lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kuivõrd kostja ei ole oma väiteid tõendanud, nõustub kohus hagejaga, et 17 250 EVP-st kuulusid 13 650 EVP abikaasade ühisvarasse ja 3600 EVP-d hageja lahusvarasse, seega on hageja korteri omandamiseks tasunud lahusvara arvelt 21 %, mistõttu korteriomand asukohaga Tallinn, XXX kuulub abikaasade ühisomandisse ja ühisvarana jagamisel tuleb kõrvale kalduda poolte võrdsusest MLi kasuks 21 % ulatuses. Järgnevalt võtab kohus seisukoha Tallinnas, XXX asunud ja poolte omandis olnud objekti osas. Kostja väide, et XXX krundil ei olnud pooleliolevat elamut, on vastuolus kostja poolt esitatud notariaalsete avaldustega (tl 42-43), millest nähtub, et hageja annab kostjale nõusoleku ühiselt omandatud poolelioleva elamu müügiks, samuti nähtub hageja poolt esitatud ostu-müügilepingust, et kostja müüb M Š poolelioleva elamu (tl 18-19). Ka hageja poolt esitatud fotolt nähtub, et vaidlusalusel krundil paikneb pooleliolev ehitis (tl 116). Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et abielusuhete ajal eraldati kostjale krunt individuaalelamu ehitamiseks Kakumäel XXX (tl 16) ja ehitusluba (tl 17). Seega omandati vaidlusalune objekt abielu kestel ning see tuleb PKS § 14 lg 1 kohaselt lugeda poolte ühisvaraks. Kohtule esitatud ostu-müügilepingutest (lk 18-19) nähtub, et EL võõrandas 22.12.1995 sõlmitud ostu-müügi lepinguga 11/12 mõttelist osa Tallinnas XXX asuvast krundist koos poolelioleva elamuga M Š hinnaga 75 000 krooni ning 04.01.1996 sõlmitud ostu-müügi lepinguga võõrandas 1/12 mõttelist osa M Š hinnaga 10 000 krooni. Seega on kostja võõrandanud ühisvarasse kuuluva asja ning seega ei ole võimalik jagada enam seda asja, kuna PKS § 19 lg 3 alusel määratakse ühisvara jagamisel abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena, varaliste õiguste ja kohustustena. Asja, mida ei ole enam ühisvara koosseisus, ei saa enam eelmärgitud § 19 lg 3 alusel jagada. Hageja väited, justkui oleks märgitud pooleliolev elamu ikka veel ühisvara, ei ole seega õiged, kuna see vallasasi on ära võõrandatud. Kuna asja, st pooleliolevat elamut, enam poolte ühisvaras ei ole, saab rääkida selle asja eest saadud rahast kui ühisvarast. Kuna abikaasade osad ühisvaras on võrdsed PKS § 19 lg 1 järgi, siis sellise ühisvara võõrandamisest saadud raha kui asja väärtuse ekvivalent on hinnatav poolte ühisvarana ehkki raha saadi pärast, st et asi vahetati nn välja raha vastu ja kuna pool mõttelist osa pooleliolevast elamust kuulus hagejale, siis kuulub hagejale ka selle poole mõttelise osa müügist saadud rahast. Vastavalt müügilepingule oli antud objekti eest saadav raha ehk müügihind kokku 85 000 krooni. Eeltoodu tõttu ei oma asjas tähtsust hageja väited käesolevaks ajaks oleva poolelioleva elamu turuväärtusest 2 570 000 krooni käesoleval ajal, kuna jagamisele ei kuulu mitte pooleliolev ehitis koos krundiga, vaid jagamisele saab kuuluda poolte poolt ehitise võõrandamisel saadud raha, milleks on 85 000 krooni. Samuti ei oma vaidluses kaalu hageja väide, et notari tehingus näidatud hind ei vasta tegelikule tehinguväärtusele, kuna kohus saab lähtuda üksnes kohtule esitatud kirjalikest tõenditest, mitte poolte esitatud paljasõnalistest väidetest. Eeltoodu tõttu ei anna kohus hinnangut antud objekti eksperthinnangule ega VKAS-i vastustele (tl 18, kd II). Omakorda ei ole kostja tõendanud, et hageja on XXX müügist saadud rahast pool kätte saanud. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et ühisvara jagamisel tuleb väärtus määrata mitte 1995.a. seisuga, vaid omandi kaotamise aja seisuga. Abielusuhte lõppemise aja seisuga määratakse kindlaks ühisvara koosseis, kuid omandi väärtus tuleb kindlaks määrata võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Ka Riigikohtu kolleegium on korduvalt märkinud, et ühisvara jagamisel tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tagada õiglane hüvitis ning õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määrataks kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Kohus asub seisukohale, et poolte ühisvaraks olev korteriomand Tallinnas, XXX, on õiglane jätta kohtuotsusega hageja omandisse. Nimetatud järeldusele asub kohus seetõttu, et hageja on alates 1997.a. kuni käesoleva ajani tasunud üüri, kommunaal- ja haldusteenuste eest, samuti oli tema panus korteri erastamisel suurem. Pealegi on hageja elanud vaidlusaluses korteris 1982. aasast koos kolme lapsega, mistõttu on õiglane jätta lapsed koos hagejaga vaidlusalusesse korterisse edasi elama. Korteriomandi jätmine kaasomandisse ei ole põhjendatud seetõttu, et poolte suhted on pingelised. Korteriomandi näol on tegemist 3-toalise korteriga, mille probleemideta kasutamine endiste abikaasade vahel, kelle suhted on teravad, on võimatu. Lähtudes asjaolust, et kohus peab põhjendatuks ühisvarana jagamisel kalduda kõrvale poolte võrdsusest hageja kasuks 21 % ulatuses ning tulenevalt asjaolust, et kohus otsustab jätta korteriomandi hagejale ning see riivab intensiivselt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 lg-s 1 sätestatud omandi puutumatuse põhimõtet, kuna kostja kaotab omandiõiguse ühisvarasse kuulunud eluruumile, peab kohus põhjendatuks jätta XXX objekti võõrandamisel saadud raha 85 000 krooni kostja omandisse. Hageja poolt esitatud Tallinna Halduskohtu lahendid (tl 28-34) jätab kohus tähelepanuta kui asjasse puutumatud. Eeltoodust tulenevalt kuulub nii hagi kui vastuhagi osalisele rahuldamisele. Menetluskulude jaotus Kuna kohus rahuldas hagi kui ka vastuhagi osaliselt, tuleb menetluskulud jätta poolte enda kanda.
lg-te 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, s h kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti.
lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kui poolte osad kohtukuludes on võrdsed, jäävad kohtuvälised kulud kummagi poole enda kanda.
lg-te 1 ja 3 alusel esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.
lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Lukiina Vismann Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.