3-09-1564 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Määruse tegemise aeg ja koht 06. oktoober 2009. a Tallinn Haldusasja number 3-09-1564 Haldusasi E.K kaebus ÕVVTK Keskkomisjoni

§ 12lg 3 alusel.

3. Saata käesolev määrus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 10 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (

§ 12lg 3, § 471 lg 2).

ASJAOLUD

2. juulil 2009 esitas E.K Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles esitatud taotlusi ta
3. septembril 2009 esitatud kaebuse täienduses korrigeeris, taotledes Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Keskkomisjoni (edaspidi ÕVVTK Keskkomisjon)
4. novembri 1994 otsuse nr 781 tühistamist ning ÕVVTK Keskkomisjonile ettekirjutuse tegemist Eduard Kreegi poolt esitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse esitamise tähtaja ennistamise taotluse uueks läbivaatamiseks. Vaidlusaluse
5. novembri 1994 otsusega oli ÕVVTK Keskkomisjon keeldunud avalduse esitamise tähtaja ennistamisest.
6. Käesolevas asjas tehtud
7. augusti 2009 kohtumääruses asus kohus seisukohale, et kaebus on esitatud pärast seaduses sätestatud kaebetähtaja möödumist. Nimelt sätestati „Seaduse avalduste esitamise tähtaegade ennistamise korrast õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel ja kompenseerimisel“ (edaspidi ennistamise seadus) § 5 lõikes 1, et ÕVVTK keskkomisjoni otsuse peale, millega avalduse esitamise tähtaja ennistamise taotlus jäeti rahuldamata, võib taotleja esitada kaebuse kohtule oma elukoha järgi 10 päeva jooksul keskkomisjoni otsusest teadasaamise päevast arvates. Kuivõrd kaebuse esitaja väitel sai ta vaidlustatud otsusest teada
8. novembril 1994, ent kaebuse esitas halduskohtule alles
9. juulil 2009 ehk ligemale 15 aastat pärast ÕVVTK Keskkomisjoni otsusest teadasaamist, siis on kaebus esitatud ilmselgelt pärast selleks seaduses ettenähtud tähtaja möödumist. KAEBETÄHTAJA ENNISTAMISE TAOTLUS
11. septembril 2009 esitatud kaebuse uusversioonis on kaebuse esitaja taotlenud kaebetähtaja ennistamist. Kaebuse esitaja selgitab esmalt, et pöördus ÕVVTK Keskkomisjoni otsuse vaidlustamiseks Tallinna Linnakohtusse, kuna ennistamise seaduse § 5 lõikes 2 nähti ette et välismaal elav taotleja esitab kaebuse Tallinna Linnakohtule. Kaebuse esitaja viitab ka Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-32-96 ning osundab, et kohtupraktikas tõlgendati ÕVVTK Keskkomisjoni otsuste vaidlustamist puudutavaid norme erinevalt. Samuti viitab kaebuse esitaja Riigikohtu poolt põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-16-05 tehtud otsuse punktidele 20 -22, kus märgitakse, et põhiseaduse §-st 10 tuleneva õigusselguse põhimõtte kohaselt peab isikul olema võimalik piisava selgusega ette näha, missuguse õigusliku tagajärje üks või teine tegu kaasa toob. Järgnevalt viitab kaebuse esitaja Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-1-38-01, kus märgitakse, et haldusakti tähendusest ja vaidlustamise võimalikkusest puudulik arusaamine võib tulla kõne alla kaebetähtaja ennistamise mõjuva põhjusena, kui kaebaja on omalt poolt teinud kõik, et ebaselgus kõrvaldada, kusjuures küllaldane põhjus tähtaja ennistamiseks võib teatud tingimustel olla ka õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus protsessitoimingutes ja isiku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus), kui ka subjektiivset külge. Siinkohal märgib kaebuse esitaja, et on 87-aastane. Kaebuse esitaja leiab, et kui vaidlustatud ÕVVTK otsuses oleks olnud korrektne vaidlustamisviide, oleks ta esitanud kaebuse halduskohtusse. Viimaks märgib kaebuse esitaja sedagi, et Sõero maaüksust ei ole praeguseks ei tagastatud, erastatud ega muul viisil koormatud ning pole ka esitatud avaldust maa kinnistamiseks. VASTUSTAJA SEISUKOHT
12. Vastustaja on seisukohal, et kaebetähtaja ennistamiseks puuduvad mõjuvad põhjused. Vastustaja leiab, et haldusaktis vaidlustamisviite puudumine ei saanud olla kaebajale objektiivseks takistuseks kaebamise korra välja selgitamisele ning kaebuse esitamisele. Vastustaja toob välja, et teadaolevalt ei ole kaebuse esitaja astunud mistahes samme otsuse vaidlustamise korra väljaselgitamiseks Vastustaja leiab, et olukorras, kus kaebuse esitajale ei olnud kaebuse esitamise kord selge, pidanuks ta astuma reaalseid samme enda teadlikkuse tõstmiseks. Vastustaja märgib ära, et kaebuse esitaja esitas kaebuse Tallinna Linnakohtusse, kuid on arusaamatu, mis takistas tal selle esitamist halduskohtusse. Vastustaja toob välja sellegi, et linnakohtule
13. novembril 1994 esitatud kaebus sisaldas vale taotlust, kusjuures sama taotluse esitas kaebuse esitaja ka käesoleval juhul esmakordselt halduskohtule esitatud kaebuses. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja ei ole näidanud üles asjaolude selgitamiseks vajalikku hoolsust. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja oleks võinud pöörduda otsuse vaidlustamise korras selguse saamiseks Justiitsministeeriumi poole ega kasutanud professionaalset õigusabi. Viimaks märgib vastustaja sedagi, et seaduses sätestatud tähtpäevast ligemale viisteist aastat hiljem esitatud kaebuse menetlemine rikuks õiguskindluse põhimõtet. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
14. Kohus leiab, et E.K kaebuse esitamise tähtaja ennistamine ei ole põhjendatud. Seetõttu tuleb tähtaja ennistamise taotlus jätta rahuldamata ning menetlus käesolevas haldusasjas lõpetada. 6.

§ 12

lg 3 kohaselt rahuldab halduskohus tähtaja ennistamise taotluse, kui ta loeb tähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel. Tähtaja saab mõjuval põhjusel möödalastuks lugeda üldiselt juhul kui kaebuse esitamiseks esinesid objektiivsed takistused või kui muudest põhjustest tulenevalt ei saanud tähtaja jooksul kaebuse esitamist mõistlikult eeldada. Kaebuse esitamist ei saa mõistlikult 2 eeldada muuhulgas juhul, kui kaebuse esitaja on asunud oma õigusi kaitsma muul moel ning tal on põhjendatud lootus, et talle tekkinud kahjulik tagajärg on võimalik likvideerida või see heastada teisiti kui kaebusega kohtu poole pöördudes. Seejuures on kaebetähtaja ennistamine võimalik juhul kui kaebuse esitaja on kohtu poole pöördunud mõistliku aja jooksul pärast takistuse äralangemist. Haldusasjas nr 3-3-1-38-01 tehtud määruses leidis Riigikohus, et kohtusse pöördumise tähtaja ennistamise mõjuva põhjusena võib kõne alla tulla haldusakti andja tegevus, mille tõttu haldusakti adressaadil oli raske või võimatu mõista haldusakti sisu ja hinnata akti oma õigusi rikkuvaks. Samas märkis Riigikohus, et pelgalt haldusakti adressaadi subjektiivne arusaam haldusakti sisust ja suutmatus hinnata akti oma õigusi rikkuvaks ning välja selgitada selle vaidlustamise vajadus ei saa olla kaebuse esitamise tähtaja ennistamise mõjuvaks põhjuseks. Haldusasjas nr 3-3-1-57-02 tehtud määruses asus Riigikohus aga seisukohale, et haldusakti tähendusest ja vaidlustamise võimalikkusest puudulik arusaamine mõjuva põhjusena kõne alla tulla, kui kaebaja on omalt poolt teinud kõik, et ebaselgus kõrvaldada ning põhjus tähtaja ennistamiseks võib teatud tingimustel olla ka õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus protsessitoimingutes. Riigikohus selgitas samas, et tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, s.h tähtajad. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus), kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Samuti tõi Riigikohus välja, et see, et Eesti kohtusüsteemis tegutsevad lisaks üldkohtutele ka halduskohtud ja et viimaste ülesanne on õiguskaitse täitevvõimu kuritarvitamise eest, on Eesti Vabariigi põhikorra üks osa ja võiks olla isikutele teada.

1. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja ise väitnud, et sa ÕVVTK Keskkomisjoni otsusest teada selle tegemise ajal ehk
2. novembril
3. On tõsi, et nimetatud otsuses puudub vaidlustamisviide. Samas leiab kohus, et vaidlustamisviite puudumine ei ole igal juhul kaebetähtaja ennistamise aluseks. Saades kätte ÕVVTK Keskkomisjoni
4. novembri 1994 otsuse, pidi kaebuse esitaja aru saama, et tema taotlus on jäetud rahuldamata ning ühtlasi ka sellest, et sarnane otsus on vastuolus tema huvidega ja võib rikkuda tema subjektiivseid õigusi. Kaebuse esitaja arusaama otsuse sisust kinnitab see, et ta esitas Tallinna Linnakohtule kaebuse, milles soovis, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja/või kompenseerimise avalduse tähtaeg ennistataks. Seega oli kaebuse esitaja jätkuvalt seisukohal, et vastav tähtaeg tuleks ennistada ning selle ennistamata jätmine rikub tema subjektiivseid õigusi. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et tegelikult ei nähtu, et kaebuse esitaja oleks astunud mistahes mõistlikke samme selleks, et välja selgitada ÕVVTK Keskkomisjoni otsuse vaidlustamise kord ja tähtajad. Isegi kui lugeda linnakohtu poole pöördumine oma õiguste kaitse seisukohast mõistlikuks sammuks (arvestades kaebuse esitaja kogemust õigusküsimustes), siis igal juhul oleks kaebuse esitaja pidanud astuma täiendavaid samme oma õiguste kaitse viiside ja korra kindlakstegemiseks pärast seda kui linnakohus ja ringkonnakohus olid tema asjas tehtud kohtulahendites asunud üheselt seisukohale, et tsiviilkohtumenetlus ei ole kohane viis kaebuse esitaja eesmärgi saavutamiseks. Kaebusest nähtuvalt tegi Tallinna Ringkonnakohus otsuse E.K apellatsioonkaebuse kohta
5. märtsil
6. Pärast seda ei ole kaebuse esitaja oma õiguste ja huvide kaitseks mitte midagi ette võtnud kuni
7. aasta juulikuuni ehk oodanud tegevusetult neliteist aastat. Selline viivitus on ilmselgelt ebamõistlik. Põhiseaduse §-s 15 on sõnaselgelt sätestatud igaühe õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole. Selle sätte sisu peaks Eesti kodanikule teada olema ning sellest saab igaüks ilma eriteadmisteta teha loogilise järelduse, et mistahes toiminguid, mis rikuvad kuidagi isiku õigusi, olgu need toimingud tehtud era- või avalik-õiguslikus suhtes, peab olema võimalik kohtus vaidlustada. Ka juhul kui kaebuse esitajale ei olnud teada, milliseid konkreetseid samme oma õiguste kaitseks astuda, oleks tal tulnud astuda mõistliku aja jooksul samme selleks, et seda teada saada. Ta oleks võinud pöörduda selgituste saamiseks haldusorganite poole ja kasutada professionaalse õigusnõustaja abi. Seda kaebuse esitaja aga teinud ei ole. Kohtu hinnangul ei anna kaebetähtaja ennistamiseks alust ka asjaolu, et ennistamise seaduse sätted olid ebaselged ning et 3 kohtupraktika nende tõlgendamisel oli ebaühtlane. Analüüsimata siinkohal põhjalikumalt kaebuses viidatud kohtupraktikat, märgib kohus üksnes seda, et isegi kui nõustuda, et sarnaste ÕVVTK Keskkomisjoni otsuste vaidlustamise regulatsioon ei pruukinud olla üheselt arusaadav, ei saanud kaebuse esitajal siiski tekkida muljet, et vastava otsuse vaidlustamine on võimalik tähtajatult ega ka muljet, et sellise otsuse vaidlustamine sootuks võimalik ei ole. Ka asjaolu, et kaebuse esitajat huvitavat maatükki ei ole käesolevaks asjaks ei erastatud ega tagastatud ega isegi kinnistusraamatusse kantud, ei anna alust kaebetähtaja ennistamiseks, kuna need asjaolud ei saanud mistahes moel takistada kaebuse esitajal mõistliku aja jooksul oma õiguste kaitse viisides selguse saamist ning vajaliku kaebuse esitamist. 8.

§ 12

lõikes 3 sätestatakse, et kui halduskohus leiab, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja jätab tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata, lõpetab ta määrusega asja menetluse. Eeltoodu tõttu tuleb niisiis E.K kaebuse menetlus lõpetada.

§ 12

lg 3 viimase lause kohaselt võib tähtaja ennistamise taotluse lahendamise ja menetluse lõpetamise määruse peale esitada määruskaebuse ringkonnakohtule kümne päeva jooksul, arvates määruse kättesaamisest.

§ 471lg 2 kohaselt tuleb määruskaebus esitada määruse teinud halduskohtu kaudu.

Kristjan Siigur kohtunik 4