3-08-2306/51

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2009, Tallinn Haldusasja number 3-08-2306 Haldusasi A.M-i kaebus Tallinna Vangla direktori 05.09.2008 käskkirja nr 813-d tühistamiseks Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil
2. aprillil 2009 Menetlusosalised Kaebuse esitaja: A.M; Vastustaja: Tallinna Vangla; Esindaja: Eda Oisalu. RESOLUTSIOON
3. Jätta kaebus rahuldamata;
4. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda;
5. Saata kohtuotsuse kinnitatud paberärakiri kaebuse esitajale ja elektrooniline ärakiri vastustajale. Vastustajal on kohtuotsuse kinnitatud paberärakiri võimalik soovi korral saada Tallinna Halduskohtu kantseleist. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4). ASJAOLUD
6. Tallinna Vangla direktori 05.09.2008 käskkirjaga nr 813-d määrati vahistatu A.M-ile distsiplinaarkaristusena noomitus. Distsipliinirikkumine seisnes selles, et kaebaja ei täitnud 10.08.2008 läbiotsimise ajal vangla ametniku korraldust panna käed selja taha. Käskkirja kohaselt ei lasknud A.M ennast läbi otsida, vehkis kätega, vaidles vastu ning ei tahtnud minna läbiotsimise ajaks ooteruumi.
7. A.M karistus määrati VangS § 67 punkti 1 alusel, mis kohustab kinni peetavat isikut täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Tallinna Vangla kodukorra punkti 14.3.2 sätestatu kohaselt vangla üldise julgeoleku tagamiseks saatmisel peavad kinni peetaval isikul käed olema ristatult selja taga, välja arvatud siis, kui kinni peetav 1 isik kannab isiklikke esemeid või asju ja töövahendeid, mille suuruse, kaalu või vormi pärast ei saa hoida käsi ristamisi selja taga. KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
8. Kaebaja selgitab, et soovib distsiplinaarkaristuse tühistamist, kuna karistus on alusetu. Kaebaja märgib esiteks, et vangla ametnik A.K jagas korraldusi vene keeles, millest kaebaja kohe aru ei saanud. Kambrikaaslane tõlkis kaebajale korralduse ning seejärel sai kaebaja aru, mis tal kästi teha. Kaebaja teavitas seejärel ametnikku enda tervislikust seisundist, kuid ametnik ei saanud või ei tahtnud temast aru saada. Ametnik ei andnud edasisi selgitusi eesti keeles, vaid tõukas vägivalda kasutades kaebajat selja tagant, et kaebaja liiguks läbiotsimisruumi. Kaebaja ei osutanud vastupanu, vaid suundus ooteruumi. Kaebaja märgib, et sündmused toimusid kaamera vaateväljas ning peaks olema seega salvestatud. Vangla on väitnud, et kambriuks varjas kaamera vaatevälja, kuid see väide ei vasta tõele. Sündmuse juures viibis viis kinnipeetavat, kes samuti saavad asjaolusid tõendada. Kaebaja palus vanglat, et neilt võetaks ütlused, kuid seda ei tehtud. Kaebaja leiab, et Tallinna Vangla väited oma töötajate usaldusväärsuse kohta on väärad, kuna ametnikud on korduvalt ületanud ametivõimu piire.
9. Kaebaja selgitab, et teavitas nii suuliselt kui ka kirjalikult vangla ametnikke ja arste oma tervislikust seisundist. 04.07.2006 toimus kaebajaga raske autoõnnetus, milles tagajärjel tekkisid tal tõsised vigastused, sealhulgas murdusid selgroo kaheksas ja üheksas lüli. Peale õnnetust pidi kaebaja uuesti käima õppima ja pole tänaseni täielikult paranenud. Seetõttu tekitab kaebajale füüsilist valu käte selja taga hoidmine, kummardamine ja kükitamine. Kaebaja märgib, et Tallinna Vangla arst andis välja tõendi tema tervisliku seisundi kohta, kuigi spetsialisti (neuroloogi) poolt kaebajat läbi vaadatud ei olnud. Kaebaja haigusloo kohta haiglasse päringut tehtud ei ole, samuti ei võimaldatud tal isegi kolmekuulise ooteaja järel kohtuda neuroloogiga. Neuroloog küll kutsus kaebaja vastuvõtule, kuid vangla ametnikud tõid sinna mitteilmumiseks ettekäändeks asjaolu, et kaebaja viibis kutsumise ajal jalutusboksis. Seega ei võimaldatud kaebajale ettenähtud arstiabi.
10. Kaebaja kannatab selja- ja liigestevalude käes. Siiamaani ei ole kaebajale võimaldatud spetsiaalset ravi ega ravivõimlemist, vaid on väljastatud ainult valuvaigisteid. Samuti ei ole kaebajale võimaldatud spordisaali kasutamist, kus kaebaja saaks sooritada vajalikke ravivõimlemise harjutusi. Kaebaja selgitab, et 12.08.2008 Tallinna Vangla arsti I.K poolt väljastatud meditsiiniline õiend ei kajasta tegelikku olukorda. Õiendi kohaselt ei ole kaebajal vastunäidustusi käte selja taha viimiseks. Arst kasutas tema arstlikul läbivaatamisel füüsilist jõudu, väänates kaebaja tahte vastaselt ja füüsilist valu tekitades tema käed selja taha. Kaebaja palub seetõttu jätta meditsiiniline õiend tähelepanuta.
11. Kaebaja leiab, et tema suhtes on rikutud Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee vanglareeglistiku sätteid. Reeglistiku punkti 3 kohaselt peavad isikutele, kellelt on võetud vabadus, kehtestatud piirangud olema minimaalsed ning proportsionaalsed õiguspärase eesmärgiga. Punkt 25.3 sätestab, et vanglarežiim peab tagama vangide heaolu vajadused. Punkti 39 kohaselt peavad vanglaasutused kaitsma nende hoole all olevate vangide tervist. Punktis 48.1 selgitatu kohaselt ei tohi vangidega teha katseid nende nõusolekuta ning punkt 48.2 sätestab, et katsed, mille tagajärjed võivad vange füüsiliselt kui vaimselt kahjustada, on keelatud. Punkt 51.1 selgitab, et rakendatavad julgeolekumeetmed peavad olema minimaalsed vangide ohutuse tagamiseks. Punkt 53.1 sätestab, et kõrgendatud julgeoleku- või ohutusmeetmeid tuleb kasutada üksnes erandolukorras. Lisaks selgitab punkt 102.2, et vabadusekaotuse tõttu on vangistus juba iseeneses karistus ning seetõttu ei tohi kinnipeetavatele kehtestatud režiim olla selline, mis raskendab vabadusekaotusega juba niigi 2 kaasnevaid kannatusi. Kaebaja selgitab, et eeltoodu valguses on Tallinna Vangla ametnikud ebapädevad ning esitavad tahtlikult valeväiteid ja -dokumente. VASTUSTAJA SEISUKOHT
12. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja selgitab esiteks distsiplinaarmenetluse käigu osas, et Tallinna Vangla järelevalveosakonna vanemvalvuri A.K poolt koostati 10.08.2008 ettekanne nr 1818 A.M-i distsipliinirikkumise kohta. Intsidendi juures viibis ka järelevalveosakonna valvur V.T, kes kinnitab seda oma allkirjaga ettekandel nr
13. Samuti on V.T poolt kirjutatud seletuskiri, milles ta kinnitab vanemvalvuri poolt esitatud ettekannet.
14. A.M väidab oma seletuskirjas, et ta ei saanud kohe talle antud venekeelsetest korraldustest aru, kuid lõpuks mõistes, mis tema käest tahetakse, täitis korraldused. Tema väited lükkab ümber vanemvalvur A.K õiend, kus vanemvalvur kinnitab, et korraldused anti eesti keeles. Samuti kinnitavad A.K kui ka V.T oma ettekannetes ja seletuskirjades, et kaebaja ei allunud vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Tallinna Vanglal pole põhjust kahelda oma vanglaametnike ütlustes, seega on A.M väited vastuolus ametnike ettekannetega. Vastustaja lisab, et distsiplinaarmenetluse materjalide hulgas on Tallinna Vangla meditsiiniosakonna üldarst I.K välja antud meditsiiniline õiend, milles üldarst kinnitab, et A.M-i tervislik seisund lubab tal panna käed selja taha.
15. Inspektor-kontaktisiku V.J poolt koostatud distsiplinaarmenetluse protokollist nähtub distsipliinirikkumise aeg ja koht, kirjeldus ja viide õigusakti sättele, mida on rikutud ning ettepanek distsiplinaarkaristusena noomituse tegemiseks. Seega on kaebaja pannud toime VangS § 67 punkti 1 rikkumise. Vastustaja leiab, et vaidlusalune käskkiri on tehtud pädeva isiku poolt talle antud kaalutlusõiguse piires. Otsus on kooskõlas õigusnormidega, tugineb seaduslikule alusele ning selle tegemisel ei ole esinenud olulisi menetlus- ja vormivigu, mistõttu on Tallinna Vangla direktori 05.09.2008 käskkiri nr 813-d õiguspärane. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
16. Kohus, hinnanud kõiki poolte esitatud põhjendusi ja tõendeid nende kogumis, leiab, et kaebus on põhjendamata, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on järgmised.
17. Haldusasjas ei ole vaidlust sellest, et kaebaja jättis täitmata vanglaametniku korralduse panna käed seljataha. Käesolevas asjas on vaidlus selles, kas kinnipeetaval oli objektiivne õigustus korralduse täitmata jätmiseks. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas A.M ei lasknud ennast läbi otsida, vehkis kätega, vaidles vastu ning ei tahtnud minna läbiotsimise ajaks ooteruumi.
18. Kaebaja selgituste kohaselt ei täitnud ta korraldust koheselt seetõttu, et korraldus anti vene keeles. Vastustaja on väitnud korduvalt, et valvur andis talle korralduse eesti keeles ja et ametnik valdas eesti keelt. Seletuskiri on valvuril kirjutatud eesti keeles. Intsidendi juures viibis ka järelevalveosakonna valvur V.T, kes kinnitab seda oma allkirjaga ettekandel nr
19. Samuti on V.T poolt kirjutatud seletuskiri, milles ta kinnitab vanemvalvuri poolt esitatud ettekannet. Kohus leiab, et korraldus „käed seljataha“ peab ka väga vähese eesti keele oskusega vangivalvurile olema teada, kuna valvurid ei opereeri väga laia sõnadepagasiga ja nimetatud korraldus on nende töös igapäevaselt kasutuses. Seega on käesoleval juhul piisav põhjus eeldada, et korraldus anti eesti keeles. 3
20. Ka juhul, kui korraldus tõesti anti vene keeles, pidi kaebuse esitaja sellest aru saama järgmistel põhjustel. Kaebaja väitis, et korraldus anti talle vene keeles ja ta ei oska vene keelt, mistõttu sai ta korraldusest aru alles siis, kui kambrikaaslane talle selle eesti keelde tõlkis. Istungil selgitas kaebaja, et tema vene keele oskus on puudulik, aga inglise keelt valdab ta sama hästi kui eesti keelt. Samuti oskab kaebaja enda kinnitusel suhtlustasandil soome, hiina ja tai keelt. Seega peab kaebuse esitajal olema hea keeleanne. Kaebaja märkis, et lõpetas Eestis keskkooli, kus vene keel oli õppeprogrammis, kuid vene keele tase oli minimaalne. Kohus leiab, et kaebaja väited vene keele absoluutse mittevaldamise kohta on ebausutavad. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja õppis koolis vene keelt. Arvestades kaebuse esitaja sünniaastat ja asjaolu, et ta lõpetas keskkooli, pidi ta õppima vene keelt koolis 11 aastat. Kuivõrd Eesti elanikkonnast ligi 40% isikutest on emakeeleks vene keel, on äärmiselt ebatõenäoline, et kaebuse esitaja ei tea sellist sõna nagu ’ruki’ („käsi“), mida õpiti algklassides. Seega isegi kui vangla ametnik andis korralduse vene keeles, pidi kaebaja aru saama, mis tal teha kästi. Kohus märgib samas, et venekeelsete korralduste andmine valvurite poolt oleks seadusevastane ja kohus lähtub siinkohal siiski eeldusest, et korraldus anti eesti keeles.
21. Kohus leiab, et keeleküsimus ei olnud kaebuse esitajale käte seljataha panemisest keeldumise tegelik põhjus. Kaebaja istungil antud selgituste kohaselt ei oleks ta käsi selja taha pannud ka juhul, kui talle oleks korraldus antud eesti keeles. Lisaks on kaebaja ise väitnud, et kambrikaaslased tõlkisid talle ametniku korralduse. Seega ei seisne peamine küsimus korraldustest arusaamisest, vaid selles, kas kaebajal võis olla mõni takistus käte selja taha viimiseks.
22. Objektiivse takistusena saaks käsitleda kaebaja väidet, et käte selja taga hoidmine tekitab talle füüsilist valu. Kohus küsis vanglalt, kas kaebajal on vangla arstide poolt läbi vaatamisel nähtunud mingisuguseid näidustusi, mis raskendaksid kaebajal käte selja taha viimist. Tallinna Vangla esitas kohtule 14.01.2009 vastuse nr 1-13/1948-2 selgitustaotlusele, milles on märgitud, et käte liigeste liikumisulatus on normi piires ja liigesteturset ei esine. Vangla arst märkis, et käte selja taha viimine ei ole takistatud. Ka neuroloog ei tuvastanud vastuvõtul, et kaebajale võiks tekitada füüsilist valu käte selja taga hoidmine. Lisaks edastas vangla 02.04.2009 kohtule SA Põhja Regionaalhaigla vastuse järelepärimisele ning väljavõtte 04.06.2006 juhtunud õnnetuse haigusloost. SA Põhja Regionaalhaigla kinnitas, et vigastuste iseloomu ja kliinilist leidu arvestades ei ole A.M-il takistusi käte selja taha viimiseks. Kohus leiab, et kaebaja pole tõendanud, et 04.07.2006 õnnetuse tagajärjel tekkinud vigastused tekitaks talle raskusi käte selja taha viimisel. Ükski arst pole seda kinnitanud, samuti ei nähtu vastavat asjaolu kaebaja 04.06.2006 haigusloost.
23. Kaebaja väidab ka, et Tallinna Vangla arst I.K kasutas tema arstlikul läbivaatamisel jõudu, väänates kaebaja käed selja taha, tekitades sellega füüsilist valu. Kohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt on kaebaja esitanud vanglale päringu 15.12.2008, milles esitab vanglale küsimuse, miks arst tema suhtes jõudu kasutas. Kohus hinnangul oleks kaebaja arsti poolt füüsilise jõu kasutamisel ja valu tekitamisel pöördunud varem sellise probleemiga vangla ja/või kohtu poole. Vanglale esitas kaebaja vastavasisulise päringu 15.12.2008 ning kohtule esitatud selgitustes mainib kaebaja jõu kasutamist esimest korda 17.03.2009 esitatud selgitustes. Kohus leiab, et kaebaja pole tõendanud arsti poolt jõu kasutamist tema käte selja taha viimisel ning seetõttu tuleb kaebaja taotlus meditsiiniline õiend tähelepanuta jätmiseks jätta rahuldamata. Kohus hindab üldarsti I.K poolt väljastatud õiendit koosmõjus teiste tõenditega kaebaja füüsilise seisundi osas. Lähtudes esitatud tõenditest leiab kohus, et kaebajal meditsiinilised vastunäidustused käte seljataha viimiseks puuduvad. Seega objektiivsed takistused vangla esindaja korralduse täitmiseks puudusid ja korralduse täitmatajätmine ei olnud vabandatav. Seega on kaebaja pannud toime VangS § 67 punkti 1 rikkumise. 4
24. Kätega vehkimise osas märkis kaebaja, et tal ei ole põhjust korraldust mitte täita, kui ta korraldusest aru saab. Samas möönis kaebaja ise istungil, et ta ei oleks korraldust täitnud ka siis, kui see oleks antud eesti keeles, kuna käte seljaleviimine oleks talle tekitanud valu. Käskkirjast tulenevalt soovisid ametnikud teostada läbiotsimist, kuid kaebaja ei lasknud ennast läbi otsida, vehkis kätega, vaidles vastu ja ei tahtnud minna läbiotsimise ajaks ooteruumi. Vastustaja selgituste kohaselt vaadati distsiplinaarmenetluse käigus üle videosalvestised, kuid vangla ehituslike iseärasuste tõttu ei olnud rikkumine salvestisel näha. Vastustaja kinnitusel ei ole antud hetkeks videosalvestisi säilinud, kuna neid säilitatakse vaid kaks nädalat. Kohus leidis juba eelnevalt, et ühel või teisel viisil pidi kaebaja korraldustest aru saama. Seega seisneb küsimus antud rikkumise tõendatuses ja määratud karistuse proportsionaalsuses. Esiteks märgib kohus, et asja materjalidest ei tulene, et vangla mingil moel kaebajat taga kiusaks. Arvestades, et ametnikud soovisid teostada korralist läbiotsimist, leiab kohus, et kaebaja peab kinni peetava isikuna end laskma läbi otsida ning alluma seejuures vangla ametnike korraldustele. Kaebaja märkis ka ise kohtuistungil, et liigutas käsi, kuid ei pea seda vehkimiseks. Kohus leiab, et antud juhul on rikkumine tõendatud vangla ametnike ütlustega ning distsiplinaarmenetluse materjalidega. Lisaks kinnitab ka kaebaja ise käte liigutamist. Mingit põhjust ei ole arvata, et vangla administratsioon oleks soovinud määrata kaebuse esitajale distsiplinaarkaristust juhul, kui kaebuse esitaja oleks käitunud rahulikult ja korrektselt. Kohus märgib aga, et praktika, mille kohaselt vangla säilitab turvakaamerate salvestisi vaid kaks nädalat, on kahetsusväärne. Mõistlik säilitusaeg oleks siiski vähemalt 3 kuud arvestusega, et kui vanglas esineb tõendamist vajavaid sündmusi, on selle tõendamise vajadus 3 kuuga välja selgitatud. Vajadusel tuleb osasid salvestiti säilitada kauem (näiteks kui on teada, et vaidlusaluse episoodi üle on käimas kohtuvaidlus).
25. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et kaebuse esitajale on karistus määratud õiguspäraselt. Vangla on määranud rikkumise eest kergeima võimaliku karistuse – noomituse. Kohus võtab siinjuures arvesse, et kergema distsiplinaarkaristuse määramisel on haldusorganil ka väiksem tõendamiskoormis. Noomitus ei riiva kaebaja õigusi nii intensiivselt, kui seda teeks näiteks kartseri määramine. Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on vastustaja ka põhjalikult uurinud rikkumist ning kaalunud asjas kogutud tõendeid.
26. Kaebaja poolt viidatud Euroopa Vanglareeglistiku sätete osas märgib kohus, et tegemist on Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitusega liikmesriikidele juhindumiseks siseriiklikus õiguses ja praktikas. Kaebaja on küll välja toonud punktid, mida tema suhtes on rikutud, kuid pole põhistanud oma vastavasisulist väidet. Kohus leiab, et vastustaja poolt Euroopa Vanglareeglistiku punktide rikkumine on tõendamata ning kaebaja pole selgitanud nende punktide rikkumise seost käesoleva distsiplinaarkaristuse tühistamise nõudega.
27. Kohus leiab, et käskkiri on õiguspärane, antud õiguslikul alusel ning selles ei esine kaalutlus- ega vormivigu. Vastustaja on distsiplinaarmenetluse läbiviimisel põhjalikult kaalunud kaebaja poolseid väiteid ning määranud karistuse vastavuses õigusnormidega.
28. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja on taotlenud kohtukulude kaebaja kanda jätmist, kuid pole esitanud kohtukulude nimekirja. Seega tuleb menetlusosaliste menetluskulud jätta nende endi kanda. Kadriann Ikkonen kohtunik 5