← Eesti

3-09-1475/46

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. detsember 2009, Tallinn Haldusasja number 3-09-1475 Haldusasi A.K ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  2. aprilli 2009 otsuse nr 12950 tühistamise nõudes. Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil
  3. detsembril 2009 Menetlusosalised Kaebuse esitaja: A.K Vastustaja: ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon Esindaja: Aldi Alev RESOLUTSIOON
  4. Rahuldada A.K kaebus.
  5. Tühistada ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni
  6. aprilli 2009 otsus nr
  8. Teha ÕVVTK Tallinna Linnakomisjonile ettekirjutus vaadata uuesti läbi A.K taotlus aurulaevade Toomas, Maret, Mall, Mai, Olev ja Alev mõtteliste osade kompenseerimise kohta.
  9. Saata kohtuotsus kaebuse esitajale ja vastustaja esindajale. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4). ASJAOLUD
  10. A.K esitas
  11. jaanuaril 1992 Vihula Vallavalitsusele avalduse, milles taotles muuhulgas oma vanaisale M.T-le aurulaevades Toomas, Cathrine, Lake Lucerne, Maret, Mall, Mai, Olev ja Alev kuulunud laevaosade kompenseerimist. Vihula Vallavalitsus edastas avalduse lahendamiseks Tallinna Linnavalitsusele. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (edaspidi ÕVVTK) Tallinna Linnakomisjon jättis
  12. juuni 2006 otsusega nr 12830 A.K taotluse 1 rahuldamata, asudes seisukohale, et vara kuulumine M.T-le ei ole tõendatud. A.K vaidlustas otsuse halduskohtus. Tallinna Ringkonnakohtu
  13. oktoobri 2008 otsusega haldusasjas 3-06-1527 tühistati eelnimetatud otsus osaliselt ning kohustati ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni A.K taotluse uueks läbivaatamiseks aurulaevade Toomas, Lake Lucerne, Maret, Mall, Mai, Olev ja Alev osas.
  15. jaanuaril 2009 edastas Tallinna Linnavalitsus avalduse aurulaeva Lake Lucerne osas lahendamiseks ÕVVTK Pärnu linnakomisjonile, kuna nimetatud laeva kodusadamaks oli Pärnu.
  17. aprilli 2009 otsusega nr 12950 jättis ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon teistkordselt rahuldamata A.K taotluse aurulaevade Toomas, Maret, Mall, Mai, Olev ja Alev mõtteliste osade kompenseerimiseks, kuna vara kuulumine kaebuse esitaja vanaisale ei ole tõendatud. Otsuse kohaselt ei kajastu kaebuse esitaja vanaisa nimi ei laevakinnistusregistris ega natsionaliseerimisele kuuluvate laevade nimekirjades, samuti ei nähtu Riigiarhiivist Tallinna Maa-ametile edastatud laevatoimikutest dokumente, mis tõendaksid M.T omandiõigust nimetatud laevadele. KAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
  18. A.K on Tallinna Halduskohtule esitanud kaebuse, milles taotleb ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni
  19. aprilli 2009 otsuse nr 12950 tühistamist ning linnakomisjoni kohustamist avalduse uueks läbivaatamiseks. Kaebuse esitaja märgib esiteks, et otsuse tegemisel ei ole arvestatud asjaoluga, et tema vanaisa perekonnanimi oli enne muutmist Tr ning samuti ei ole linnakomisjon arvestanud kaebuse esitaja poolt esitatud täiendavate dokumentidega, mis kinnitavad, et tema vanaisal oli osalus kuues laevas. Oma väite kinnituseks on kaebuse esitaja esitanud A/S Tallinna Laevaühisus koostatud dokumendid, kus loetletakse vaidlusaluste laevade (all)osanikuna ka M.T või M.Tr nime. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  20. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon peab kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja selgitab, et
  21. oktoobril 1937 jõustunud laevade kinnistamise ja registreerimise seaduse kohaselt pidid laevaomanikud hiljemalt
  22. detsembriks 1939 laskma oma laevad kanda avalikku laevakinnistusregistrisse, kuhu kanti ka andmed laeva omanike kohta, kusjuures nimetatud seaduse § 19 kohaselt loeti kinnistatud laeva või laevaosa omanikuks juriidiline või füüsiline isik või laevaühing, kelle nimele laev või laevaoa oli kantud laevakinnistusregistrisse. Vastustaja leiab seega, et laeva omanikeks tuleb lugeda isikud, kes olid omanikuna kantud laevakinnistusregistrisse. Vastustaja märgib ka, et põhiosanikud võisid oma osaluse piires võtta endale allosanikke, kuid kui allosanikke laevaregistrisse omanikena ei kantud, ei olnud nende omandiõigus juriidiliselt vormistatud ning omandireformi aluste seaduse mõistes ei ole tegemist laevaomanikega.
  23. Vastustaja märgib, et natsionaliseeritud laevade ja nende osanike nimekirjas on loetletud aurulaevad Toomas, Maret, Mall, Mai, Olev ja Alev, ent nende laevade osanike nimistus ei leidu M.T nime. Teiseks viitab vastustaja Riigiarhiivi
  24. oktoobri 2008 kaaskirjaga nr 18-7-3.6/7471/MS Tallinna Maa-ametile edastatud koopiatele eelnimetatud laevade laevatoimikutes olevatest omandiõigust tõendavatest dokumentidest, mille hulgas on laevatunnistused koos väljavõtetega laevakinnistusregistri II jaost, kus on märgitud laeva omanikuks oleva laevaühingu osanikud, kelle hulgas ühegi vaidlusaluse laeva puhul pole aga M.T nime ning samuti puuduvad igasugused muud tõendid, mis kinnitaksid M.T omandiõigust.
  25. Mis puudutab kaebuse esitaja poolt esitatud A/S Tallinna Laevaühisus koostatud dokumente, siis leiab vastustaja, et neis on kajastatud küll summad, mida M.T (Tr) on olnud õigus laevade teenitud kasust saada, ent need ei kinnita, et tegemist oli laevaosa omamise tõttu mitte muul alusel 2 saadud tuluga. Vastustaja möönab, et tuluteadaannete kohaselt võib eeldada, et M.T oli 1938 aastal nimetatud laevade allosanik, kuid omandiõigus tekkis alles vastavate andmete kandmisega laevaregistrisse.
  26. Vastustaja märgib ka, et kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi lepingut, mis kinnitaks, et M.T oli sõlminud laevade mõtteliste osade omandamiseks lepingud ja täitnud lepingutega endale vara omandamiseks võetud kohustused ning tema omandiõigus jäi laevakinnistusraamatusse kandmata lepingu pooltest mitteolenevatel põhjustel.
  27. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja etteheidetega, mis puudutavad arhiividest dokumentide ja andmete kogumist, leides et ta on pöördunud andmete saamiseks korduvalt Riigiarhiivi poole ning puudub alus kahelda arhiivist edastatud informatsiooni ja dokumentide õigsuses. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  28. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et A.K kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon ei ole piisava põhjalikkusega välja selgitanud asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning seetõttu on vaidlustatud otsus ebapiisavalt põhjendatud.
  29. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust selles, et aurulaevad Toomas, Maret, Mall, Mai, Olev ja Alev natsionaliseeriti ega selles, et natsionaliseeritud laevad on omandireformi objektiks Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 11 mõistes. Vaidlus taandub aga küsimusele, kas kaebuse esitaja vanaisa M.T (varasema perekonnanimega Tr või Tr) oli kõnealuste laevade kaasomanik nende õigusvastase võõrandamise ajal. Vabariigi Valitsuse
  32. a määrusega nr 161 kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra (edaspidi määrus VV määrus nr 161/1991) punkti 18 kohaselt tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse läbivaatamisel kindlaks määrata vara omanik õigusvastase võõrandamise hetkel. VV määruse nr 161/1991 punktis 21 sätestatakse, et vara tagastamiseks või kompenseerimiseks tuleb tõendada, et omandireformi objektiks olev vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud omanikule, kusjuures seda asjaolu tõendatakse arhiividokumentide, teiste organisatsioonide poolt väljastatud või muude dokumentidega. Eelviidatud määruse §-st 23 tuleneb ÕVVTK komisjoni kohustus pöörduda vara kuuluvust tõendavate dokumentide saamiseks arhiivide, riigiorganite, asutuste ja ettevõtete poole, kui taotlejal vajalikud andmed või dokumendid puuduvad. Kohus leiab, et eeltoodust tuleneb ÕVVTK linnakomisjonile kohustus kontrollida taotleja poolt esitatud tõenditest nähtuvaid asjaolusid ning koguda ise asjassepuutuvaid tõendeid, mis taotleja poolt väidetud asjaolusid kas siis kinnitavad või ümber lükkavad. Maa tagastamise ja kompenseerimise menetluses on haldusorganil seega tavapärasest ulatuslikum kohustus ise tõendeid koguda. Arhiividest ning muudest asutustest asjassepuutuvate dokumentide ja teabe nõudmine on VV määrus nr 161/1991 kohaselt üheselt pandud ÕVVTK komisjonile ning sellest tulenevalt saab komisjon otsuse tegemisel tugineda mingisugust asjaolu kinnitavate tõendite puudumisele vaid juhul kui ta eelnevalt on teinud kõik mõistliku ja endast sõltuva, et vastavate asjaolude kohta tõendeid hankida. Küsimuse osas, kas mingisugune vara kuulus õigusvastaselt võõrandamise ajal teatud isikule omandiõiguse alusel või mitte, saab ÕVVTK komisjon eitava otsustuse teha esiteks juhul kui on mõistlikku kahtlust välistavad andmed, et vara kuulus omandiõiguse alusel mõnele teisele isikule või kui vara omandiõiguse kohta puuduvad igasugused arvestatavad tõendid.
  33. Käesoleval juhul on ÕVVTK Tallinna linnakomisjon lähtunud otsuse tegemisel eelkõige laevakinnistusregistrisse tehtud kannetest, mida tõendavad Riigiarhiivi poolt 24.10.2008 kirjaga nr 18-7-3.6/7471/MS edastatud koopiad Teedeministeeriumi Veeteede Valitsuse arhiivifondis vaidlusaluste aurulaevade laevatoimikutes olevatest omandiõigust tõendavatest dokumentidest 3 1938-
  34. aastast. Seejuures on komisjon asunud seisukohale, et kuna laevakinnistusregistri näol oli tegemist õigustloova registriga, tuleb laevade omanikena käsitada isikuid, kes olid omanikuna laevakinnistusregistrisse kantud. Selles, et laevakinnistusregistrisse olid kantud sellised andmed, nagu vastustaja väidab, ei ole poolte vahel iseenesest ka vaidlust, nagu vaidlust pole ka selles, et laevakinnistusregistrisse kantud andmetega samasugused andmed laevade omanike kohta sisaldusid ka
  35. augustil 1940 koostatud natsionaliseerimisele kuuluvate laevade nimekirjas vaidlusaluste laevade kohta tehtud kannete juures. Samas on kaebuse esitaja esitanud kohtule A/S Tallinna Laevaühisus (kes oli ka eelnimetatud laevakinnistusregistri andmetel aurulaevade Maret, Mall, Mai, Olev ja Alev disponendiks) koostatud dokumendid, millest nähtub, et M.T või M.Tr oli nimetatud laevade (all)osanik. Ka on kaebuse esitaja esitanud teatised, milles kinnitatakse, et aurulaevas Toomas kuulub M.T-le 2,837% ning samuti on esitatud M.T volitatud isiku teade Tallinna-Harju II jaoskonna maksuinspektorile (tl. 83), kus ta väidab enda osaluseks aurulaevas Toomas olevat 2,837% ning vastulause (tl. 83 pöördel), kus on vaidlustatud maksuinspektori otsus maksusumma määramise kohta muuhulgas aurulaeva Toomas osalusest saadud tulult. Kuna vastustaja ei ole neist tõenditest nähtuvaid asjaolusid vaidlustanud, tuleb lugeda, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et neis dokumentides märgitud aegadel on kaebuse esitaja vanaisale M.T-le arvestatud kasumieraldisi vaidlusaluste laevade teenitud kasumist.
  36. Vaidlustatud otsuses on ÕVVTK Tallinna linnakomisjon leidnud, et eelnimetatud dokumendid ei kinnita, et tegemist oli just laevaosade omamise tõttu, mitte muul alusel saadud tuluga. Kohtule esitatud kirjalikus seletuses on vastustaja seda seisukohta täiendanud, märkides, et põhiosanikud võisid oma osaluse piires võtta endale allosanikke, kuid kui allosanikke laevaregistrisse omanikena ei kantud, ei olnud nende omandiõigus juriidiliselt vormistatud ning tegemist ei ole laevaomanikega. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja oma sellist seisukohta adekvaatselt põhjendanud. Vastustaja ei ole seejuures viidanud ühelegi õigusnormile ega kokkuleppele, mis põhiosanike ja allosanike vahelisi suhteid sel moel kirjeldaks. Ei nähtu, et ÕVVTK komisjon oleks kindlaks teinud, milline oli nö. laeva allosanike või laeva teenitud kasumist kasumieraldisi saanud, ent laevakinnistusregistrisse laevaühingu osanikuna mittekantud isiku õiguslik saatus ja suhe selle isiku suhe laevasse.
  37. Haldusasjas 3-06-1527 nõustus Tallinna Ringkonnakohus samas asjas tehtud halduskohtu otsuses toodud kohtu seisukohaga, et kaebuse esitaja poolt esitatud tõendite alusel võib järeldada, et M.T oli laevade mõtteliste osade (kaas)omanikuks
  38. aasta jaanuaris ja mais. Samas leidis ringkonnakohus, et pole tõendatud, et pärast nimetatud aega oleks M.T oma kaasomandiosad võõrandanud. Lisaks leidis ringkonnakohus, et laevakinnistusregistri kannet ei saa lugeda ainsaks omandiõigust tõendavaks dokumendiks ning ainuüksi allosanike laevakinnistusregistrisse kandmata jätmine nende (kaas)omanikuks olemist ei välista. Kuigi haldusasjas 3-06-1527 menetluses ei olnud esitatud tõendeid laevakinnistusregistri II jao kannete kohta, eeldas ringkonnakohus eeltoodud seiskoha kujundamisel nähtavasti, et registri II jao kanded ühtivad laevade natsionaliseerimist puudutavatest dokumentidest nähtuvatega. Eeltoodust tulenevalt ei saa väita, et laevakinnistusregistri andmete pinnalt oleks mõistliku kahtluseta ilmne, et vaidlusaluste laevade omanikeks olid vaid registrisse laevaühingu osanikena kantud isikud ning M.T laevade kaasomanikuks ei olnud.
  39. Asja uuel läbivaatamisel on ÕVVTK Tallinna linnakomisjon sisuliselt tuginenud tõenditele, mida asja esmakordsel lahendamisel, so. ÕVVTK 08 juuni 2006 otsuse tegemisel, aluseks ei võetud, ent mille olemasolu eeldades leidis ringkonnakohus eelnimetatud kohtuasjas, et need ei välista M.T omandiõigust. Kohtu hinnangul on haldusasjas 3-06-1527 võetud ringkonnakohtu seisukoht siduv nii haldusorganile asja uuel läbivaatamisel kui ka kohtule haldusorgani uue otsuse õiguspärasuse kontrollimisel, ent ÕVVTK Tallinna linnakomisjon ei ole asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtu suunistest juhindunud ega asjas tähtsust omavaid asjaolusid täiendavalt kontrollinud. 4
  40. Olukorras, kus laevakinnistusregistri andmed ei kinnita M.T omandiõigust, samas kui laeva disponendi poolt koostatud dokumentides kajastatakse seda isikut laevaühingu allosanikuna, kellele arvestatakse kasumieraldisi laeva teenitud kasumilt, kusjuures jõustunud ja haldusorganile siduvas kohtuotsuses on leitud, et selliste allosanike kinnistusregistrisse kandmata jätmine nende (kaas)omanikuks olemist ei välista, tulnuks ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil asja uuel läbivaatamisel pöörduda arhiivide jt. VV määruse nr 161/1991 punktis 24 nimetatute poole eelkõige vaidlusaluste laevaühingute tegevuse ning selle liikmete vaheliste suhete ning vaidlusaluste laevade omandiõiguse teket ja üleminekut puudutavate täiendavate tõendite saamiseks.
  41. Laevade kinnistamise ja registreerimise seaduse (RT 1937,9,73) § 19 kohaselt loeti kinnistatud laeva või laevaosa omanikuks juriidiline või füüsiline isik, kelle nimele on laev või laevaosa kantud laevakinnistusregistrisse. Sama seaduse §-s 23 nähti ette laeva või laevaosa omandiõiguse üleandmise notariaalses vormis ning §-dest 38 ja 46 tulenes, et laevakinnistusregistri näol on tegemist õigustloova registriga. Selle seaduse § 39 kohaselt kanti laevakinnistusregistri II jakku laevaomaniku nimi või laevaühingu nimi ning selle osanike nimed. Laevaühingu moodustamist reguleeris kaubalaevade omanduse ja vastutuse seaduse (RT 1930, 100, 650), mille §-s 18 sätestati, et kui mitme isiku päralt olevat laeva kasutatakse ühisel arvel sõitudeks ärilisel otstarbel, siis moodustavad need isikud laevaühingu; § 19 kohaselt oli laevaühingu otsustusorganiks ühingu osanikkude koosolek, kusjuures hääled jagunesid vastavalt osade suurusele; § 20 lõikest 3 nähtuvalt moodustati laevaühing vastava lepinguga ning §-s 29 nähti ette kasude ja kahjude jaotamine laevaühingu osanikkude vahel nende osade suurusele vastavalt. Eeltoodust võis laevaühingu näol olla tegemist tänases mõistes seltsingulepingu alusel moodustatud seltsinguna, mis kanti sisuliselt laeva omanikuna ka laevakinnistusraamatusse.
  42. Eeltoodud sätetest nähtub, et laevaühingu moodustasid isikud, kelle päralt laev oli ning nende vahel jaotati laeva tegevuse kasum ja kahjum. Allosaniku mõistet ei kasutatud ei laevade kinnistamise ja registreerimise seaduses ega kaubalaevade omanduse ja vastutuse seaduses, ent eeltoodust järeldub loogiliselt, et kasumieraldisi tehti vastavalt osalusele ühises asjas ehk laevas ning kui eeldada, et laevaühingu näol oli tegemist seltsinguga, kus laev kui asi oli seltsinglaste kaasomandis, saab loogiliselt järeldada, et kõik seltsinglased, kellele arvestati kasumieraldisi, olid ka laeva kaasomanikud. Selle asjaolu kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, millised olid laevaühingu allosanikena nimetatud isikute suhted osanikena nimetatud ning laevakinnistusregistrisse kantud isikutega ning milline otsustusõigus oli allosanikel laevaühingu juhtimisel. Juhul kui ilmneb, et nimetatud allosanikud osalesid laevaühingu otsustusprotsessis samamoodi laevakinnistusregistrisse kantud osanikega, on nende eristamine omandiõiguse seisukohast meelevaldne. Vastavat teavet saab ÕVVTK linnakomisjon näiteks laevaühingu lepingust või laevaühingute tegevust tol ajal reguleerinud õigusaktidest. Seejuures on võimalik, et ilmneb, et allosanikul mingisugust omandisuhet laevasse siiski ei ole, ning allosaniku ja osaniku (laeva kaasomaniku) vahel on mingisugused võlaõiguslikud suhted, millest tulenevalt saab allosanik teatud osa (põhi)osanikule jaotamisele kuuluvast kasumist. Neid asjaolusid ei ole ÕVVTK Tallinna linnakomisjon aga kontrollinud.
  43. Samuti leiab kohus, et olukorras, kus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise menetluses on kogutud vastandlikke tõendeid vara omandiõiguse kohta, hõlbustaks vara võõrandamisaegse omaniku kindlakstegemist omandiõiguse teket ja üleminekut kajastavate dokumentide uurimine. Vastustaja poolt kohtule esitatud Teedeministeeriumi Veeteede Valitsuse laevakinnistusinspektori poolt välja antud laevatunnistuste kohaselt on vaidlusalused aurulaevad kantud laevakinnistusregistrisse aastatel 1938 (Toomas), 1930 (Maret, Mall), 1935 (Olev ja Alev). Laevade kinnistamise ja registreerimise seaduse § 46 kohaselt hoitakse laevakinnistusregistrisse tehtud kannete aluseks olevaid dokumente laevatoimikus. Riigiarhiivi
  44. oktoobri 2008 kirjast nr 18-7-3.6/7471/MS nähtuvalt on laevatoimikutes olevatest dokumentidest edastatud üksnes omandiõigust tõendavad dokumendid 1938-
  45. aastast. 5 Omandiõiguse teket või üleandmist puuduvaid algdokumente (nt. ostu-müügilepinguid) on nende hulgas napilt, ent võib eeldada, et need sisalduvad jätkuvalt viidatud laevatoimikutes. Kontrollimaks M.T omandiõiguse olemasolu, pidanuks ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon selgitama välja kõik kättesaadavad andmed nende laevade omandiõiguse ja selle muutumise kohta. Seda aga tehtud ei ole, lähtutud on vaid laevakinnistusregistri kannetest, mille kohta on aga jõustunud kohtuotsuses leitud, et need ei välista M.T (kaas)omanikuks olemist.
  46. Kohus nõustub vastustajaga siiski selles, et kaebuse esitaja poolt esitatud tõendid ei ole iseenesest M.T omandiõiguse tõendamiseks piisavad. Nagu juba eelpool märgitud, on võimalik, et kasumieraldisi, mida M.T-le on arvestatud ning millelt on maksuhaldur talle määranud kindlaks ka tulumaksukohustuse, sai M.T mingisugusel muul õiguslikul alusel, olemata laeva kaasomanik. Kohtu hinnangul ei saa seda võimalust aga ilma kontrollimata eeldada. Samuti ei saa isiku omandiõigust eeldada üksnes seetõttu, et laevaühing on isikule arvestanud kasumieraldisi ja et isikut on kajastatud laeva(ühingu) allosanikuna. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon peab A.K kaebuse uuesti läbi vaatama ning nõudma arhiividest dokumente, mis kajastaksid vaidlusaluste laevade omandiõiguse tekke ja üleminekuga seotud küsimusi ning nö. allosanike õiguslikku staatust laevakinnistusregistrisse kantud laevaühingutes. Siiski ei ole ÕVVTK komisjoni kohustus tõendeid otsida ja välja nõuda piiramatu. Juhul kui komisjon on teinud kõik mõistliku täiendavate tõendite ja andmete saamiseks, eelkõige pöördudes asjakohaste taotlustega VV määruse nr 191/1991 lisas nimetatud arhiivide poole, ent täiendavaid tõendeid saada võimalik ei ole, on alust jätta taotlus tõendamatuse tõttu rahuldamata. See tähendab, et kui lisaks kogutud tõenditele ei ole võimalik leida muid tõendeid, mis kinnitaksid M.T omandiõigust, saab ÕVVTK linnakomisjon lähtuda laevakinnistusregistri kui avaliku ja õigustloova registri andmetest ega pea M.T omandiõigust eeldama kaebuse esitaja poolt esitatud ning laevakinnistusregistri andmete suhtes vastandlike tõendite alusel. Siiski ei saa käesoleval ajal väita, et täiendavate tõendite kogumise võimalused oleksid ammendunud.
  47. Kohus ei pea põhjendatuks kaebuse esitaja etteheiteid, mis puudutavad päringute esitamisel kaebuse esitaja vanaisa varasema perekonnanimega mittearvestamist. Ka vastustaja ei ole vastu vaielnud, et M.T kandis varem perekonnanime Tr, mida mõnel juhul on kirjutatud ka kujul Tr. Isiku perekonnanime muutusega tuleb vastustajal mõistagi arvestada ka edaspidiste tõendite kogumisel.
  48. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamisega on otsus tehtud vastustaja kahjuks. HkMS § 93 lg 1 sätestatakse, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid, nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebuse esitaja on taotlenud menetluskulude vastustaja kanda jätmist ning tõendanud 250 krooni suuruse menetluskulu (riigilõiv) kandmist. Nimetatud menetluskulu tuleb vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista. Kristjan Siigur kohtunik 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.