← Eesti

3-08-2154/10

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-08-2154 Otsuse kuupäev 30.01.2009 Kohtunik Mai Saunanen Kohtuasi Ü. I.e kaebus Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna pensionikomisjoni 23.05.2008 otsuse nr 823 ja Keskpensionikomisjoni 12.08.2008 otsuse nr 64 tühistamiseks ning asjaolu, et Ü. I. viibis asumisel ajavahemikul 26.04.1951- 05.06.1958, tuvastamiseks. Asja läbivaatamise kuupäev 09.01.2009.a. väljasõiduistungil Põlva kohtumajas. Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Ü. I., vastustaja Tartu Pensioniameti esindaja Nele Mals Resolutsioon

  1. Rahuldada kaebus.
  2. Tühistada Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna pensionikomisjoni 23.05.2008.a. otsus nr 823 ja Keskpensionikomisjoni 12.08.2008.a. otsus nr 64;
  3. Lugeda tuvastatuks, et Ü. I. viibis koos emaga asumisel 26.04.1951 kuni 05.06.1958.a.;
  4. Kohustada Tartu Pensioniametit Ü. I.e pensionitaotlus uuesti läbi vaatama ning arvestama Ü. I.e kui represseeritud isiku pensionistaaži hulka ajavahemik 26.04.1951 kuni 05.06.
  5. Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Asjaolud, kaebuse taotlus ja põhjendused 29.10.2008 saabus Tartu Maakohtu Põlva kohtumajja Ü. I.e avaldus. Tartu Maakohtu Põlva kohtumaja edastas Ü. I.e avalduse Tartu Halduskohtule. Tartu Halduskohtu Tartu kohtumajja saabus Ü. I.e avaldus 30.10.
  6. 06.11.2008.a. määrusega jättis kohus avalduse (kaebuse) käiguta ja andis avaldajale tähtaja nõuetele vastava kaebuse vormistamiseks ja võimalusel ka täiendavate tõendite esitamiseks. 18.11.2008.a. esitas Ü. I. kohtule täpsustatud avalduse (kaebuse). 02.12.2008 kohtumäärusega võttis kohus Ü. I.e kaebuse menetlusse. Kaebuse esitaja taotleb tühistada Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna pensionikomisjoni 23.05.2008.a. otsus nr 823 ja Keskpensionikomisjoni 12.08.2008.a. otsus nr 64 ning kohustada pensioniametit asja uuesti läbi vaatama. Kaebaja palub kohtul tuvastada asjaolu, et ta viibis asumisel ajavahemikul 26.04.1951-05.06.
  7. Kaebuse esitaja ema A. P. ja isa A. P. kohtusid Novosibirski oblastis asumisel viibides ning abiellusid. 26.04.1951 a sündis tütar Ü. I. (neiupõlvenimega P.). 1956 aastal vabastati asumiselt kaebuse esitaja isa A. P. ning ta naasis koos oma ema-isa ning õdedega tagasi Eestisse. Kaebuse esitaja ema A. P. oli toodud asumisele teisest perekonnast ning seetõttu teda 1956 aastal ei vabastatud. Kaebuse esitaja Ü. I. jäi koos emaga Novosibirski oblastisse. 1957 aastal läks A. P. Venemaale tagasi oma naise ja lapse juurde ning 1958 aastal, kui vabanes asumiselt kaebuse esitaja ema A. P. , tuli kaebuse esitaja koos ema ja isaga Eestisse. Kuna dokumentaalsed tõendid selle kohta, et Ü. I. viibis koos emaga asumisel kuni 05.06.1958, puuduvad, palus kaebuse esitaja kuulata üle tunnistajad, kes saavad seda asjaolu kinnitada. Kohtuistungil selgitas Ü. I., et kaebuse esitas ta peamiselt põhjusel, et õiglus saaks jalule seatud. Kaebuse esitaja jättis kohtu otsustada, kas on vajalik ja otstarbekas tühistada Tartu Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna pensionikomisjoni 23.05.2008.a. otsus nr 823 ja Keskpensionikomisjoni 12.08.2008.a. otsus nr 64 või mitte. Vastustaja vastuväited Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Tartu Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna pensionikomisjon ja Keskpensionikomisjoni tegid 23.05.2008.a. otsuse nr 823 12.08.2008.a. otsuse nr 64 dokumentaalsete tõendite alusel. Kogutud dokumentaalsete tõenditega ei ole tõendatud, et Ü. I. viibis koos ema A. P. iga asumisel kuni 05.06.1958.a. RPKS § 7 lg 2 kohaselt on 1951.a sündinud naisel õigus vanaduspensionile 62 aasta vanuselt. Soodustingimustel vanaduspensionile on isikul õigus ReprS § 12 p 1 alusel kõige varem 57 aastaselt. Ü. I. jõudis nimetatud vanusesse 26.04.2008a.. Ü. I.ele on Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna juhataja asetäitja otsusega nr 102838-1 määratud soodustingimustel vanaduspension alates 26.04.2008.a., seega puudub käesolevas asjas vaidlus pensioni määramise tähtaja suhtes. Rahvusarhiivi Riigiarhiivi 25.09.2007.a. arhiiviteatise nr 18-7-3.6/8046 RL kohaselt viibis A. P. asumisel kuni 05.06.1958a.. Toimikus leiduva 14.12.1956.a. dateeritud iseloomustuse andmetel elas A. P. asumisel üksi, koos perekonnaliikmetega oli Eestisse läinud ka A. P. i kolmeaastane tütar (nime ei mainita). A. P. i abikaasa A. P. vabastati asumiselt 15.06.1956a., millal täpselt Eestisse tagasi pöördus, toimikust ei selgu. Seaduse kohtuväliselt represseeritud ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta § 1 alusel on A. P. loetud rehabiliteerituks. Käesolevas asjas on Ü. I.e vanemate asumisel oleku ajad tõendatud. Dokumendid asjaolu kohta, et Ü. I.e isa A. P. viibis koos perekonnaga asumisel kuni A. P. i vabastamiseni 05.06.
  8. a., puuduvad. Asjaolu, et Ü. I. polnud 1956.a kolmeaastane, 2 on küll õige, kuid samas pole tõendatud, millal Ü. I. Eestisse pöördus. Arhiiviteatise kohaselt oli koos perekonnaliikmetega Eestisse läinud ka A. P. i kolmeaastane tütar. Nimetatud asjaolust lähtuvalt on võimalik väita, et Ü. I. võis pöörduda Eestisse tagasi juba varem kolmeaastasena, kusjuures teisteks perekonnaliikmeteks võisid olla isa sugulased (juhul kui ema saadeti asumisele üksi oma perekonnast). Puuduvad andmed selle kohta, kuhu perekond või osa perekonnast asus Eestis elama pärast asumiselt naasmist. Ü. I. ise on öelnud, et nende perekonna Veriora vallas asuvas talus elasid perekonna Eestisse naasmise ajal venelased ning perekond oli sunnitud asuma elama samas vallas sugulaste juurde. Rahvusarhiivi Valga Maa-arhiivi 02.07.2008.a. arhiiviteatisest nr 18-7-5.12/4875 nähtub, et Veriora küla TSN Täitevkomitee arhiivifondis, 1957- 1959.a majapidamisraamatus nr 17 on märgitud perekonnapea Hilda Juliuse t Paasi majapidamise liikmena A. P. Juliuse p, Ü. A. t P. ja A. Jefimi t P. Lahtris „ Töökoht, kellena ja mis ajast töötab" on märgitud A. P. töökohaks Räpina MTJ traktorist ja tööle asumise ajaks september 1956.a. Teisi viiteid perekonna Eestisse saabumise aja kohta see majapidamisraamat ei sisalda. Nimetatud arhiiviteatisega on tõendatud varem teada olnud asjaolu, et A. P. vabanes 1956.a, kuid selgub ka asjaolu, mis lükkab ümber Ü. P. väite, et tema isa jäi koos tema ema ja temaga Venemaale. A. P. asus septembris 1956.a tööle Räpina MTJ traktoristina, seega ta ei jäänud koos perekonnaga 1956.a Venemaale. Arhiiviteatisest ei ilmne, millal saabusid Eestisse Ü. P. ja tema ema A. P. , kusjuures Ü. P. puhul on tulenevalt Rahvusarhiivi Riigiarhiivi teatisest nr 18-7-3.6/8046 RL alust arvata, et ta naasis Eestisse koos isaga 1956.a. Nagu juba mainitud lükkab Rahvusarhiivi Valga Maa-arhiivi 02.07.2008a. arhiiviteatis nr 18-7-5.12/4875 ümber Ü. I.e väite, justkui jäänuks ta koos isaga kuni A. P. i vabanemiseni koos perekonnaga Venemaale. Seega ei ole dokumentaalselt tõendatud Ü. I.e viibimine koos emaga asumisel kuni 05.06.1958.. Kohtuistungil jäi vastustaja kohtule kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Kohtu otsus ja põhjendused Kohus rahuldab Ü. I.e kaebuse. Kaebuse kohaselt soovib Ü. I. tühistada Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna pensionikomisjoni 23.05.2008.a otsuse nr 823 ja keskpensionikomisjoni 12.08.2008a. otsuse nr 64, tuvastada, et ta viibis koos vanematega asumisel ajavahemikul 26.04.1951- 05.06.1958 ja ning kohustada Tartu Pensioniametit asja uuesti läbi vaatama. Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse (edaspidi ReprS) § 2 lõike 2 kohaselt loetakse represseerituks ka represseeritud isiku laps, kes sündis vanema asumisel või kinnipidamiskohal oleku ajal või pärast vanema vabanemist kuni ajani, mil vanemale anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks. ReprS § 12 punkti 1 kohaselt on õigus soodustingimustel vanaduspensionile riikliku pensionikindlustuse seaduse mõistes represseeritul, kellel on olemas vanaduspensioni määramiseks nõutav pensionistaaž ning kes õigusvastaselt represseerituna on viibinud kinnipidamiskohas või asumisel. Samuti ReprS § 2 lõikes 2 nimetatud isikul - üks aasta enne vanaduspensioni ikka jõudmist iga kinnipidamiskohas või asumisel viibitud täisaasta kohta, ent mitte varem kui viis aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist. 3 ReprS § 13 lõike1 punkti 5 alusel arvatakse Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka paragrahvi 2 lõikes 2 nimetatud isiku vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku aeg kuni ajani, mil § 2 lõikes 2 nimetatud isikule anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks, kolmekordselt. 1951.a sündinud naisel on õigus soodustingimustel vanaduspensionile on ReprS § 12 p1 alusel kõige varem 57 aastaselt. Ü. I. jõudis nimetatud vanusesse 26.04.2008.a. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna juhataja asetäitja otsusega nr 102838-1 on Ü. I.ele määratud soodustingimustel vanaduspension alates 26.04.2008.a. Käesolevas asjas ei ole vaidlust pensioni määramise aja osas, vaidlus on pensioni määramisel arvessevõetud asjaolude üle. Täpsemalt selle üle, milline ajavahemik tuleks Ü. I.e kui represseeritu pensioniõigusliku staaži hulka arvata. Represseeritud isiku lapsel tekib õigus soodustingimustel vanaduspensionile juhul, kui on tõendatud ajavahemik, mille vältel ta viibis koos õigusvastaselt represseeritud või rehabiliteeritud isikuga kinnipidamiskohas või asumisel. Lähtudes kaebuse taotlusest on käesolevas asjas vajalik teha kindlaks, kas Ü. I. viibis koos emaga kinnipidamiskohas asumisel kuni 05.06.1958.a. või tuli Eestisse tagasi koos isaga isa vabanemisel 15.06.
  9. Tartu Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna pensionikomisjoni
  10. mai 2008.a. otsusega on loetud tõestatuks Ü. I.e viibimine asumisel koos vanematega ajavahemikul 26.04.195115.06.1956, mil vabanes asumiselt tema isa A. P. . Nimetatud periood on arvestatud kolmekordselt pensioniõigusliku staaži hulka (tl 31-32). Tartu Keskpensionikomisjoni 12.augusti 2008.a. otsusega on Ü. I.e vaie rahuldamata (tl 5-8). Ü. I.e väitel ei tulnud ta Eestisse 15.06.1956, mil vabanes asumiselt tema isa A. P. , vaid ta tuli Eestisse koos vanematega 05.06.1958.a., mil vabanes asumiselt tema ema A. P. . Pensionikomisjonid on asunud seisukohale, et see fakt ei ole pensionitaotleja poolt esitatud dokumentidega tõendatud. ReprS § 13 lõike 2 järgi arvestatakse ja tõendatakse pensioniõiguslikku staaži riikliku pensionikindlustuse seaduses (edaspidi RPKS) ja selle alusel antud õigusaktides kehtestatud korras. RPKS § 27 lõike 3 alusel Vabariigi Valitsuse 10.01.2002a. määrusega nr 6 kehtestatud pensioniõiguslik staaži tõendamise korra (edaspidi tõendamise kord) § 19 alusel tõendatakse rehabiliteeritud isiku õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku aega rehabiliteerimistunnistuse või muu dokumendiga, millest nähtub isiku kohtuväline represseerimine või alusetult süüdimõistmine ning õigusvastaselt vahi all, kinnipidamiskohas või asumisel oleku aeg. Tõendamise korra § 21 kohaselt võib pensioniõiguslikku staaži tõendada arhiiviteatisega, arhivaali ärakirjaga või väljavõttega arhivaalist. Tõendamise korra § 28 kohaselt on pensionitaotlejal õigus pöörduda pensioniõigusliku staaži tõendamiseks kohtusse kui dokumendid pensioniõiguslik staaži või selle eri perioodide kohta ei ole säilinud. Ü. I. on esitanud pensioniametile Ü. P. sünnitunnistuse ärakirja, Rahvusarhiivi Riigiarhiivi 25.09.2007.a. arhiiviteatise nr 18-7-3.6/8046 RL , kaks omakäelist seletust ja Rahvusarhiivi Valga Maa-arhiivi 02.07.2008.a. arhiiviteatise nr 18-7-5.12/4875 ( tl 36 ja tl 41). 4 Tartu Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna pensionikomisjon ja keskpensionikomisjon on teinud otsuse lähtudes Rahvusarhiivi Riigiarhiivi 25.09.2007.a. arhiiviteatisest ning Rahvusarhiivi Valga Maa-arhiivi 02.07.2008.a. arhiiviteatisest (tl 36 ja tl 41). Esimeses arhiiviteatises on märgitud, et toimikus leiduva 14.12.1956.a. dateeritud iseloomustuse andmetel elas A. P. asumisel üksi, koos pereliikmetega olid Eestisse läinud ka A. P. i kolmeaastane tütar (dokumendis nime ei mainita). Selle dokumendi põhjal on pensionikomisjonid lugenud tõendatuks, et A. P. i tütar Ü. P. (I.) oli 14.detsembriks1956 koos teiste pereliikmetega juba Eestisse lahkunud. Keskpensionikomisjon märgib täiendavalt, et on tõsi, et Ü. I. ei olnud 1956.aastal kolmeaastane, kuid arhiiviteatises märgitust võib tuletada, et Ü. I. võis pöörduda tagasi Eestisse juba varem, kolmeaastasena, kusjuures teisteks perekonnaliikmeteks võisid olla isa sugulased. Kohus kuulas Ü. I.e Eestisse saabumise asjaolude selgitamiseks kohtuistungil tunnistajatena üle A. R. ja E. A. ( tl 46 ja tl 48). Tunnistaja E. A. ütluste kohaselt tuli P. pere Siberist tagasi 1956.aastal. Kuna tunnistaja oli tulnud Siberist Eestisse puhkusele, oli ta ise oma perekonnal
  11. augustil 1956.a. Veriora jaamas vastas. Siberist saabusid A. P., J. P., S. P., H. P. ja Ü. I.e isa A. P. . A. P. il tütart Ü. P.i kaasas ei olnud. Tunnistaja ise tuli Eestisse lõplikult tagasi 1957.aastal, siis oli A. P. sõitnud tagasi Venemaale Novosibirski oblastisse oma naisele ja tütrele järele. Ü. I.e ema A. P. vabastati 1958.a. ja A. P. , A. P. ning nende tütar Ü. P. ( praeguse nimega I) saabusid Eestisse 1958.aastal. Seda, et Ü. ei tulnud koos isaga 1956.aastal Eestisse kinnitab ka tunnistaja A. R. Tunnistaja ütluste kohaselt tulid P-e perekonnast 1956.aastal Siberist tagasi J. P., A. P., S. P., H. P. ja A. P. . Paaside perekond asus elama tunnistaja venna V. V. majja, kuna nende oma majja ei olnud sel hetkel veel võimalik elama asuda. Ü. I.e poolt kohtule esitatud majaraamatust nähtub, et Ü. I.e isa A. P. on Veriora külanõukogu poolt Veriorale esmakordselt sisse kirjutatud 17.09.1956.a., välja kirjutatud 23.04.1957.a. ning uuesti Veriorale sisse kirjutatud 21.02.1960.a., samal kuupäeval on Veriorale sisse kirjutatud ka A. P. i abikaasa A. P. (tl 15). TsMS § 229 lg 2 kohaselt võib kohtus tõendiks olla tunnistaja ütlus, menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning eksperdiarvamus. Kohus on seisukohal, et tunnistajate ütlustega ning ka kaebuse esitaja Ü. I.e poolt esitatud majaraamatu kannetega on tõendatud, et Ü. I.e isa A. P. saabus 1956.a. Eestisse üksinda, tal ei olnud kaasas tütar Ü.. 1957.a. läks A. P. Siberisse oma naisele ja lapsele järele ning A. P. ja tema abikaasa A. P. koos tütar Ü.-ga saabusid Eestisse 1958.aastal. Rahvusarhiivi Riigiarhiivi 25.09.2007.a. arhiiviteatisest ning Rahvusarhiivi Valga Maa-arhiivi 02.07.2008.a. arhiiviteatisest lähtudes ei saa lugeda tõendatuks, et Ü. I. saabus Eestisse koos oma isaga 1956.aastal. Keskpensionikomisjoni järeldus, et ta võis Eestisse saabuda veelgi varem - 1954.aastal (3aastasena koos isa sugulastega) on alusetu. Reeglina said 1949.aastal Eestist Siberisse deporteeritud inimesed loa Eestisse tagasipöördumiseks alles 1956.aastal. Asjaolu, et Tartu Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna pensionikomisjoni ja keskpensionikomisjoni käsutuses ei olnud piisavalt tõendeid otsustamaks, milline ajavahemik tuleks arvestada Ü. I.e kui represseeritud isiku pensionistaaži hulka, ei anna kohtule alust jätta need haldusaktid tühistamata. Nagu kohus eelnevalt märkis ei ole pensionikomisjonide käsutuses olnud arhiiviteatiste põhjal alust järeldada, et Ü. I. viibis koos vanematega asumisel 26.04.195115.06.1956, veel vähem teha järeldust, et Ü. I. võis saabuda Eestisse juba 3-aastasena, so 1954.aastal. 5 Lähtudes eeltoodust tühistab kohus Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna pensionikomisjoni 23.05.2008.a. otsuse nr 823 ja Keskpensionikomisjoni 12.08.2008.a. otsuse nr
  12. Kohus loeb tuvastatuks, et Ü. I. viibis koos emaga asumisel 26.04.1951 kuni 05.06.1958.a. Kohus kohustab Tartu Pensioniametit Ü. I.e pensionitaotlus uuesti läbi vaatama ning arvestama Ü. I.e kui represseeritud isiku pensionistaaži hulka ajavahemik 26.04.1951 kuni 05.06.
  13. Vastavalt kohtu poolt tuvastatud asjaoludele tuleb Tartu Pensioniametil teha ka uus pensioni määramise otsus. Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et põhjendamatu on vastustaja esindaja kohtuistungil avaldatud seisukoht nagu võiks pensionikomisjonide otsuste tühistamine tuua kaebuse esitaja jaoks kaasa selle, et talle vahepeal talle pensioni ei maksta ning juba väljamakstud pension võidakse tagasi nõuda ( tl 44). Pensionikomisjonide kohtu poolt tühistatud otsustega ei ole kaebuse esitajale pensioni määratud. Tartu Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna pensionikomisjoni
  14. mai 2008.a. otsusega on loetud tõestatuks Ü. I.e viibimine asumisel koos vanematega ajavahemikul 26.04.1951-15.06.1956, mil vabanes asumiselt tema isa A. P. . Nimetatud periood on arvestatud pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt. Keskpensionikomisjon on lahendanud eelnimetatud otsuse peale esitatud vaide ning jätnud vaide rahuldamata. Pension on kaebuse esitajale määratud Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna juhataja asetäitja otsusega nr 102838-
  15. Tartu Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna pensionikomisjoni ja keskpensionikomisjoni otsuste tühistamine kohtu poolt ei too kaasa Ü. I.ele pensioni määramise otsuse kehtetust. Tartu Pensioniametil tuleb teha uus pensioni määramise otsus lähtudes käesoleva kohtuotsusega tuvastatud asjaoludest. Mai Saunanen kohtunik 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.