lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse.
lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue A. B., kes töötas alates 15.10.2001 OÜ-s A. juristina ja alates 30.12.2004 tegi ka laohoidja tööd, palus OÜ-lt A. välja mõista tema kasuks kolme kuu keskmise palga ulatuses hüvituse koondamise eest ja kolme kuu keskmise palga ulatuses koondamisest etteteatamata jätmise eest, kokku 45 000 krooni. Töövaidluskomisjoni 26.02.2008 otsusega töövaidlusasjas nr 9.0302/2310-07 rahuldati hageja avaldus ja mõisteti OÜ-lt A. välja kolme kuu palga ulatuses hüvituse koondamisest etteteatamata jätmise eest TLS § 87 lg 2 alusel 22 500 krooni ja kolme kuu palga ulatuses koondamise hüvituse 22 500 krooni TLS § 90 lg 1 p 1b alusel, kokku 45 000 krooni. Tööandja ei nõustunud töövaidluskomisjoni otsusega ja esitas kohtule 31.03.2008 taotluse A. B. avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja töölepingu nr 8 alusel alates 15.10.2001 OÜ-s A. juristina ja alates 30.12.2004 tegi ka laohoidja tööd. Töötasu alates 30.12.2004 oli 7 500 krooni kuus. 31.08.2007 sai hageja kostjalt teate tema vallandamisest TLS § 86 p 3 alusel alates 01.09.
§-ga 162 lg 1, 2, 3 jättis kohus menetluskulud kostja kanda. OÜ A. apellatsioonkaebus Kostja OÜ A. palus tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud jätta hageja kanda. Juhul, kui ringkonnakohus peaks 4 nõustuma maakohtu otsusega, siis muuta menetluskulude jaotust ja jätta osa menetluskulusid hageja kanda. Apellant esitas hagiavaldusele vastuväite, mille kohaselt oli töölepingu lõpetamine TLS § 86 lg 3 alusel näilik. Töösuhe hagejaga lõpetati tegelikult TLS § 76 alusel poolte kokkuleppel P. T. ja hageja ühisel kavandamisel. Kohus on õigesti leidnud, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et töölepingu lõpetamine vormistati TLS 86 p 3 alusel koondamisena. Vaidlust ei ole töösuhte lõpetamises. Vaidlus on selles, et koondamine oli näilik ning tegelikult lõpetati töösuhe poolte kokkuleppel. Apellant möönab, et poolte tegeliku kokkuleppe tõendamine tööandja poolt otseste tõenditega on praktiliselt võimatu. Kohus peab hindama kõiki tõendeid ja tunnistajate kõiki ütlusi ning tegema seda kogumis, seda enam, kui on tegemist töösuhtest tuleneva mittetavapärase vaidlusega. Apellant nõustus tõendite hindamisega ja kohtu järeldustega selle kohta, et dokumente vormistada oli võimalik ka tagantjärele, sest P. T. volitusi piirati alles 12.10.2007. Tõendeid kogumis hinnates ja arvestades, et hageja oli jurist, kes koostas kõik juriidilised dokumendid, oli apellandi arvates leidnud tõendamist, et hageja tegutses väga tihedas koostöös juhatuse tollase liikmega. Apellant on seisukohal, et niisuguses olukorras ei saanud lugeda töötajat lepingulises suhtes nõrgemaks pooleks ning asuda seisukohale, et kuna hageja ei olnud 2007 augustis äriühingu juhatuse liikmeks, siis otsustas töötaja vallandamise aluse ja sellega seotud hüvituste saamise vaid P. T. ainuisikuliselt. Apellant möönab, et hagejal puudus pädevus äriühingu nimel otsuseid vastu võtta, kuid fakt, et ta lahkus omal soovil juba 23.08.2007 OÜst A. ja asus tööle OÜ-sse I., kinnitab töösuhte lõpetamine koondamise alusel näilisust. Pooled leppisid tegelikult kokku, et nende senine koostöö jätkub OÜ-s I. ning OÜ-st A. lahkub hageja mitte koondamise tõttu, vaid poolte kokkuleppel. Kohus leidis õigesti, et hageja sooviks oli tekitada OÜ-le A. kahju juhatuse liikme kaasabil. Apellandi arvates ei saa nimetatust tulenevalt õigeks pidada kohtu järeldust, et kuna hageja ei vaidlustanud töölepingu lõpetamist ja oli esitanud töövaidluskomisjonile ja kohtule nõude koondamishüvitise saamiseks, siis ta sellise käitumisega oli otseselt tõendanud tahet olla töölt koondatud. Kohtu järeldused otsuses on vastuolulised. Kui tegelikku koondamist ei ole ja töötaja, kokkuleppel tollase juhatuse liikmega, lahkub tööle viimase äriühingusse juba enne koondamiskäskkirja vormistamist ja kui töötaja eesmärgiks on kahju tekitamine juhatuse liikme kaasabil, siis töötaja hilisem käitumine ei tee varasemat käitumist ja kokkuleppeid olematuks. P. T. tahte väljaselgitamiseks on kohus lähtunud vaid 31.08.2007 vormistatud käskkirjast. Nimetatud dokumentaalset tõendit oleks kohus pidanud hindama kogumis tunnistajate ütlustega, aga mitte formaalselt ja teistest tõenditest eraldiseisvana. Kohus on ekslikult ja ühelegi tõendile tuginemata asunud seisukohale, et hagejale teatati töölepingu lõpetamisest kirjalikult ette. Niisugust tõendit kohtule esitatud ei ole, samuti ei ole nimetatud dokumenti ega ka 31.08.2007 käskkirja üle antud apellandile (apellandi juhatus sai käskkirja alles 2007 novembris töövaidluskomisjonist). Kohus on ebaõigesti rakendanud TsÜS § 89 lg-t 1, asudes seisukohale, et viidatud säte ei ole kohaldatav. Kaebaja selgitab, et töölepingu lõpetamises vaidlust ei ole, seega ei ole töölepingu lõpetamine kui tehing iseenesest varjatud tehing. Näilik on töösuhte lõpetamise alus. TsÜS § 89 lg 1 on üldnorm ja see sätestab põhimõtte - pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad ja mille toimumise tuvastamiseks on vaja hinnata kõiki faktilisi asjaolusid. Kohtupraktikas tööle ennistamise vaidlustes, kus töötaja 5 on koondatud ja ta on vaidlustanud töösuhte lõpetamise väites, et koondamiseks alus puudus, hindavad kohtud, kas tööandjal esines töömahu vähenemisest. Käesolevas vaidluses pidi kohus kostja sellekohase vastuväite hindamisel võtma seisukoha kõigi kostja vastuväite põhistamiseks esitatud asjaolude ja nende kinnitamiseks esitatud tõendite osas. Kohus jättis analüüsimata koondamise aluse olemasolu esinemise või mitteesinemise. Apellandil puudus igasugune vajadus töötaja koondamiseks. Hagile lisatud töölepingu lisast nähtub, et lisaks juristi tööülesannetele täitis hageja ka laohoidja tööülesandeid ning vajadusel muid ülesandeid. Seega oli hageja äriühingus, kus oli alla kümne töökoha, asendamatu oma oskuste poolest ja sisuliselt täitis kahte töökohta. Mõlemad töökohad olid ja on vajalikud äriühingu majandustegevuseks. Töötajaid koondatud ei ole (v.a 31.08.2007 käskkirja kohaselt väidetavalt koondatud hageja ja P. N.), kui kellegagi töösuhe lõpetati, siis tehti seda kokkuleppel. Apellant on seisukohal, et kohus jättis osaliselt hindamata tunnistajate ütlused. Näiteks andis tunnistaja A. Z. ütlusi, et hageja oli juba pärast 20.08.2007 tööl mujal ning võttis juba 2007 augustis OÜ I. esindajana vastu kostjalt kaupa OÜ I. laos ning esitas OÜ-le A. pretensioone väidetava kauba puudujäägi osas; et mingit töömahu vähenemist äriühingus ei olnud; takistusi ühelegi töötajale töötamiseks I. M. ei teinud; et OÜ-ga A. töösuhte lõpetamise vormistas tunnistaja OÜ-s I., kus juba töötas hageja, kes andis tunnistajale allakirjutamiseks dokumendi töölepingu lõpetamiseks. Kirjeldatud asjaolude osas andis ütlusi ka tunnistaja A. Z., kelle ütlused jättis kohus täies ulatuses tähelepanuta ja hindamata. Hageja loobus viivisenõuetest 20.05.2009, st et hageja loobus osaliselt hagist. Hageja märkis 20.05.2009 kirjalikus avalduses kohtule, et ta vähendab hagi nõudeid ja põhjendas seda tsiviilasja materjalides esitatud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-08-11767, millega sisult analoogilises vaidluses rahuldas kohus hagi osaliselt. Hageja märkis, et ta nõustub kohtu järeldustega selles, et viivisenõuded on alusetud. Hageja vastus viivisenõuetele eeldas põhjalikke õiguslikke vastuväiteid ja põhjendusi.
Apellant on seisukohal, et nimetatud menetlusnorm on kohaldatav ka hagist osalise loobumise korral ning et kohus saab ja peab seda menetluskulude jaotuse puhul arvesse võtma. A. B. vastuapellatsioonkaebus A. B. ei nõustunud mõningate kohtuotsuse põhjendustega ja vaidlustas kohtu järeldused selle kohta, et tegutsedes koos P. T.ga võttis hageja kaasa kostja andmebaasiga arvuti ja pitsati; hageja kui juristi eesmärgiks oli kahju tekitamine kostjale ning 22.08.2007 teatas hageja, et ta firmas töötama ei hakka. Lisaks eeltoodule vaidlustas hageja kohtu tegevuse, millega kohus keeldus juhatuse liikme P. T. tunnistajana ülekuulamisest ning ei kajastanud oma keeldumist otsuses; kuulas üle firma prokuristi I. M. kostja esindajana, vaatamata hageja protestile (vaatamata korduvatele taotlustele, kohus seda protokollis ei kajastanud) ning võttis tema tunnistused vastu tõendustena; ei väljendanud oma positsiooni hageja taotluses rakendada aegumistähtaegu töölepingu lõpetamise aluse muutmiseks. Kohus, tehes järelduse selle kohta, et hageja võttis OÜ-le A. kuuluvad asjad ning tema eesmärgiks oli firmale kahju tekitamine, väljus asja arutamise raamidest ning tegi järeldused, mida hagiga üleüldse ei puudutatud. Kohtu arvates rääkis hageja oma vallandamisest 22.08.
Ülejäänud osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt
Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja pole rikkunud asja menetlemisel menetlusõiguse norme. Töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 3 alusel seoses koondamisega on tööandja ühepoolne toiming, mida saab töötaja vaidlustada. Juhul, kui töötaja töölepingu lõpetamise vaidlustab, kontrollib töövaidlusorgan, kas töölepingu lõpetamine tööandja algatusel oli seaduslik. Kuna kostja tööandjana on lõpetanud hageja töölepingu TLS § 86 p 3 alusel seoses koondamisega, siis ei saa ta ise lepingu lõpetamist vaidlustada. Riigikohus on märkinud otsuses nr 3-2-1-9503, et töölepingu lõpetamise seaduslikkust võib vaidlustada lõpetamist algatanud poole vastaspool, s.o töötaja, kui tööleping lõpetati tööandja algatusel, ning tööandja, kui seda tehti töötaja algatusel. Eeltoodud põhjustel ei ole tööandjal võimalik väita, et töölepingu lõpetamine oli näilik, kui leping lõpetati TLS § 86 p 3 alusel tema enda algatusel. Seega ei olnud oluline käesoleva vaidluse lahendamisel tuvastada, kas tööandjal oli vajadus töötajat koondada, kuna see omab tähtsust ainult siis, kui töötaja on töölepingu lõpetamise seoses koondamisega vaidlustanud põhjusel, et selleks puudus vajadus. Kostja on teinud tööandjana oma soovi tööleping lõpetada töötajale teatavaks ning töösuhe on 31.08.2007 lõpetatud. Sellest ühepoolselt loobuda ei ole tööandjal võimalik. Apellandi vastupidised väited ei ole õiged. Kolleegium leiab, et töölepingu lõpetamine tööandja algatusel ei ole toiming, mis saaks olla näilik ja siin ei ole vajalik tuvastada, milline oli poolte tegelik tahe. Töölepingu lõpetamisel tööandja algatusel on tähtis tööandja tahteavaldus, mis on töötajale teatavaks tehtud. Töölepingu lõpetamine TLS § 86 p 3 alusel ei olene töötaja tahtest, mistõttu ei oma töötaja 7 suhtumine (tahe) sellesse tähtsust. Isegi siis, kui kostja tahteavaldus oli suunatud töölepingu poolte kokkuleppel lõpetamise (töötaja oli töölepingu lõpetamisega nõus) varjamisele, ei saa töölepingu lõpetamist TLS § 86 p 3 alusel lugeda näilikuks. Kaebaja väitis, et töötaja soovis tegelikult töösuhet lõpetada poolte kokkuleppel. Kolleegiumi arvates ei ole selliseks järelduseks alust, kuna hageja on esitanud kohtule nõude just koondamisega ja sellest ette teatamata jätmisega seoses hüvitiste saamiseks. Maakohus on eeltoodu tuvastanud õigesti. Ebaõige on kaebuse väide, et maakohus hindas esitatud tõendeid valesti ja jättis hindamata tunnistajate ütlused selle kohta, et hageja oli tegelikult juba 2007. a augusti lõpus asunud tööle OÜ-sse I.. See, et kostja omanikud ja juhatuse liige ning prokurist olid konfliktis, ei näita, et töölepingu lõpetamine hagejaga oleks olnud näilik. Maakohus on õigesti hinnanud kostja tahet töölepingu lõpetamiseks. Kostja tahe väljendus tema juhatuse liikme P. T. käitumises, kes lõpetas hagejaga sõlmitud töölepingu. See, kas P. T. tegutses kostja juhatuse liikmena piisava hoolsusega või mitte, ei ole oluline käesoleva vaidluse lahendamisel. Samuti ei ole oluline, et P. T. on pärast hagejaga töölepingu lõpetamist juhatuse liikmete hulgast tagasi kutsutud ning hageja ja P. T. on asunud tööle teise äriühingusse. Tunnistajate ütlused eeltoodud asjaolude kohta ei olnud käesolevas vaidluses olulised. Maakohus on õigesti märkinud, et kui P. T., tegutsedes juhatuse liikmena, on tekitanud kostjale kahju, siis saab kostja esitada nõude kahju hüvitamiseks P. T. vastu. Maakohtu otsust tuleb muuta menetluskulude jaotamise osas. Hageja on esitanud 19.12.2008 nõude VÕS § 113 lg 1 alusel viivise saamiseks ja kostja on 07.01.2009 esitanud oma arvamuse viivise nõude suhtes. Viivise nõudest hageja loobus 20.05.2009 ja vähendas viivise võrra oma nõuet. Kaebaja väitis, et maakohus oleks pidanud menetluskulude jagamisel arvestama sellega, et hageja esitas nõude viiviste saamiseks, millest ta menetluse käigus loobus, sest hindas nõude väljavaateid edule kesiseks. Eeltoodut tuleb kolleegiumi arvates menetluskulude jaotamisel arvestada ja tulenevalt
lg-s 4 sätestatust tuleb menetluskulud jaotada põhimõttel, mis on sätestatud
Hageja nõudis viiviseid summas 8 438 krooni. Arvestades viivise nõude suurust, tuleb kostjal kanda 85 % hageja maakohtus kantud menetluskuludest ja hagejal 15 % kostja maakohtus kantud menetluskuludest.
lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles otsuses lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. A. B. on vaidlustanud osaliselt maakohtu otsuse põhjendused ja esitanud vastuväite kohtu tegevusele tema taotluste rahuldamata jätmisel. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud ja nõude rahuldanud ning A. B.i vastuapellatsioonkaebuses toodu ei ole aluseks maakohtu otsuse põhjenduste muutmiseks. Kohtu hinnang A. B.i ja kostja endise juhatuse liikme P. T. suhete kohta, mis ei puutunud töösuhtesse, ei olnud hagi lahendamisel olulise tähtsusega. Kuna ringkonnakohus jätab A. B.i vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ja AS A. apellatsioonkaebuse rahuldamata olulises osas, muutes ainult menetluskulude jaotust, siis tulenevalt
lg-st 1 jäävad kummagi poole apellatsioonimenetluses kantud kulud tema enda kanda. 8 Margo Klaar Imbi Sidok Malle Seppik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.