lg 1 sätestab, et kinkelepinguga kohustub üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omani ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama.
lg 1 sätestab, et kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda
punktides 1-3 ettenähtud juhtudel.
sätestab, et isik peab käesolevas peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu.
lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 22. veebruari 2007.a. otsuses nr 3-2-1-153-06 väljendanud seisukohta, et kinkijale on
§-de 267 ja 270 järgi jäetud sisuliselt järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud niiöelda prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on „kingi vääriline". See tähendab, et kui kingisaaja oma (seaduslikku) õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganemiseks. „Jäme tänamatus" kui hinnanguline kategooria peab
Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut. Riigikohus on oma
§-d 189-191). Sellest tulenevalt peavad pooled teineteiselt lepingu järgi saadu tagasi andma. Eranditult viitab
lg 1 kinkelepingust taganemise korral tagasitäitmisele alusetu rikastumise sätete järgi. Seega tuleb kinkelepingust taganemise puhul tagastada lepingu järgi üleantu
lg 1 järgi, arvestades
Kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija
lg 1 järgi lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda
Arvestades eeltoodut ja juhindudes
lg 1,
MS § 377 lg 1, TsMS § 378 lg 1 p 2 ja TsMS § 180 lg 1 p 1 palub hageja tuvastada kostja kohustus tahteavalduse tegemiseks kinnistusraamatu kande muutmiseks ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vastus Kohtule 19.6.2008 esitatud kostja vastuse kohaselt kostja ei tunnista hagiavaldust täies ulatuses. Tõesti hageja ja kostja vahel oli sõlmitud kinnistu kinkeleping, kasutusavalduse seadmise leping ja asjaõigusleping 02.05.2006. Selle alusel läks kinkijate V L jä M L, (kostja vanemad) kinnistu aadressil XXX kostja valdusse. Antud lepingu alusel on hagejal õigus elada mainitud aadressil ja kasutada antud kinnistul olevaid hooneid, asju jne kuni hageja surmani. Sellega kostja on nõus ja ei vaidlusta seda ning ei ole teinud ka mingeid takistusi selleks. Vastupidi, kostja on teinud kõik, et kinkijal (hagejal) oleksid olemas kõik võimalused, mis on ette nähtud kinkelepinguga. Hageja on hagiavalduses põhjendanud oma kinkelepingust taganemise motivatsiooni mitmete asjaoludega, kuid kõik nad on suusõnalised. Kostja sai kätte kinkelepingust taganemise avalduse (notariaalselt kinnitatud) Narva notari Sergei Nikonovilt, kuid kuna selles avalduses ei ole märgitud, et ta peab sellele vastama või kuidagi teisiti sellele reageerima, ta sellele ei vastanud. See, et hagejal on kaks last (mina ja minu õde S K) kostja ei vaidlusta. Ta ei vaidlusta ka seda, et 2004 aastal ta kolis vanemate majja aadressil XXX, nende nõusolekul, mingeid omakasupüüdlikke mõtteid tal ei olnud, ta lihtsalt lahutas oma abielu endise abikaasaga seoses sellega, et ta leidsin teise naise ja me tahtsime temaga elada koos. Loomulikult ei saanud me seda teha meie korteris. Korteri me endise abikaasaga müüsime endise korteri. Oma õega mul kuni kinkelepingu vormistamiseni mul mingeid lahkarvamusi, konflikte ei olnud. Kuna ta juba väikestest east on tegelenud maja korrashoiuga, aiamaa korrashoiuga, remondiga jne ja vanemate eest hoolitsemisega, mida võivad kinnitada ka kõik naabrid (andmed esitan). Õde S mingil moel ei ole kunagi vanemaid aidanud. Juba noores eas lahkus ta korduvalt kodust (me elasime samas majas) mitmeteks kuudeks ja ei saanud kuidagi osaleda vanemate eest hoolitsemises. Juba peale kinkelepingu vormistamist teatas õde vanematele, et ta keeldub neist kui vanematest. Sellel ajal kui ema oli juba väga haige, ei osalenud õde mitte kuidagi tema eest hoolitsemises, ei ostnud mingeid ravimeid, ja isegi kui käis kodus, mis juhtus väga harva, siis vanemad maksid talle raha tema poolt osutatud teenete eest. See on ema sõnade järgi ja seda võivad kinnitada ka tunnistajad. Alati on ta väitnud, et ta ei taha vanematelt midagi. Meie, (kostja ja vanemate) vahel oli tõesti sõlmitud suuline kokkulepe selle kohta, et mina tasun pärast kinkelepingu sõlmimist õele 125000 krooni, kuid peale seda kui õde keeldus vanematest, palusid nii isa kui ema mitte maksta talle seda summat kuni selle ajani kui nende tütar mõtleb ümber ja annab aru selle kohta miks ta keeldub vanematest. Ta on alati nõus maksma seda summat, kuid kuna isa ei ole siiamaani andnud talle nõusolekut selle summa tasumiseks ei ole ta seda ka teinud. Ta on nõus tasuma selle summa juhul kui isa annab nõusoleku selleks, et ta maksaks õele selle summa. Hagiavalduses väidab hageja, et kostja on väljendanud jämedat tänamatust hagejalähedase inimese, hageja tütre S K vastu väljendudes tema suhtes ebatsensuurselt ema matusel. See on suusõnaline ja võib olla ta ka ütlesin ebatsensuurselt, suhtlemises temaga, kuid kalmistul ta seda ei saanud teha, me suhtlesime temaga juba peale matuseid ja mitte kalmistul. Jutuajamine oli selle suhtes, et miks õde ütles ära oma vanematest. Ema oli tõesti väga raskelt haige ja kostja isiklikult hoolitses tema eest, ostis ravimeid, viis teda arstide juurde tõi haiglatest koju jne. Peale seda kui ta kirjutati viimast korda haiglast väljaja ta viibis rehabilitatsiooni keskuses, kus viibimine on tasuline, tasusin kõik kulutused mina. Isegi hageja ei osalenud abikaasa hooldamises ei ostnud ravimeid jne. Kõik -invaliidi tooli, abivahendeid käimiseks, pamperseid määrdeid ta ei ole ostnud. Seda on teinud kostja (kviitungid ja teised tõendid esitan hiljem, kuna ei teadnud et neid läheb vaja ning need tuleb taastada). Peale selle, kostja tasus kõik kuulutused medõe teenuste eest, kes oli määratud sotsiaalhooldus ameti poolt ema eest hoolitsemiseks üheks nädalaks tasuta, kuid peale selle aja möödumist palus ta teda aidata ema ka edasi, mida ta ka tegi ja ma olen talle selle eest väga tänulik ka selle eest, et ta õpetas mind tegema emale süste, vahetada pamperseid ja hoolitseda ema eest, mida ma tegin pärast juba iseseisvalt. Seda ta võib tunnistada ka kohtus. Samuti võib ütlusi tema suhtumist emasse tema perearst Nikolai Kulikov, keda kostja mitmeid kordi on kutsunud ema juurde, viinud ema tema juurde jne. Mis puudutab tema uut elukaaslast G, siis ta oli tuttav kostja emaga juba kaks aastat enne ema surma, käis meil kodus palju kordi, aitas maja koristamisel, pesi teda (ema) saunas, valmistas toitu ja aitas väga palju kaasa ema matustel. Peale selle pesi ta hageja aluspesu, riideid valmistas talle toitu jne, mida võivad tõestada ka tunnistajad (naabrid). Kui ema suri, kogu vastutus matuste korraldamise, hauakaevamise, kirikus ärasaatmise tseremoonia, mälestamine peale haudasängitamist, hauaplatsi korraldamise jne laskus kostjale ja keegi, sealhulgas hageja ja tema tütar S K ei osalenud selles ei materiaalselt ega ka kuidagi teisiti. Kõikide nende operatsioonid juures viibis kostja poeg A L. Seda võivad tõendada ka tunnistajad. Kuni käesoleva ajani haua eest hoolitseb ainult kostja, hauakivi tellis ja paigaldas samuti oma raha eest. Hageja väidab, et peale ema surma 13.02.2006, kostja suhtlemine temasse muutus halvenemise poole. Samuti väidab hageja, et kostja suhtumine nendesse (isasse ja emasse) oli juba halvenenud peale kinkelepingu sõlmimist. See ei vasta tõele. Kui see vastaks tõele, siis tekib küsimus, miks ta ei taganenud kinkelepingust ema eluajal?. Aprillis-mais 2007 tutvus hageja uue naisterahvaga, enne seda kui ei olnud möödunud veel isegi aastat ema surmast. See naisterahvas hakkas käima meie majja. Kostja ei olnud sellele vastu , kuid venelastel kestab leib surnu järgi Õigeusu kanoonide alusel üks aasta. Suhted selle naisega (J A) olid meil normaalsed. 2007 aasta augustis sõitsid hageja ja tema uus naistuttav J, Ukrainasse, hageja ja tema kaaslase sünnimaale (nad on kaasmaalased) kus viibisid kolm nädalat. Peale seda sõitu, 2007 aasta septembris - oktoobris, periooditi ööbis hageja J juures. Novembris 2007 läks hageja pidavalt elama J juurde, ja juba aadressil XXX, käis harva. Hageja väidab, et ta aeti majast välja. See on suusõnaline ja ei ole millegagi tõendatud, keegi teda välja ei ajanud ja kostja on nõus, et hageja elaks edasi selles majas, ja kui ta soovib, elada selles majas koos oma uue elukaaslasega, kes tema eest hoolitseks, siis kostja ei saa seda talle keelata ja seda ta ei ole ka teinud. Peale selle hageja käib maja juures oleval aiamaal, hoolitseb selle aiamaa eest ja mingeid takistusi talle teinud ei ole ega ei kavatse ka teha mida võivad kinnitada ka tunnistajad. Arvan, et uus elukaaslane osutab hagejale survet omakasupüüdlikult, mingit muud põhjust ei näe. Pretensioonid kostja vastu tekkisid peale seda kui hageja oli elanud oma uue elukaaslasega kolm kuud elukaaslase korteris aadressil XXX. Kostja teada, on hageja elukaaslasel selline tutvus vanade inimestega juba mitte esimene. Väited selle kohta, et kostja teeb osalist remonti antud majas on õiged, see oli tehtud veel ema nõusolekul, mitte 2007 aasta lõpus, nagu väidab hageja, vaid 2006 aasta juuli kuus, ema eluajal. Olid vahetatud aknaraamid, mis olid juba kasutamiskõlbmatud, seda võib kinnitada meister kes need aknad vahetas. Seda võivad kinnitada ka naabrid, kes teadsid, et aknad talvel täiest külmusid. Maja on ehitatud 1959 aastal ja talle ei ole tehtud kunagi kapitaalremonti. Ei olnud vahetatud maja ehitamise momendist elektrisüsteem, ahjusüsteem. Mis puudutab keskkütte süsteemi vahetusse, siis oli ta j uba täiesti kasutamiskõlbmatu. Oli läbiviidud keskküttesüsteemi revisioon ja selle kohta on olemas ekspertiisiakt 12.12.2007 (OÜ Sun Trade) selle kohta, et süsteem on paigaldatud 1980 aastal ja tuleb vahetada. Küttekatel on keevitatud kolmel korral seoses tema roostetamisega. Maja on praegusel momendil eluohtlik ja ma ei saa suhtuda sellesse ükskõikselt, peale selle on kinkelepingus märgitud, et ma pean hoidma korras antud lepingu objekti. Kõik kommunaalmaksed tasun mina. Kuna maja on avariiolukorras, olen ma ta kindlustanud ja kõik maksed selle kindlustuse eest tasun mina (dokumendid lisan). Samuti on olemas ka elektriahju kõlbmatuks tunnistamise akt 20.02.2008, selle kohta, et ta on kasutamiskõlbmatu ja teda on vaja vahetada. Hageja taotleb kohtult vabastada teda osaliselt riigilõivu tasumisest, väites, et ta on pensionär ja tal ei ole võimalust maksta riigilõivu seadusega ettenähtud summas. Selle väitega kostja nõus ei ole. Arvab, et tegu on tahtliku kohtu eksitamisega. Hageja ei ole esitanud täies ulatuse tema poolt saadud sissetulekuid. Ta ei ole näidanud kohtule oma Venemaa sõjaväelase pensioni mida ta saab. Enne hagiavalduse esitamist kohtule on ta teadlikult nullinud oma arved pankades, milledele oli raha pandud protsendid saamiseks. Arvete koopiad olid kodus. Samuti kostja andmete alusel, ja seda on ta näinud isiklikult, on hagejal sularaha summas 200000 krooni ulatuses, millega on ta isiklikult hoobelnud mitu korda. Hageja on juba vana, ta on 83 aastane, teda on lihtne mõjutada. Hageja eksib mitu korda oma avalduses ema surmapäevaga, vaidleb selle kuupäeva üle, eksib remonditegemise alguse kuupäevaga, väites, remonti alustati 2007 aasta detsembrikuus, tegelikult alustasin remonti 2006 aasta augusti kuus tema ja surnud ema nõusolekul jne., tunnistajad on olemas. Tekib tunne, et talle avaldatakse survet antud asjas, Enne uue elukaaslase ilmumist mingeid probleeme hageja ja kostja vahel ei olnud. Arvab, et hagi on alusetu, ei ole mitte millegagi põhjendatud kõik väited on suusõnalised. Peale selle,
lg 1 kohaselt võib Kinkija kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, kui ta sai teada või oleks pidanud tead saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Hageja sai sellest õigusest teada kinkelepingu sõlmimise momendil notari juures s.o 02.05.2006 a. Hagiavalduse on ta esitanud peaaegu kaks aastat (täpne kuupäev on mulle teadmata) hiljem, siis kui ta juba üle nelja kuu on elanud oma uue elukaaslasega. Sellega on rikutud seaduses ettenähtud tähtaega (mis on ÜKS aasta) antud asjas ja järelikult ei ole tal õigust nõuda kinkelepingust taganemist ja kostja kohustust tahteavalduse tegemiseks kinnistusraamatu kande muutmiseks. Kinkelepingust tagastamise avaldusest ei piisa, et teha muudatusi kinnistusraamatus. Kinkeleping peab olema enne vaidlustatud, selle kohta peab olema tehtud kohtulahend ja alles peale seda võib hageja nõuda, juhul kui kohus tema hagi rahuldab, kinnistusraamatu kande muutmist. Lähtudes eeltoodust palub kostja jätta hagiavaldus kinkelepingust taganemise kohta ja kostja kohustust täiteavalduse tegemiseks kinnistusraamatu kande muutmises rahuldamata ning kohtukulud jätta hageja kanda. Hageja seisukoht kostja vastuse suhtes Kohtule 07.07.2008 esitatud hageja seisukoha kohaselt kostja on kohtule esitanud vastuse hageja hagiavaldusele. Oma vastuses kostja haginõuet ei tunnista, kuigi vastuses toodu pigem kinnitab hagiavalduses väidetut. Hageja ei nõustu kostja vastuses tooduga. Kostja on oma vastuses välja toonud palju ebaolulisi ja asjasse mittepuutuvaid asjaolusid, selleks, et luua kostjast ekslikult pilti. Hageja on jätkuvalt seisukohal, et juba hageja subjektiivne hinnang kostja vääritule käitumisele ja oma õiguste kaitseks kohtusse pöördumine tõendab seda, et kostja on käitunud hageja suhtes vääritult ning ei ole kingi vääriline. Kui kostja oleks käitunud pojale vääriliselt ja arvestades kõiki ühiskonna- ja moraalinorme, siis ei oleks olnud alust ja põhjust hagejal kohtumenetluse algatamiseks. Siiski peab hageja oluliseks lükata ümber kostja esitatud väited:
lg 1 sätestab, et kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda
punktides 1-3 ettenähtud juhtudel.
sätestab, et isik peab käesolevas peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu.
lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 22. veebruari 2007.a. otsuses nr 3-2-1-153-06 väljendanud seisukohta, et kinkijale on
§-de 267 ja 270 järgi jäetud sisuliselt järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud niiöelda prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on „kingi vääriline". See tähendab, et kui kingisaaja oma (seaduslikku) õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganemiseks. „Jäme tänamatus" kui hinnanguline kategooria peab
Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut. Riigikohus on oma
§-d 189-191). Sellest tulenevalt peavad pooled teineteiselt lepingu järgi saadu tagasi andma. Eranditult viitab
lg 1 kinkelepingust taganemise korral tagasitäitmisele alusetu rikastumise sätete järgi. Seega tuleb kinkelepingust taganemise puhul tagastada lepingu järgi üleantu
lg 1 järgi, arvestades
Kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija
lg 1 järgi lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda
MS § 251 lg 1 on sätestatud, et tunnistajana võib üle kuulata iga inimese, kellele võivad olla teada asjas tähtsust omavad asjaolud, kui ülekuulatav ei ole selles asjas menetlusosaline või menetlusosalise esindaja.
§-de 267 ja 270 järgi jäetud sisuliselt järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud niiöelda prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on „kingi vääriline". Mis puutub kostja väitesse valeandmete esitamise kohta menetlusabi taotlemisel, siis arvestades, et kostja on hageja poeg, on selline käitumine äärmiselt alatu ja taunimisväärne. See näitab ka kostja suhtumist oma isasse ja tõendab, et kostja on käitunud ja käitub vääritut hageja suhtes. Kostja on tahtlikult jätnud märkimata, et hageja on maksnud sauna renoveerimise, hauale mälestusmärgi püstitamise, remondi teostamise eest majas ning ka paljude muude asjade eest, milleks on kostja hagejalt raha küsinud. Samuti on absurdne kostja väide, nagu oleks hagejal sularaha 200 000 krooni. Oluline on märkida, et kostja poolt esitatud pangakontode väljavõtted on pärit 2007 aastast. Teatame kohtule, et hageja majanduslik olukord vastab menetlusabi andmise tingimustele ja ei esine ühtegi TsMS § 182 lg 2 ja § 189 lg 1 menetlusabi tühistamise tingimust. Hagejal puudub vara ning kohtusse pöördus hageja oma õiguste kaitseks, millele on igal inimesel põhiseaduslik õigus. Kostja on valesti tõlgendanud
270 lg 1 mõtet ja andnud sättele uue tähenduse. Kostja tõlgenduse järgi peab tema kui kingi saaja käituma kinkija suhtes väärikalt ainult ühe aasta jooksul ja peale seda võib kingisaaja teha mida iganes soovib. Selline tõlgendus on väär ja läheb vastuollu paragrahvi mõttega. Taganemine on kinkija subjektiivne õigus. Aastase tähtaja arvutamise hetkeks on aeg, kui hageja sai teada või pidi teada saama taganemisõiguse tekkimisest. See tähendab ajast, kui kostja käitus hageja suhtes vääritult, mis tingis hageja väljakolimise. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus oma lahendis nr 3-2-1-153-
ÜS § 69 lg 1). Taganemisavaldus kehtib aga ainult tingimusel, et täidetud on ka materiaalsed eeldused, milleks on lepingust taganemise õiguse aluste olemasolu. Kinkija peab tõendama
§-des 268 sätestatud asjaolude esinemist. Kinkijal on õigus lepingust taganeda pärast selle täitmist § 267 p-des 1-3 sätestatud alusel. Nimetatud alustel tekib kinkijal ainult taganemise õigus, muid nõudeid kinkija kingisaaja vastu esitada ei või. Kinkelepingust taganemise avalduses märkis hageja, et kingisaaja väljendas igal võimalikul moel kinkija suhtes jämedat tänamatust, mis tingis 2007.aastal kinkija väljakolimise oma kodust aadressiga XXX. Kinkija leiab, et kingisaaja ei ole kingi vääriline ja soovib kinkelepingust taganeda.
lg 1 sätestab, et kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda
punktides 1-3 ettenähtud juhtudel.
p 1 kohaselt võib kinkija enne kingitud eseme kingisaajale üleandmist lepingu täitmisest keelduda ja lepingust taganeda, kui: kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. Jäme tänamatus on Riigikohtu praktika kohaselt hinnanguline kategooria, mis peab seisnema mingis kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. Kinkija peab tõendama
§-des 267 p 1 ja 268 lg 1 sätestatud asjaolude esinemist. 24.03.2009-26.03.2009 on kohus kuulanud üle 15 tunnistajat (II köide t.l 19-75) ning samuti oli vande all kuulatud üle ka hageja (II köide t.l 16-18). Kohtuistungil selgitas hageja, et tema abikaasa palvel nad kinkisid maja pojale. Abikaasa suri oktoobris 2006 aga ta lahkus majast Savi 8 novembris-detsembris 2007 ja elab oma tuttava naise juures. Lahkus majast kuna oli poja moraalse surve all. Poeg tõi majja naist. Poeg hakkas suhtuma temasse halvasti, keegi ei pesnud tema pesu. Poeg palus raha selleks, et panna hageja abikaasa hauale mäletussamba. Juurdepääs majas ja kinnistule oli vaba. Võtmeid poeg ei ole temalt võtnud. Poeg ei peksnud teda, ei ole sundinud midagi teha. Ta kinnistut valdab ja kasutab ja omandab selle vilju. Kostja ei tunnistanud hagi. Ta ei ole teinud halba hagejale. Ta hakkas majas remonti tegema, kuna kõik oli avariilises seisundis. Tunnistaja A. H selgitas, et pooled elasid alati väga hästi ning nendel olid sõbralikud suhted. Ta ise nägi V L koos uus naisega suvel 2008 kui V tõi oma uut naist majja XXX. Tunnistaja P.S kinnitas ka, et hageja valdab ja kasutab kinnistut käesoleva ajani. Tunnistaja I S selgitas, et hageja käib majas 1 kord nädalas, tegeleb aiandusega. Ta elab naisega. Tunnistaja N. V kinnitas, et poolte vahel olid normaalsed suhted, kostja hoolitses oma vanemate eest. Tunnistaja G.V kinnitas, et ta ei ole kuulnud, et V ja A vahel oleksid halvad suhted, mitte keegi ei ajanud V kodust ära. V käib majas nii tihti kui ta tahab. Oletab, et ainult uue naise pärast läks V majast ära. V ütsel tamale, et uus naine meeldib ja sobib temale ja ta soovib elada seal. Kohus leiab, et formaalne eeldus on täidetud. Kuid hageja ei tõendanud, et esinesid asjaolude kinkelepingust taganeda jämeda tänamatuse tõttu. Hagi ei kuulu rahuldamisele. Menetluskulud Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaldatakse enne 01. jaanuari 2009 alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulud antud tsiviilasjas kannab hageja, kelle kahjuks otsus tehti. 02.04.2008 Viru Maakohtu määrusega vabastati V L täielikult riigilõivu tasumiseks hagi esitamisel. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 alusel võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus teeb otsuse eeltoodust tulenevalt ja juhindudes TsMS §-dest 434-436, 438, 439, 441, 442, 452 lg 1, 630 lg 1, 632 lg 1. Natalja Losevtsova Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.