KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 5. november 2009, Tallinn Hal

) ette nende isikute represseerituks või represseerituga võrdsustatud isikuks tunnistamist, kes olid sunnitud läbima kohustusliku ajateenistuse Eestit okupeerinud riikide relvajõududes.

§ 9

punkti 1 kohaselt keeldutakse represseeritu tunnistuse väljaandmisest, kui isik ei vasta

§ 2lõikes 1 või 2 ja § 4 lõike 2 punktis 1 sätestatud tingimustele.

Sotsiaalkindlustusamet jättis 20.03.2009 vaideotsusega nr 1 rahuldamata A. Raidi vaide Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniameti 10.02.2009 otsuse peale. 3. Andres Raid esitas 20.04.2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniameti 10.02.2009 otsuse nr 201629 ja Sotsiaalkindlustusameti 20.03.2009 vaideotsuse tühistada ning kohustada Sotsiaalkindlustusametit vaatama kaebaja 14.01.2009 taotlus uuesti läbi. Kaebaja leidis, et Eesti Vabariik Euroopa Liidu liikmesriigina peab juhinduma rahvusvahelistest konventsioonidest, antud juhul Genfi konventsioonis sätestatust. Kuna välislepingu sätted on Eesti seaduste suhtes ülimuslikud, ei saa pelgalt viidetega

-le keelduda kaebajale represseeritu tunnistuse väljaandmisest. Eesti Vabariigi poolt ratifitseeritud Genfi 1949. a (IV) konventsiooni (RT II 1999, 20, 120) artikli 51 kohaselt ei või okupeeriv riik sundida kaitstud isikuid teenima oma relvajõududes või nende abiteenistustes. Mis tahes surve ja propaganda vabatahtlikuks värbamiseks on keelatud. Artikkel 147 loeb kaitstud isiku vaenuliku riigi relvajõududes teenima sundimise konventsiooniga kaitstud isiku vastaseks raskeks rikkumiseks. Kaebaja sundimist teenima vaenuliku riigi relvajõududes tõendab tema sõjaväepilet. Üldisest sõjaväekohustusest keeldumiseks võimalused praktiliselt puudusid, kohustus tulenes otseselt seadusest, keeldumine oleks toonud kaasa veel suuremaid kannatusi. ENSV Kriminaalkoodeksi § 78 järgi võidi sõjaväeteenistusest kõrvalehoidumise eest karistada kuni viieaastase vabadusekaotusega ja ka pärast sellise karistuse kandmist tuli läbida sõjaväeteenistus reeglina eriti rasketes tingimustes. Olles sunnitud teenima kaks aastat okupeeriva riigi sõjaväes, sealhulgas osa ajast teise suveräänse riigi (Egiptus) territooriumil ajal, kui toimus relvakonflikt Egiptuse ja Iisraeli vahel, on kaebaja suhtes pandud toime Genfi konventsiooni kohaselt raske rikkumine. Asjaolu, et Eesti seadus määratleb represseeritu mõiste kitsendavalt, ei saa olla aluseks tunnistuse väljastamisest keeldumiseks.

on vastuolus Genfi konventsiooniga ja lähtuda tuleb viimatinimetatust. 4. Sotsiaalkindlustusamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Ükski rahvusvaheline konventsioon ei ole kohustanud Eesti Vabariiki võtma vastu

-st ega hüvitama teiste riikide poolt tekitatud repressioonikahjusid. Eesti Vabariigil ei ole kohustust hüvitada Eestit okupeerinud riikide poolt 16.06.1940–20.08.1991 õigusvastaselt represseeritud isikule tekitatud ülekohut selle sõna laiemas tähenduses, mistõttu näe ka

ette kõigile represseerimise all kannatanud isikutele sellega põhjustatud kahju hüvitamist. Seadusandja on pädev otsustama, milliste kriteeriumide alusel represseeritud isikuid määratleda ja kelle olukorda leevendada.

§ 2lõiked 1 ja 2 loetlevad kõik juhtumid, mille alusel on 2

ei näe ette isiku represseerituks ega sellega võrdsustatud isikuks tunnistamist pelgalt seetõttu, et ta läbis okupantriigi kohustusliku sõjaväeteenistuse.

1. Järelevalvet teostava asutusena asja menetlusse arvamuse andmiseks kaasatud Sotsiaalministeerium märkis, et Genfi
2. a (IV) konventsioon ei ole selline välisleping, mis reguleeriks isikute represseerituks tunnistamist, mistõttu ei ole

ka sellega vastuolus. Konventsioonist ei tulene lepingupoolele, kes oli okupeeritud ning kelle kodanikke teine lepingupool kohtles konventsioonis sätestatu vastaselt, kohustust tunnistada neid isikuid hiljem represseerituks. Riigikogul kui seadusandjal on õigus sätestada isikute ring, kellele represseeritu tunnistus väljastatakse ning kellele laienevad sellest tulenevad soodustused. 6. Riigi esindajana asja menetlusse arvamuse andmiseks kaasatud Justiitsministeerium täheldas, et kohtu pädevuses ei ole küsida õiguslikku hinnangut seaduse tõlgendamisel tekkinud probleemide osas.

eesmärk ei ole ega saagi olla kõigi Genfi konventsioonis määratletud repressioonide reguleerimine. Eristada tuleb represseeritu mõistet üldises tähenduses ning

tähenduses.

§-s 2 on toodud ammendav loetelu isikutest, keda loetakse represseerituks

mõistes. 7. Tallinna Halduskohus jättis 01.07.2009 otsusega kaebuse rahuldamata ning kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniameti vaidlustatud otsus on kooskõlas okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isikute seadusega, kaebaja ei vasta

§ 2

lõigetes 1 või 2 või § 4 lõikes 1 ettenähtud tingimustele ning vastustaja keeldus seetõttu põhjendatult represseeritu tunnistuse väljastamisest. Genfi 1949. a (IV) konventsioon tsiviilisikute sõjaaegse kaitse kohta ei käsitle konventsioonis määratletud repressioonide all kannatanud isikute represseerituks tunnistamist ning konventsioonist ei tulene lepingupooltele kohustust tunnistada represseerituks isikuid, keda okupantriik kohtles konventsioonis sätestatud keelu vastaselt. Eesti ühinemisest Genfi konventsiooniga ei tulene Eesti Vabariigile kohustust hüvitada perioodil 16.06.1940–20.08.1991 Eestit okupeerinud riikide poolt kõigile õigusvastaselt represseeritud isikutele tekitatud ülekohut. Sellist kohustust ei tulene ka teistest rahvusvahelistest lepingutest.

§ 2

lõiked 1 ja 2 ning § 4 lõige 1 ei ole vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega.

eesmärk on õigusvastaselt represseeritud isikule tekitatud ülekohtu heastamine (§ 1 lõige 1). Seaduse eesmärk ei ole repressioonide määratlemine ja nende reguleerimine, samuti mitte represseeritud isikute represseerituks tunnistamine. Riik on pidanud vajalikuks tekitatud ülekohtu leevendamiseks näha ette täiendavad sotsiaalsed tagatised neile õigusvastaselt represseeritud isikutele, kelle puhul peeti esmavajalikuks toimetulekut parandavate soodustuste ja toetuste kehtestamist. Seadusandja oli pädev otsustama, milliste kriteeriumide alusel määratleda represseeritud isikud, kelle olukorda leevendada. Eesti Vabariik ei ole kohustatud hüvitama kõigile represseerimiste all kannatanud isikutele sellega põhjustatud kahju.

-s on selle seaduse tähenduses käsitatud represseeritutena isikuid, kelle puhul võib nende suhtes aset leidnud repressioonide iseloomust tulenevalt eeldada, et neil esineb enam probleeme toimetulekuga. Ebavõrdseks kohtlemiseks saab lugeda vaid erinevat kohtlemist meelevaldsel alusel. Käesoleval juhul on ebavõrdseks kohtlemiseks legitiimne eesmärk ja seaduslik alus.

tähenduses represseeritutele osaks saanud ülekohtu leevendamiseks selle seadusega mitmete soodustuste ja toetuste kehtestamine ei ole käsitatav põhiseaduse §-st 28 tuleneva riigi kohustuse täitmisena.

vastuvõtmine ei mõjuta PS §-st 28 tulenevate sotsiaalsete põhiõiguste kaitset. 3

alusel ei saa keelduda apellandile represseeritu tunnistuse väljaandmisest. Kohus on meelevaldselt asunud seisukohale, et Genfi konventsioon ei käsitle isikute represseerituks tunnistamist ja sellest ei tulene lepingupooltele kohustust tunnistada neid isikud represseerituteks, keda okupantriik kohtles konventsioonis sätestatud keeldude vastaselt. Määravat tähtsust ei oma asjaolu, et konventsioon ei kasuta represseeritu mõistet, vaid räägib kaitstud isikutest. Apellanti sunniti kriminaalkaristuse ähvardusel kaks aastat teenima okupeeriva riigi relvajõududes, sealhulgas osaliselt teise suveräänse riigi territooriumil seal toimunud relvakonflikti ajal. Kuna apellanti on õigusvastaselt represseeritud, tuleb talle väljastada sellekohane tõend. Keeldumise aluseks ei saa olla asjaolu, et represseeritu mõiste on Eesti seaduses sätestatud kitsendavalt, lähtuda tuleb Genfi konventsiooni põhimõtetest. Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse väljatöötamisel on eiratud nii põhiseadust kui ka Genfi konventsiooni. Represseerimise all kannatanud isik on loogiliselt õigusvastaselt represseeritu. 9. Sotsiaalkindlustusamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja jääb oma halduskohtus esitatud seletuste juurde ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega. 10. Sotsiaalministeerium on seisukohal, et A. Raidi taotlus represseeritu tunnistuse väljaandmiseks jäeti õiguspäraselt rahuldamata, sest ta ei vastanud ühelegi

§ 2lõigetes 1 või 2 või § 4 lõikes 1 sätestatud tingimusele.

Genfi (IV) konventsioon ei reguleeri isikute tunnistamist represseerituks ning seega pole

sellega vastuolus. Konventsioonist ei tulene okupeeritud riigile kohustust tunnistada okupeeriva riigi poolt konventsiooni sätete vastaselt koheldud kodanikke represseerituteks. Riigikogul oli õigus sätestada isikute ring, kellele represseeritu tunnistus väljastatakse ning kellele laienevad represseeritule ettenähtud toetused ja soodustused.

1. Justiitsministeerium ringkonnakohtule oma seisukohta apellatsioonkaebuse suhtes kirjalikult ei esitanud, kuid jäi ringkonnakohtu istungil esimese astme kohtus väljendatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
3. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et A. Raid oli sunnitud läbima kohustusliku ajateenistuse Nõukogude Liidu armees aastatel 1973–
4. Samuti on menetlusosalised ühel meelel, et nimetatud perioodil oli Eesti Vabariik okupeeritud NSV Liidu poolt ja viimane on iseenesest käsitatav okupantriigina (okupeeriva riigina) nii tsiviilisikute sõjaaegse kaitse
5. augusti
6. a Genfi (IV) konventsiooni kui ka okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse § 3 tähenduses. Vaidluse all pole samas ka asjaolu, et

§ 2lõigetes 1 või 2 või § 4 lõikes 1 ettenähtud tingimustele A. Raid ei vasta. 4

seda otseselt ette ei näe. 15. Ringkonnakohus peab kõigepealt vajalikuks selgitada, et represseerituks ei saa pidada ainuüksi isikut, kes on tunnistatud

§ 2

alusel represseerituks või sama seaduse § 4 kohaselt represseerituga võrdsustatud isikuks, vaid represseerituteks tuleb laiemas tähenduses pidada kõiki õigusvastaste repressioonide all kannatanud isikuid. Seejuures sõltumata sellest, kes on nende suhtes õigusvastaseid repressioone toime pannud, tegemist ei pea olema tingimata okupeeriva riigiga. Samas

§ 1

lõike 1 kohaselt on selle seaduse eesmärk leevendada Eestit okupeerinud riikide poolt

1. aasta
2. juunist kuni
3. aasta
4. augustini õigusvastastelt represseeritud isikutele tekitatud ülekohut. Selleks näeb seadus neile isikutele ette teatud soodustused, toetused ja pensioniõigused ning asjakohase tunnistuse ja Murtud Rukkilille märgi andmise. Kuigi

§ 1

lõige 2 näeb muu hulgas ette, et selle seadusega sätestatakse õigusvastaselt represseeritud isiku mõiste ning õigusvastaselt represseeritud isiku mõiste selles seaduses on määratletud rahvusvahelise õiguse alusel koos kõigi sellest tulenevate järeldustega, ei saa nimetatust siiski järeldada, et seaduse eesmärk on olnud kõikvõimalike õigusvastaste repressioonide all kannatanud isikute represseerituks tunnistamine.

1. Õige on halduskohtu ja vastustaja seisukoht, et Genfi (IV) konventsioonist ega ühestki muust rahvusvahelisest või Euroopa Liidu õigusaktist ei tulene Eesti Vabariigile kohustust tunnistada kõik õigusvastaste repressioonide all kannatanud isikud represseerituteks ja näha ette meetmed neile tekitatud ülekohtu heastamiseks. Tegemist ei ole ka olukorraga, kus isikut oleks õigusvastaselt represseerinud Eesti Vabariik. Seejuures on otseselt Genfi (IV) konventsioonile tuginemine üldse problemaatiline tulenevalt asjaolust, et NSV Liit okupeeris Eesti Vabariigi juba enne nimetatud konventsiooni jõustumist (konventsioon jõustus 21.10.1950), mil Eesti ei saanud veel ilmselgelt olla ka konventsiooni lepingupooleks. Samas konventsiooni artikli 2 lõike 2 kohaselt rakendatakse konventsiooni nimelt lepingupoole territooriumi osalise või täieliku okupeerimise korral, seda ka juhul kui okupatsioonile ei osutata relvastatud vastupanu. Eesti Vabariik on konventsiooni osaliseks alates 18.07.1993, mistõttu artikli 2 lõikest 2 tulenevalt konventsioon Eesti territooriumi varasema okupeerimise suhtes kohaldamisele ei kuulunud, olgugi, et konventsioon jõustus NSV Liidu suhtes 10.11.1954 (vt http://treaties.un.org/Pages/showDetails.aspx?objid=0800000280158b1a). Samuti näeb konventsiooni artikli 4 lõike 2 esimene lause ette, et konventsiooniga mitteseotud riigi kodanikke konventsiooniga ei kaitsta. Apellandiga tuleb küll nõustuda, et Genfi
2. a konventsioonid ja nende
3. a lisaprotokollid moodustavad rahvusvahelise humanitaarõiguse selgroo ning neis sätestatut saab tänapäeval pidada lausa universaalseteks printsiipideks, aga neist ei tulene siiski liikmesriikidele kohustust näha riigisiseses õiguses konventsiooni vastaselt koheldud isikutele ette täiendavaid õigusi või soodustusi, et heastada okupeeriva riigi poolt toimepandud õigusvastaste repressioonide tagajärgi. Eesti seadusandja oli pädev kaalutlusõiguse alusel otsustama, kas üldse ning kui jah, siis millist laadi ja millise intensiivsusega repressioonide all kannatanud isikute olukorda leevendada. 5

§ 2

lõikeid 1 ja 2 ning § 4 lõiget 1 ei ole põhjust pidada ka võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus olevaks. Ringkonnakohus leiab samuti, et apellandi suhtes toimepandud repressioonide intensiivsus ei ole üheselt võrreldav

§ 2

lõigetes 1 ja 2 ning § 4 lõikes 1 loetletutega, mistõttu apellanti ei ole meelevaldselt ebavõrdselt koheldud. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26.09.2007 otsus asjas nr 3-4-1-12-07, p 19). 17.

§ 8

lõike 1 kohaselt on represseeritu tunnistus dokument, mis tõendab isiku vastavust

§ 2

lõigetes 1 või 2 või § 4 lõikes 1 sätestatud tingimustele.

§ 9

näeb ette, et tunnistuse andja keeldub represseeritu tunnistust andmast, kui isik ei vasta

§ 2

lõigetes 1 või 2 või § 4 lõikes 1 sätestatud tingimustele või vastab

§ 2lõikes 3 või § 4 lõikes 2 sätestatud tingimustele.

Kuna vaidlust ei ole selle üle, et A. Raid

§ 2

lõigetes 1 või 2 või § 4 lõikes 1 sätestatud tingimustele ei vasta, keeldus Sotsiaalkindlustusameti Tallinna pensioniamet 10.02.2009 otsusega õigesti temale represseeritud isiku tunnistuse andmisest. 18. Ringkonnakohus rõhutab veelkord, et kuigi A. Raidi ei saa pidada represseerituks okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse tähenduses, ei saa sellest veel järeldada, et NSV Liit tema suhtes õigusvastaseid repressioone üldse toime ei pannud. Arvestades Genfi (IV) konventsiooni artikli 51 lõikes 1 ja artiklis 147 sätestatut, tuleb okupeeriva riigi poolt tema võimu all olevate, kuid tema kodanikeks mitteolevate isikute (st konventsiooni artikli 4 lõike 1 kohaste kaitstud isikute) sundimist teenima oma relvajõududes pidada iseenesest nende õigusvastaseks represseerimiseks ja nimetatud isikuid represseerituteks laiemas tähenduses. Isik võib olla okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isikuks ka juhul, kui tal puudub

§-s 8 ettenähtud tunnistus ja ta ei vasta ka selle saamiseks kehtestatud tingimustele. Represseeritu tunnistuse andmine on esmajoones vajalik selleks, et represseeritul või represseerituga võrdsustatud isikul oleks võimalik seaduses ettenähtud soodustuste ja eeliste kasutamiseks tõendada oma represseeritud isiku või represseerituga võrdsustatud isiku staatust.

aga ei näe ega peagi nägema ette kõigile õigusvastaste repressioonide all kannatanud isikutele vastava tunnistuse ning sellega seotud soodustuste ja eeliste andmist. 19. Eelneva põhjal ja HKMS § 46 lõike 1 punkti 1 alusel jääb A. Raidi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 01.07.2009 otsus muutmata. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna A. Raidi kaebus jääb täielikult rahuldamata, jäävad tema menetluskulud (riigilõiv) HKMS § 92 lõike 1 alusel tema enda kanda. HKMS § 93 lõike 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuna vastustaja ega kaasatud isikud menetluskulude väljamõistmist taotlenud ei ole, jäävad nende menetluskulud nende endi kanda. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 6