KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane
- august 2009, Jõhvi 3-09-1154 V. O kaebus Viru Vangla toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks
- juuli 2009 V. O ja Viru Vangla esindaja Jaanika Kõrgmaa Resolutsioon 1.Jätta V. O kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 04.06.2008 koostatud taotluses palus V. O luba kasutada kambris televiisorit, 10.06.2008 rahuldas Viru Vangla direktori asetäitja vangistuse alal taotluse (tl. 25). 18.11.2008 otsusega tunnistati televiisori kasutamise luba kehtetuks ja põhjendati seda määratud distsiplinaarkaristusega (tl. 6). 23.11.2008 esitas V. O otsuse kehtetuks tunnistamiseks vaide (tl.22-23), 02.03.2009 vaideotsusega nr.11-7/283 jättis Justiitsministeeriumi selle rahuldamata (tl. 7). 27.05.2009 esitas V. O Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (tl. 1-5), palus Viru Vangla toimingud tema isikliku televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamisel ja televiisori kambrist ära võtmisel õigusvastaseks tunnistada ning viitas Eesti Vabariigi põhiseaduse § 23 ja § 44 lg 1, haldusmenetluse seaduse § 53 lg 1 p 2 ja § 66 lg 2 p 3, vangistusseaduse § 15 lg 2 ja 4, § 31 lg 1 ja 2, vangla sisekorraeeskirja § 57 lg 1 ja§ 64’ kehtestatule. Seejuures ta leidis, et rikutakse tema subjektiivseid õigusi omandi vabale valdamisele, kasutamisele ja käsutamisele ja informatsiooni saamisele ning lisas, et televiisor ei kuulu vanglas keelatud esemete nimistusse, tema kasutas seda eesmärgipäraselt ega rikkunud õigusaktidest tulenevaid nõudeid, määratud distsiplinaarkaristus aga polnud kaalukas ja selle arvestamisega rikuti korduva karistamise keeldu. Oma huvi põhjendas ta sooviga tunnistada vaidlustatu õigusvastaseks ja esitada nõue tekitatud kahju hüvitamiseks. Viru Vangla kirjalikus vastuses (tl. 20-21) paluti jätta kaebus rahuldamata, selgitati oma seisukohti vangistusseaduse § 6 lg 1, § 31 lg 2, põhiseaduse § 23, haldusmenetluse seaduse § 66 lg 2 p 2 ja kaalutlusõiguse kohaldamise suhtes, kirjeldati kaebaja puhul arvestatud asjaolusid ning leiti, et kinnipeetaval pole subjektiivset õigust nõuda isiklikku vaba aja veetmise vahendit, sest tegemist on soodustava erandi tegemisega vangla direktori laiapiirilise kaalutlusõiguse alusel. 1 1 Kohtuistungil jäi V. O oma kirjalike väidete ja nõuete juurde ning selgitas täiendavalt, et televiisor on talle vajalik eesti keele õppimiseks ja informatsiooni saamiseks. Viru Vangla esindaja Jaanika Kõrgmaa jäi samuti kirjalikult esitatu juurde ja täiendusi ei esitanud. KOHTU PÕHJENDUSED Halduskohtumenetluse seadustiku § 7 lg 1 võimaldab haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamise nõuet esitada ainult juhul, kui selleks on põhjendatud huvi ja sama seadustiku § 26 lg 1 p 3 kohaldamiseks peab see huvi leidma kohtumenetluses ka tuvastamist. V. O on oma huvi põhjendanud sooviga tuvastada Viru Vangla vaidlustatud tegevuse õigusvastasus ja esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Esimesena nimetatu on tema nõude sisuks ega saa samaaegselt olla huvi põhjenduseks, iseseisvana on see piisav vaid avalikes huvides esitatud kaebuse puhul, vangistusseadus aga võimaldab kinnipeetaval esitada kaebust üksnes oma isiklike subjektiivsete õiguste kaitseks. Kahju hüvitamise nõude ettevalmistamine on iseenesest küll igati sobilik huvi põhjendus ja riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kehtestatust tulenevalt saab halduskohtu vahendusel nõuda ka mittevaralise kahju hüvitamist, kuid see on võimalik vaid süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, sõnumi saladuse rikkumise, kodu või eraelu puutumatuse, au või hea nime teotamise korral. Lisaks õiguste rikkumisele on vajalik veel ka kahju tekitaja süü ja põhjuslik seos kahju tekkimise ja seda põhjustanud õigusvastase tegevuse vahel. V. O väitis kohtuistungil, et televiisori kasutamise loa kehtetuks tunnistamine rikkus tema inimväärikust (tl. 37). On täiesti võimalik, et otsustus võtta ära õigus kasutada kambris isiklikku televiisorit oli kaebajale ebameeldiv, kuid kindlasti ei saanud see rikkuda tema inimväärikust ja tekitada talle sellist kahju, mille rahalist hüvitamist saaks nõuda riigivastutuse seaduse alusel. Oluline on veel ka see, et otsustus tunnistada televiisori kasutamise luba kehtetuks on oma loomult haldusakt, kuid V. O on piirdunud üksnes Viru Vangla tegevuse õigusvastaseks tunnistamise nõudega ega ole soovinud halduskohtult otsuse tühistamist ja on praeguseks juba mööda lasknud selleks halduskohtumenetluse seadustiku § 9 lg 3 kehtestatud 30 päevase tähtaja. Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 kehtestatu võimaldab avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamist nõuda aga vaid siis, kui kahju ei olnud võimalik vältida või mõne muu kohase nõudega kõrvaldada. Seega oleks tema tulevane kahju hüvitamise nõudega kaebus ilmselgelt perspektiivitu ega saa anda alust tuvastamisnõude rahuldamiseks. Ühtegi muud põhjendust pole kaebaja nimetatud ja neid ei ole halduskohus ka iseseisvalt leidnud. Eeltoodud järeldustel ei ole V. O kaebus põhjendatud ja jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. Viru Vangla menetluskulude hüvitamise taotlust ei esitanud (tl. 37). Seega jäävad kaebaja poolt riigilõivu tasumisega kantud 250 krooni suurune menetluskulu (tl. 11) ja vastustaja võimalikud kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 1 ja § 93 lg 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 2 2