← Eesti

2-09-4982/24

Obsah (6)§ 439§ 173§ 174§ 129§ 179§ 146

Tsiviilasi nr: 2-09-4982 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Kaupo Paal, Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 05.11.2009. a, Tallinn Tsiviila

§ 439rikkumisel.

Maakohus on ebaõigesti tuvastanud justkui oleks kostja kinnitanud, et pooltevaheliste lepingute sõlmimisel oli kostja eesmärgiks kinnistuomanike varustamine veega ning heitvete kanaliseerimine. Kostja on korduvalt menetluse kestel rõhutanud, et kostjal ei ole olnud kunagi tahet hageja poolt arendatavas ja väljaehitatavas piirkonnas hageja poolt müüdavate kinnistute omanikega õigussuhet luua ning nende kinnistute omanikele vett müüa ja kanalisatsiooniteenuseid pakkuda. Kostja eesmärgiks oli lepingu sõlmimisel õigussuhte loomine üksnes hagejaga, mitte kellegi teisega. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud justkui varustab kostja veega hageja poolt kinnisvaraarenduse projekti raames hoonestatud kinnistuid ja juhib ära nende heitvett. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud justkui on hageja näol tegemist üksnes kostja poolt osutatava teenuse vahendajaga. Juhul, kui poolte tahteks oleks olnud luua mingisugune vahendussuhe kostja ja hageja poolt, siis selle eelduseks peaks olema lepinguline õigussuhe kostja ja nimetatud kinnistute omanike vahel. Vaidlust ei ole aga asjaolu üle, et kostja ei ole sõlminud ühegi kinnistu omanikuga lepingut. Maakohtu otsus on ÜVKS tõlgendamise osas vastuoluline. Selgusetuks jääb, kas maakohtu arvates kuulub hagi rahuldamisele seetõttu, et kostja on vee-ettevõtja olenemata tema tahtest või on kostja kohustatud vett müüma ja reovett ära juhtima ÜVKS § 7 lg 4 alusel kuni vee-ettevõtja määramiseni. Lisaks sellele tuleneb maakohtu otsuse punktist 10 hoopis, et kostja on kohustatud vee müümist jätkama ja reovett ära juhtima seetõttu, et poolte vahel on kehtiv lepinguline suhe. Tulenevalt ÜVKS-st on tegemist olulise vahega, kas isik on kohustatud varustama isikuid veega ja osutama reovee ärajuhtimise teenust vee-ettevõtjana või ÜVKS § 7 lg 4 alusel mitte vee-ettevõtjana. Seega on ÜVKS-ga vastuolus kohtu järeldused, et kostja on vee-ettevõtja, kuid samas kohustatud pooltevahelise lepingu täitmist jätkama kuni vee-ettevõtja määramiseni. Maakohus on ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadust ebaõigesti kohaldades leidnud, et kostja on vee-ettevõtja. Hagejaga õigussuhte loomise ajal ei saanud kostja kuidagi eeldada, et ilma avalikku konkurssi välja kuulutamata ja kohaliku omavalitsuse vastava otsuseta saaks kostjat pidada vee-ettevõtjaks. ÜVKS § 7 lg-te 2 ja 21 kohaselt ei saa isikut vee-ettevõtjaks määrata ilma isiku tahteavalduseta ja kohaliku omavalitsuse otsuseta. Kohus on ebaõigesti kohaldanud ÜVKS § 7 lg-t 4, leides, et kostja on kohustatud kuni vee-ettevõtja määramiseni veevarustamise ja kanalisatsiooniteenuse osutamist jätkama. Kostja on seisukohal, et pooltevahelise lepingu punktis 3.3. sätestatud kolmekuuline etteteatamistähtaeg on piisav selleks, et hageja ja/või elanikud, kellel oli hagejaga lepinguline suhe ja/või kohalik omavalitsus oleks saanud leida lahenduse sellele, kuidas elanikke veega varustada ja nende reovett ära juhtida. Maakohus on materiaalõigusnorme ebaõigesti kohaldades leidnud, et kostjal ei ole õigust lepingut korraliselt üles öelda. ÜVKS § 7 lg 4 eesmärgiks on üksnes sätestada see, et kuni ÜVKS ettenähtud viisil vee-ettevõtja määramiseni ei saaks teatud perioodil ühisveevärgi ja - 4

(9)Tsiviilasi nr: 2-09-4982 kanalisatsiooni abil veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuseid osutanud ettevõtja keelduda teenuste osutamisest, viidates sellele, et teda ei ole veeettevõtjaks määratud. ÜVKS § 7 lg 4 ei sisalda keeldu lepingu ülesütlemiseks, vaid üksnes sätestab üleminekuaja kuni veeettevõtja määramiseni isiku kohustuse kuni lepingu lõppemiseni või lõpetamiseni teenuseid osutada, vaatamata sellele, et isikut ei ole vee-ettevõtjaks määratud. Vastustaja seisukoht
  1. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, hagi tuleb rahuldada, samas tuleb siiski muuta maakohtu otsuse põhjendusi ja parandada maakohtu otsuse resolutsiooni.
  3. Hageja ja kostja on kohtumenetluse käigus kinnitanud, et nende vahel on sõlmitud 10.06.2002.a vee müügileping ja 19.04.2004.a „Liitumisleping V.K.S.-3“. 16.10.2009.a kohtuistungil kinnitasid menetlusosalised, et kohus peab nendevahelist vaidlusalust õigussuhet hindama viidatud kahe lepingu alusel. Seega oli hageja ja kostja vahel lepinguline suhe, mille raames müüs kostja hagejale vett toruühenduse kaudu ja osutas kanalisatsiooniteenust. 11.11.2008.a esitas kostja hagejale lepingu korralise ülesütlemise avalduse. Poolte poolt kohtu ette toodud asjaoludest lähtuvalt sõltub käesoleva vaidluse lahendus sellest, kas hageja ja kostja vaheline leping kehtib või on see ülesütlemise tõttu lõppenud. Kusjuures poolte seisukohtadest lähtuvalt tuleb asuda seisukohale, et juhul, kui kostja ei ole lepingut korraliselt üles öelnud, on leping kehtiv ja seda tuleb täita. Hageja tugines käesoleva hagi raames hageja ja kostja vahelisele lepingulisele suhtele ja nõudis lepingu täitmist. Kostja esitas hagile vaid ühe sisulise vastuväite, väites, et pooltevaheline leping on kostjapoolse korralise ülesütlemise tagajärjel lõppenud. Seega tuleb hagi rahuldamise eeldusena hinnata, kas kostja on lepingu korralise ülesütlemisega kehtivalt lõpetanud. Selleks tuleb hinnata, kas kostjal oli hageja ja kostja vahelise lepingu korralise ülesütlemise õigus.
  4. Kostja hinnangul tulenes hageja ja kostja vahelise lepingu korralise ülesütlemise õigus sellest, et vastav leping oli tähtajatu (tulenes otsesõnu 10.06.2002.a lepingu p-st 3.1.) ning et lepingu korralise ülesütlemise õiguse nägi otsesõnu ette ka poolte poolt 10.06.2002.a sõlmitud lepingu p 3.
  5. Hageja kinnitas 16.10.2009.a toimunud kohtuistungil, et tema hinnangul on pooltevaheline leping tähtajaline. Seega tuleb kohtul hinnata, kas hageja ja kostja vaheline leping, mille alusel kostja hagejale toruühenduse kaudu vett müüs ja reovee ärajuhtimise teenust osutas, oli tähtajaline või tähtajatu ning kas vastav leping andis lepingu poolele ühepoolse korralise ülesütlemise õiguse. 16.10.2009.a toimunud kohtuistungil kinnitasid hageja ja kostja, et pooltevahelist lepingulist suhet tuleb hinnata 10.06.2002.a vee müügilepingu (t lk 82-83) ja 19.04.2004.a liitumislepingu V.K.S.-3 (t lk 8-9) alusel, kusjuures mõlemad lepingud reguleerivad sama lepingulist suhet, so hilisema lepinguga on varem tekkinud lepingulist suhet muudetud - täpsustatud. See, et leping on tähtajatu, on sätestatud 10.06.2002.a lepingu p-s 3.1., kusjuures p-st 3.
  6. tuleneb, et ühel poolel on õigus leping ühepoolselt kolmekuulise etteteatamistähtajaga üles öelda. 19.04.2004.a lepingus ei ole sätestatud, et leping oleks tähtajatu, samuti ei ole hilisemas lepingus sätestatud, et lepingupoolel oleks ühepoolse ülesütlemise õigus. Samas ei ole 19.04.2004.a lepingus ka sätestatud, et hilisem leping muudaks osaliselt või täielikult kehtetuks pooltevahelise varasema lepingu. Seega tuleb hageja ja kostja vahelise lepingulise suhte hindamisel lähtuda 5
(9)Tsiviilasi nr: 2-09-4982 mõlemast lepingudokumendist ning hinnata, ega hilisem leping välista olemuslikult mõnda varasema lepingu osa või kokkulepet. 19.04.2004.a lepingu p. 8 kohaselt: „AS Mõigu Ehituskoondis on nõus Agenor Haldus OÜ-le teostama vee-ja kanalisatsiooni teenust kuni antud piirkonda määratud vee-ettevõtja selgumiseni järgmiste hindadega:/…/“ Sellisest lepingupunktist tuleb järeldada, et 19.04.2004.a lepinguga muudeti pooltevaheline lepinguline suhe tähtajaliseks. Kuigi tähtaeg ei olnud määratud kindla kuupäevaga, tulenes lepingu tähtajalisus sellest, et tähtpäev oli määratud teatud sündmusega, so antud piirkonda määratud vee-ettevõtja selgumisega. Kuigi 19.04.2004.a leping ei sätesta selgesõnaliselt, et 10.06.2002.a lepingu see punkt, mis nägi ette, et leping on tähtajatu ja et lepingupoolel on lepingu ühepoolse ülesütlemise õigus, ei kehti, välistab 19.04.2004.a lepingu p. 8 olemuslikult 10.06.2002.a lepingu p-de 3.
  1. ja 3.
  2. kehtivuse, sest 19.04.2004.a lepingu p-ga 8 nähti ette, et pooltevaheline leping on tähtajaline ja et kostja on nõus hagejale teenust osutama kuni viidatud tähtpäeva saabumiseni. Kohus ei nõustu seejuures kostja poolt 16.10.2009.a kohtuistungil esitatud väitega, mille kohaselt isegi siis, kui pooltevahelist lepingut tuleks pidada tähtajaliseks, ei ole välistatud, et pooled on kokkuleppeliselt määratlenud tähtajalise lepingu korralise ülesütlemise õiguse selliselt, et ei ole vastavat 10.06.2002.a lepingu punkti (p. 3.3.) 19.04.2004.a lepinguga ära muutnud. 19.04.2004.a lepingu p.
  3. eesmärgiks saab lepingu pooltega sarnase mõistliku isiku vaateviklist lähtuvalt olla lepingu kehtivuse tagamine kuni konkreetses piirkonnas vee-ettevõtja selgumiseni, so vee- ja kanalisatsiooniteenuse katkematu osutamise tagamine. Juhul, kui pooled oleksid muutnud 19.04.2004.a lepinguga pooltevahelise suhte tähtajaliseks, aga oleksid jätnud seejuures korralise ülesütlemise õiguse kaotamata, muudaks see 19.04.2004.a lepingu p-i
  4. sisuliselt mõtetuks. Seda, et 19.04.2004.a lepingut korraliselt üles öelda ei saa, tuleb järeldada ka sellest, et reeglina tähtajalise lepingu puhul korralise ülesütlemise õigust ei ole ja kuigi teistsugused kokkulepped ei ole reeglina välistatud, tuleks eeldada, et pooled märgivad sellised kokkulepped, millega nad soovivad seaduse olulisest põhimõttest kõrvale kalduda, selgesti ära. Seda asjaolu, et 19.04.2004.a lepinguga muudeti pooltevaheline lepinguline suhe tähtajaliseks, kinnitab ka asjaolu, et 10.06.2002.a lepingu p-s 3.
  5. on sätestatud, et müüjal on õigus lõpetada leping ennetähtaegselt 2 nädalase etteteatamisega kui ostja ei ole tasunud vee tarbimise eest ühe kuu jooksul alates tasumise tähtaja möödumisest. Sellele lepingupunktile sisult vastav nö paralleelsäte sisaldub ka 19.04.2004.a lepingus (p. 4.). Seal on sätestatud: „Käesolevast lepingust tulenevate kohustuste põhjendamata täitmata jätmisel LIITUJA poolt ning mittereageerimine korduvatele meeldetuletustele võib VEEVÄRK ajutiselt peatada / katkestada vee, ja kanalisatsiooniteenuse pakkumise.“. Seega reguleeris 19.04.2004.a leping ka lepingu rikkumisest tulenevate õiguskaitsevahendite rakendamist, mistõttu asuks lepingupooltega sarnane mõistlik isik seisukohale, et lepingu pooled soovisid 2004ndal aastal ammendavalt reguleerida omavahelist lepingulist suhet selliselt, et pooltevaheline leping on tähtajaline, tähtpäev on määratud antud piirkonnas veeettevõtja selgumisega ja lepingupoolel ühepoolset ülesütlemisõigust ei ole ning et lepingu mittetäitmisest tulenevad õiguskaitsevahendid on reguleeritud ammendavalt 19.04.2004.a lepingus. Välistatud on ka 19.04.2004.a lepingu p-i
  6. selline tõlgendus, mille kohaselt viidatud punktis sätestatud tähtaeg kehtib üksnes hindade kohta, mille alusel teenust osutatakse, sest lepingupooltega sarnane mõistlik isik saab aru, et hageja huvi oli tagada lepingu kehtivus, so see, et teenust üleüldse osutatakse, kuni vee-ettevõtja selgumiseni, mitte aga see, et juhul, kui üldse teenust osutatakse, siis toimuks see teatud kindlate hindadega.
  7. Eelmises lõigus asus kohus seisukohale, et hageja ja kostja muutsid nendevahelise lepingulise suhte 19.04.2004.a lepingu muudatustega tähtajaliseks. Kostja kohustus müüa vett ja osutada kanalisatsiooniteenust kehtis kuni antud piirkonda määratud vee-ettevõtja selgumiseni. Enne seda sündmust ei saa kostja lepingut korralise ülesütlemise sätete alusel 6
(9)Tsiviilasi nr: 2-09-4982 üles öelda, sest lepingu korralise ülesütlemise õiguse näeb seadus ette üksnes tähtajatu lepingu suhtes ning ka poolte kokkulepetest tähtajalise lepingu korralise ülesütlemise õigust ei tulene. Järgnevalt kontrollib kohus, kas lepingus määratud tähtpäev on saabunud. Kostja väidab, et 19.04.2004.a lepingu p-s 8 sätestatud piirkonnas on vee-ettevõtja määratud. Kohtule on selle tõendamiseks esitatud Rae vallavolikogu 09.12.2008.a otsuse nr 473 ärakiri (t lk 150), mille p. 3 kohaselt otsustati kehtestada vee-ettevõtja Peetri tegevuspiirkond Assaku alevikus, Peetri, Järveküla, Rae, Lehmja, Pildiküla, Kurna, Soodevahe külas vastavalt „Rae valla ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni arengukava 2008- 2020“ ühisveevärgi ja –kanalisatsiooniga kaetava ala ulatusele vastavalt joonistele nr VK 1, VK 2 ja VK
  1. Käesolevas asjas tuvastas maakohus, et kuigi viidatud otsusega on Peetri külas vee-ettevõtja määratud, ei ole vee-ettevõtja määratud mitte kogu Peetri küla territooriumi suhtes, vaid üksnes osa territooriumi suhtes, mis ei kata kogu Peetri küla territooriumit, sh ei ulatu viidatud otsusega määratud vee-ettevõtja tegevuspiirkond sellele alale, kus asuvad need tehnovõrgud, mille kaudu vaidlusalust teenust osutatakse. 16.10.2009.a kohtuistungil kinnitasid hageja ja kostja kohtule, et nad ei vaidle selle üle, et viidatud Rae vallavolikogu otsusega määratud vee-ettevõtja tegevuspiirkond, mis vee-ettevõtjale Peetri külas määrati, ei hõlma seda ala, kus asuvad need tehnovõrgud, mille kaudu vaidlusalust teenust osutatakse. Kostja leidis seejuures siiski, et tema hinnangul, kuigi viidatud vallavolikogu otsuse kohaselt Peetri külas vee-ettevõtja tegevuspiirkond vaidlusalustele tehnovõrkudele ei laiene, tuleb volikogu otsust tõlgendada selliselt, et juhul, kui ühte külla on vee-ettevõtja määratud, siis tuleb selle vee-ettevõtja tegevuspiirkonnaks lugeda kogu küla territoorium. Ringkonnakohus sellise kostja seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb vee-ettevõtja ja vee-ettevõtja tegevuspiirkonna määramisel lähtuva vastavasisulisest vallavolikogu otsusest ning juhul, kui otsuses on määratud, et veeettevõtja tegevuspiirkond katab mingi küla territooriumit üksnes osaliselt, siis muus osas on Peetri küla territoorium vee-ettevõtja tegevuspiirkonnaga katmata. Vallavolikogu otsus nr 473 on selles osas üheselt mõistetav ning teistsugust järeldust ei saa teha ka ühegi seaduse alusel. Ringkonnakohus nõustub seejuures maakohtu seisukohaga, et alal, millel asuvad tehnovõrgud, mille kaudu vaidlusaluseid teenuseid osutatakse, ei ole vee-ettevõtjat ega veeettevõtja tegevuspiirkonda määratud.
  2. Kuivõrd hageja esitas kohtusse hagi, milles nõudis pooltevahelise lepingu täitmist, tuginedes seejuures poolte vahel kehtivale lepingulisele suhtele, ja kostja võttis omaks, et poolte vahel oli leping, mille alusel peab ta hagejale vett müüma ja kanalisatsiooniteenust osutama, esitades seejuures hagile ühe sisulise vastuväite, mille kohaselt ei pea kostja enam lepingut täitma ja teenuseid osutama seetõttu, et hageja ja kostja vaheline leping on lõppenud kostja ühepoolse korralise ülesütlemise tagajärjel, ja kohus asus eespool seisukohale, et kostjal korralise ülesütlemise õigust ei ole, on hageja ja kostja vaheline leping kehtiv ja kostja peab jätkama hagejale vee müümist ning kanalisatsiooniteenuse osutamist vastavalt pooltevahelisele lepingule. Kuivõrd kostjapoolsel lepingu korralisel ülesütlemisel ei ole ülesütlemise tagajärgi seetõttu, et tähtajalist lepingut ei saa korralise ülesütlemise sätete alusel üles öelda, ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniseadusest tulenevad võimalikud piirangud tähendust ja vastavasisulised põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta ning vastavasisuliste poolte väidete osas ringkonnakohus seisukohta ei võta.
  3. Kostja tugines apellatsioonkaebuses sellele, et maakohus ületas otsust tehes hagi piire. Hageja esitas oma nõude hagiavalduses järgmiselt „
  4. kohustada Kostjat jätkama oma lepinguliste kohustuste täitmist;“. 09.06.2009.a kohtuistungil kinnitas hageja, et tema lõplik nõue on, et kostja täidaks lepingulist kohustust, pakkudes vee- ja kanalisatsiooniteenust (vt t lk 152). Maakohus märkis kohtuotsuse resolutsiooni p-s 2, et kostjal tuleb pooltevaheliste 7
(9)Tsiviilasi nr: 2-09-4982 lepingute alusel teenuste osutamist jätkata kuni piirkonnas ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniseaduses sätestatud korras vee-ettevõtja määramiseni. 16.10.2009.a ringkonnakohtu istungil kinnitas hageja, et tal ei ole vastuväiteid sellele, et juhul, kui ringkonnakohus leiab, et hagi kuulub sisuliselt rahuldamisele, et ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 2 selliselt, et jätab välja selle osa, mille kohaselt teenuste osutamist tuleb jätkata kuni piirkonnas ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniseaduses sätestatud korras vee-ettevõtja määramiseni. Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et maakohtul oleks olnud korrektsem jääda hageja poolt väljendatud nõude sõnastuse piiridesse. Kuivõrd hageja kinnitas ringkonnakohtule, et ta on nõus sellega, et maakohtu otsuse resolutsiooni p-st 2 viidatud osa välja jäätakse, leiab ringkonnakohus, et selles osas kuulub maakohtu otsuse resolutsioon muutmisele. Menetluskulude jaotus ja riigilõivu väljamõistmine 12. Vastavalt

§ 173

lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Maakohus rahuldas hagi ja jättis maakohtu menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus muudab oma otsusega maakohtu otsuse põhjendusi, kuid ei muuda maakohtu otsust sisulistes lõppjäreldustes, so selles, et hagi tuleb rahuldada. Sellest tulenevalt jäävad maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda. Menetluskulude kostja kanda jätmist ei muuda ka see, et ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni sellest punktist, millega kostjat teenuste edasiseks osutamiseks kohustatakse, välja selle lause osa, et teenust tuleb edasi osutada kuni piirkonnas veeettevõtja määramiseni. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel

§-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et

§ 174

lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

§ 174

lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. 13. Hageja esitas hagiavalduse, millelt tasus lõivu 5000 krooni. Maakohus märkis, et hagihind on 25 000 krooni. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb käesoleval juhul hagihind selgesti seadusest,

§ 129lg-st 1.

16.10.2009.a kohtuistungil kinnitasid pooled, et riigilõivu arvestamise kontekstis võib aluseks võtta selle, et ühe kuu teenuste maksumus on 50 000 krooni. Sellest lähtuvalt tuleneb seadusest (

§ 129lg-st 1) selgesti, et hagihind on (50x12x3) 1 800 000 krooni.

Selliselt hagihinnalt tuleb riigilõivuseaduse lisa 1 kohaselt tasuda lõivu kokku 200 000 krooni. Hageja on tasunud lõivu 5 000 krooni. Seega on hageja tasunud lõivu 195 000 krooni vähem kui seadus seda ette nägi.

§ 179

lg 1 kohaselt menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv, mõistab kohus menetlusosaliselt välja kohtuotsusega. Ringkonnakohtul tuleb hagejalt riigi tuludesse välja mõista 195 000 krooni maakohtus hagi esitamise eest vähem makstud lõivu.

§ 146

lg 2 kohaselt, kui menetluskulusid ette maksma kohustatud isikud ei ole kulusid maksnud, vastutavad nad maksmata kulude ulatuses solidaarselt nii omavahel kui isikuga, kellelt need kulud riigi kasuks kohtulahendiga välja mõistetakse. Lõike 3 kohaselt vastutab hageja ja kostja omavahelises suhtes vähem tasutud riigilõivu tasumise kohustuse eest isik, kellele menetluskulude kandmise kohustus menetluskulude jaotusega pannakse. Käesoleval juhul maksis hageja hagi esitamisel riigilõivu 195 000 krooni võrra ettenähtust vähem ja eespool toodu alusel tuleb vastav summa hagejalt riigi tuludesse välja mõista, kuid kuivõrd kohus jätab kõik maakohtu ja apellatsioonikohtu menetluskulud kostja kanda, vastutab kostja 8

(9)Tsiviilasi nr: 2-09-4982 hagi esitamisel vähemmakstud lõivuosa riigi tuludesse tasumise kohustuse eest hagejaga solidaarselt ning vastav lõiv tuleb hagejalt ja kostjalt solidaarselt riigi tuludesse välja mõista. 14. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse ja tasus kaebuse esitamisel lõivu 5 000 krooni. Ka apellatsioonkaebuse esitamisel on hagihind sama, mis maakohtumenetluses, so tuleneb selgesti seadusest ja on 1 800 000 krooni. Sellelt summalt tuleb tasuda lõivu kokku 200 000 krooni. Kostja on seega tasunud 195 000 krooni lõivu vähem, kui seadus seda ette näeb. Seega tuleb vastav summa kostjalt

§ 179lg-st 1 tulenevalt riigi tuludesse välja mõista.

Ulvi Loonurm Kaupo Paal Malle Seppik Kohtulahend parandatud 06.11.2009 määrusega Resolutsioon:

  1. Parandada käesolevas tsiviilasjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 05.11.2009.a otsuses ilmne ebatäpsus.
  2. Kohtuotsuse resolutsiooni p-s 3 asendada number „195 000“ numbriga „95 000“;
  3. Kohtuotsuse resolutsiooni p-s 4 asendada number „195 000“ numbriga „95 000“.
  4. Kohtuotsuse resolutsiooni p-s 6.
  5. asendada number „195 000“ numbriga „95 000“;
  6. Kohtuotsuse resolutsiooni p-s 6.
  7. asendada number „195 000“ numbriga 95 000“.
  8. Kohtuotsuse punktis 13 ja 14 asendada numbrid „200 000“ numbriga „100 000“ ja numbrid „195 000“ numbriga 95 000“.
  9. Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättetoimetamisest alates.
  10. Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.