← Eesti

3-08-1350/70

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Lilianne Aasma, Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 16. oktoober 2009. a, Tallinn Haldusasja number 3-

) § 28 lg 1 p 4 ja Tallinna Linnavolikogu 23.01.2003 otsusega nr 7 kehtestatud Nõmme tervisespordiradade teenindamiseks vajaliku maa määramiseks koostatud detailplaneeringu alusel taotleda Xxxxxx xx xx, xxx, xx ja xx ning Xxxxxxxxxx xx x ja xxx maatükid linna omandisse sotsiaalmaana. Endise kinnistu nr xxxx tagastamata ja kompenseerimata maa jääb Xxxxxx xx xx ja Xxxxxxxxxx xx x maadele ja endise kinnistu nr xxxxx tagastamata ja kompenseerimata maa Xxxxxx xx xx, xx ja Xxxxxxxxxx xxx maadele. Linnavolikogu 01.04.2004 otsuse alusel esitas linnavalitsus Harju maavanemale taotluse endiste kinnistute nr xxxxx ja nr xxxx maade osaliseks munitsipaliseerimiseks. Keskkonnaministeeriumi 10.02.2006 kirjaga tagastati Harju maavanemale taotlused Xxxxxxxxxx xx x ja xxx ning Xxxxxx xx xx, xx ja xx maaüksuste osas põhjendusega, et taotluste ja vastavate toimikute koostamisel on tehtud vigu, mis ei võimalda taotlusi Vabariigi Valitsusele otsuse tegemiseks esitada. Harju maavanem tagastas taotlused Tallinna linnale puuduste kõrvaldamiseks 09.11.

  1. Uuesti on Harju maavanem tagastanud taotlused Tallinna linnale puuduste kõrvaldamiseks 05.09.2007 kirjaga. 20.06.2008 kirjaga esitas Tallinna Maa-amet Harju maavanemale uue taotluse mh endiste kinnistute nr xxxxx ja nr xxxx maade osaliseks munitsipaliseerimiseks.
  2. Hele-Mai Räni kaebuses taotletakse: 1) tunnistada õigusvastaseks Tallinna linna viivitus kaebuse esitajale maa tagastamise menetluses, 2) kohustada Tallinna linna andma välja haldusakti maa tagastamise kohta, 3) tuvastada, et Tallinna linn on minetanud õiguse taotleda vaidlusalust maad munitsipaalomandisse, 4) keelata Tallinna linnal vaidlusaluse maa munitsipaalomandisse andmise taotluste esitamine ja 5) kohustada Harju maavanemat Tallinna linna poolt
  3. juunil 2008 esitatud maa munitsipaalomandisse andmise taotluse menetlust lõpetama. Põhjendused: 2

(16)3-08-1350 1) Vara tagastamise õigustatud subjektiks tunnistatud isikul on õiguspärane ootus vara tagastamise otsuse langetamiseks mõistliku aja jooksul ning kui puuduvad seadusest tulenevad takistused vara tagastamiseks, siis on vara tagastamisega viivitamine õigusvastane; 2) Tallinna Linnavalitsus viivitas õigusvastaselt maa tagastamise otsuse tegemisega ajavahemikul 28.08.1994 kuni 25.05.2005 (mil Harju maavanema andmetel esitas linn temale munitsipaliseerimise taotluse), sest puudusid takistused maa tagastamise otsustamiseks Tallinna Linnavolikogu 01.04.2004 otsuses nr 68 nimetatud maade osas ning sarnaselt eeltooduga on Tallinna Linnavalitsus õigusvastaselt viivitanud maa tagastamise taotluse lahendamisega alates maa munitsipaliseerimise menetluse lõppemisest 10.02.2006 kuni käesoleva ajani; 3) Maa tagastamise õigusvastase viivitamisega on kaebuse esitajale tekitatud märkimisväärset kahju eelkõige saamata jäänud tulu näol, mida tal oleks olnud võimalik saada maa tasu eest kasutada andmise korral. Isegi kui oleks selgunud, et maad ei ole võimalik tagastada, oleks mittetagastatava maa kompenseerimise korral 1990-ndate aastate keskel hüvitis mittetagastatava maa eest elukalliduse tõusu arvestades olnud kordades suurem; 4) Kuna maavanem on Tallinna linna esitatud maa munitsipaalomandisse andmise taotluse korduvalt läbi vaatamata jätnud Tallinna linna tegevusega seotud puuduste, mitte objektiivsete takistuste tõttu, on linn maa munitsipaalomandisse taotlemise õiguse minetanud ning seega ei saa maa munitsipaalomandisse taotlemine olla takistuseks maa tagastamise otsustamisel. Haldusasjas 3-08-187 tehtud Tallinna Halduskohtu otsuses sisalduva seisukoha järgi tuleb maa munitsipaalomandisse andmise menetlus lugeda lõppenuks toimiku tagastamisest valla- või linnavalitsusele; 5) Maa munitsipaliseerimine on ka sisuliselt põhjendamatu ja ebavajalik, sest tervisespordi harrastamiseks ei pea suusaradade alune maa vältimatult kuuluma omavalitsusele. Maa kasutamist võib reguleerida eraõiguslike kokkulepete või avalikuks kasutamiseks määramise otsuse alusel, mis oleksid kaebuse esitaja suhtes märksa vähem koormavad. Tagastusnõudega maa munitsipaliseerimine olukorras, kus maa tagastamise avalduse esitamise ajal puudusid alused maa mittetagastamiseks, on sisuliselt sundvõõrandamine.
  1. Tallinna Halduskohtu 28.11.2008 osaotsusega: 1) tunnistati õigusvastaseks Tallinna Linnavalitsuse viivitus kaebuse esitajale maa tagastamise otsustamisel alates
  2. maist 2007; 2) tuvastati, et alates
  3. maist 2007 on Tallinna linn minetanud õiguse taotleda munitsipaalomandisse endiste kinnistute nr xxxxx ja nr xxxx koosseisu kuulunud maad osas, mille suhtes on Hele-Mai Räni poolt esitatud maa tagastamise taotlus lahendamata; 3) tehti Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutus vaadata kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates läbi endiste kinnistute nr xxxxx ja nr xxxx koosseisu kuulunud maa tagastamiseks Hele-Mai Räni poolt esitatud taotlus osas, milles vastav taotlus on senini läbi vaatamata, ning teha selles osas otsus; 4) kohustati Harju maavanemat jätma Tallinna linna poolt
  4. juuni 2008 kirjas nr 4-11/7144 esitatud maa munitsipaalomandisse andmise taotlus läbi vaatamata osas, millega Tallinna linn taotleb munitsipaalomandisse endiste kinnistute nr xxxxx ja nr xxxx koosseisu kuulunud maad, mille suhtes on Hele-Mai Räni esitatud maa tagastamise taotlus lahendamata; 5) keelati Tallinna linnal esitada edaspidi maa munitsipaalomandisse andmise taotlusi endiste kinnistute nr xxxxx ja nr xxxx koosseisu kuulunud maa suhtes, mille osas on Hele-Mai Räni poolt esitatud maa tagastamise taotlus lahendamata; 6) mõisteti Tallinna Linnavalitsuselt Hele-Mai Räni kasuks välja menetluskulud summas 55 krooni. Kohtuotsuse kohaselt jätkatakse TsMS § 450 lg 1 alusel haldusasja menetlust Hele-Mai Räni taotluse osas tunnistada õigusvastaseks Tallinna Linnavalitsuse viivitus maa tagastamise otsustamisega ajavahemikul
  5. augustist 1994 kuni
  6. maini
  7. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised: 3
(16)3-08-1350 1) Tallinna Linnavalitsuse viivituse õigusvastasuse tuvastamise taotlus koosneb kahest osast. Kaebuse esitaja leiab, et linnavalitsus on maa tagastamise küsimuse lahendamisega õigusvastaselt viivitanud esiteks ajavahemikul
  1. augustist 1994 kuni
  2. maini 2005 ning teiseks ajavahemikul alates
  3. veebruarist
  4. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 9 lg 5 kohaselt saab kaebuse toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks esitada 3 aasta jooksul toimingu sooritamisest arvates. Viivituse kui kestva tegevusetuse puhul saab eelnimetatud kolmeaastast tähtaega hakata arvestama viivituse lõppemisest. Kaebuse esitaja näib olevat seisukohal, et Tallinna Linnavalitsuse esimene õigusvastane viivitus lõppes
  5. mail 2005, kaebus esitati aga 08.07.2008, seega enam kui kolm aastat pärast väidetava õigusvastase viivituse lõppemist. Vastuolus HKMS § 12 lg-ga 3 ei ole kohus eelmenetluses kaebetähtaja küsimusele tähelepanu pööranud, menetluse lõpetamist kaebetähtaja rikkumise tõttu ei pea kohus aga võimalikuks ilma, et kaebuse esitajale antakse võimalus taotleda kaebetähtaja ennistamist. Kaebuse selle taotluse lahendamine on võimalik teistest taotlustest eraldi TsMS § 437 p 1 alusel asja arutamise uuendamisel. TsMS § 450 lg 1 alusel tuleb muude taotluste suhtes teha osaotsus, sest see kiirendab asja läbivaatamist; 2) Osaotsusega lahendatavate taotluste osas tuleb kaebus rahuldada osaliselt. Kohtu hinnangul on Tallinna Linnavalitsus õigusvastaselt viivitanud kaebuse esitajale maa tagastamise küsimuse otsustamisega ning õigusvastase viivituse alguseks tuleb lugeda
  6. mai
  7. Samuti leiab kohus, et eelnimetatud kuupäevast arvates on Tallinna linn ebamõistliku viivituse tõttu minetanud õiguse taotleda vaidlusalust maad munitsipaalomandisse ning seega puudub nimetatud kuupäevast alates takistus kaebuse esitajale maa tagastamise küsimuses otsuse langetamiseks. Kuna Tallinna linn on pärast nimetatud kuupäeva vastava taotluse Harju maavanemale esitanud, siis teeb kohus Harju maavanemale ettekirjutuse taotlus selle esitamise õiguse minetamise tõttu läbi vaatamata jätta, keelates Tallinna linnal samas edaspidi sarnaste taotluste esitamise ning kohustades viimaks Tallinna Linnavalitsust tegema kaebuse esitaja taotluse lahendamata osa suhtes kolme kuu jooksul otsuse maa tagastamise või sellest keeldumise kohta; 3)

§ 6

lg 2 p-st 4 tulenevalt on maa munitsipaalomandisse andmine

28 lg 1 p 4 alusel maa tagastamist välistavaks asjaoluks, millest tulenevalt tuleb maa munitsipaalomandisse andmise küsimus lahendada enne maa tagastamise üle otsustamist. Seejuures ei sätesta ei

ega selle alusel Vabariigi Valitsuse

  1. juuni
  2. aasta määrusega nr 133 kehtestatud „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“ (edaspidi Munitsipaliseerimise kord) mingisuguseid tähtaegu, mille jooksul peaks kohalik omavalitsus maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitama või kui pika aja jooksul võiks omandireformi objektiks oleva maa munitsipaalomandisse saamise soovile viidates maa tagastamise küsimuse otsustamisega viivitada. Vaatamata sellele on kohalikul omavalitsusel siiski kohustus lahendada maa tagastamise küsimus mõistliku aja jooksul ja omandireformi õigustatud subjektil subjektiivne õigus asja otsustamisele mõistliku aja jooksul. See tähendab muuhulgas, et haldusorganitest tingitud maa tagastamise otsustamist takistavate asjaolude esinemisel on omandireformi õigustatud subjektil subjektiivne õigus sellele, et takistused mõistliku aja jooksul kõrvaldataks. Valla- või linnavalitsus ei saa maa tagastamise otsustamise venimist maa munitsipaliseerimise menetluse kulgemisega õigustada, kui viimatinimetatud menetluse venimine on tingitud valla- või linnavalitsuse enda tegevusest. Maareformi eesmärk on eeskätt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine, millest maa munitsipaalomandisse jätmine moodustab erandi. Kaebuse esitaja toob põhjendatult välja ka selle, et maa tagastamise otsustamine võimalikult kiiresti teenib ka seda eesmärki, et maa mittetagastamise korral ei väheneks möödaläinud aja tõttu õigustatud subjektile makstava kompensatsiooni reaalväärtus. Kuna kompenseerimine toimub maa hindamise seaduse § 9 lg 8 kohaselt
  3. a maa korralise hindamise tulemuste alusel arvutatud maa maksustamishinna alusel, on ilmne, et mida enam maa tagastamisega viivitatakse, seda väiksem on kompensatsiooni reaalne väärtus; 4

(16)3-08-1350 4) Maavanema poolt maa munitsipaalomandisse andmise toimiku tagastamist kohalikule omavalitsusele Munitsipaliseerimise korra § 7 lg 2 alusel tuleb käsitleda taotluse läbi vaatamata jätmisena haldusmenetluse seaduse (HMS) mõistes, millega lõpeb maa munitsipaalomandisse jätmise menetlus. Kuna haldusmenetluse üldpõhimõtete kohaselt ei takista taotluse läbi vaatamata jätmine või haldusmenetluse lõppemine samasuguse taotluse teistkordset esitamist, on valla- või linnavalitsusel võimalik otsustada, kas maavanema väljatoodud puudused kõrvaldatakse ja toimik uuesti esitatakse või mitte. Toimiku järjekordset esitamist maavanemale tuleb käsitada uue taotlusena, millega algab uus haldusmenetlus; 4) Kuna maavanema poolt kohalikule omavalitsusele maa munitsipaalomandisse andmise toimiku tagastamisega lõpeb vastav haldusmenetlus, langeb sellega sisuliselt ära ka takistus maa tagastamise küsimuse otsustamiseks. Otsust ei pea tegema kohe, kuid otsustamisega ei või viivitada ebamõistlikult kaua. Kui kohalik omavalitsus ilma mõjuvate objektiivsete põhjusteta viivitab uue nõuetekohase taotluse esitamisega, minetab ta õiguse maa munitsipaalomandisse taotlemise ettekäändel maa tagastamise otsustamisega viivitada; 5) Mõistlikuks ajaks, mille jooksul saab kohalik omavalitsus maa munitsipaalomandisse andmise taotluses esinenud puudusi kõrvaldada ja selle taotluse uuesti maavanemale esitada ning õigustada sellega maa tagastamise küsimuse otsustamisega viivitamist, saab üldjuhul olla kuni kuus kuud. Pikema viivituse õigustamiseks peavad olema iseäranis kaalukad objektiivsed põhjused, eelkõige vajadus teha taotluses või toimikus selliseid parandusi ja täiendusi või viia läbi täiendavaid toiminguid, mida ei ole objektiivselt võimalik teha kuue kuu jooksul. Kuuekuulist perioodi peab kohus mõistlikuks eelkõige seetõttu, et sama pikk aeg on Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kehtestatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ (edaspidi Tagastamise kord) p 49 (alates 30.01.1998 kehtinud redaktsioonis) kohaselt antud kohalikule omavalitsusele maa tagastamise küsimuse otsustamiseks. Analoogiliselt Tagastamise korra p-s 49 sätestatuga tuleb kuue kuu jooksul kas otsustada maa tagastamise küsimus või esitada maavanemale uus taotlus maa munitsipaalomandisse saamiseks. Kui asuda seisukohale, et kohalikul omavalitsusel on piiramatu aeg uue maa munitsipaliseerimise taotluse esitamiseks, ei oleks maa tagastamise õigustatud subjekti subjektiivne õigus asja otsustamisele mõistliku aja jooksul millegagi tagatud. Maavanemale on Munitsipaliseerimise korra § 7 lg 2 kohaselt toimiku nõuetekohasuse kontrollimiseks aega üksnes 30 päeva ning sama paragrahvi 3. lõike kohaselt tuleb maa munitsipaalomandisse andmise otsustajal teha otsus kolme kuu jooksul. Kohalikule omavalitsusele uue taotluse koostamiseks ja esitamiseks, mis sisuliselt peaks aga tähendama üksnes varem esitatud ja tagastatud taotluse täiendamist, kaks korda pikema tähtaja andmine on igal juhul piisav. Käesoleval juhul on kuuekuuline tähtaeg piisav ka seetõttu, et sisuliselt on kohalikul omavalitsusel olnud aega maa munitsipaalomandisse taotlemiseks vajalikke ettevalmistusi teha juba 1994. aastast alates; 6) Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et Tallinna Linnavalitsus on maa tagastamise otsustamisega õigusvastaselt viivitanud alates 10. veebruarist 2006. Haldusasja toimikust (tl 28) nähtub, et nimetatud kuupäeval tagastas keskkonnaminister maa munitsipaalomandisse andmise taotluse Harju maavanemale. Nimelt oli enne Munitsipaliseerimise korra jõustumist kehtinud Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a. määrusega nr 2696 kinnitatud maa munitsipaalomandisse andmise korra kohaselt maa munitsipaalomandisse andmine

§ 28

lg 1 p 4 alusel Vabariigi Valitsuse pädevuses ning vastava taotluse esitas kohalik omavalitsus algselt maavanemale, kes pärast selle nõuetekohasuse kontrollimist edastas selle keskkonnaministrile Vabariigi Valitsuse otsuse ettevalmistamiseks. Toimiku maavanemale tagastamine ei ole Tallinna Linnavalitsuse õigusvastase viivituse algus. Haldusasja toimikus (tl 36) oleva tõendi kohaselt tagastas maavanem omakorda toimiku Tallinna Maa-ametile 9. novembril 2006. Sellest kuupäevast tuleb hakata arves5

(16)3-08-1350 tama kuuekuulist mõistlikku aega, mille jooksul oleks Tallinna Linnavalitsus pidanud maavanemale uue taotluse esitama. Kaebuse esitaja esindajale
  1. juunil 2007 saadetud kirjas märkis aga maavanem, et Tallinna Linnavalitsus ei ole pärast toimiku tagastamist 09.11.2006 uusi taotlusi esitanud. Seega ei esitanud linnavalitsus maavanemale uut taotlust vaidlusaluste maatükkide munitsipaalomandisse andmiseks kuue kuu jooksul. Tallinna Linnavalitsuse kirjalikus seletuses (tl 107) on märgitud, et linnavalitsus esitas maavanemale taotluse täiendused (uue taotluse) alles
  2. juulil
  3. Linnavalitsus ei ole viidanud ühelegi objektiivsele asjaolule, mis takistas maavanemale uue taotluse varasemat esitamist. Vaadates seejuures Harju maavanema 09.11.2006 kirjas nr 3.2-1.3/117 välja toodud puudusi, mille tõttu toimik linnavalitsusele tagastati, ei näi, et nende puuduste kõrvaldamiseks oleks läinud vaja kuuest kuust pikemat aega. Linnavalitsuse väited, et konkreetse maa munitsipaalomandisse taotlemise eeltoimingud on olnud keerukad ja aeganõudvad, on paljasõnalised ning ühtegi konkreetset asjaolu, mille väljaselgitamine oleks olnud aeganõudev, haldusasja materjalidest ei nähtu. Linnavalitsuse esitatud Harju maavanema kirjas õiguskantslerile (tl 120 pöördel) viidatakse Nõmme tervisespordiradadega seotud kohtuvaidlustele. Käimasolevad kohtuvaidlused võivad õigustada teatud otsustuste tegemisega viivitamist, ent käesoleval juhul ei nähtu, kuidas kirjas nimetatud kohtuvaidlused takistasid käesoleva haldusasja esemeks olevate maatükkide suhtes uue munitsipaliseerimistaotluse esitamist või maa tagastamise küsimuse otsustamist. Seetõttu minetas Tallinna Linnavalitsus kuue kuu möödumisel maavanema poolt maa munitsipaalomandisse taotlemise toimiku tagastamisest, st
  4. mail 2007, õiguse põhjendada maa tagastamise otsustamisega viivitamist maa munitsipaliseerimise sooviga, minetades sellega ka õiguse taotleda maad munitsipaalomandisse enne maa tagastamise taotluse lahendamist. Kui tagastamistaotlus rahuldamata jäetakse, ei ole maa munitsipaalomandisse taotlemine takistatud; 7) Samamoodi on linnavalitsus põhjendamatult viivitanud ka pärast seda, kui maavanem järjekordselt maa munitsipaalomandisse andmise toimiku tagastas
  5. septembri
  6. a kirjaga nr 3.2-3.1/
  7. Pärast toimiku tagastamist 05.09.2007 on linnavalitsus uue taotluse esitanud maavanemale alles
  8. juunil 2008 (tl 71 jj) ning samas ei nähtu, et kuni
  9. a aprillini, mil küsiti kaebuse esitajalt täiendavalt arvamust ning kutsuti kokku vastav koosolek (tl 48) oleks Tallinna Linnavalitsus kõnealuses küsimuses mistahes toiminguid teinud; 8) Kaebaja põhjendatud huvi tuvastada HKMS § 6 lg 3 p 3 kohaselt Tallinna Linnavalitsuse õiguse minetamine maad munitsipaalomandisse taotleda on eesmärk, et Tallinna Linnavalitsus ei viivitaks edaspidi maa tagastamisega otsustamisel ega tooks ettekäändeks maa munitsipaliseerimise taotluse esitamist või sellise taotluse menetlemist; 9) Kuna Tallinna Linnavalitsus on maa tagastamise küsimuse otsustamisel olnud õigusvastases viivituses alates
  10. maist 2007 ega saa sestpeale õigustada maa tagastamise küsimusega viivitamist maa munitsipaalomandisse taotlemise toimingutega, ei ole

§ 6lg 2 p 4 enam maa tagastamise takistuseks.

Seetõttu tuleb rahuldada kohustamistaotlus ning teha Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutus kaebuse esitajale vaidlusaluse maa tagastamise kohta otsuse tegemiseks, määrates selleks kaebuse esitaja viidatud kolmekuulise tähtaja, mida kohus peab mõistlikuks, arvestades eelkõige kogu menetluse senist kestust; 10) Kaebuse esitaja õiguste tõhusaks kaitseks on vajalik Tallinna Linnavalitsusel maa munitsipaalomandisse andmise taotluse uuesti esitamine keelata. Kui linn sarnase taotluse uuesti esitaks, tuleks kaebuse esitajal oma õiguste kaitseks veelkord kohtu poole pöörduda; 11) Linnavalitsusele tehtud ettekirjutuse täitmise tagamiseks on vaja välistada võimalus, et maavanem otsustab maa munitsipaalomandisse andmise. Selleks kohustab kohus Harju maavanemat Tallinna linna esitatud taotlust vastavas osas läbi vaatamata jätma ning sellega maa munitsipaal6

(16)3-08-1350 omandisse andmise menetlust vastavate maatükkide osas lõpetama. Materiaalõiguslik alus taotlus osaliselt läbi vaatamata jätta saab olla Munitsipaliseerimise korra § 7 lg 2, sest kohalikul omavalitsusel maa munitsipaalomandisse taotlemise õiguse kohtuotsusega tuvastatud puudumine on taotluse puudus, mis ei võimalda maa munitsipaalomandisse andmist otsustada; 12) Kohus ei nõustu Tallinna Linnavalitsuse seisukohaga, et maa tagastamine kaebuse esitajale oleks igal juhul avalike huvidega vastuolus. Omandireformi käigus maa munitsipaalomandisse jätmine pole sugugi ainus viis maatüki avaliku kasutamise eesmärgi saavutamiseks. Tegemist on erandliku võimalusega jätta avalike ülesannete täitmiseks vajalikud maatükid avaliku võimu kandja omandisse. Maa omandamine on võimalik ka näiteks kinnisasja sundvõõrandamise seaduse alusel, samuti saab maatüki avalikku kasutamist korraldada tsiviilõiguslike lepingute alusel. Haldusasjas nr 3-3-1-44-05 tehtud kohtuotsuses viitab Riigikohus samuti võimalusele jätta maa küll munitsipaliseerimata, kuid õigustatud subjektile tagastamise otsuses määrata tingimused ja kitsendused, mis võivad osutuda vajalikuks seoses osa tagastatava maa kasutamisega avalikes huvides. Seega ei muuda maa munitsipaalomandisse mitteandmine Nõmme spordikeskuse toimimise edaspidi võimatuks ega raskenda seda oluliselt; 13) HKMS § 92 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebuse esitaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 80 krooni, vaidlustades esmalt Tallinna Linnavalitsuse toiminguid. Kuna kaebuse täienduse esitamine ning maavanema vastustajana kaasamine oli tingitud Tallinna Linnavalitsuse tegevusest, ei pea kohus võimalikuks menetluskulude väljamõistmist maavanemalt. Tallinna linna vastu algselt esitatud 4 taotlusest lahendas kohus kolm täielikult ja ühe (viivituse õigusvastasuse tuvastamine) osaliselt, seejuures osaliselt lahendatud taotluse rahuldas kohus osaliselt. Neil asjaoludel tuleb vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista menetluskuludena 55 krooni. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 4. Harju maavanema apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Põhjendused: 1) Munitsipaliseerimise korra § 8 lg 4 kohaselt võib maa munitsipaalomandisse andmise otsustaja (maavanem) motiveeritud otsusega keelduda maa munitsipaalomandisse andmisest juhul, kui taotletav maa on üldistes huvides otstarbekas jätta riigi omandisse või kui taotletav maa ei ole vajalik kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks. Maavanemale pole antud õigust muul alusel keelduda maa munitsipaalomandisse andmisest, sh nt põhjusel et kohalik omavalitsus on liialt kaua viivitanud taotluse esitamisega; 2) Puuduste esinemine või maa munitsipaalomandisse andmise küsimuse õigeks lahendamiseks piisavate andmete mitteesitamine valla- või linnavalitsuse poolt maavanemale esitatud taotluses ei ole maa munitsipaalomandisse andmisest keeldumise aluseks. Otsustamiseks ebapiisavate tõendite või andmete korral on maavanemal võimalik Munitsipaliseerimise korra § 7 lg 2 alusel jätta taotlus läbi vaatamata. Taotluse tagastamisel „puuduste kõrvaldamiseks“ juhib maavanem kohaliku omavalitsuse tähelepanu taotluses esinevatele puudustele, mida valla- või linnavalitsus peaks taotluse järjekordsel esitamisel vältima. Ka juhul, kui valla- või linnavalitsus esitab maavanemale toimiku teistkordselt puudulikuna, ei ole maavanemal ikka muud võimalust, kui toimik uuesti tagastada; 7
(16)3-08-1350 3)

§ 6

lg 2 p 4 kohaselt on maa

§ 28lg 1 p 4 alusel munitsipaalomandisse andmine maa tagastamist takistav asjaolu.

Sellest tulenevalt tuleks maa munitsipaalomandisse andmise küsimus lahendada enne maa tagastamise otsustamist.

  1. Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Põhjendused: 1) Kohtuotsuses on kohus möönnud menetlusnormi olulist rikkumist, mis seisnes kaebuse esitamise tähtaja kontrollimata jätmises eelmenetluses. Kaebetähtaja küsimust ei saa hakata lahendama kohtuotsuse tegemisel; 2) Tallinna linn ei ole maa tagastamise küsimuse otsustamisega viivitanud. Tagastamise korra p 49, millest kohus on kuuekuulise tähtaja kohaldamisel juhindunud, reguleerib tagastamise küsimuse otsustamise tähtaega ega ole kohaldatav maa munitsipaalomandisse andmise taotluses puuduste kõrvaldamise toimingute suhtes. Samas tuleneb Tagastamise korra p-st 49, et kui kuuekuulise tähtaja ületamine toimub mõjuvate põhjuste tõttu, ei ole tegemist õigusvastase viivitusega. Säte kohustab valla- või linnavalitsust viivitusest õigustatud subjekti informeerima. Haldusasja materjalidest nähtub, et ei ole esinenud kuue kuu pikkust ajavahemikku, mille jooksul ei oleks õigustatud subjekt olnud informeeritud kinnistute nr xxxxx ja xxxx tagastamismenetluse käigust ja otsuse tegemist takistavatest mõjuvatest põhjustest. Riigikohus on 01.10.2001 otsuses nr 3-3-1-42-01 selgitanud, et kui kohtusse pöördumisele ei ole eelnenud kuuekuulist ajavahemikku, mil õigustatud subjektile maa tagastamise kohta poleks olnud kehtivat haldusakti või teda ei oleks informeeritud maa tagastamisega viivitamise põhjustest, ei ole alust kohaliku omavalitsuse tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamiseks ning Tagastamise korra p-i 49 pole rikutud. Erialases kirjanduses (vt Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu Ülikooli Kirjastus 2004, lk 123) on pealegi tõdetud, et Tagastamise korra p-s 49 sätestatud kuuekuuline tähtaeg on praktikas osutunud liialt lühikeseks. Käesoleval juhul tuleb maa tagastamise otsustamise kestvusele hinnangut andes vaadelda kogu menetlust tervikuna, võttes arvesse, et omandireformi objektiks oleva vara näol on tegemist väga suure pindalaga maaga (kokku üle 50 000 m2) ja linn kui tagastamise kohustatud subjekt on õigustatud subjektile eri aegadel ja osade kaupa ning õigustatud subjekti nõusolekul otsustanud maa tagastamist ja kompenseerimist. Nõmme tervisespordirajatiste näol on tegemist spetsiifiliste rajatistega, mis paiknevad erinevate endiste kinnistute maadel ja puudutavad mitmeid lahendamata maa tagastamise taotlusi, mistõttu on maareformi kiire läbiviimine nende maatükkide osas olnud komplitseeritud. Munitsipaliseerimise ja tagastamise avalduste menetlust on takistanud erinevate õigustatud subjektide algatatud järelevalvemenetlused ja kohtuvaidlused, kus on vaidlustatud maa munitsipaalomandisse andmisega seotud haldusakte ja toiminguid. Tallinna linn esitas
  2. juunil 2004 Harju maavanemale nõuetekohase maa munitsipaalomandisse andmise taotluse koos toimikuga. Maavanem tagastas toimiku
  3. juulil 2004 ja tegi ettepaneku täiendada taotlust ja toimiku materjale. Linnavalitsus esitas täiendatud taotluse 24.08.
  4. Pärast seda on maavanem veel kolmel korral uute nõudmistega materjalid linnavalitsusele tagastanud ja palunud taotlust täpsustada. Linnavalitsus on vastavad täiendused esitanud
  5. mail 2006,
  6. juunil 2006 ja
  7. juulil 2007; 3) Tallinna linn ei ole minetanud õigust taotleda maad munitsipaalomandisse. 8

(16)3-08-1350 Kohus on ebaõigesti kohaldanud Munitsipaliseerimise korra § 7 lg-t 2, leides, et toimiku tagastamisega linnavalitsusele tuleb munitsipaliseerimise menetlus lugeda lõppenuks. Toimiku tagastamise eesmärk pole menetluse lõpetamine, vaid puuduste kõrvaldamine. Asjakohane on tuua analoogia halduskohtumenetluses kaebuse käiguta jätmisega puuduste kõrvaldamise tõttu ja haldusmenetluses taotluse puuduste kõrvaldamisega (HMS § 15 lg 2). Kuna munitsipaalomandisse taotletavad maad moodustavad ühtse spordiradadega roheala ja neid ei ole võimalik käsitleda eraldi, oleks tarbetu ja avalike huvidega vastuolus lõpetada maa munitsipaliseerimise menetlus kahe endise kinnistu osas; 4) Kohus sekkus Harju maavanemale tehtud ettekirjutuses maavanema Munitsipaliseerimise korra § 2 lg-st 1 tulenevasse pädevusse teha kaalutlusõiguse alusel otsus maa munitsipaliseerimise taotluse suhtes. Halduskohtul puudub õigus kirjutada haldusorganile ette kaalutlusotsuse sisu.
  1. Harju maavanem ja Tallinna Linnavalitsus toetavad vastustes teineteise apellatsioonkaebustele neid apellatsioonkaebusi. Linnavalitsus märgib, et nõustub ka asjas uue otsuse tegemisega ringkonnakohtu poolt.
  2. Hele-Mai Räni palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata. Kaebuse esitaja nõustub kohtuotsusega ja märgib, et selle otsuse jõussejäämisega lõpeb olukord, kus Tallinna linn on kaebuse esitajat aastaid narrinud, jättes maa tagastamise taotluse lahendamata ja tegemata samas kõike endast olenevat munitsipaliseerimise küsimuse lahendamiseks. Selliselt sunniti kõrges eas inimest aastaid ootama, andmata mingit selgust, miks on vaja maa tagastamisega nii kaua viivitada. Vastuväited Tallinna linna seisukohtadele: 1) Kohus on kaebuse tähtaegsuse küsimust käsitlenud ning uuendanud 28.11.2008 määrusega kaebuse menetluse taotluse osas tunnistada õigusvastaseks Tallinna Linnavalitsuse tegevusetus maa tagastamisel perioodil 28.08.1994 kuni 25.05.
  3. Kuna olemasolevas õigusruumis ja linna käitumist arvestades ei olnud kaebajal mõistlikult võimalik aru saada, mis staadiumis munitsipaliseerimise taotlemise menetlus oli, esineks ka juhul, kui kohtusse pöördumise polnud tähtaegne, alus kaebetähtaja ennistamiseks; 2) Kohus on veenvalt põhjendanud, miks Tallinna linna tegevusetus maa tagastamise menetluse läbiviimisega viivitamisel oli õigusvastane. Tagastamise korda ja Munitsipaliseerimise korda tuleb kohaldada kooskõlas haldusmenetluse seaduses kajastatud haldusõiguse üldpõhimõtetega. Omandireformi kohustatud subjektid peavad tegema kõik endast oleneva, et võimalikult kiiresti lahendada taotlused, mis takistavad maa tagastamise küsimuse lahendamist mõistliku aja jooksul. Riigikohus on 29.03.2006 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-81-05 leidnud, et omandireformi raames on isikul subjektiivne õigus asja otsustamisele mõistliku aja jooksul ja kuna toimiku tagastamine pikendab juba viis aastat kestnud erastamist veelgi, võib toimiku tagastamine koostoimes erastamise venimisega riivata erastamise õigustatud subjekti õigust asja otsustamisele mõistliku aja jooksul, sealjuures tuleb arvestada, et riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus maa erastamisel tuleb lugeda ühtseks menetluseks. Selle seisukoha valguses on põhjendatud halduskohtu järeldus, et mõistliku aja möödumisel tuleb anda eelistus isiku õigusele, et täiendavaid toiminguid vara tagastamise takistamiseks enam ei tehta ja vara tagastamise taotlus lahendatakse. Ekslik on seisukoht, et menetluse läbiviimisega viivitamise õigustamiseks on piisav taotleja informeerimine 6-kuuliste ajavahemike järel. Isiku informeerimine menetlusest ei oma tähtsust küsimuses, kas menetlus on kestnud ebamõistliku aja või kas menetluse läbiviimine on olnud objektiivselt takistatud. Linna seisukoht on vastuolus hea halduse põhimõtetega ja rikub isiku õigust tõhusale ja õiglasele menetlusele. Maatüki suurus ei ole käesoleval juhul mõjutanud me9
(16)3-08-1350 netluse kestust. Ka ei ole haldusorgan esimese astme kohtu menetluses sellist väidet esitanud ja see fakt tõendab, et vastav asjaolu ei omanud tegelikult tähtsust ning on esitatud üksnes apellatsioonimenetluses parema positsiooni saamiseks. Maa munitsipaliseerimise taotlust oleks olnud võimalik lahendada mitmes etapis, arvestades maa tagastamise õigustatud subjektide esitatud taotlustega. Väide, et Tagastamise korra p-s 49 sätestatud tähtaeg on liiga lühike, on asjakohatu, sest antud juhul on maa tagastamise menetlus veninud enam kui 14 aastat. See ei saa olla mõistlik aeg. Oleks tulnud arvestada ka kaebaja isikut puudutavate asjaoludega nagu kõrge vanus; 3) Kui omandireformi kohustatud subjektid mõistliku aja jooksul vara tagastamiseks vajalikke toiminguid ei teosta, on isikute põhiõiguste tagamiseks põhjendatud ja vajalik kohtu poolt õiguse minetamise tuvastamine. Vastasel korral võib haldusorgan piiramatult jätkata isiku õigusi rikkuva menetluse läbiviimist. Riigikohus on 11.10.2007 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-37-07 märkinud, et maareformi käigus peab maa tagastamist välistav riigi omandisse jätmise menetlus (analoogia põhjal ka munitsipaalomandisse andmise menetlus) vastama haldusmenetlusele kehtestatud nõuetele. Seega ei saa apellant õigustada oma tegevusetust pelgalt vastava materiaalõigusliku normi puudumisega Munitsipaliseerimise korras. Asjakohatu on viide halduskohtumenetluse normidele. Halduskohtumenetluses ei anta reeglina korduvalt võimalusi puuduste kõrvaldamiseks ja seeläbi protsessi venitamiseks, vaid puuduste kõrvaldamata jätmise korral kohtumenetlus lõpetatakse. Riigikohtu seisukohad, mis nõuavad tegutsemist mõistliku aja jooksul (3-3-1-81-05) ja haldusmenetluse reeglite kohaselt (3-3-1-37-07) muutuksid praktikas sisutuks, kui isikul ei tuleneks neist subjektiivset nõudeõigust, et maa tagastamist takistavad menetlused 14 aasta möödudes lõppeks ja maa tagastamine küsimus viivitamatult lahendataks; 4) Kohus ei sekkunud Harju maavanema kaalutlusõigusesse. Kuna Tallinna linn on minetanud maa munitsipaliseerimise taotlemise õiguse, ei ole maavanemal võimalik kaaluda, kas linna taotlus rahuldada või mitte. Vastuseks Harju maavanema seisukohtadele märgib kaebuse esitaja järgmist. Põhiseaduse §-st 14 tulenevalt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohaliku omavalitsuse kohustuseks. Maavanemal on maareformi läbiviimise käigus oluline roll kohalike omavalitsuste tegevuse kontrollimisel maa tagastamise menetluses (

§ 15

lg 3) ning samal ajal on tema ülesanne lahendada tagastamisnõudega maa munitsipaalomandisse andmise taotlusi. Seega peab maavanem tagastamisnõudega maa munitsipaalomandisse andmise taotluse lahendamisel tagama maa tagastamismenetluse õiguspärasuse. Seetõttu ei saa ta piirduda pelgalt möönmisega, et esitatud taotlus on puudustega, ja sel põhjusel taotluse korduvalt tagastamisega, vaid peab astuma konkreetseid samme, et puudused kõrvaldatakse mõistliku aja jooksul. Tulenevalt haldusõiguse põhimõtetest ning kaebaja viidatud Riigikohtu lahenditest, oleks maavanem pidanud andma Tallinna linnale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks ning nõuetekohaste dokumentide esitamata jätmise korral keelduma maa munitsipaalomandisse andmisest. Maavanema õiguspärase tegevuse korral oleks olnud võimalik maa munitsipaliseerimise taotlus lahendada mõistliku aja jooksul ning Tallinna linn ei oleks saanud ebamõistlikult kaua viivitada maa tagastamise otsustamisega. Isegi kui halduskohus ei oleks tuvastanud Tallinna linna õiguse minetamist, oleks Harju maavanem pidanud tulenevalt menetluse venimisest jätma omal algatusel taotluse läbi vaatamata ja mitte andma Tallinna linnale täiendavat võimalust puuduste kõrvaldamiseks, sest mõistlik aeg taotluste esitamiseks oli möödas ja põhiõiguste tagamine on ka maavanema kohustus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I 10

(16)3-08-1350
  1. Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses väidetakse, et halduskohus on oluliselt rikkunud menetlusnormi, jättes eelmenetluses kontrollimata, kas taotluse osas tuvastada Tallinna linna õigusvastane viivitus kaebuse esitaja maa tagastamise taotluse lahendamisel ajavahemikul
  2. augustist 1994 kuni
  3. maini 2005 on kaebetähtaega järgitud. See apellandi väide ei ole antud juhul asjakohane, sest kaebuse nimetatud taotlust ei ole apelleeritud osaotsusega lahendatud.
  4. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsioonkaebuste alusel halduskohtu osaotsuse õigsust selle osaotsusega lahendatud kaebuse taotluste kohta. II
  5. Lisaks taotlusele tunnistada õigusvastaseks Tallinna Linnavalitsuse viivitus vara tagastamise taotluse lahendamisel on kaebuse esitaja taotlenud Tallinna Linnavalitsuse kohustamist andma välja tagastamise taotlust lahendav haldusakt. HKMS § 7 lg 1 esimese lause kohaselt on kohustamistaotlusega kohtusse pöördumise aluseks isiku õiguste rikkumine. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Eeloodust tulenevalt on kohustamistaotluse rahuldamise eelduseks, et haldusorgani tegevusetus (taotletava toimingu või haldusakti senine sooritamata või andmata jätmine) on õigusvastane, vastasel korral ei ole haldusorgan kaebuse esitaja õigusi rikkunud. Seepärast tuleb tegevusetuse õigusvastasuse kaebus reeglina lugeda hõlmatuks sellega koos esitatud kohustamistaotlusega ning mitte käsitleda seda kaebuse eraldiseisva taotlusena HKMS § 6 lg 3 p 1 mõttes. Kaebuse eraldiseisva taotlusena tuleb tuvastamistaotlust käsitleda juhul, kui isiku eesmärk tuvastada taotletava haldusakti või toimingu andmata või sooritamata jätmise õigusvastasus ei piirdu haldusakti andmise või toimingu sooritamise saavutamisega.
  6. Kaebuse lk-l 7 (tl 9) märgib kaebuse esitaja, et taotleb Tallinna linna tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamist eesmärgiga esitada kahju hüvitamise nõue. Kaebuses väidetakse, et linnavalitsuse viivitamine maa tagastamise taotluse lahendamisel on tekitanud kaebuse esitajale varalist kahju saamata jäänud tulu näol mh tagastamisele mittekuuluva maa eest kompensatsiooni saamise viibimise tõttu. Sellest väitest järeldub, et kaebuse esitajal võib sõltumata maa tagastamise menetluse lõpptulemusest olla nõudeõigus menetluse venimisega põhjustatud kahju hüvitamiseks. Vähemalt ei ole kohtu arvates sellise kahju tekkimine välistatud. Põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks on ka võimalus nõuda avaliku võimu kandjalt kahju hüvitamist. RVastS § 7 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimise eelduseks kahju põhjustanud haldusorgani tegevuse õigusvastasus. Ka apellatsioonkaebustes ei väideta, nagu puudunuks kaebuse esitajal HKMS § 7 lg 1 teise lause mõttes põhjendatud huvi Tallinna linna viivituse õigusvastasuse tuvastamise suhtes.
  7. Seetõttu ei tühista ringkonnakohus halduskohtu otsust tuvastamistaotlust rahuldavas osas üksnes seetõttu, et kohtuotsuses ei ole tuvastatud, milles seisneb kaebuse esitaja põhjendatud huvi selle vastu, et tehtaks kindlaks, et Tallinna Linnavalitsuse viivitus kaebuse esitajale maa tagastamise otsustamisel alates
  8. maist 2007 on õigusvastane.
  9. Halduskohtu otsuses rahuldati nõue tuvastada Tallinna linna viivituse kaebuse esitajale maa tagastamise otsustamisel õigusvastasus alates
  10. veebruarist 2006 osaliselt. Kohus tuvastas, et Tallinna Linnavalitsus on alates
  11. maist 2007 viivitanud õigusvastaselt kaebuse esitajale maa tagastamise otsustamisel. Viivituse õigusvastasust põhjendas kohus sellega, et kuna eelnimetatud 11
(16)3-08-1350 kuupäeval minetas Tallinna linn õiguse taotleda kaebuse esitaja tagastamistaotlusega maad munitsipaalomandisse, ei saanud linn sellest ajast arvates õigustada tagastamistaotluse lahendamise viibimist maa munitsipaalomandisse taotlemisega. 14.

§ 6

lg 2 p 4 kohaselt ei tagastata mh maad, mis antakse munitsipaalomandisse vastavalt sama seaduse § 28 lg 1 p-dele 1, 3 ja 4.

§ 28lg 1 p 4 kohaselt jäetakse munitsipaalomandisse sotsiaalmaa.

Munitsipaliseerimise korra § 3 lg 1 sätestab, et õigusvastaselt võõrandatud maa, mida taotletakse munitsipaalomandisse

§ 28

lg 1 p 5 või lg 2 alusel ja mille kohta on esitatud maa tagastamise avaldus, munitsipaalomandisse andmine otsustatakse pärast õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise avalduse lahendamist. Tagastamise korra p 54 sätestab, et kui õigustatud subjekt nõuab maa tagastamist, mille kohta on kohalik omavalitsus esitanud maa munitsipaalomandisse andmise taotluse, ei otsustata maa tagastamise küsimust enne, kui nimetatud taotluste kohta on seaduses ettenähtud korras vastu võetud otsus. Neist sätetest tulenevalt on õige halduskohtu järeldus, et maa

§ 28

lg 1 p 4 alusel munitsipaalomandisse andmise küsimus tuleb lahendada enne maa tagastamise üle otsustamist. Kaebuse esemeks oleva maa näol on käesoleval juhul samuti tegemist maaga, mida taotletakse munitsipaalomandisse

§ 28lg 1 p 4 alusel.

15. Õige on ka halduskohtu järeldus, et

ega Munitsipaliseerimise kord ei sätesta tähtaega, mille jooksul peab kohalik omavalitsus maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitama. Samuti ei reguleeri õigusaktid ka seda, kui pika aja jooksul võib omandireformi objektiks oleva maa munitsipaalomandisse taotlemise menetlusega põhjendada maa tagastamise küsimuse otsustamise viibimist. Maa tagastamise taotluse lahendamise, enne mida peab olema lahendatud maa

§ 28lg 1 p 4 alusel munitsipaalomandisse jätmise taotlus, lõplik tähtaeg on lahtine.

Tagastamise korra p 49 sätestab, et õigusvastaselt võõrandatud maa õigustatud subjektidele tagastamise otsustab maa asukohajärgne valla- või linnavalitsus kuue kuu jooksul õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamise päevast ja kui valla- või linnavalitsus ei saa mõjuval põhjusel otsustada nimetatud tähtaja jooksul maa tagastamist, informeerib ta õigustatud subjekti põhjustest, millest on tingitud viivitus maa tagastamise otsustamisel, ja teatab küsimuse otsustamise tähtaja. Kord ei piira, kui pika aja võrra ja kui mitu korda võib küsimuse otsustamise tähtaega pikendada. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et kohalikul omavalitsusel on siiski kohustus lahendada maa tagastamise küsimus mõistliku aja jooksul ja omandireformi õigustatud subjektil subjektiivne õigus asja otsustamisele mõistliku aja jooksul. Sellest tulenevalt on kohalikul omavalitsusel kohustus teha mõistliku aja jooksul vajalikud menetlustoimingud ka tagastamistaotlusega maa munitsipaalomandisse jätmise menetluses. Selline kohustus tuleneb kohalikule omavalitsusele haldusmenetluse seaduse § 5 lg-st 4, mille kohaselt viiakse menetlustoimingud läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Ringkonnakohtu arvates ei saa kohalik omavalitsus maa tagastamise taotluse lahendamise viibimist õigustada maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamise vajadusega osas, milles viimatinimetatud taotluse esitamine on põhjendamatult veninud kohalikust omavalitsusest tingitud asjaoludel. 16. Samas on halduskohus kohaliku omavalitsuse poolt maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamisel mõistliku tähtaja jooksul tegutsemise nõude rikkumisele omistanud ebaõige õigusliku tagajärje. HMS § 5 lg-st 4 tulenev kohustus sooritada menetlustoiminguid viivituseta ehk „mõistliku aja jooksul“ on menetlustähtaeg. Erinevalt materiaalõiguslikest tähtaegadest (vrd nt nõude aegumine TsÜS 10. ptk-s) ei lõpeta menetlustähtaja möödumine nõudeõigust. Õigusaktidel ei põhine halduskohtu seisukoht, et kuue kuu jooksul maa munitsipaalomandisse andmise taotluse tagastamisest minetab kohalik omavalitsus õiguse taotluse puuduste kõrvaldamiseks ja 12

(16)3-08-1350 selle uuesti maavanemale esitamiseks. Sama põhjendamatu on halduskohtu seisukoht, nagu tekiks kohalikul omavalitsusel sellise taotluse esitamise õigus uuesti pärast kõnealuse maa tagastamise taotluse rahuldamata jätmist. Õigusaktist tulenevalt minetatud õigus saab taastekkida üksnes õigusaktis sätestatud alusel. 17. Lisaks kohustusele viia haldusmenetlus läbi võimalikult kiirelt nõuab HMS § 5 lg 2 haldusmenetluse läbiviimist eesmärgipäraselt ja efektiivselt. Eesmärgipärasuse nõudega oleks vastuolus, kui menetluse kiiruse nimel tuleb lõpptulemusena vastu võtta ebaõige otsus. Näiteks ei anna kohaliku omavalitsuse õigusvastane tegevusetus õigusvastaselt võõrandatud ehitise tagastamise menetluses alust nõuda, et vara tagastamise õigustatud subjektile tagastataks ehitis, mille puhul on alust arvata, et see ei ole säilinud ORAS § 12 lg 8 p-de 1 ja 2 mõttes endisel individualiseeritaval kujul. Maa riigi omandisse jätmine või munitsipaalomandisse andmine, sh

§ 28

lg 1 p 4 alusel, on küll erand

§-s 2 sätestatud maareformi eesmärgi suhtes, milleks on Riigikohus pidanud eeskätt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist (vt Riigikohtu 11.12.2006 otsus haldusasjas nr 3-3-1-61-06, p 24). Kuid kui selle erandi kohaldamine on põhjendatud, siis peab seda erandit kohaldama. Seda põhimõtet väljendab ka

§ 6

lg 2 p 4, mille kohaselt on maa munitsipaalomandisse jätmine (sh sama seaduse § 28 lg 1 p 4 alusel) prioriteetne sama maa tagastamise ees.

§ 28

lg 1 p 4 tunnustele vastava maa tagastamine on võimalik juhul, kui selle maa sotsiaalmaana munitsipaalomandisse jätmise eesmärki on võimalik saavutada ka maa eraomandisse minekul, ning selle asjaolu tuleb otsus langetada maa munitsipaalomandisse andmise taotluse lahendamisel. Olukorras, kus Tallinna linn on vaidlusalust maad järjekindlalt taotlenud munitsipaalomandisse ning selle taotluse suhtes puudub otsus, on ennatlik ja põhjendamatu halduskohtu viide võimalusele „korraldada maatüki avalikku kasutamist tsiviilõiguslike lepingute alusel“. Asjakohatu on halduskohtu viide maa sundvõõrandamise võimalusele. Kui maa tagastamise menetluse läbiviimise ajal ilmneb vajadus jätta maa

-s sätestatud alustel kohaliku omavalitsuse omandisse, on sellise maa tagastamine õigusvastane. Vastupidine seisukoht kahjustaks ülemääraselt avalikke huve ning viiks

§ 28

lg 1 p-s 4 nimetatud tunnustele vastava maa tagastamise õigustatud subjektide põhjendamatult erinevale kohtlemisele. Neist kaalutlustest nähtuvalt oleks ka sisuliselt ebaõige piirata õigusaktidest mittetulenevate tähtaegadega kohaliku omavalitsuse õigust esitada maa munitsipaalomandisse andmise taotlust. Õiguspäraseks alternatiiviks maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamisega põhjendamatule viivitamisele on maa munitsipaalomandisse andmise taotluse õigeaegne esitamine, mitte maa munitsipaalomandisse taotlemisest loobumine. 18. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et juhul, kui mitte asuda seisukohale, et mõjuvate objektiivsete põhjusteta munitsipaliseerimise taotluse esitamisega viivitanud kohalik omavalitsus minetab maa munitsipaliseerimise taotlemise õiguse, ei ole maa tagastamise õigustatud subjekti subjektiivne õigus asja otsustamisele mõistliku aja jooksul millegagi tagatud. Jätkuva põhjendamatu viivituse korral on maa tagastamise õigustatud subjektil võimalik taotleda kohtult kohaliku omavalitsuse kohustamist maa tagastamise menetluse lõpuleviimiseks mõistliku aja jooksul. Kui ei esine maa tagastamise taotluse lahendamist edasilükkavaid mõjuvaid objektiivseid põhjusi, on kohtul võimalik kohalikku omavalitsust sellise kohtulahendi täitmata jätmise eest trahvida. Samuti on maa tagastamise õigustatud subjektil õigus RVastS § 7 lg 1 alusel nõuda tagastamismenetluse õigusvastase viibimisega tekitatud kahju hüvitamist. Maa munitsipaliseerimise taotluse esitamise keelamine sõltumata taotluse põhjendatusest oleks avalikke huve ebaproportsionaalselt riivav õiguskaitsevahend. 13

(16)3-08-1350
  1. Punktides 14-18 toodud põhjendustel ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et Tallinna linn on minetanud vaidlusaluse maa munitsipaalomandisse taotlemise õiguse.
  2. Halduskohtu arvates on kohaliku omavalitsuse poolt perioodil alates
  3. maist 2007 maa tagastamise taotluse suhtes otsuse mittevastuvõtmine õigusvastane põhjusel, et selleks ajaks oli kohalik omavalitsus minetanud võimaluse põhjendada maa tagastamise taotluse lahendamise viibimist maa munitsipaliseerimise menetlusega. Kuna ringkonnakohus ei nõustu seisukohaga, et linn oli minetanud vaidlusaluse maa munitsipaalomandisse taotlemise õiguse, arvestab ringkonnakohus viivituse õiguspärasuse hindamisel seda, et Tallinna linn esitas 18.07.2007 maa munitsipaalomandisse jätmise taotluse, mis tagastati 05.09.
  4. Seega ei olnud kohalik omavalitsus perioodil 18.07.2007-05.09.2007 tegevusetu. Tagastamise korra p 54 keelab otsesõnu maa tagastamise ajal, kui kestab maa munitsipaalomandisse andmise taotluse menetlus. Tagastamise taotluse uuesti esitamise õigust ei võtnud kohalikult omavalitsuselt ka taotluse maavanema poolt 05.09.2007 puuduste kõrvaldamise vajaduse motiivil tagastamine.
  5. Tallinna linna tegevuse kohta maa munitsipaalomandisse taotlemisel osas, mis puudutab perioodi alates
  6. maist 2007, on halduskohus otsuses leidnud veel järgmist. Maa munitsipaalomandisse taotlemise toimiku tagastas maavanem Tallinna Maa-ametile
  7. novembril
  8. Sellest kuupäevast tuleb hakata arvestama kuuekuulist mõistlikku aega, mille jooksul oleks Tallinna Linnavalitsus pidanud maavanemale uue taotluse esitama. Selle aja jooksul linnavalitsus uut taotlust ei esitanud, uue taotluse esitas linnavalitsus maavanemale alles
  9. juulil
  10. Linnavalitsus ei ole viidanud ühelegi objektiivsele asjaolule, mis takistas maavanemale uue taotluse varasemat esitamist. Harju maavanema 09.11.2006 kirjas nr 3.2-1.3/117 välja toodud puudustest ei nähtu, et nende kõrvaldamiseks oleks läinud vaja kuuest kuust pikemat aega. Samamoodi on linnavalitsus põhjendamatult viivitanud ka pärast seda, kui maavanem järjekordselt maa munitsipaalomandisse andmise toimiku tagastas
  11. septembri 2007 kirjaga nr 3.23.1/
  12. Pärast toimiku tagastamist 05.09.2007 on linnavalitsus uue taotluse esitanud maavanemale alles
  13. juunil 2008 ning samas ei nähtu, et kuni
  14. a aprillini, mil küsiti kaebuse esitajalt täiendavalt arvamust ning kutsuti kokku vastav koosolek, oleks Tallinna Linnavalitsus kõnealuses küsimuses mistahes toiminguid teinud. Nende halduskohtu järelduste kummutamiseks Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus alust ei anna. Sarnaselt halduskohtule leiab ringkonnakohus, et linnavalitsuse väited maareformi läbiviimise komplitseeritusest, järelevalvemenetlustest ja kohtuvaidlustest on üldsõnalised.
  15. Punktis 20 toodud põhjustel ei arvesta ringkonnakohus perioodil alates
  16. maist 2007 linnavalitsuse õigusvastase viivitamise hulka ajavahemikku 18.07.2007-05.09.2007, mil tagastamise taotluse lahendamiseks esines Tagastamise korra p-st 54 tulenev takistus. Samuti ei arva ringkonnakohus õigusvastase viivitamise hulka aega, mis kulus mõistlikult maavanema 05.09.2007 taotluses viidatud puuduste kõrvaldamiseks. Käesoleva asja materjalide hulgas ei ole maavanema 05.09.2007 kirja nr 3.2 1.3/4928 Tallinna linnale munitsipaliseerimise taotluste tagastamise kohta, kuid Tallinna Halduskohtu 20.06.2008 otsuse haldusasjas nr 3-08-187 (tl 50-59, millega lahendati Hele-Mai Räni kaebust Harju maavanema tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamise ja maa munitsipaliseerimise menetluse lõpetamise nõuetes) p-s 26 märgib kohus, et selles maavanema kirjas põhjendatakse taotluse tagastamist sellega, et taotlus ei sisalda nõutaval määral teavet põhjuste kohta, milliste kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks linn maad vajab, mistõttu pole maavanemal võimalik kaaluda kohaliku omavalitsuse ja maa tagastamise õigustatud subjektide huve. Vastupidiste andmete puudumisel pole ringkonnakohtul alust arvata, et sellise puuduse kõrvaldamiseks vajalik tähtaeg ületaks kolme kuud. Järelikult puudub selgitus maa munitsipaliseerimise taotluse esitamise toimingute mittetegemise kohta perioodil detsembrist 2007 14
(16)3-08-1350 aprillini
  1. Tallinna linna tegevusetus lõppes aprillis 2008, mil asuti tegema ettevalmistusi munitsipaliseerimise taotluse esitamise uueks otsustamiseks. 20.06.2008 taotluse (tl 71-89) lk 6 märgitakse, et Tallinna Maa-Ameti 15.04.2008 kirjaga nr 4-11/2330 informeeriti H.-M. Ränit Xxxxxx xx xx, xxx, xx ja Xxxxxxxxxx xx xx ning xxx maade munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamise kavatsusest. 23.04.2008 nõupidamise protokollist (tl 48-49) nähtuvalt toimus sel päeval Tallinna Maa-ametis nende maade munitsipaliseerimise alane arutelu, kus kuulati ära maa tagastamise õigustatud subjektide seisukohad. Neil andmetel loeb ringkonnakohus munitsipaliseerimise taotluse täiendamisega põhjendamatu viivitamise perioodiks ajavahemikud 10.05.2007-17.07.2007 ja 05.12.2007-01.04.
  2. III
  3. Halduskohus on rahuldanud kaebuse esitaja nõude teha Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutus vaadata läbi endiste kinnistute nr xxxxx ja nr xxxx koosseisu kuulunud maa tagastamiseks esitatud taotlus osas, milles vastav taotlus on senini läbi vaatamata, ning teha selles osas otsus. Käesoleva otsuse punktis 10 leidis ringkonnakohus, et HKMS § 7 lg 1 kohaselt on kohustamistaotlusega kohtusse pöördumise aluseks isiku õiguste rikkumine haldusorgani poolt taotletava toimingu või haldusakti õigusvastase sooritamata või andmata jätmisega. Vaidlus puudub selle üle, et enne käesolevas asjas kaebuse esitamist
  4. juulil 2008 oli Tallinna linn esitanud 20.06.2008 Harju maavanemale uue taotluse endiste kinnistute nr xxxxx ja nr xxxx koosseisu kuulunud maa munitsipaalomandisse andmiseks. Seega oli kaebuse esitamise hetkeks lõppenud haldusorgani tegevusetus. Kohalik omavalitsus oli maa munitsipaliseerimise menetluses astunud samme, mille sihiks oli munitsipaliseerimise menetluse lõpuleviimise kaudu otsustada ka kaebuse esitaja tagastamistaotluse üle seni lahendamata osas.
  5. Kohustamisnõude rahuldamise seisukohast ei oma tähtsust, et mingil perioodil enne kaebuse esitamist oli kohalik omavalitsus maa tagastamise menetluses õigusvastaselt tegevusetu. Kaebeõiguse olemasolu tuleb hinnata kaebuse esitamise aja seisuga. Kohustamiskaebuse esitamine ei ole põhjendatud, kui isiku õiguste rikkumine õigusvastase tegevusetuse läbi on kaebuse esitamise ajaks lõppenud. Ka Riigikohtu praktikas on rõhutatud, et kohustamistaotluse lahendamisel peab kohus juhinduma asjaoludest, mis esinesid halduskohtusse kaebuse esitamise hetkel (vt Riigikohtu 16.12.2008 otsus haldusasjas nr 3-3-1-56-08, p 22).
  6. Kohustamistaotluse rahuldamine oleks kaebuse esitamise aja ning ka käesoleva hetke seisuga õigusvastane vastuolu tõttu Tagastamise korra p-ga 54, sest nimetatud säte ei võimalda maa tagastamise küsimust otsustada enne, kui sama maa munitsipaalomandisse andmise taotluse suhtes on seaduses ettenähtud korras vastu võetud otsus. Tagastamise korra p-s 54 sätestatud keeld otsustada maa tagastamise küsimus enne kui maa riigi omandisse jätmise taotluse kohta on vastu võetud otsus, ei rakendunud Riigikohtu seisukoha kohaselt haldusasjas nr 3-3-1-61-06 erandlikul juhul, kui maa tagastamise õigustatud subjektil tekkis õigustatud ootus riigi omandisse taotletud maa tagastamisele tulenevalt sellest, et osa õigusvastaselt võõrandatud maa suhtes oli juba varem jõustunud riigi omandisse jätmise otsus ning ülejäänud (sh lahendamata riigi omandisse jätmise taotluse esemeks olev) õigusvastaselt võõrandatud maa oli kaebuse esitajale kohaliku omavalitsuse otsusega tagastatud. Käesolev olukord ei sarnane eelviidatud juhtumiga. Kaebuse esitajale ei ole kunagi otsustatud tagastada endiste kinnistute nr xxxxx ja nr xxxx koosseisu kuulunud maad, mida Tallinna Linnavalitsus taotleb munitsipaalomandisse. Kaebajal ei saa olla põhjendatud ootust, et see maa temale tagastatakse. 15
(16)3-08-1350 IV
  1. Kaebuse taotlused tuvastada, et Tallinna linn on minetanud õiguse taotleda vaidlusalust maad munitsipaalomandisse, keelata Tallinna linnal vaidlusaluse maa munitsipaalomandisse andmise taotluste esitamine ja kohustada Harju maavanemat Tallinna linna poolt
  2. juunil 2008 esitatud maa munitsipaalomandisse andmise taotluse menetlust lõpetama, on kohus rahuldanud põhjendusel, et kohtu arvates on Tallinna linn minetanud õiguse taotleda munitsipaalomandisse endiste kinnistute nr xxxxx ja nr xxxx koosseisu kuulunud maad osas, mille suhtes on Hele-Mai Räni poolt esitatud maa tagastamise taotlus lahendamata. Käesoleva otsuse p-des 14-18 toodud põhjendustel ei nõustu ringkonnakohus seisukohaga, et Tallinna linn on minetanud õiguse taotleda seda maad munitsipaalomandisse. Selle õiguse minetab Tallinna linn juhul, kui jõustub maavanema kehtiv haldusakt, millega jäetakse vastav Tallinna linna taotlus rahuldamata. Sellist haldusakti ei ole käesolevaks ajaks vastu võetud. Seetõttu oli kohtu poolt käesolevas punktis nimetatud kaebuse taotluste rahuldamine põhjendamatu. V
  3. Eeltoodud põhjustel tuleb halduskohtu osaotsus tühistada. Osaotsuse esemeks olnud kaebuse taotluste suhtes teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega tunnistab õigusvastaseks Tallinna Linnavalitsuse viivituse kaebuse esitajale maa tagastamise otsustamisel ajavahemikul 10.05.200717.07.2007 ja 05.12.2007-01.04.
  4. Muud osaotsuse esemeks olnud kaebuse taotlused jäävad rahuldamata. Sellega tuleb Harju maavanema ja Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebused lugeda osaliselt rahuldatuks.
  5. Kaebuse esitaja on esitanud taotluse mõista Tallinna linnalt ja Harju maavalitsuselt välja esindajatasus seisnevad menetluskulud summas 7 410 krooni. Harju maavanema apellatsioonkaebuses taotletakse „kohtukulude jätmist kaebaja kanda“, millest võib aru saada, et see apellant taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu väljamõistmist kaebuse esitajalt. Tallinna Linnavalitsus ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud. TsMS § 173 lg 5 kohaselt ei märgi kohus menetluskulude jaotust vaheotsuses, kui kohus jätkab asja lahendamist. Sellise olukorraga on tegemist ka praegu – Tallinna Halduskohtu menetluses on üks kaebuse taotlustest. Menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel tuleb juhinduda sellest, kui suure osa moodustab kaebuse rahuldatud osa kaebusest tervikuna. Seetõttu ei lahenda ringkonnakohus käesolevas otsuses menetluskulu väljamõistmise taotlusi. Samal põhjusel oli halduskohtu poolt ebaõige ka osaotsuses Tallinna Linnavalitsuselt riigilõivu väljamõistmine kaebuse esitaja kasuks. Lauri Madise Lilianne Aasma Virgo Saarmets 16
(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.