← Eesti

3-02-35/28

Obsah (8)§ 7§ 23§ 6§ 21§ 20§ 22§ 5§ 13

3-02-35 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 30. detsember 2008. a, Tallinn Haldusasja number 3-02-35 Haldusasi M.B.’i, T

) § 13 lg 1, mis nõuab eeltoimingute läbivusel esitatud dokumentide ja esitatud andmete õigsuse kontrollimist, ja samuti rikuti Vabariigi Valitsuse 30.06.1998 määrusega nr 144 kinnitatud „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra“ (edaspidi – Määrus nr 144) p 3, mille kohaselt lagunenud ja kasutusest väljalangenud, ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavale ehitisele teenindamiseks vajalikku maad ei määrata, ja ehitusloata ehitise puhul asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (edaspidi – AÕSRakS) § 14 lg 1, mille alusel määratakse teenindamiseks vajalik maa pärast ehitisele kasutusloa andmist. Korralduse vastuvõtmisel ei ole arvestatud ka

§ 7

lg 1 teise osa nõudeid selles osas, et selle maa suhtes on subjektiotsus juba vastu võetud. Kuna kaebajate taotlus Roheline aas 22 (endine 18) endisel kinnistul K-349H asunud hoonete osas

  1. a jäeti rahuldamata põhjendusega, et hooned ei olnud selleks ajaks endisel individualiseeritaval kujul säilinud (tegelikult ei olnud
  2. a kinnistul olnud hoonetest jäänud järgi isegi vundamendi jälgi, mis on dokumentaalselt tõestatud), jääb kaebajatele arusaamatuks ja selgusetuks, kuidas oli võimalik ja mille alusel muutusid olematud hooned
  3. a korraga olemasolevateks ja mitmesuguste tehingute objektiks. Tekib küsimus, kumb TLV korraldustest, kas
  4. novembri
  5. a nr 2838-k või
  6. oktoobri
  7. a nr 4254 tugineb siis dokumentaalsetele tõenditele ja tegelikule olukorrale ning on seega õiguspärane? Käesolevaks ajaks on maa Roheline Aas 22, pindalaga 1704 m2, mis erastati M. K.ile kaevatava korralduse alusel, edasi müüdud ja kinnistatud, mis aga ei võimalda olukorra ennistamist. Kahju seisneb võimatuses realiseerida oma nõudeõigust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel. Kaebajad on seisukohal, et TLV õiguspärase tegutsemise korral ei oleks olnud alust omandireformi õigustatud subjektidel vara tagastamata jätmiseks. Kaebajad leiavad, et vaidlustava korraldusega on rikutud nende subjektiivseid õigusi, täielikult välistades võimaluse realiseerida oma nõudeõigust õigusevastaselt 2 võõrandatud 1622,89 m suuruse maa tagastamisel. Selles väljendub ka nende põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks. Kaebajate subjektiivsed õigused ja põhjendatud huvi on omavahel tihedalt seotud. Maa erastamine on saanud võimalikuks tänu õigusvastase akti väljaandmisele TLV poolt ja toimus kaebajate jaoks tagaselja. Kaebajate õigusi maa tagastamisel on rikutud pöördumatult ja seetõttu nad soovivad ka kahju hüvitamist. TLV
  8. oktoobri
  9. a korraldus nr 4254-k Roheline aas 22 ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramise ja ostuõigusega erastamise kohta on õigusvastane oma faktilise ja õigusliku motivatsiooni loogilise sidumatuse tõttu. Korraldus ei veena haldusakti 4 adressaati, et juhtunu asjaolud koostoimes kohaldavate

normidega maa erastamise osas toovad tõepoolest kaasa just sellesisulise haldusotsuse tegemise. Sellisele koostoime vajadusele õigusakti vastuvõtmisel juhitakse tähelepanu Riigikohtu 19.03.2002 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-13-

  1. Küsimuse lahendamise käigus ja korralduse vastuvõtmisel on samuti rikutud Vabariigi Valitsuse
  2. jaanuari
  3. a määrusega nr 10 kehtestatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ (edaspidi – Tagastamise kord) p 49 nõudeid: õigusvastaselt võõrandatud maa õigusvastaselt subjektidele tagastamise küsimuse otsustamine kuue kuu jooksul õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamise päevast ja viivitamise mõjuva põhjuse olemasolul õigustatud subjekti informeerimine nendest põhjustest. Seda tehtud ei olnud. Seetõttu kaebuse esitajad taotlevad vastavalt HKMS § 6 p 2 lg 2 teise taotlusena sooritamata toimingu sooritamist. Maa tagastamise taotlus on seniajani lahendamata, kuna selgus, et A. T. lahkus
  4. a Saksamaale, ja seoses sellega on vara tagastamise menetlus peatatud. Arvestades ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamist alates
  5. oktoobrist 2006.a, ning Riigikohtu üldkogu
  6. märtsi 2008.a haldusasjas nr 3-3-2-1-07 esitatud seisukohta, et Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohta esitatud avaldused tuleb läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata, tuleb uute avalduste läbivaatamist käsitada seadusega nõutava haldusmenetluse alustamisena.
  7. märtsil
  8. a palus Advokaadibüroo Välisõigusabi kaebajate esindajana Tallinna Maa-ametit jätkata asja menetlemist arvestades, et käesolevas asjas kehtib nii ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19.veebruari
  9. a otsus nr 7020 õigustatud subjektiks tunnistamise kohta, kui ka hoonete osas
  10. novembril
  11. a TLV korraldus nr 2838-k restitutsiooninõuete lahendamise kohta hävinud hoonete osas, ning et lahendamata on vaid maa tagastamise või kompenseerimise küsimus. Tallinna maa-amet leidis oma
  12. aprilli
  13. a kirjas nr 6-8/390, et ilma täiendavate seadusandja rakendusaktideta selline võimalus puudub ja haldusmenetlust ei alustada enne kohtumenetluse lõppemist. Viitega Riigikohtu üldkogu
  14. märtsil
  15. a asjas nr 3-3-1-2-07 tehtud lahendi p-s 30 selgitatule on kaebajad seisukohal, et see seisukoht oli kehtiv kuni
  16. oktoobrini 2006 ka Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud maa ostuõigusega erastamise asjades. TLV korralduse nr 4254-k vastuvõtmise õigustatust keelu ajal ei saa põhjendada ka

§ 23

lg 2 sätestatuga, mille kohaselt saab maa ostuõigusega erastamine ehitiste juurde toimuda enne maa tagastamist, kuna sel ajal ei olnud seal ehitisi, mille juurde maad erastada. Roheline aas 22 maa ostuõigusega erastamine toimus olematute ehitiste juurde. Riigikohtu üldkogu asus

  1. märtsi
  2. a otsuse p-s 41 asjas nr 3-3-2-1-07 seisukohale, et: „... tagada tuleb põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja menetlusele ning lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Neid avaldusi tuleb hakata menetlema.". Vastustaja Tallinna Linnavalitsus vaidleb kaebustele vastu ja palub jätta need rahuldamata. Roheline aas 22 katastriüksuse moodustamise toimiku materjalidest nähtuvalt /II kd,
  3. toimik/ Tallinna Linna RSN TK 12.09.
  4. a otsusega nr 380 eraldati maa-ala asukohaga Roheline aas 22, pindalaga 1695 m
  5. Krundiplaan on kinnitatud peageodeedi poolt 23.02.1987.a. Samal ajal on koostatud ka maa looduses eraldamise akt. Elamu praeguse aadressiga Tallinnas, Roheline aas 22 on valminud
  6. a nähtuvalt KS "Dünamo" EV Nõukogu Spordirajatiste Keskuse poolt tellitud Arhitektuuriajaloolised eritingimused ja arhitektuuriajalooliselt väärtuslike detailide inventariseerimise (Töö nr 1-86094) Roheline aas 22 asuva pansionaadi "Dünamo" rekonstrueerimisprojektist (Töö nr 92408). 5 Tallinna Linna Täitevkomitee Arhitektuuri ja Planeerimise Peavalitsuse
  7. augusti 1987 kirjaga nr 172 Roheline aas 22 elamu hotelliks rekonstrueerimise kohta täiendati arhitektuurplaneerimise ülesannet AP-121-86, mille kehtivust pikendati kuni 31.12.
  8. a. Tallinna Arhitektuuri ja Linnaplaneerimise Amet (edaspidi - TALA) nõustub oma
  9. oktoobri 1991 kirjaga nr 95 pikendama Roheline aas 22 paikneva elamu taastamiseks-rekonstruktsiooniks väljastatud arhitektuur-planeerimise ülesannete AP-121-86 ja AP-121-86/87 kehtivust kuni
  10. detsembrini
  11. a. Dünamo pansionaadi tööprojekt on koostatud eskiislahenduse alusel, mis on kinnitatud TALA otsusega nr 14, 5.veebruarist
  12. a, registreerimisnumbriga
  13. Tallinna Ehitusregistri 19.02.
  14. a väljastatud õiendist nr 548 nähtuvalt Roheline aas 22 ehitise rekonstrueerimiseks-renoveerimiseks väljastatud ehitusluba kehtib. Ehitusluba on väljastatud 08.07.
  15. a, nr 18327 /II kd,
  16. toimik/ . Vaidlustatud TLV korraldusega otsustati määrata Tallinnas, Roheline aas 22 ehitiste teenindamiseks vajalik maa ja otsustati erastada see ostueesõigusega maal asuvate ehitiste omanikule. Vastavalt

§-dele 7, 20, 21 ja 22 on ehitise omanikul õigus erastada ostueesõigusega krunt, millele oli seaduslikus korras välja antud ehitusluba. Maareformi mõistes käsitatakse ehitisena muuhulgas ka ehitusluba.

§ 6lg 3 kuni 31.12.2002.

a sõnastuse kohaselt on hoone või rajatis käesoleva seaduse tähenduses on maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis planeerimis- ja ehitusseaduse (edaspidi – PES) § 38 tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. Seda asjaolu on käsitlenud ka Riigikohtu halduskolleegium oma 3. aprilli 2002. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-02: vastavalt

§ 6

lg-le 3 on hooneks Maareformi seaduse tähenduses ka ehitise püstitamiseks seaduslikus korras antud ehitusluba. Seega saab õiguspärane ehitusluba olla ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamise aluseks. Maa ostueesõigusega erastamise õigus tekib ehitise omanikul juhul, kui erastamiseks taotletaval maal asub

§ 6

lg 3 sätestatud tingimustele vastav ehitis, pooleliolev ehitis või seaduslikus korras väljaantud ehitusluba, mis vastavalt

§ 21lg 1 on maa ostueesõigusega erastamise obligatoorseks eelduseks.

Seega tuleb maa ostueesõigusega erastamise õiguse olemasolu tuvastamiseks kontrollida, kas erastamiseks taotletavalt maal asub ehitis või on maad võimalik erastada seaduslikus korras väljaantud ehitusloa alusel.

§ 6

lg-s 3 on sätestatud ehitise juriidiline määratlus

tähenduses.

§ 6

lõike 3 kohaselt on hoone või rajatis

tähenduses maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis PES § 38 tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. PES § 38 kohaselt on ehitis hoone või rajatis. Hoone on maapinnaga püsivalt ühendatud, katuse, välispiirete ja siseruumiga ehitis. Määruses nr 144 käsitletakse ehitisena maapinnaga püsivalt ühendatud hoonet ja rajatist PES paragrahvi 38 lõigete 2 ja 3 tähenduses, samuti lõpetamata ehitist ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. Kaebaja väidab, et korraldus ei ole seaduslik, kuivõrd maal ei ole siiani ehitisi püstitatud. Selline kaebaja väide ei anna alust korralduse tühistamiseks ega õigusvastasuse tuvastamiseks. Maareformi mõistes on oluline see, et ehitusluba oleks väljastatud. Maareformiseadus ei nõua, et kohalik omavalitsus peaks kontrollima, kas ehitise püstitamist on tegelikkuses ka alustatud. Maareformi mõistes on ehitis võrdsustatud ehitusloaga. Samuti ei nõua ükski teine maareformi reguleeriv õigusakt, et kohalik omavalitsus peab kontrollima, kas ehitamist on alustatud või mitte. Tallinna Ehitusregistri andmetel Roheline aas 22 ehitise rekonstrueerimiseks-renoveerimiseks väljastatud ehitusluba kehtib. Seega on kaebaja poolt alusetu väita, et ehitusluba on oma kehtivuse kaotanud. Riigikohtu halduskolleegium oma 07.06.1999. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-28-99 asunud seisukohale, et kuna ehitusluba antakse tähtajaliselt, s.o. ehitamise perioodiks, siis tulenevalt PES §-dest 53 ja 58 lõpeb ehitusloa kehtivus üldjuhul ehitise valmimisega ja kohaliku omavalitsuse poolt ehitisele kasutusloa andmisega. 6

§ 23

lg 2 sätestab, et õigusvastaselt võõrandatud maatüki erastamist, välja arvatud ostueesõigusega erastamine, alustatakse pärast õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise otsustamist. Sellest tulenevalt saab maa ostueesõigusega erastamine toimuda üksnes enne maa tagastamist. Maa tagastamise saab otsustada siis, kui kohaliku omavalitsuse korraldusega on erastatava maa suurus ja piirid täpselt määratud, sest sellest sõltub, kui palju on võimalik maad tagastada ja kui palju tuleb tagastamise võimatuse tõttu kompenseerida. Sellisele seisukohale asuti ka Riigikohtu halduskolleegiumi määrustes haldusasjades nr 3-3-1-36-99 ja nr 3-3-1-45-99. Seega maa tagastamise küsimuse saab valla- või linnavalitsus oma korraldusega otsustada alles pärast maa ostueesõigusega erastamise küsimuse otsustamist. Kaebaja viitab Tallinna Maa-ameti poolt väljastatud restitutsiooniteatistele, milles on kinnistunumbrid 349 ja 349H ekslikult märgitud. Selline väide ei anna see alust korralduse tühistamiseks ega õigusvastasuse tuvastamiseks. Antud asjaolu ei muuda mingil viisil õigustatud subjektide õiguslikku olukorda, sest enne õigusvastaselt võõrandatud maatüki tagastamist tuleb vastavalt

-le igal juhul otsustada ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid ning vastu võtta vastav haldusakt - maa ostueesõigusega erastamise korraldus. Kaebuse esitaja õigusi ei riku ka asjaolu, et THR teatisel on märgitud ehitiste loeteluks elamu, mitte ehitis. Vaidlustatud korraldusest nähtuvalt on Roheline aas 22 maa erastatud ostueesõigusega ehitiste juurde. Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et maa sihtotstarbeks on määratud ärimaa ning ehitusluba on väljastatud pansionaadi ehitamiseks. Seega on TLV teinud õige järelduse, et vaidlusalusel maal ei asu elamu, vaid käsitleb ehitist pansionaadina, maa sihtotstarbega ärimaa.

§ 7

lg 1 kohaselt linna piirides asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata, kui maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana. Vastavalt

§ 7

lg 5 määrab ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega kindlaks kohalik omavalitsus. Sama paragrahvi lg 51 kohaselt arvatakse elamu teenindamiseks vajaliku maa hulka kogu elamuomaniku õiguspärases kasutuses olev maa. Maakasutus loetakse õiguspäraseks, kui: maa kasutamiseks andmise otsus on pädeva organi või ametiisiku poolt vastu võetud enne ORAS jõustumist või maa kasutamist tõendatakse maarendise (maamaksu) tasumise kviitungiga või muu dokumendiga, mis on välja antud enne Aluste jõustumist.

§ 20

lg 1 kohaselt kuulub erastamisele maa, mida käesoleva seaduse alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse.

§ 22

kohaselt saavad ostueesõigusega maad erastada isikud, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel või kellel on õigus osta maad ehitise või istanduse omanikuna.

§ 23lg 1 kohaselt erastatakse maa vastavuses planeeringu ja maakorralduse nõuetega.

Maa erastamiseks moodustatakse katastriüksus plaani- ja kaardimaterjali alusel. Kui see ei ole võimalik plaanija kaardimaterjali puudulikkuse tõttu või kui erastamise õigustatud subjekt ei soovi maad plaani- ja kaardimaterjali alusel erastada, viiakse läbi katastriüksuse mõõdistamine. Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmisel võib katastriüksuse moodustada plaani- ja kaardimaterjali alusel üksnes juhul, kui erastatav maa piirneb üksnes riigi maakatastris registreeritud, mõõdistamise teel moodustatud katastriüksustega.

§ 23

lg 2 kohaselt otsustatakse õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine pärast seda, kui valla- või linnavalitsuse korraldusega on ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks määratud. Käesolevaks ajaks on TLV ette valmistanud Roheline aas 22 maa mittetagastamise korralduse, tulenedes asjaolust, et maal asub teisele isikule kuuluv hoone

§ 6lg 3 mõistes ning maa kuulub hoone juurde krundina.

Vastustaja on seisukohal, et kaevatud korraldusega ei ole lahendatud kaebuse esitajate kui omandireformi õigustatud subjektide vara tagastamise küsimust ning seega pole nende suhtes veel vastu võetud haldusakti, mis nende õigusi rikkuda saaks. Tulenevalt

§ 23

lg-st 2 on 7 vastustaja õigustatult ning õiguspäraselt otsustanud maa ostueesõigusega erastamise küsimuse enne maa tagastamise küsimuse lahendamist. Vastustaja seab kahtluse all fakti, kas kaebuse esitajatel saab üldse olla subjektiivseid õigusi, mida vaidlusaluse vara erastamine/tagastamine saaks rikkuda kuivõrd ei ole selge, kas kaebuse esitajatele kuulukski vaidlusalune vara tagastamisele. Selle põhjuseks on asjaolu, et vastavalt kohtumenetluse ajal kogutud tõenditele on kaebuse esitajate näol tegemist ümberasujatega ORAS § 7 lg 3 mõistes. Nimelt sai vastustaja 08.04.2003.a vastuse oma 25.02.

  1. a järelpärimisele Venemaa siseministeeriumile, millest nähtuvalt oli A. T. Saksamaale ümberasunute nimekirjas ning lahkus Eestist riikidevaheliste lepingute alusel 10.01.1941.a. Kirja lisana saadetud nimekirjast nähtuvalt on deklaratsiooninumbrite all 2358 ja 2359 nii T. A. kui ka T. A. Viitega Riigikohtu üldkogu otsusele
  2. oktoobrist
  3. a, millega tunnistati käesolevas vaidluses tähtsust omav ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks Põhiseaduse § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14 nende koostoimes, Riigikohtu üldkogu 12.04.2006 otsusele asjas nr 3-3-1-63-05, millega tunnistati ORAS § 7 lg lõike 3 kehtetuks ja lükati otsuse jõustumine selles osas
  4. oktoobrini 2006 edasi tingimusel, et selleks ajaks ei ole jõustunud ORAS § 7 lõiget 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus, asjaolule, et
  5. oktoobril 2006 kaotas ORAS § 7 lõige 3 Riigikohtu otsuse jõustumise tõttu kehtivuse, Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31.01.
  6. a otsusele haldusasjas nr 3-4-1-14-06, millega rahuldati Vabariigi Presidendi taotlus ning tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise seadus põhiseadusega vastuolus olevaks, on vastustaja seisukohal, et eelnev on piisav mõistmaks, miks ei ole vastustaja saanud otsustada kaebuse esitajate vara tagastamise küsimust - puudub siiani selgus ning õiguslik regulatsioon, mida kohalik omavalitsus peaks järgima. KOHTU PÕHJENDUSED
  7. Käesolevas asjas on kaebuse esitajad kui omandireformi õigustatud subjektid esitanud kaks nõuet: teha kindlaks TLV
  8. oktoobri
  9. a korralduse nr 4254-k õigusvastasus ning teha TLV-le ettekirjutus menetleda kaebajate avaldust endise kinnistu K-349H tagastamise ja/või kompenseerimise kohta. ORAS § 4 järgi omandireformi õigustatud subjektid on isikud, kellel on seaduse järgi õigus nõuda vara tagastamist või kompenseerimist või õigus nõuda või taotleda vara tasu eest või tasuta üleandmist. Kaebajate suhtes on
  10. a, st üle 12 aasta tagasi, vastu võetud subjektiotsus ja see kehtib, kuid maa tagastamise/mittetagastamise küsimus on siiani lahendamata. Maareform kui omandireformi osa viiakse läbi ORAS-s ja

-s sätestatud tingimustel ja korras.

§ 5

lg-s 1 on nimetatud isikud, kellel on õigus nõuda maa tagastamist või kompenseerimist. Seega, kuigi kaebajad on taotlenud konkreetselt endise kinnistu K-349C tagastamist /tl 13-14/, siis seadus näeb ette võimaluse maa tagastamise võimatuse korral ka selle kompenseerimiseks.

§ 23

lg 2 kohaselt õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine otsustatakse pärast seda, kui valla- või linnavalitsuse korraldusega on ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks määratud. Maa erastamine muul käesoleva seaduse §-s 22 sätestatud viisil algatatakse pärast õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise või kompenseerimise otsustamist. Järelikult on põhimõtteliselt õige TLV väide, et maa ostueesõigusega erastamise küsimus otsustatakse enne maa tagastamise küsimuse lahendamist. Vastavalt

§-le 13, kui maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kompenseeritakse see maa hindamise seadusega sätestatud korras. Seega, kui vastustaja on andnud kaevatud korralduse õiguspäraselt, siis kaebajate õigusi ei ole selle haldusaktiga rikutud – neil on õigus kompensatsioonile. Kui TLV on aga õigusvastaselt lubanud erastada õigusvastaselt võõrandatud maa M. K.le ning selle maa edasimüümise ja käesolevaks ajaks täisehitamise tõttu ei ole võimalik enam maa tagastamine kaebajatele, siis võib neil olla tekkinud varaline kahju, kuna 8 maa turuväärtus on reeglina suurem kui selle eest määratav kompensatsioon. Järelikult ei saa välistada kaebajatel põhjendatud huvi olemasolu TLV

  1. oktoobri
  2. a korralduse nr 4254-k õigusvastasuse kindlakstegemiseks.
  3. Kohus on käesolevas asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses hindamise tagajärjel seisukohal, et TLV-l puudus seaduslik alus Roheline aas 22 maa ostueesõigusega erastamiseks M. K.le. Õigusvastase TLV
  4. oktoobri
  5. a korralduse nr 4254-k tõttu jäävad kaebajad ilma võimalusest saada nimetatud maad reaalselt tagasi. Roheline aas 22, pindalaga 1695 m2 kohta 23.02.
  6. a kinnitatud ehituskrundi plaanist nähtub, et nimetatud maa-ala eraldati Tallinna Linna RSN TK 12.09.
  7. a otsusega nr 380 /tl 16/. Spordiühing "Dünamo", kelle õigusjärglane on Põhjakotkas, kavandas pansionaadi ehitamist vaidlusalusele kinnistule 349 H, mille kohta anti välja ka 08.07.1993 ehitusluba nr 18327 /tl 24/ ja vastav rekonstrueerimisprojekt koostati (vt II kd, katastriüksuse moodustamise toimik). Nähtuvalt asja materjalidest Põhjakotkas taotles 15.12.1997 Roheline aas 22 kavandatava pansionaadi juurde maa ostueesõigusega erastamist (katastriüksuse moodustamise toimiku lk 42). Ehitise omanikul on õigus erastada ostueesõigusega krunt, kui erastamiseks taotletaval maal asub

§ 6

lg 3 sätestatud tingimustele vastav ehitis, pooleliolev ehitis või seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. Nimelt sätestas

§ 6lg 3 (kuni 31.12.2002.

a kehtinud sõnastuses), et hoone või rajatis käesoleva seaduse tähenduses on maapinnaga püsivalt ühendatud ehitis PES § 38 tähenduses, samuti lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. Tulenevalt eelmärgitust ja Riigikohtu halduskolleegiumi

  1. aprilli
  2. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-02 märgitust saab õiguspärane ehitusluba olla seega ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamise aluseks. Vastustaja on lähtunud asjaolust, et Põhjakotkasel oli kehtiv ehitusluba, osundades Riigikohtu halduskolleegiumi 07.06.
  3. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-28-99, kus kõrgeim kohus on sedastanud: „Kuna ehitusluba antakse tähtajaliselt, s.o. ehitamise perioodiks, siis tulenevalt Planeerimis- ja ehitusseaduse §-dest 53 ja 58 lõpeb ehitusloa kehtivus üldjuhul ehitise valmimisega ja kohaliku omavalitsuse poolt ehitisele kasutusloa andmisega.“ Kohus märgib, et nimetatud lahend on tehtud PES kehtivuse ajal, PES jõustus alles 22.07.
  4. Tallinna Linnavolikogu 01.07.
  5. a määrusega oli aga kehtestatud Tallinna ajutine ehitusmäärus, mille p 113 kohaselt kehtis ehitusluba kaks aastat selle andmise päevast. Puuduvad igasugused andmed, et ehitusluba oleks pikendatud või antud välja uus ehitusluba (sh M. K.le). Seega on õige kaebajate väide aga samuti TKLV 27.06.2001 kirjas esitatud väide, et 08.07.1993 (st ajutise ehitusmääruse kehtivuse ajal) väljastatud ehitusluba nr 18327 ei ole kehtiv /tl 39/. Jääb ebaselgeks, mille põhjal on Tallinna Ehitusregister 01.03.
  6. a õiendis nr 3890 /tl 27/ ja juba eelnevalt mainitud 19.02.
  7. a õiendis nr 548 viidanud Roheline aas 22 ehitise rekonstrueerimiseks-renoveerimiseks väljastatud ehitusloale kui kehtivale. Millel põhineb TLPA poolt 21.12.2000 väljastatud õiend ehitusõiguse ulatuse ja sihtotstarbe kohta: 100 % ärimaa, lubatud ehitiste arv vastavalt projektile, lubatud kõrgus 3 korrust (katastriüksuse moodustamise toimiku lk 18), jääb arusaamatuks, kuna kehtivat ehitusluba ei olnud.
  8. PES § 39 järgi ehitamine on selle seaduse tähenduses muu hulgas ka ehitise lammutamine. Asja materjalidest nähtuvalt on Põhjakotkas teatanud 24.01.2001 THR-le, et Roheline aas 22 vastavalt asendiplaanile elamu nr 1 ja kuur nr 4 on projektijärgsete tööde teostamiseks lammutatud, ja palutakse vastav muudatus viia sisse registrisse /tl 30-31/. Seega on toimunud ehitamine PES mõttes, kuid mitte ehitusloa alusel. THR on jätnud muudatused fikseerimata, nagu ilmneb hilisematest õienditest. 9 Vähem kui nädal pärast eelmärgitud teate saatmist, 19.02.2001, on Põhjakotkas müüjana ja M. K. ostjana sõlminud Roheline aas 22 hoonete (kahekorruseline elamu eluruumide pinnaga 28,8m2, kasuliku pinnaga 63,2m2 ja ühekorruseline kuur, milles kasulikku pinda 21,0m2) ostumüügi lepingu /tl 33-34/. Lepingu p-s 2.2.1 kinnitas M. K., et ta on lepingu eseme põhjalikult üle vaadanud ning on teadlik selle ehituslikust ja tehnilisest seisukorrast. Lepingu sõlmimise aluseks oli THR
  9. veebruaril
  10. a väljastatud õiend nr 3414, milles kinnitatakse, et hooneregistris on registreeritud aadressil Roheline aas 22 elamu ja kuur
  11. a andmete alusel, samas spordiseltsi kui omaniku esindaja kinnitas oma allkirjaga, et need andmed vastavad tegelikkusele /tl 32/. Ka 10.12.
  12. a sõlmitud ehitise pandilepingus kinnitas M. K. müüjana, et temale kuuluvad Roheline aas 22 asuvad kahekorruseline elamu eluruumide pinnaga 28,8m2, neto ja kasuliku pinnaga 63,2m2 (kasutuspiirang: kasutusloata ehitis) ja kuur, milles on kasulikku pinda 21,0m2 ja netopinda 21,0m2 (kasutuspiirang: omavoliline ehitis) /tl 36/. Tegelikult nimetatud krundil aga õiendites ja lepingutes märgitud ehitisi ei olnud, samuti puudus kehtiv ehitusluba. Ometi on THR, vaatamata Põhjakotkaselt saadud teatele pärast seda korduvalt väljastanud õiendi sellel krundil elamu ja kuuri olemasolu kohta /lisaks varem nimetatutele ka 15.03.2001, tl 40/. Eskiisprojekti seletuskirjast nähtuvalt hoone on projekteeritud tulekahjus hävinud kahekordse puithoone asemele, kasuliku pinnaga 739,4 m2 (katastriüksuse moodustamise toimiku lk 1516/, asendiplaanilt olemasolevaid ehitisi ei nähtu (katastriüksuse moodustamise toimiku lk 27/. Juba
  13. a pärit Roheline aas 22 krundi plaanilt nähtub kohal, kuhu projekteeriti pansionaati, vare (katastriüksuse moodustamise toimiku lk 37/. Seetõttu ei ole midagi imestada, et
  14. a mais tegi TKLV ettekirjutuse korrastada hooned Roheline aas 22 hiljemalt
  15. maiks
  16. a /tl 28/. Hoonete korrastamise asemel need hoopis lammutati, mistõttu TKLV keeldus 27.06.2001 Roheline aas 22 ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramise kooskõlastamisest – kuna krundil elamu puudub ja see lammutati juba enne 19.02.2001 ostumüügilepingu sõlmimist /tl 39/. Neil asjaoludel on väär vaidlustatud korralduse juurde kuuluvas seletuskirjas /tl 41/ tuginemine THR tõendile elamu ja kuuri olemasolu kohta, liiatigi kui samas viidatakse AS Elisori poolt koostatud katastriüksuse plaanile aastast 1999, millel puuduvad ehitised, va üks kuur /tl 177/. Samuti on ekslik ja arusaamatu seletuskirjas väide, et Roheline aas 22 paikneva kinnistu K-349 kohta on vastu võetud negatiivne otsus nr
  17. Niisugust kaebajaid puudutavat otsust kohtule esitatud ei ole. Tegelikult lõpetati Roheline aas 22 (endine 18) endisel kinnistul K-349H asunud hoonete osas restitutsiooninõuete lahendamine TLV 08.11.
  18. a korraldusega nr 2838-k põhjusel, et hooned ei olnud selleks ajaks säilinud endisel individualiseeritaval kujul /tl 19/. ÕVVTK TLK nn negatiivne otsus nr 7463 puudutas hoopis Lawn Tennise ja Hockey Klubi ning Roheline aas 13 krunti ja hooneid ning oli seega asjassepuutumatu/I kd tl 19/.
  19. M. K. ei omandanud Põhjakotkaselt 19.02.2001 ostu-müügilepingus märgitud ehitisi, kuna neid reaalselt ei eksisteerinud, mistõttu puudus tal alus taotleda erastada ostueesõigusega olematute ehitiste juurde elamumaad. Kui krundil paikneski üks kasutusest välja langenud kuur, siis ei saanud selle juurde erastada maad, liiatigi mitte suuruses 1704 m
  20. Vastustaja on ise tõdenud, et maa ostueesõigusega erastamise õiguse olemasolu tuvastamiseks tuleb kontrollida, kas erastamiseks taotletavalt maal asub ehitis või on maad võimalik erastada seaduslikus korras väljaantud ehitusloa alusel. Millegipärast on TLV, vaatamata TKLV vastavale tähelepanujuhtimisele, jätnud vajalikud kontrollimised tegemata. Seega on õige kaebajate väide, et kaevatav TLV korraldus on antud eirates

§ 13lg 1, Korra p 3 ja AÕSRak

S § 14 lg 1 nõudeid, korraldus on õigusvastane ja teeb võimatuks kaebajatel saada nimetatud maad reaalselt tagasi – 29.10.2002 on vaidlusaluse ärimaa omanikuna kinnistusregistrisse kantud juba uus omanik – OÜ Marvel Holding /tl 53-55/. TLV 18.12.2002 korraldusega nr 3104-k on viimatinimetatu taotlusel algatatud Roheline aas 22 detailplaneeringu koostamine eesmärgiga muuta maa sihtotstarvet – ärimaast elamumaaks ja 10 määrata ehitusõiguse ulatus korterelamu ehitamiseks /tl 79/. Sealjuures lähteülesandest nr 1176 nähtuvalt oli mainitud kinnistu (endiselt) hoonestamata! /tl 180/, käesolevaks ajaks on see aga täis ehitatud. Kõik nimetatu on saanud võimalikuks kõnealuse õigusvastase TLV kaevatud korralduse tõttu.

  1. Kaebajad on esitanud kohtule ka taotluse teha TLV-le ettekirjutus menetleda kaebajate avaldust endise kinnistu K-349H tagastamise ja/või kompenseerimise kohta. Selles osas märgib kohus järgmist. Käesolevas otsuses tuvastatut arvestades ei ole vaidlusaluse maa tagastamine kaebajatele enam võimalik. Järelikult saaks kõne alla tulla üksnes maa kompenseerimine ja, kui kaebajad seda vajalikuks peavad, ka kahju hüvitamine. Tagastamise korra p 49 kohaselt tulnuks õigusvastaselt võõrandatud maa õigusvastaselt subjektidele tagastamise küsimus otsustada kuue kuu jooksul õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamise päevast ja viivitamise mõjuva põhjuse olemasolul informeerida õigustatud subjekti nendest põhjustest. TLV seda ei teinud, sest kaebajad said alles 25.11.2002 maa tagastamise toimikuga tutvudes teada nende poolt tagastamiseks taotletud maa M. K.le ostueesõigusega erastamise määramisest. Kohus märgib, et kuni selle ajani puudus TLV-l ka teadmine, et A. T. on Saksamaale ümberasunu. Vastustaja on ise kinnitanud, et ta sai 08.04.
  2. a vastuse oma 25.02.
  3. a järelpärimisele Venemaa siseministeeriumile, millest nähtuvalt oli A. T. Saksamaale ümberasunute nimekirjas ning lahkus Eestist riikidevaheliste lepingute alusel 10.01.
  4. a ja et kirja lisana saadetud nimekirjast nähtuvalt on deklaratsiooninumbrite all 2358 ja 2359 nii T.A. kui ka T. A. /110-113, 117-118/. Seega puudub iseenesest vaidlus selles, et vara endine omanik A. T. oli Saksamaale ümberasuja, kelle pärijatele ORAS § 7 lg 3 varasemalt välistas vara tagastamise või kompenseerimise ORAS alusel: Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused tuli lahendada riikidevahelise kokkuleppega. Riigi kõrgeim kohus on teinud ORAS § 7 lg-t 3 puudutavas osas mitmeid lahendeid. Nii tunnistas Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 kohtuotsusega asjas nr 3-4-1-5-02 ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks põhiseaduse § 13 lg-ga 2 ja §-ga 14 nende koostoimes ja kohustas seadusandjat viima sätte kooskõlla õigusselguse põhimõttega. Riigikohus märkis eelmärgitud lahendis, et kuni seadust ei viida kooskõlla õigusselguse põhimõttega, ei saa otsustada ümberasunutele kuulunud vara tagastamist või kompenseerimist ega erastada seda vara.
  5. aprillil
  6. a aga tegi Riigikohtu üldkogu haldusasjas nr 3-3-1-63-05 osaotsuse, millega tunnistas ORAS § 7 lg 3 kehtetuks ja nägi ette, et kohtuotsus jõustub selles osas
  7. oktoobril
  8. a tingimusel, et ei ole jõustunud nimetatud sätet muutev või kehtetuks tunnistav seadus.
  9. detsembri
  10. a otsuse p-s 5 jõudis üldkogu järeldusele: "Üldkogu on seisukohal, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga solmitud lepingute alusel Saksamaale umber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras."
  11. märtsi
  12. a otsuse p-s 35 asus Riigikohtu üldkogu seisukohale, mille järgi üldkogu
  13. oktoobri
  14. a,
  15. aprilli
  16. a ja
  17. detsembri
  18. a otsustest nende koosmõjus tuleneb, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni
  19. oktoobrini 2006, mil jõustus Riigikohtu üldkogu
  20. aprilli
  21. a otsuse resolutsiooni p
  22. Sama otsuse p-s 40 üldkogu tõdes, et praeguseks ajaks on kujunenud olukord, kus ORAS § 7 lg 3 on kaotanud kehtivuse, kuid seadusandja pole kehtestanud õiguslikku regulatsiooni selle kohta, kuidas toimida Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustega, samuti regulatsiooni, mis lubaks või välistaks uute avalduste esitamist. Seetõttu asus üldkogu p-s 41 seisukohale, et „tagada tuleb põhiseaduse §-dest 13 ja 14 tulenev isiku õigus korraldusele ja 11 menetlusele ning lõpetada avalduse esitanud isikute selgusetus selles, mis saab Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes esitatud avaldustest. Neid avaldusi tuleb hakata menetlema. Nimetatud vara suhtes esitatud avaldused tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjonides ning valla- või linnavalitsustes läbi vaadata hoolimata sellest, kas need avaldused on varem ORAS § 7 lg 3 alusel jäetud läbi vaatamata või rahuldamata“.
  23. mai 2008 otsuses nr 3-3-1-23-08 p-s 40 leidis Riigikohtu halduskolleegium, et Tagastamise korra p 12, mis viitab ORAS § 7 lg-le 3, ei omanud ega oma mingit iseseisvat regulatiivset toimet, sest pelgalt kordab seadust, ning ei saa seetõttu takistada ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisest tulenevate otsustuste ja toimingute tegemist. Seega, arvestades ülalviidatud kõrgeima kohtu seisukohti, sh asjaolu, et keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni
  24. oktoobrini 2006, kaebajate suhtes on positiivne subjektiotsus jõus, kuid TLV ei ole siiani võtnud vastu korraldust nende maa tagastamise avalduse suhtes, siis on vastustaja olnud kaks aastat põhjuseta tegevusetu. TLV ei saa kaebajate osas viidata õigusselgusetusele. Osa avalduste menetlemine (menetluse alustamine) võib tõepoolest olla mõnevõrra keerukam, kui isikute suhtes on tehtud varasemalt keelduvad otsused, lähtudes ORAS § 7 lg-st 3, kuid kaebajatega see nii ei ole. Sõltumata käesoleva kohtuasja lõpptulemusest pidi TLV-le olema selge, et avalduse lahendamisel ei tule kõne alla maa tagastamine, vaid üksnes kompenseerimine. Järelikult on alus olemas teha TLV-le ettekirjutus kaebajate taotluse lahendamiseks. Selle täitmine ei tohiks vastustajale ka erilist raskust valmistada, kuna väidetavalt on maa kompenseerimise korralduse eelnõu juba ettevalmistatud. Seega kuulub kaebus tervikuna, mõlema nõude osas, rahuldamisele.
  25. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Et antud juhul teeb kohus otsuse vastustaja kahjuks, siis jäävad TLV menetluskulud tema enda kanda ja kohtul puudub vajadus hinnata nende kandmise tõendatust ja põhjendatust. Kaebuse esitajad ei ole palunud vastustajalt vastavalt HKMS § 93 lg-le 1 välja mõista omapoolseid menetluskulusid. Seega jäävad kaebajate võimalikud kulud nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.