TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-09-1108 Otsuse kuupäev 21.09.2009 Kohtunik Mai Saunanen Kohtuasi Jüri Juhkami (Juhkam) kaebus Justiitsministeerium

§ 23

lg 1 sätestab, et kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk on soodustada kinnipeetava kontakte perekonnaga, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist.

§ 23lg 2 kohaselt vangla soodustab kinnipeetava vanglavälist suhtlemist.

Kaebuse esitaja ümberpaigutamine on

§ 23rikkumine.

Kaebuse esitaja perekond on Harjumaal, neil on finantsiliselt raske käia teda külastamas Tartu Vanglas, lisaks on kaebuse esitaja ema invaliid, tema tervislik seisund on raske ja seetõttu ei saa kaebuse esitaja enam oma emaga kohtuda. Ka Euroopa vanglareeglistiku REC

§ 19

lõige 1 kohaselt võib kinnipeetava paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Sama paragrahvi lõige 2 annab justiitsministrile volituse kehtestada kinnipeetava ümberpaigutamise kord. Kinnipeetava ümberpaigutamine on detailsemalt reguleeritud Justiitsministri 25.03.2008.a. määruses nr 9 „Täitmisplaan“ (edaspidi TäitmP).

1. Ümberpaigutamisele kehtib reeglina TäitmP § 8 regulatsioon, mille kohaselt paigutatakse kinnipeetav ümber selle vangla direktori taotlusel, kus kinnipeetav karistust kannab. Ümberpaigutamise otsuse tegemise õigus on Justiitsministeeriumil, mis tuleneb TäitmP § 2 lõikest
2. Vastavalt Justiitsministeeriumi kantsleri
3. jaanuari 2003.a a käskkirjaga nr 10 vastu võetud “Justiitsministeeriumi asjaajamiskord“ § 37 lõige 3 punkti 5 kohaselt on Justiitsministeeriumi vanglate osakonna talituse juhataja oma talituse pädevuse piires volitatud alla kirjutama haldusaktidele, millega tehakse asjas sisuline otsus.
4. Justiitsministeerium on 23.04.2009.a otsuses nr 11-5/5343 „Kinnipeetava ümberpaigutamine” asunud seisukohale, et vangistuse täideviimise eesmärkide paremaks saavutamiseks paigutatakse Jüri Juhkam edasise karistuse kandmiseks Tartu Vanglasse. Ümberpaigutamise aluseks oli Tallinna Vangla direktori 23.04.2009.a. taotlus nr 6-5/21093, mille kohaselt on kinnipeetav omandanud teatud mõjuvõimu kaaskinnipeetavate seas, mistõttu on ta otstarbekas paigutada karistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks ning kaaskinnipeetavate julgeoleku tagamiseks kambersüsteemiga Tartu Vanglasse.
5. Vangla poolt esitatud seisukohti hindavad ja analüüsivad Justiitsministeeriumi vanglate osakonna karistuse täideviimise talituse ja sama osakonna sisekontrolli talituse erialaspetsialistid. Kui selgub, et vangla taotlus on põhjendatud, tehakse kinnipeetava ümberpaigutamise otsus. 2
6. Üldjuhul paigutatakse kinnipeetavad TäitmP § 5 puntide 1-3 kohaselt vanglasse, mis asub tema elukohale kõige lähemas maakonnas. TäitmP § 6 lõige 1 sätestab erandi, mille kohaselt võib kinnipeetava paigutada vanglasse § 5 järgimata, kui see on vajalik vangla ülekoormuse tõttu või kinnipeetava julgeoleku huvides või muudel erandlikel asjaoludel. Käesoleval juhul on erandlikeks asjaoludeks Tallinna Vangla direktori taotluses toodud asjaolud.
7. Kokkuvõtteks märgib vastustaja, et õigusaktidega on antud üldine raamistik kinnipeetava paigutamise otsustamiseks Justiitsministeeriumile. Õigusaktidest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust viibida või valida paigutamist mingisse konkreetsesse vanglasse, vangla osakonda või kambrisse. Kinnipeetava paigutamine ja ümberpaigutamine otsustatakse lähtuvalt kinnipeetava ja vanglasüsteemi vajadustest ning seda teostatakse ulatusliku kaalutlusõiguse kaudu. Siinkohal viitab vastustaja Tartu Ringkonnakohtu
8. detsembri 2007.a otsusele haldusasjas nr 3-07-1420, milles kohus samuti leidis, et kinnipeetaval puudub õigus valida kinnipidamiskohta. Samas asjas tegi kinnipeetav ka kassatsioonkaebuse, kuid Riigikohus pidas kassatsioonkaebust põhjendamatuks ning ei võtnud menetlusse.

§ 41

lõige 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, karistusjärgselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine, karistusjärgne kinnipidamine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Ilmselgelt võivad kaasneda ümberpaigutamisega ebamugavused, kuid vangistuse kontekstis on need paraku vajalikud ning paratamatud. 7. Euroopa Inimõiguste Kohus on otsuses Bastone v Itaalia sätestanud, et EIKonv ei anna kinnipeetavale õigust valida kinnipidamiskohta. Ka Euroopa vanglareeglistik sätestab punktis 17.2, et kinnipeetava paigutamisel tuleb arvesse võtta nõudeid, mis on seotud jätkuva eeluurimise, ohutuse ja turvalisusega ning vajadust tagada asjakohased režiimid kõikidele vangidele. Vangide sooviga tuleb võimaluse korral arvestada. Euroopa vangistusõigusalane soovituslik akt ei näe ette, et siseriiklikult peaks sätestama kinnipeetavale subjektiivse õiguse valida kinnipidamiskohta. EVR-i puhul on tegemist soovitusliku aktiga, mis ei loo õigusi ega kohustusi. EVR on Euroopa Nõukogu vangistusalane instrument, mille eesmärgiks on püüd ühtlustada Euroopa Nõukogu 27 liikmesriigi vangistusalast praktikat. Kaebaja väidetest tema õiguse perekonnaelu rikkumise kohta 8.

§ 23

lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt soodustab vangla kinnipeetava vanglavälist suhtlemist. Asjaolu, et kinnipeetav võidakse paigutada eestisiseselt erinevatesse vanglatesse, ei tähenda seda, et vangla ei oleks täitnud

§ 23lõikeid 1 ja 2.

Eesti on geograafiliselt väikene riik ning vanglad asuvad suurtes regionaalkeskustes, kuhu on võimaldatud kõikidel suuremate raskusteta logistiline ligipääs. Lisaks ei ole pikaajalised ega ka lühiajalised kokkusaamised ainsaks suhtlusviisiks, kuna perekonnaga on võimalik kontakti hoida ka kirjavahetuse teel ning kasutades selleks telefonikõnesid. 9. Kinnipeetava vanglavälise suhtlemise intervall vanglakülastajatele on sätestatud

24 lõikes 1, mille kohaselt vangla peab tagama vähemalt kord kuus ühe lühiajalise kokkusaamise võimaluse. Justiitsministri 30.11.2000.a. määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 45 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale pikaajaline kokkusaamine vähemalt üks kord poole aasta jooksul. Tartu vanglas on kaebuse esitajal olnud võimalus kohtuda oma perekonnaga. Tartu Vanglas on kaebajat külastanud ema 19.06.2009.a. ning korduvalt ka kaebaja abikaasa. 3 Kohtu otsus ja põhjendused Kohus jätab kaebuse rahuldamata.

§ 19

lg 1 alusel võib kinnipeetava ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Jüri Juhkami ümberpaigutamise aluseks oli Tallinna Vangla direktori 23.04.2009.a. taotlus nr 65/21093, mille kohaselt on kinnipeetav omandanud teatud mõjuvõimu kaaskinnipeetavate seas, mistõttu on ta otstarbekas paigutada karistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks ning kaaskinnipeetavate julgeoleku tagamiseks kambersüsteemiga Tartu Vanglasse ( tl 24). Justiitsministeeriumi vanglate osakonna karistuse täideviimise talitluse juhataja 23.04.2009.a. otsuses nr 11-5/5343 märgitakse, et kinnipeetav Jüri Juhkam omab kaaskinnipeetavate seas teatud mõjuvõimu ning mõjutab teisi käituma negatiivselt vangla administratsiooni suhtes ( tl 3). Seega on otsus kaebuse esitaja ümberpaigutamiseks Tallinna Vanglast kambersüsteemiga Tartu Vanglasse tehtud vangla julgeoleku kaalutlustel. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kinnipeetaval puudub õigus valida vanglat, millises ta karistust kannab. Kambertüüpi vanglas, nagu seda on Tartu Vangla, on kinnipeetavate omavaheline suhtlemine piiratud ja kontrollitav ning see kindlustab paremini vangla julgeoleku. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Rec