1 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok, liikmed Tiit Kollom ja Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 22.12.2009, Tallin

) § 619).

1. Hageja leidis, et kostja ei täitnud käsundit hoolsalt. Hageja poolt kostjale etteheidetavate tegude toimumises ei ole vaidlust. Kostja esitas tsiviilasjas nr 2/1-120/03 kirjalikus vastuses hagile vastuväite, milles palus „tühistada viiviste nõue”. Kostja on tuginenud asjaolule, et hageja ei tunnistanud tema vastu esitatud viiviste nõuet mitte mingil määral ja seda väidet ei ole hageja vaidlustanud. Hageja ei ole tõendanud, et ta andis kostjale teistsuguseid juhtnööre. Viivise nõude tühistamise nõue on vaadeldav kui viivise nõude vähendamine nullini. Hagiavalduse kohaselt vähendaski kohus ise tulenevalt oma diskretsiooniõigusest hageja vastu suunatud viivise nõuet, st ka kohus mõistis taotlust selliselt. Mis puudutab kostja eksimust selles, et kostja tõlgendas viivist kui leppetrahvi või selle alaliiki, siis nimetatud asjaolu ei anna alust lugeda käsundi täitmist mittekohaseks. Kuigi leppetrahvi eristab viivisest eelkõige õiguslik olemus ja kohaldamisala, siis on paljuski tegemist sarnaste instituutidega. Mis puudutab lepingust taganemise avalduse esitamist ja 12.11.2003 istungil väidetut, et „meie ei vaidlusta midagi”, siis nimetatud fraasi pinnalt ei ole võimalik teha järeldust, et kostja ei täitnud käsundit kohaselt. Lepingust taganemine toimub avalduse tegemisega teisele poolele ja selleks ei pidanud kostja esitama hageja nimel vastuhagiavaldust. Hageja poolt esile toodud asjaolude pinnalt ei ole võimalik väita, et kostja oleks pidanud esitama ostuhinna alandamiseks vastuhagi. Ka ostuhinna alandamine toimub avalduse tegemisega vastaspoolele. Hageja oletus, et ostuhinna alandamise avaldus oleks viinud temal kahju tekkimise vältimiseni, ei ole kontrollitav. Hageja ei ole esile toonud asjaolu, et tal oleks kahju tekkinud ja seda just ostuhinna alandamise avalduse tegemata jätmise tõttu.
2. Mis puudutab K. M. kui mittekohase kostja vastuväite esitamata jätmist, siis ka siin ei saa väita, et kostja ei täitnud käsundit kohaselt. Kostjate valiku otsustab hageja kostja taotlustest sõltumata, õigussuhte kvalifitseerib kohus. Kuigi kostja vastavat vastuväidet ei esitanud, ei ole sellest tekkinud ei hagejale ega K. M.le mingeid õiguslikke tagajärgi ega halvemusi.
3. Hageja positsioon arvete saamisel on vastuoluline. Hageja on väitnud kogu aeg, et ta ei ole arveid enne käesoleva menetluse algust (enne 11.07.2006) saanud ja neid talle ei esitatud. Seega ei saanudki kostja nimetatud arveid 29.01.2004 kohtuistungil esitada. Nimetatu ei välista arvete hilisemat esitamist hagejale. Mis puudutab OÜ Dare Consult õigusabiteenuste arvestuse osas vastuväidete mitteesitamist, siis vastuväidete esitamine on põhjendatud ainult juhul, kui arved ei vasta osutatud õigusabi mahule või on muul põhjusel põhjendamatud. Selliseid asjaolusid ei ole hageja oma hagiavalduses esile toonud. Seega ei saa hageja poolt esile toodud asjaolude pinnalt väita, et kostja ei oleks täitnud käsundit vajaliku hoolsuse või üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel (

§ 620lg 1) ja hagi jääb rahuldamata.

Apellatsioonkaebus

1. Valdis Mägiroos palub tühistada Harju Maakohtu otsuse ja uue otsusega hagi rahuldada. Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-t
3. Apellant on seisukohal, et vastustaja ei saanud tsiviilasjas nr 2/1-120/03 esitada viiviste tühistamise nõuet ja kohus vähendas viivist omal algatusel. 5 Tühistamine ja vähendamine ei ole kuidagi sarnaselt vaadeldavad, kehtiv tsiviilõigus sisustab need mõisted täiesti erinevalt. Vastustaja väitis tsiviilasja arutamise käigus korduvalt, et tegemist on leppetrahviga, kuid taoline käsitlus ei tulene seadusest. Seega esitas vastustaja väite, millega kohus ei oleks saanud arvestada. Taolist eksimust vastustaja poolt tuleb arvestada teiste apellandi poolt esitatud seisukohtadega ning kõik need asjaolud kogumis tõendavad vastustaja kutseoskuste puudulikkust võrreldes üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemega.
4. Vastustaja ei esitanud tsiviilasja arutamise käigus vastuhagi, sh ostuhinna alandamise nõudes, ega taotlenud ka tsiviilasjade liitmist, mis oleks võinud viia kahju tekkimise vältimiseni või vähenemiseni. Maakohus leidis, et kahju tekkimise võimalik vältimine ei ole tagantjärele kontrollitav, kuid asja juurde võetud kohtutoimikuid uurides oleks olnud võimalik hinnata taolise käitumise võimalikkust ja otstarbekust.

§ 620

sätestab, et käsundisaaja peab täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Siinkohal on mõistlik arvestada ka advokatuuriseaduse (AdvS) § 44 lg 1 p-s 1 sätestatut, mille kohaselt on õigusteenuse osutaja kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise. Vastustaja seda ei teinud.

1. Maakohus asus seisukohale, et kuna kohus jättis hagi K. M. vastu rahuldamata, ei toonud vastustaja tegevus K. M.le mingeid õiguslikke tagajärgi ega halvemust. Kohtu initsiatiiv ei olnud vastustaja tegutsemise tagajärg. Vastustaja võimaliku kahju ärahoidmiseks kohaselt ei tegutsenud.
2. Kohtukulu tõendavat dokumenti vastustaja 29.01.2004 toimunud kohtuistungil ei esitanud. Kui vastustajal oli arve koostatud, ei oleks tal olnud selle esitamiseks mingit takistust ning seda oleks tulnud teha võimaliku menetluskulu väljamõistmise saavutamise eesmärgil.
3. Vastustaja ei teinud apellanti esindades kohtule ühtegi sellist taotlust või avaldust, mida kohus oleks saanud arvestada, kõik apellandi kasuks tehtud otsused tegi kohus omal initsiatiivil. Seega ei täitnud vastustaja temale suulise kokkuleppe alusel antud käsundit vajaliku hoolsusega ja üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Vastustaja seisukoht
4. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
5. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära menetlusosalised ja tutvunud tsiviilasja, sealhulgas asja juurde võetud tsiviilasjade nr 2/1-120/03 ja nr 2/11210/03, materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja asjas uue otsuse tegemiseks. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Samuti võtab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. Kolleegium ei tuvastanud TsMS § 442 lg 8 rikkumist maakohtu poolt. Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse põhjendustele.
6. Puudub vaidlus, et poolte vahel oli sõlmitud suuline käsundusleping

§ 619

mõttes, mille alusel osutas kostja hagejale ja viimase abikaasale õigusabi tsiviilasjade nr 2/1-1210/03 ja nr 2/1-120/03 menetlustes Harju Maakohtus. Vastavalt käsunduslepingu mõttele on selline tehing suunatud mitte konkreetse tulemuse saavutamisele, vaid teatud teenuse osutamisele selle tulemuse saavutamiseks. Käsunduslepingust tulenevalt peab käsundisaaja tegema 6 tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult võimaliku

§ 24

lg 1 mõttes, kuid tulemuse saavutamata jäämine iseenesest ei ole käsunduslepingu rikkumine. Kohtumenetluses õigusabi osutamisel ei sõltu tulemuse saavutamine mitte ainult käsundisaajast, vaid ka muudest asjaoludest, sealhulgas käsundiandja enda eelnevast käitumisest, kehtivast seadusandlusest, kohtupraktikast jne. 26.

§ 620

sätestab käsundisaaja põhikohustused käsundi täitmisel: tegutseda käsundiandjale lojaalselt ja käsundilaadist tuleneva vajaliku hoolsusega, arvestades seejuures eelkõige käsundiandja huvidega, tegutsedes käsundiandja jaoks parima kasuga ning hoidma ära kahju tekkimise käsundiandjale. Sama sätte kohaselt peab käsundisaaja täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele, majandus- ja kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel.

1. Puudub vaidlus, et kostja näol ei olnud vaidlusaluse õigusabi osutamise ajal tegemist Eesti Advokatuuri liikmega ja hageja teadis seda esinduseks kokkuleppe sõlmimisel. Seega ei ole asjakohane apellatsioonkaebuse viide AdvS-le. Kostja juhatuse liige on selgitanud, et ta lõpetas detsembris 2002 ülikooli ja hageja näol oli tegemist ühe tema esimese kliendiga. Hageja ei ole väitnud, et kostja juhatuse liige oleks viinud teda või tema abikaasat esinduseks kokkuleppe sõlmimisel kuidagi segadusse seoses oma võimete, teadmiste või oskustega. Vastavalt äriregistri andmetele tegutses kostja äriühinguna, mille põhitegevusalaks oli õigusnõustajate ja õigusbüroode tegevus, alates 28.11.
2. Seega pidi kostja professionaalse käsundisaajana tegutsema ja olema hoolas üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel ehk tegutsema nii, nagu oleks seda teinud tavaline mõistlik inimene taolises ametis (ülikooli haridusega jurist) sarnastel tingimustel.
3. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega, millede kohaselt ei leidnud käesolevas asjas tõendamist hageja seisukoht, et kostja ei tegutsenud tema ja ta abikaasa esindamisel hoolsalt tunnustatud kutseoskuste tasemel. Hageja on küll väitnud, et esindaja poolt ühe või teise toimingu (vastuhagi esitamine ostuhinna alandamiseks, taotluse esitamine tsiviilasjade liitmiseks) tegemata jätmisel tekkis temale kui käsundiandjale kahju, kuid tõendeid kahju tekkimise kohta esitatud ei ole. Ringkonnakohtu istungil selgitas apellant, et peale seda, kui ta oli võlasumma ära tasunud (vastavalt ts/asja nr 2/1-120/03 materjalidele toimus see aprillis 2003), teatas ta oma esindajale, et soovib ostust loobuda. Sellesisulist tahet tõendab ka esindaja poolt 10.09.2003 tehtud lepingust taganemise avaldus (ts/asja nr 2/1-1210/03 t lk 11-12). Ka maakohtus tunnistajana ülekuulatud K. M. (t lk 104-106) ütluste kohaselt oli neil esindajaga juttu, et soovivad, et müüja võtab maja tagasi ja nemad kolivad välja. Seega oleks hageja ja tema abikaasa tolleaegse tahtega läinud vastuollu mistahes toimingute tegemine ostuhinna alandamise eesmärgil, sest sel viisil ei oleks olnud võimalik saavutada endise olukorra taastamist („ostust loobuda“, „maja tagasi anda“). Hagide liitmine iseenesest aga ei saa avaldada mingit mõju vaidluste sisulisele lahendamisele, vaid ainult menetluste kiirusele ja/või lihtsustamisele (TsMS § 374).
4. Vastavalt TsMS § 171 lg-le 1 kannab apellatsioonikaebuse esitamisega seotud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Ande Tänav Tiit Kollom Imbi Sidok