) § 21 lõike 1 punktidest 2 ja 4, mitte anda Eesti kodakondsust S.G-le, kuna ta ei järgi Eesti põhiseaduslikku korda ega täida Eesti seadusi ning teda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude toimepanemise eest. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD KAEBUSE MOTIIVID Vastavalt karistusregistrist pärinevatele andmetele kaebaja oli kriminaalkorras karistatud toimepandud kuritegude eest kaks korda: 29.11.2000.a. rahatrahviga summas 2024 krooni, 29.11.2002.a. rahatrahviga summas 10000 krooni. Kohtu poolt määratud karistused näitavad, et nii kuriteod kui ka süüdimõistetud isik ei ole ühiskonnale ohtlikud ning mitte mingil määral ei ohusta Eesti põhiseaduslikku korda. Vastavalt
lg 1 p 2 ei anta Eesti kodakondsust isikule, kes ei järgi Eesti põhiseaduslikku korda või ei täida Eesti seadusi.
lg 1 p 4 kohaselt ei anta kodakondsust isikule, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistus ei ole kustunud või, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. Kuna selline imperatiivne sätte võib viia põhiseaduses sätestatud proportsionaalsuse nõude rikkumiseni, siis vältimaks
§-s 21 kaalutlusõiguse puudumise tõttu isikule Eesti kodakondsuse andmisest keeldumisel ebaproportsionaalseid otsuseid oli
täiendatud § 21 lõikega l1. Nimetatud sättes nähakse ette kaalutlusõiguse teostamise õigus Vabariigi Valitsusele Eesti kodakondsuse andmisel ja taastamisel isikule, keda on korduvalt karistatud tahtlike kuritegude toimepanemise eest ja kelle karistatus on kustunud.
lg l1 kohaselt on Vabariigi Valitsusel õigus arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut ja erandlikel asjaoludel anda Eesti kodakondsus korduvalt tahtlike kuritegude eest karistatud välismaalasele, kelle karistatus on kustunud. Kodakondsuse seaduse vastav muutmine vähendab proportsionaalsuse nõude rikkumise ohu, sest näiteks teatud tahtlike kuritegude ohtlikkus ja mõju tänapäeva ühiskonnas võib olla märkimisväärselt vähenenud ja sellisel juhul kodakondsuse andmisest keeldumine võib olla ebaproportsionaalne. Vabariigi Valitsuse poolt kaalutlusõiguse teostamine annab võimaluse hinnata kuriteo ohtlikkust ja kriminaalseadusega kaitstavat väärtust. Kuna seadusega antakse Vabariigi Valitsusele diskretsiooniõigus korduvalt kriminaalkorras tahtlike kuritegusid toimepannud isikutele kodakondsuse andmise otsustamisel, on selge, et tähtsust ei oma mitte kõik karistusregistri arhiivi kantud andmed, vaid üksnes konkreetsetel juhtudel andmed korduvalt tahtlike kuritegude toimepanemise kohta. Nendel andmetel on eelkõige isikut iseloomustav funktsioon. Vastasel juhul tegemist on inimest kogu elu saatva ebaproportsionaalse piiranguga. Vastavalt Karistusregistri seaduse (KarS)§ 25 lg 1 p 4 karistusandmed kustutatakse registrist ja kantakse üle arhiivi, kui kuriteo eest mõistetud rahalise karistuse ja sundlõpetamise otsuse täitmisest on möödunud kolm aastat. Seejuures, KarRS § 31 lg 1 kohaselt karistusregistri karistusandmed omavad õiguslikku tähendust kuni nende kustutamiseni käesoleva seaduse §-des 25-28 sätestatud tähtaegadel. Seega kaebaja karistatus on käesolevaks ajaks kustunud. Muud rikkumised on väärteod (ei ole kriminaalkorras karistatavad) ning KarS §-st 25 lg 1 p 1 lähtudes karistusandmed kustutatakse registrist ja kantakse üle arhiivi, kui väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi või aresti täitmisest on möödunud üks aasta. Seega käesolevaks ajaks nii väärtegude, kui ka kuritegude eest mõistetud karistused on karistusregistrist kustutatud. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud korraldus on ebaproportsionaalne ning ei vasta Põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdsuse printsiibile ning palub tühistada Vabariigi Valitsuse 08.01.2009 korraldus ning teha Vabariigi Valitsusele ettekirjutus sooviavalduse kodakondsuse saamiseks uuesti läbivaatamiseks. 2 VASTUSTAJA SEISUKOHAD Tallinna Halduskohus võttis 30.04.2009 määrusega menetlusse S.G kaebuse Vabariigi Valitsuse 08.01.2009 korralduse nr 8 tühistamise nõudes. Vaidlustatud haldusaktiga keelduti
Vastustaja peab esitatud kaebust põhjendamatuks ja leiab, et Vabariigi Valitsuse 08.01.2009 korralduse nr 8 tühistamiseks puudub alus ning palub kohtul jätta S.G kaebus rahuldamata. Vabariigi Valitsuse 08.01.2009 korraldusega nr 8 keelduti Eesti kodakondsuse andmisest S.G-le. S.G on määratlemata kodakondsusega isik, kes esitas sooviavalduse Eesti kodakondsuse saamiseks. Sooviavalduse menetlemise käigus ilmnes, et S.G ei järgi Eesti põhiseaduslikku korda ega täida Eesti seadusi ning teda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest: Tallinna Linnakohtu 29.11.2000 otsusega mõisteti S.G süüdi Kriminaalkoodeksi (KrK) § 15 lõike 2 (vastutus kuriteo ettevalmistamise ja kuriteokatse eest) ja § 140 lõike 2 punkti 1 (avalik vargus) alusel; Tallinna Linnakohtu 29.11.2002 otsusega mõisteti S.G süüdi KrK § 204 lõike 3 (mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumine isiku poolt, kelle juhtimisel on mootorsõiduk) alusel. Seega vastas S.G
lõike 1 punktis 4 nimetatud tingimusele, mille kohaselt Eesti kodakondsust ei anta ega taastata isikule, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole kustunud või keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest. S.G on karistatud ka ühel korral haldusõiguserikkumise asjas ning kuuel korral väärtegude toimepanemise eest: 14.05.2002 karistati S.G Haldusõiguserikkumiste seadustiku HÕS) § 96 lõikes 1 sätestatud haldusõiguserikkumise (mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis) toimepanemise eest; 06.10.2004 karistati S.G Liiklusseaduse (LS) § 74²² lõikes 1 sätestatud väärteo (mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamine) toimepanemise eest; 19.02.2005 karistati S.G LS § 7435 lõikes 1 sätestatud väärteo (mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete muu rikkumine) toimepanemise eest; 23.03.2006 karistati S.G LS § 74²² lõikes 2 (mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamine), § 7435 lõikes 1 (mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete muu rikkumine) ja Liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 661 lõikes 1 (liikluskindlustuse lepingu ja poliisita sõiduki juhtimine) sätestatud väärtegude toimepanemise eest; 09.04.2006 karistati S.G LS § 74²² lõikes 1 sätestatud väärteo (mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamine) toimepanemise eest; 28.06.2006 karistati S.G LS § 7437 lõikes 1 sätestatud väärteo (parkimine keelatud kohas) toimepanemise eest; 07.05.2007 karistati S.G LS § 74²² lõikes 2 sätestatud väärteo (mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamine) toimepanemise eest. Eeltoodule tuginedes leidis Vabariigi Valitsus, et S.G vastab
lõike 1 punktis 2 sätestatule, mille kohaselt Eesti kodakondsust ei anta ega taastata isikule, kes ei järgi Eesti põhiseaduslikku korda või ei täida Eesti seadusi. Vabariigi Valitsus võttis arvesse S.G poolt toimepandud kuritegude iseloomu ja asjaolu, et S.G on ajavahemikul 14.05.2002-07.05.2007 kokku seitsmel korral karistatud haldusõiguserikkumise ja väärtegude toimepanemise eest. Nimetatud asjaolusid kogumis hinnates leiti, et S.G-le ei ole võimalik anda Eesti kodakondsust erandina
Rahvusvaheline õigus jätab kodakondsuse saamise täpsed tingimused üldjuhul iga riigi otsustada. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandamise tingimused määrab riigi kodakondsuspoliitika, mille kujundamine on Riigikogu pädevuses. Eesti Vabariigi põhiseadus ei näe põhiõigusena ette subjektiivset õigust omandada kodakondsus naturalisatsiooni teel. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine on privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum. Ka rahvusvaheline õigus annab siseriiklikule seadusandjale naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandamise tingimuste kehtestamisel suure otsustamisruumi. Riigikohus on leidnud, et kodakondsus on isiku ja riigi vaheline püsiv seos ning et see toob kaasa kohustusi mõlemale poolele. Riik on kehtestanud kodakondsuse andmisel kohustuse kontrollida kodakondsust taotleva isiku õiguskuulekust ja seaduste täitmist. Veendumus naturalisatsiooni korras kodakondsuse taotleja õiguskuulekusest omab tähtsust seepärast, et kodakondsus loob riigile ka kohustusi. Näiteks on Eesti riigil kohustus kaitsta oma kodanikku ka välisriikides (Eesti Vabariigi põhiseaduse § 13 lõike 1 teine lause). Riigikohtu 3 halduskolleegiumi hinnangul õigustab selline riikidevahelist suhtlust puudutav kohustus õiguskuulekuse nõude esitamist naturalisatsiooni korras kodakondsuse taotlejale. Eeltoodut silmas pidades on seadusandja sätestanud, et isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest, kodakondsust ei anta (
lg 1 p 4).
lõikes 1¹ on sätestatud erand viimatinimetatud reeglist: Eesti kodakondsus võidakse erandina anda isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut. Seega on seadusandja kriminaalkorras korduvalt tahtlike kuritegude toimepanemise eest karistatud isikule Eesti kodakondsuse andmisel erandi tegemiseks sätestanud tingimuse, et kõnealuste kuritegude asjaolud peavad võimaldama erandi tegemist ning kodakondsuse taotleja näitama selgelt soovi käituda Eesti riigis õiguskuulekalt. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et S.G suhtes esinevad
lõike 1 punktis 4 sätestatud tunnused, mis üldreeglina välistab isikule naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse andmise. Sellest sättest on ette nähtud erisus
lõikes 1¹, mille kohaselt võidakse Eesti kodakondsus erandina anda või taastada isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut. Antud asjas on oluline, et S.G puhul oli täidetud ka
lõike 1 punktis 2 sätestatud alus kodakondsuse andmisest keeldumiseks – Vabariigi Valitsus tuvastas, et S.G on isikuks, kes ei järgi Eesti põhiseaduslikku korda ega täida Eesti seadusi. Erinevalt
lõike 1 punktist 4 ei näe
ette erisust § 21 lõike 1 punktis 2 sätestatust. Seega kui on leidnud kinnitust, et isik ei järgi Eesti põhiseaduslikku korda või ei täida Eesti seadusi, ei ole temale võimalik anda kodakondsust erandina. Kuna Vabariigi Valitsus keeldus S.G-le kodakondsuse andmisest
lõike 1 punktide 2 ja 4 alusel, siis ei olnud võimalik anda S.G-le kodakondsust erandina
Kaebaja leiab, et kuna seadusega antakse Vabariigi Valitsusele diskretsiooniõigus korduvalt kriminaalkorras tahtlikke kuritegusid toime pannud isikutele kodakondsuse andmise otsustamisel, siis ei oma tähtsust mitte kõik karistusregistri arhiivi kantud andmed, vaid üksnes konkreetsetel juhtudel andmed korduvalt tahtlike kuritegude toimepanemise kohta. Vastustaja sellise käsitlusega ei nõustu. KarRS § 3¹ lõike 2 kohaselt on karistusregistri arhiivi kantud andmetel
-s sätestatud menetluste läbiviimisel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo korduvuse arvestamisel. Isiku karistatus tähendab, et isikut on karistatud kas kuriteo või väärteo toimepanemise eest. Karistatus iseloomustab selgelt isiku suhtumist kehtivatesse seadustesse. Kui isikut on karistatud kuritegude või väärtegude eest, tõendab see, et isik ei järgi Eesti põhiseaduslikku korda ega täida Eesti seadusi. Vastustaja on seisukohal, et karistusregistri seaduse § 3¹ lõige 2 lubab kasutada
-s sätestatud menetluste läbiviimisel kõiki karistusregistri arhiivi kantud andmeid, so karistatust nii kuritegude kui väärtegude eest. Kui seadusandja oleks tahtnud välistada tuginemise karistusregistri arhiivi kantud karistatuse andmetele väärtegude osas, siis oleks seadusandja seda karistusregistri seaduse § 3¹ lõikes 2 selgesõnaliselt väljendanud. Vastustaja rõhutab veelkord käesoleva kirja punktis 2.1 esile toodut, et Eesti Vabariigi põhiseadus ei näe põhiõigusena ette subjektiivset õigust omandada kodakondsus naturalisatsiooni teel. Kodakondsus on isiku ja riigi vaheline püsiv seos, mis toob kaasa kohustusi mõlemale poolele. Riik on kehtestanud kodakondsuse andmisel kohustuse kontrollida kodakondsust taotleva isiku õiguskuulekust ja seaduste täitmist. Üheks oluliseks kriteeriumiks, mille alusel hinnata isiku õiguskuulekust ja seaduste täitmist, on asjaolu, kas isik on pannud toime väärtegusid. Lisaks kuritegude toimepanemisele on S.G ajavahemikul 14.05.2002-07.05.2007 karistatud kokku seitsmel korral haldusõiguserikkumise (ühel korral) ja väärtegude (kuuel korral) toimepanemise eest. See iseloomustab ilmekalt isiku suhtumist õiguskorda ning tõendab vastustaja hinnangul asjaolu, et S.G ei järgi Eesti põhiseaduslikku korda ega täida Eesti seadusi. Tulenevalt KarRS § 25 lõike 1 punktist 1 kustutatakse karistusandmed karistusregistrist ja kantakse üle arhiivi, kui väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi või aresti täitmisest on möödunud üks aasta. Vastustaja on seisukohal, et üks aasta ei ole piisav aeg, andmaks objektiivset hinnangut isiku õiguskuulekusele. Kodakondsuse andmine ei ole mitte riigi kohustus, vaid õigus. Andes isikule kodakondsuse, loob riik isikuga tihedad sidemed ning võtab endale kohustusi. Seetõttu on õigustatud 4 kodakondsuse taotleja õiguskuulekuse kontrollimine. Riigil puudub kohustus siduda end kodakondsuse andmise läbi isikuga, kes on järjepidevalt pannud toime õiguserikkumisi ja seeläbi ilmutanud korduvalt ilmset lugupidamatust Eestis kehtivate seaduste vastu. Riik annab kodakondsuse isikule, kes ilmutab selget soovi käituda õiguskuulekalt. Kui riik on isikule kodakondsuse andnud, siis ei saa seda ära võtta põhjusel, et isik paneb toime kuritegusid või muid õiguserikkumisi. See rõhutab veelgi kodakondsuse andmise otsuse olulisust. Eeltoodust lähtudes ei pea vastustaja isiku õiguskuulekusele hinnangu andmisel piisavaks ühe aasta käitumise arvesse võtmist. Ajaperiood, mille jooksul isik peab näitama oma soovi käituda õiguskuulekalt, peab olema pikem. Ei ole võimalik esitada universaalset tähtaega, mis on piisav, tõendamaks, et isik käitub seaduskuulekalt. Tegemist on hinnangulise küsimusega, mis sõltub konkreetse isiku poolt toime pandud süütegude arvust, ühiskonnaohtlikkusest, toimepanemise asjaoludest ning kodakondsuse taotleja isikuga seotud asjaoludest. Senises praktikas on kodakondsus erandina antud isikutele, kelle karistatuse andmed on olnud karistusregistri arhiivis aastaid – alates paarist aastast kuni kümne ja rohkema aastani. Seejuures on kodakondsuse andmisel arvestatud muuhulgas süütegude iseloomu, toimepanemise asjaolusid, isiku suhtumist toimepandud õiguserikkumistesse.
lõike 1¹ sõnastusest nähtuvalt („Eesti kodakondsus võidakse erandina anda“) on seadusandja andnud Vabariigi Valitsusele kaalutlusõiguse. Selle alusel Vabariigi Valitsus igal üksikul juhul võtab arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut ning selle alusel otsustab, kas konkreetsel juhul on põhjendatud Eesti kodakondsuse erandina andmine. Nagu vastustaja punktis 2.1 kirjeldas, peavad kriminaalkorras korduvalt tahtlike kuritegude toimepanemise eest karistatud isikule Eesti kodakondsuse andmisel erandi tegemiseks kõnealuste kuritegude asjaolud võimaldama erandi tegemist ning kodakondsuse taotleja peab näitama selgelt soovi käituda Eesti riigis õiguskuulekalt. Antud juhul leidis Vabariigi Valitsus, et S.G poolt toimepandud kuriteod on ohtlikud teiste inimeste elule ja tervisele ning ei võimalda anda S.G-le erandina kodakondsust. Samuti võttis Vabariigi Valitsus arvesse S.G isikut ja leidis, et lühikese aja jooksul ja seejuures kriminaalkaristuste kehtivuse ajal korduva väärtegude toimepanemisega näitas S.G üles lugupidamatust Eesti riigi ja siin kehtivate seaduste vastu.
lõike 1¹ sätestatud erand võimaldab Vabariigi Valitsusel arvestada asjaolu, et teatud tahtlike kuritegude ohtlikkus ja mõju tänapäeva ühiskonnas võib olla märkimisväärselt vähenenud. S.G poolt toime pandud kuriteod on rasked, mille ohtlikkus ja mõju ei ole tänapäevases ühiskonnas vähenenud. 29.11.2000 karistati S.G avaliku varguse katse eest, mille S.G pani toime teise isiku kallal vägivalda tarvitades. 29.11.2002 karistati S.G mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes, olles isikuks, kellel on kehtiv karistus samasuguse rikkumise eest. Seega olid mõlemad kuriteod rasked nende toimepanemise ajal ning nende ohtlikkus ei ole vähenenud ka tänapäevases ühiskonnas. Vastustaja rõhutab veelkord, et S.G pani haldusõiguserikkumise ja väärteod toime pärast kuritegudes süüdimõistvaid otsuseid ja kriminaalkaristuste kehtivuse ajal. Samas ei ole S.G kuriteod sedavõrd rasked, et kodakondsuse andmine erandina oleks ka edaspidi välistatud.
lõikest 1¹ tuleneb kohustus arvestada kodakondsuse erandina andmise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolude kõrval ka süüdlase isikuga. Nagu eespool öeldud, on riik kehtestanud kodakondsuse andmisel kohustuse kontrollida kodakondsust taotleva isiku õiguskuulekust ja seaduste täitmist. Veendumus naturalisatsiooni korras kodakondsuse taotleja õiguskuulekusest omab tähtsust seepärast, et kodakondsus loob riigile ka kohustusi. Kodakondsuse taotleja peab näitama selgelt soovi käituda Eesti riigis õiguskuulekalt. Vabariigi Valitsus hindas S.G poolt sooritatud kuritegusid, haldusõiguserikkumist ja väärtegusid ning leidis, et nimetatud teod ei näita isiku soovi käituda õiguskuulekalt. Samas on S.G-l tulevikus võimalus taotleda Eesti kodakondsuse andmist erandina, kui ta edaspidi oma käitumisega näitab üles lugupidamist Eesti riigi ja Eestis kehtivate seaduste vastu. Kaebaja väljendas seisukohta, et vaidlustatud korraldus on ebaproportsionaalne ning ei vasta Põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdsuse printsiibile. Vastustaja leiab, et Vabariigi Valitsuse 08.01.2009 korraldus nr 8 on proportsionaalne, selle väljaandmisel on igakülgselt kaalutud ühelt poolt S.G huve ning teiselt poolt tema poolt toime pandud kuritegude asjaolusid ja S.G isikut. Menetluse käigus kuulati ära S.G arvamus ja selgitused. Kohtule esitatud 5 kaebuses ei ole S.G toonud esile ühtegi uut asjaolu, mis ei oleks olnud vastustajale teada kodakondsuse andmisest keeldumise otsuse tegemisel. Kaebaja viide vastuolule Põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdsuse printsiibiga on paljasõnaline, kuna kaebaja ei ole toonud esile ühtegi juhtumit, mis kinnitaks, et Vabariigi Valitsus on S.G-le kodakondsuse andmisest keeldumisel kohelnud teda meelevaldselt ebavõrdselt, võrreldes teiste sarnases olukorras olevate isikutega. Praktikas antakse erandina Eesti kodakondsus
Senises praktikas on erandina Eesti kodakondsuse andmist peetud põhjendatuks näiteks juhtudel, kus isik on kuriteod toime pannud alaealisena või kus toimepandud kuriteod ei ole olnud suure ühiskonnaohtlikkusega. Antud juhul on S.G poolt kuritegude karistatus kustunud, kuid arvesse tuleb võtta toimepandud kuritegude ühiskonnaohtlikku iseloomu ning asjaolu, et S.G pani toime haldusõiguserikkumise ja väärteod enne kuritegude karistusandmete kustutamise tähtaja möödumist. Samuti tuleb arvesse võtta, et S.G ei olnud kuritegude toimepanemise ajal alaealine (ta oli kuritegude toimepanemise ajal vastavalt 22- ja 24-aastane). Kodakondsuse andmisest keeldumise otsuse tegemise ajal oli S.G viimasest väärteokorras karistamisest möödunud poolteist aastat ning tema karistusandmed olid olnud karistusregistri arhiivis vähem kui aasta. See aeg ei ole piisav, tõendamaks, et S.G suhtub Eestis kehtivatesse seadustesse lugupidavalt. Eeltoodust tulenevalt on S.G-le Eesti kodakondsuse andmisest keeldumine õigustatud. Vastustaja on seisukohal, et Vabariigi Valitsuse 08.01.2009 korraldus nr 8 on nii formaalselt kui materiaalselt õiguspärane. Vaidlustatud haldusakt on antud pädevuse piires, järgides kõiki vormi- ja menetlusnõudeid. Samuti on vaidlustatud korraldus materiaalselt õiguspärane, kuna on antud kooskõlas kehtivate seadustega, volitusnormi alusel, diskretsiooni piirides, vastavuses proportsionaalsuse põhimõttega, selgelt formuleeritud ning nii õiguslikus kui faktilises mõttes täidetav. Eeltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et puudub alus S.G kaebuse rahuldamiseks ja Vabariigi Valitsuse 08.01.2009 korralduse nr 8 tühistamiseks. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes Halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lõike 1 punktist 6 palub vastustaja kohtul jätta S.G kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebuse esitaja kanda. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega, vastustaja kirjalike seisukohtadega, hinnanud haldusasjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata järgnevatel kohtu motiividel: Kaebuse esitaja on seisukohal, et vaidlustatud korraldus on ebaproportsionaalne ning ei vasta Põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdsuse printsiibile. Vabariigi Valitsuse 08.01.2009 korraldusega keelduti
Menetluse käigus tuvastati, et S.G on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ning aastatel 2002-2007 on ta toime pannud 7 muud õiguserikkumist. S.G karistatus kustus
lõikest l1, mille kohaselt võidakse Eesti kodakondsus erandina anda või taastada isikule, keda on 6 kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut. S.G on seisukohal, et Vabariigi Valitsuse poolt diskretsiooniõiguse kasutamata jätmisel on tegemist inimest kogu elu saatva ebaproportsionaalse piiranguga.
lõike 1 punkti 4 kohaselt ei anta ega taastata Eesti kodakondsust isikule, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole kustunud või keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest.
lõike 1 punkti 2 kohaselt ei anta ega taastata Eesti kodakondsust isikule, kes ei järgi Eesti põhiseaduslikku korda või ei täida Eesti seadusi. KarRS § 25 lõike 1 punkti 1 kohaselt kustutatakse karistusandmed registrist ja kantakse üle arhiivi, kui väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi või aresti täitmisest on möödunud üks aasta, ning sama paragrahvi lõike 1 punkti 4 kohaselt kustutatakse karistusandmed registrist ja kantakse üle arhiivi, kui kuriteo eest mõistetud rahalise karistuse ja sundlõpetamise otsuse täitmisest on möödunud kolm aastat. S.G karistatus kustus 15. mail 2008 ning tema karistusandmed on kantud karistusregistri arhiivi. KarRS § 31 lõike 1 kohaselt omavad karistusandmed õiguslikku tähendust kuni nende kustutamiseni karistusregistrist. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on karistusregistrist kustutatud ja karistusregistri arhiivi kantud andmetel KarRS § 22 lõike 1 punktis 21 nimetatud seadustes sätestatud menetluste läbiviimisel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo korduvuse arvestamisel. KarRS § 22 lõike 1 punkti 21 kohaselt on karistusregistri arhiivis asuvaid andmeid õigus saada Vabariigi Valitsusel, Siseministeeriumil, Kodakondsus- ja Migratsiooniametil ning Kaitsepolitseiametil
, «VMS, Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus (VSS) ning Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses sätestatud menetluste läbiviimiseks.
lõike l1 kohaselt võidakse Eesti kodakondsus erandina anda või taastada isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut. HMS § 3 lg 2 sätestatust tulenevalt õigusakt peab olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HKMS § 19 lg 6 sätestab, et kui asutus, ametnik või avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev muu isik on volitatud tegutsema diskretsiooni (suvaõiguse) alusel, kontrollib kohus, kas haldusakti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Kontrollides, kas haldusorgan on kodakondsuse andmisest keeldumisel kõiki asjaolusid ja huve arvestanud ja teostanud ratsionaalset kaalumist, nähtub, et Vabariigi Valitsus on hinnanud S.G poolt sooritatud kuritegusid, haldusõiguserikkumist ja väärtegusid ning nimetatud asjaolude hindamise tulemina jõudnud seisukohale, et nimetatud teod ei näita isiku soovi käituda õiguskuulekalt. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebuse esitajale kodakondsuse andmisest keeldumine oli proportsionaalne ja põhjendatud. Põhiseadus ei näe põhiõigusena ette õigust omandada kodakondsus naturalisatsiooni teel. Oma 20.10.2008 otsuses nr 3-3-1-42-08 on Riigikohtu halduskolleegium märkinud, et naturalisatsiooni teel kodakondsuse andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum ning sellest johtuvalt kohtutel piiratud kontrollipädevus. Ka rahvusvaheline õigus annab siseriiklikule seadusandjale naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandamise tingimuste kehtestamisel suure otsustamisruumi. Kodakondsus on isiku ja riigi vaheline püsiv seos.
p-s 21 sätestatud tingimuse täitmine näitab üldkorras naturalisatsiooni sooviva isiku tahet siduda end püsivalt Eesti riigiga ning võimaldab eeldada tema integreerumist Eesti ühiskonda ning õigussuhetesse. Kodakondsuse andmist välistavaks asjaoluks on
lg 1 p 2 järgi see, et isik ei järgi Eesti põhiseaduslikku korda või ei täida Eesti seadusi. Seega millistele isikutele ja millistel 7 tingimustel kodakondsus antakse, on iga riigi suveräänne otsus. Kuna kodakondsus on suurim hüve, mida riik saab isikule anda, siis on riik kehtestanud selle andmisel kohustuse kontrollida kodakondsust taotleva isiku õiguskuulekust ja seaduste täitmist. Seejuures on seadusandja sätestanud, et isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest, kodakondsust ei anta. Kriminaalkorras korduvalt tahtlike kuritegude toimepanemise eest karistatud isikule Eesti kodakondsuse andmisel erandi tegemiseks peavad kõnealused kuriteod võimaldama erandi tegemist ning kodakondsuse taotleja isik näitama selgelt isiku soovi käituda Eesti riigis õiguskuulekalt. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, mida on väljendatud ka kodakondsuse andmisest keeldumise otsuses, et kodakondsuse andmine ei ole riigi kohustus, vaid õigus ning kodakondsuse saamise piirangu õigustatus tuleneb Eesti rahva julgeoleku, tervise ja avaliku korra kaitsmise vajadusest. Seadusandja tahe on olnud säilitada teatud piirangud Eesti kodakondsuse andmisel. S.G poolt toimepandud kuritegudest, haldusõiguserikkumisest ja väärtegudest nähtub, et isiku käitumine ei ole õiguskuulekas, kuna ta on korduvalt rikkunud Eestis kehtivaid seadusi. Isikut on lühikese aja jooksul, sealhulgas kriminaalkaristuste kehtivuse ajal, korduvalt karistatud ka väärtegude toimepanemise eest. Sellise käitumisega näitab isik üles lugupidamatust Eesti riigi ja siin kehtivate seaduste vastu. S.G poolt toimepandud kuriteod, millest üks on seotud vägivallaga ja teine on auto juhtimine joobeseisundis, on ohtlikud teiste inimeste elule ja tervisele. Samuti isiku poolt toime pandud väärteod, sealhulgas mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis ning korduvalt lubatud sõidukiiruse ületamine, kujutavad endast suurt ohtu teiste isikute elule ja tervisele. Vaadeldes isiku poolt toimepandud väärtegusid ja kuritegusid, võib lugeda S.G käitumist ohuks teiste isikute elule ja tervisele ning avalikule korrale. Kodakondsuse andmisest keeldumise otsuse tegemise ajal oli S.G viimasest väärteokorras karistamisest möödunud poolteist aastat ning tema karistusandmed olid olnud karistusregistri arhiivis vähem kui aasta. See aeg ei ole piisav tõendamaks, et S.G suhtub Eestis kehtivatesse seadustesse lugupidavalt. Kohus kokkuvõtvalt leiab, et kaebuse esitajale kodakondsuse andmisest keeldumisel on haldusorgan diskretsiooniõigust teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kaalumine on toimunud õiguspäraselt. Vaidlustatud korraldus on õiguspärane, kuna on antud kooskõlas kehtivate seadustega, volitusnormi alusel, diskretsiooni piirides, vastavuses proportsionaalsuse põhimõttega, selgelt formuleeritud, nii õiguslikult kui faktiliselt põhjendatud ja täidetav. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku §-le 92 lõikele 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Menetluskulud jäävad kaebuse esitaja enda kanda. Elle Kask Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.