3-09-1427/10

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-09-1427 Otsuse kuupäev

1. november 2009 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Indrek Kivi kaebus Tartu Vangla toimingu (raadio kasutamise mittelubamine) õigusvastasuse tuvastamise ja ettekirjutuse tegemise nõudes
2. november 2009 kohtuistungil Asja läbivaatamine Menetlusosalised Kaebuse esitaja Indrek Kivi Vastustaja Tartu Vangla esindaja Eva Panksepp Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Poolte menetluskulud jätta nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so kuni 30.12.
3. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud
4. Indrek Kivi viibis alates 09.06.2009.a vahistatuna Tartu Vanglas ja esitas 17.06.2009.a vanglale taotluse CD-kassettmagnetofoni Denver kasutamiseks. Tartu Vangla 30.06.2009.a otsusega on keeldutud loa andmisest. Tartu Vangla teatas 21.07.2009.a kirjaga Indrek Kivile, et taotlus jäeti vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 93 lõike 3 alusel rahuldamata, kuna vahistatul on lubatud kambris kasutada ainult isiklikku raadiot või televiisorit.
5. Indrek Kivi esitas 02.07.2009.a Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks. 1 Kaebaja nõue
6. Kaebuse kohaselt piiras Tartu Vangla tema põhiõigusi, kuna vangla ei lubanud tal vahistatuna kasutada kompaktset raadiot koos CD mängija ja makiga. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja eirab põhiseaduse (edaspidi PS) § 11 ja üldist võrdsusõigust, kuna inimestel peaks olema sarnastes olukordades samad õigused. Vaatamata sellele, et kohus võttis kaebajalt vabaduse, olid tal muud õigused ikka olemas. Kaebajale keelati kompaktne raadio, kuid tänapäeval on suurem osa raadiotest kompaktsed ning ta peab eraldi raadio ostma. Kinnipeetavaid koheldakse erinevalt, süüdimõistetud saavad omada raadiot aga eeluuritavad ei saa. Kaebaja leiab, et Tartu Vangla toimib õigusvastaselt, kui ei luba temale kambrisse isiklikuks kasutamiseks makk-raadiot. Vastustajale tuleb teha kohustav ettekirjutus. Vastustaja vastuväited
7. Tartu Vangla leiab, et kaebus on põhjendamatu ning vaidleb sellele vastu. Isiku suhtes õigusvastaselt käitumine tähendab, et isikul ei võimaldata või piiratakse ilma õigusliku aluseta kasutada temale õigusandlikes aktides antud õigust. Tartu Vangla nõustub kaebajaga osas, et põhiseaduses sätestatud isiku õigust, kasutada vabalt oma isiklikku omandit, saab piirata ainult põhiseadusega kooskõlas oleva seaduse alusel. Samas ei ole kaebajale Tartu Vanglas keeldutud elektriseadme kasutusloa andmisest omavoliliselt ning Tartu Vanglas kehtivatele normidele tuginedes, nagu väidab kaebaja, vaid keeldumise alus tulenes vangistusseadusest, mis on vastu võetud menetluskorda järgides, seega Põhiseadusega kooskõlas. VangS § 41 lg 2 esimese lause kohaselt allutatakse kinnipeetava, karistusjärgselt kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus seaduses toodud piirangutele. VangS § 93 lg 3 kolmanda lause kohaselt on vahistatul vanglateenistuse1 nõusolekul lubatud kambris isiklik raadio või televiisor. Nimetatud säte on selge ning üheselt mõistetav, et vahistatul võib vanglas kambris isiklikuks kasutamiseks olla ainult raadio või televiisor, loetelu on ammendav ning teistsuguseid, k.a kombineerituid elektroonikaseadmeid vaba aja veetmise vahendina vahistatutele seadusega ette nähtud ei ole. Teistsuguse tõlgenduse korral puuduks vajadus seadusega vahistatutele lubatud vaba aja veetmise vahendite osas eriregulatsiooni kehtestamiseks ning neile kohalduks VangS § 90 lg 1 alusel VangS § 31 lg 2 sätestatud süüdimõistetule antud õigus omada vastava loa korral kambris isiklikku raadiot, televiisorit, video- või helikassettmagnetofoni või muud vabaaja veetmiseks vajalikku eset. Seaduseandja on pidanud vajalikuks kehtestada vahistatute suhtes nn vaba aja veetmise vahendite osas eriregulatsioon ning seda Tartu Vangla kaebaja suhtes ka kohaldas. Kaebaja on vahistatu staatuses ning viibib Tartu Vanglas alates 09.06.2009.a. I.Kivi esitas Tartu Vanglale taotluse, milles palus endale luba kambris isikliku raadio "Denver" kasutamiseks. Tema taotluse menetluse käigus selgus, et tegemist ei ole mitte ainult raadio vaid elektroonikaseadmega, millel on nii raadio, CD-mängija kui ka kassettmagnetofoni funktsioonid. Tuginedes VangS § 93 lg 3 sätestatule jäeti I.Kivi taotlus rahuldamata ning luba tema poolt taotletud elektriseadme kasutamiseks ei antud. 2 Tartu Vangla oli õigustatud kaebajale makk-raadiot kambrisse mitte lubama, kuna kaebajal, kui vahistatud isikul puudub seadusandlikest aktidest tulenev subjektiivne õigus nõuda vanglalt taotluse rahuldamist. Samale seisukohale on asunud ka Tartu Ringkonnakohus oma 12.detsembri 2008.a otsuses nr 3-08-1043, kus ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et VangS § 93 lg 3 kohaselt on vahistatul vaba aja veetmise vahenditest kambris lubatud vaid isiklik raadio või teler ja muud vaba aja veetmise vahendid ei ole vahistatule lubatud ning seega on Tartu Vangla vaidlustatud toiming õiguspärane. Tuginedes eeltoodule taotletakse halduskohtumenetluse seadustiku(edaspidi HKMS) § 26 lg 1 p 6 alusel kaebuse rahuldamata jätmist. Kohtuistungil täiendab vastustaja esindaja vastustaja seisukohta ja leiab, et kaebajal puudub põhjendatud huvi kohtult taotletava konstateeringu suhtes, kuna ta on alates 23.10.2009.a kinnipeetav, sest 23.10.2009.a jõustus Harju Maakohtu kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-
8. Sellest ajast alates saab kaebaja taotleda elektroonikaseadmeid vaba aja veetmiseks kambrisse tingimusel, et ta hüvitab elektriga seonduvad kulud. Seega langeb ära põhjendatud huvi. Kohtu põhjendused ja otsus
9. Halduskohus on seisukohal, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuseks pooltele märgib kohus, et vastustaja poolt käesolevas asjas läbi viidud haldusmenetlus ei vasta õigusselguse põhimõttele. Kaebaja on selle tõttu formaalselt õigustatult vaidlustanud halduskohtus vastustaja toimingut, millega keelduti kaebaja taotluse rahuldamisest. Nähtuvalt asja kohtuliku menetluse käigus kogutud tõenditest ei piira kaebaja õigusi aga vastustaja toiming, vaid haldusakt, millega on keeldutud kaebaja taotluse rahuldamisest. Halduskohus on seisukohal, et kaebaja õigusi piirab Tartu Vangla ametniku 30.06.2009.a otsus (tl 18), mis on vormistatud kaebaja poolt esitatud taotluse blanketil. Vastustaja ei ole põhjendanud, millistest asjaoludest lähtuvalt on peetud vajalikuks samas asjas langetada veel ka teine otsus, mis on 21.07.2009.a vormistatud kirjana (tl 17), kuid mis sisaldab haldusaktile omaseid rekvisiite vaidlustamisviite näol. Seega ei vasta vastustaja poolt läbi viidud haldusmenetlus õigusselguse põhimõttele. Halduskohus on aga seisukohal, et puudused vastustaja poolt läbi viidud haldusmenetluses ei ole mõjutanud asjas tehtud otsust, mille tõttu ei saa kaebus kuuluda ka sel alusel rahuldamisele. Vastustaja poolt antud otsus vastab HMS § 54 haldusaktile esitatud nõuetele ja on õiguspärane, sest otsus on kooskõlas otsuse andmiseks olnud materiaalõigusega. Seega ei riku vastustaja otsus ka lõppkokkuvõttes kaebaja õigusi ega piira tema vabadusi, mille tõttu jätab kohus kaebuse rahuldamata. Vastustaja ei ole kaebajat võrreldes teiste vahistatutega kohelnud ebavõrdselt. Üldise võrdsusõiguse riivega on tegemist sel juhul, kui koheldakse ebavõrdselt sarnases olukorras viibivaid isikuid. Kehtiva objektiivse õiguse kohaselt ei ole vahistatud ja süüdimõistetud isikud (kinnipeetavad) võrdses olukorras, mille tõttu ei ole vastustaja rikkunud kaebaja suhtes võrdsusõiguse põhimõtet. Kaebaja suhtes on põhivabadusi 3 piiratud kooskõlas kehtiva õigusega, mille tõttu on alusetud kaebaja viited põhiõiguste rikkumisele. Kaebajal puudub põhjendatud huvi kohtult taotletava konstateeringu suhtes, sest kaebaja taotluse suhtes antud õigusakt on õiguspärane ning ta ei ole enam vahistatu staatuses, mille tõttu jääb kaebus tuvastamisnõude osas rahuldamata. Kuna vastustaja on vaidlusaluses küsimuses andnud õiguspärase haldusakti, puudub alus ka vastustajat kohustava ettekirjutuse tegemiseks. Kaebaja on kohtusse selles osas pöördunud alusetult, kuna kaebajal on kohustamiskaebuse osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Kaebaja on haldusmenetluses alusetult deklareerinud õigust kohesele kohtulikule kaitsele (tl 18), kuna selle kohustamisnõude osas on seadusega kehtestatud kohustuslik vaidluse kohtueelse lahendamise kord. Kaebuse alusetu menetlemise kohtus on tinginud vastustaja ebajärjekindel tegevus haldusmenetluse käigus. Kuna aga vastustaja otsus on lõppkokkuvõttes õige, puudub alus kaebuse rahuldamiseks. Osundatud faktilistel ja õiguslikel alustel jätab kohus kaebuse kui põhjendamatu HKMS § 26 lõike 1 punktist 6 tuleneva volitusnormi alusel rahuldamata.
10. HKMS § 92 lõikest 1 tulenevalt peab vastustaja menetluskulud kandma kaebaja. Kuna vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude kaebajalt välja mõistmist, jäävad poolte kohtukulud seoses kaebuse rahuldamata jätmisega poolte endi kanda. Roby Koik kohtunik 4