KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Lilianne Aasma, Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 9. november 2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-615
§ 34
ei keela esitada tähtaja ennistamise taotlust enne menetlustoimingu sooritamist takistava asjaolu äralangemist. Kuna kohalik omavalitsus on olnud õigusvastaselt tegevusetu, on kahtlane, kas tähtaeg üldse kulgema hakkas; 2) Kuna nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistust kohalikule omavalitsusele MaaRS § 192 lg-s 3 ja MaaRSMS §-s 26 sätestatud tähtajaks esitatud ei olnud, oli korraldus 1500-k seadusega kooskõlas, mistõttu kaebuse esitaja seda korraldust ei vaidlusta. Kuid MaaRSMS §-s 26 sätestatud tähtaega on võimalik ennistada. Sätte eesmärgiks on vältida menetluse tahtlikku venitamist, mitte 2
(9)3-08-615 jätta vara riigi omandisse. Maareformi eesmärgiks on kujundada riigiomandil põhinevad suhted ümber peaasjalikult eraomandil põhinevateks suheteks. Seetõttu ei saa normi tõlgendada selliselt, et haldusorganil selles märgitud sanktsiooni rakendamise osas kaalutlusõigust ei ole. Normis toodud tähtaeg on distsiplineeriva ja motiveeriva, mitte õigust lõpetava toimega; 3) Tallinna Maa-ameti 28.02.2008 kirja nr 6-8/07/4870 näol on tegemist haldusaktiga, mis ei vasta
-s haldusaktile sätestatud sisu- ja vorminõuetele. Kohalik omavalitsus on rikkudes kaebaja põhiõigust korraldusele ja menetlusele keeldunud tähtaja ennistamise taotlust menetlemast, põhjendamata, miks ei loeta kaebaja esitatud tähtaja möödalaskmise põhjusi mõjuvateks; 4) Kui kohus jõuab järeldusele, et normi ei ole võimalik tõlgendada selliselt, et see annab haldusorganile diskretsiooniõiguse, on MaaRSMS § 26 ja MaaRS § 192 lg 3 põhiseadusega vastuolus. PS § 32 lg 4 sätestab, et pärimisõigus Eesti Vabariigis on tagatud. Eelnimetatud sätted võivad aga paljudel juhtudel, nagu ka antud juhul, välistada pärijast sõltumata asjaoludel õiguse pärida nõudeõigust. 4. Tallinna Halduskohtu 03.07.2008 otsusega rahuldati kaebus osaliselt, tunnistati Tallinna Maa-ameti 28.02.2008 kiri nr 6-8/07/4870 õigusvastaseks ning kohustati Tallinna Maa-ametit Lembi E. Sinatra 25.01.2008 menetlustähtaja ennistamise taotluse uueks läbivaatamiseks. Kaebus jäeti rahuldamata kohtu poolt menetlustähtaja ennistamise nõudes. Põhjendused: 1) Vastustaja on 28.02.2008 kirjas tõlgendanud kitsendavalt MaaRS § 192 lg-t 3 ja MaaRSMS §i 26, jätnud teostamata kaalutlusõiguse ning seetõttu on nimetatud toiming õigusvastane. Riigikohtu 17.03.2003 otsuse põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-1-03 (p 18) võttis kohus seisukoha: „
§ 112
lg 2 järgi kohaldatakse seda seadust eriseadusega reguleeritud haldusmenetlusele juhul, kui nii näeb ette eriseadus.
muutmise ja rakendamise seadusega tehti enam kui sajasse haldusmenetluse sätteid sisaldavasse eriseadusesse täiendus, mille järgi kohaldatakse nendes seadustes reguleeritud haldusmenetlustele
sätteid, arvestades vastava eriseaduse erisusi. MRS-isse niisugust muudatust tehtud ei ole. Sellele vaatamata peab ka maareformi käigus toimuv haldusmenetlus vastama haldusõiguse printsiipidele, mis tulenevad muuhulgas PS §-ga 14 tagatud õigusest heale haldusele, õiguse üldpõhimõtetest ja Põhiseaduse printsiipidest.“ Niisiis on
sätted kohaldatavad ka omandi(maa)reformi asjades, sealhulgas sätted menetlustähtaja ennistamise kohta. Järelikult on haldusorganil ka pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaegsuse hindamisel võimalik ennistada menetlustähtaeg (ehk teha diskretsiooniotsus), kui selleks esinevad mõjuvad põhjendused (
§ 34
lg 1).
§ 34lg 5 kohaselt võib seaduses ette näha juhud, millal ei saa menetlustähtaega ennistada. Maa
RS ega MaaRSMS sellist keeldu ette ei näe. Lisaks eelnevale tagab menetlustähtaja ennistamise taotluse esitamise võimaluse Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ (Tagastamise kord) p 56, mis näeb ette, et teatud juhtudel võib kohalik omavalitsus otsustada maa tagastamise menetluses vajalike toimingute tegemise pikendamise üle. Kohtu arvates hõlmab eelnev ka võimalust ennistada MaaRSMS §-s 26 märgitud pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaeg; 2) Kohus nõustub kaebajaga selles, et MaaRSMS §-s 26 sätestatud üheksakuuline tähtaeg kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks ei ole õigust lõpetava, vaid distsiplineeriva ning motiveeriva toimega. Normi eesmärgiks on tagada maareformi tõrgeteta kulgemine, mitte välistada nõudeõiguse pärijate õigust pärandajale tagastamisele või kompenseerimisele kuuluva maa tagastamisele. Seaduse eesmärgiks ei ole olnud piirata isikute õigust pärimisele, vaid tagada maareformi lõpetamise kiirendamine; 3
(9)3-08-615 3) Eeltoodust tulenevalt ei ole õige vastustaja 28.02.2008 keeldumine tähtaja ennistamisest taotlust sisuliselt läbi vaatamata ja keeldumist põhjendamata. See annab aluse tunnistada nimetatud menetlustoiming õigusvastaseks ja teha vastustajale ettekirjutus vaadata kaebaja taotlus pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja ennistamiseks ja maa tagastamistoimingute läbiviimiseks uuesti läbi. Seejuures ei saa kohus võtta seisukohta, kas tähtaja ennistamise taotlus oli sisuliselt põhjendatud, ning jätab hinnangu andmata kaebaja ja vastustaja sellekohastele põhjendustele. Vastustaja peab ennistamistaotluse uuesti läbi vaatama, kaaluma kõiki kaebaja poolt väljatoodud põhjendusi ning lahendama kaebaja taotluse motiveeritud haldusaktiga. Kui kaebaja menetlustulemusega rahul ei ole, saab ta uuesti pöörduda halduskohtusse ning alles selles menetluses saab kohus hakata hindama kaebaja ja vastustaja argumente menetlustähtaja ennistamise või ennistamata jätmise põhjenduste kohta; 4) Kuna MaaRS § 192 lg-t 3 ja MaaRSMS §-i 26 on koostoimes võimalik tõlgendada selliselt, et tegemist ei ole õigust üheselt lõpetavate sätetega ning võimalik on tähtaja ennistamise diskretsioon, pole põhjendatud algatada nende sätete suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust; 5) Kaebuse esitaja alternatiivne taotlus, et kohus ise ennistaks tähtaja pärimistunnistuse esitamiseks, ei tugine seadusel, kuna tähtaja ennistamine või ennistamata jätmine on haldusorgani pädevuses olev otsus, mida kohus ei saa haldusorgani eest teha. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. Tallinna Maa-ameti apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata või, kui kohus leiab, et otsus kuulub tühistamisele HKMS § 45 lg 2 p 1 alusel, saata halduskohtule asi tagasi uueks arutamiseks. Põhjendused: 1) Halduskohus on vastuolus HKMS § 19 lg 7 ja uurimisprintsiibiga jätnud välja selgitamata kaebuse esitaja tegeliku eesmärgi ja olulised asjaolud. Maa tagastamise menetlus lõpetati Tallinna Linnavalitsuse 05.09.2007 korraldusega nr 1500-k. Kaebuse esitaja leidis, et maa tagastamise menetluse lõpetamisega rikuti tema õigusi. Seetõttu on kaebuse esitaja tahe suunatud maa tagastamise menetluse lõpetamise vaidlustamisele ning õiguste riive kontrollimiseks on vajalik kontrollida Tallinna Linnavalitsuse 05.09.2007 korralduse nr 1500-k õiguspärasust. Maa tagastamise menetluse jätkamine kaebuse esitaja suhtes eeldaks igal juhul korralduse nr 1500-k tagasitäitmist selle muutmise või tühistamise näol; 2) Otsuse tegemisel väljus halduskohus kaebuse piiridest. Menetlusnormid ei näe ette kirjade õigusvastaseks tunnistamise võimalust. Ettekirjutus on vastuolus HKMS § 26 lg 1 p-ga 3, mille kohaselt saab kohus teha ettekirjutuse välja andmata jäänud haldusakti väljaandmiseks. See eeldab, et vastustajal on seadusest tulenev kohustus haldusakti andmiseks.
§ 34
ei näe ette haldusakti andmise nõuet tähtaja ennistamise või ennistamata jätmise korral, samuti ei vormistata eraldi haldusakti maa tagastamise menetluse alustamise või jätkamise puhul. Seetõttu ei nõustu apellant, et menetlustähtaja ennistamise taotlus tuleb lahendada haldusaktiga. Samuti on kohustus haldusakti väljaandmiseks pandud Tallinna Maa-ametile, kellel puudub pädevus selliste haldusaktide andmiseks. Kohtu poolt tehtud ettekirjutus tuleks lahendada Tallinna Linnavalitsuse korraldusega (linnavalitsusel on tulenevalt KOKS § 7 lg-st 2 õigus anda üksikaktidena korraldusi). Seega on kohtuotsus tehtud Tallinna Linnavalitsuse suhtes, keda asja arutamisele ei kaasatud. See toob kaasa otsuse tühistamise ja asja saatmise esimese astme kohtusse uueks arutamiseks HKMS § 45 lg 2 p 1 alusel; 4
(9)3-08-615 3) Kohtuotsus on vastuolus menetlusökonoomika põhimõttega, sest tähtaja ennistamise taotlus tulnuks rahuldamata jätta juba järgnevatel põhjustel.
§ 34
lg 2 järgi tuleb menetlustähtaja ennistamise põhjendatud taotlus esitada kahe nädala jooksul pärast menetlustoimingu sooritamist takistava asjaolu äralangemist. Kaebuse esitaja asus pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks vajalikke toiminguid tegema 26.11.2007, olles aru saanud, et toimingu tegemiseks sätestatud tähtaega on rikutud. Sellises olukorras pidanuks kaebuse esitaja esitama ka tähtaja ennistamise taotluse kahe nädala jooksul. Takistus menetlustoimingu tegemiseks seisnes selles, et kaebuse esitaja ei olnud pärandit vastu võtnud ning see asjaolu langes ära 27.11.2007.
§ 34
lg 3 kohaselt ei ennistata menetlustähtaega, kui esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui üks aasta. Ka see tähtaeg oli taotluse esitamise ajaks möödunud. Pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta ei ole haldusorganile senini esitatud, mistõttu puudub jätkuvalt alus maa tagastamise menetluse jätkamiseks; 4) Apellandile jääb ebaselgeks, millistel kaalutlustel on halduskohus tõlgendanud MaaRSMS §-i 26 selliselt, et selles sätestatud tähtaeg ei ole õigust lõpetava toimega. Normis on selgelt sätestatud õiguslik tagajärg pärimisõiguse tunnistuse tähtaegselt esitamata jätmise puhuks – tagastamismenetluse lõpetamine ja kompenseerimismenetluse mittealustamine. 6. Lembi E. Sinatra vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see jätta rahuldamata. 1) Halduskohus ei ole rikkunud uurimisprintsiipi. 04.04.2008 määruses palus kohus kaebuse esitajal selgitada, miks kaebuse esitaja ei vaidlustanud korraldust nr 1500-k. Kaebuse esitaja selgitas 14.04.2008 kaebuse täienduses, et tema nõue on suunatud sellele, et haldusorgan ennistamistaotlust menetleks ning kui taotlus rahuldatakse, on haldusorganil võimalik endal võtta ette vajalikud sammud, sh tühistada korraldus nr 1500-k. Vaidluse esemeks on Tallinna Maa-ameti keeldumine tähtaja ennistamise taotluse menetlemisest, mis kaebaja hinnangul pole õiguspärane; 2) Haldusorgani kirja näol on tegemist toiminguga, mille õigusvastseks tunnistamist võimaldab HKMS § 26 lg 1 p 3; 3) Kohtuotsuse resolutsioonist tuleneb apellandile üksnes ennistamise taotluse uuesti läbi vaatamise kohustus. Põhjendav osa, kus viidatakse haldusakti andmisele, kohustusi ei loo; 4) Väide, et Tallinna Linnavalitsus oleks pidanud olema menetlusse kaasatud, on eksitav. Tähtaja ennistamise küsimuses ei ole ette nähtud haldusakti andmist. Tallinna Maa-ameti põhimääruse p-st 2.1.12 tuleneb, et omandireformi läbiviimine Tallinnas, sh vara tagastamise ja kompenseerimise korraldamine, kuulub Tallinna Maa-ameti põhiülesannete hulka. P. 2.1.13 kohaselt valmistab Tallinna Maa-amet nende ülesannete täitmiseks ette linna õigusaktide eelnõusid. Ennistamistaotluse rahuldamine on menetlustoiming, mis võimaldab Tallinna Maa-ametil linnavalitsusele ette valmistada vara tagastamise korralduse eelnõu; 5) Kohus ei ole rikkunud menetlusökonoomika põhimõtet, vaid on põhjendatult lähtunud sellest, et tähtaja ennistamise küsimuse otsustamine pole halduskohtu pädevuses; 6) MaaRS § 192 lg-st 3 ja MaaRSMS §-st 26 tulenevaks kohustuseks pole pärandi vastuvõtmine, vaid pärimisõiguse tunnistuse esitamine. Menetlustoimingu tegemist takistas asjaolu, et pärimisõiguse tunnistust polnud tähtaegselt võimalik saada. Pärandi vastuvõtmisele ei järgne automaatselt pärimisõiguse tunnistuse väljaandmine notari poolt, vaid notar kontrollib pärimisõigust ja kogub vajalikud dokumendid. See oli antud juhul keerukas, kuna dokumente tuli koguda välisriigist ja kontrollida välismaist testamenti. Käesoleval juhul sai notar pärimisõiguse tunnistuse 5
(9)3-08-615 väljastada alles 18. juulil 2008 ning kaebuse esitaja esitab selle. Pärimisõiguse tunnistuse esitamist ei ole haldusorgan kaebuse esitajalt varem nõudnud (
§ 34
lg 2); 7) Nagu pole absoluutse iseloomuga ja õigust lõpetav pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaeg, pole sellise iseloomuga ka haldusmenetluse seaduse säte tähtaja ennistamise taotluse esitamise tähtaja kohta.
§ 34
lg 3 ei ole antud juhul kohaldatav, sest haldusorgani õigusvastasest tegevusetusest tulenevaid tagajärgi ei saa jätta kaebuse esitaja kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Põhjendamatu on apellandi väide, et kohtuotsus tuleks tühistada ja asi halduskohtule uueks arutamiseks saata HKMS § 45 lg 1 p 2 kohaselt põhjusel, nagu oleks kohtulahend tehtud isiku suhtes, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud. Kohtuotsuse resolutiivosas on ettekirjutus tehtud Tallinna Maa-ametile, kes sai kätte kutse halduskohtu istungile (vt sellekohane kinnitus tl 43) ja kelle esindaja 19.06.2008 kohtuistungi protokollist (tl 113) istungil osales. Kas Tallinna Maa-amet on pädev ettekirjutuses pandud kohustuse täitmiseks, ei puutu HKMS § 45 lg 1 p 2 seisukohalt asjasse.
- Tagastamise korra p 34.
- sätestab, et kui õigustatud subjekt on vara tagastamise otsustamise ajaks surnud, otsustatakse vara tagastada isikutele, kes on vara tagastamise nõudeõiguse pärinud. Selleks tuleb valla- või linnavalitsusele esitada notari väljastatud pärimisõiguse tunnistus või selle notariaalselt tõestatud ärakiri. Alates
- novembrist 2005 sätestab MaaRS § 192 lg 3, et üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates tuleb õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitada pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nõutavat tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Selle normi rakendussäte, mis reguleerib olukorda, mil tähtaja kulgemise käivitav sündmus – pärandi avanemine – leidis aset enne MaaRS § 192 lg 3 selle redaktsiooni jõustumist, on samal ajal,
- novembril 2005 jõustunud MaaRSMS § 26, mis sätestab, et kui pärand on avanenud enne selle seaduse jõustumist (st enne
- novembrit 2005) ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul selle seaduse jõustumisest arvates (seega hiljemalt
- augustil 2006). Kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata.
- Vaidlust ei ole selles, et kaebuse esitaja suhtes kuulus kohaldamisele MaaRSMS § 26, sest isiku, kellelt ta vara tagastamise nõudeõiguse päris, pärand avanes XX.XX.XXXX. Seega tulnuks kaebuse esitajal pärimisõiguse tunnistus esitada hiljemalt
- augustil 2006, mida ta ei teinud.
- Kaebus on esitatud taotlusega kohustada kaebuse esitajale ennistama tähtaeg, mille jooksul ta õigustatud subjektilt vara tagastamise nõudeõiguse pärinud isikuna saab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluses esitada kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse. Sõltumata menetlusosaliste muudest väidetest, ei saa kaebust rahuldada, kui see tähtaeg ei ole ennistatav. 6
(9)3-08-615 11. Halduskohus leidis, et MaaRS § 192 lg-t 3 ja MaaRSMS §-i 26 on koostoimes võimalik tõlgendada selliselt, et need jätavad kohalikule omavalitsusele võimaluse kaalutlusõiguse alusel otsustada neis sätetes toodud tähtaja ennistamine. Ringkonnakohus selle tõlgendusega ei nõustu. Tallinna Ringkonnakohus on mitmetes otsustes (18.02.2009 otsus haldusasjas nr 3-07-1211, 07.04.2009 otsus haldusasjas nr 3-07-2481 ja 10.07.2009 otsus haldusasjas nr 3-08-385) leidnud, et MaaRS § 192 lg-s 3 kehtivas redaktsioonis ja MaaRSMS §-s 26 sätestatud tähtajad ei ole ennistatavad ning maareformi kohustatud subjektil ei ole nende tähtaegade rikkumise korral maa tagastamise menetluse jätkamise osas kaalutlusõigust. Järeldusega, et tegemist ei ole menetlustähtajaga, mida on vastavalt
§-le 34 võimalik ennistada, vaid materiaalõigusliku tähtajaga, mille ületamise osas on seadusandja ette näinud imperatiivse tagajärje – päritud maa tagastamise nõudeõiguse kaotamise –, nõustus ka Riigikohus (vt 28.10.2009 otsus nr 3-3-1-60-09). Kaebuse esitaja ja halduskohtu seisukoha suhtes, nagu oleks MaaRSMS §-s 26 sätestatud tähtaeg distsiplineeriva ning motiveeriva toimega, sest normi eesmärgiks on tagada maareformi tõrgeteta kulgemine, mitte välistada nõudeõiguse pärijate õigust maa tagastamisele või kompenseerimisele, on ringkonnakohus 10.07.2009 otsuses haldusasjas nr 3-08-385 (p 9) leidnud järgmist: „Õige on küll halduskohtu seisukoht, et MaaRS muutmise seaduse § 26 eesmärk on maareformi kiirendamine, mitte õigustatud subjekti pärija ilmajätmine maa tagastamise nõudeõigusest. Kuid ehkki normi tõlgendamisel tuleb muuhulgas juhinduda normi eesmärgist, ei ole norm oma eesmärgiga samastatav, mistõttu ei saa normi sisu taandada normi eesmärgile. Õigustatud subjekti kohalikule omavalitsusele määratud tähtajaks pärimisõiguse tunnistuse mitteesitanud õigusjärglase ilmajätmine õigusest maa tagastamisele või kompenseerimisele, mis on MaaRS muutmise seaduse § 26 teise lause kohaldamise tagajärjeks, on seadusandja ettenähtud vahend normi eesmärgi saavutamiseks. MaaRS § 26 teine lause näeb pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja rikkumise tagajärjena selgelt ja ühemõtteliselt ette tagastamise menetluse lõpetamise ja kompenseerimise menetluse mittealustamise ning seda sätet ei saa ignoreerida. Ringkonnakohus märgib, et säte ei omaks halduskohtu ja kaebuse esitajate viidatud distsiplineerivat toimet, kui pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja rikkumisele ei järgneks õiguslikke tagajärgi.“
- 10.07.2009 otsuses haldusasjas nr 3-08-385 (p 9) leidis ringkonnakohus ka, et MaaRSMS § 26 teise lause sisustamisel ei oma tähtsust, kas kohalik omavalitsus on selles sättes toodud õiguslikust tagajärjest maa tagastamise õigustatud subjekti õigusjärglast teavitanud või mitte ning kas teavitamata jätmisega on kohalik omavalitsus rikkunud mingisuguseid menetlusnorme. Sellistest asjaoludest pole viidatud sättes toodud õigusliku tagajärje saabumine sõltuvusse seatud. Seetõttu ei oma selle normi tõlgendamise seisukohast tähtsust kaebuse esitaja väited kohaliku omavalitsuse õigusvastasest tegevusetusest vara tagastamise menetluses. 28.10.2009 otsuses nr 3-3-1-60-09 nõustus Riigikohus ringkonnakohtu seisukohaga, et juhul kui pärimisõiguse tunnistus jääb tähtaegselt esitamata haldusorgani süül, on isikul võimalik oma õigusi kaitsta kahju hüvitamise kaebusega.
- Kaebust pole võimalik rahuldada, kui MaaRSMS §-i 26 ei tunnistata põhiseadusega vastuolus olevaks, ei jäetaks kohaldama ja ei algatata sätte suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust.
- Riigikohus on rõhutanud, et konkreetse normikontrolli raames kontrollitav säte peab olema kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega (vt Riigikohtu 22.12.2000 otsus nr 3-4-1-102000); otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus peaks asja lahendades seaduse põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui seaduse põhiseadusele vastavuse korral (vt Riigikohtu 28.10.2002 otsus nr 3-4-1-5-02). Riigikohus on samuti märkinud, et konkreetse normikontrolli 7
(9)3-08-615 käigus kontrollitakse, kas õigustloov akt rikub isiku õigusi ja vabadusi, ning kohtute pädevuses ei ole algatada konkreetset normikontrolli, kui see akt ei riku menetlusosaliste õigusi ja vabadusi (vt Riigikohtu 28.05.2008 määrus nr 3-4-1-4-08). Seega, kui seaduse võimalik põhiseadusevastasus ei too konkreetsel juhul kaasa isiku õiguste põhiseadusega vastuolus olevat piirangut, pole konkreetse normikontrolli algatamiseks alust.
- MaaRS § 192 lg 3 ja MaaRSMS § 26 piiravad kaebaja õigust saada pärand enda omandisse. Vara on juba tunnistatud omandireformi objektiks ning kaebuse esitajale vara tagastamist välistab üksnes pärimisõiguse teostamist lühendava tähtaja seadmine. Seega piirab säte kaebuse esitaja põhiseaduse § 32 kaitsealasse kuuluvat õigust.
- Samas ei välista põhiseadus pärimisõiguse teostamise tähtajalist piiramist. Tallinna Ringkonnakohtu 07.04.2009 otsuses haldusasjas nr 3-07-2481 peeti MaaRS § 192 lg-s 3 ja MaaRSMS §-s 26 sätestatud piirangut proportsionaalseks järgmistel põhjendustel. Piirangu eesmärk oli maareformi lõpuleviimise kiirendamine ning arvestades, et
- aastaks oli maareform kestnud juba 14 aastat, on tegemist legitiimse eesmärgiga. Piirang on eesmärgi saavutamiseks sobiv – konkreetse tähtaja sätestamine pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks aitab oluliselt kaasa maareformi menetluse kiirendamisele. Piirang on ka vajalik. Kuigi isiku õigusi piiraks vähem regulatsioon, mis ei oleks imperatiivne ning võimaldaks kohalikul omavalitsusel tähtaega ennistada ja/või tagastamismenetluse lõpetamise otsustamisel kaaluda, ei oleks selline abinõu sama efektiivne. Piirang on mõõdukas. Riigil on oluline huvi, et maareform lõpeks ning maa omandi küsimustes saabuks õigusselgus. MaaRS sätestab, et maareformi eesmärgiks on luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks. Olukorras, kus omandireformi objektiks tunnistatud maade osas ei ole tagastamist otsustatud ca 10 aasta jooksul, ei ole see eesmärk täidetud.
- Riigikohtu 28.10.2009 otsuses nr 3-3-1-60-09 mööndi siiski, et pole välistatud, et objektiivsete takistuste korral pärimisõiguse tunnistuse õigeaegseks esitamiseks (nt kohtuvaidlus pärijate väljaselgitamiseks) võib säte olla vastuolus põhiseadusega. Ringkonnakohus kontrollib seega, kas käesoleval juhul esines kaebuse esitajal pärimisõiguse tunnistuse tähtaegseks esitamiseks objektiivseid takistusi.
- Kaebuse esitaja on MaaRS § 192 lg-s 3 ja MaaRSMS §-s 26 sätestatud piirangu ebaproportsionaalsust põhjendanud halduskohtus järgmiste väidetega (vt kaebuse 04.06.2008 täiendus tl 73-75). Piirang välistab isiku nõudeõiguse pärida nt juhul, kui pärimismenetluse ajal tekib pärimise üle kohtulik vaidlus, mis lükkab pärimistunnistuse väljaandmise edasi pikaks ajaks, pärimismenetluse ajal ilmneb tehnilist laadi takistus (nt vajadus hankida dokumente välisriikide arhiividest, mis takistab notaril asja piisavalt kiiret lahendamist) või notar määrab pärandi vastuvõtmise tähtajaks vähemalt 9 kuud. Ringkonnakohtu istungil viitas kaebaja esindaja veel olukorrale, kus ümberasuja pärija ei ole pärimisõiguse tunnistust esitanud põhjusel, et ORAS § 7 lg 3 loodud õigusselgusetuse tõttu ei ole ta kindel vara tagastamise nõudeõiguses. Need väited ei ole seostatud käesoleva vaidluse asjaoludega. Kaebuse esitaja pole väitnud, et tema õiguseellane oleks kuulunud ORAS § 7 lg-s 3 märgitud isikute hulka või tema pärimisõiguse üle oleks tekkinud vaidlus. Samuti ei ole kaebuse esitaja seletanud, mille poolest oli tema notariaalne pärimismenetlus aeganõudev ja keerukas.
- Pärimisõiguse tunnistuse tähtaegse esitamise objektiivse takistusena on kaebuse esitaja esile toonud veel seda, et ta välismaal elava eesti keelt mitteoskava isikuna ei teadnud pärandi avanemisest ega pärandisse kuuluvast nõudeõigusest. Neist asjaoludest sai kaebuse esitaja teada peaaegu aasta pärast tähtaja möödumist. Kaebuse esitaja leiab, et tähtaja ületamise tingis kohaliku 8
(9)3-08-615 omavalitsuse rikkumine, kes ei tundnud piisavat huvi pärija elu- ja asukoha väljaselgitamise vastu ega teavitanud viimast tema kohustustest tagastamismenetluses.
- Kaebuse esitaja väide, et ta ei teadnud pärandi avanemisest ja pärandi sisust niivõrd pika aja vältel (pärandi avanemisest septembris 1999 oli septembrini 2007, mil kaebuse esitaja enda väitel pärandi avanemisest teada sai, möödunud kaheksa aastat), ei ole veenev, arvestades mh, et pärandaja oli kaebuse esitaja lähedane sugulane. Isegi kui see kaebaja väide oleks õige, tekitavad need asjaolud põhjendatud kahtluse selles, et kaebuse esitaja ei tegutsenud pärija õiguste realiseerimisel mõistliku hoolsusega.
- Vara tagastamise menetlusse astumine on eeskätt õigustatud subjekti õigusjärglaste mure ja nendelt eeldatakse sellekohase initsiatiivi ülesnäitamist. Pärimisõiguse tunnistuse tähtajaks esitamata jätmise mõjuva põhjusena ei saa käsitleda seda, et kohalik omavalitsus ei ole pärijat enne selle tähtaja möödumist välja selgitanud. Pealegi on väide kohaliku omavalitsuse tegevusetusest pärija elu- ja asukoha väljaselgitamisel ja pärija informeerimisel käesoleval juhul sisuliselt ebaõige. Tuleb arvestada, et välisriigis elanud pärandaja välisriigis viibivatest pärijatest info saamine on kohalikul omavalitsusel raskendatud. Kohalik omavalitsus ei ole olnud tegevusetu. Vaidlustatud korralduse seletuskirjast ja vara tagastamise toimikus olevatest andmetest nähtub, et A. P. volitatud esindaja teatas Tallinna Maaametile esindatava surmast 23.07.2003, märkides, et jätkab esindatava asjade eest hoolitsemist (maamaksu ja üüride kogumine ja maksmine) ja A. P. pärijaks peaks olema tütar Lembi E. Sinatra, kellega ei ole õnnestunud sidet saada. Tallinna Maa-amet pöördus 27.04.2004 kirjaga Välisministeeriumi poole, milles palus abi A. P. ja võimaliku pärija Lembi E. Sinatra andmete leidmisel. 09.06.2004 vastas Välisministeerium, et Eesti Vabariigi Peakonsulaadil New Yorgis Lembi E. Sinatra asukoha andmed puuduvad, peakonsulaat teeb täiendavaid järelepäringuid ametivõimudele ja informeerib võimalikust lisateabest koheselt. Lisainformatsiooni ei laekunud. PärS § 18 kohaselt, mis sätestab, et kui pärand on avanenud välismaal ja teisi pärijaid pole, on pärijaks riik, palus Tallinna Maa-amet märtsis 2007 Harju Maavalitsusel algatada vastav menetlus, maavalitsus pöördus probleemi lahendamiseks OÜ Välisõigusabi Advokaadibüroo poole, kes teatas 23.07.2007, et A. P. ainukeseks pärijaks on Lembi E. Sinatra, kelle kasuks on A. P. teinud testamendi, ning edastas Lembi E. Sinatra andmed. Kuna kohalik omavalitsus sai kaebuse esitaja kontaktandmed pärast pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja möödumist, ei saa kohalikule omavalitsusele ette heita ka seda, et ta ei ole enne menetluse lõpetamist selgitanud õigustatud subjekti õigusjärglasele pärimisõiguse tunnistuse esitamise vajadust – selline selgitus ei oleks mõjutanud menetluse lõpptulemust.
- Seega ei eksisteeri antud asjas pärimisõiguse tunnistuse möödalaskmise mõjuvaid objektiivseid põhjuseid, mis annaksid põhjust arvata, nagu võiks MaaRSMS § 26 kohaldamine viia kaebuse esitaja suhtes põhiseadusevastase tulemuseni.
- Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse, tühistab materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu halduskohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.
- Menetlusosalised ei ole esitanud menetluskulu väljamõistmise taotlusi. Lauri Madise Lilianne Aasma Ruth Virkus 9
(9)