Obsah (4)

§ 477§ 222§ 227§ 229

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-08-18234 Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Heli Käpp Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 09.märts 2009 kell 16.00 Ken

) sätteid. TsÜS1994 § 66 lg 3 sätestas, et tühine tehing on kehtetu algusest peale. TsÜS § 66 lg 5 kohaselt peavad pooled tühise tehingu järgi saadu tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas.

§ 477

lg 1 kohaselt isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama.

§ 477

lg 2 järgi tekib samasugune kohustus ka juhul, kui alus, mille järgi vara omandati, hiljem ära langeb.

1. Kostja väidab, et Püssirohi 6 elamu ostu-müügi- ja pandileping oli näilik ja rahatu leping ning lepingu alusel kostja ei ole hagejalt midagi saanud. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud tehingu näilisust ega ümber lükanud hageja tõendeid, mis tõendavad kostjale raha maksmist. 4 Harju Maakohtu 03.04.2007 kohtuotsusest nähtuvalt tunnustati nõude aluseks olev tehingu tunnisust põhjusel, et hageja omandas elamu pahausksena. XXX elamu näol on tegemist õigusvastaselt võõrandatud elamuga. Kostja õiguseellasele LKle kui omandireformi õigustatud subjektile elamu tagastamine oli tehingu tegemise ajaks vaidlustatud ning 20.04.1999 Tallinna Linnakohtu määrusega, mis jõustus 17.05.1999 Tallinna Ringkonnakohtu määrusega, oli LKl keelatud Tallinnas, XXX vara võõrandamisele suunatud tehingud. Tehingut ei ole tunnistatud tühiseks väidetava näilisuse tõttu. TsÜS1994 § 69 lg 1 kohaselt näilik on tehing, mille pooled on teinud kavatsuseta luua õiguslikke tagajärgi. Elamu ostu-müügi ja pandilepingu õiguslikuks tagajärjeks on elamu omandiõiguse üleandmine ostjale ning elamu koormamine pandilepinguga müüja kasuks kuni ostuhinna tasumiseni. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et tehingu järel registreeriti hageja omandiõigus Hooneregistris (hiljem Ehitisregistris) ning samuti tehti registrisse kanne elamu pandiõigusega koormamise kohta. Seda asjaolu tõendab 09.02.2004 notariaalne kokkulepe (tl 67 – 70), milles notar on kirjeldanud kokkuleppe sõlmimise aegseid ehitisregistri andmeid: XXX elamu omanikuks on osaühing KÕ ning elamut koormab ehitise pant LK kasuks. Eeltoodust nähtuvalt olid müügi- ja pandilepingu seaduses ettenähtud õiguslikud tagajärjed saabunud ning kostja väited tehingu näilikkusest on põhjendamatud.
2. Kostja väide, et pooled sõlmisid hageja esindaja soovitusel tehingu eesmärgiga vältida heauskse omandamise kaudu elamu LKle tagastamise tühistamise korral selle tagastamist Tallinna linnale, ei anna alust pidada tehingut näiliseks. Kostja nimetatud ja kohtu hinnangul tõenäoline tehingu eesmärk ei tõenda seda, et kostja võõrandas elamu hagejale tasuta. Eesmärk vältida elamu tagastamist Tallinna linnale tähendab sisuliselt soovi vältida tagastatud vara väärtusest ilma jäämist. Seega tehingu eesmärgiks oli kostja soov saada tagastatud varast kasu. Kohus asub seisukohale, et samast eesmärgist võivad olla kantud kostja vastuväited käesolevas tsiviilasjas.
3. Kohus leiab, et kostjale 120 000 krooni maksmine on hageja esitatud tõenditega tõendatud. 21.03.2000 on kostja allkirjastanud OÜ KÕ kassa väljaminekuorderi nr 9 (tl 66) selle kohta, et ta on vastu võtnud ükssada kakskümmend tuhat krooni. Kostja 30.12.2008 kirjalikus vastuses väitis, et ei ole sellist dokumenti allkirjastanud, kuid allkirjaõigsust vaidlustanud ei ole. Kostja on üksnes asunud seisukohale, et dokument on fiktiivne, kuna sellise summa sularahas väljamaksmine ei vasta hageja majanduslikule olukorrale ega 2000.a. kasumiaruandele. Samuti 21.03.2000 notariaalselt tõestatud lepingu, mille MK sõlmis müüja LK volitatud esindajana, punkti 2.
4. kohaselt müüja lepingule allakirjutamisega kinnitab, et on müügihinnast ostjalt kätte saanud 120 000 krooni. Ülejäänud ostuhinna 1 380 000 krooni pidi kostja tasuma 36 kalendrikuu jooksul. Vara omandamine, 1 380 000 krooni ostuhinna tasumise kohustus ja 120 000 krooni tasumine on hageja 2000.a. majandusaasta aruandes kajastatud. Asjaolu, et kasumiaruandest ei nähtu hagejal 120 000 krooni olemasolu ja väljamakse, võib olla käsitatav raamatupidamiseeskirjade rikkumisena, kuid ei tõenda, et hageja ei ole tegelikult kostjale tasunud summat, mille saamist kostja on orderile ja lepingule alla kirjutades kinnitanud. Kostja ei ole esile toonud, et tal oleks raskusi ümbritsevast ja tavapärasest asjaajamisest arusaamisega, mistõttu kohus eeldab, et tegemist on keskmise mõistliku inimesega, kes pidi aru saama dokumentide allkirjastamise tagajärgedest. Väidetavalt fiktiivsetele dokumentidele alla kirjutamisega võttis kostja endale tema jaoks kahjulike tagajärgede võimaliku saabumise riski. Väidetav asjaolu, et kostja usaldas advokaati Gennadi Kulli ning seetõttu ei mõelnud ise piisava hoolega võimalike tagajärgede üle, ei anna alust tühise tehingu järgi saadu tagasinõudmiseks esitatud hagi rahuldamata jätmiseks. Kuna hageja ei nõua kostjalt 09.02.2004 notariaalse kokkuleppe kohaselt tasaarvestatud summasid, jätab kohus analüüsimata kostja väited õigusabikulude elamu ostuhinnaga tasaarvestamise eetilisuse kohta. Kostja väide, et kassa väljamineku orderi fiktiivsust tõendab hageja kohtuistungil antud selgitus, et ta maksis 120 000 krooni notari juures ning seejuures hageja ei maininud, et juures oli ka raamatupidaja L. Kull, kes on orderile alla kirjutanud. Poole seletus ei ole asjas tõendiks. Asjas 5 on esitatud kirjalikud tõendid, millest nähtuvalt kostja notari juures kinnitas, et on 120 000 krooni saanud. Kõike eeltoodut arvesse võttes kohus rahuldab hagi 120 000 krooni kostjalt väljamõistmise osas.
5. Hageja taotleb kostjalt samuti välja mõista 5569.60 krooni, so tehingu sõlmimisel tasutud notaritasu 4720 krooni, ja käibemaks 849,60 krooni. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja notaritasu tasus. Kostja on esimeses vastuses kohtule väljendanud seisukohta, et notaritasu tuleb jagada poolte vahel võrdselt, kuid hiljem on sellest seisukohast taganenud. Vastus oli koostatud esindaja N. Lausmaa poolt. N. Lausmaa kliendilepingu ülesütlemise avaldusest järelduvalt koostas N. Lausmaa kostja esimese vastuse kohtule kliendiga kooskõlastamata ja vastuolus kliendi seisukohtadega, mistõttu kohus ei käsita kostja esimest vastust hagi osalise omaksvõtuna. Kohus leiab, et notaritasu väljamõistmiseks tühise tehingu alusel saaduna alust ei ole. Tasud on hageja tasunud notarile, mitte kostjale, mistõttu neid summasid ei ole kostja omandanud, mis on

§ 477lg-te 1 ja 2 kohaldamise eelduseks.

Hageja ei ole hagiavalduses tuginenud muule õiguslikule alusele, kui tühise tehingu alusel saadu tagastamise sätetele. Kohus ei ole otsust tehes seotud menetlusosaliste õiguslike põhjendustega (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 7). Notaritasu väljamõistmise osas nähtub hageja soov saada hüvitatud kulu, mida ta on tehingu tühisuse tõttu selle vormistamisele alusetult kandnud. 25.06.2008 vastuses kostja vastuväidetele hageja leiab, et kostja, müües hagejale vara, mis seadusest tulenevalt talle ei kuulunud, tekitas hagejale tarbetuid kulutusi. Seega on hageja nõue selles osas käsitatav kahju hüvitamise nõudena. Tulenevalt

§ 222

lg-st 1 on kohustist rikkunud võlgnik kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahju. Kahjude all mõistetakse kreeditori poolt tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti ka kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud (

§ 222

lg 2).

§ 227

kohaselt kannab kohustust rikkunud isik varalist vastutust ainult süü (tahtlus või ettevaatamatus) olemasolul. Süü puudumist tõendab isik, kes on kohustist rikkunud. Eeltoodust tulenevalt on kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks kahju tekkimise põhjuslik seos kostja poolt lepinguliste kohustuste süülise rikkumisega. Hageja väidetel tasus ta notaritasu lepingu punkti 13.5 alusel, kuid vastav lepingupunkt hagejale sellist kohustust ei pannud. Poolte kirjalikest seisukohtadest järelduvalt hageja tasus notaritasu vastastikusel muul kokkuleppel kostjaga. Hagiavaldusest ja selle täiendustest nähtuvalt kandis hageja notaritasu maksmisega kahju seetõttu, et tehingu tühisuse tõttu pidi hageja tehingu järgi saadud vara tagastama ning seetõttu oli notaritasu makstud alusetult. Tehingu tühisuse põhjustas asjaolu, et seadusest tulenevalt puudus müüjal omandiõigus. Kostja kohustus tühise tehingu alusel omandatud elamu tagastada tulenes aga asjaolust, et tema omand oli pahauskne, st hageja oli tehingu tegemise ajal teadlik, et kostja õiguseellasel ei ole õigust elamut müüa. Hageja esindas lepingu esemeks oleva vara tagastamise menetluses müüjat ning pidi professionaalse õigusnõustajana olema teadlik sellise tehingu tagajärgedest. Hageja pahausksus on tõendatud jõustunud kohtuotsusega. Eeltoodust tulenevalt puudub põhjuslik seos hagejal notaritasude maksmisega tekkinud kahju ja kostja käitumise vahel. Lisaks sätestavad

§ 229

lg 1 ja lg 2 kohtu õiguse vähendada võlgniku vastutuse määra, kui kohustise mittetäitmine või mittekohane täitmine toimus mõlema poole süü tõttu või kui kreeditor tahtlikult või ettevaatamatult soodustas mittetäitmisega või mittekohase täitmisega tekitatud kahjude suurenemist või ei võtnud tarvitusele abinõusid nende vähendamiseks. Kohus leiab, et isegi juhul, kui notaritasu maksmisega hagejale tekkinud kahju oleks põhjuslikus seoses kostja tegevusega, tuleks kahjusummat vähendada 0 kroonini, sest hageja müüja õigusnõustajana oli teadlik tehingu tühisusest ning tal oleks olnud võimalik asjatute kulutuste tegemist vältida, jättes tühise tehingu sõlmimata. 6

1. Kohus kohaldas tsiviilasjas hagi tagamist ja koormas hageja taotlusel kostjale kuuluva korteriomandi hüpoteegiga. TsMS § 442 lg 5 alusel kohus jätab hagi tagamise abinõu kehtima kuni kohtuotsuse täitmiseni.
2. Tulenevalt TsMS § 173 lg-st 1 kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Võttes arvesse hagi rahuldamise suurt ulatust (rahuldamata jäi nõue ainult ca 4,6 % ulatuses) peab kohus õigeks jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Heli Käpp Kohtunik 7