Obsah (9)

§ 105§ 106§ 67§ 49§ 52§ 53§ 34§ 63§ 65

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 26.05.2009. a Tallinn Haldusasja number 3-09-341 Haldusasi V.A kaebus Murru Vangla direk

§-le 6 lg 1 on 5 vangistuse täideviimise eesmärgiks kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Seega sätestab

vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise korra ning korralduse, samuti vanglateenistuse mõiste ja tingimused. V.A on

mõistes kinnipeetav, vastavalt märgib sama seaduse § 2, et kinnipeetav käesoleva seaduse tähenduses on vanglas vangistust kandev süüdimõistetu. V.A asub kinnipidamisasutuses ehk

§ 105mõistes vanglas, kes eelnevast nähtuvalt peab täitma vanglas kehtivaid eeskirju.

§ 105 lg 1 kohaselt on vangla Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus, mille ülesandeks on vangistuse ja eelvangistuse täideviimine käesolevas seaduses sätestatud korras. Seega ei määra kinnipidamise tingimusi ja korraldust ära mitte kinnipeetav, vaid selle reguleerib ära seadus. Vastavalt

- sest tulenevatele kohutustele § 105 lg 2 kohaselt vangla moodustab ning vangla põhimääruse, koosseisud ja vangla sisekorraeeskirjad kehtestab justiitsminister määrusega. Justiitsminister on ettenähtult määrusega kinnitanud Murru Vangla põhimääruse, mis omakorda sätestab ülesanded vangalele ja tema juhtkonnale. Seega ei ole vangal direktor, personal ega kinnipeetavad vabad otsustama, kas täita või mitte kohustusi, mis tulenevad kinnipidamisasutusele seaduse nõuetest. Kohus märgib lisaks, et

§ 105

lg 2.2 kohaselt vangla kodukorras sätestatakse kinnipeetava või vahistatu: 1) vastuvõtu ja vanglasisese paigutuse; 2) päevakava; 3) töötamise ja õppimise korralduse; 4) vaba aja veetmise võimalused; 5) sisseostude tegemise; 6) kokkusaamised ja telefoni kasutamise; 7) lühiajalise väljasõidu ja väljaviimise; 8) usuliste vajaduste rahuldamise; 9) meditsiiniline teenindamise; 10) ametnike vastuvõtu; 11) kirjavahetuse korralduse; 12) distsiplinaarmenetluse läbiviimise ja distsiplinaarkaristuse täideviimise; 13) ümberpaigutamise ja vanglast vabastamise; 14) muud reguleerimist vajavad asjaolud ja lg 22 alusel vangla kodukord tehakse allkirja vastu teatavaks vanglasse saabuvale kinnipeetavale ja vahistatule, samuti avaldatakse vangla kodukord vangla veebilehel. Vangla kodukorra kinnitab vangla direktor kooskõlastatult Justiitsministeeriumiga.

§ 106

märgib, et vangla direktor juhib vangla tööd ja täidab teisi talle pandud ülesandeid. Kaebusest ei nähtu, et direktor või vangla on eelmärgitud kohustused jätnud täitmata, kuivõrd nähtub, et vangla tegevus on reguleeritud ja vastavad eeskirjad on kehtestatud. Kui vangla nõuab kinnipidamist kodukorraga sisseseatud režiimist, siis on see vangla kohustus ning kohustuste täitmise peab tagama direktor. Kinnipeetavale ei ole antud õigusi ise määrata omale meelepärast režiimi, millele ta allub. Seega on seadusega sätestatud piirangud isiku käitumisele vanglas ja seadusega võib piirata isikute PSga sätestatud õigusi, kui isik on määratud kinnipidamisele vanglas. Kohus selgitab kaebuse esitajale täiendavalt, et vanglas tuleb säilitada julgeolek ja seda kõigi kinnipeetvate huvides. Vajaliku režiimi seadmist selgitavad ka

8 jao „Julgeoleku tagamine vanglas“ sätted, vastavalt Seaduse § 66 reguleerib kinnipeetavate järelevalve; lg 1 kohaselt kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas ja lg 2 alusel vangla sisekorraeeskirjade täitmise. Julgeoleku eest vanglas vastutab vangla direktor. Seega nähtub, et direktor saab neid seaduse eesmärke saavutada, kui ta nõuab seadusega pandud kohustuste täitmist kinnipeetavalt. Vastavalt

§ 67

-le (Kinnipeetava kohustused) on julgeoleku tagamiseks vanglas kinnipeetav kohustatud: 1) täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele; 2) mitte takistama vanglaametnike kohustuste täitmist ega häirima teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid; 3) teatama viivitamatult vangla direktorile kõikidest asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja sisekorda ning teise isiku elu ja tervist; 4) suhtuma heaperemehelikult talle usaldatud esemetesse ja pidama korras tema kasutuses olevad elu- ja olmeruumid. 6 Ilmselgelt juhul, kui vangla kodukorra kohaselt peab kinnipeetav asuma konkreetsel kellaajal mingis kindlas ruumis, vangla territooriumi osal ja ta seal ei asu, ei ole võimalik tagada eelkõige märgitud julgeoleku nõudeid. Seega on äärmiselt oluline, et kinnipeetav peaks kinni päevakakorra nõuetest, et tema tegevus oleks planeeritud viisil kontrolli all ja iga kinnipeetav ei arendaks iseseisvalt tegevust, mis võib olla vastuolus eelmärgitud eesmärkidega. Kaebuse esitaja neid nõudeid eiras. Kaebuse esitaja on valesti aru saanud julgeolekuga seotud küsimustest ja ta alusetult ei oska omistada päevakavale tähendust seotult vangla üldise julgeoleku küsimusega. Vangla julgeolek tagatakse kindlate reeglite kehtestamisega ja nendest kinnipidamisega. Vangla tegevuses on kõrvalekaldumine kehtivast korrast ohtlik, kuivõrd kinnipidamisel asub korraga suur hulk isikuid, kes ei ole olnud seadusekuulekad. Kodukorraga sisseseatud nõuete eiramine toob vältimatult kaasa karistuse, kui nähtub, et kinnipeetav ignoreerib nõudeid ilma põhjuseta. Vangla tingimustes on eeltoodud põhjustel kehtiva korra eiramine ka raske reziimi rikkumine. Muuhulgas teenib kõigi kohustatud ja allutatud isikute sisekorrast kinnipidamise nõudmine ka kaebaja huve, kuivõrd aitab vältida muuhulgas võimalikke pahatahtlikke aktsioone kinnipeetavate endi vahel ja üksteise vastu. Seega on vastustaja õigesti viidanud, et päevakava rikkumine on vangla tingimustes kehtiva korra selline rikkumine, mis on seotud vangla korra ja julgeoleku tagamise küsimusega. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et kinnipeetav peab alluma kehtivale korrale sõltumata, kas ta sellega nõustub või mitte ja kui kinnipeetav rikub reziimi, siis tuleb võtta vaatluse alla tema tegevus, vajadusel algatada distsiplinaarmenetlus, kui ilmnevad süüteo tunnused. Distsiplinaarmenetluse algatamine ja läbiviimine ei kujuta endast PS-ga sätestatud õiguste rikkumist ega ole käsitletav isiku alandamisena, kui menetlus viiakse läbi ettenähtud korras. Kaebaja väide, et teda tembeldatakse nö „negatiivselt meelestatud“ isikuks, on esitatud kontekstis eksitav, kuivõrd vaidluse all olev käskkiri annab hinnangu distsiplinaarkaristuse valikule, viimane aga eeldab, et hinnatakse kinnipeetava käitumist, isikut ja rikkumise iseloomu. Käskkiri seejuures ei esita selliseid üldistavaid väljendeid nagu seda märgib kaebaja oma kaebuses. V.A etteheide, et ta ei saa aru, miks vangla ja kohus väljastasid temale Murru Vangla kodukorra, päevakava jms aktid, on arusaamatu, kuivõrd vastava materjaliga saab kontrollida, missugused ülesanded lasusid kinnipeetaval ja vanglal seotult sündmusega, mille V.A on kohtus vaidlustanud.

1. V.A väitel oli ta haige ja selle tõttu ei läinud ta ettenähtud ajal õppivate isikute grupiga sööma. Samas nähtub, et tema väidetel ta läks sööma teisel ajal. Seega saab kohus järeldada, et V.A enda väidetega on leidnud kinnitust, et ta ei läinud sööma temale määratud ajal. Ka kohtuistungil kinnitas V.A, et ta ei läinud sööma koos õppivate kinnipeetavatega. See aga tähendabki, et kaebaja on rikkunud päevakava. Vastava fakti kohta on kogutud distsiplinaarmenetluses seletused, sh kaebaja enda selgitused. Vaidlust ei ole järelikult küsimuses, et V.A ei väljunud sööma siis, kui oli temale määratud söögiaeg, vaid ta väljus sööma muul ajal. Samas nähtub, et V.A ei olnud saanud ametnikelt luba, et minna sööma muul ajal. Kaebaja ei väidagi, et ta oli küsinud luba muuta söögikorra aega. Vastustaja on kaebajale ette heitnud justnimelt seda, et ta ei liikunud ettenähtud korras hommikusöögile ning tegi seda siis, kui ei olnud tema söögikorra aeg, tema osas ei olnud keegi ka ajakava suhtes muutvat korraldust andnud. Käskkirjas märgitakse, et kinnipeetav V.A pani toime distsipliinirikkumise, mis väljendus selles, et 31.10.08.a. kell 7:50 ta ei väljunud päevakava kohaselt eluosakonnast hommikusöögile. V.A ei ole kas mõistnud või soovinud mõista, missugust tegevust käskkirjas märgitakse, kuid nähtub, et ta on valel arusaamisel, kui leiab, et rikkumist ei olnud selle tõttu, et ta läks sööma päevakavas märgitust erineval ajal. Kohus märkis, miks tal puudus selline õigus. Kohus on eelnevalt selgitanud kaebuse esitajale, et päevakava täpse, seega ka kellaajalise, järgimise kohustus on vangla tingimustes oluline. Kaebaja ei saa õigustada rikkumist põhjendusega, et ta väljus 7 hommikusöögile muul ajal. V.A selgitas, et ta läks sööma, kuid mitte kooliskäivate isikute grupiga. Seega ei ole vangla eksinud, kui algatas distsiplinaarmenetluse, kuivõrd kinnipeetaval puudus õigus väljuda hommikusöögile muul ajal, kui seda sätestas kehtiv ajakava. Kuna kohus märkis, et V.A ei märgi ega väitnud ka kohtus, et talle oli ametnik andnud õiguse liikuda hommikusöögile mingil muul ajal, kui seda temale määratud ajal, siis ei saa õigustada käitumist viitega, et ta käis siiski söömas. Haiguse küsimus. V.A väidab, et ta teatas haigusest õhtul, samas nähtub, et V.A ei teatanud liikumist takistavast haigusest hommikul. Kui kinnipeetav ei teatanud nn äkilisest valust või haiguse olemasolust hommikul enne päevakava rikkumisele asumist, siis tuleb kaebajal leppida sellega, et teda süüdistatakse päevakava rikkumises. Samas nähtub, et isegi juhul, kui kaebaja oli haige õhtul ning tal on ka üldiselt nõrk tervis, ei saanud vangla ametnikest keegi järeldada, et kaebaja ei saa hommikul täita ettenähtud päevakava. Kui V.A jättis enne päevakava vastava ülesande saabumist teatamata pädevale ametnikule, et tal on võimatu päevakava täitma asuda, siis ei ole võimalik ette heita ametnikele, et nemad jätsid midagi tegemata. Keegi ei saa aimata neid mõtteid, mida V.A välja ei lausunud. Valvur ei saanud asuda hindama ühtegi põhjust, mida temale hommikul ei teatatud. Seletuskirjas (tlk 29) kirjutas V.A 31.10.08.a., et ta ei saa juba üle kuu aja arsti vastuvõtule. Selline selgitus tagantjärgi antuna ja konkreetse sündmuse kohta ei anna mingit informatsiooni, mis võiks kinnitada, et sündmuse hommikul oli kaebajal võimatu täita päevakava. Kaebaja oli väidetud kuu aja jooksul täitnud päevakava ja mitte vastupidi. Veel märgib kaebaja, et mao-ja maksa valude tõttu ei saa ta magada ka öösel; „seljavalu vaevab teda hullu moodi. Pead keerata ei saa, lööb lülidest metsik valu välja. Liikuda on vaevaline. Kui vanglas ei ole arsti, kes mind vastu võtab ja uuringutele vastavat ravi määraks, siis palun leidke kusagilt mujalt raviarst. See ei ole enam inimlik, et lastakse valude käes piinelda, aga ravi ei anta. Kooli valvur V ei vii nagunii arsti juurde väljaspool nimekirja ja järjekordselt nimekirjas mind ei ole“. Eeltoodust nähtub, et V.A ei esitanud ka märgitud osas juhtkonnale sellist selgitust, mis märgiks ära, miks ta hommikul ei täitnud päevakava, vaid ta nuriseb üldise ja pikemat aega väidetud olukorra üle. Kaebaja ei ole enne kohtukaebust kordagi seejuures märkinud ära nn tööõnnetust koolipraktika ajal. V.A on tervise üle kurtnud pikemal perioodil, seejuures andis hinnangu tervisele üldiselt ja kohus juba märkis, et kaebustest nähtub, et mitmesugused valud on olnud väidetult pikemat perioodi, mille kohta ta oli ka varem esitanud sarnaseid seisukohti. Seega ei ole märgitud seletuskirjas põhistust, mis viitaks tööõnnetusele, samas aga saab järeldada, et mingit erilist valu seotult seljaga vahetult sündmuse ajal kaebaja ei kurda, vastavalt on ta märkinud mitmeid valusid pikema perioodi kohta, kuid jättis täpsustuseta, et konkreetne valu oli sündmuse päeva hommikul. Kui V.A oli tutvunud distsiplinaarmenetluse protokolliga, siis ka selles käsitleb ta terviseprobleemi üldiselt, ega märgi, et tal oli valu enne mingi päevakava punkti täitmisele asumist, seejuures ei märgi ta ära konkreetset tööõnnetust (tlk 25), mis takistas temal justnimelt konkreetsel hommikul liikuda sööklasse päevakavas ettenähtud ajal. 30.10.08.a. esitas V.A kaebuse, milles märkis, et ta 30.10.08 õhtul peale 21:30 pöördus valvuri poole, et teda viidaks med-osakonda, kuid valvur vastas, et ta ei saa midagi teha, kuna arst, kes õhtul rohtusid tõi, rääkis temaga. V.A märgib selles kaebuses ära haigustena magu, maks, selg ja teeb etteheiteid arsti ütluste osas, kuid ka sellest kaebusest ei nähtu, et temaga oleks toimunud nn tööõnnetus. Nähtub, et valvurile on kaebaja öelnud, et kui seljavalu ei möödu, siis ta ei lähe hommikul kooli. V.A ei märgi, et ta hommikul pöördus uuesti valvuri poole ja selgitas, et tal on jätkuvalt valu või et tekkis äkk-valu. 8 Kaebaja kaebusest selgub, et valvur selgitas temale õhtusel pöördumisel, et sellega kinnipeetav rikub täitmiskava ja päevakorda, kui ei allu korrale. See jutuajamine toimus õhtusel ajal. Pealegi nähtub, et sellel ajal oli kaebaja saanud tablette med-töötajalt ning keegi ei saanud kuidagi prognoosida, et tabletid ei avalda soovitud mõju või et kaebajal on ka hommikul äkk-valu. Seega isegi kaebaja kirjutatud kaebus ei märgi ära, et valudest nn seljavalu tekkis tööõnnetusest või et tal üldse oli hommikul valu. Arsti juurde saamise üldised probleemid siinkohal ei ole asjakohased seletused. Ettekandest, mis on kirjutatud valvur I.J poolt 31.10.08.a. (tlk 27) nähtub, et V.A keeldus minemast kutsekooli õppetööle, ta ei väljunud päevakava kohaselt sööklasse. Kaebaja kinnitas kohtuistungil, et ta ütles valvurile hommikul, et ta ei lähe kooli. Lihtsalt keeldumise teatavakstegemine ei ole valvurile põhjuste esitamine, mida oleks valvur saanud hinnata. Kaebaja ei väitnud, et ta tegi keeldumise sisu teatavaks sündmuse hommikul. Keeldumise esitamine ilma põhistuseta või päevakavast mittekinnipidamine toob vältimatult kaasa distsiplinaarmenetluse. Seega nähtub kaebaja kinnitustest, et tööõnnetuse motiivil tekkinud vigastust või üldse mingit valu olemasolu hommikul, ei ole ta esitanud keeldumise põhjusena ka valvurile. Meditsiiniosakonna tõendid 06.11.06.a. (tlk 30) , 11.11.08.a. (tlk 31), 11.12.08.a. (tlk 32), Murru vangla peaspetsialist-korrapidaja ettekanne teenistuse üleandmiseks/vastuvõtmiseks (tlk 33); tervisekaardi andmed kinnitasid, et tööõnnetuse motiivi ei olnud kaebaja esitanud ka muudele ametnikele ja medtöötajatele. Ka vaides ei märkinud V.A (tlk 24), et tal oli tööõnnetus koolis, kuigi ta märgib, et tal oli seljavalu ja teda oleks pidanud vastu võtma arst ja et tema tervise osas ei tehta uuringuid. Eeltoodust nähtub, et konkreetset tööõnnetust ja sellest tekkinud võimalikku vigastust hakkas kaebaja väitma alles kohtukaebuse esitamisest, kuid mitte varem, seega ei saanud keegi anda ka kaebajale vastust sellest aspektist, kas tal võis olla nn tööõnnetus, mida uurida ning kas see tekitas valu sündmuse hommikul. V.A ei ole palunud hiljem fikseerida väidetud tööõnnetust, seega ei saakski ta kohtule ka väita, et tööõnnetus on tõendatud ja et ta tegi endast kõik oleneva, et fikseerida juhtunud õnnetus. V.A käitumine aga kinnitas vastustajale, et tal siiski ei olnud liikumine takistatud, ta liikus sööklasse mitte kooliskäivate isikute grupiga ehk selleks mitte ettenähtud ajal. Sellises olukorras on igati loogiline, et vastustaja fikseeris distsipliinile mitteallumise. Kooli kaebaja ei läinud. Kohus selgitab lisaks, et isegi juhul, kui oleks tõendatud, et V.A rääkis med-töötajale õhtul, et tal on mitmesugused valud, sh ka seljavalu, saab järeldada, et tal oli võimalus esitada kõik kaebused vaevuste kohta tervisealal pädevale töötajale, kuid nähtub, et konkreetsest tööõnnetusest ta siiski ei rääkinud. Vähemalt kaebaja ei ole seda kohtule niimoodi kirjeldanud. Kuivõrd nähtub, et kaebajat ei jäetud õhtul ilma med-abita, siis järeldub, et spetsialist oli kontrollinud vahetult eelneval õhtul kaebaja terviseseisundi määral, mis oli võimalik ja ta ka oli määranud vastavalt kaebustele vajaliku tabletiravi. V.A kinnitas kohtuistungil, et ta sai aru, et teda ei viida hommikul seljavalu tõttu arstile, kuna ta niisugust avaldust ei kirjutanud; veel kinnitas ta, et on teadlik korrast, kuidas esitada avaldusi, et pääseda arsti või med-töötaja vastuvõtule ning uuringutele. Sõltumata, missugustel kaalutlustel kaebaja ei kirjutanud arsti vastuvõtule avaldust tööõnnetuse tõttu, nähtub, et kõikvõimalikud pretensioonid üldise ja pikaajalise terviseseisundi ja valude kohta ei saanud anda vastustajale niisugust vajalikku informatsiooni põhjusest, miks V.A ei täitnud päevakava sündmuse päeva hommikul. Valvur seejuures õhtuse selgituse ajal oli hoiatanud kaebajat tagajärgede eest, kui kaebaja oli teatanud, et ta ei lähe kooli. Hommikul aga ei ole V.A valvurile teatanud muud, kui et ta keeldub minemast kooli ja selgus, et ta ka ei läinud sööklasse. Seega ei ole kohtul võimalik järeldada, et kaebuse esitajat takistas sööklasse minemast äkiline seljavalu, mis takistas vajaliku liikumise. Samas nähtub, et ta ei teatanud hommikul valvurile, so pädevale ametnikule, et ta ei saa täita päevakava haiguse tõttu. Kuivõrd V.A lühikese ajavahemiku jooksul suutis siiski liikuda sööklasse teiste kinnipeetavatega, siis see kogumis muude tõenditega viitab, et seljavalu ei olnud sedavõrd tõsine, et oleks takistanud kinnipeetaval vajalikku liikumist päevakava raames. Isegi 9 kui eeldada, et tugev seljavalu takistas pead liigutamast õhtul, nähtub, et hommikul ei ole kaebaja sellist valu kurtunud ega ka ära tähendanud vahetult sündmuse ajal. Kohus leiab, et vastustaja tuvastas õigesti, et kinnipeetav ei järginud päevakava, kui ei läinud hommikusöögile, mis sisuliselt nagu kohus kaebajale juba selgitas, tähendab, et ta asus ise reguleerima oma tegevusi ja asus selleks mitte-ettenähtud kohas ajal, mil ta pidi olema päevakava kohaselt teises kohas, see aga on vangla tingimustes raske reziimi rikkumine. Selle tõttu omistas vastustaja oluliselt tähelepanu julgeoleku küsimustele, kui heitis kaebajale ette, et viimane ei pea kinni päevakavast. Kinnipeetaval ei olnud õigust viibida sellel ajal muus ruumis, kaebaja ise kinnitas päevakava rikkumist. 24.07.08.a. on V.A kirjutanud avalduse (tlk 22), milles palub end võtta õppima kooli keevitaja erialale. Vaides Justiitsministeeriumile märgib V.A, et sööma minemist takistas seljavalu ja teda oleks pidanud läbi vaatama arst ning teostama uuringud. Distsiplinaarmenetluse protokollile on lisatud kaebuse esitaja seletuskiri, mille kohus juba eelnevalt ära märkis. V.A kurdab, et juba üle kuu ei ole saanud ta arsti juurde; mao ja maksavalude pärast ei saa ta öösel magada, seljavalu vaevab hullumoodi; pead keerata ei saa,“lööb lülidest“ metsik valu välja; liikuda on vaevaline. Kohtule esitatud meditsiiniosakonna tõendist nähtub, et kaebaja viibis psühhiaatri vastuvõtul 30.10.08.a. ja täiendavaid kaebusi ei esitanud. Koolis oli kaebuse esitaja 30.10.08.a. praktikal, mis toimus kutsekoolis õppeklassis, arsti vastuvõtt toimus 30.10.08.a, mil kaebaja viibis psühhiaatri vastuvõtul. Med-kaardi andmetel on sissekandes märgitud, et kuna kinnipeetav V.A viibis 30.10.08.a. psühhiaatri vastuvõtul ja ei esitanud mingeid täiendavaid kaebusi tervise kohta, siis ei olnud põhjust teda panna vastuvõtule nimekirja 31.10.08.a. Kuigi kaebaja heidab käesolevas kaebuses ette, et viide psühhiaatri vastuvõtu kohta on arusaamatu, märgib kohus, et V.A oleks saanud arsti juures kirjeldada haigust, ka tekkinud äkk-haigust, vastupidiselt ei saanud arst teda ka suunata teise arsti vastuvõtule. Kõrvetiste vastu ja muude valude vastu on talle antud valuvaigisteid ja kinnipeetav on saanud vastavalt vajadusele tablette valveõelt, seda kinnitavad kaebaja enda selgitused. Meditsiiniosakonna tõend kinnitab, et arsti vastuvõttudel on ta viibinud 3.10; 7.10; 14.10; 17.10; 30.
2. ja 07.
3. Seda kinnitab ka kohtule esitatud med-kaart, mille kohus esitas kaebajale tutvumiseks kohtuistungil. Seega nähtub, et V.A märgib ära küll mitmed probleemid, mis on väidetult kestnud pika-ajaliselt, kuid ta ei märgi midagi, et vahetult enne sündmust oleks juhtunud nn tööõnnetus, mis oleks tinginud äkilise seljavalu ägenemise ja vajaduse minna arsti vastuvõtule. Tervishoiuosakonna vanem-õde M.H on 06.11.08 tõendis kohtule märkinud (tlk 30), et isik viibis psühhiaatri juures, kuid ei kurtnud midagi täiendavat, et oleks olnud põhjust lülitada teda vastuvõtu nimekirja 31.10.08.a. Kõrvetiste vastu ja valuvaigisteid on ta saanud vajadusel valveõelt. Tervishoiuosakonna üldarst märgib, et 2008 jaanuarist kuni detsembrini on kinnipeetav viibinud üldarsti vastuvõtul 34 korda (tlk 32). Seega ei vasta tõele kaebaja väide, et tema üldist tervislikku seisundit ei ole kontrollitud ning et ta pole saanud arsti vastuvõtule. Kinnipeetav on viibinud seejuures ka arstspetsialistidevastuvõttudel:psühhiaater;hambaarst;nahaarst;silmaarst;röntgenuuringutel;laboriuuringutel (tlk 32). Kuigi kohus kontrollis kaebaja väiteid, mis on seotud tema tervise üldseisundiga, nähtub, et sündmuse päeva hommikuse seisundi suhtes ei ole enne kohtukaebust V.A esitanud neid väiteid, mis ta hilisemalt on kohtus esile toonud. Üldine terviseseisund ei võimalda teha aga järeldusi, et päevakava mittetäitmist takistas haigus. Kaebajat ei ole keegi soovinud kõrvaldada alusetult õppetööst ega ka sundinud õppetööst osalema raskes haiguseseisundis. Üldine terviseseisund ei takistanud V.A-l enne sündmust ega ka peale seda osaleda koolitöös või muudel üritustel ja isegi juhul, kui kaebaja saavutab tulemused vaevalisemalt, kui teised (väidetult terved isikud), on ta saanud üldjuhul oma kohustused täita. Kaebaja väidab, et ta ei läinud päevakava kohaselt kooli. Samas nähtus, et ta ei olnud fikseerinud haigusseisundit ja sellist konkreetset 10 äkk-haigust ei ole fikseeritud ka hilisemalt. Väide, et siis, kui saabus K.S, kontaktisik, rääkis ta seljavalust, on kaebaja poolt esitatud alles kohtus, seejuures ei ole kaebaja esitanud tõendeid märgitud vestlusest ega palunud tunnistaja ülekuulamist kohtus. Selline väide on paljasõnaline, kuid sõltumata eelmärgitust nähtub, et selleks ajaks oli kaebaja juba keeldunud päevakavas ettenähtud kohustusi täitmast, sööma ta ei läinud ettenähtud ajal ja grupiga, seejuures ei olnud ta valvurile hommikul midagi asjakohaselt selgitanud. Kuna V.A kinnitab, et kooli ta sellel päeval ei läinudki, koolivabastust ei ole talle keegi andnud, siis on vastustajal põhjendatult pretensioonid V.A käitumisele. V.A seejuures ka ei märgi, et talle oleks lubatud, et võib jääda koolitööst eemale. Kuna V.A on nähtuvalt vanem- valvur V.P seletuskirjast (tlk 28) sageli küsinud arsti vastuvõtule koolitundide ajal, seega saab järeldada, et kaebaja teadis ka võimalusest, et haiguse või äkk-valu tekkimisel on võimalus koolitundide ajal paluda vajadusel abi. V.A-l võis olla tekkinud nö koolikartus juba varasemalt seotult tervise üldise olukorraga ja selle tõttu viitab ta ka sageli tervislikule seisundile, kuid see ei selgita ega õigusta päevakavast mittekinnipidamist ja põhjuste esitamata jätmist konkreetse sündmuse päeval.

sätestab, et tervishoid vanglas tagatakse. Vastavalt § 49 on EV-s kinnipeetavale vanglas tagatud arstiabi.

§ 49lg 1 kohaselt on tervishoid vanglas riigi tervishoiusüsteemi osa.

Tervishoidu vanglas korraldatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel; lg 2 märgib, et kinnipeetavale tervishoiuteenuste osutamist rahastatakse riigieelarvest Justiitsministeeriumi kaudu.

§ 52

sätestab tervishoiuteenuse osutamise vanglas ja lg 2 märgib, et tervishoiuteenuseid osutab vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Eriarstiabi osutamisel ei kohaldata vangla suhtes tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 21 lõikes 1 ja § 22 lõikes 2 toodud juriidilise vormi nõudeid. V.A kurdab, et ta ei saanud vajalikku arstiabi.

§ 53

( Kinnipeetava ravimine) sätestab, et kinnipeetavale tagatakse ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus (lg 1); kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Kinnipeetava valve tervishoiuteenuste osutamise ajal tagab vangla (lg 2). Kaebusest ei nähtu, et V.A vajas ravi, mille kohaselt tulnuks ta saata eriarsti juurde väljapoole vanglat, samas nähtub, et ööpäevaringne abi toimib, kinnipeetav oli med-töötaja poolt kontrollitud sama päeva õhtul, kui ta oli kurtnud valu. Hommikul ta valu ei kurtnud. Vastustaja vastulausest ja tõenditest nähtub, et kaebuse esitaja tervis on olnud pideva kontrolli all. Hariduse osas märgib kohus seotult eelnevaga aga täiendavalt järgmist. Kuigi V.A ei märkinud kaebuse esitamisel selgesõnaliselt, kas ta ise soovib edasi õppida või mitte, on selge, et hariduse omandamine ja selle võimaldamine on privileeg, millest väga paljudes riikides on õpivõimelised isikud sellise konkreetse õiguse realiseerimisel piiratud võimalustega. EV –is on hariduse omandamine tagatud ja kinnipeetavate osas märgib

§ 34

(Hariduse omandamise võimaldamine) lg 1 kaudu järgmist: „Hariduse omandamise võimaldamise eesmärk on kindlustada kinnipeetav piisavate teadmiste, oskuste ja eetiliste tõekspidamistega, mis võimaldab tal jätkata vabaduses hariduse omandamist ja töötamist“ ja lg 6: „Vangla suunab ja soodustab kinnipeetavaid hariduse omandamisel“. Seega on seadusandja rõhutanud hariduse omandamise tähtsuse ja võimaldamise kohustuse ka kinnipeetavale ja jääb arusaamtuks, miks kaebuse esitaja ei mõista või ei austa võimalusi, mille tagab seadus. Õppedistsipliini järgimine tagab soodustuse kättesaamise ja mitte vastupidi. Kinnipeetavale on seejuures kutseoskus eriti vajalik, kui ta väljub vanglast ning astub iseseisvalt ellu, et hoolitseda enda ja lähedaste eest. Kui kaebajal oli raskendatud üldise terviseolukorra tõttu edasine õppimine, siis ei saanud õppetööst jääda eemale tehes otsustusi nii, et ta lihtsalt keeldus päevakava kohasest tegevusest. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et ta ei olnud avaldust koolist lahkumiseks kirjutanud, selle kirjutas ta hiljem. V.A väited kohtuistungil sellest, et sisuliselt sunniti teda kirjutama koolist lahkumisavaldus, ei ole aga enam seotud karistuskäskkirja arutamisega ja kaebajal on võimalus vastav tegevus kohtus iseseisvalt vaidlustada. 11 Kokkuvõtvalt märgib kohus, et kaebaja selgitustest kohtule nähtub, et ta viibis hommikusel rivistusel, seejärel suundus elukambrisse, sööma läks ajal, mis ei vastanud tema grupile päevakavaga määratud ajale; valvurile ta hommikul ei andnud selgitusi tervisemotiivil. Vastustaja küsimusele kohtuistungil, kuidas ta ütles hommikul valvurile, et ei lähe kooli, andis kaebaja vastuse, et ta ütles lihtsalt, et „ei lähe kooli“. Vastustaja küsis kaebajalt veelkordselt üle, kas V.A nõudis koheselt hommikul arsti, millele vastas kaebaja, et nõudis siis, kui K.S tuli. Viimane väide ei ole tõendatud, kuid kinnitab kohtule, et kaebaja asus ise reguleerima päevakava, milleks tal õigust ei olnud. Kõik pretensioonid tuli esitada enne päevakava mittetäitmisele asumist. Seega ei ole õige kaebuse esitaja väide, kui ta leiab, et käitus õigesti, et järgmisel päeval kooli ei läinud. Kohus leiab, et kinnipeetav ei käitunud õigesti ning vanglal olid selle tõttu tema käitumisele tõsised pretensioonid. Ühtegi nn tööõnnetuse kohta tehtud pöördumist või kannet ei ole fikseeritud koolis või mujal. Med-töötajale või mistahes spetsiifikaga arstile ei ole kaebuse esitaja kurtnud äkilist ja tööõnnetusest tekkinud seljavalu. Kohus selgitab lisaks, et enne arsti juurde pöördumist on pädev lahendama küsimusi med-õde ning vastupidised kaebaja väited on ebaõiged. Kaebaja märkis selgituseks meditsiiniabi puudumise osas kohtuistungil, et ta ei pea meditsiiniliseks abiks või arstlikuks ravimiseks juhtu, mil asjaolusid kontrollib med-töötaja. Kohus märgituga ei nõustu ja selgitab, et med-töötajale oli võimalus esitada vaevuste kirjeldus, kes oleks saanud võtta pädeva spetsialistina vajaliku seisukoha; antud juhul nähtub, et kaebaja seda siiski vajalikul ajal ei üritanud teha. Seega, kui kaebaja märgib ära vajaliku arstiabi puudumise lähtudes eeldusest, et med-abi saab anda vaid arst, selgub, et see eeldus on väär. Üksnes arsti vastuvõtule pääsemise nõude mittetäitmine, kui see oleks leidnud kinnitust, ka ei tähendaks, et kaebaja jäeti abita ja selle tõttu tal on mõjuval põhjusel jäänud päevakava täitmata. Isegi kui kaebuse esitajal oleks radikuliit, millele ta viitas kaebuses, so kroonilise haigusena, mis tema hinnangutel on pikaajaline nähe, selgub, et ühegi kroonilise haiguse puhul ei ole see takistanud temal senimaani koolikohustust või sööma liikumise kohustuse täitmast. Seni, kuni kehtib kaebaja tahteavaldus koolikohustuse täitmiseks, tuleb tal kooli minna. Siit omakorda võis vastustaja nõuda, et kinnipeetav allub koolikohustusele ja sellele režiimile, mille sätestab vangla kodukord ja päevakava. Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega ja leiab, et V.A selgitustega kohtuistungil leidis kinnitust, et ta ei esitanud õhtul med-töötajale kirjeldust vaevustest ega nö koolis saadud traumast tekkinud äkk-haiguse versiooni, ta ei teinud seda ka hommikul. Avaldust seljavigastuse kohta ta ettenähtud korras ei kirjutanud ega edastanud seda valvurile õhtul ega järgmisel hommikul, kuigi ta kehtivat korraldust teadis ja tundis. Isegi kui kaebaja jättis ekslikult avalduse esitamata, ei ole võimalik väita, et ta jäeti tähelepanuta teiste isikute süül. Kaebaja ei saa oletada, et teised tema mõtteid loevad ja selliselt ei saanud teised isikud teha ka järeldusi, et ta vajab täiendavat arsti-abi hommikul, mil tuli asuda täitma päevakava kaebajale senikehtivas korras. Meditsiinitöötajate diagnoose ja järeldusi ei saa kohus jätta tähelepanuta, kuna spetsialist saab teha otsuseid tervise kohta. Juhul, kui kaebuse esitajal on pretensioonid seotult arstiabi korraldusega vanglas, siis tuleb esitada vastav kaebus. Vangla on kaebajale esitanud eraldiseisvalt selgitusi kaebaja vastavate taotluste alusel ja kaebaja on saanud vastused, seega sai ta nende vastuste alusel esitada vajadusel kaebusi ka kohtule. Kaebuse esitaja rikkus päevakava ja vastupidine ei ole leidnud kinnitust. Kohus selgitab kaebajale tekkinud olukorda ka läbi kohtupraktika. Kuigi kaebuse esitaja leidis, et ta ei pidanudki antud olukorras täitma päevakava, nähtub, et selliseks järelduseks puudus alus. Isegi kui kaebuse esitaja leidis, et ta hiljem oleks tõendanud oma seisukoha õigsust, oleks tulnud tal täita ametniku antud korraldus ja asuda täitma ettenähtud päevakava. Riigikohtu halduskolleegium on lahendis 3-3-1-103-06 märkinud, et „Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kui ka hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud

§ 67p-s 1 sätestatud allumiskohustust.

Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on 12 ilmselge (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

1. märtsi
2. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-21-03, p 13). Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Ringkonnakohus märkis õigesti, et vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas.“ Käesolevalt on kohus V.A kaebust arutades viidanud, miks ta leiab, et kaebajal lasus kohustus kinni pidada päevakavast ning kuivõrd kaebaja ei olnud saanud teistsuguseid korraldusi, teda ei ole eksitatud tavapärases käitumises, talle oli vastupidiselt valvur selgitanud, et keeldumisel täita päevakava ta paneb toime distsipliinirikkumise, siis tuli tal alluda päevakavale ja selgitusele. Kaebaja antud juhtumil ka ei ole kaebust esitades väitnud, et ta ei teadnud kuidas käituda ja et tal tekkis riigikohtu lahendile sarnane eelmärgitud olukord. Valvur (või muu ametnik) ei ole kaebajat antud juhul mingil viisil eksitanud.
3. Kaebaja püstitas ka küsimuse inimväärikuse alandamisest. Kohus selgitab, et

–sesse on sisse viidud järgmine säte: § 41- Inimväärikuse austamine ja õiguste järgimine. Vastavalt selle §-i lõikele 1 kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi, kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Märgitud sätte lg 2 rõhutab, et kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Antud juhul on kohus eelnevalt tuvastanud, et piirangud on seadusega sätestatud ja V.A suhtes ei ole kinnipidamise režiimi täitmise nõuded õigusvastased, tegemist on juhtumiga, mil kinnipeetav ise ei allunud reeglitele. Seega ei ole nõuded ning nende täitmata jätmisel vastustaja järgenud reaktsioon inimväärikust alandav käitumine. Kohus jääb seisukohale, et kinnipeetava karistamisel ei ole rikutud kaebuses märgitud põhjustel isikuõigusi ja teda ei ole alavääristatud. Ka asub kohus seisukohale, et antud juhul ei saa kaebust põhistada väidetega, mille kohaselt vangla ei tohiks nimetada vangla ruume eluosakonnaks või eluruumideks vms. Vastustaja nimetab ruumijaotused, et eristada kinnipidamiasutuse ruume üksteisest ning asjaolu, et kinnipeetavale selline korraldus ei meeldi ning ta ei soovi vahetada ruume, on distsiplinaarkaristusega mitteseonduv seisukoht. Kaebuse esitaja soovimatus mitte vahetada kambreid ei ole seotud tema karistamisega käskkirja nr 808dm sündmuses. Kui V.A soovib viidata, et tema iseloomustamine käskkirjas on kuidagi seotud selle küsimusega, siis oleks tulnud seda niimoodi ka märkida. Kohus juba eelnevalt märkis, et distsiplinaarkaristuse määramisel tuleb hinnata muuhulgas kaebaja isikut ja tema käitumist ja kui kinnipeetav on rikkunud varem reziimi, on see karistust raskendav asjaolu, mis tuleb fikseerida, kuid see ei saa kuidagi rikkuda inimväärikust, kui viidatud rikkumise fakt vastab tõele. 13. Kaebaja märkus, et teda on karistatud nn „topelt“, selgitab kohus, et asja materjalidest nähtuvalt määrati kaebuse esitajale üks karistus, so kartserikaristus (10 ööpäeva kartserisse paigutamisega ). Kuivõrd kaebaja on vaidlustanud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjaga, siis nähtub, et käskkiri käsitleb V.A distsiplinaarsüütegu. Distsiplinaarsüüteo eest määratavad karistused on nimetatud

§-is 63. Vastavalt seadusele loetakse distsiplinaarkaristuseks märgitud sätte lg-le 1: noomitus (lg 1 p 1); ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine (lg 1 p 2); töölt eemaldamine kuni üheks kuuks (lg 1 p 3); kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks (lg 1 p 4). Karistust määrav käskkiri vastab

§ 63sätetele.

13 Sama seaduse § 63 märgib ära, kuidas viiakse läbi distsiplinaarmenetlus. Kaebaja ei ole märkinud, et rikuti menetluse nõudeid, vastavalt ei ole kohus ka asja menetlemisel tuvastanud menetlusnõuete rikkumist. Kaebuse esitaja suhtes ei esine karistuse määramist takistavaid asjaolusid, nähtub, et vangla kaalus asjakohaselt, missugust karistust kohaldada. HKMS § 19 lg 6 tulenev kontroll kinnitab, et järgiti diskretsiooni piire, eesmärki ja proportsionaalsuse põhimõtteid ja ei ole rikutud võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Haldusakt on piisavalt motiveeritud ja selle juurde on kogutud vajalik alusmaterjal. V.A suhtes määratud distsiplinaarkaristus pöörati täitmisele seaduses ettenähtud korras, kuna

§ 65lg 1 kohaselt üldjuhul pööratakse distsiplinaarkaristus täide koheselt.

Vaideotsuse ajaks ei ole V.A palunud haldusakti täitmise peatamist ja ta ei taotlenud ka karistuse täideviimise ajatamist. Karistus pöörati antud juhul täitmisele kaebaja kinnitusel 19.12.2008.a, seega toimus täitmine viivituseta ehk seaduses ettenähtud korras. V.A-le oli määratud karistus kahe käskkirja alusel, so 26.11.08.a. käskkirjaga nr 808-dm määratud karistus ja 04.12.08.a. käskkirjaga nr 845-dm määratud karistus. Kaebaja sai käskkirjad vaidlustada ettenähtud korras ja käesolevas kaebuses ei saa kohus esitada arvamusi teise käskkirja kohta, mis ei ole käesoleva kaebuse esemeks. Kinnipeetava kohta Vangiregistri andmetest ei nähtu, et kaebaja oleks esitanud taotlusi seotult arestikambrisse paigutamisega, V.A ka ei märgi kaebuses, et ta esitas avaldusi, mis takistanuks karistuse täideviimist. Kui V.A ise ei avaldanud vanglale, et on tekkinud taksitusi karistuse täideviimisel, siis on käesolevalt ainetu viidata, et ta usu motiivil või muudel põhjustel oleks soovinud täideviimise ajatamist. Kuna kaebaja ei märgi, et ta avaldas vastustajale need motiivid, ei saanud vangla ilmselgelt märgitud motiive ka kaaluda. Vangla päevikukanded ei kajasta ka hilisemaid kaebaja sellekohaseid palveid. Seega on taas kaebaja vanglale heitnud ette seda, mida ei saa arvestada, kuivõrd õigel ajal ei ole V.A vastavaid avaldusi esitanud, seega ei saanud vastustaja ka kaaluda seda, mida V.A vanglale ei ole avaldanud. Seejuures kaebaja seisukoht, et kartserikaristust ei oleks saanud määrata, kuna ta on usklik, ei vasta kehtivale seadusele. Kõigile kinnipeetavatele kehtib kinnipidamisasutuses ühesugune seadus ja karistamise kord. Kartserikaristust saab määrata seejuures ka isikule, kes on koolis õppiv isik ja kellel on koolivaheaeg. Lisaks selgitab kohus, et kuna Murru Vangla kodukorra p 188 ja Vangla sisekorraeeskirja § 60 lg-le 1 näeb ette, et kartseris võib kinnipeetaval olla kaasas pühakiri, siis on usklikule kinnipeetavale tagatud juurdepääs piiblile ka ajal, mil ta kannab kartserikaristust ja kaebaja ei ole vaidlustanud vangla tegevust kartserikaristuse kandmise tingimiste suhtes. Kui tingimused olid täitmata, siis tuleb selle kohta esitada vastavasisuline kaebus. Kuna käesolevalt on vaidlustatud konkreetne käskkiri ja kaebaja ei ole esitanud kaebust ametnike tegevusele, mis on seotud hilisema karistuse täideviimisega, ei saa kohus võtta seisukohta neis küsimustes, mis kaebuse esemesse ei kuulu. Kohus eelnevalt märkis, et karistuskäskkirja andmiseks ja distsiplinaarmenetluse ajal ei olnud kaebaja taotlused ja selgitused jäetud tähelepanuta. Arvestada sai neid avaldusi, mis olid esitatud menetluse läbiviimisel. Kohus märgib lisaks, et ametnike tegevust, sh jõulude ajaga seotult ja seotult koolivaheajaga, on kaebaja vaidlustanud kohtus, vastavalt kaebused haldusasjades nr 3-09-205 ja 3-09-207. Konkreetse distsiplinaarkaristuse määramise vaidlustamisel ei saa V.A kurta kõigi eluprobleemide üle ja nõuda lahendusi selles kohtuasjas, kuivõrd kohus saab piirduda konkreetse käskkirja uurimisega ja sellesse puutuvate küsimuste lahendamisega. 14. Kaebus jääb rahuldamata. Kaebuse esitaja riigilõivu ei tasunud, kuna kohtumäärusega 16.02.09 oli ta vabastatud I astmes riigilõivu tasumisest. Seega ei teki menetluskulude jaotamise küsimust. Karin Kalmiste 14