale. PES § 39 järgi ehitamine on ka ehitise lammutamine. 24.01.2001 teatas ES Põhjakotkas Tallinna Hooneregistrile, et vastavalt asendiplaanile on Xxxxxxxx xxx xx elamu nr 1 ja kuur nr 4 projektijärgsete tööde teostamiseks lammutatud, ja palus viia vastav muudatus registrisse, kuid hiljem väljastatud teatistest nähtuvalt jättis hooneregister muudatused fikseerimata. 19.02.2001 sõlmisid ES Põhjakotkas ja M. Künnap Xxxxxxxx xxx xx hoonete ostu-müügi lepingu, mille p-s 2.2.1 kinnitas M. Künnap, et ta on lepingu eseme põhjalikult üle vaadanud ning on teadlik selle ehituslikust ja tehnilisest seisukorrast. Lepingu sõlmimise aluseks oli Tallinna Hooneregistri 14.02.2001 õiend nr 3414, milles kinnitati, et hooneregistris on registreeritud 5

(11)3-02-35 aadressil Xxxxxxxx xxx xx elamu ja kuur
  1. a andmete alusel, samas spordiseltsi kui omaniku esindaja kinnitas oma allkirjaga, et need andmed vastavad tegelikkusele. Ka 10.12.2001 sõlmitud ehitise pandilepingus kinnitas M. Künnap, et temale kuuluvad Xxxxxxxx xxx xx asuvad kahekorruseline elamu eluruumide pinnaga 28,8 m2, neto ja kasuliku pinnaga 63,2 m2 (kasutuspiirang: kasutusloata ehitis) ja kuur, milles on kasulikku pinda 21,0 m2 ja netopinda 21,0 m2 (kasutuspiirang: omavoliline ehitis). Tegelikult nimetatud krundil õiendites ja lepingutes märgitud ehitisi ei olnud. Vaatamata ES-lt Põhjakotkas saadud teatele on hooneregister korduvalt väljastanud õiendi sellel krundil elamu ja kuuri olemasolu kohta. Eskiisprojekti seletuskirjast nähtuvalt on hoone projekteeritud tulekahjus hävinud kahekordse puithoone asemele, kasuliku pinnaga 739,4 m2, asendiplaanilt olemasolevaid ehitisi ei nähtu. Juba
  2. a pärit Xxxxxxxx xxx xx krundi plaanilt nähtub vare kohal, kuhu projekteeriti pansionaati. Seetõttu on mõistetav, et mais 1999 tegi Tallinna Kesklinna Valitsus ettekirjutuse korrastada hooned Xxxxxxxx xxx xx hiljemalt 15.05.
  3. Hoonete korrastamise asemel need lammutati. Tallinna Kesklinna Valitsus keeldus 27.06.2001 Xxxxxxxx xxx xx ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramise kooskõlastamisest, kuna krundil elamu puudub ja see lammutati juba enne 19.02.2001 ostumüügilepingu sõlmimist. Neil asjaoludel on väär korralduse juurde kuuluvas seletuskirjas tuginemine Tallinna Hooneregistri tõendile elamu ja kuuri olemasolu kohta, liiatigi kui samas viidati AS Elisor
  4. a koostatud katastriüksuse plaanile, millel puuduvad ehitised, välja arvatud üks kuur. Ekslik on ka seletuskirja väide, et Xxxxxxxx xxx xx paikneva kinnistu K-349 kohta on vastu võetud negatiivne otsus nr
  5. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsus nr 7463 puudutas Lawn Tennise ja Hockey Klubi ning Xxxxxxxx xxx xx krunti ja hooneid ning oli asjassepuutumatu. M. Künnap ei omandanud ES-lt Põhjakotkas 19.02.2001 ostu-müügilepingus märgitud ehitisi, mistõttu puudus tal alus taotleda maa erastamist. Kui krundil paikneski üks kasutusest välja langenud kuur, ei saanud selle juurde erastada maad, liiatigi mitte suuruses 1704 m
  6. Vastustaja tõdes, et maa ostueesõigusega erastamise õiguse olemasolu tuvastamiseks tuleb kontrollida, kas erastamiseks taotletaval maal asub ehitis või on maad võimalik erastada seaduslikus korras väljaantud ehitusloa alusel. Vastustaja jättis vajalikud kontrollimised tegemata. Seega on kaevatav korraldus õigusvastane ja teeb võimatuks kaebajatel saada nimetatud maad tagasi. Kõnealuse ärimaa omanikuna on 29.10.2002 kantud kinnistusregistrisse OÜ Marvel Holding, kelle taotlusel algatati Tallinna Linnavalitsuse 18.12.2002 korraldusega nr 3104-k Xxxxxxxx xxx xx detailplaneeringu koostamine eesmärgiga muuta maa sihtotstarvet – ärimaast elamumaaks ja määrata ehitusõiguse ulatus korterelamu ehitamiseks. Sealjuures lähteülesandest nr 1176 nähtuvalt oli mainitud kinnistu endiselt hoonestamata, käesolevaks ajaks on see aga täis ehitatud. Vastustaja ei ole täitnud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti 49, sest kaebajad said alles 25.11.2002 maa tagastamise toimikuga tutvudes teada maa erastamisest M. Künnapile. Selle ajani puudus vastustajal ka teadmine, et vara endine omanik A. Tofer on Saksamaale ümberasunu. Arvestades Riigikohtu üldkogu ORAS § 7 lg 3 osas tehtud 28.10.2002, 12.04.2006, 06.12.2006 ja 10.03.2008 otsuste ja Riigikohtu halduskolleegiumi 14.05.2008 otsuse seisukohti, sh asjaolu, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12.10.2006, kaebajate suhtes on jõus positiivne subjektiotsus, kuid vastustaja ei ole võtnud vastu korraldust nende maa tagastamise avalduse suhtes, on vastustaja olnud kaks aastat põhjuseta tegevusetu. Sõltumata käesoleva asja lõpptulemusest pidi vastustajale olema selge, et avalduse lahendamisel tuleb kõne alla üksnes maa kompenseerimine. Vastustajale tuleb teha ettekirjutus kaebajate taotluse lahendamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6
(11)3-02-35
  1. Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus, jätta uue otsusega kaebused rahuldamata ja mõista kaebajatelt välja vastustaja esimese astme kohtus kantud menetluskulud ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv. 1) Apellatsioonkaebuses korrati halduskohtule esitatud seisukohti ja leiti, et kaevatava korralduse andmise ajal oli olemas seaduslikus korras väljastatud ehitusluba ja asja sisulisel lahendamisel oleks ebaõige tugineda asjaolule, et ehitusluba on kehtivuse kaotanud. Kohtupraktika on tunnustanud maa ostueesõigusega erastamise õigust isegi seadusliku aluseta püstitatud, kuid pikaajalises kasutuses olnud ehitise juurde (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-43-04). 2) Tõendatud ei ole Xxxxxxxx xxx xx asuvate ehitiste lammutamine enne M. Künnapile müümist. Seda väidet kinnitavad OÜ Arhitektuuribüroo JVR 26.06.2004 koostatud 14 korteriga elamu Xxxxxxxx xxx xx asendiplaan ja ehitustööde 10.06.2005 päevik nr 0168977 ning Tallinna Kesklinna Valitsuse 19.02.2001 kiri nr 1-22/
  2. Xxxxxxxx xxx xx asunud ehitised (vundament ja paekivist abihoone – kuur) kuulusid maa ostumüügi lepingu sõlmimise ajal M. Künnapile. Kuur on käsitatav ehitisena ehitusseaduse ja maareformi seaduse mõistes ning kuuri olemasolu krundil ei ole kaebajad vaidlustanud. Tõendatud on seegi, et kaevatava korralduse andmise ajal paiknes kinnistul ka osa peahoonest ehk vundament, mille kordategemiseks oleks vastustaja pidanud

§ 6

lg 31 alusel määrama teenindamiseks vajaliku maa, tähtaja ehitise kordategemiseks ja maa erastama (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-8207 ja Tallinna Ringkonnakohtu 08.09.2008 lahend nr 3-06-1168). Kuna vundament on käsitatav ehitisena ehitusseaduse mõistes, siis kirjeldatud menetluse tulemusena oleks omavalitsus olnud kohustatud maa erastama. Kaebajatel ei olnud õigust maad tagasi saada ei 1993.,

  1. ega
  2. aastal. Järelikult ei ole erastamise korraldus õigusvastane. Vastustaja lähtus maa ostueesõigusega erastamisel ka Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-82-07 väljendatud põhimõttest ja tuvastas Xxxxxxxx xxx xx krundil ehitiste – kuuri ja elamu vundamendi – olemasolu, mis välistas maa tagastamistaotluse lahendamise enne

§ 6

lg-s 31 sätestatud hinnangu andmist ehitiste seisukorrale ja vastava menetluse läbiviimist. Ka halduskohus möönis, et krundil paiknes kuur. Seda, et Xxxxxxxx xxx xx krundil olid veel 11.02.2001 ja 27.06.2001 seisuga säilinud paekivist kuur (abihoone) ja elamu vundament, tõendavad ka Tallinna Kesklinna Valitsuse 11.02.2001 ja 27.06.2001 kirjad. 3) Teenindusmaa määrati kooskõlas määruse nr 144 p-ga 4 kaalutlusõiguse alusel. Erastatud maa ei ole põhjendamatult suur ja kohtu vastupidine seisukoht on põhjendamata.

§ 221

lg 6 ja § 7 lg 51 koostoimes sätestavad, et elamu teenindamiseks vajaliku maa hulka arvatakse kogu elamuomaniku õiguspärases kasutuses olnud maa. Maakasutus loetakse õiguspäraseks muuhulgas siis, kui maa kasutamiseks andmise otsus on pädeva organi või ametiisiku poolt vastu võetud enne ORAS jõustumist. Seega kuulus erastamisele kogu Tallinna Linna RSN TK 12.09.1986 otsusega nr 380 Xxxxxxxx xx xx elamuomaniku kasutusse antud maa. 4) Kaevatav korraldus ei riku kaebajate õigusi, sest kõnealune kinnistu on erastatud õiguspäraselt ja kaebajatel on õigus saada tagastamisele mittekuuluva maa eest kompensatsiooni. 5) Kaebajate maa tagastamise avaldusi polnud võimalik pika aja jooksul lahendada nende õigusi puudutavas regulatsioonis esinenud selgusetuse ja puudulikkuse tõttu. ORAS § 17 lg 5 järgi peab vara tagastamise menetluses tuvastama, kas küsitud vara pole mitte kompenseeritud. Kuna tõendite saamisega Saksamaa arhiividest tegeleb Rahandusministeerium ja kaebajate õiguseellasi puudutavad materjalid ei ole seni saabunud, ei ole vastustaja tagastamise küsimuse lahendamisel põhjendamatult viivitanud. Kaebajate taotlused lahendatakse peale Saksamaalt andmete saamist ja nende alusel. 6. M. Boothi, T. R. Toferi, K. A. Pooleri, J. Linnebergi ja A. Boothi vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1) Tallinna ajutise ehitusmääruse p 126 kohaselt kaotab ehitusluba kehtivuse, kui töödega ei ole alustatud 1 aasta jooksul arvates vastava loa väljaandmisest, või kui tööd ei ole lõpetatud loa andnud organi poolt etteantud või lepingutes märgitud tähtajaks. Sama määruse p 127 nägi ette, et 7

(11)3-02-35 loa kehtivust, samuti nende tööde lõpetamise tähtaegu, võib loa andnud organ mõjuvatel põhjustel pikendada kuni ühe aasta võrra. Sellist pikendust vormistatud ei ole. Et praktiliselt mingeid töid Xxxxxxxx xxx xx maal ei toimunud, kinnitavad Tallinna Ehitusregistri 01.03.2000 õiend nr 3890 ja 19.02.2003 õiend nr
  1. Seega ei saa olla ehitusluba seadustatud seoses selle faktilise aktsepteerimisega kellegi poolt veel ka pärast kehtivuse lõppu. 2) Kinnistul Xxxxxxxx xxx xx võis mingil ajal olla lagunenud kivist kuur. Kindlasti ei ole aga tõendatud selle kuuri kuuluvus M. Künnapile. Vundamenti sel ajal ei eksisteerinud. M. Künnapil puudus erastamisõigus, kuna ta reaalselt ei omanud Xxxxxxxx xxx xx kinnistul mingeid ehitisi. Eeltoodud väidet ei lükka ümber ka vastustaja apellatsioonkaebusele lisatud tõendid. OÜ Arhitektuuribüroo JVR 26.06.2004 tööna Xxxxxxxx xxx xx koostatud asendiplaani lahtris „Märkused“ p-s 1 märgiti, et planeeringuala tugiplaanina on kasutatud maamõõdubüroo Geomark 28.02.2002 koostatud alusplaani (töö nr 4606), mille vastavust situatsioonile on kohapeal kontrollitud. Selle töö koopialt nähtub, et sel ajal oli krundil kuuri vare kinnistu parempoolses nurgas (vt lisa 1). Mingeid jälgi vundamendist plaanil ei ole. 3) Kuna erastamise otsuse vastuvõtmiseks oli vaja moodustada katastriüksus, tellis Põhjakotkas 15.10.1999 AS-lt Elisor töö. Töö nr G-165-99 valmis 25.10.1999 ja selle andmed kinnitati Tallinna Linnaplaneerimise Ametis. Plaanil ei ole peale krundi parempoolses nurgas asuva kivist kuuri aluspinnaga 35 m2 teisi ehitisi või varemeid (mis olid 1987 plaanil). AS Elisor tööd arvestati ka kaevatavas korralduses. Andmed selle kivist kuuri püstitamise aja ja omanike suhtes puuduvad. Seda kuuri ei olnud arvel ka hooneregistris. 4) OÜ Marvel Holding, esitades Tallinna Linnavalitsusele 22.04.2002 taotluse detailplaneeringu algatamiseks, märkis punktis 4.3, et Xxxxxxxx xxx xx kinnistu on hoonestamata. Seega ei ole selge, millal tekkis kinnistule kivikuur, kuid olemasolevad tõendid ei kinnita selgelt ehitiste olemasolu maa erastamise ajal. Igal juhul on aga haldusorgan erastamise juures jätnud vajalikul määral täitmata oma selgitamiskohustused. Just see põhjustas käesoleva vaidluse. 5) ES Põhjakotkas ja M. Künnapi vahel 19.02.2001 sõlmitud ostu-müügi lepingu objektiks oli ühekorruseline kuur, milles kasulikku ja aluspinda 21 m
  2. Selliste mõõtudega pappkattega puust kuur oli arvel ka hooneregistris. ES Põhjakotkas ei ole aga müünud ja M. Künnap ostnud kivist kuuri aluspinnaga 35 m2, mille varemed paiknesid kinnistul. Samuti puudus ostu-müügi lepingu sõlmimisel väidetavalt müüdud kahekorruseline elamu eluruumide pinnaga 28,8 m2, kasuliku pinnaga 63,2 m2, mis asja materjalidest nähtuvalt oli juba
  3. a varemetes. Kui vastustaja väidab, et just sellest ehitisest oli järel vundament, mida näitas
  4. a krundiplaan, ei vasta see tõele. Vundament
  5. a krundiplaanil paikneb krundi keskel, M. Künnapi väidetavalt omandatud kahekorruseline elamu aga krundi ühes nurgas. 6) Kuur ja elamu, mille kohta ES Põhjakotkas ja M. Künnap sõlmisid 19.02.2001 ostu-müügi lepingu, ei olnud hooneregistri andmetel uued, vaid paiknesid kinnistul ilmselt juba enne sõda, ja pidid seega olema omandireformi objektid. Kuna ORAS § 18 sätestas omandivormi muutmise keelu omandireformi ajal, polnud spordiseltsil võimalik neid ehitisi M. Künnapile müüa. Kuna vastav müügileping oli kehtetu, ei saanud M. Künnapile sellest tehingust tekkida ei omandiõigust ehitistele ega vastavalt ka õigust erastada maad ehitiste juurde, mis talle kuuluda ei saanud. 7) Vara endine omanik oli nn järelümberasuja. Lähtudes Riigikohtu üldkogu 10.03.2008 lahendis nr 3-3-2-1-07 toodud seisukohast, et Saksamaale ümberasunute õigusvastaselt võõrandatud varale kehtis kuni 12.10.2006 keeld selle vara tagastamisele, kompenseerimisele või erastamisele, on küsitav kaevatava korralduse seaduspärasus ka sellest aspektist.
  6. Ringkonnakohtu istungil loobus Tallinna Linnavalitsus apellatsioonkaebusest osas, milles taotleti halduskohtu otsuse punkti 3 tühistamist. Kaebajate esindaja oli nõus apellatsioonimenetluse osalise lõpetamisega. Tallinna Linnavalitsuse 10.02.2001 korralduse nr 4254-k õiguspärasuse küsimustes jäid poolte esindajad ringkonnakohtule kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. 8
(11)3-02-35 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Esmalt lahendab ringkonnakohus Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebusest osalise loobumise avalduse. HKMS § 38 kohaselt kohaldatakse apellatsioonkaebusest loobumisele tsiviilkohtumenetluse sätteid. TsMS § 644 lg 1 kohaselt võib apellant apellatsioonkaebusest loobuda kuni asja arutamise lõpetamiseni. Tallinna Linnavalitsus loobus kohtuistungil apellatsioonkaebusest osas, milles palus tühistada kohtuotsuse punkti 3 talle ettekirjutuse tegemise kohta viia kaebajate 23.12.1991 maa tagastamise avalduse lahendamise menetlus mõistliku aja jooksul lõpule. Kuna kaebajad ei ole esimese astme kohtu otsuse peale edasi kaevanud, võtab ringkonnakohus loobumise vastu ja lõpetab apellatsioonimenetluse osas, milles Tallinna Linnavalitsus apellatsioonkaebusest loobus. TsMS § 644 lg-te 3 ja 6 alusel märgib ringkonnakohus järgmist. Apellatsioonkaebusest loobumise korral loetakse, et apellant ei ole apellatsioonimenetluses menetlustoiminguid teinud. Apellatsioonkaebusest loobumise korral ei saa apellant esitada enam uut apellatsioonkaebust sama apellatsioonieseme kohta ja kannab apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud.
  2. Halduskohus tunnistas õigusvastaseks Tallinna Linnavalitsuse 10.02.2001 korralduse nr 4254-k, millega määrati M. Künnapile kuulunud ehitiste teenindamiseks vajalik maa Xxxxxxxx xxx xx pindalaga 1704 m2 ja otsustati erastada see maa ostuõigusega M. Künnapile. Korralduse p-s 5 märgiti, et ostueesõigusega erastataval maal asuvad ehitised kuuluvad M. Künnapile vastavalt Tallinna Hooneregistri 15.03.2001 tõendile nr 3369/5435 ja 19.02.2001 sõlmitud ostumüügilepingu ning rendilepingu lõpetamise kokkuleppele (notariaalregistri nr 1248). Järelikult tugineb kaevatav korraldus Xxxxxxxx xxx xx asuvate ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramise ja maa M. Künnapile ostueesõigusega erastamise kohta 19.02.2001 sõlmitud ostu-müügi lepingule, mitte ES-le Põhjakotkas 08.07.1993 välja antud ehitusloale nr 18327, mistõttu ehitusloa küsimus ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust. Seda, et ehitusloa küsimus ei oma kaevatava korralduse õiguspärasusele hinnangu andmisel tähtsust, möönsid ka poolte esindajad ringkonnakohtu istungil.
  3. Halduskohus asus tõendeid hinnates seisukohale, et M. Künnap ei omandanud ES-lt Põhjakotkas 19.02.2001 ostu-müügilepingus märgitud ehitisi, kuna neid reaalselt ei eksisteerinud. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu poolt tõenditele antud hinnanguga. Halduskohus seadis kahtluse alla Tallinna Hooneregistrist väljastatud õienditel kajastatud andmete vastavuse tegelikkusele põhjusel, et Tallinna Hooneregister ei viinud ES Põhjakotkas 24.01.2001 avalduse nr 1-11/23 alusel registrisse sisse muudatusi. ES Põhjakotkas avaldusest ja sellele lisatud asendiplaanilt (I kd tl 30-31) nähtub, et projektijärgsete tööde teostamiseks on lammutatud elamu nr 1 (hoone aluse pinnaga 184 m2) ja selle kõrval asuv kuur nr 4 (hoone aluse pinnaga 23 m2), alles on krundi paremal nurgas asuv elamu nr 2 (hoone aluse pinnaga 43 m2) ning elamu nr 2 ja kuuri nr 4 vahel olev kuur nr 3 (hoone aluse pinnaga 21 m2). Kuna notarile 19.02.2001 ostumüügilepingu sõlmimisel esitatud Tallinna Hooneregistri 14.02.2001 õiendil nr 3369/3414 kinnitati ES Põhjakotkas omandiõigust elamule (hoone aluse pinnaga 43 m2) ja kuurile (hoone aluse pinnaga 21 m2), siis ei saanud hooneregistris lammutatud ehitiste kohta muudatuste sisse viimata jätmine (elamu kohta hoone aluse pinnaga 184 m2 ja kuuri kohta hoone aluse pinnaga 23 m2) tuua kaasa samal krundil asuva elamu (hoone aluse pinnaga 43 m2) ja kuuri (hoone aluse pinnaga 21 m2) kohta ebaõigete andmete väljastamist. 9
(11)3-02-35 19.02.2001 ostu-müügilepingu objektiks oleva kuuri olemasolu Xxxxxxxx xxx xx krundil kaevatava korralduse andmise ajal tõendavad korralduse aluseks olev katastriüksuse plaan (AS Elisor töö nr G-165-99 - katastriüksuse moodustamise toimiku lk 12), Tallinna Kesklinna Valitsuse 19.02.2001 kiri nr 1-22/597 Tallinna Maa-ametile (mille kohaselt asub Xxxxxxxx xxx xx krundil ainult paekivist abihoone - I kd tl 38) ja Tallinna Kesklinna Valitsuse 27.06.2001 kiri nr 1-22/2289 Tallinna Maa-ametile (milles väideti, et 19.02.2001 ostu-müügilepingus märgitud ehitistest (elamust ja kuurist) oli elamu koos vundamendi maapealse osaga lepingu sõlmimise ajaks lammutatud). Kuuri paiknemist krundil möönis ka halduskohus otsuses. Lisaks eeltoodule kinnitavad 19.02.2001 ostu-müügilepingu objektiks oleva kuuri olemasolu Xxxxxxxx xxx xx krundil kaevatava korralduse andmise ajal nii vastustaja poolt ringkonnakohtule esitatud OÜ Arhitektuuribüroo JVR 2004. aastal koostatud 14 korteriga elamu Xxxxxxxx xxx xx asendiplaan, millel on kuuri asukohas kajastatud lammutatav hoonestus, väljavõte 10.06.2005 ehitustööde päevikust nr 0168977, millest nähtub lammutus, kui ka kaebajate esindaja esitatud 28.02.2002 koostatud Xxxxxxxx xxx xx maa-ala plaan tehnovõrkudega, millel on kuuri asukohta märgitud „vare“. Mõistet „vare“ kasutatakse erinevas seisukorras ehitise kohta. Tulenevalt eeltoodust on tõendatud Xxxxxxxx xxx xx krundil kuuri kui ehitise (nii maareformi seaduse kui ka ehitusseaduse mõttes) olemasolu ja M. Künnap sai selle omanikuks 19.02.2001 ostu-müügilepingu alusel. Nimetatud ehitise olemasolu välistab

§ 6lg 2 p 3 kohaselt maa tagastamise õigustatud subjektidele.

  1. Vastuseks kaebajate esindaja väitele elamu vundamendi paiknemise kohta krundi nurgas märgib ringkonnakohus, et vundamendi asukoht haldusasjas esitatud plaanidel erineb seetõttu, et endise kinnistu nr K-349H piirid ei lange kokku Tallinna Linna RSN TK 12.09.1986 otsusega nr 380 määratud krundi piiridega.
  2. ES Põhjakotkas ei rikkunud 19.02.2001 M. Künnapiga Xxxxxxxx xxx xx asuvate ehitiste ostu-müügilepingut sõlmides ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud õigusvastaselt võõrandatud vara võõrandamise keeldu. ORAS § 18 lg 1 järgi oli kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni (sealhulgas kohtueelse või kohtuliku vaidluse lõppemiseni) riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara võõrandada või asjaõigusega koormata, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Xxxxxxxx xxx xx asuvate hoonete kui omandireformi objektiks oleva vara suhtes oli tagastamise küsimus otsustatud Tallinna Linnavalitsuse 08.11.1996 korraldusega nr 2838-k, mida ei ole vaidlustatud. Ringkonnakohus märgib siinjuures, et nõuded ehitiste suhtes õigusvastaselt võõrandatud ehitiste tagastamiseks omandireformi õigustatud subjektidele ja nõuded ehitiste suhtes ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamiseks erinevad oluliselt. Ehitiste tagastamiseks peavad ehitised ORAS § 12 lg 8 kohaselt olema säilinud endisel individualiseeritaval kujul.

§ 22

lg-st 1 tulenevalt võivad maad ostueesõigusega erastada ehitiste omanikud.

§ 6

lg-te 3 ja 31 kohaselt on hooneks maapinnaga püsivalt ühendatud ehitised ehitusseaduse tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba, kusjuures ehitisena ei käsitata ajutisi hooneid ning lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi. Viimati nimetatud ehitised tuleb omanikul korda teha või kõrvaldada kohaliku omavalitsuse määratud tähtpäevaks. 13. Kuna õigusvastaselt võõrandatud maal asusid teisele isikule kuuluvad ehitised, pidi kohalik omavalitsus enne maa tagastamise otsustamist tegema otsuse selle kohta, kas viia läbi ehitise juurde maa ostueesõigusega erastamine (

§ 6

lg 2 p 3, § 22 lg 1) või ehitiste kordategemiseks tähtaja andmine, ehitiste kõrvaldamine või sundvõõrandamine (

§ 6lg 31). Käesoleval juhul väitis vastustaja, et lähtus maa erastamisel Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-82-07 väljen10

(11)3-02-35 datud seisukohtadest, hindas maaüksusel asunud ehitiste seisukorda

§ 6

lg 3 nõuetele vastavaks ega pidanud vajalikuks määrata tähtpäeva ehitiste kordategemiseks. Kohalik omavalitsus on maa erastanud ja hooned on lammutatud, mistõttu ei ole enam võimalik kontrollida, kas kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsus ehitiste seisukorra kohta oli õiguspärane või mitte. 14. Vastavalt

§ 221

lg-le 6 määrab erastatava maa suuruse ja piirid vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse ja piiride muutmine on planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas. Tiheasustusega alal asuvale elamule määratakse teenindamiseks vajaliku maa suurus ja piirid sama seaduse § 7 5. ja 51. lõikes sätestatud alustel.

§ 7

lg 52 kohaselt määratakse muude ehitiste teenindamiseks vajalik maa juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse ja piiride muutmine on planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas. Xxxxxxxx xxx xx krunt suurusega 1695 m2 oli kindlaks määratud Tallinna Linna RSN TK 12.09.1986 otsusega nr 380. 15. Ringkonnakohtu hinnangul on kaevatava korraldusega M. Künnapile maa ostueesõigusega erastamine

§ 7

lg-te 1, 5 ja 51, § 20 lg 1, § 21, § 22 lg 1, 221 lg-te 1 ja 6, § 222, § 23 lg-te 1, 2, 3, 5 ja 6 ning Vabariigi Valitsuse 30.06.1996 määrusega nr 267 kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise korra alusel toimunud õiguspäraselt.

  1. Neil põhjendustel tühistab ringkonnakohus kaevatava halduskohtu otsuse Tallinna Linnavalitsuse 10.10.2001 korralduse nr 4254-k õigusvastaseks tunnistamise osas ning teeb selles osas uue otsuse, millega jätab kaebused Tallinna Linnavalitsuse 10.10.2001 korralduse nr 4254-k õigusvastaseks tunnistamise nõudes rahuldamata.
  2. HKMS § 93 lg 4 näeb ette, et kui kõrgema astme kohus muudab alamalseisva kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Tallinna Linnavalitsus taotles halduskohtus OÜ-le Advokaadibüroo Concordia õigusabi eest tasutud 38 055 krooni välja mõistmist ja esitas kulude kandmist tõendavad dokumendid. Vaatamata asjas uue otsuse tegemisele ja kaebuste osalisele rahuldamata jätmisele ei pea ringkonnakohus põhjendatuks kaebajatelt vastustaja esimese astme kohtus kantud menetluskulude välja mõistmist, sest käesolev kohtuasi ei välju Tallinna Linnavalitsuse igapäevase põhitegevuse raamidest. Tallinna Linnavalitsus ei ole käesolevas asjas toonud välja selliseid erandlikke asjaolusid, mille tõttu oleks nende poolt olnud haldusvälise õigusabi kasutamine asjas vältimatu.
  3. Tallinna Linnavalitsuse taotlus mõista kaebajatelt välja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv summas 250 krooni tuleb HKMS § 92 lg 2 alusel rahuldada osaliselt, proportsionaalselt apellatsioonkaebuse rahuldamisega. Seoses apellatsioonkaebusest osalise loobumisega jääb riigilõiv summas 125 krooni Tallinna Linnavalitsuse enda kanda ja kaebuse esitajatelt tuleb välja mõista riigilõiv summas 125 krooni ehk 25 krooni igalt kaebuse esitajalt. Viive Ligi Ruth Virkus Lilianne Aasma 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.