← Eesti

3-09-1549/37

Obsah (6)§ 13§ 24§ 26§ 36§ 123§ 15

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 18. august 2009, Tallinn Hald

§-st 24 tulenevat õigust kohtualluvuse valikule ja §-s 26 sätestatud õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. 1923. a lepingu art 8 sätestab, et selle järgi ei ole kumbki lepinguosalistest kohustatud oma kodanikke välja andma. Väljaandmine on kaalutlusotsus. Vaidlustatud korraldusest ei nähtu, miks loobub Eesti Vabariik oma suveräänsest karistusvõimust ning annab kaebaja välja Ameerika Ühendriikidele. Kaalutlusõiguse kohaldamata jätmine on kaalutlusviga, mistõttu vaidlustatud korraldus on materiaalselt õigusvastane ning tuleb tühistada. Kaalumata on järgmised asjaolud:

  1. a)käsitletud ei ole kohtumääruse puudusi seoses sellega, milliste kuritegude suhtes peeti väljaandmist õiguslikult lubatavaks;
  2. b)ei selgu, kuidas kavatseb Eesti Vabariik kaitsta S. Grinevitšit pärast Ameerika Ühendriikidele väljaandmist seoses asjaoluga, et õigusliku lubatavuse määruses ei ole nimekirja karistamiseks lubatavatest kuritegudest;
  3. c)korralduses pole arvestatud, et Ameerika Ühendriikides süüdimõistmise korral karistatakse S. Grinevitšit kuni 57,5 aasta pikkuse vangistusega ning Eesti Vabariigis ootaks kaebajat süüdimõistmise korral kuni 12 aasta pikkune vangistus. Läbiotsimise käigus arestiti S. Grinevitši elukohast ja pangalaekast tekkinud kahjude 3

(22)3-09-1549 katteks ca 1,5 miljonit krooni sularaha ja teisi väärtuslikke esemeid. Tekitatud kahju suurus on süüdistusakti kohaselt umbes 92 000 USD. On ilmne, et USA pangaasutuste tsiviilnõue S. Grinevitši vastu rahuldatakse täies ulatuses, seega on ebaproportsionaalne S. Grinevitši väljaandmine Ameerika Ühendriikidele, kus teda võib oodata ligi neli korda pikem vabadusekaotus kui Eesti Vabariigis.
  1. Vastustaja Vabariigi Valitsus vaidles kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. 5.
  2. ÜRO konventsiooni art 16 lg-t 1 kohaldatakse väljaandmisele, kui konventsiooni art 3 lg 1 punktides a või b nimetatud kuriteo on toime pannud organiseeritud kuritegelik ühendus ja isik, kelle väljaandmist taotletakse, asub taotluse saanud osalisriigi territooriumil ning kui taotluse aluseks oleva kuriteo toimepanemise eest on ette nähtud karistus nii taotluse esitanud kui taotluse saanud osalisriigi seaduses. Artikli 16 lg 2 kohaselt juhul, kui väljaandmistaotluses on käsitletud mitut rasket kuritegu, millest mõne kohta see artikkel ei kehti, võib taotluse saanud osalisriik kohaldada käesolevat artiklit ka nende kuritegude suhtes. ÜRO konventsiooni artiklit 18 kohaldatakse, kui osalisriigid ei ole seotud vastastikuse õigusabi lepinguga. Lepingu olemasolul ei tule leping kohaldamisele, kui osalisriigid on kokku leppinud kohaldada art 18 lõikeid 9-
  3. Lisaks toonitab nimetatud artikkel, et osalisriikidel on otstarbekas kohaldada neid lõikeid, kui need soosivad koostööd. ÜRO konventsiooni ratifitseerimise seaduse § 3 kohaselt on Eesti Vabariik deklareerinud, et ta käsitab konventsiooni isiku väljaandmiseks teiste osalisriikidega tehtava koostöö õigusliku alusena. Lisaks ei sea KrMS § 438 ja § 439 väljaandmise eelduseks vastava välislepingu olemasolu. ÜRO ja EN konventsioonid on kohaldatavad ka ilma eraldiseisva väljaandmislepinguta. ÜRO konventsiooni art 16 lg 6 kohaselt juhul, kui osalisriik ei kohalda väljaandmise suhtes lepingut, määratleb ta selles artiklis käsitletud kuriteod oma seaduses sellisena, millega võib kaasneda vastastikune väljaandmine. EN konventsiooni art 24 lg 4 järgi kui konventsiooniosalised ei pea väljaandmise eelduseks lepingut, tunnistavad nad lõikes 1 nimetatud kuriteod sellisteks, mille suhtes kohaldatakse vastastikust väljaandmist. Kuna ÜRO ja EN konventsioonid on kohaldatavad ka ilma eraldiseisva väljaandmislepinguta, ei ole Eesti Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide vahelised
  4. a ja
  5. a lepingud kõnealuse väljaandmismenetluse alusteks. 5.
  6. Harju Maakohus tunnistas 21.05.2009 määrusega S. Grinevitši Ameerika Ühendriikidele väljaandmise õiguslikult lubatavaks. Kohus on märkinud, et kuriteod, mille toimepanemises S. Grinevitšit kahtlustatakse, on kriminaalkorras karistatavad nii Ameerika Ühendriikides kui Eesti Vabariigis. Sellest tulenevalt kuritegudes, milles teda kahtlustatakse, on tunnistatud väljaandmine õiguslikult lubatavaks. Vabariigi Valitsus hindas pärast kohtu poolt väljaandmise õigusliku lubatavuse otsustamist, kas väljaandmine on põhjendatud või mitte. Korralduses nr 289 on nimetatud kuriteod, milles S. Grinevitšit süüdistatakse ja milles otsustas Vabariigi Valitsus S. Grinevitši Ameerika Ühendriikidele välja anda, samuti nende kuritegude kvalifikatsioon karistusseadustiku järgi. 5.
  7. Ameerika Ühendriikide väljaandmistaotluses New Yorgi lõunapiirkonna ringkonnakohtu süüdistusakti esimeses punktis on kirjeldatud, milles seisneb S. Grinevitši ja teiste kuritegeliku ühenduse liikmete tegevus nimetatud ühenduses. Süüdistusaktis toodu vastab KarS § 255 lg 1 ja ÜRO konventsiooni art 2 toodud kuritegelikku ühendusse kuulumise mõistele. 5.
  8. Väljaandmistaotluses nimetatud kuriteod on samad kuriteod, milles on S. Grinevitšile esitatud kahtlustus Eesti Vabariigis ja ta on 16.08.2008 Harju Maakohtu poolt vahistatud. Väljaandmistaotluses nimetatud kuritegude kohtueelne uurimine on toimunud nii Eesti Vabariigis kui ka Ameerika Ühendriikides. Mõlema riigi pädevad õigusasutused on küsimuses pidanud läbirääkimisi ja menetluse otstarbekuse kaalutlusel esitas Ameerika Ühendriikide 4
(22)3-09-1549 Justiitsministeerium Eesti Vabariigile S. Grinevitši väljaandmistaotluse. Rahvusvahelise kriminaalõigusalase koostöö praktika kohaselt juhtudel, kui kaks riiki viivad läbi kriminaalmenetlust ühe isiku suhtes samade kuritegude toimepanemise kahtlustuses, lepitakse ne bis in idem konflikti tekkimise vältimiseks kokku, milline riik lõpetab oma menetluse ja milline riik viib menetluse lõpuni. Selle otsuse tegemisel arvestati asjaoludega, et kannatanud, tunnistajad ja kahtlustatavad asuvad Ameerika Ühendriikides. Väljaandmistaotlusest selgub, et veebruaris ja märtsis 2008 vahistati Ameerika Ühendriikides kaks samasse kuritegelikku ühendusse kuulunud isikut ning need isikud on seejärel teinud ametivõimudega koostööd. Menetluse edukaks jätkamiseks ning võimaldamaks vahistada ka ülejäänud kuritegelikus ühenduses osalejad, ei ole võimalik avalikustada nende isikute nimesid ega neid Eesti Vabariiki toimetada. Lisaks puudub Ameerika Ühendriikide kriminaalõiguses võimalus kriminaalmenetluse üleandmiseks teistele riikidele. Eelnevast lähtuvalt ei pea Vabariigi Valitsus võimalikuks kriminaalmenetluse läbiviimist ja kohtuotsuse langetamist Eesti Vabariigis. Süüdistatava vahetu viibimisega kohtus on võimalik tagada tema õigust osaleda tõendite uurimises, teostada adekvaatselt oma kaitseõigust ning esitada vastuväiteid. 5.5.

§-s 13 sätestatud isiku õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse.

§ 13sätte realiseerimise garantii on, et S.

Grinevitšit ei saa Ameerika Ühendriikides ilma Eesti Vabariigi Valitsuse nõusolekuta kriminaalvastutusele võtta ega karistada muu enne väljaandmist toime pandud kuriteo eest, välja arvatud need, mis on nimetatud korralduses nr 289. Süüdistusakti kohaselt süüdistatakse S. Grinevitšit Ameerika Ühendriikides kuritegelikus kokkuleppes juurdepääsuseadmetega seonduva pettuse toimepanemiseks (Ameerika Ühendriikide seadustiku ptk 18 § 1029(b)

(2)), mis on karistatav kuni 7,5 aastase vangistusega; kuritegelikus kokkuleppes toime panna pangapettus (Ameerika Ühendriikide seadustiku ptk 18 § 1349), mis on karistatav kuni 30 aastase vangistusega ning kuritegelikus kokkuleppes rahapesuks (Ameerika Ühendriikide seadustiku ptk 18 § 1956(h)), mille eest on ettenähtud vangistus kuni 20 aastat. Väljaandmistaotlus on esitatud käimasolevas kriminaalmenetluses, kus alles toimub tõe tuvastamine ning süüküsimus on otsustamata. Süütuse presumptsioonist lähtudes tuleb eeldada, et juhul, kui S. Grinevitši süü ei leia kinnitust, mõistetakse ta õigeks. Sama kehtib ka võimaliku tsiviilhagi osas. Sellises olukorras on ebaõige eeldada, et S. Grinevitšile mõistetakse Ameerika Ühendriikides 57,5 aasta pikkune vangistus. Kui ta peaks pärast väljaandmist Ameerika Ühendriikides süüdi mõistetama ning karistatama vangistusega, on tal võimalus taotleda ületoomist Eestisse Ameerika Ühendriikides mõistetud vabaduskaotusliku karistuse kandmise jätkamiseks vastavalt Euroopa Nõukogu „Kohtulikult karistatud isikute üleandmise konventsioonile“.
  1. Tallinna Halduskohus jättis 24.07.2009 otsusega S. Grinevitši kaebuse rahuldamata. 6.
  2. KrMS § 443 ja §-d 450-452 eristavad isiku välisriigile väljaandmise menetluse staadiumidena muu hulgas väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtulikku kontrollimist ja täitevvõimu pädevusse kuuluvat väljaandmise otsustamist. KrMS § 451 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt tunnistab kohus isiku välisriigile väljaandmise õiguslikult lubatavaks või lubamatuks. KrMS § 452 lg 1 kohaselt otsustab Eesti kodaniku väljaandmise Vabariigi Valitsus. Harju Maakohus tunnistas 21.05.2009 määrusega S. Grinevitši väljaandmise lubatavaks kuritegudes, milles Ameerika Ühendriigid on väljaandmist taotlenud ja milles Vabariigi Valitsus otsustas vaidlustatud korraldusega S. Grinevitši välja anda. Kuna maakohtu seisukoht väljaandmise õigusliku lubatavuse küsimuses ei ole täitevvõimule siduv ning isiku õiguste kaitse on tagatud halduskohtumenetluses, tuleb kontrollida S. Grinevitši väiteid nii väljaandmise õigusliku 5
(22)3-09-1549 lubatavuse osas kui ka Vabariigi Valitsuse poolt kaalutlusreeglite järgimise osas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15.05.2009 määrus nr 3-1-1-39-09, p-d 16, 17, 19). 6.
  1. S. Grinevitši väljaandmise otsustamise õiguslikuks aluseks olevad ÜRO ja EN konventsioonid (koostoimes KrMS § 452 lg-s 1 sätestatud pädevusnormiga) on kohaldatavad ka ilma kahepoolse väljaandmislepinguta ning Eesti Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide vaheliste väljaandmislepingute kohaldamine ei olnud vajalik. Asjakohased ei ole ka kaebaja arutlused ÜRO konventsiooni art 18 kohaldatavuse üle, mistõttu kohus neid pikemalt ei käsitle. Nimetatud artikkel reguleerib vastastikuse õigusabi osutamist, vaidluse esemeks on aga üksnes S. Grinevitši väljaandmine, mida reguleerib ÜRO konventsiooni art
  2. ÜRO konventsiooni ratifitseerimise seaduse § 3 kohaselt on Eesti Vabariik konventsiooni art 16 lg 5 alusel deklareerinud, et ta käsitab konventsiooni isiku väljaandmiseks teiste osalisriikidega tehtava koostöö õigusliku alusena. Eesti Vabariik ei ole piiranud konventsiooni kasutamist üksnes nende riikidega, kellega kahepoolne väljaandmisleping puudub. Ka EN konventsiooni art 24 lg 3 võimaldab käsitada konventsiooni art 24 lg 1 sätestatud kuriteo õigusliku alusena, kui kahepoolset lepingut ei ole sõlmitud või kahepoolne leping ei hõlma konventsioonis sätestatud kuritegusid. Sellele viitab ka art-s 39 sätestatu, mille
  3. lõike kohaselt konventsioon täiendab teisi konventsiooniosaliste lepinguid ja lõige 2 viitab osaliste õigusele otsustada, milliseid omavahelisi kokkuleppeid koostööks kasutada. KrMS ei sea samuti väljaandmise eelduseks kahepoolse väljaandmislepingu olemasolu ega määratle mitme välislepingu võimaliku kohaldatavuse korral nende prioriteetsust. Kummastki konventsioonist ei tulene kohustust eelistada kahepoolset väljaandmislepingut juhul, kui see on väljaantava isiku jaoks konventsioonist soodsam. Seetõttu ei analüüsi kohus ka neid kaebuse väiteid, mis on seotud kahepoolsete väljaandmislepingute nõuete väidetava täitmata jätmisega. 6.
  4. Kaebaja leiab, et S. Grinevitši väljaandmise õiguslikult lubatavaks tunnistanud Harju Maakohtu 21.05.2009 määrus on oluliste puudustega ja see tingib ka määrusele tugineva korralduse nr 289 õigusvastasuse. Riigikohtu määrusest nr 3-1-1-39-09 tulenevalt on S. Grinevitšil halduskohtumenetluses võimalik esitada sisulisi vastuväiteid väljaandmise õiguslikule lubatavusele, mis aga ei tähenda maakohtu määruse õiguspärasuse kontrolli halduskohtumenetluses (nimetatud määrus ei ole edasikaevatav ja on seega KrMS § 408 lg-st 5 tulenevalt jõustunud). Sel põhjusel ei käsitle halduskohus maakohtu määruse võimalikke puudusi, vaid üksnes kaebuses toodud sisulisi vastuväiteid väljaandmise õiguslikule lubatavusele. 6.
  5. Kaebaja arvates muudab korralduse nr 289 õigusvastaseks tuginemine maakohtu määrusele, milles ei olnud täpselt määratletud, milliste kuritegude eest S. Grinevitši väljaandmine õiguslikult lubatavaks tunnistati. Ameerika Ühendriigid on Eesti Vabariigile S. Grinevitšiga seonduvalt esitanud ühe väljaandmistaotluse, millele lisatud süüdistusakti nr 09 Cr. 35 kohaselt süüdistatakse S. Grinevitšit järgmistes kuritegudes: 1) kuritegelik kokkulepe panna toime juurdepääsuseadmetega seonduv pettus; 2) kuritegelik kokkulepe panna toime pangapettus; 3) kuritegelik kokkulepe rahapesuks. Harju Maakohus tugines 21.05.2009 määruses nimetatud süüdistusaktile ja tunnistas S. Grinevitši väljaandmise õiguslikult lubatavaks. Vabariigi Valitsus on korralduses nr 289 õigesti tõlgendanud maakohtu määrust selliselt, et väljaandmine tunnistati õiguslikult lubatavaks kõigi süüdistusaktis esitatud kuritegude osas. Korralduses nr 289 on Vabariigi Valitsus lisaks käsitlenud ÜRO ja EN konventsioonidest tulenevat õiguslikku alust S. Grinevitši väljaandmiseks, samuti võrrelnud Ameerika Ühendriikide seadustikus ettenähtud tegude vastavust KarS-le. Vabariigi Valitsus on leidnud, et süüdistusaktis mainitud teod on karistatavad KarS § 333 lg 2 p 2 (pangakaardi võltsimine), § 334 lg 2 p 2 (võltsitud pangakaardi kasutamine), § 199 lg 2 p 6 (võõra vara vargus suures ulatuses), § 6
(22)3-09-1549 255 lg 1 (kuritegelikku ühendusse kuulumine) ja § 394 lg 2 p 1 (rahapesu grupi poolt) alusel. S. Grinevitšile on Ameerika Ühendriikide väljaandmistaotluses kirjeldatud kuritegude eest kahtlustuse esitanud ka Eesti Vabariik ja kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud seda, et kahtlustus põhineb samadel faktilistel asjaoludel kui Ameerika Ühendriikide väljaandmistaotlus. Vaidlustatud korralduse punkti 3 esimeses alapunktis on Vabariigi Valitsus selgelt määratlenud, milliste kuritegude eest S. Grinevitš Ameerika Ühendriikidele välja antakse. Sellest lähtuvalt on võimalik mõistlikult piiritleda ka korralduse nr 289 punkti 3 teist alapunkti, mille kohaselt ei saa S. Grinevitšit ilma Eesti Vabariigi nõusolekuta kriminaalvastutusele võtta ega karistada muude enne väljaandmist toimepandud kuritegude eest kui see, millega seoses luges kohus väljaandmise õiguslikult lubatavaks. Seega maakohtu määruse võimalikud puudused ei ole Vabariigi Valitsust viinud sisuliselt vale otsuseni. 6.
  1. ÜRO konventsiooni art 16 ja art 2a kohaselt tuleb ÜRO konventsiooni alusel isiku väljaandmiseks muude teokoosseisu elementide kõrval tuvastada vähemalt kolmest isikust koosneva ühenduse olemasolu. See vastab KarS § 255 lg-s 1 sätestatud kuritegelikku ühendusse kuulumise määratlusele. Asjaolust, et süüdistusaktis ei ole teiste kuritegelikku gruppi kuulunud isikute identiteete avaldatud, ei saa järeldada, et nende olemasolu ei ole tuvastatud. Süüdistusaktis on „kaasvandenõulasi” nimetatud „CC-1“, „CC-2“, „CC-3“ ja „CC-4“. Väljaandmistaotlusele lisatud kirjalike põhjenduste punktist 8 nähtub, et
  2. a veebruaris ja märtsis vahistati kaks S. Grinevitši kaasvandenõulast New Yorgi linna Brooklyni linnaosas kaardipettusega tegelevas rühmituses osalemise pärast. Nimetatud isikud on teinud Ameerika Ühendriikide ametivõimudega koostööd ja andnud kaardipettuste toimepanemise kohta informatsiooni. Kriminaaluurimise huvides ei ole seetõttu süüdistusaktis avaldatud vahistatud isikute tegelikke identiteete, vaid neid on nimetatud varjunimedega. Kohus leiab, et selline põhjendus isikute süüdistusaktis tuvastamata jätmiseks on aktsepteeritav. Ameerika Ühendriikide väljaandmistaotlusele lisatud selgitusest tuleneb, et vahistatud on vähemalt kaks S. Grinevitši „kaasvandenõulast.” Seetõttu ei välista süüdistusaktis teiste isikute identiteedi avaldamata jätmine kaebaja väljaandmist ÜRO konventsiooni art 16 alusel. Kaebaja poolt teo toimepanemine, samuti tema süü tuvastatakse alles Ameerika Ühendriikides toimuvas kriminaalmenetluses, halduskohus süüdistusaktis kirjeldatud kuritegude tõendatusele hinnangut anda ei saa. 6.
  3. Kokkuvõttes leidis kohus, et ükski kaebuse väide ei lükka ümber järeldust, et väljaandmine on õiguslikult lubatav. Arvestades, et S. Grinevitšil on kogu väljaandmismenetluse vältel olnud võimalik kasutada professionaalset õigusabi, samuti halduskohtule otsuse tegemiseks antud väga piiratud aega, ei pidanud kohus vajalikuks kontrollida väljaandmise õiguslikku lubatavust muude elementide osas, mida kaebuses ei olnud selgesõnaliselt kahtluse alla seatud. 6.
  4. Vaidlust ei ole selle üle, et S. Grinevitši suhtes toimus samade kuriteofaktide osas kohtueelne uurimine nii Eesti Vabariigis kui Ameerika Ühendriikides. Kaebuses ei ole kahtluse alla seatud kummagi riigi pädevust nimetatud kuritegusid menetleda. ÜRO ja EN konventsioonidest tuleneb riigi õigusasutustele üldine kohustus teha koostööd eesmärgiga tagada, et üksi tõsine kuritegu ei jääks karistamata ning kedagi ei karistataks sama teo eest mitu korda (ÜRO konventsiooni art 1, EN konventsiooni preambul). ÜRO konventsiooni art 16 lg-d 10 ja 16 ning EN konventsiooni art 24 lg 6 sätestavad printsiibi „aut dedere aut judicare“, mis annab liikmesriikidele kaalutlusõiguse otsustamaks, kas anda oma kodanik välja või karistada teda ise. Kaalutlusõiguse teostamist eeldab ka KrMS § 452 lg
  5. Vaidlustatud korralduse punktis 2.1 on selgitatud, et Eesti Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide õigusasutused on läbirääkimiste tulemusena jõudnud järeldusele, et otstarbekam on kriminaalmenetluse jätkamine Ameerika Ühendriikides. Seejuures on arvestatud asjaoluga, et kannatanud, tunnistajad ja teised kahtlustatavad (sh kaks juba vahistatud kuritegelikku ühendusse kuuluvat isikut, kes on teinud 7
(22)3-09-1549 Ameerika Ühendriikide õigusasutustega koostööd) asuvad Ameerika Ühendriikides ning kõigi nimetatud isikute Eesti Vabariiki toimetamine ei ole võimalik. Kohtu arvates on see mõistlik kaalutlus põhjendamaks, miks tuleks kriminaalmenetlust jätkata Ameerika Ühendriikides, mitte Eesti Vabariigis. S. Grinevitšil puudub subjektiivne õigus nõuda, et tema kriminaalmenetlus toimuks just Eesti Vabariigis ja teda karistataks Eesti karistusõiguse alusel. Kohtul puudub praeguses menetlusstaadiumis mõistlik alus kahelda ka selles, et kaebajale võimaldatakse Ameerika Ühendriikides vähemalt sama õiglane kohtumenetlus kui Eestis. 6.8.

§ 24

lg 1 sätestab, et kedagi ei tohi tema vaba tahte vastaselt üle viia seadusega määratud kohtu alluvusest teise kohtu alluvusse. Seega õigus kohtualluvuse valikule tähendab seaduses ettenähtud kohtualluvuse muutmise keeldu ilma isiku nõusolekuta. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et nii Ameerika Ühendriikide kui Eesti Vabariigi kohus on pädev S. Grinevitši poolt väidetavalt toimepandud süütegusid menetlema. S. Grinevitšil puudub õigus nõuda, et tema kriminaalasja menetletakse lõpuni Eesti Vabariigi kohtus. Seetõttu ei teki küsimust

§ 24lg 1 rikkumisest.

6.9. Vanemate ja lapse vaheline suhtlemine kuulub

§ 26kaitsealasse.

Võib ka eeldada, et S. Grinevitši väljaandmine Ameerika Ühendriikidele raskendab kaebaja ja tema vanemate vahelist suhtlemist võrreldes sellega, kui kriminaalmenetlus toimuks Eestis. See ei tähenda siiski, et korraldus nr 289 sekkub ebaproportsionaalselt S. Grinevitši perekonnaellu. S. Grinevitši väljaandmise poolt räägib avalik huvi, mis seisneb rahvusvahelises koostöös võitluseks kuritegevusega. Väljaandmise instituut on vajalik selleks, et kuriteo toimepanemises süüdistatav isik ei saaks enda kriminaalvastutusele võtmist välistada ainuüksi siirdumisega teise riiki. Väljaandmist reguleerivad lepingud, sh asjakohased ÜRO ja EN konventsioonid kaitsevad ka isiku väljaandmist taotleva riigi, antud juhul Ameerika Ühendriikide huvi kaitsta oma õiguskorda ja isikuid. Kohus on eespool nõustunud vastustajaga, et kriminaalmenetluse läbiviimine Ameerika Ühendriikides on antud juhul otstarbekam. S. Grinevitši vanemad ei ole veel pensioniealised ja kohtul puuduvad andmed selle kohta, et nende materiaalne olukord ei võimaldaks neil oma poega Ameerika Ühendriikides külastada või ilma poja toetuseta satuks nad Eestis raskesse majanduslikku olukorda. Igasugused tõendid puuduvad ka S. Grinevitši vanemate tervislike probleemide kohta. Kaebajal on võimalik taotleda enda ületoomist Eesti Vabariiki vangistuse jätkamiseks. Neid asjaolusid on Vabariigi Valitsus väljaandmist otsustades kaalunud ja kaebaja ei ole esitanud mingeid täiendavaid tõendeid ega seisukohti, mille tõttu kohus võiks korralduses toodud kaalutlusi pidada asjakohatuteks. Sel põhjusel nõustub kohus vastustajaga, et antud asjas kaalub avalik huvi üles kaebaja õiguse perekonnaelu puutumatusele. 6.10. Kaebaja väited, et Ameerika Ühendriikides süüdimõistmisel karistatakse teda kuni 57,5 aasta pikkuse vangistusega, kuid Eesti Vabariigis oleks maksimaalseks võimalikuks karistuseks 12 aasta pikkune vangistus, samuti selle kohta, et suur tsiviilõiguslik nõue ilmselt rahuldatakse täies ulatuses, on oletuslikud. Pole mingit mõistlikku alust arvata, et S. Grinevitšile mõistetakse kõige rangem võimalik karistus. Ameerika Ühendriikide koodeksi väljavõtted viitavad pigem sellele, et kaebajale etteheidetavate tegude eest ettenähtud karistuste valikul on ka sealsel kohtul avar otsustamisruum. Ka tsiviilhagi rahuldamine sõltub ennekõike selle tõendatusest ja selle perspektiive halduskohus praeguses menetlusstaadiumis hinnata ei saa. Vastustaja on korralduses nr 289 õigesti märkinud, et praegu pole selge seegi, kas Ameerika Ühendriikide kohus üldse S. Grinevitši talle etteheidetud kuritegudes süüdi mõistab. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 8

(22)3-09-1549
  1. Stanislav Grinevitš on esitanud apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu 24.07.2009 otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada ning tühistada Vabariigi Valitsuse 09.07.2009 korraldus nr
  2. 7.
  3. Apellant leiab, et kahepoolse väljaandmislepingu kohaldamata jätmine rikub tema õigusi. ÜRO konventsiooni art 19 lg 7 kohaselt kohaldatakse art 18 lg-d 9-29 konventsiooni art 18 alusel esitatud taotluste suhtes, kui kõnealused osalisriigid ei ole seotud vastastikuse õigusabi lepinguga. Kui osalisriigid on sellise lepingu sõlminud, kohaldatakse lepingut juhul, kui asjaosalised ei ole kokku leppinud kohaldada selle asemel ÜRO konventsiooni art 18 lg-d 9-
  4. Ameerika Ühendriikide ja Eesti Vabariigi vahel on 08.11.1923 sõlmitud väljaandmisleping, mida tuleb väljaandmisele kohaldada, puudub kokkulepe ÜRO konventsiooni art 18 lg-te 9-29 kohaldamiseks. Kuigi 07.04.2009 jõustunud Eesti Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide vahelise 08.02.2006 väljaandmislepingu kohaselt kohaldatakse seda lepingut nii enne kui ka pärast lepingu jõustumist toime pandud kuritegude suhtes ning lepingu art 22 lg 3 kohaselt kaotavad selle jõustumisel kehtivuse 08.11.1923 sõlmitud Eesti ja Ameerika Ühisriikide vaheline kurjategijate väljaandmise leping ja selle 10.10.1934 sõlmitud lisaleping, on viimatinimetatud lepingud siiski kohaldatavad kõikide selliste väljaandmismenetluste suhtes, kus väljaandmisdokumendid on taotluse saanud riigi kohtutele esitatud juba enne
  5. a lepingu jõustumist (s.o enne 07.04.2009). Vaidlustatud korralduse kohaselt esitas Ameerika Ühendriikide Justiitsministeerium väljaandmistaotluse 02.04.2009, mistõttu on käesolevas asjas
  6. a leping kohaldatav. Vabariigi Valitsuse 09.07.2009 korraldus nr 289 on õigusvastane, sest selle andmisel ei ole kohaldatud kõiki asjaomaseid õigusakte ja -norme. ÜRO konventsiooni art 16 lg-st 7 tuleneb selgelt, et juhul, kui kahe riigi vahel on sõlmitud väljaandmise leping, milles on olemas karistuse alammäär ja alus, mis võimaldab taotluse saanud osalisriigil väljaandmisest keelduda, tuleb kohaldada lepingut. Seega paneb ÜRO konventsiooni art 16 lg 7 liikmesriigile kohustuse kohaldada välislepingut, kui väljaandmisleping võimaldab taotluse saanud osalisriigil väljaandmisest keelduda. Kuna süüdistusaktis puudub nimekiri tunnistajatest, mille põhjal väljaandmistaotlus on esitatud, ning puuduvad muud tõendused, mille olemasolu on vajalik, ei saa
  7. a lepingu art-st 11 tulenevalt S. Grinevitšit Ameerika Ühendriikidele välja anda. Puudub tõendus selle kohta, et S. Grinevitš oleks üldse olnud seotud kuritegeliku organiseeritud ühendusega. 7.
  8. Väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtuliku kontrolli määrus jätab S. Grinevitši ilma

§-s 13 sätestatud riigi ja seaduse kaitseta. Kuna Vabariigi Valitsuse korralduse tegemisel tuli arvestada nii materiaalõigusnormide kohaldamist väljaandmise õigusliku lubatavuse kohtulikus kontrollis, menetlusõigusnorme kui ka kaalutlusõigust, tuleb eeldada, et rikkumine üheski menetlusetapis viib ebaõige otsuse tegemiseni. Õigusliku lubatavuse kohtuliku kontrolli juures tuleb kohtul võtta seisukoht iga väljaandmistaotluses esitatud süüdistuse kohta, sest tuleb analüüsida kõiki KrMS §-des 439 ja 440 toodud väljaandmist välistavaid või piiravaid tingimusi ja väljaandmise lubatavust. Harju Maakohtu 21.05.2009 määrus kriminaalasjas nr 1-09-4658 on puudustega, ebamäärane, üldsõnaline ning olulises osas motiveerimata. Määruses puudub S. Grinevitšile süüks arvatavate kuritegude kvalifikatsioon ning nende õigusliku lubatavuse kontroll. Kuna vaidlustatud korralduse punkti 2 kohaselt ei saa S. Grinevitšit ilma Eesti Vabariigi Valitsuse nõusolekuta kriminaalvastutusele võtta ega karistada muude enne väljaandmist toime pandud kuritegude eest kui need, millega seoses luges kohus väljaandmise õiguslikult lubatavaks, Harju Maakohtu 21.05.2009 määruses puudub aga vastavate kuritegude loetelu, võib selline otsus kahjustada S. Grinevitši huve tema väljaandmise korral. Isikul puudub õiguskindlus, mis osas teda võib väljaandmise korral Ameerika Ühendriikides karistada. Harju 9

(22)3-09-1549 Maakohtu ebamäärane ja motiveerimata 21.05.2009 määrus põhjustas kaalutlusvead vaidlustatud korralduse vastuvõtmisel. Kuna võimude lahususe printsiipi arvestades ei saa kohtuvõimule määratud funktsiooni täita täitevvõimu organ, siis ei saanud ka valitsus oma korraldusega korvata puudujääke maakohtu määruses. 7.
  1. Organiseeritud kuritegevuse mõiste ÜRO konventsiooni tähenduses määratleb selle art 2a. Sellest tulenevalt on ÜRO konventsiooni alusel väljaandmise üheks eelduseks kolmest või enamast isikust koosneva korraldatud kuritegeliku ühenduse olemasolu tuvastamine. Ka halduskohus asus seisukohale, et kuritegeliku organisatsiooni tuvastamata jätmise korral puudub õiguslik alus kaebaja väljaandmiseks ÜRO konventsiooni alusel. Süüdistusakti kohaselt oli S. Grinevitšil neli kaasvandenõulast. Apellant ei väida, et neid kaaskonspiraatoreid oleks olnud vähem, kuid süüdistusakti kohaselt puuduvad tõendid, mille kohaselt S. Grinevitši kuritegelikud teod oleks olnud seotud enama kui ühe kaaskonspiraatoriga („CC-4“). Seetõttu on tuvastamata kolme või enama isikuga kuritegelik rühmitus ning ÜRO konventsiooni alusel ei ole apellandi väljaandmine lubatav. 7.
  2. Halduskohus on asja lahendamisel rikkunud menetlusõigusnorme. Kohus rikkus uurimisprintsiipi, jättes väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimata muude elementide osas, mida kaebuses selgesõnaliselt kahtluse alla ei seatud. Halduskohus ei ole piisavalt kontrollinud ka kaalutlusõiguse teostamist, st kas haldusakti andmisel on järgitud diskretsiooni piire ja eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Ainult väga domineeriv avalik huvi saab erahuvi üles kaaluda. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks on Ameerika Ühendriikide huvi õiguskorra ja isikute kaitseks suurem apellandi huvist, et kriminaalmenetlus viiakse läbi Eesti Vabariigis. Kuna väljaandmise puhul on vajalik, et tegu oleks karistatav nii taotluse esitanud kui ka taotluse saanud riigis, siis on kriminaalmenetluse välistamine võimatu. S. Grinevitš võeti vahi alla Eestis ja ka tema kriminaalasja uuriti siin. Apellandile jääb arusaamatuks, miks soovib Eesti riik loobuda oma

§-st 13 tulenevast kohustusest oma kodanikku kaitsta, rikkudes seeläbi S. Grinevitši teisi põhiseaduslikke õigusi: õigust kohtualluvuse valikule (

§ 24

) ja õigust eraelu puutumatusele (

§ 26

). Diskretsiooniotsus peab olema seda põhjalikumalt motiveeritud, mida ulatuslikum on haldusorgani kaalutlusruum. Halduskohus on rikkunud HKMS § 19 lg-st 6 tulenevat kohustust igakülgselt kontrollida kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasust. Kohus ei ole käsitlenud S. Grinevitši võimalusi saada väljaandmise korral Ameerika Ühendriikides õigusabi ja selle võimalikku kvaliteeti. Samuti pole käsitletud, millised on need otstarbekuse kaalutlused, mille alusel peaks apellandi Ameerika Ühendriikidele välja andma.

  1. Vabariigi Valitsus vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. 8.
  2. Apellandi väide materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise ja kohaldamata jätmise kohta on alusetu. Eesti ja Põhja-Ameerika Ühisriikide vahelise
  3. a kurjategijate väljaandmise lepingu ja selle
  4. a lisalepingu kohaldamata jätmine ei riku S. Grinevitši õigusi. Ekslik ja konventsiooni mõttega kokkusobimatu on apellandi tõlgendus ÜRO konventsiooni art 16 lg-le 7, mille järgi peaksid osalisriigid kahepoolse lepingu olemasolul kohaldama seda konventsiooni asemel põhjusel, et leping võimaldab osalisriigil keelduda väljaandmisest. ÜRO konventsiooni ratifitseerimise seaduse §-ga 3 deklareeris Eesti Vabariik, et käsitab konventsiooni isiku väljaandmiseks teiste osalisriikidega tehtava koostöö õigusliku alusena. Konventsiooni kasutamist väljaandmise õigusliku alusena ei ole piiratud ainult nende riikidega, kellega puudub kahepoolne väljaandmisleping. Ka KrMS ei sea väljaandmise eelduseks vastava kahepoolse välislepingu olemasolu. ÜRO ja EN konventsioonid on kohaldatavad ilma eraldiseisva väljaandmislepinguta. ÜRO konventsioon ega EN konventsioon 10

(22)3-09-1549 ei sea kohustust väljaandmise menetluses eelistada võimalikku kahepoolset väljaandmislepingut juhul, kui see on väljaantavale isikule konventsioonist soodsam. Kui Vabariigi Valitsus oleks S. Grinevitši väljaandmise otsustamisel aluseks võtnud
  1. a väljaandmise lepingu, ei muudaks see nõudeid Eesti Vabariigist isiku väljaandmise taotlusele vastavalt KrMS § 442, mis Ameerika Ühendriikide väljaandmistaotluses on täidetud. 8.
  2. Puudub vaidlus selle üle, et Ameerika Ühendriigid esitasid Eesti Vabariigile S. Grinevitšiga seonduvalt ühe väljaandmistaotluse, mille kohaselt teda süüdistatakse kolme kuriteo toimepanemises: kuritegelikus kokkuleppes juurdepääsuseadmetega seonduva pettuse toimepanemiseks, kuritegelikus kokkuleppes toime panna pangapettus ning kuritegelikus kokkuleppes rahapesuks. Vaidlustatud korralduse nr 289 punkti 3 esimeses alapunktis on need kuriteod loetletud. Teises alapunktis on kinnitatud, et S. Grinevitšit ei saa ilma Eesti Vabariigi valitsuse nõusolekuta kriminaalvastutusele võtta ega karistada muude enne väljaandmist toime pandud kuritegude eest kui need, millega seoses luges kohus väljaandmise õiguslikult lubatavaks.

§ 13realiseerimise garantii on, et S.

Grinevitšit ei saa Ameerika Ühendriikides ilma Eesti Vabariigi Valitsuse nõusolekuta kriminaalvastutusele võtta ega karistada muu enne väljaandmist toime pandud kuriteo eest, välja arvatud need, mille suhtes luges Harju Maakohus väljaandmise õiguslikult lubatavaks. Harju Maakohtu määrusega tunnistati väljaandmine õiguslikult lubatavaks ja määrusest ei tulene, et kohus oleks mõne kuriteo osas tunnistanud väljaandmise mittelubatavaks. Harju Maakohtu poolt väljaandmise õiguslikult lubatavaks tunnistamine oli lähtealuseks, mis võimaldas Vabariigi Valitsusel asuda kaalutlusotsuse tegemisele. Vabariigi Valitsusel kui ka halduskohtul puuduvad võimalikud eeldused arvamaks, et Harju Maakohtu õigusliku lubatavuse määrus oleks puudulik või mitteõiguspärane. Maakohtu määruse alusel on Vabariigi Valitsus väljaandmise otsustamisel kaalunud muu hulgas ka kuritegude, mille toimepanemises S. Grinevitšit süüdistatakse, vastavust karistusseadustikule. Väljaandmisotsuse tegemisel ei ole rikutud võimude lahususe printsiipi, vaid Vabariigi Valitsus on järginud HMS § 56 lg-s 3 sätestatut. Võimalikud puudused maakohtu määruses ei ole viinud Vabariigi Valitsust sisuliselt vale otsuseni. 8.

  1. Ebaõige on apellandi väide tõendite väära hindamise kohta. Harju Maakohus hindas ja kontrollis tõendeid, mis kinnitasid S. Grinevitši kuulumist kuritegelikku ühendusse kahel istungil (07.04.2009 ja 19.05.2009) ning tunnistas väljaandmise 21.05.2009 määrusega õiguslikult lubatavaks. Puudub alus pidada maakohtu määrust õigusvastaseks. Halduskohtumenetluses on küll võimalik esitada sisulisi vastuväiteid väljaandmise õiguslikule lubatavusele, aga see ei tähenda siiski maakohtu määruse õiguspärasuse kontrolli ega maakohtus kontrollitud tõendite ümberhindamist. Süüdistusakti punkti 14 alapunktis „c“ sisaldub kinnitus S. Grinevitši suhtlemisest interneti teel kiirsõnumiteenuse pakkuja ICQ vahendusel ka kaasvandenõulasega „CC-3“. Alapunktides „f“, „g“, „i“, „j“ on kinnitus S. Grinevitši suhtlemisest e-posti ja ICQ teel kaasvandenõulasega „CC4“. Seega on süüdistusaktis tõendatud S. Grinevitši kuulumine kuritegelikku ühendusse ning halduskohtu otsus on nimetatud osas motiveeritud ja seaduslik. 8.
  2. Halduskohus ei ole rikkunud menetlusõigusnorme. Vaidlustatud korralduses on esitatud HMS § 56 lg 3 järgi nõutavad kaalutlused ja selgitused S. Grinevitši Ameerika Ühendriikidele väljaandmise õigustatuse ja otstarbekuse kohta. Ameerika Ühendriikide väljaandmistaotluses nimetatud kuritegudes on S. Grinevitšile esitatud kahtlustus Eesti Vabariigis ja ta vahistati Harju Maakohtu poolt 16.08.
  3. Väljaandmistaotluses nimetatud kuritegude kohtueelne uurimine on toimunud nii Eesti Vabariigis kui ka Ameerika Ühendriikides. Menetluse otstarbekuse 11

(22)3-09-1549 kaalutlusel esitas Ameerika Ühendriikide Justiitsministeerium Eesti Vabariigile S. Grinevitši väljaandmistaotluse. Seejuures arvestati asjaoluga, et kannatanud, tunnistajad ja kahtlustatavad asuvad Ameerika Ühendriikides. Veebruaris ja märtsis 2008 vahistati Ameerika Ühendriikides lisaks kaks samasse kuritegelikku ühendusse kuulunud isikut ning need isikud on seejärel teinud ametivõimudega koostööd. Menetluse edasiseks edukaks jätkamiseks ning võimaldamaks vahistada ka ülejäänud kuritegelikus ühenduses osalejad, ei ole võimalik avalikustada nende isikute nimesid ega neid Eesti Vabariiki toimetada. Lisaks puudub Ameerika Ühendriikide kriminaalõiguses võimalus kriminaalmenetluse üleandmiseks teistele riikidele. Eelnevast lähtuvalt ei pidanud Vabariigi Valitsus väljaandmisotsuse tegemisel võimalikuks kriminaalmenetluse edasist läbiviimist ja kohtuotsuse langetamist Eesti Vabariigis. Tegu on käimasoleva kriminaalmenetlusega, kus alles toimub tõe tuvastamine ning süüküsimus on otsustamata. Kuritegude tõsidus, milles S. Grinevitšit süüdistatakse, vajadus kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks ning kaalukas avalik huvi kaalub üles tema õiguste riive. Vaidlustatud korralduses ja halduskohtu istungil käsitleti ka S. Grinevitši võimalusi saada Ameerika Ühendriikides õigusabi ja selle kvaliteeti. Kui S. Grinevitši materiaalsed võimalused ei luba Ameerika Ühendriikides toimuvas menetluses advokaadi palkamist, on Ameerika Ühendriikides kui õigusriigis võimalus riigipoolsele õigusabile ning kaitsjale riigi poolt. Halduskohus on nõustunud vastustaja seisukohtadega Ameerika Ühendriikides peetava õiglase kohtumenetluse suhtes. Samuti on vaidlustatud korralduses kaalutud apellandi perekonnaelu puutumatuse õiguse riive põhjendatust ning halduskohus on nende kaalutlustega nõustunud. Halduskohus on piisavalt järginud uurimisprintsiipi ning kohtuotsus on motiveeritud ja õiguspärane.
  1. S. Grinevitš esitas 05.08.2009 täiendavad seisukohad, milles rõhutab, et EN konventsiooni art 24 lg-st 5 tulenevalt tuleb kohaldada ka
  2. a väljaandmislepingut, mille art 11 sätestab oluliselt karmimad tingimused väljaandmise menetluslikule poolele. Kuna süüdistusaktis puudub nimekiri tunnistajatest ja muud vajalikud tõendid, et saa S. Grinevitšit välja anda.
  3. a lepingu kohaldamist ei saa piirata ka asjaolu, et täidetud on KrMS §-s 442 sätestatud tingimused. Ka ÜRO konventsiooni art 16 sätestab, et kui kahe riigi vaheline väljaandmisleping võimaldab osalisriigil väljaandmisest keelduda, tuleb seda lepingut kohaldada. Apellandi tõlgendust art 16 lg 7 kohta ei saa pidada konventsiooni mõttega vastuolus olevaks. Väljaandmismenetlust tuleb kiirendada ja soodustada üksnes olukordades, kus väljaandmine on põhjendatud ja seaduslik. Kuna S. Grinevitšit soovitakse välja anda kohaldamisele mittekuuluvate õigusaktide alusel, ei ole tema väljaandmine õiguspärane. Puuduvad tõendid selle kohta, et S. Grinevitš oleks üldse olnud seotud kuritegeliku organiseeritud ühendusega. Harju Maakohtu 21.05.2009 määruses kriminaalasjas nr 1-09-4658 puudub S. Grinevitšile süüks arvatavate kuritegude kvalifikatsioon ning nende õigusliku lubatavuse kontroll. Vabariigi Valitsuse korraldusega ei saa nimetatud kohtumääruse puudujääke korvata. Kuritegeliku organiseeritud ühenduse loomisena ei ole kvalifitseeritav S. Grinevitši suhtlemine interaktiivse suhtlusprogrammi ICQ kaudu mingitel kindlaks tegemata teemadel. Kui nimetatud vestluste sisu on tuvastatud ja neist ilmneb kuritegelik seos isikute vahel, peaks Ameerika Ühendriigid edastama vestluste sisu koos väljaandmise taotlusega, sest tegemist on oluliste tõenditega.
  4. Vabariigi Valitsus esitas 13.08.2009 täiendava vastuse, milles märgib, et ÜRO konventsiooni art 16 lg 7 sätestab osalisriigile kaks väljaandmise alust – kas tugineda siseriiklikule väljaandmise regulatsioonile ja sellele konventsioonile või tugineda väljaandmislepingule ja sellele konventsioonile. KrMS § 439 lg 1 sätestab karistuse alammäära ja § 440 väljaandmist välistavad või piiravad asjaolud. Seega on konventsiooni nõuded igati täidetud ja väljaandmise alus õiguspärane. EN konventsiooni art 24 lg 5 on samasisuline ÜRO 12
(22)3-09-1549 konventsiooni art 16 lg-ga
  1. Järelikult on Vabariigi Valitsuse 09.07.2009 korralduse nr 289 tegemisel järgitud ja täidetud ÜRO ning EN konventsioonidega väljaandmisele seatud tingimused. Harju Maakohtu 21.05.2009 määrus ei kohusta otsustama väljaandmise kasuks, vaid see oli üksnes lõpliku kaalutlusotsuse tegemisele asumise aluseks. S. Grinevitši kuritegelik seos teiste kaasvandenõulastega on tõendatud süüdistusaktis. Avalik huvi S. Grinevitši väljaandmiseks seisneb selles, et kuriteod, milles apellanti süüdistatakse, on oma iseloomult rasked, riigipiire ületavad ja väga suure arvu kannatanutega. Samuti on kahjusummad väga suured. Konventsioonidest tuleneb muu hulgas Eesti Vabariigi kohustus kaitsta õiguskorda ja osutada kaasabi võitluses kuritegevusega. Haldusmenetluses ei saa toimuda veelkordset väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrolli ja juba Harju Maakohtus hinnatud tõendite ümberhindamist ehk maakohtu määruse õiguspärasuse kontrolli. Seega ei saa halduskohtumenetluse esemeks olla väljaandmise õiguslik lubatavus, vaid ainult väljaandmisotsuse kui kaalutlusotsuse õiguspärasus ja põhjendatus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus selgitab kõigepealt kohaldatavat õigust (I) ja S. Grinevitši väljaandmise lubatavust (II), seejärel analüüsib halduskohtu poolt menetlusnormide järgimist ja vaidlustatud korralduse põhjendatust (III) ning viimaks lahendab menetlusosaliste taotlused (IV). I
  3. Ameerika Ühendriigid on taotlenud ja Vabariigi Valitsus on vaidlustatud korraldusega otsustanud Eesti kodaniku S. Grinevitši väljaandmise rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni (RT II 2003, 1, 1) ja Euroopa Nõukogu arvutikuritegevusvastase konventsiooni (RT II 2003, 9, 32) alusel. Apellant leiab, et väljaandmisotsuse tegemisel tulnuks lähtuda Eesti ja Põhja-Ameerika Ühisriikide vahel 08.11.1923 sõlmitud kurjategijate vastastikuse väljaandmise lepingust (RT 1924, 79/80, 41) ja selle 10.10.1934 sõlmitud lisalepingust (RT 1934, 99, 785). Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et käesolevas asjas ei ole kohaldatav Eesti Vabariigi valitsuse ja Ameerika Ühendriikide valitsuse vaheline väljaandmisleping (RT II 2006, 23, 61), mis kirjutati alla 08.02.2006 ja jõustus 07.04.
  4. Tulenevalt nimetatud lepingu artiklist 21 kohaldatakse seda küll nii enne kui ka pärast lepingu jõustumist toime pandud kuritegude suhtes, kuid artikli 22 lg-st 3 tuleneb, et see ei ole tagantjärele kohaldatav enne lepingu jõustumist esitatud väljaandmistaotluse suhtes. Lepingu art 22 lg 3 näeb ette, et selle lepingu jõustumisel kaotavad 08.11.1923 ja 10.10.1934 sõlmitud lepingud kehtivuse, kuid täpsustab, et varasemad lepingud on siiski kohaldatavad kõikide selliste väljaandmismenetluste suhtes, kus väljaandmisdokumendid on juba esitatud taotluse saanud riigi kohtutele enne 08.02.2006 lepingu jõustumist. Apellant ei ole ka väitnud, et hetkel kehtiva väljaandmislepingu kohaldamine tema õigusi rohkem kaitseks kui väljaandmisotsuse aluseks olevad konventsioonid. Kuna Ameerika Ühendriikide Justiitsministeerium esitas Eesti Vabariigile taotluse S. Grinevitši väljaandmiseks 02.04.2009, siis 07.04.2009 jõustunud väljaandmisleping selle suhtes kohaldamisele ei kuulu.
  5. Ringkonnakohus ei nõustu Vabariigi Valitsuse seisukohaga, et
  6. a lepingu paralleelse kohaldamise väljaandmise menetluses välistab ÜRO konventsiooni ratifitseerimise seaduse §-s 3 deklareeritu. Nimetatud säte kõlab järgmiselt: „Konventsiooni artikli 16 lõike 5 alusel deklareerib Eesti Vabariik, et ta käsitab konventsiooni isiku väljaandmiseks teiste osalisriikidega tehtava koostöö õigusliku alusena.“ Konventsiooni art 16 lg 5 kohaselt peab osalisriik teatama, kas ta käsitab konventsiooni isiku väljaandmiseks teiste osalisriikidega tehtava koostöö õigusliku 13
(22)3-09-1549 alusena. Sama sätte kohaselt püüab osalisriik lisaks teiste osalisriikidega vajaduse korral sõlmida konventsiooni art 16 kohaldamiseks väljaandmislepingu, kui teine osalisriik ei käsita konventsiooni väljaandmiseks koostöö õigusliku alusena. Sellest tulenevalt ei saa Eesti ja Ameerika Ühendriikide vahel
  1. a sõlmitud lepingu täiendavat kohaldamist väljaandmisele pidada iseenesest konventsiooni mõttega kokkusobimatuks. Asjaolu, et konventsioon ei eelda kahepoolsete väljaandmislepingute sõlmimist, kui mõlemad pooled teatavad, et käsitavad väljaandmiseks tehtava koostöö õigusliku alusena konventsiooni, ei saa järeldada, et konventsioon kahepoolsete väljaandmislepingute sõlmimist või olemasolevate lepingute kohaldamist piiraks. Asjakohane ei ole viide, et konventsioonidest ei tulene riigile kohustust eelistada väljaandmise menetluses võimalikku kahepoolset väljaandmislepingut, kui see on väljaantavale isikule konventsioonist soodsam, sest see ei anna riigile õigust jätta olemasolev kahepoolne väljaandmisleping kohaldamata, kui vastav kohustus tuleneb siseriiklikust õigusest.
  2. ÜRO konventsiooni art 16 lg 7 näeb ette järgmist: „Väljaandmisele kohaldatakse taotluse saanud osalisriigi seadust või tema sõlmitud väljaandmislepingut, milles on nimetatud väljaandmist eeldav karistuse alammäär ja alus, mis võimaldab taotluse saanud osalisriigil väljaandmisest keelduda.“ („Extradition shall be subject to the conditions provided for by the domestic law of the requested State Party or by applicable extradition treaties, including, inter alia, conditions in relation to the minimum penalty requirement for extradition and the grounds upon which the requested State Party may refuse extradition.“) Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb nimetatud sättest konventsiooni osalisriigile igal juhul vähemalt õiguslik alus keelduda väljaandmisest, kui tema siseriiklik õigus või sõlmitud väljaandmisleping on konventsioonist rangem ning näeb ette aluse väljaandmisest keeldumiseks. Arvestades ÜRO konventsiooni üldisi eesmärke (art 1: „edendada koostööd rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse tõhusamaks ärahoidmiseks“) ja mitmetest sätetest tulenevat konventsiooni osalisriikide kohustust võtta asjakohaseid meetmeid selleks, et kiirendada ja lihtsustada väljaandmismenetlust (nt art 16 lg 8, art 16 lg 17, art 29 lg 3, art 34 lg 3), ei saa konventsiooni art 16 lg-t 7 tõlgendada apellandi kombel selliselt, et nimetatud säte iseenesest piiraks kuriteos süüdistatava isiku väljaandmist olukorras, kus on täidetud vähemalt üks sättes ettenähtud tingimus. Seega nõustub ringkonnakohus Vabariigi Valitsuse seisukohaga, et olukorras, kus Eesti seadus näeb ette vajalikud piirangud (eelkõige karistuse alammäära ja väljaandmist välistavad asjaolud), võimaldab konventsiooni art 16 lg 7 isiku konventsioonile tuginedes välja anda sõltumata sellest, milline regulatsioon on sätestatud väljaandmislepingus. Vaidlust ei ole selles, et kriminaalmenetluse seadustiku regulatsioon on piisav ja vastab konventsiooni nõuetele (nt karistuse alammäär tuleneb KrMS § 439 lg-st 1 ja väljaandmist välistavad asjaolud §-st 440, samuti §-st 436). Järelikult on ÜRO konventsiooni seisukohalt väljaandmise otsustamiseks viidatud õiguslikest alustest lähtumine piisav.
  3. EN konventsiooni puhul on apellant viidanud art 24 lg-le 5, mis näeb ette järgmist: „Väljaandmise korral kehtivad taotluse saanud konventsiooniosalise seadusega või väljaandmislepinguga ettenähtud nõuded, nagu nõue põhjendada, mille alusel taotluse saanud lepinguosaline väljaandmisest keeldub.“ („Extradition shall be subject to the conditions provided for by the law of the requested Party or by applicable extradition treaties, including the grounds on which the requested Party may refuse extradition.“) Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et EN konventsiooni art 24 lg 5 ja ÜRO konventsiooni art 16 lg 7 on samasisulised sätted, ning sellega nõustub ka ringkonnakohus. Kuna EN konventsiooni eesmärgid on samuti sarnased ÜRO konventsiooni eesmärkidele, see tähendab 14
(22)3-09-1549 edendada koostööd rahvusvahelise kuritegevuse tõhusamaks ärahoidmiseks ja sellega seonduv konventsiooni osalisriikide koostöö tõhustamine, kiirendamine ja lihtsustamine, sealhulgas väljaandmismenetlust puudutavas osas. Sellele osutavad näiteks EN konventsiooni preambul, art 23 ja art 39 lg
  1. Kuivõrd EN konventsiooni art 24 lg 5 ja ÜRO konventsiooni art 16 lg 7 on samasisulised, tuleb ka EN konventsiooni art 24 lg-t 5 tõlgendada sellega samal viisil (vt ülalpool p 14). Sellest tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et ka EN konventsiooni art 24 lg-ga 5 ei ole vastuolus isiku väljaandmise otsustamine üksnes seaduse ja konventsiooni alusel ning kahepoolset väljaandmislepingut täiendavalt kohaldamata. Ka EN konventsiooni selgitavas raportis märgitakse art 24 lg 5 osas, et selle sätte kohaselt võib osalisriik keelduda väljaandmisest, kui seda piirab tema siseriiklik õigus või mõni teine välisleping, mille ta on sõlminud või millega ühinenud („
  2. Paragraph 5 provides that the requested Party need not extradite if it is not satisfied that all of the terms and conditions provided for by the applicable treaty or law have been fulfilled. It is thus another example of the principle that co-operation shall be carried out pursuant to the terms of applicable international instruments in force between the Parties, reciprocal arrangements, or domestic law. For example, conditions and restrictions set forth in the European Convention on Extradition (ETS N° 24) and its Additional Protocols (ETS N°s 86 and 98) will apply to Parties to those agreements, and extradition may be refused on such bases.“ – vt „Convention on Cybercrime (ETS No. 185). Explanatory Report“, arvutivõrgus: http://conventions.coe.int/treaty/en/reports/ html/185.htm). Sellest nähtub samuti, et Eesti ja Ameerika Ühendriikide vahelise väljaandmislepingust tulenevate võimalike täiendavate väljaandmise piirangute olemasolul nende kohaldamine on konventsiooniga kooskõlas.
  3. Iseenesest õige on seegi Vabariigi Valitsuse seisukoht, et ka kriminaalmenetluse seadustiku rahvusvahelist koostööd puudutavates üldsätetes (KrMS §-d 433–437) ja väljaandmist käsitlevas regulatsioonis (KrMS §-d 438–459) ei ole isiku väljaandmise vältimatuks eelduseks seatud kahepoolse väljaandmislepingu olemasolu. KrMS § 433 lg 2 kohaselt lähtutakse rahvusvahelises kriminaalmenetlusalases koostöös KrMS
  4. peatüki sätetest, kui Eesti Vabariigi välislepingutes, Euroopa Liidu õigusaktides ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetes ei ole ette nähtud teisiti.
  5. Samas tuleb rõhutada, et S. Grinevitši suhtes tehtud väljaandmisotsuse õiguspärasust hinnates ei ole kohtul võimalik piirduda ainuüksi konventsioonides ja kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud kriteeriumitega, vaid arvestada tuleb ka muid siseriikliku õiguse nõudeid. Põhiseaduse § 123 lg 2 kohaselt juhul, kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid.

§ 36

lg 2 esimese lause järgi ei tohi ühtki Eesti kodanikku välisriigile välja anda muidu, kui välislepingus ettenähtud juhtudel ning vastavas lepingus ja seaduses sätestatud korras. Samuti näeb 08.02.2006 sõlmitud ja 07.04.2009 jõustunud Eesti ja Ameerika Ühendriikide vahelise väljaandmislepingu art 22 lg 3 ette, et selle lepingu jõustumisel kehtivuse kaotanud

  1. aasta
  2. novembril Tallinnas sõlmitud Eesti ja Ameerika Ühisriikide vaheline kuritegijate väljaandmise leping ja
  3. aasta
  4. oktoobril Washingtonis sõlmitud kurjategijate väljaandmise lepingu lisaleping on kohaldatavad kõikide selliste väljaandmismenetluste suhtes, kus väljaandmisdokumendid on juba esitatud taotluse saanud riigi kohtutele enne
  5. a lepingu jõustumist. Ringkonnakohus nõustus küll eelnevalt Vabariigi Valitsusega selles, et konventsioonide ja KrMS kohaselt oleks väljaandmine võimalik ka ilma kahepoolse väljaandmislepinguta, kuid viidatud regulatsioonist ei saa tuletada õigust, et juhul, kui väljaandmistaotluse esitanud riigiga on Eestil kahepoolne väljaandmisleping sõlmitud, võiks Vabariigi Valitsus seda väljaandmise otsustamisel ignoreerida.

§ 123lg-st 2 ning üld- ja erinormide vahekorda reguleerivatest 15

(22)3-09-1549 üldistest kollisioonireeglitest (lex specialis derogat legi generali – eriseadus muudab üldseaduse) lähtudes tuleb arvestada ka kahepoolses väljaandmislepingus sätestatut. Eesti ja Ameerika Ühendriikide vahel sõlmitud väljaandmisleping on konventsioonide ja KrMS suhtes erinorm, mida tuleb täiendavalt kohaldada Ameerika Ühendriikide kui lepingu teise osapoole esitatud väljaandmistaotluse lahendamisel.

§ 13lg 1 esimesest lausest tuleneb igaühe õigus riigi ja seaduse kaitsele.

Sellest tuleneb muu hulgas igaühe õigus nõuda, et tema suhtes kohaldatakse kõiki kehtivaid ja vaidlusalust küsimust reguleerivaid (asjassepuutuvaid) õigusnorme. Õiguse kohaldamine ei saa toimuda valikuliselt, sest see kujutaks endast riigivõimu omavoli, mille eest seadus igaühte kaitseb (

§ 13lg 2).

Eelnevast tulenevalt olnuks Vabariigi Valitsusel kohustus keelduda S. Grinevitši Ameerika Ühendriikidele väljaandmisest ka juhul, kui selle välistab

  1. a väljaandmisleping.
  2. Ebaõige on apellandi käsitlus, et vaidlustatud väljaandmisotsus on tehtud kohaldamisele mittekuuluvate õigusaktide alusel ning ÜRO ja EN konventsioonide asemel tulnuks kohaldada ainuüksi
  3. a väljaandmislepingut. Viidatud konventsioonide ratifitseerimisega on Eesti Vabariik võtnud endale kohustuse kohaldada neis ettenähtud rahvusvahelise koostöö reegleid ning nõustunud kohaldama konventsioone väljaandmise õigusliku alusena (ÜRO konventsiooni art 16 lg-d 4 ja 5 ning viimase sätte alusel tehtud deklaratsioon konventsiooni ratifitseerimise seaduse §-s 3; EN konventsiooni art 24 lg 3). Nagu eelnevalt märgitud, ÜRO konventsiooni art 16 lg 7 ja EN konventsiooni art 24 lg 5 võimaldavad üksnes piirata väljaandmist, kui see oleks vastuolus kahepoolse väljaandmislepinguga, kuid ei välista konventsioonide kohaldamist täielikult. Kahepoolse väljaandmislepingu olemasolu annab konventsioonide osalisriigile õiguse kohaldada konventsioonide sätteid üksnes niivõrd, kuivõrd see ei ole väljaandmislepinguga vastuolus, mitte aga loobuda konventsioonide kohaldamisest ka ülejäänud osas (st tervikuna).
  4. Kuigi ringkonnakohus leidis, et Vabariigi Valitsusel oli S. Grinevitši väljaandmise otsustamisel kohustus hinnata väljaandmise lubatavust lisaks vaidlustatud korralduses viidatud konventsioonidele ja KrMS-le ka
  5. a väljaandmislepingu seisukohalt, ei too selline menetlusviga veel iseenesest kaasa väljaandmisotsuse tühistamist, kui lepingu kohaldamata jätmine ei saanud mõjutada asja otsustamist kaebaja kahjuks, see tähendab juhul, kui
  6. a lepingu sätted ei ole kaebaja jaoks tegelikkuses soodsamad ega näe ette rangemaid nõudeid väljaandmistaotlusele või selle lahendamisele. Apellant on leidnud, et
  7. a väljaandmislepingu art 11 sätestab väljaantavale isikule suuremad garantiid võrreldes Vabariigi Valitsuse kohaldatud normidega, eelkõige nõude, et süüdistusakt peab sisaldama nimekirja tunnistajatest ja esitada tuleb muud vajalikud tõendid, mis antud juhul puuduvad. Samuti on apellant seisukohal, et
  8. a lepingu kohaldamist ei saa piirata asjaolu, et KrMS §-s 442 sätestatud tingimused on täidetud. Vastustaja leiab, et
  9. a väljaandmislepingu kohaldamine ei oleks muutnud asja otsustamist, sest KrMS §-s 442 sätestatud nõuded väljaandmistaotlusele on täidetud.
  10. „Eesti ja Põhja-Ameerika Ühisriikide vahelise kuritegijate väljaandmise lepingu“ art 11 lg 5 teine lause näeb ette järgmist: „Kui aga redusolijat ainult süüdistatakse mingisuguses süüteos, siis tuleb esitada nõuetaval kombel kinnitatud ärakiri vangistuskäsust selles riigis, kus süütegu korda saadetud, ja tunnistusest, mille põhjal sarnane käsk välja antud, ühes muude tõendustega, mida peetakse oluliseks selles asjas.“ („If, however, the fugitive is merely charged with crime, a duly authenticated copy of the warrant of arrest in the country where the crime was committed, and of the depositions upon which such warrant may have been issued, shall be produced, with such other evidence or proof as may be deemed competent in the case.“) 16

(22)3-09-1549 Ringkonnakohus märgib esmalt, et apellant on nimetatud sätet järjepidevalt tsiteerinud ekslikult ning seepärast põhjendamatult leidnud, et sellest tuleneb kohustus tuua välja nimekiri tunnistajatest, kelle tunnistused on olnud aluseks taotlevas riigis vangistuskäsu väljaandmisel. Tegelikult nõuab
  1. a lepingu art 11 lg 5 üksnes vahistamiskäsu aluseks oleva tunnistuse esitamist. Samuti ei ole võimalik väita, et antud juhul puuduvad muud
  2. a lepingu kohaselt vajalikud tõendid, sest nimetatud leping jätab nende „muude selles asjas oluliseks peetavate tõenduste“ koosseisu lahtiseks. Kuna
  3. a väljaandmislepingu art 11 lg 5 on väga üldsõnaline, tuleb ringkonnakohtu hinnangul selle sätte sisustamisel arvestada muu hulgas KrMS §-s 442 sätestatut.
  4. KrMS § 442 lg 2 kohaselt tuleb väljaandmistaotlusele lisada: 1) andmed väljaandmistaotluse aluseks oleva kuriteo toimepanemise aja ja koha ning muude tehiolude kohta, samuti taotleva riigi karistusseaduse kohane kuriteo kvalifikatsioon; 2) väljavõte taotleva riigi karistusseadusest või muust asjaomasest õigusaktist; 3) taotleva riigi menetlusseaduses ettenähtud korras tehtud vahistamismääruse või süüdimõistva kohtuotsuse originaal või tõestatud koopia; 4) võimaluse korral väljanõutava isiku kirjeldus koos muude isikusamasust tuvastada võimaldavate andmetega. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et Ameerika Ühendriikide Justiitsministeeriumi taotlus S. Grinevitši väljaandmiseks koos lisadega (tl 66-90) vastab loetletud tingimustele, esitatud on süüdistusakt (tl 70-81), vahistamismäärus (tl 82), Föderaalse Juurdlusbüroo (FJB) eriagendi C. K. S. kirjalik tunnistus (tl 87-89), New Yorgi lõunapiirkonna föderaalse abiprokuröri Joseph P. Facciponti kirjalik tunnistus (tl 66-68), samuti asjakohased väljavõtted õigusaktidest (tl 83-86). Ringkonnakohus on seisukohal, et esitatud andmed on piisavad ka
  5. a väljaandmislepingu art 11 lg 5 kohaselt. Selles sättes nimetatud „vangistuskäsu aluseks oleva tunnistuse“ ja „muude oluliseks peetavate tõenduste“ all tuleb mõista KrMS § 442 lg 2 p-s 1 nõutavaid andmeid väljaandmistaotluse aluseks oleva kuriteo toimepanemise aja ja koha ning muude tehiolude kohta, mis võimaldavad täitval riigil veenduda, et esitatud süüdistus ei ole ilmselgelt alusetu või fabritseeritud ning kriminaalmenetluse läbiviimiseks on isiku väljaandmine põhjendatud. See ei eelda tingimata asjas ütlusi andnud tunnistajate või teiste süüdistatavate nimelist loetlemist, vaid põhjendatud juhtudel võivad teiste puudutatud isikute andmed olla ka varjatud, kui selleks on oluline ja mõistlik põhjus.
  6. a leping ei näe ette täiendavaid piiranguid isiku väljaandmisele võrreldes KrMS §-ga
  8. Eelneva põhjal leiab ringkonnakohus, et Vabariigi Valitsuse 09.07.2009 korralduse nr 289 õigusvastasust ei tingi ainuüksi asjaolu, et Vabariigi Valitsus ei kohaldanud S. Grinevitši väljaandmise otsustamisel Eesti ja Ameerika Ühendriikide vahel 08.11.1923 sõlmitud väljaandmislepingut, sest selle kohaldamata jätmine ei saanud mõjutada asja otsustamist. II
  9. Riigikohtu kriminaalkolleegium märkis 15.05.2009 määruses nr 3-1-1-39-09 (p 19), et väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimisel üldkohtus kontrollitakse igal konkreetsel juhul väljaandmise üldiste õiguslike tingimuste olemasolu. Üldkohtu seisukoht väljaandmise õigusliku lubatavuse küsimuses on täitevvõimule siduv üksnes väljaandmise õiguslikult lubamatuks tunnistamise korral. Samal ajal tähendab üldkohtu poolt väljaandmise õiguslikult lubatavaks tunnistamine vaid seda, et olemas on väljaandmise sellised üldised õiguslikud tingimused, mis võimaldavad täitevvõimul asuda lõpliku kaalutlusotsuse tegemise juurde. 17
(22)3-09-1549
  1. Apellant on leidnud, et Harju Maakohtu 21.05.2009 määrus kriminaalasjas nr 1-09-4658 on puudustega, ebamäärane, üldsõnaline, ebapiisavalt motiveeritud ning selles puudub S. Grinevitšile süüks arvatavate kuritegude kvalifikatsioon ning nende õigusliku lubatavuse kontroll, mis võib kahjustada S. Grinevitši huve, sest tal puudub õiguskindlus, mille eest võidakse teda väljaandmise korral Ameerika Ühendriikides karistada. Halduskohus märkis õigesti, et Riigikohtu määrusest nr 3-1-1-39-09 tulenevalt on kaebajal võimalik halduskohtumenetluses esitada sisulised vastuväited väljaandmise õiguslikule lubatavusele ning halduskohus ei kontrolli maakohtu määruse õiguspärasust, mis ei ole edasikaevatav ja on seega KrMS § 408 lg 5 kohaselt jõustunud. Järelikult on apellandi etteheited maakohtu määrusele ainetud ja kohus kontrollib üksnes sisulisi vastuväiteid väljaandmise õiguslikule lubatavusele.
  2. Kuna maakohtu seisukoht väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimisel on täitevvõimule siduv üksnes juhul, kui väljaandmine tunnistatakse õiguslikult lubamatuks, siis on Vabariigi Valitsusel maakohtu poolt õiguslikult lubatavaks tunnistatud väljaandmise otsustamisel kohustus ka ise hinnata taotlust kõigist selle lahendamiseks tähtsust omavatest aspektidest lähtudes, sealhulgas väljaandmise õigusliku lubatavuse seisukohalt. Maakohtu eelneva kontrolli tulemused on Vabariigi Valitsusele abistavaks materjaliks kaalutlusõiguse korrakohaseks teostamiseks. Kuna KrMS § 452 lg 1 esimese lause kohaselt otsustab Eesti kodaniku väljaandmise Vabariigi Valitsus, mitte aga maakohus, siis ei saa ka maakohtu määruse võimalikud vormistuslikud puudused iseenesest kahjustada apellandi huve. Vaidlustatud Vabariigi Valitsuse korralduse (tl 34-39) resolutsioonist (punkti 3 alapunkt 1) tuleneb üheseltmõistetavalt, milliste kuritegude toimepanemises süüdistamise õigusega S. Grinevitš Ameerika Ühendriikidele välja antakse. Halduskohus on oma otsuse punktis 12 põhjalikult selgitanud, et maakohtu määruse ja väljaandmisotsuse alusel on võimalik mõistlikult ja konkreetselt piiritleda ka korralduse punkti 3 alapunkti 2, mille kohaselt ei saa S. Grinevitšit ilma Eesti Vabariigi Valitsuse nõusolekuta kriminaalvastutusele võtta ega karistada muude enne väljaandmist toime pandud kuritegude eest kui need, millega seoses luges kohus väljaandmise õiguslikult lubatavaks. Ringkonnakohus nõustub selles osas täielikult halduskohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). S. Grinevitši väljaandmine on tunnistatud õiguslikult lubatavaks ja väljaandmine otsustatud üksnes süüdistusaktis nr 09 Cr. 35 esitatud süüdistuse ulatuses.
  3. Vastustaja on leidnud vastuses apellatsioonkaebusele ja ringkonnakohtule esitatud täiendavates seisukohtades, et halduskohtumenetluses on küll võimalik esitada sisulisi vastuväiteid väljaandmise õiguslikule lubatavusele, aga see ei tähenda siiski maakohtus kontrollitud tõendite ümberhindamist ning halduskohtumenetluse esemeks ei saa olla väljaandmise õiguslik lubatavus, vaid ainult väljaandmisotsuse kui kaalutlusotsuse õiguspärasus ja põhjendatus. Ringkonnakohus peab seda seisukohta ekslikuks. Olukorras, kus väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimisel tehtud maakohtu määrus ei ole edasikaevatav (vt Riigikohtu määrus nr 3-1-1-39-09), peab väljaandmise õiguslik lubatavus olema halduskohtumenetluses kontrollitav igakülgselt, sest vastasel korral puuduks menetlusalusel isikul nimetatud ulatuses väljaandmismenetluses üldse kaebeõigus, mis oleks aga vastuolus

§ 15lg 1 esimeses lauses sätestatud kohtutee garantiiga.

Halduskohtu pädevust väljaandmisotsuse põhjendatuse ja esitatud tõendite igakülgsel hindamisel ei piira ka asjaolu, et väljaandmine on lahutamatult seotud kriminaalmenetlusega. Samas tuleb rõhutada, et ei halduskohus ega ka maakohus saa väljaandmise õiguslikku lubatavust hinnates otsustada selle üle, kas menetlusalune isik on 18

(22)3-09-1549 temale süüks arvatava teo toime pannud või tuvastada tema süü olemasolu või puudumist. Süüdistusaktis märgitud kuritegude tõendatuse üle otsustatakse alles taotlevas riigis toimuva kriminaalmenetluse tulemusena.
  1. Vaidlust ei ole selle üle, et ÜRO konventsiooni art 2 punkti „a“ („organiseeritud kuritegelik ühendus – teatud ajavahemikus toimiv korraldatud ühendus, kuhu kuulub vähemalt kolm isikut, kes kooskõlastavad oma tegevuse, et panna toime käesolevas konventsioonis raske kuriteona määratletud tegu või tegusid, et otse või kaudselt saada rahalist või muud materiaalset kasu“) ja art 16 lg 1 koostoimest tuleneb, et selle konventsiooni alusel isiku väljaandmise üheks eelduseks on kolmest või enamast isikust koosneva organiseeritud kuritegeliku ühenduse olemasolu tuvastamine. Apellandi arvates on korraldatud kuritegeliku rühmituse olemasolu tuvastamata, sest puuduvad tõendid, et S. Grinevitši kuritegelikud teod oleks olnud seotud rohkem kui ühe kaaskonspiraatoriga („CC-4“). Vastustaja hinnangul on apellandi kuritegelikku ühendusse kuulumine tõendatud, sest süüdistusakti p 14 alapunktis „c“ sisaldub kinnitus S. Grinevitši suhtlemisest ka kaasvandenõulasega „CC-3“.
  2. Ringkonnakohtu hinnangul on S. Grinevitši organiseeritud kuritegelikku ühendusse kuulumine isiku väljaandmise otsustamiseks süüdistusaktis piisavalt tõendatud. Süüdistusakti punkti 14 alapunktist „c“ ja punkti 18 alapunktist „c“ nähtub S. Grinevitši suhtlemine kaasvandenõulasega „CC-3“ varastatud pangaarvete andmete teemal. Süüdistusakti punkti 14 alapunktides „f“-„j“ ja punkti 18 alapunktides „f“-„j“ on kirjeldatud S. Grinevitši tihe kuritegelik side kaasvandenõulasega „CC-4“. Nii süüdistusaktist kui ka FJB eriagendi C. K. S. tunnistusest nähtub, et „rahvusvahelise kaardipettusega tegelev rühmitus“ tegutses eelkõige sel viisil, et rühmituse juhid varastasid mitmetest finantsasutustest tuhandete deebetkaartide andmeid ning edastasid need teistele rühmituse liikmetele, kes kodeerisid varastatud andmed deebetkaardi toorikutele, mille abil varastasid raha eraisikutest ohvrite pangaarvetelt, kandes suurema osa rahast seejärel üle rühmituse juhtidele, kes omakorda varustasid liikmeid uute varastatud andmetega. Sarnasena on süüdistusaktis iseloomustatud ka S. Grinevitši sidet kaasvandenõulasega „CC-4“. Kuigi selliselt korraldatud kuritegeliku ühenduse liikmete omavahelised seosed ei ole kõigi kaasvandenõulaste vahel ühesuguse intensiivsusega, ei tähenda see veel organiseeritud kuritegeliku ühenduse puudumist. Süüdistusaktist nähtub usutavalt, et S. Grinevitš pidi olema teadlik vähemalt kahest kaasvandenõulasest ning nende kooskõlastatud tegevusest, mille arvatav eesmärk oli panna toime süüdistusaktis nimetatud kuritegusid. Süüdistusakti kohaselt suhtles S. Grinevitš kaasvandenõulasega „CC-3“ interaktiivse suhtlusprogrammi ICQ kaudu nimelt varastatud pangaarvete andmete teemal, mitte mingil kindlaks tegemata teemal. Ülemäärane on nõuda, et väljaandmistaotlusele pidanuks olema lisatud ka nimetatud vestluste sisu kajastavad tõendid. Taolise ulatusega kohustust KrMS § 442 lg 2 p 1 ette ei näe. Käesolevas vaidluses ei saa veel otsustada, kas S. Grinevitš on süüdistusaktis kirjeldatud kuritegude toimepanemises süüdi või mitte, sest see otsustatakse kriminaalmenetluse tulemusena. Puudub alus kahelda, et föderaalse New Yorgi lõunapiirkonna eeluurimis-vandekohtu väljastatud süüdistusakt nr 09 Cr. 35 oleks antud ilma esitatud tõendeid läbi vaatamata ning põhjendatud kahtluseta, et kuritegu on toime pandud ja süüdistatav tõenäoliselt selle toimepanija. Eeluurimis-vandekohtu rolli on kirjeldatud föderaalse abiprokuröri J. P.F. kirjalikus tunnistuses. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et S. Grinevitši väljaandmine tema suhtes Ameerika Ühendriikides esitatud süüdistuse alusel kriminaalmenetluse läbiviimiseks on õiguslikult lubatav. 19
(22)3-09-1549 III
  1. Apellant on seisukohal, et halduskohus rikkus uurimisprintsiipi, jättes kaebaja väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimata muude elementide osas, mida kaebuses selgesõnaliselt kahtluse alla polnud seatud. Ringkonnakohus märgib, et halduskohtumenetluses valitseb küll uurimisprintsiip, kuid see tähenda halduskohtu absoluutset kohustust iseseisvalt kontrollida ka kõiki neid asjaolusid, mille üle menetlusosalised ei vaidle. Uurimispõhimõte ei vabasta menetlusosalist kohustusest tuua ise välja asja lahendamiseks olulised asjaolud ja esitada vastavad tõendid (HKMS § 15 lg 3 ja § 16 lg 2). Samuti sõltub kohtult eeldatav aktiivsus protsessiosalise võimest tuua ise välja asja lahendamiseks tähtsust omavad asjaolud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 23.10.2001 otsus nr 3-3-1-49-01, p 5; 16.01.2007 otsus nr 3-3-1-91-06, p 22). Uurimisprintsiibi peamine eesmärk on tagada, et olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et protsessiosaline ei osanud ette näha vajadust esitada täiendavaid tõendeid (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 04.04.2003 määrus nr 3-3-1-32-03, p 24).
  2. Halduskohus märkis vaidlustatud otsuses, et piirdub väljaandmise õigusliku lubatavuse hindamisel üksnes kaebuses väljatooduga põhjusel, et kaebajale on olnud kättesaadav professionaalne õigusabi ja halduskohtule on otsuse tegemiseks antud väga piiratud aeg. Ringkonnakohus nõustub, et arvestades halduskohtule HKMS § 13 lg-ga 2 pandud kohustust vaadata kaebus isiku välisriigile väljaandmise otsuse peale läbi viie tööpäeva jooksul nõuetekohase kaebuse vastuvõtmisest halduskohtus, samuti KrMS §-st 448 tulenevat advokaadist kaitsja kohustuslikku osavõttu väljaandmismenetlusest, piirdus halduskohus väljaandmise õigusliku lubatavuse kontrollimisel põhjendatult üksnes kaebaja väidete hindamisega olukorras, kus menetlusosaliste vahel polnud vaidlust ning ka kohtul endal ei olnud põhjust arvata, et esineb mõni muu väljaandmist välistav asjaolu. Seejuures tuleb märkida, et kuigi S. Grinevitš on apellatsioonkaebuses heitnud halduskohtule ette muude elementide kontrollimata jätmist, ei ole ta sellele vaatamata ka apellatsioonimenetluses toonud välja ühtegi konkreetset aspekti, mida halduskohus oleks pidanud täiendavalt kontrollima, kuid ei kontrollinud. Seetõttu on apellandi väited halduskohtu poolt uurimispõhimõtte rikkumise kohta paljasõnalised ja otsitud.
  3. Halduskohus on vajalikul määral kontrollinud ka Vabariigi Valitsuse poolt kaalutlusõiguse teostamist. Apellandi arvates ei ole halduskohus põhjendanud, miks on Ameerika Ühendriikide huvi õiguskorra ja isikute kaitseks suurem apellandi huvist kriminaalmenetluse Eesti Vabariigis läbiviimise suhtes. Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et kuna väljaandmise eelduseks on asjaolu, et asjaomane tegu oleks karistatav nii taotlevas kui ka täitvas riigis, samuti on S. Grinevitšile esitatud Ameerika Ühendriikide väljaandmistaotluses märgitud tegude eest kahtlustus ka Eestis ning siin on toimunud kriminaalasja kohtueelne uurimine, muu hulgas tema vahi alla võtmine, siis ei tähendaks S. Grinevitši väljaandmisest keeldumine tema suhtes kriminaalmenetluse välistamist, vaid Ameerika Ühendriikide asemel viidaks see üksnes läbi Eestis. Kuigi sellest tulenevalt võib eeldada, et õiguskorra kaitse toimiks mõlema variandi puhul, ei tähenda see veel, et Eesti Vabariik ei võiks S. Grinevitšit välja anda, kui selleks esinevad mõjuvad põhjused. Vaidlustatud korralduses on viidatud eelkõige asjaolule, et kannatanud, tunnistajad ja ülejäänud kahtlustatavad asuvad Ameerika Ühendriikides, kus osa kahtlustatavatest teevad ametivõimudega koostööd kuritegeliku ühenduse ülejäänud liikmete 20
(22)3-09-1549 vahistamiseks. Halduskohus on selle õigesti hinnanud mõistlikuks kaalutluseks põhjendamaks, miks tuleks kriminaalmenetlust jätkata nimelt Ameerika Ühendriikides. ÜRO ja EN konventsioonide eesmärk on rahvusvaheline koostöö raske piireületava kuritegevuse tõhusamaks ärahoidmiseks (ÜRO konventsiooni art 1, EN konventsiooni preambul). Kohtul ei ole alust kahelda selles, et kriminaalmenetluse läbiviimine ühe kuritegeliku rühmituse liikmete suhtes ühes ja samas riigis võimaldab asja tõhusamat menetlemist ja aitab tõde paremini välja selgitada kui erinevate isikute suhtes erinevates riikides kriminaalmenetlust läbi viies. Asjaolusid arvestades on mõistetav ka võimatus avalikustada teiste vahistatud kaasvandenõulaste nimesid ja neid Eesti Vabariiki toimetada. Kuna S. Grinevitšit ja teisi kuritegeliku rühmituse liikmeid kahtlustatakse raskete kuritegude küllaltki pikaajalises toimepanemises, millega põhjustati olulist otsest varalist kahju väga suurele hulgale inimestele, siis tuleb avalikku huvi sellise kuriteo arvatavate toimepanijate suhtes kriminaalmenetluse võimalikult igakülgseks ja tõhusaks läbiviimiseks pidada väga tungivaks. Sarnaselt halduskohtule ei kahtle ka ringkonnakohus, et Ameerika Ühendriikides võimaldatakse S. Grinevitšile vähemalt sama õiglane kohtumenetlus kui Eestis. 32.

§ 24

lg 1 kohaselt ei tohi kedagi tema vaba tahte vastaselt üle viia seadusega määratud kohtu alluvusest teise kohtu alluvusse. Ringkonnakohus on seisukohal, et nimetatud keeldu ei ole rikutud. S. Grinevitši väljaandmiseks on olemas seaduslik alus, seda võimaldavad nii kriminaalmenetluse seadustik kui ka Eestile siduvad välislepingud. Seetõttu ei saa väljaandmise tagajärjel kriminaalasja kohtuliku uurimise pädevuse Eesti Vabariigi kohtult Ameerika Ühendriikide kohtule ülemineku puhul rääkida menetlusaluse isiku üleviimisest sellise kohtu alluvusse, kes ei ole seadusest tulenevalt pädev asja menetlema. Seejuures ei oma ka tähtsust, kas isik on väljaandmisega nõus või toimub see tema tahte vastaselt. 33. S. Grinevitši arvates rikub väljaandmine ka tema õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele (

§ 26

). Vaidlustatud korralduses on eraelu puutumatuse riivet käsitletud ning mööndud Ameerika Ühendriikides perekonnaliikmetega suhtlemise raskendatust võrreldes sellega, kui apellanti peetaks kinni Eesti Vabariigis. Ka halduskohus leidis, et võib eeldada, et S. Grinevitši väljaandmine Ameerika Ühendriikidele raskendab tema suhtlemist oma vanematega, kuid tegemist ei ole ebaproportsionaalse sekkumisega S. Grinevitši perekonnaellu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et väljaandmine kahtlemata riivab S. Grinevitši õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele, kuid sellist riivet ei saa pidada ebaproportsionaalseks.

§ 26

kohaselt on perekonna- ja eraelu puutumatuse õiguse näol tegemist kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga põhiõigusega, mille piiramine on seaduses sätestatud juhtudel ja korras võimalik järgmistel eesmärkidel: tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Käesoleval juhul on nimetatud õiguse piiramist õigustav legitiimne eesmärk olemas, sest S. Grinevitši väljaandmine on väljaandmistaotluse ja sellele lisatud dokumentide kohaselt vajalik nii avaliku korra ja teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks (kuritegusid toime pannud isikute karistamiseks ja seeläbi õigusrahu taastamiseks, samuti kannatanutele kuritegudega tekitatud suure kahju hüvitamiseks) kui ka kuriteo tõkestamiseks (kuritegeliku ühenduse poolt kuritegude edasise toimepanemise ärahoidmiseks) ning kurjategijate tabamiseks (seni vabaduses viibivate kaasvandenõulaste vahistamiseks). 34. Eraelu puutumatuse õiguse riive on ka proportsionaalne (vt selle kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 06.03.2002 otsus nr 3-4-1-1-02, p 15), sest kahtlemata aitab väljaandmine eesmärgi saavutamisele kaasa (sobivus), eesmärki ei ole vähemalt sama efektiivselt võimalik saavutada isikule vähem koormaval viisil ehk teda välja andmata 21

(22)3-09-1549 (vajalikkus), ning väljaandmisega ei sekkuta põhiõigusesse suuremas ulatuses ja suurema intensiivsusega kui seda õigustab taotletava eesmärgi tähtsus (mõõdukus). S. Grinevitši vanemad ei ole pensioniealised, puuduvad andmed, et nende majanduslik olukord või terviseseisund ei võimaldaks neil oma poega külastada Ameerika Ühendriikides või ilma poja toetuseta satuks ohtu nende toimetulek Eestis. Korralduses on õigesti viidatud ka sellele, et S. Grinevitši Ameerika Ühendriikides viibimine on ajutise iseloomuga. Õigeksmõistmise korral saab ta Eestisse naasta viivitamata pärast kohtumenetluse lõppemist, süüdimõistmise puhul aga taotleda Euroopa Nõukogu „Kohtulikult karistatud isikute üleandmise konventsiooni“ (RT II 1997, 10, 39) alusel enda vangistuse jätkamiseks ületoomist Eesti Vabariiki. Kuigi juba halduskohus juhtis kaebaja tähelepanu, et ta pole esitanud kohtule mingeid tõendeid ega seisukohti, mille alusel kohus võiks korralduses toodud kaalutlusi pidada asjakohatuteks, ei ole S. Grinevitš ka apellatsioonkaebusele lisanud mingeid tõendeid, mis võimaldaksid ringkonnakohtul arvata, et apellandi väljaandmine rikub tema õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele.
  1. S. Grinevitši võimalusi saada väljaandmise korral Ameerika Ühendriikides õigusabi ja selle võimalikku kvaliteeti on kajastatud vaidlustatud korralduses ning see küsimus oli kõne all ka halduskohtu istungil (protokoll tl 92-95). Apellant ei ole ka ringkonnakohtule esitanud mingeid konkreetseid põhjendusi, miks ta arvab, et Ameerika Ühendriikides toimuvas kriminaalmenetluses ei oleks talle tagatud Eestis toimuva menetlusega võrreldav professionaalne õigusabi. S. Grinevitšil on võimalus palgata Ameerika Ühendriikides advokaat ise või taotleda kaitsja määramist riigi poolt (Federal Public Defender – vt http://www.fd.org).
  2. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et Vabariigi Valitsuse 09.07.2009 korraldus nr 289 on õige ja piisavalt põhjendatud. Kaalutlusvigu ei ole korralduse vastuvõtmisel kohtu hinnangul tehtud, lähtutud on kõigist olulistest ja asjakohastest kaalutlustest ning asjassepuutumatuid asjaolusid kaalutlusõiguse teostamisel arvestatud ei ole. IV
  3. Eelneva põhjal jääb S. Grinevitši apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 24.07.2009 otsus muutmata (HKMS § 46 lg 1 p 1). Menetluskulude väljamõistmist menetlusosalised taotlenud ei menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 93 lg 1). Lilianne Aasma Kaire Pikamäe ole, mistõttu jäävad Virgo Saarmets 22
(22)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.