Obsah (8)

§ 397§ 158§ 113§ 103§ 162§ 108§ 128§ 115

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Ele Liiv Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 21.aprillil 2009.a. k

§ 397lg 1 ja § 101 lg 1).

Edasi analüüsib kohus pooltevahelistest lepingutest tulenevaid viivise ja leppetrahvi nõudeid. Tulenevalt

§ 158

lg 1 sõnastusest on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Vaidlus puudub selles, et vaidlusalustes lepingutes on pooled p-s 4.1 kokku leppinud järgnevas: Punkti 2.1. alapunktides sätestatud kohustuse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise korral on laenaja kohustatud tasuma laenuandjale leppetrahvi pool (0,5 %) protsent p-s 1.1 nimetatud laenusummalt päevas iga oma kohustuse nõuetekohase täitmisega viivitatud päeva eest. Kohus on seisukohal, et tegemist on õiguslikus mõttes viivise kokkuleppega (

§ 113

). Sekundaarse tõlgendusallikana viitab kohus Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandele, mille kohaselt kui lepingus on ette nähtud kohustus maksta rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel iga viivitatud päeva eest teatud protsent mingist summast, siis on tegemist viivise ja mitte leppetrahvi kokkuleppega (P.Varul jt,

I kommenteeritud väljaanne, Juura, Tallinn 2006.a, lk 539). Seega on pooled leppinud kokku lepingu p-s 4.1 viivise laenusummade maksmisega viivitamise puhuks. Lisaks tuleneb laenulepingute p-dest 6.3 ja 6.4, et pooled on kokku leppinud täiendava 4 viivise 0,05 % tasumata laenusummalt juhuks, kui laenuleping öeldakse üles ja kostja ei täida oma kohustust tagastada võlgnetavad summad tähtaegselt. Kostja vastuväidetest teeb kohus järelduse, et kostja taotleb viivise vähendamist seoses kinnisvaraäris ja laenusektoris tekkinud raske majandusliku olukorraga. Sisuliselt on kostja tuginenud oma viiviste vähendamise taotluse esitamisel kohustuse kohase täitmise rikkumise vabandatavusele (

§ 103lg 2).

Finantskriis maailmaturgudel ja sellest tulenevad võlgniku võimalikud majanduslikud raskused on käsitletavad sotsiaalse asjaoluna, mis kuulub võlgniku enda vastutussfääri. Võlgnik pidi kinnisvara- ja laenuhindade kõikumisega arvestama lepingu sõlmimisel ja seega ei ole selliste takistuste ilmnemisel tegemist vääramatu jõuga. Võlaõigusseadus näeb üldjuhul ette garantiivastutuse, vastutus kohustuse rikkumise eest on võlaõigusseaduse tähenduses esmajoones võimalus kohaldada õiguskaitsevahendit rikkumisele tuginedes ja kohus leiab, et kostja rikkumine ei olnud vabandatav (

§ 103lg 1).

Viivis on leppetrahvi alaliik, mida võlgnik on kohustatud tasuma kohustuse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmise eest, eriti täitmisega viivitamise korral. Leppetrahv võimaldab lepingupooltel eelkõige rahalise kohustuse rikkumise juhuks eelnevalt kokku leppida sanktsioonis. Viivis on leppetrahv eelkõige rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest, mida arvestatakse protsendina põhivõlalt (intressina). Pooled on lepingus kokku leppinud sanktsioonis, kui kostja lepingust tuleneva kohustuse laenu tagastamiseks täitmata jätab. Seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele piiranguid. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendamine sõltub eelkõige võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Üldisest hea usu põhimõttest tuleneb siiski võlausaldajale kohustus oma õigusi mitte kuritarvitada (TsÜS § 138). Leppetrahvi saab kohus ka tulenevalt oma diskretsiooniõigusest vähendada. Kuna üldjuhul ei tohiks vähendada viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse (

§ 162), vähendab kohus viivist kuni põhivõla suuruseni.

Antud juhul ei nõua võlausaldaja põhivõlast suuremat viivist. Muid asjaolusid, mis tingiksid viivise vähendamise, kostja esile toonud ei ole. Seega on põhjendatud ja kuulub väljamõistmisele hageja nõue kostjalt viivise summas 185’625.- krooni + 104’543,05=290’168,05 krooni (

§ 108lg 1 ja § 113).

Postikviitungitega (tl 22, 24 ja 26) loeb kohus tõendatuks, et hageja on teinud kulutusi kostjale tähtkirjade saatmisega summas 3 x 29= 87 kr. Seadusest tulenevalt hõlmab hageja otsene varaline kahju ka kulutused kahju nõuete esitamiseks (

§ 128lg 3).

Kui kostja oleks täitnud laenulepingut kohaselt, poleks hagejal tekkinud vajadust nimetatud kulutuste tegemiseks. 87.- kr kuulub kostjalt väljamõistmisele

§ 115lg 1 alusel. Menetluskulud Ts

MS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt hüvitab pool, kelle kahjuks otsus tehti, teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Käesoleva otsusega rahuldatakse hagi osaliselt 70% ulatuses, seega tuleb jätta menetluskulud 70 % ulatuses kostja ja 30 % ulatuses hageja kanda. Ele Liiv kohtunik 5